Et meil Uuralid on niisugune sugulasrahvas nagu Handid, Yamanssid, mina vist enamik eestlasi, millegipärast on nendest tõesti vähem räägitud kui meie sugulusest kud murtide ja komidegagi. Miks see niimoodi on, mis te sellest arvate? Filosoofiadoktor Tõnu Seilenthal. Põhiline põhjus on kindlasti selles, et Andid ja mansid on väikerahvad, nende arvukus ei ole kunagi suur olnud ja, ja ka praegusel ajal manse on umbes 7000 ja ante 21000 inimest. Nii et vähem, kui ütleme mingis Eesti Eesti väikelinnas lisaks sellele tähenduse vahemaagi on on niivõrd suur mitu 1000 kilomeetrit teisele poole Uuraleid. Et küllap sellepärast need rahvad neil on vähem tuntud. Aga sellise huvitava seigalama mainiksin, et nendest on rääkinud eestlastele juba 1877. aastal. Heinaste merekooli juhatas taia kapten Taal kes aurulaeval luise tegi merereisi piki Põhja-Jäämerd ja siis mööda Obi jõge üles ja kohtus hantide ja manside ka. Ja võib öelda, et kapten seal oli esimene eestlane, kes neid põhjalikumalt kirjeldas ja tegi muuseas ka keelevõrdlusi. Ta esitas 102 andi sõna, millele ta tõi eesti vasted. Ja peab ütlema, et kuigi ta oli siis veemees, mingit geelide Su haridust tal ei olnud. Siiski vähemalt veerand nendest sõnadest on ta õigesti esitanud, jah, aga tagasi tulles selle juurde, et miks siis Andid ja andsid nii vähetuntud on, eks selles ole võib-olla kõik meil süüdi. Et me neist nii vähe räägime on kõige rohkem muidugi tuntud ungarlastest, handi ja mansi keel on ungari kõige lähem sugulaskeel. Ütleme võib-olla mitte nii päris lähedane, kui kui eesti ja soome keel, aga, aga peaaegu et ungarlane. Kui ta kuuleb handikeelset teksti, siis ta ütleb kohe, et see on sugulaskeele tähti teiegi mõne fraasi maanBotokvama Altai jah, seal on. Ehk see eesti eesti keeles oleks, et ma ei räägi handi keelt handi keele puhul probleemiks sellest oli juttu, et neid inimesi on 21000 umbes, kes ütlevad, et nad on Handide ja, ja nendest umbes kaks kolmandikku peab seda keelt emakeeleks, siis see arv on kuskil alla 15000, kes seda keelt räägivad probleemiks on see, et see keel on väga laialdasel alal siis Põhja-Jäämerest kuni praktiliselt ütleme, Tomski linnani see on ka oma paar 1000 kilomeetrit, et väga laialdasel alal, et murdeerinevused keeles äärmiselt suured antidel on püütud luua ka kirjakeelte, selliseid aabitsaid ja raamatuid on olemas viies eri murdes ja ühtset kirjakeelt neil neil kahjuks ei olegi. Aga miks muide alati neid paaris nimetatakse, miks nendest mõlemast rahvast oma Etti räägita, Andid? No neid paaris nimetatakse sellepärast, et tegelikult läbi aegade on nad olnud tuntud ühtse rahvana, nimelt Nestori kroonikas juba siis 11. sajandil esimest korda, kui neid mainitakse, siis mainitakse neid lastele samuti 1265.-st aastast on teateid, et see ala on olnud Novgorodi maksualune ala, et need rahvad on väga pikka aega laiemas teadvuses olnud olnud üheskoos nukralastena ja see maasis ukrama alles kuskil hilja, PM 15. 16. sajandil hakatakse nende vahel vahet tegema ja miks neid ühes mainitakse, see on võib-olla sellest, et näiteks, et mansi ja handi keel hästi lähedased sugulaskeeled. Ma ütleks, et lähemad kui eesti ja soome keel ja ütleme, et põhja-mansi ja põhja Hailt saavad omavahel paremini aru, ütleme kui põhja anti ja idahall. Et need on lähedased sugulaskeeled ja, ja seetõttu ilmselt väljaspoolt inimestele nende vahel vahet teha on väga raske. Kui me nüüd siirdume nendesse neile mõlematele nii eestlastele kui sellele või isegi siis kolmele rahvale ühisesse aega. Kas nüüd, võrreldes meie eestlaste ja siia Euroopa poole tulnutega läks nende hantide ja manside elu, nii nagu nende teistegi sinna ida poole nutega