Minu vestluskaaslaseks meie tänases saates kultuuriloolane Malle Salupere. Te ütlesite, et te olete väga palju arhiivides viibinud, arhiivimaterjale läbi töötanud ja teil on ka niisugused oma seisukohalt tekkinud väga mitmete asjade suhtes, kus valitseb kindel ühene arvamus. Aga konkreetsemaks saate teemaks täna me valime eelmise sajandi ja ka veel 18. sajandi lõppu Tartu, Tartu kultuurikeskkonna. Mida te oma suure arhiivitöökogemuse tulemusel Te peate vajalikuks sellest rääkida, mulle tundub, et meil tihtipeale tükib olema ettekujutus, selles natukene vildak, et ajalugu tahab üldse olla subjektiivne teadvus ühest küljest ja see ei ole mitte selles, et ajaloolased oleksid valetanud, vaid, vaid fakte on niivõrd palju, et sealt alati valima. Aga liigse eelkäijate usaldamisega tekib see efekt, et keegi on varem juba mingit materjali lugenud on sealt teinud omad väljakirjutused ja mis temale tähtis tundus. Ja hiljem, kui sa hakkad seda sama asja lugema, siis tuleb välja, et see, mis näiteks endale tundub eriti oluline, on just seal vahele jäänud. Aga kui seda veel mitu korda ümber kirjutatakse, siis tekib sale tuntud telefonimänguefekt ja mõni asi, mõni asi muutub hoopis vastupidiseks ja, ja niimoodi ma ise. Nende aastate jooksul on tõesti materjale nii palju loetud ja on tekkinud ka see gooti kirja üsna vaba lugemine, mis on kah üks suur takistuse meil saksa keele oskus on väga väike, meie materjalid on kõik saksa keeles ju mul on vist õnne ka olnud, aga ma olen tõesti sattunud üpris huvitavate asjade peale tihtilugu. Ja, ja need annavad. Saavad teistmoodi hinnata neid asju, millest on väga üheselt räägitud kogu aeg. Ja siin üks asi, üks asi on see meie oma eestlaste kultuur ja kultuurilugu ja, ja see, see kurikuulus 18. sajand, mis on nii paha, paha ja tume ja pime aeg. Aga kõigepealt, kui me hakkame mõtlema, et sellel 18. sajandil anti eestlaste jaoks ja nii palju kirjandust ja kuna need asjad kõik ju ära müüdi ja ilmusid mitmes trükis selle sajandi jooksul, siis järelikult pidid olema lugejad. Ja kui võtta kokku kõik need terasid, kui mõtleme selle peale, et pärast Põhjasõda olevat meil olnud 150000 umbes inimesi järelejäänud sealt 20 aastat pärast seda ilmus isegi vähem ilmus piibel 10-st 1000. eksemplaris. Ja 30 aastat hiljem must trükk sellest et lauluraamatuid, katekismus ja muud sellist anti välja tõesti, neid on paarsada 1000 eksemplari või rohkem olnud siis see, mida on rääkinud näiteks siin käinud reso mehed. Kui viletsad ja mustad ja räpased talutared ka ei olnud. Aga mitte ühtegi ei olnud ilmaraamatut. Ja et inimesed kirikus, mida kusagil lähenevad Euroopaski ei olnud, käisid lauluraamatutega, neile öeldi laulu number Janat laulsid raamatust. Selle me oleme nagu ära unustanud, et meil see, see kultuuripõhi on hakanud tekkima altpoolt ja kui me oma tänapäevaste suurte teraside üle uhked oleme, siis lugemisharjumus on ikkagi juba vana ja mitte ei saagi rääkida nii väga noorest kultuurikihist, suurtel kultuur rahvastel on palju säravaid tippe olnud, aga aga need olid üksikud jalaimas ei teadnud sellest kõigest mitte midagi, ka näiteks 19. sajandi Venemaal Puškini teosed ilmusid 150 miljonise impeeriumi elanikkonna juures 1200 eksemplaris oli juba hea, terasajakirjad olid 300 400 eksemplari Puškini eluaeg. Neid asju tasub võrrelda. Teine asi veel tundub ikkagi niimoodi ja tahetakse meile öelda, et eestlased ju, kui nad saidki hariduse ja kui nad inimesteks said, siis