Tartu Ülikooli teadur, ajaloo kandidaat, Arvo tering. Teil on üks väga põnev ja niisugune Eesti oludes isegi haruldasevõitu uurimisteema. Te olete uurinud üliõpilaste õppimist rumalusi eelmistel sajanditel, tähendab meilt Eestimaalt pärit aga mitte-eestlaste natuke üllatav. Meie nõukogude ajal kasvanud eestlased ei ole saanud unistadagi välismaal õppimisest käimisega natuke lugu hõlpsamaks läinud ja ehk õppimisega läheb. Aga kas niisugune olukord, nagu sa nüüd viimased ligi 50 aastat olnud on kunagi varem ka olnud? Samasugune olukord oli ligi 200 aastat tagasi 1798.-st kuni 1801. aastani seal kolm aastat, kui kehtis Vene tsaari Paul esimese väljendatud kaas mille kohaselt ei tohtinud ükski Vene impeeriumi alamatest välismaale õppima minna ja need, kes väismanalid pidid kiiremas korras tagasi pöörduma. Rohkem selliseid aegu ma ei tea olema. Ja kui teie saate uurida ja olete isegi väitekirja kirjutanud sellel teemal, mis ma juba mainisin üliõpilaste reisidest, siis Lääne-Euroopast ju siis ju siis neid reise ka oli, kus siis õpiti, kes õppisid valdavalt. Oli tegemist Riia ja Tallinna kaupmeeste ning samuti Eesti ja Liivimaa maapastorite poegadega. Üldreeglina olid need sakslased, kuid Rootsi ajal oli nende hulgas ka Rootsi ametnike või pastorite poegi. Eestlaste ja lätlaste pojad seitsmeteistkümnendana ja 18. sajandil ülikoolihariduseni üldreeglina ei küündinud, kuigi erandeid leidub. Erandiks oleks vahest lätlane Janis Reuters, kes õppis 1600 viiekümnendatel aastatel Tartu Ülikoolis aga kelle elukäik oli niivõrd seikluslik ja niivõrd keerukas, et sellest on välislätlaste poolt kirjutatud isegi romaan. Eestlasi seitsmeteistkümnendal sajandil ülikoolid ei tea. 18. sajandil on meile tuntud ju Otto Villem Masing, kelle isa oli eestlane või David Friedrichi Ignatsius, kes olid eesti soost köstrite pojad. Möödunud sajandi algul Tartus Ülikooli professoriks olnud rindel, kes oli Riia mastipuukaupmehe poeg ja tema oli rahvuselt lätlane. 18. sajandil, oli veel eriti Riiast ning kuramaalt ka üsna mitmeid juute ülikoolides. Kuni 1630.-te aastateni puudus Tallinnas õppeasutus, mis valmistaks ette kohalikke noormehi. Ülikooli minekuks linnakool ülesannet siiski ei täitnud, kuid selle kompenseerivad iga ülikooli. Filosoofiateaduskonnas õpetatavad ained sead ka tähendab omakorda ülikoolides seega võõrsil aja raiskamist Nende õppeainete peale, mida oleks saanud märksa väiksemate kulutustega kodulinna gümnaasiumis õppida. Gümnaasium pidi andma piisava teadmiseks selleks et ülikoolis võiks kohe pühenduda oma leivaameti jaoks vajaminevat kõrgemate teaduste peale. Loogia, juura või meditsiini peale muidugi ei pruukinud alati Gümnaasiumi priima, see tähendab kõrgema klassi lõpetamine anda täit tagatist valmisolekuks pikemate teadmiste juurde asumiseks sest gümnaasiumide õppekavad ei pruukinud haakuda ülikoolide filosoofia teaduskondades õpetatavate ainetega. Nonii, näiteks metafüüsika, füüsika, loogika, retoorika, eetika, muumia, poliitika, ajalugu või matemaatika. Nii Tallinna kui riie gümnaasiumides alustati õpinguid üldreeglina üheksa kuni 11 aastaselt. Kvartas, see tähendab neljandas klassis ning lõpetati üldjuhul 19 20 aastaselt primaanina, see tähendab esimeses ehk kõige kõrgemas klassis. Tavaliselt pidasid priimaklassi lõpetajad kevadsuvise lõpuaktuse lõpukõne ja sügisel see eriti enne suuri oleme ülikoolidesse. Kui gümnaasiumis võis üldse õpilasi olla tola poolest pärast 100-ni siis lõpetajaid võis olla kolmest või neljast kuni 10-ni. Kaupmehed või käsitöölised, kes soovisid oma poegi näha oma ametijärglasena polnudki huvitatud nende pikemaaegsest gümnaasiumis