Mälestusi eesti rahva ja iseenda saatus raskist saastast jätkab Bruno Karro Eesti sõjakooli lõpetanud reservohvitser jutustuse tegevusaeg 1940. aasta suvi. Punaarmee on lahkumas, Saksa väed lähenemas. Kuna rist organiseeris ühesõnaga need sõjakaitsetööde juurde sanitar, punktid, esmaabipunktid, pasteeti selleksama, sõja koolisel, samuti õppinud esmaabi, muud asjad veel selged ja enne oli mul ka samariitlase kurest läbi tehtud. Aga mina sattusin Sainter punktiga Keila joale. Keila-Joa õnneks oli, sai tar funktserliks metõde täitsa kirurgia osakonna õde, muidu minu arust puhtavalma võiks pilti midagi mõistnud tehasest, sest rinne tuli lähedal, seal tuli püksikuid juhuseid, et üks oli teist abi vaja. Siis need taandus, punaarmee seal põletas kõik oma asja ja kirjandusselja veel üks väga kriitiline moment kurataks lõppenud seletuseks naljamehed, eks see kaitsetööde juures, kes avanii, see maja, kus nad elasid seitse venda, siis miks need olid igast tembumeed Keila-Joa lossitorniga, seal lipuvarda torm pani sinna tõrvapapitüki üles musta Hiiumaa ikkagi äärepealt maha lastud kuurimine kamaratiiv juba varituse äärde, et mis päeva märguanne seal seal jällegi märguanne, andist tükk aega seletamist ja mina seal all magasin, tahtsin, ega mina ei tea, kes pani selle hea ju mingite ja näod mõtlesid joogiks kindlasti kusagil märguande kokkulepe, et antakse märku nagu teada, et nad väga umbusklikud, aga ma ei tea sealt veel midagi segasel vajadusel. Härra need see asi lõpuks lahenes siiski nii õnnelikult. Veel niisugune juhus oli, seal oli nomineeritud, kusagil oli üks talupoeg, kukkus või sai miinist haavata, njatel nägu oli täitsa segi. See meite riigis praktika kooli minema oleks mõistlik, mitte midagi teha siis edustel kinni, nii et ainult lina hingamiseks kavas. Ja siis oli üks punaarmeelane madrus oli sellel lasti käest läbi tuiksooned puruks. Ja see tuli ära viia. Ja siis ma kavandasin aednikuväljad hobusega välja köiti ja tahtsin nad viia, sest komandandi antimul suund Paldiski süüa anti käsk. Aga ma sain teeristi sealt üks, kus keila pealt tuleb, tee siin ideega üheneb. Seal oli saksa tankitõrjekahurist ja siis tuli üks saksa jalgratturiüksus, saime oma küla, poisid olid sees, ikkagi poisid olid juba seal siia saksa võrreldes, ma ei tundnud äragi, nemad tundsid mind ära, hüppasin ma. Ja siis tuli mul viia nad sinna Keilas Öeldi ka, et see eestlane kõige selle kohaliku erahaiglasse ja see tuleb 500-lt ja kogumiskoht, kus need punaarmeelaste kuhugi viia tuleb ja need ma viisin ära ja siis ma sain auto peale siin Tallinnas 28. õhtul, sakslased olid Tallinnas sakslastelt Tallinnas ja siis, kui ma Tallinnasse tulin, siis oli jälle niisugune. Huvitav, täitsa üllatuslik, harjumatu asi oli, muidu oli niimoodi, kus punaarmee kolonnid olid sealse lähedalt mööda ei saanud seal taadiov eemaliselt karjaga, jumal hoidku, poolsada meetrit eemalt tohid lähedal minna, nüüd olid selle Estonia puiesteel olid saksa kolonnid, olid seal, olid püssid, haki siis öelda, et kusagil mujal ma läksin sealt vahelt läbi, keegi ei teinud absoluutselt välja, mitt oleks võinud kaasa võtta, oleks võinud või kaasa võtta, keegi ei teinud absoluutselt minema minema, kus sa tahad, läbisid välja. Ja ma oma toakaaslasega sattusin ka siis kokku huvitavalt. Põrdsema poiss, elasime toompuiesteele. Sinna sattusin ka niimoodi, et korteri perenaise poeg oli minu sõjakooli koodi naaber siis majandusteaduskond, läksin, ostsin korterid, tema tuli mulle vastu ja ma mõtlesin, tuli onu korteris vaja, kes ei tea kusagil juhatada, kus võiks saada kaasüüriliseks siis tuli meile. Meil on kurat, muidu pannakse punaarmee ohvitser sisse. Aga võtaks sõber ka kaasa, muidu see tuba on liiga suur, pannakse ikka veel juure. Ja siis ma vaatasin siis pähkli inimene põltsapoiss oli. Ja kui mina läksin, siis neile kogu oma korteriperenaist vaatama seati viisile Toompead. Mul hakkas kolm meest järgi kõndima, püsid selles, läksin sealt kitsepargi treppidest alla naela, need