nad läksid oma rahvale kaduma ja unustame ära, et rahvusküsimust ei olnud olemas, sellel ajal nimetati rahvaks talupoegi. Siis ei tähendanud sugugi, et need linnaelanikud, kes olid pooleldi saksastunud või päris saksastunud, oleksid tingimata oma rahvust tahtnud maha salata, lihtsalt nad olid teises seisuses. Ja see rahvusküsimusi olnud kusagil Euroopas tähtis sel ajal alles ühiskond sajandeid olnud liigendatud seisuste järgi rangelt reglementeeritud seal seisustesiseselt siis alles prantslasele revolutsioon, kaotas need seisustevahed ja kuulutas välja vabadus, võrdsus, vendlus. Ja nii esimesed rahvuslikud liikumised tekkisid ju alles, noh, see oli Kreekas ja Hispaanias, need olid 20.-te 19. sajandi kahekümnendatel aastatel. Nii et eestlaste rahvuslik ärkamine ei olnud sugugi nii väga hilja sellega võrreldes. Sest juba esimesed ilmingud olid siin Tartu Ülikoolis ka neil kahekümnendatel aastatel, kuigi rahvus ei olnud päevakorral ja seda terminit vahest ei kasutatud, aga ometi kultuur isenesest arenes. Rahvuskeeles oli siin baltisaksa saksakeelne kultuur, oli ka üsna arvestatav vene kultuur. Ja samas maal õitses või püüdis juurduda eesti kirjasõna. Sest te mainisite juba sellel ajal olid väga suured tiraažid, kõik need kolm erinevat kultuuri. Kuidas nemad 11 mõjustasid? Siin ongi nüüd seoses Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal 1798 keelas Paweł esimene oma alamatele õppimise välismaal ja balti kubermangude noormeestel. Ta ei olnudki enam kusagil õppida, sest siinkandis vene keelt hunti vähe. Üksainus Moskva ülikool oli olemas peale selle luteri pastorid, kusagil Vene riigis ette valmistatud abastorid tingimata pidid olema ülikooliharidusega ja kooli taasavamine muutus lihtsalt hädavajaduseks. Ja ettevalmistused, kõik olid juba tehtud ja põhikirjad ja maad ja eraldatud koosseisud suures osas juba koos. Ainult muidugi, kui Pavel ei oleks ära tapetud, siis tõenäoliselt oleks ülikool viidud ülemitamisse praegusesse Jelgavasse, nii et tänu sellele siis Aleksander esimene siiski otsustas ta siia tagasi tuua, aga nuh tema teeneks jäi siin siiski ainult asutamis ürikule allkirja andmine. Pärast pärast seda, kui siin juba ülikool tekkis, siis muidugi Tartu kesk. Mattis ta kohe ka oluliseks kultuurikeskuseks, nagu on kirjutatud juba nende sajandi esimest aastakümnendite mälestustes, siia kogunesid kokku, mõisnikud sõitsid talveks siia kultuursem rahvas, professorid olid eriti haritud, sest need olid pärit alguses peaaegu kõik Saksamaalt ja siin oli üpris tuntud teadlasi ja muidugi muidugi hakkas tulema kah õppureid Venemaalt, keda just tõmbasesse siin läänelik, natukene elulaad ja, ja nii nagu me tänapäeval räägime ja tunneme ennast just nagu väljas olla. Liit olevat nii tol ajal kaht hunti väljaspool impeeriumi asuvat ennast siin ja, ja Venemaa poolt tulles tuldi, oli ka nagu välismaale tulek peaaegu siia. Siin olid teised seadused, siin kehtis teine keel, teine usk, peab ütlema, et ega Vene valitsus eriti sellesse provintside autonoomias kah vahele ei seganud, olid üksikud valdkonnad, kus kehtisid need üleriigilised seadused. Üks nendest oli muidugi tsensuur, mis kultuuri vallas kõvasti tunda andis. Muus osas oli siin mütelkondadel oli valija võim ülisuur. Muidugi oli siin ka kahesugust nendesamade rüütalkkondade hulgas nende rusude hulgast eriti oli neid, kes täiesti eitavalt suhtusid kõigesse Venemaasse ja vene kultuuri, oli neid, kes karjääri huvides orienteerusin