hoidmisest. Elukutse valik pidi seega juba 14 10 või 15 aastaselt selge olema. Vastasel juhul oleks teenistusaja alustamine edasi lükkunud. Sekunda kliimaklassidesse läksid õppima ikkagi vaid need, kel oli kindel tahtmine ülikooliõpinguid jätkata. Vaesemad poisid aga ei saanud gümnaasiumiõpinguid üldse ette võtta, kui neid ei toetanud juhtumisi mõni jõukas metseen sest kulutused õppe sinna kuuluvad näiteks õppemaks või kostimaks tasu kõrgemasse klassi üleviimise eest õpperaamatud. Need olid küllalt suured. Eriti raske oli Tallinna gümnaasiumis või toomkoolis. Toomkoolis oli alates 1767.-st aastast õppetöö tase gümnaasiumi omaga võrdne. Õppida ka kaugemalt toonutel. Kooliraha küll ära maksta, kuid kostjal elamine ja kulutused riietele olid tihtipeale üle jõu käivad. Piimaklassis õpiti olenevalt andeks kusest kaks kuni kolm aastat. Kui gümnaasiumis õppisid peaasjalikult linna kaupmeeste linna, vaimulike, juristide ning käsitööliste pojad siis 1767. sel aastal uuendatud rüütli ja toomkoolis õppisid peamiselt aadlike võsud riigiametnike kui maa vaimulike pojad. Peale Tallinna ja Riia gümnaasiumi tüüpi õppeasutuste õpitiga. Saksamaal nii hästi enne 1600 kolmekümnendaid aastaid, kui pärast gümnaasiumi asutamist Tallinnasse ja Riiga õppisid paljud liimaalsed saksa gümnaasiumidest, näiteks tantsigis Helsingis või Hamburgis või, või mujalgi. Nagu te juba mainisite, oli õppimine üsnagi kulukas lõbu. Aga kas see õppiv noor sai ka mingit toetust kellegi käest? Ja ülikooliminejate loika nihukesed stipendiumivõimalused. Selles oli väga heal järjel Riia linn kes alates 1560.-st aastatest maksis stipendiumikassast ülikooli minevatele noormeestele kolmeks aastaks stipendiumi kõige kehvematel aegadel, sealhulgas Põhjasõja aastatel. Sellele lisandusid mitmed suguvõsa stipendiumid. Tallinnas aga hakati 1621.-st aastast maksma linna jumala laikast igal alal tal kolm stipendiumi igale ühele kolmeks aastaks. Ajuti maksid stipendiumi ka väiksemad linnad. Pärnu, Tartu, Narva. Nii sai Tartul stipendiumi Königsbergis õppimiseks hilisem tormi ja tungi silmapaistvamaid näitekirjanikke Jacob Michael Reinhold Glents. Valgustusajal said ülikooliminejad kelp palunud raha lahkumisel ostjatelt ja sõpradelt nõnda palju toetust, et peale sõidukulude tasumise saidend ülikoolilinnas ka sisse seada. Mõned vaatlikud annetasid raha pastori poegade õpinguteks. Christian leegeli hinnangul olekski paljud pastori pojad muidu üldse õppima saanudki kehvematel aegadel hoidjaga raha väljaandmise kitsamad. Nii seitsmeaastase sõjapaiku 1757. aastal tehti linnas ettepanek korjanduseks ET õppivatele noortele stipendiumi sisse seada, siis Tallinna gildid lükkasid selle ettepaneku tagasi. Kuid samal, 1757. sel aastal Eestimaa kirikuõpetajate ja kolm meistrite poegade ülikooli epinguks loodi stipendiumifond, milles saadi raha vaimulike ja kooliõpetajate käest korjendusena. Asehaldus. Korra ajal maksis riigiametnike poegadele stipendiume üldise hoolekande kolleegium, millega oluliselt laienes ülikooli õppijate sotsiaalne kaasmõistagi ei piisanud ainult stipendiumist võõrsil leppimiseks kuid eri seisustest ja kihtidest. Üliõpilaste kulutused olid väga erinevad. Pastorite pojad rahuldusid ülikoolides hoopis väiksemate väljaminekutega kui aadlivõsud kellel seisusekohased kulutused olid üpris suured. Nii palus 1600 viiekümnendatel aastatel läidenis õppiv Georg sharnhelmi poeg isalt 200 riigi taavetit. Aga sama palju sai tema isa Tartu õuekohtu kaasistujana aastas palka? No muidugi loomulikult oli kõrvalametid ja kõikvõimalikud muud sissetulekud, aga kulutuste suurusjärk on ikkagi küllalt suur. Ülikooliõpingute kulutuste