olid järgi ainult üle tänavatele järgi, sinna väravdad Vöödi erikord. Värav on lukus, koputan akna peale. Aga siis tundsime teineteist ära, tema oli juba need lahingud kaasa teinud, kui Tallinna reservohvitser oli. Seal, sattusime nii-öelda toakaaslased kokku. Järgmine päev Tallinnas hakkasime 29. augustil ohvitseride registreerimine ja see hakkas Kaarli koguduse majas toompuiesteele. Ja seal ei olnud ju kusagil mingisuguseid silte väljastega mingisuguseid teateid väljas. Aga imelikul kombel ta põhimõtteliselt on niimoodi, et neile eesti ohvitseridele sihuke komme, et neile oma ringkond. Me teadsime ikka vähemalt nelja, viie mehe asukohta kes kusagil elas. See läks nii suust suhu, mina sel päeval lõuna paiku registreerimas lollina, seal mina sõdo Puiestee lähedal seal teinud mina, 28. seal olevat midagi üle 61. päev registreerinud neid. See oli see sissekäik, mis saadab toompuiestee küljes, seal siis mingisugune staap moodustati. Vot seal oli eesti vanemaid ohvitsere oli, ma ei mäleta enam nimesid, kes seal olid, seda aega on palju mööda läinud, põgus kokkupuude, aga seal ei üldse, noh, arutelu oli edasitegutsemise osas, ohvitserkond on ikke, kes rahva eest vastutavad, kes peab mingeid otsuseid vastu võtma ja raamid, mille piires tegutseda. Siis seal arutelu oli selline, et noh, et praegu momendil Eesti rahvusväeosade loomes, ainuke võimalus seda teha saksa armee koosseisus. Meie mitte-kommunistlike rahvusväeosade loomiseks ja siis võeti otsus vastu, võtad et teeme seda mängu kaasa. Ja siis oligi niimoodi, järgmine päev ma olin siis Pärnus ja ja seal sattusin, kohtasin keeba tänavad juba oma lahingkoolis korra üleval ja leitnant Larssoni ja tema tuli ka sõjaväest ära temal tegeleda, ohvitseri kassiga lõpetanud. Ta oli isegi hea koha peal kaadris, lahing oli, kaadris oli, aga tema oli ka Pärnus oli siis moodustati Pärnusse Eesti julgestuspataljon 183. Vot seal kümnendas kompanii koosseisu rühmaülemana, siis läks lahti. Esimene ülesanne, mis mulle anti, oli see, et oma koduvallast kogunenud koondumiskoht oli kogumiskoht, oli vallamaja sealt ära tuua veoautodes mehi. Sealt tõin ära need veod mehi, neist sain oma rühma koosseisu pool rühma teise korjama sain siis Dorjevendrimi projektist omad Pärnumaapoisid, vanad vanad tuttavad. Osale hästi palju oli neid, kes, kes mul enne tuttavad ja nendega oli hea minna. Ja nendel oli ka ilmselt parem, kui neid kavandas nii-öelda oma oma kõlapoiss nii mõelda. Kas teiega sõlmiti ka mingi leping? Leping aasta peale. Aga selle lepingu veel aasta lõppedes vilistati. Esimene aasta on tegelikult, mis oli põhiliselt palveteenistus tegelikult oligi nii kombel see arutelu oli toompuiesteel siis arutelu, üks teema oli see. Mehi hoida nii palju kui saab, sest mehi võib minna vaja otsustaval momendil. Teine asi toimetada tagalasse laskemoona, nii palju kui saab kõiki neid mõlemaid asju pütid püüti teha. Meie teenistus oli. Me saime relvad, tegelikult vene relvad Saksa relvi alguse saanud. Ja seal oli isegi ohvitseride auastmed, ei olnud. Kui ametkoha järgi Saksas wonderful revery juhiolekud käisid neile ima, koputage meile rühmaülemal oli, ükskub kompade kaks kupu ja pataljoni enam või kolm kokku kusjuures ohvitserist peeglidega saksa kunn kanda ei tohtinud, kuna me saksaväele vanded andnud ei olnud. Ja põhiline siht, kasutamise otstarve, valija, valve- ja vahiteenistus, ühesõnaga tagala, kommunikatsioonide julgestamine siis olid seal tegelikult niisugust vastu teede teede valvad. Minu rühm sattus mul tegelikult vedas võib-olla teataval määral hästi pikka aega, üheksa kuud ühes samas kohas oli pomerants armee laskemoonalao valve komeranias konveräänest Trubliku poori vahel, see on ühesõnaga sele. Leningrad, Moskva maantee ääres ja see laskemoonaladu oli viis kilomeeter pikk ja 100 meetrit lai, vähemalt seal olid tohutamat, tonnid, laskemoona, igasugust värki. See oleks juba Wehrmachti veetud laskemoon. Punaarmee. Sealt tuli mõlemad seda kuidagi paar vee omav toodi sisse sealt