Kristliku õpetuse nurgakivi on hoolimine vaestest nõrgematest haigetest. Paljudel hoolekandeasutustel on kristlik taust või alge. Jeesuse õpetuses on palju kohti, kus ta tähendamissõnade kaudu näitab et aidata tuleb neid, kes ennast ise aidata ei suuda. Kuid mitte ainult. Jumala sõna avab meile ka teist poolt meile pandud ülesannet hästi hakkama saada. Kohustust pingutada. Vaesuse taga ei ole sageli mitte ainult õnnetus, oskamatus ja saamatus vaid ka laiskus, piisava isikliku huvi puudumine. Lihtne on öelda, et mis tal viga ja nõuda, et osa kellegi teise ohvrilihast peaks kuuluma meile. Kuid kas ikka peab? Õpetussõnade kuuenda peatüki, üheksas kuni 11. salm kirjeldavad? Kui kaua sa laisk magad, millal sa ärkad unest? Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega. Siis tuleb vaesus sulle kallale, otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees. Jumala sõna ei anna meile tõotust, et ilma pingutuseta peaksime midagi saama. Me ei ole linnupojad, kes teevad suu lahti, võivad eeldada, et jumal meile toidu suhu paneb. Tema tõotus oli, et vaevaga peame maapinnast sööma kogu oma eluaja. Seda ütles jumal Aadamale. Kui ta oli pattu langenud. Teinud jumalale, mitte meelepärase teo. Vahel tundub julm, kui me, ütleme inimestele sa ise hakkama. Kui janditamist ei kiida heaks ka uus testament. Paulus märgib, et mõned teie keskel elavad korratult ei tööta. Viljanditavad inimene, kes on terve ja täisealine peab töötama andma oma panuse. Kirjakott elujõus inimesele ei sobi. Olgu otsesõnu või sotsiaaltoetuste kaudu. Me võime kanda üksteise koormaid. Kuid me ei peaks oma koormaid lükkama teiste peale veel vähem nõudma, et teised peaksid meie koormaid kandma. Kuna meil on selleks õigus. Kuigi me jõuaksime oma koormaid kanda ka ise. Kindlasti oli õigus 96 aastaseks elanud Katriin Heponil. Kui ta ütles. Elu on raske. Lõppude lõpuks see ju tapab sind. Meie võimalus on teha seda koormat enda jaoks kergemaks. Eriti veel teiste jaoks. Suurim heategu teistele ja iseendale on see kui me ei vaja abi. Ja kui vajame, siis ei, võtame seda iseenesestmõistetavana. Kui me teeme midagi enda jaoks, siis teeme seda ka teiste jaoks. Mida kergem meil on, seda kergem on, teistel. Muidugi tuleb appi minna, kui meil on jõudu. Muidugi tuleb päästa, säästa ja halastada. Kuid tuleb olla ka ise tubli. Ja mitte nõuda teistelt seda, milleks me ise valmis ei ole. Külvakem, mida tahame lõigata. Isegi kui me lõika selles elus. Lõikame tulevases. Kuid lõikame kindlasti.