suurus ja kust need summad? Padi on väga põnev, kuid tänamatult aeganõudev. Majandus- ja kultuurilooline uurimisprobleem. Aga nähtavasti tulevikus saab selle kohta midagi lähemalt. Kuulda, seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil polnud neid ühendusvahendeid Lääne-Euroopaga, mis meil praegu on. Aga kuidas need reisid siis toimusid jalgsi või ratsa või? Kui Riias Läti välismaale, nii meritsi kui ka läbi Kuramaa ja Preisimaa maanteed mööda siis sarinast mindi üldjuhul laevaga Lüübekisse. Õigemini Ravemündesse kuhja Lüübekisse umbes 10 kilomeetrit kust seis voorimehe, küüdi või postitõllaga edasi sõideti. Kaasa võeti tünn. Toidukraamiga välja sõideti oma laevaga tavaliselt augustis või septembris. Igal juhul enne suuri sügistorme. Navigatsioonihooaeg Tallinna lahes algas tavaliselt aprilli alguses ja lõppes oktoobris. Kui seitsmeteistkümnendal sajandil punud kohalejõudmise aeg kuigivõrd oluline sest enamasti külastati nagunii mitut ülikooli, siis 18. sajandil tuli ülikooli kohale jõuda igal juhul seemnest. Olgu selleks et enda kinnatada, loengutele kirja panna. Kes hiljaks jäi, pidi pool aastat ootama järgmist semestrit. Vahepealset aega kasutada näiteks keelte õppimiseks. Niisiis laev saabus Travemend sadamasse seitsme kuni 12 päevaga. Tuulevaikuse korral või tormivarju jäädes kestis sõit loomulikult kauem kuni isegi ühe kuuni. Tihti esines ka laevaõnnetusi, meenutagem kas või Bengt Gottfried Forseliuse hukkumist 1688. aasta sügistormis. Või siis Meliini naljas saadetud hinnaliste kunstivaatuste harilise jooksmist Saaremaa lähistel ja rüüstamist 1773. aastal või siis jälle 1805. aastal. Tartu ülikoolile saadetud Herderi raamatukogu osalist hävimist Läti rannikul. Millistesse ülikoolidesse siis õppima mindi? Seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil oli Eesti Jel eemalt pärit üliõpilastel valida umbes 30 Euroopa ülikooli vahel. Seda muidugi teoreetiliselt. Üldreeglina mind ikkagi luterlikes. Vähemalt kalministlikesse ülikoolidesse katoliiklikest ülikoolidesse mindi haruharva. Nii seid Vestkümnensandil, juristide meedikut, näiteks adva Ülikooli Itaalias ja 18. sajandi lõpul meditsiini õppijad. Vürtsburgi. Võiks küll arvata, et valgustusega pärast jesuiitide ordu kaotamist 1772. aastal ja Göttingeni ülikooli eeskujul tehtud ülikoolireforme baltimaalast harv katoliiklikest ülikoolides kasvas kuid seda siiski ei juhtunud. Konfessionaalsed barjäärid olid tollal eriti just seitsmeteistkümnendal sajandil väga suured. Kui hinnata ülikoolide mõju suurust immatrikuleeritud aru järgi, siis seitsmeteistkümnendal sajandil oli see Eestimaal ja Lõuna-Eestis suurim. Tartu ülikoolil Liivimaa Läti alal oli suurim mõju aga Rostocki ülikoolil, nagu see oli juba olnud 16.-st sajandi teisel poolel. 18. sajandil oli vaieldamatult kõige tähtsamaks ülikooliks baltimaalaste jaoks Jena Ülikool, kusjuures Halle, Göttingeni, Leipzigi, Königsbergi ülikoolid olid tunduvalt väiksema külgetõmbejõuga. Ja üldiselt Baltimaade eri piirkondade, see oli eri ülikoolide eelistatus. Erisugune. Teie poolt uuritav aeg algab seitsmeteistkümnenda sajandi esimese veerandiga oli nii ja teise veerandiga, missuguseid ülikoole siis sellel ajal külastati? 16. sajandi teisel poolel pärast Vana-Liivimaa poliitilise süsteemi lagunemist 1561. aastal, kui seitsmeteistkümnenda sajandi kolmel esimesel vasta 10 oli eestimaalaste viimad koalitsioonide arv ülikoolides küllalt stabiilne, see umbes seitse üliõpilast aastas. Mõõdupuu järgi on see väga väike arv võrreldes järgnevate perioodidega olise madal kuid seda ei saa panna jesuiitide tegevuse ega Poola-Rootsi sõjategevuse arvele. Seitsmeteistkümnenda sajandi algul kõrgharidusele orienteeritus oli väike just Tallinnas ja selle tagamaal, kus Rootsi võim oli enam-vähem stabiilne 1570.