need miinid, jalaväe tankitõrjemiinid, puukastis olid juhtuseks õnnetus, mu esimene allus surma. Vene vangidega, laeti aga põhjust ei tea. Tema läks kontrollima, ta oli paarkümmend meetrit eemal seal veoautode lendas õhku 20 meeter tema eemal sai plahvatus survesse suruma. See oli esimene ohver, mis oli. Aga muidu olime eseme võrra, mis hästi süüa, võib-olla paremini kui teised, sest me olime saksa toidukatla veel seal, need kombeeerrest siit ja sealt ja see laagrite ülem oli Kiilistiks keskkooli direktor majori auastmes oli. Suhtus eestlastesse väga hästi temaga kapten lollideks, Aupanjeebige. See oli hästi tore mees oli, minul olid väga head läbisaamist mõisa Novi turistide lasen nagu kuningaga asja omaette. Ainult siis läks asi põnevaks, kui see. No Flas sina taha löögi tegi, seda ülesanne oli talle ühesõnaga Leningradi piiramisrõngas murda, seal tahavad kiil luua siis laskma laul, oht oli siis ma seal ühe osa meestega käisime uurimas, seal ühesõnaga luuret tegemas, kuivad, meie ohtlik on ja kust ühesõnaga tõkestada Saabe sulgemist saab nii palju pistmist Volhovi vatiga. Noh, olgu või kott oli küll selline asi, et see oli mõningad fotod siit järgi veel seal olid need metsasihid need on niisugust soomilkad ja korrastamata, et motoriseeritud transport seal liikuda ei saanud. Hobutransport said liikuda ja sõda tuli hoobade meeste jõule aidata, tõugata ja lükata ja tassida. Ja päev oli seal parmud, öösel sääsed, sakslast kutsuda roheliseks põrguks. Ja selle likvideerimise sai, seal on ju palju räägitud, pole mõtet liitland suts suruma. Seal sees veel selle asjaga, eestlastele ei antud ka saksa mingisugust medalitega aplaus risti jagatud. Ainult ainult paberilipakas välja. Raudisti vääriline see leitnant Sutil oli, ühesõnaga, et on jõulud, oli seal kaks paberit, on esimene raudristi teise klassi vääriline, siis paberetton raudristi esimese klassi vääriline. Puudu ainult rüütliristi oma. Seal oli ju eesti üksused täitsa rindevõitluses. Olid küll võiks minna, ei tundnud ainult üks niisugune luure või laagri orgiasse osaskasindid teid Peilimas, kas sinna ootamatult selga ei tule? Nii palju mõndi hulkurmeestega kokku puutusin muidu põhiline oli seal laskemoona valve kuni see lepinguaeg sai täis ja siis viidi ümber formeerimisele tibenskaaesse, seal formeeriti see pataljon number kadus ära, 183 tuli mul minna. Eesti julgestus. Pataljon 182. murdkuusse tähendab kuuenda kompanii koosseisu kompanjoni leitnant Vahuri. Meie ülesanne oli veel Senegalis, raudteed ei julgestus. Põhiliselt. Aga mullusele niisugune suusapatrulli ära. Ma teen külmetada sellise small vahepeal Narva sõjaväe haiglas, nagu sealt tagasi sain, siis sattusin seitsmenda kompanii koostis, kompaniiülem, kapten Mikomägi. Ja seal vahepeal juhtus selline asi, et hispaania siine diviis, seal anti üks löök ja kahuritulelööki rünnake nõudena positsioonist välja. Ja meid viidi sinna nii-öelda augu täiteks, kusagilt nähtavasti vabast juust võtta ei olnud. Võeti meid ühe sõnaga valve peatselt maha. Relvastust täiendati ja viiti sinna ühesõnaga kolpinu alla. Lähtepositsiooni Me olime ühe niisuguse kõrge künka serval kästi tee. Raagus mets või võpsik oli seal üks sirge kraav, seal kraavis. Istusime ja, ja Kügitasime ja vaatasime, all orus käivad lahingud, soomuslahingud nagu laiali kraanilist Tinu. See oli allegi metsik mölumisel all käis vastastikku puruks tagumine seal. Ja siis, kui päris pimedaks läks, lahing vaibus. Aga siis, kui pimedas täitsa vaibus, siis tuli meil sealt see lahing tanda Räbida ja sellest ida poole positsioon sisse võtta. Lahingtandril läbides oli Daniil ausaltöelda soomusmasinaid paremini, palju seal neid vrakke sära, põlendi puruks last ja nii edasi ja maapind oli võrdlemisi tihedalt laipadega kaetud. Umbes nii silmaga vaadates. Pilts erineb Kümne venelase kohta kolm sakslast. Umbes niikuinii seal vahekord, see, kus positsioon sisse võtta tuli, see oli täitsa niisugune tasane külmunud Kennaga maastik. No vaevalt meetri pikkune