just nimelt vene ja vene keele ära õppimisele. Selleks, et noh, näiteks kas või sõjaväe sedasi jõuda, oli see ikkagi vajalik. Ja selle tõttu püti vahel isegi Venemaale õppima minna. Küllalt palju oli ka neid, kes siin edasi jõudsid, noh näiteks Tartu Ülikooli kõige kuulsam sõjamees siiamaani ainuke feldmarssal, kes siit välja on tulnud, hiljem sai ta ka veel krahvitiitli feldmarssalisaaliga töötas Wilhelm merenbert fon Berg 1792 sajandit. Tema õppis siin aastatel 1809 kuni 11, siit läks ta armeesse, Isama sõtta. Oli ka selle keisri hullu tema teoskamboki üks lähem sõber ja peab ütlema, et vot see ringkond orienteerub täielikult vene kultuurile isegi niivõrd, et seen saksakeelses kirjavahetuses, mida ma olen päris palju lugenud, nende perekonna, oma seal nimetatakse tulevast feldmarssalid nimetatakse ka siis, kui ta juba kindral on Feeding kaks ja tema tõus on Timozza. Te ise nimetas ennast tema feiks, muidugi muidugi valdasid nad täiesti ka vene keelt ja Tartu Ülikoolis käisid vaidlused kuni kuni sajandi keskpaigani, kas ikka üliõpilased on kohustatud vene keelt tundma või mitte ja kuivõrd ja sellest nii tutvustatakse imelugusid, kuidas seda vene keele eksamit tehti, mis oli kohustuslik. Aga samal ajal need kultuurikontaktid hakkasid siin peale juba sellest ajast, kui asutati vene keele ja kirjanduse kateeder koos ülikooli vastamisega. Esimene professor siin Grigori Glinka ei olnud küll kobigi silmapaistev kuju, kuigi ta sellest kuulsast klikade suguvõsast, aga tema siia tööle asumine oli niivõrd tähelepanuväärne, et sellest kirjutati Venemaa ajakirjanduses. Karamzina oma ajakirjas kirjutas spetsiaal algselt, et näete, aadlik läks professorina tööle, see oli ennekuulmatu asi. Ja muidugi ei olnud ka soliidne ülikoolis õppida, sunniviisil hakati aadlikke ülikooli tooma, noh et neid ei võetud muidu riigiametisse. Ja juba järgmine vene kirjanduse professor siin oli Andrei Sergejevitš, ka ei saa arv äärmiselt huvitav ja omapärane kuju, tema oli ka niisuguse slaavi kultuuride uurija ja, ja alustas slaavi sõnaraamatut koostamist. Vene ajaloo uurija pidas ajaloo loenguid nähtavasti ka oma isikliku eeskujuga, tähendab kõik need tema kuulajad, mul õnnestus see nimekiri leida, kes loenguid kuulasid, need, kes astusid ka armeesse, kui puhkes isamaasõda ülikoolist ei läinud neid mitte väga palju, siis kaissarrogise asutas välitrükikoja, tegi ettepaneku parklaid, et rollile noh, Napoleonile on propagandateenistus väga hästi korraldada, et meil on see tugevasti maha jäänud, noh ja pakkus iseennast selle propagandateenistuse, nii et kaks professorid Tartu ülikoolist läksid koos väli Trükikoja Carmees, kaissarov hukkus seal. Järgmine professor Nende ümber hakkab nagu liikuma see vene kultuuriseltskond ja koonduma oli Aleksander pojeikov. Moraalses mõttes ja niisugune äärmiselt alatu tüüp siiski omamoodi kah andekas ja tark ka poeet, aga temaga koos, kuna ta oli abielus, Žukovski poolõetütrega ja selle õde, need olid need kuulsa tõekesed Protatsuvad, koos temaga tuli siia Tartusse kasse, õde. Žukovski, armastatuga ja nende järel Žukovski ja Žukovski isiklik isiksusega võluv, tema omapärane iseloom ja ja kõik kokku see ning leidis eriti suurt poolehoidu, ta leidis siin kohe hea kontakti nii kohalikute poeetidega. Siin oli neid noori põed õige mitmeid tuntumat tolleaegset Baltikumi poeedid, kohaliku aadlike ja ülikooli professoritega ja sellest tekkis tuuri seltskond omapärane salong, seda