tänapäevani välja, et lõpp oli kõige kurvem, see viimane aeg. Jah, kahjuks küll. Tähendab väike täpsustusega Andid ja mansid ei ole kuigi palju rännanud, tähendab nad on võib-olla natukene veel möödunud sajandist on teateid, et mansid on elanud Uuralites ka lääne pool tallab Uurali läänenõlvadel. Et see nende eluala siis Lääne-Siber suure jõe, Obi harujõgede kallastel, see on neil olnud läbi aastate saade ja pikka aega nad tõesti said elada nii, nii nagu nad tahtsid. Venelased alustasid küll juba 1000 neljasajandad Nendel aastatel, nimetagem siis röövretkede ka sinna maadele ja 16. sajandi lõpupoole. Venelased asutavad oma oma linnad sinna hantide ja manside ristiusku pööramine. See toimub Peeter Esimese ajal siis 1700.-te aastate alguses 1000 712715. Aga siiski sel ajal see jääb üsna forma haalseks veel misjonitöö, et sinna tuleb vene kaupmehi ja nii edasi. Aga põlisrahvad saavad oma normaalset elu elada ka saatuslikuks. Nendele rahvastele on muutunud tõesti viimased aastad ja seetõttu, et 1950. aastal leiti Verioosovo linna lähedal esimene gaasimaardla. Ahjaa, 63. aastal Saimis leiti esimene naftamaardla ja nagu me praegu teame, Se Lääne-Siber on, on Venemaa põhiline naftaallikas ja 60.-test aastatest hakkas väga suurrahvastele rändamine sellele alale. Ja loomulikult see Nendele neid nafta ja gaasipuurauke rajama, seda naftatööstust rajama, see ei olnud mitte mingisugune liit rahvas, vaid vastupidi ja võib öelda, et sellest ajast on hantide ja manside olukord täiesti muutunud. Katastroofiliseks Nadal. Praegusel hetkel tõesti võiks öelda füüsilise väljasuremise piirile. Kuigi nüüd viima viimastel aastatel on ka nende hulgas märgata sellist rahvuslikku ärkamist, on asutatud selline fond, basseini, Yougre sisi, ukra päästmine, neil on tekkinud oma sellist intelligentsi, kes kaitseb oma rahva pärast ja võib öelda, et viimaste aastate vabam liikumine on võimaldanud ka seda, et nende juures on käinud nüüd üle 70 aasta taas Ungarlasi soomlasi, siis nende põlisrahvaste eneseteadvusele on väga-väga tähtis ja et nende esindajad on, on saanud ka käia ise välismaal rääkida oma probleemidest. Siin võiks mainida, et möödunud aastal, kui augustis oli läbi rätsonis seitsmes rahvusvaheline fennougristika kongress siis sellest võttis osa ka hantide ja manside folkloor oli ansambel, kes esitas kongressi kultuuriprogrammis traditsioonilised karupeied, mis said väga sooja vastuvõtu osaliseks ja ma arvan, et selle kaudu selle rahva eneseteadvus üsna palju ka tõusis. Läheme kuhugi sinna handi ja mansi külla või missuguses asustuses nad elavad, on seal linnakese tasunud. Minge siis sinna külla, üldiselt need külad, praegused külad jätavad mingil määral sellise vene küla mulje suuremat külada. Kõigepealt peaks ütlema, et need linnad, mis on nendes andi, teie la Handid on kogu aeg põgenenud vene uustulnukate eest üha kaugemale taigasse üha väiksemate harujõgede äärde, aga need külad, kus Alte leidub, need on siis meenutavad vene küla Handil üldiselt on, on kaks elamispaika talvine ja suvine talvine on siis selline tänapäeval vene tüüpi maja. Tavaliselt selles on üks tuba ainult tähendab ees on tuulekoda. See üks tuba on siis selline, et seal keskel on plekist ahi mille peal siis tehakse toitu, keedetakse teed. Seinte ääres on siis kas lihtsalt põdranahad maas, mille peal magatakse või kui on. Kui on, siis jõukam, siis on seal ka reformvoodi reformvoodid sees. Sellises talve Majas elavad siis naised talvel ja mehed ka sel ajal, kui nad ei ole jahil. Suveajal ant on üsna liikuv, sest põhielatusvahend on kalastamine, kalastuskoht on tihtigi mitmesaja kilomeetreid kaugusel, sellest talve külasta ja kalastuskohas