karv võsastik. Ja sinna tuli siis poisse sisse võtta ja kaevuda. Esimene asi oli muidugi lükkasime lumevalli ette moondamiseks, et seal taga on snaiperid, ei näeks me seda ka teeme ja sealsel tasapisi kaevama hakata. Ja muidugi pidi valvel olema, teata määran, no mina ja jälgisime binokliga seda vastase poolset külge. Ma ei vallutaks umbes kella nelja paiku või mida olime siis ma avastasin, vaatasin, mättad ees, valged millegipärast Osamata tundus mulle kahtlased olevat, märkisin nende asukohad ära, vitsa Raavude järgi. Ja siis koma Vasaku poolt uuesti binokli, nii libistasin uuesti paremal pool külgises, vaatasin mättada, paigast ära, neid asukohad vahetanud ja siis ma hakkasin nüüd mättaid pühis lugeda seal. No igatahes kaugelt üle poolesaja võrra rohkem. Minu õnneks. Too oli mul sakslaste poolt telefon sinna toodud, pani telefon meestele, ma ütleksin niipalju, et mitte üks pauk ilma korraldasid, teha ei tohi. Kuna see oleks asukoha reetmine, just arvas, võsas on raske asukohta täpselt määrata. Öisel ajal siht oli eelmine sealt, et neil oli ta ootamatu sissemurdmine teha pimedas ja siis varavalges hakata kahele pool laiendama. Ja siis ma helistasin, kuts nalja, saksa tõkketules, küsiti mu käest, kas ma tuld juhtida mõistan. Aga no lahingkoolis miinipilduja klassikalist asja õpitud ja mõtlesin, et ma ei tea, kas Saksa omaga kokku lähedasega agad proovime. Õnnekombel läks kas juhuslikult või palju, kolmas mürsk tabas kõige tihedamat kohta ja edasi järgnes tulelöök. BMW poolt meteks pauk ja terve pundar oli likvideeritud. Selleks tankitõrje kraav oli, sinna varjumehega ei aidanud, sest noh, see oli miinipildujatõke tuli sealt kätel. Valgetes maandumisvaadetes olid maskeeritud veel ka siis oli järgmine päev, siis oli võrdlemisi vaikne, oli. Enne lõuna paiku tuli, tuli, sealt võiks väike tulevahetus ja siis asuva reetmine sinna miinipildujalöök. Ja ma pean ütlema näiteks mees, kel oli minu vasakule naabrileitnant Enno Marju maaga. Evar oli nii palju sõduriandmed, päike koos käskjalaga olliva pesa sisse võtnud, niipea peaaegu rinnust saadik. Aga ta läks mingi asja õiendamise pärast, läks oma asukohast ära, jäi käske, aga sinna kõrva jäi. Tähendab, 150 millimeetrisest miinipildujast kukkus täpselt seal, kus tema oli, kuku sinna. Pääsenud käskija näkkas ka sai ainult põlvest haavata kerghaava aga leitnant ennuks kutu olnud. Nii põldudel vedas sellega seal üldsusele tul löögi, mis sa teed seal paar kergelt haavatut olnud, eriti ei olnud. Aga see asukohti ja oli meil võrdlemisi lühikene, sealt tõmmati välja. Viidi Groznõi poori alla, 19. märtsil rasnovoorile all olemisele asula vastas metsa all. Seal olid punkrid juba varem valmis tehtud. Sealse üldiselt ka niisugune reegel sisse võetud, et oma asukohas mitteks pauk. Kuulipildujad, mis käisid torkimas neist häire laskmis tegemas nüüd kitsad eemalt, sealt mitu meetrit eemal. Ja tegelikult juhtus niisugune asi, et no mina olen prillikandja prillid hukkusid maha kusagil straamris pealt Katja faasikuks välja, parempoolne tahab natuke prille, toom. Koori on, asjad on nagu rendile võtad ainult hädavajalik kaasaga muisuga kohver ja niisugused asjad on ikka taga staabi juures kusagil. Tagavaraprillid, sealhulgas. Väga vara prillid sealhulgas ka. Ja ma ei saanud sel õhtul tagasi, ma ei mäleta, mis sinna vahel tuli staabist Leiendamist tagasi saanud ja aga järgmine hommik kauguma öelda viimse hommikul tagasi. Järgmine hommiku siis ärkenegi igavesi Juminedel. Vaatan siis rinde pool pole muud midagi, kui suka tume vööt käib üle, rindasid. Hõlju üks 100 meetri kõrgendusega täitsa mustusega vilja laskusid, ei eralda. Ei, ma ütlesin, jumal hoidku, et me ju mehed on see puhta issand, üksinda seal. Et viige meid kähku ründama, lasevad masinad. Kaljundi ütlen, et ma ei saa sind viia, et mul autol pidureid ei ole. Ta ütles, mis Eesti vastu sõita ei ole, pärast viidi ära rutem sinna. Puhta õnn, et pidureid ei olnud rinde enam-vähem sinna tulepiirkonda saime. Siis esimene