on nimetatud siiamaani nagu voi Eikova salongiks selle Alexandra fuajeekova järgi oli samade. Aga tundub, et mitte päris õiglaselt jääd. Peamine salongi hingeks oli just nimelt ema ja vanemad emasse. Nii enne meheleminekut kui ka siis, kui ta juba abielus oli. Sest vōi jäikova ise, kes on küll kuulsaks saanud sellega, et tema järele õhkas jätkuecovia kirjutas tema auks luuletusi, aga kui võtta kõik need tema siin viibimise täitsa kuupäevaliselt kuhu siis viibis ta Tartus suhteliselt vähe, samal ajal kui, kui Massa ja madam Protazova olid siin pidevalt ja siin kogunesid Venemaalt tulnud noorukid kogunesid nende juures siia sai siia, saadi kirjandust Venemaalt ja ilmselt käisid nende juures kah need kohalikud poeedid. Näiteks siin tegutses noor luuletaja Karl von der Borg kes on tuntuks saanud sellega, et temaga koostas esimese kaheköitelise vene luule antoloogia saksa keeles mis ilmus 1820 21. On küll mainitud, just nagu oleks olnud ingliskeelne paaringi antoloogia varasema, aga tegelikult pargi esimene köide ilmus enne ja samal ajal tuleb välja ka kirjavahetusest, et need kogumikud olid koguni koostatud veel varem juba 1815, siis kui Sukovski siia tuli ja siis oli siin veel üks tudeng tol ajal foto. Götze, kes koostas vene rahvaluule antoloogia ja tuleb jällegi välja kirjavahetusest, et see oli valmis juba aastal 1008 17 ja Žukovski püüdis seda ka trükki toimetada, kuna mehel endal ei olnud raha selle jaoks, siis pöörduti grafronantsevi poole. Tema oli tuntud kultuuri metseen, aga noh, eelkõige ajalooliste üürikute ajalooliste materjalide problitseerimise alal. Tema ei tulnud selle rahvaluulekogumiku vastu huvi ja see jäi seisma 11-ks aastaks, ta ilmus alles 1828. See oli siis nagu täiendus omal ajal Herderi välja antud rahvaste häältele. Stimenderfolker, kus vene rahvaluule ei olnud esindatud Eestimaa ja kõik need noormehed sel ajal tegutsesid, liikusid siin ja ikka kogunes jällegi Žukovski ümber, no siis olid siin kohalikud poeedid, poeedid, heliloojad, Žukovski, lähemas sõprusringkonnas oli tuntum kohalik poeet, see oli Karl Petersen. Ema poolt paistab, et oli eestlane, isa poolt ei tea, aga aga ma ka arvan, et sakslane taga ei olnud, olid lätlane või Pärnust on nad tulnud siia ja tema oma olles, mida trükitud on väga vähe, aga käsikirjaliselt ikkagi on säilinud sinna tema põimis küllalt palju ka eestikeelseid lauseid sisse ja tõlkis ka eesti rahvalaule mingil määral. August Heinrich von Vieira tuntuim komponest helilooja laulude laulude looja kes andis siin välja viis laulude vihikut ja üleüldse need mind on võlunud nende inimeste tutvumise juures tõesti, võib rääkida tutvumisest sellepärast et kui sa loed, inimeste kiirgus on kõige vahetum materjal, mis hilisemad mälestused, need on alati juba selle tagantjärele tarkusega valgustatud varjutatud muudetud, aga see, mis inimene on kohe kohapeal kirjutanud, noh see annab hoopis teistsuguse pildi temast. Nende inimeste, noh, niisugused kõrged aated ja see üllus, ülipuhtad, tunded, Žukovski enda elulugu on siin näide, sest tema olin mõisnik, puuneni ebaseaduslik poeg ühe türklannaga kasvas üles selle majas, sest tal oli hulka tütreid, aga poeg ainuke poeg, suri, just seiskus. Ta ei olnud vist päris isegi teadlik sellest, missugused sugulussuhted seal täpselt just on. Nii et alles siis, kui ta oma poolõetütresse armus ja selle ema käest tema kätt palus keelduti talle just nimelt selle lähedase suguluse põhjusel ja noh, see