Usust rääkimine on justkui midagi ebasenist. Mina usun oma südames. Aga ma ei räägi sellest kellelegi nagu nemad seal. Usk on väga isiklik asi. Seda ei sobi avalikult kuulutada. Kas ikka on? Miks ei sobi? Kui me usume, et jumal on. Et tema sõna on elav ja vahe nagu kaheterane mõõk, mis on südame meelsuse mõtete hindaja leiame tema sõnast üleskutse rõõmusõnumi kuulutamiseks. Paulus arutleb kirja soomlastele 10. peatüki kolmeteistkümnendas kuni 14 kümnendas salmis. Miks On evangeeliumist rääkimine vajalik? Sest igaüks, kes hüüab appi issanda nime päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda kellesse nad ei ole uskunud. Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata. Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud? Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit? Me peame oma usku inimestele jagama sest usk tuleb kuuldust kuuldu jumala sõna kaudu. Miks me arvame, et meil on õigus jumalale kuid meie naabril või pigem seal ei ole? Me teame, kuidas inimesed saavad oma koormat alt päästetud kuid häbenen seda neile öelda. Tänasel pühapäeva hommikul on hea korraks mõelda, kas me oleme oma rõõmusõnumit jaganud kõigiga, kellega ma saaksime, võiksime ja peaksime jagama. Meie igapühapäevane kirikuskäik on osa meie jumala teenimisest. Kuid sama oluline osa on ka evangeeliumi kuulutamine neile kes ei saa uskuda, kuna nad ei ole kuulnud issanda nime. Appihüüdmine ei ole raske. Kuid raske on selle peale ilma kaasabita tulla. Evangeeliumikuulutaja tööd on hinnatud peale tükkivaks ja on palju neid kelle meelest on ebameeldiv. Meile meeldib rääkida ka seda, et reklaam on lausa vastik. Soovid kommertskanalist vaadata filmi kuid üle poole ajast jookseb reklaami mille ajal tehtud võileivad ongi meid paksuks teinud. Kui kasulikud reklaamid meile meeldivad. Kui on võimalik osta väga head kaupa väga soodsa hinnaga tahame sellest teada esimesena. Evangeelium on hindamatu väärtusega kaup väga soodsa hinnaga. Seda tulebki reklaamida. Eriti sõpradele. Lähedastele. Päästetud saamine ei tähenda murede haigestumist. Issanda nime appihüüdmine, toomine, lahendused, mida me vajame. Evangeeliumi kuulutamine on armastus nende vastu kelle silmad me saame avada. Meie elu saab olla teistele eeskujuks. Kuid eeskujud mõjuvad, kui nad on mõtestatud. Jeesus oli eeskuju. Ta näitas inglitele, kuidas tuleb mõelda, mõista ja asjadest läbi kogemuse aru saada. Peetruse usk oli nõrk kuid Jeesus ei andnud alla. Ta kuulutas jüngritele usku ja rõõmusõnumit iga päev. Ta teadis, et usk vajab toitu, et inimene ei ela üksi penis leivast vaid igast sõnast, mis tuleb jumala suust. Meil on õigus uskuda või mitte uskuda. Ning meil on õigus usust kuulda ja usku kuulutada. Usu vastuvõtmine või tagasilükkamine on kuulja otsus ja valik. Usk ei ole kohustus. Usk on võimalus, kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit. Usu kuulutajana võidakse meid tagasi lükata. Kuid võidakse ka tänu ja siirusega vastu võtta. Andkem inimestele võimalus hüüda teist sanda nime. Lubage neil saada päästetud linnupüüdjate paelust jahukava katku käest. Õnnistagem igaüht, kelle kutse on kuulutada rõõmusõnumit. Nende jalad on kaunid. Olgu meiegi omad.