Katjuša, tule löökis auto ette poole. Siis kui ta pidureid pani, ei saanud pidama ja järgmine läks selja taha. Lühend pidureid ei pidanud. Ja sealt tuli mina ära juba leitnant Enn vasakul, naaber tuli juba haavatuna tagasi. Käsi kaelas, ütles sama meeste juurde ei saa seal venelastega vahepeal. No ja siis oli niimoodi tagasi sihti mööda, mis sealt läks. Seal oli üks kolonn, läks ette rindele, täiteks haavatute kolonn, järjestik tuli tagasi. Ja veel vaatan ka sõdur, enne peab olema. Vastu liks saksa leitnant. Aga tema oleks kriisiolukorda, sa tead öelda, seal täpselt informeeritud, ütles sellega, et venelast hoopis ümber piiratud. Et vaevalt sinna saad. Jaa, taastasin sihivad kõrvale. Ma nutsin oma otse, tema vastas olin. Nii kuma kõrvastuseni, minu asukohta kukkus, viin lõhkes. Mina ei saanud mitte ühte kildu, ka kõige vaiksemalt kriibuskemaid. Plahvatus röövis pikali saksa leidmine pool peadlens. Ja siis peale õhtupoolikul ma sain mehed kätega, mehed olid selt rühmavanem, oli mehed välja toonud ka viimasel momendil. Ühelt poolt venelasest mööda läinud või sealt välja. Ja teeks, mida järgmisel päeval või millal see oli siis. Kapten Mikko mäe sai surma sai killu kilgipealsesse vigeerist läbi kusagilt meelekohta. Remomentaažinovikin surm oli ta nõus selle liikumisega ta täidises kahte ülesannet ausalt öelda, tilli ülesannet ja kompaniiülema üles annetanud, selle tammemäe asemel jäi Patülliks kompaniile muusili määramata, nagu. Aga sealt väljalangemist veel nii tohutu suured, ma ei mäletaks, mitu päevasel käis, möllu seal käis, seal oli niisugune asi õelseks momendil oli niimoodi, et Asatusena oleme õnnekombel saksa rügemendi ülema punkris. Ja siis, kui jomin peale hakkas, mitu tundi kestis punkrist välja tulles olid metsast pooleteistmeetri pikkust tiitli rendi järgi. Vaevalt kes väljas oli, siia elama jäänud. Ja siis tuli, sealt oli vaja teha vasturännak, vaid viimsed riismed kokku jällegi vasturünnakule, siis on seal ikka ist jubedaid pilte. Konkreetselt enam-vähem pea pool peal maakonna sisse saanud, seal oli pilt on silma jäänud, kus pool punkri külge mürsk raske kaliibriline on ära viinud, seest laipu täis. Sakslased lõikudes sealt ette minnes rääkida, kuidas seda sõdurianne, kuidas kellelgi on, näiteks seal. Mürsk kukub, esimene mees saab tallalt, saab varbast haavad, järgmine mees järjest, siis tuleb see põlvest. Kolmas mees saab rindu. Surmava ilmselt ühest ja samast killust. Tõestisündinud lugu, see on tõesti lõbus, ei ole mingisugune Nissani fakt. Siis seal oli juba õhtuhämarikus, seal ette minnes oli vasturünnakule seal jälle venelaste tulelöök sakslaste trummar sai ära. Ja siis peale seda tulelööki siis hävituslennukid madallennul, siis tankid siis vene jalawigi. Ja siis sealt ma sain oma esimese kärna kätte. No ma ei ütle, et raske oleks, ühesõnaga sääri reast läbi. Ja siis ma tulin ära ja. Aga need mehed sinna ei, seal ei lõpuks järje, ainult kolm eesti meest, rihmast jäigolm meest, kompaniist, kompanii kompoli kolmest ja lõpuks oli jäänud, mina tulin ära, mis isegi neid rohkem, aga siis oli midagi vist kompaniist esimese päeva lahingupäeva õhtul oli üle 50 järge. Aga siis lõpuks oli niivõrd mina seal ei olla. Mul tuli ühesõnaga ära tulla. Ja siis juba järgmine, tere mees tagasi viis oli, oli viisiva Volhovi jõe äärde. Siis tuli soodne pataljoni koosseisus. See oli tegelikult võrdlemisi rahulik lõik. Seal Volhovi jõe ääres pisikeses väiksed intsidendid tulid tegemist vene luurega ja muude asjadega. Seal tuli ja et nii soovinud luurekindlaks tegijaid seal valmistati, ilmselt seal rünnaku jaoks seal oli, vasakul oli sillapea. Et silla pealt rünnak, siis sealt kõrvalt tuleb siis toetusrünnak, võib-olla isegi tugevam punaskavad arvudes Vaskasarvute paremad. Siis nad kakkusid venelaste poolt, luure tegi kindlusele kakutud siksak teed sisse, seal kohapeal oli pikk rohi, ei, peaaegu meetrini, rohi oli. Aga et ladvad ei liiguks, siis oli seal ära kakutud rohi välja tassitud, ühesõnaga võisid päiksepäeval