ehitatakse selline ajutisel tavaliselt kase tohuga kaetud Tšumm, kus siis elatakse, suvekuud ja püütakse, püütakse kala kalapüük on siis tavaliselt selliselt, et väike oja, mis jõkke suubub, see tõkestatakse ja ja sinna pannakse siis mõrrad sisse ja neid mõrdu käiakse siis nõudmas niimoodi kord kaks päevas. Et selliselt toimub see kalapüük, aga mida näiteks naised käivad, no mis tööd on nagu ikka tähendab, naiste töö on söögi tegemine, riiete valmistamine, riideid tehakse siis põhiliselt põhjapõdranahkadest ja need on väga ilusad mustrid, mis rahvariietele akse siis talve kasukatele siis sellised nahk aplikatsiooni, need pannakse siis eri värvi põhjapõdranahk peale kuti ja lõigatakse loaga läbi. Nii et jääb siis selline pruun pruun, valge muster, samuti siis naiste suvise, et rahvariided on väga kaunistatud tikanditega alla ääres krae ümbruses kätised vanasti kasutati nende mustrite välja õmblemiseks siis klaashelmeid, mida vene kaupmeestelt osteti väga mitmevärvilisi. Tänapäeval, kui need aga ta ei ole, siis naised on väga leidlikud. Nad tõmbavad elektri juhtmelt selle isolatsiooni maha ja lõike, tükeldavad selle ja kasutavad siis isolatsioonitükke mustri õmblemiseks. Ja loomulikult naised tihti abistavad ka mehi ka kala püüdmisel. Selle kirjelduse järgi paistab, et elatakse niisugust traditsioonilist elu nagu vist eelmisel ja üle-eelmisel sajandil. Jah, või võiks isegi rohkem öelda, et ma arvan, sellist elu elati ka eelmisele aastatuhandel. See elu on siis väga traditsiooniline, see on küttide kalameeste elu. Ja peab ütlema seda, et just sellise elu puhul on, on ka keel säilinud need Andid, kes on siin istunud suurematesse küladesse või linnadesse, kid tööstusse. Need on ka kaotanud kontakti oma rahvaga ja siis ka venestunud täiesti. Aga need, kes elavad väikestes külades oma rahva hulgas, need on tänapäevani säilitanud väga rikkalikult oma rahvakombeid. Antidel on väga rikkalik rahvaluule, mida tuhandet tuhandete lehekülgede viisi on nii ungarlased soomlased kirja pannud. Ja see saab veel täiesti ka tänapäeval. Näiteks võin öelda just täna kuulsin, et sellel talvel üks mu ja kolleeg ungarlanna Jewasmite, kes on saanud nüüd võimaluse antide juures et ta on koos Ungari televisiooniga lindistanud 28 tundi videolindile antide karu päiesid. Ja teatavasti mõned aastad tagasi Lennart Meri käis hantide juures nende karu päiesid lindistamas. Nii et see traditsioon on täiesti elav ja kui ütleme kümmekond aastat tagasi, sellest ei juletud rääkida, see oli siis selline halb halb komme millest nõukogude ajal oleks pidanud vabanema, siis täna jumal neid karu peiesid, peetakse jällegi need on jälle au sisse tõusnud, need on selline viis ööd ja päeva kestev moonia, võiks öelda selline rahva teatrietendus, mis algab juba sellest, et kui karu metsas maha lastakse nimelt karu on antidel püha loom antide manside pärimuse järgi ja on nende esiisa nimelt ülima jumala loomituurami siis valge, jumala või valgelt tuur on, tähendab ka taevast. Siis ülemjumal saatis Arumaa peale ja sellest on rahvas tekkinud, et ta on nagu esiisa nimetataksegi lisaks Maasem. Seetõttu ta on püha loom ja kui karu tapetakse, siis Karult juba metsas palutakse vabandust, et seal siis venelase püssi, kes siis karu maha lasi ja nii edasi. Ja tuleb siis paluda Karult andeks ja see toimub siis tantsude laulude saatel, mida edendatakse seal siis kogu külale, suur püha, kui karu tuuakse, kui karu on tapetud ja seda peetakse neli, viis päeva järjest, kuni leitakse, et nüüd karu on leppinud sellega, et ta on tapetud, need peaaegu näitemängud, mida esitatakse, need on sellised, mis sisaldavad kogu selle rahva minevikku, ajaloo