-test aastatest. Ilmselt andsid tunda Tallinna linna vaesus ning korraliku ülikooli minekuks ettevalmistava õppeasutuse puudumine Tiina pool lei jumalad selleks vajalikku taset. Kiriku asjad olid Eestimaal tollal sootuks laokile jäänud, mida pidis edastama ka 1620 seitsmendad taastal institutsiooni läbi viiv komisjon. Samal ajal Riiast ja selle tagamaalt piima Läti alalt oli vates antikas ülikoolides õppimas mitu korda rohkem üliõpilasi kui Eestimaalt. Ilmselt põhjus on selles, et Riias töötav kuue klassiga toomkool andis ülikooli minekuks suhteliselt hea ettevalmistuse. Ja ka linn ise oli majanduslikult jõukamal järjel, kui seda oli Tallinn. Seda tingituna soodsamast kaubandus geograafilisest asendist. Linna kaupmeeste radiku Haridusorientatsioon On oli Riias kõrgeim 16. sajandil, millele andis tuge juurde 1588. aastal Riiga asutatud trükikoda. Nii 16. sajandi teisel poolel, suvel, kui seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel poolel mindi kõige meelsamini õppima Rostocki Ülikooli. Eestimaal oli Rostocki külgetõmbejõud suurim 1600 kahekümnendatel aastatel. Sel ajal õppis seal ka eesti keeles nastik autorina tuntud aine. Tollal oli Rostocki Ülikool Saksa ülikoolide hulgas edumeelsem. See oli ka hilishumanismi viimaseid keskusi. Lapsed olid loomulikult ka Kesk-Saksa ülikoolid Wittenbergi Leipzigis, Jeenas 16. sajandi lõpust. Kuni 1616. aastani oli popule tarnega Frankfurti Ülikool moderil. Aga sellest peale, kui see muutus kalvinistlikuks baltimaalaste vool sellesse ülikooli hakkas. 1632 asutati Tartu ülikool. Kas see muutis nüüd seda õppima minemise pilti? Gümnaasiumide rajamine Tallinnasse ja Riiga 1630.-le aastal mõjutas oluliselt ülikooli minejata Arvo. Juba 1600 kolmekümnendatel aastatel tõusis Tallinnas kaks korda. 1600 neljakümnendatel aastatel oli Tallinnast ülikooliminejaid umbes viis ja Riiast samal ajal seitse üliõpilast aastas. Osa neist polnud küll gümnaasiumi kasvandikud, vaid koduõpetuse saanud. Aadlike ja maa pastorite pojad. Periood 1632 kuni 1656 oli Tartu Ülikooli. Paljude tallinlaste jaoks oli akadeemia Gustaviana ülikoolieluga tutvumise paigaks, kus sai tollal kohustusliku depositsioon riituse meie mõistes tudengite löömise läbi teha valutumalt kui võõrsilt. Tuletage meelde, et tollal möllas Saksamaal kolmekümneaastane sõda ja selle sõja kaasmõjud, toorutsemine, julmus, holica üliõpilastele külge jäänud ning see avaldus ka äsja üliõpilaseks löödud nowitzi kohtlemises vanemate üliõpilaste poolt. No seega tegemist on samasuguse nähtusega kui meil. Nõukogude armees on dedossina tartus, depositsioon eliituse läbiteinu ei pruukinud enam võõrsil vanemate üliõpilaste alandust läbi elada. Tollal oli Rostocki ülikoolis küll neli korda vähem eestimaalasi kui oli Tartu ülikoolis kuid Rostokis õppinud rakendatus, haritlasi ametites oli tunduvalt kõrgem seljak mõne sõnaga väga oluliseks ülikooliks. Tollal edumeelse mass riigis Hollandis asuv leideni ülikool, mis kunstiajaloo huvilistele tuntud Rembrandti, sünni- ja noorpõlvelinnana. 1630.-te aastate teisel poolel oli see eestimaal isi kippunud varasem kui oli Rostocki Ülikool. Pean aga seda äärmiselt oluliseks, sest hoiu leideni ülikool, Euroopa ainus ülikool, kus võis õppida usulistest poliitilistest vaadetest olenemata näiteks kõrvuti Läti kultuuriloos olulist osa etendanud Christoph Forfüüreckeriga, kes on meie Kuzzlovi mastaabiga mees, õppisid seal prantslased, rootslased, ungarlased, inglased ja noh, üles võiks lugeda veel paarikümnelt maalt pärit üliõpilased. Selle fonina olgu öeldud, et seitsmeteistkümnendast sajand oli ehk kõige iseloomulikum usulise sallimatuse ajastu üldse. 