liikuda ja mitte midagi näha ei olnud seal, ühesõnaga sai nagu päispäevalt sinna tuua mehed lähedale, siis tehakse välkrünnaku alustav Boy positsioonides hakata rullima kahel pool laiali. Laskemoona tood, mis seal olid, need mineeriti läks nahk ja siis teine asi oli veel, mis ma seal Kuulotonali kopsimine käib seal, kusagil punaste kasarmute juures. Ma käisin need kuulipildujapesad kõik läbi. Õhtal pööbli tähendab pimedas juba kella 11 paiku, kopsimine hakkas, käsi läbi, märkisin Horkide järgi ära, kus Kunnas ostsime, tuli järgmine päeva kontrollisin üle, kõik näevad ühte kohta. Et see tuli ühes kohas, kõik seal siis aidad kuulipildujad sinna välja suunatud. Kaheks võetud kell 23. Mehed Valmis sõrm päästikule siis ka minu asuva see kulleksist kõik kuuli peal tantsis Rebecca valang. Sellised karjumisi ja venekeelset sõimamisest ja. Ja järgmine ummikusesse minu kõige lähemal olev kuulipilduja pesasi tankitõrje kahur peksis segi see 62 millimeetrine sinna kümmekond lasku nüüd sellesse järgi mitte midagi, aga kuulipilduja seal ei olnud, iga kuulipildujat, kolm pesa nagu sealt valamu andis, läks kohe teise pessa. Tagusid täitsa tühja kohta Päeval kohendusi välja, üles pilu ja läks uuesti sama nali lahti. Järgmine hommik oli jälle samasugune vastus. Kolmas korda tahtsid poisid veel teha, et teeme veel ühe ristimise. Keelasin ära. Sellepärast võis arvata, et seal oli vabastus valmis rauas. Et enne kui see valangus lõppenud oleks alati kui vastustel. Ja peale seda oligi vaikne, nii kaua kui ma sealt ära vahepeal ma käisin gaasiarmee gaasikaitse koolis, nõmmel. Puhkus, ma ei tea, kas meilt meie pataljon, ma ei teagi, rohkem ohvitser siledaks suunatud, aga mind suunati sinna. Kuna ma saksa keele oskuse ja mõningate muude asjaolude pärast süline nõmme reliks pansion, Silvia kunagi olnud, selles oli sünnis täitsa mõnus puhkusele. Aga ma pean ütlema sealt, et sellest, mis ma sõjakoolis õpetati, ka seal midagi, eriti targemat juur ei saanud sakslast, seda seal seda ei õpetanud. Mis teil olemas on? Rääkis seda, mis neil teise poole pealt teada. Ma ei mäletanud midagi, targemat sealt oleks saanud. Aga sakslased ütlesid ise, et nemad gaasi kasutada ei saa. Sellepärast et, et kui nemad gaasi kasutavad, nemad kaotajad, kuna meie oleme riigi sees, teist on ümberringi ise vältima, aga ka meie peame igaks juhuks olema valmis gaasikaitsetõrjeks asi kaitseks seal üldse sel aastal need asukohad vaheldust Vicky Volhovi äärsed kuni sinna ilmini järveni välja oktoobrikuus tundi, siis kusagil seal ilmine Kallasel mütmitmet küladel. Kui sealt tegelikult sealse lahing lahti läks, siis see oli jaanuaris, kas jaanuari 15-st, kui nad tegid nii ootamatu löögi üle ilmine järve jää? Seal juhtus ka niimoodi sakslaste Loidio raske patareid symbol olemas, need lõppesid, aga ilmselt need hävitati, nii et sealt tõrjetuld ei tõkketuld ei tulnud üldse. Ja muidugi nad püüd sellise massiga jaamiku varakult sissemurre õnnestus. Aga kaldal nad edasi saanud meie ees tükk maad siis lõuna poolt seda jätkati sealt, kus leedulastel leedulastel positsiooni maha või midagi, sealolija, issand, jõutite sinnapoole ringis. Siis tegelikult seal üldse saksa poolt oleks pidanud olema lähemiinid pandud, et sealt jää puruks lasta siis midagi juhtunud, alles lõuna paiku tulid tukad sinna 32 tukkadki spikeeris, seal siis võid sellele transpordile jää, Leissegi supikatlad ja mis seal kõik lendaste koera lagendiga veetav kuulipildujaid ja vaatasime seda pilti nagu kilu. Hiljem olime seal positsiooni seal kalda peal, mitte kohe kaitsepositsiooni. Ja sealt ma sain ka maksaga kätte kaevamine oli sinna siis külmunud pinnasel kusagil 30 40 sentimeetrit paks, vastavalt kohane, need seal andis ka läbi taguda. Omal pesa sisse, said, seal ilmselt oli siis venelastele hakkasime mõju andma, inglistaabi inglaste abi, et hävituslennukeid senini hävituslennukeid tulid, saime tuld eespoolt, aga nüüd hakkasime tagant putka saama, lendas üle ja üle. Hando Siska veel tuli