Tere hommikut, Eestimaa. Täna mõlgub mul meeles heategevus ja abivajajate aitamine mitmes kohas. Nii vanas kui uues testamendis räägitakse rõhutatult lesknaiste, vaeslaste ja võõraste aitamise vajadusest lende aitamisest, kes on mingil põhjusel jõudnud oma elus raskesse paika. Ma olen kohanud paljusid ilusate tegude tegijaid. Aga kahjuks olen kohalikku palju ignorantsust. Minu abikaasa on heategevuse fänn, kes lööb kaasa mitmes sotsiaalses projektis, aga mitte ainult. Lisaks kaasata nendesse ettevõtmistesse teisi inimesi, mis ei olegi alati nii lihtne. Aeg-ajalt kuulan lugusi inimeste negatiivsest reaktsioonist kedagi aidata. Öeldakse, et miks ma peaksin aitama inimest, kes on oma hädades ise süüdi ja on selle tee ise valinud. Üleskutsele aidata rehabilitatsioonis osalevaid endisi prostituute, kõlas noorte meeste irooniline naer. Ise on nad selle tee valinud, nad ei muutu naguniisama, öeldakse sageli ka narkomaanide ja alkohoolikute kohta. Kuid see ei pruugi vastata tõele, sest olen näinud midagi muud. Paar nädalat tagasi külastasin üht narkomaanide ja alkohoolikute rehabilitatsioonikeskust. Seal kuuldud lood panevad mõtlema. Näiteks ma olen 19 aastane, olen olnud kuus aastat narkomaan või ma olen 23 aastane, ei ole olnud üheksa aastat narkomaan ja sellest kolm viimast aastat heroiinisüstija. Aga ma olen tänulik jumalale, kelle abil olen saanud vabaks ja ma tänan neid inimesi, kes on võtnud vaevaks minutaolisi aidata. Ma nägin nende meeste silmades sära ja rõõmu sest neile on antud uus võimalus eluga otsast alata. Nad on tänulikud selle eest, et neid pole juba ette maha kantud vaid neisse on usutud. Kellelegi aitamine eeldab alati usaldust ja lootust sellele, et antud abi aitab inimesel paremale järjele jõuda, otsast alustada, hakkama saada. Kas meil, kellel täna hästi või normaalselt läheb, seda leidub. Jeesus usaldas põlatuid ja eemale tõugatud inimesi jättes meile eeskuju, mida vähemalt iga usklik peaks, räägime. Samas võiks küsida. Kui sa pole usklik, kas siis head teod jäävad sündimata? Kui aus olla, siis ma olen näinud heategijate hulgas rohkem mitteusklikke kui usuinimesi. Ja see tõik olgu väljakutseks igale ühele, kes nimetab ennast Jeesuse järgijaks ja samas inspiratsiooniks neile, kes arvavad, et heategevusomandiusklike pärusmaa Jumal, anna meile silmi nägemaks abivajajaid enda ümber. Anname julgust seista nende eest, kasutada omi ressursse nende abistamiseks, et nemad võiksid alustada uut elu ja olla rõõmsad.