see esitatakse. Ja ilmselt nende karupesijatega kaudu see rahvas küsib ka tänapäeval traditsioon antakse siis suuliselt edasi põlvest põlve ja on märgata, et ka nooremad tänapäeval, et kahe 30 aastaseid on selliseid, kes oskavad neid laule mingil. Nii, et võib loota, et see rahvas püsib, püsib edasi. Sest noh, praegune aeg on selline kogu maailmas, et pööratakse tähelepanu väikerahvastele, nende kultuuridele, halvustav suhtumine suuremate rahvaste poolt ehk on, on taandumas ja et väikestel rahvastel endal on tekkinud eneseteadvus. Ta ei ole mitte halvemad, nad on lihtsalt teistsugused. Ja nende intelligentsi hulgas on tekkinud arusaamine, et nendel on ka suuremaid sugulasrahvaid, kes neid aitama peaksid, nii nagu meie, eestlased, vaatame kogu aeg Soome poole ja tahame sealt abi saada ja olemas olnud väga palju abi. Nii ma arvan, et meie eestlaste kohustus on jällegi aidata meie idapoolseid sugulasi, vahvaid et sõltumata sellest, kui vaesed praegu oleme siiski meil on neile üht-teist anda, kas eestlased on siis seda abi osutanud? No senise abi eestlaste poolt on olnud. Ütleksime üsna väikene. See on piirdunud sisse ka, et eestlasi, Eesti Rahva muuseumist, Tartu ülikoolist ja mujalt on käinud neid uurimas püüdnud neid neid toetada, aga sellist otsest abi seni me ei ole veel suutnud osutada, me loodame selle peale. 22. aprillil on plaanis taastada sihtasutus Fenno-Ugria mis töötas Eesti vabariigi ajal, oli asutult 27. aastal. Me loodame, et kui tekib selline sihtasutus, kellel on ka oma rahad annetuste teel, kui ka ehk valitsuselt saadakse mingit raha siis on meil võimalik võtta siia õppima Objuhilastest noori. Sest ma arvan, kõige parem abi olnud selline, kui noortel on võimalik tulla siia Eestisse õppima. Te rääkisite enne, et kirjakeelt oli seal päris raske luua hantide ja manside juures, kuna murded on niivõrd erinevad. Aga mis ajast need kirjakeele loomise katsetused juba pärinevad? Esimesed katsetused pärinevad möödunud sajandi 80.-test aastatest, nimelt siis avaldati mõningaid vaimulikke tekste, tähendab Matteuse evangeeliumi tõlge ilmus, aga see ei saavutanud ilmselt mingisugust levikut. Järgmised katsed tehti kolmekümnendatel aastate alguses. See kolmekümnete aastate alguse periood seal Nõukogude Venemaal kõige halva kõrval peab siiski ütlema, et, et see tõi ka üht-teist positiivset, nimelt siis üsna siiralt püüti väikerahvastele luua, ah kirjakeeli selleks tegutses Leningradis põhjarahvaste instituute. Seal loodi siis mitmetele põhjal rahvastele kirjakeeled. Esimene rahvas, kes sai oma aabitsa, olid just Handid. 31. aastal ilmus nendele aabits sky murde põhjal. See on kõige põhjapoolsemaid murdeid. Järgmine ilmus 34. aastal ja sel perioodil ilmus üsna palju Algkooliõpikuid ja muud sellist kirjandust, need olid kasutati ladina tähestikku kuni 37. aastani, siis siis väevõimuga mindi kirillitsa-le vene tähestikule, mis ei ole mitte väga sobiv soome-ugri keelte märkimiseks. Nii et kolmekümnendatel aastatel võib öelda, et kütti kirjakeelt luua püüti teha antide jaoks üht-teist sõjajärgsetel aastatel tähendab keelega tegelemine ja kultuuriga tegeleme on suurelt osalt olnud ainult selline väline, et näidata ja nõukogude võimu hoolitseb selle eest, aga tõsisemalt ei ole sellega püütud tegeleda küll. Päris viimastel aastatel on taas märgata siis sellist tendentsi, et püütakse nendele väikerahvastele taas anda emakeelset õpetust. Ja, ja loodame, et see tendents, mis praegu valitseb, et see jääb ka püsima. Aga lapsed on ilmselt pidanud käima venekeelses koolis ja kui nad on edasiõpetust saanud edasi õppinud, siis nad vist ei ole enam ei Handidega mansid, vaid niisugused venestunud pool