selga. See tuli üllatusena ja selle tõttu võib-olla ka mõni salt haavata sai. Ma ei mäleta, mitu päeva see oli, kui ma sain käest, sai läbi ja siis tuli jälle rinne maha jätta, aga pääseda Varstil taganemine ka sealt kotist välja, kuni tagant tõmmati kuts kinniva koti otsa. Vasakul pool oli selle põhjapoolne aukuradiga Rebase pataljon ja lõuna pool Nõukogude sooli soodne pataljon kusjuures nagu öeldakse, et Rebane tegi see rebane sealt saigi omale rüütliristi. Ja see rüütiliste saame, tema oli selline, et need rüütiliste andmete saamiseks tulid vastase poolelt. Püüti kinni raadiogramm kus korpuse ülem vaatab, et seda ei saa rünnakud enam jätkata, kuna kaks kolmandikku koosseis on häbistatud. Seal juhtus nii, naisi oli, oli see raudteeliin sääres oli, seal taga oli metsküla selleks 500 meetrit sellest auto ja lääne poole kõige reeglitega ka sellel rebane peal, seal kaitsepositsioonil. Venelane tagus sinna oma patareid kõik tühjaks, selle hirmsa tulelöögi jagu rünnakule, tõrje rebadel joobes raudtee ääres. Nad võtsid täitsa lageda peal hävitava tule alla, eespool oli eespool, oli tükk maad eespool, seal, kus nad veel reede olid lähenemise faasis, mitte rünnakufaasis, vaid lähenemisfaas. Seal likvideerib ära sõjakavalus, rebane oli nupukas mees. Vaata ei saa alati reeglite kohaselt teha vaest tegema ka teisiti. Aga ta tabas selle asja õieti ära nägis asja viited ära, kui sinna läheb, et sa jääd sinna sai niimoodi juhtub ja võitis hoopis sinna, kus teda oodata ei teadnud. Pääle seda tervenemist Läks mitu kuud aega, siis sattusin tagavarapataljoni mobiliseeritud meeste väljaõppele. Algus oli see, Narva-Jõesuus seal ei ole nädalapäevad siis veidi üksus jõhvi. Jõhvis volin kuni juuli keskpaigani, siis tuli rindele minna. Pataljoniülem oli sakslane, Wehrmachti mees, Kompanii World, veebruari sakslane ja teised ülejäänud mehed baltisakslasega sealseks eesti keelt juba läinud keldrist ja sealt veel niimoodi, et umbes kuu aega oli väljaõppe kestvus. Kaks kompaniide teise kompanii ülemal leitnant Enn, esimese kompaniiülem oli mina, kusjuures mulle allus ka alljuhtide kool. Ja siis, kui kuue jälle väljaõppinud ära saanud, siis lõist rindele tuli järgmine sats kõige viimase kogumiga läksime siis rindele, tuli minna. Alguses viidi sinimägede alla, sinimägede alt tõmmati välja viiti putki. See putki rõvas seal oli, ühesõnaga nii madalpinnased sel kaevikud teha ei saanud seal libenne valmis mingisuguse kas pioneerpataljoni poolt või kelle poolt seal valmisel tehtud rindvall pooleteist meetri kõrgune, kahe meetri pikkus, kaigast, rinnete vahemaa seal oli 65. Peetrist kuni 400 meetrini, olenevalt pinnasest tulenevast, nendest soo saartest kõrgendikud, mis seal olid, ja selgus, see 65 meetrit tuli sealt, et kui see madin lahti läks, madinaks lahti täpselt samal ajal kui sinimägedes. Kusjuures löök tuli sinimägedele abi lõõtspilli siis sinna meile sinna putki rappa. Ja seal oli viisid seal tankitõrje kahuriõli venelaste kinnisasjad, et nad tegid sinna roigaste tõid tankitõrje kahuri ette ja lasid selle valli juppideks rindvalli. Et me olime kani nii raskes olukorras, kui olite nagu peo peal. Me olime lega nagu peo peal, jah, ja seal, kui teine asi karvmets oli, slasid näiteks piinid ja muud asjad, lõks puu ladvas ikka kirjutasid allapoole kaevude kusagil ei saanud, varjuda ei saanud. Aga peab ütlema see, et mobiliseeritud mehed ja ma võtan mütsi maha, nad võitlesid vapralt. Et halb, sõnas öelda. Esimene rünnak, mis tuli oliselt ketse koha pealt mõttest, et sealsele messi 65 meetrit tulevad hüppega üle. Aga terve see mass poole maa peal ja sinna nad jäid. Kaugemale ei saanud. Ja seal ka see täpselt see vana asi jälle, kes kuulipilduja endast elumärki oli pikalt andnud. Need hävitati, aga kes vaikisid? Nendel olid õigus kaasa rääkida. Ja ma pean ära märkima, ostsin ütelda ei ole ka enam elus, oli Jaan arv, kes oli eni sordiaretuses, mees ka Jõgeva sordiaretusjaamas kartlasortaare aretus, muidu rahulik mees, aga siis nagu mina