oli muidugi kohutav, aga nii see Massa, kes on ka täiesti täiesti eriline kuju vene kirjanduses ja muuseas on tema väga sarnane Puškini ta Dianaga. Isegi Tatjana prototüüpe on otsitud ja otsitakse siia maani. Need kõik need välja pakutud kandidaadid on ühel või teisel põhjusel kõrvale heidetud. Kuigi Puškin noh, täiesti konkreetselt vihjab pluss, et on olnud konkreetne prototüüpe ja samal ajal mulle tundub, et ei ole mingit põhjust sadamasse varianti kõrvale heita, noh ainult sellepärast, et Puškini olnud temaga isiklikult tuttav. Maria Andrejevna oli väga hästi tuntud kõigile Žukovski sõpradele. Kõik teadsid teda, kõik olid temast vaimustatud ja siis, kui näiteks üks sõber 1818 reisis siit Tartust läbi, kirjutas ta hiljem šokovskile. Nägin sinu kuulijat malt, lootsin teda leida kaunimana, kuid ei võinud pidada teda meeldivamaks ja, ja armsamaks, kui, kui ta on ja tõepoolest noh, nii nagu Puškin kirjeldab Tatjana petta ei olnud eriti ilus naka, just tema võlu oli, oli kuidagi teistmoodi, nii on, nii, on ka selle Maassaga ja peale selle suri tema just täpselt sellel aastal, kui sündis Odessas Puškini romaani teine peatükk, kus ilmub Tatjana. Seal on mitmesuguseid asju. Odessas elas sel ajal tema täditütar, kellega nad olid koos kasvanud ja Žukovski, akovskin suhtles nendega. Sinna tuli just parajasti üks tema sõpru, kes olid hiljuti Tartus käinud ja muidugi rääkisid nad Žukovski tabanud nimetusest ja kahtlemata kuskil neile pidi jätma mulje see ja nii moti. Tundub, et et isegi see Puškini püüd pääseda Tartusse just nagu selleks, et põgeneda siitkaudu välismaale, noh ta võis ju seda juttu ka rääkida, aga soovitas teda kõigepealtnäha neid paiku, kus see tema, tema ideaal oli elanud. Sest väga vähetõenäoline tundub, et sel ajal tal oleks veel noh, ta oli juba suhteliselt küps ja juba loominguliselt küpsed talvel niisugused Oisu oma tri korstaja sõbrannasid lõbustada nende juttudega, kes seda nii üliväga tõsiselt võtsid ja suure lärmi lahti. Aga, aga no nii või teisiti kuskil jäi siin Tartus käimata. Aga aga samal ajal noh, siin käisid Žukovski, käis siin pidevalt siin käis ja söökov, kes on tartust loonud küllalt palju laule, saia, kes muidugi kah oli niisugune Alexandra voi Eikova või Svetlana, nagu teda nimetati Žukovski Svetlana romantiline austaja ja just selle toon siis Svetlana või Aleksandra, saanud nii kuulsaks ja varju on jäänud massa, sest sellele samale Saša le pühendas kasvukovski luuletusi ilma häbenemata ja need luuletused, mis tegelikult olid pühendatud massale, Nad olid nii varjatud, et seda ei teadnud mitte keegi. Äärmiselt huvitav meile, kes me oleme Tartus õppinud või elame või igale eestlasele, aga ikkagi mõtlen mõistlasenaid, samal ajal ju elasid ka meie esivanemad siinsamas kõrval. Kas ka nemad, kas ka nendel oli aimu, et on sellised suurused? Need on ju Venemaa esimõned, keda te siin praegu mainite, kas vähestest Eesti haritlastelt võid tollel ajal rääkida ja nende Venemaa tundmisest jätame selle baltisaksa kultuuri tundmise praegu kõrval? Võib küll. Ja pealegi, pealegi on ju nii, et need vähesed eestlased, kes käisid ülikoolis, noh, need, keda me teame, sest peale selle käis siin küllalt palju neid, keda me ei tea, näiteks ülikooli raamatu koguhoidja Emil Anders on oma mälestustes kirjutanud just sajandi alguses. Noh, ta iseloomustab ka neid niinimetatud kadakaid, keda tol ajal juba kadakatega nimetati sajandi algul ja siis ta kirjutab, et et eestlased, kui