intelligendid. Jah, kahjuks see on just niimoodi, et lapsed räägivad oma emakeelt kuni koolini ja kui nad lähevad kooli tihtipeale enamikul juhtudel nad peavad minema internaat, koolisest koole sellel alal on väga vähesest asustustihedus on väga väike, et siis laps väike laps peab minema mitmed sajad kilomeetrid kodunt eemale ja ta on kogu pika talve kodunt eemal ja kooliõpetus ja see internaadielu on venekeelne ja sel ajal neist enamus kaotab oma keeleoskuse. Kahjuks seni oli oli ka nii, et, et lapsed peenesid seda, kui nad juba kooli läksid, et, et nad ei ole mitte venelased nud mingi mingist muust rahvusest. Et oli selline tendents just muutuda venelaseks. Pärast kooli, kui noor veel kodunt ära läheb kuhugi mujale linna, siis oli täiesti paratamatu see venestumine. Ja lihtsalt au nendele inimestele, kes on selle sees suutnud oma rahvaesindajaks jääda, neid nähtavasti on. Kui te annate Just need, kes põhiliselt see kohalik intelligents on saanud oma hariduse Leningradis. Nagu ma mainisin, enne sõda, oli seal põhjarahvaste instituut praegu seal Heltsani nimelise pedagoogilise instituudi juures põhjarahvaste kateeder kus valmistatakse ette õpetajaid. Ja peab ütlema, et kõigele vaatamata see kateeder on väga tublit tööd teinud. On tekkinud, kui me arvestame, et või väikesed need rahvad on. Et nendel rahvastel siiski on, on olemas oma kirjanikud, oma teadlased, mainiksin siin antide hulgast oli Nikolai terioskin. Nüüd ta on juba surnud, kes kirjutas oma keele grammatika, koostas ühe murdesõnana raamatu manside hulgast on tuntud keeleteadlane, tuusia romandjeva, kes töötab liidu keeleteaduse instituudis, on väga mitmeid teoseid oma keele kohta kirjutanud. Kirjanikest võib-olla kõige laiemalt on tuntud mansi kirjanik Olof tema teoseid on tõlgitud ka mitmetesse keeltesse. Viimasel ajal ta on küll kirjutanud põhiliselt vene keeles. Ta toimetab põhjarahvaste ajalehte stes, see tähendab valge toonekurg on selle nimi. Ajaleht, mis on just võtnud oma eesmärgiks põhjarahvaste kultuuride tutvustamise kogu maailmale. Ja veel kaks üsna olulist tegurit, kas ristiusk on seal üldse märkimisväärselt kanda kinnitanud ja veel samas ka alati on põhjarahvaste juures probleemiks alkoholism. Jah, võib öelda, et ristiusk vene õigeusk üldiselt vist ei ole väga pealetükkivus manside ja hantide juures on ta kinnitanud üldse. Et kogu see Kristianiseerimine, mis 18. sajandi alguses läbi viidi, jäi põhiliselt väliseks. Et kuni viimase ajani siis need rahvad on säilitanud oma paganlikud kombed. Aga nüüd see teine probleeme, alkoholism, see on väga veider haav, probleem, nagu ma alguses juba mainisin, et see rahvas, kes sinna on tulnud, uus asukatena venekeelne, aga mis rahvast on, on nüüd teine asi see suurem, et osalt on selline rahvas, kes on vabanenud ennetähtaegselt kinnipidamist kohtadest, nad on siis läinud naftatöödele ja nendega kaudu. See alkoholism on levinud ka väga tugevasti ka kohaliku elanikkonna hulka, et alkoholism on, on probleemiks, millest pääseteeks, ehk on see just see, kui need rahvad oma traditsioonilisi eluviise suudavad kuidagi säilitada. Ja kui teil järgmine reis hantide ja manside maale ees seisab, mida te loodate seal siis näha? Ma loodan, et mu endised tuttavad, kes seal on, et nad on kõik elu ja tervise juures. Ja ma loodan, et nii nagu maakirjadest olen aru saanud et selline tärkav rahvuslus, et see on saanud nagu tugevamad jalad alla, et üha rohkem on, on selliseid inimesi seal, kes tõesti ei häbene seda ütelda. Et nad on mansid või Handid, et nad ei häbene, nad käivad teistmoodi riides. Et nende kombed on teistmoodi kui ümbritseval rahval. Et ma loodan, et see rahvas elab edasi.