ei teadnud, oli niisugune asi, juhtus sakslast hõlma minust paremal tiival ja need lasid jalga. Ilmatu oleks mind hoiatada ja midagi öelnud ja kuna minu juures edu ei olnud, siis hakkas venelane viima oma mehi sinna. Ja, ja siis teatava kauguse pääl küll paralleelsed rindega Trovikonnas jooksjad. Sari võttis tagumisi rihma maha tagantpoolt ettepoole ja siis ta oli andnud kuulibed enam pöörata. Siis ta ronis sinna valli otsa, võttis parempoolse rühma maha ja kui ta sellega hakkama sai, siis käis hirmus kärakas. Lendas õhus sarv Jaan kuulipildujaga juuni kaikaid. Ja kui ta maandus, siis ta tuli ära, siis ta oli haavata saanud. Vasakus rees oli Hild pöidla jagu ja kulmu all kriimustus. Kuulipilduja sai killu. No Jaan läks minema, sõjavad säutsud, läksid, läks ära ja. Ja siis kuulipildujast sellest sai kas asja selleks veel uuesti mängu? Kas need olid need piirikaitse rügemendi mobiliseerida? Mehed ei, need olid üldmopiga võetud mehed ja need läksid, kõik need, kes meest läksid, läks 20. SS-i koosseisus, ei ole 20. diviisi väljaõppekavade üksus, see üks väljaõppeks või oli veel kusagil Kloogal vist oli. Üks oli seal jõhvis oli. Ja sellega oligi imelik asi, et meid löödi SS vormi ja need juhtkond oli Wehrmachti vormis sakslast, kes olid ja selle ei lööda ühesõnaga hauas tunnused, panime peal, aga SS embleeme me peale ei pannud. Kusjuures siin asja on juba küll ja küll räägitud. Rebane ja sooden käisid Lindemann juures kastist armee ülema juures ja ütles niimoodi, et nemad siis jälle ei lähe. Nemad tahavad ja ta armee koosseisu. Lindemann ütles, et kahjuks tema siin aidata ei saa, kuna Himmler on kõvem mees kui tema. Aga protestiks SS embleem ja keegi peale pannud, kuni töötati välja diviisi embleem. Tähte kaitsev käsi, mõõga. Eesti vabadusristi südamik. Eesti vabadusristi südamik ja selle panime ka meie peale. Veel üks boiks vahe, valasin rääkida seal ligidale, väljaõpe tegelikult väljaõppel, põhirõhk oli pandud just nii maastiku oskuslik kasutamine, varjumine, kiire kaevumine, maandamine, siis laskmine, granaadivise, see ka, ühesõnaga mehised mehed korraliku väljaõppe põhimõttel, seega surnud mees Eestit ei kaitse. Aga seal üks intsident juhtus, selline asi, et. Oli võidupüha, 23. juuni, 23. juuni 44, see oli ju 25 aastat Võnnu võidust. Ja mina andsin oma meestel selle päeva puhkepäevaks. Kusjuures pataljoni staabi juht ütles on see, et, et on sanitaarpäev korrastamise päev, remondipäev sinus, igast muudest mehed palusid lisavõidupüha pidada. Ja isegi nagu kunagi jaanilaupäeval käisin, kõlas saunas ratsahobust sillast tulises mehed tegid aheliku ette. Tõsteti mind hobuse seljast maha ja tõesti tünni otseselt vana räägiks võiduga jutt. Ausalt öelda, nagu ma ütlesin, siuksed sõnad kukkus suur siis mehed, et seda alli kestmist ma kannan, ma ei kanna mitte uhkusega, vaid kan läbiga. Aga praegu mehe me oleme, sellised tingimused, vaenlased on veel kaks asemel vaenlase kinni pidama. Teistmoodi meie oma vabadust ei näe, see on ainukene variant praegu soovid. Muidugi rääkisin seda seitsmeaastasest orjapõlvest ja ehk siis mõisateooriast suurust ja, ja, ja ka Landeswehri lahingust või Landeswehri sõjast Võnnu lahingust, kuna Võnnu lahingumeestega kui oli juttu rääkinud mul oma küla mees ütles seda, et miks need sakslased meid kartma ei pidanud, me olime nii hirmsad. Peli Me olime erariides, pidime roomama, püksipõlved olid kulunud, lõikasime sääre otsast püksipõlvede lappima. Habemeajamine ajamata mehed olid nii vihaste nägudega, ütleme teritest, pussnugade, ütleme, parunid tapma. Ja tõesti, ega me endast ei hoolinud kaasliku, Võnnu algantse lahti löödud, et siis läks riie poolne ludinal. Vaat need jutud rääkigse maha ja pärast ma seda asja kahetsesin. Üks mees sai selle tükiga hakkama, viskas saksa viltu punkrisse käsigranaadi. Muidugi sel ajal, kui ta ennast seal sees ei olnud. Mul tuli teha juurdlast ja ma tegin seda juurides niikaua, kuni rindele minekuni küsitlesin, küsitlesid, kuigi ma teadsin, kes ta oli.