nad läksid gümnaasiumi, siis nad tavaliselt ka lõpetasid selle ja väga paljud läksid ülikooli. Samal ajal, kui ta teeb paralleeli, just, et venelased, kes panid oma lapsi ka gümnaasiumi, võtsid nad säält enne lõpuklassi tavaliselt ära ja panid siis ametis samuti see tuntud Wilhelm lutse Saaremaa lutse, kes oli Saaremaa õpetatud Eesti seltsi või Saaremaa eesti seltsi asutaja, kirjutab kuidas, kuidas tema Saksamaal ei saa ka siin Tartus Ülikooli peal liikudes oli hämmastunud, et kui kõik teised üliõpilased omavahel rääkisid emakeeles siis eestlased vältisid eesti keeles häkkimist. Ja kui ta küsis, miks siis nii noh, siis tähendab, vastati talle, et noh, et, aga see on ju matside keel on tibavansprahvat nõhelutse annab seal siis suure ülistuse eesti keelele ja eesti keele ilule ja mis lähevad niisama võimelised. Kõik keeled on pidanud lubama uusi termineid vastavalt vajadusele, et niisamuti saab sellega hakkama eestlane. Ja nii et õieti ei olnud mitte Kristian Jaak Peterson see, kes eesti keele esimesena kõlama pani, vaid vähemalt nii teoreetiliselt selle tõuke võib-olla isegi Petersonile andis just nimelt lutse omasele ülistusega, mida Peterson kahtlemata oli lugenud. Peale selle oli siin Tartus just 1812. 1816, nendel aastatel oli üks omapärane üliõpilaste Ring tihter niisugune laulu või, või luuletajate ring, mille materjalid avastati alles möödunud sajandil lõpus osaliselt publitseeritud osaliselt annab praegugi seal Läti arhiivis teha, see on olnud üsnagi stabiilne ja hiljem tekkis paralleelselt teine Lätist pärit noormeestest ja paistab, et need noormehed olidki päris Läti päritolu. Niisamuti nagu mulle tundub, et selle esimese ringi asutajat ja neid küll ei pea eestlasteks. Aga nad on olnud nähtavasti ka eesti päritolust, seal on niisugust noh, üks Rätsepa poeg siis Tartu raeteenrile püks apteekri poeg ja, ja, ja nii edasi, aga nende luuletuste sisu mitte ainult need, mis on publitseeritud, vaid ka need, mis praegu veel on seal niisuguseid luuletusi eestlaste seisukohalt ja üks pastori poeg ja hilisem pastor kah Bloskus on kirjutanud selgelt Geffi lääne seest eestlase enesetunnetus kus ta üpris ja see on 1812, kas tal kirjutatud on väga, näitab väga tõesti, et sellel ajal rahva hulgas need mõtted ja tunded olid täiesti olemas, kus eestlane luuletus on saksa keeles. Aga noh, kärab nii, et ma olen eestlane, on uhke sellele, et kuigi mul kuigi sakslane on röövinud minu vara ja kama Raebusele pärast jama soontes voolab ikkagi vaba veri ja see on just eestlase enesetunnetust, see pidi olema ikka sel ajal õhus. Pealegi üldse meie kirjanikud, Alepkaa meeldibki kirjeldada eestlasi kuidagi niisuguste rõhutute alandlik hirmutatutena ja ma olen küll Mats Traadi austaja, aga ma olen üpris pahane, selle puud olid, puud olid hellad velled pärast sest sellel ajal see oli täielik ärkamisaeg juba sel ajal juba olid laulupeod ja talude päriseksostmine ja siis kirjeldada niisugust ürgselt alandlikku ja tuima. Eestlane pole seda üldse mitte kunagi olnud, sest kõik need vastu hakkamised, mis olid näiteks 19. sajandi alguses ja mis tekkisid sellel pinnal, et inimesed lugesid neid uusi talurahvaseadusi ja leidsid, et ei ole neid ellu viidud. Et keisritahtest minnakse mööda, tähendab, eestlane ei ole surnud jällegi minu veendumuse põhjal ei ole kunagi olnud mässaja, tema on alati oma õigust taga ajada. Nii et see Tammsaare pealkiri, tõde ja õigus anda, sest parim eestlasi iseloomustus.