1640.-te 50.-te külastajatel oli küllalt populaarne ka Uppsala Ülikool. Põhimõtteliselt oli tegemist küll Baltimail töötavate Rootsi ametnike ning oma kuningat ruudust demonstreerivate aadlike poegadega julgenud loota, et nüüd 1990.-te aastatel kujuneb Uppsala Ülikool eestlaste jaoks üheks tähtsamaks päris ülikooliks. Kesk- Saksa ülikoolidesse 1600 kolmekümnendatel ja 1640.-te aastatel ei mindud sest kolmekümneaastase sõja tandeideid lausa ülikooli linnade lähistele kuigi ka siin oli erandid. Nimelt riialased õppisid väga innukalt 1600 neljakümnendatel aastatel Wittenbergi is, mis on ilmselt seotud viie gümnaasiumi teoloogia, professorite, lähedaste sidemetega Wittenbergi professoritega, kuid see on siiski erand. Ja alles pärast Osnap trükirahulepingule allakirjutamist 1648. tal söandati taas sõita Wittenbergi lipsigi Jenasse või valmistati 1600 neljakümnendatel aastatel. Kerkis aga esile Königsbergi ülikool. Selles mõttes, et, et kui kuramaalt ka Liivimaa läti alalt õppis seal kõigil aegadel rohkesti Balzlasi siis nüüd, esimest korda oli seal küllaltki palju üliõpilasi ka Tallinnast, nagu seda pole olnud ei kunagi varem ega kunagi hiljem. Kolmekümneaastase sõja ajal kujunes Königsbergi Ülikool üheks kõige suuremaks ülikooliks terve Saksamaa mastaabis sest sinna tulid väga paljud sõjapõgenikud, kes Saksamaalt ja isegi Lääne-Saksa aladelt õppima. Isal oli Königsbergis professoriks tuntud luuletaja Siimon kelle mõju saksa luulekunstis seitsmeteistkümnendal sajandil oli väga oluline. Tartu ülikool ei toiminud ju kuigi kaua, 1656 suleti ülikool. Kuidas see nüüd mõjutas jälle neid õppimima minemisi? Londonis? 656. kuni 1661. aastani kestnud Rootsi-Vene sõjategevus ning 1657. aasta katk viisid ülikooliminejate arvu kiiresti tagasi sajandialguse tasemele, millest ennem juttu oli. Tallinn tuli madalseisust välja küll kiiremini kui Riia kuna siin gümnaasiumi jälje tegevusega katkenud. Riias aga jäi gümnaasium 1657. aastal suletuks 22-ks aastaks ja seitsmeteistkümnenda sajandi viimastel aastakümnetel. Kaheksateistkümnenda sajandi alguskümnendil põhjasõjas aastatel püsis ülikoolidesse sõitjate arv stabiilsena. Et Põhjasõja ajalgi poegi agaralt ülikoolidesse saadeti, on mõistetav sest vanemad püüdsid poegi saata sõja jalust eemale ja vältida nende väkke värbamist. Samuti oli segastel igatahes kui kinnisvarahallas jäämiseks polnud mitte mingit tagatist poegade ülikoolide saatmine parimaks kapitali paigutamise vahendiks. Tagantjärele hinnates, kui suur osa siinsetest Halitlastest 1000-st 710. aastal katku surid oli pakantsetele ametikohtadele võtta suur hulk tolal võõrsil õppinud eestimaalasi, kes katkust pääsesid. Eestimaal olid segased ajad, Eesti läks Vene alla, kas see muutis ka nüüd eelistusi jälle ülikoolide osas? 1600 kuuekümnendatel aastatel ilmnesid ülikoolide eelistuses olulised muutused Kesk-Saksa ülikoolid hakkasid kolmekümneaastase sõja mõjudest päeval kosuma, eesti ja liivimaalaste arv kasvas kõigis Kesk- Saksa ülikoolides. Nii hästi enas algas esimene õitseaeg ja teine oli teatavasti 18. sajandi lõpul. Samuti Helmstetis, kus ligi meelitas poliitika professori Haine Herman Con ringi isiksus või Vidembergis, kus võime täheldada ortodoksse, kuid banaatilise ja andeka teoloogiaprofessori Abraham hoobise suurt mõju. 1600 kaheksakümnendatel aastatel oli aga suurim leipzigi ülikooliminejate arv keskmiselt neli aastas, milleni oli jõudnud varemaid leideni ülikool 1600 kolmekümnendatel aastatel. Võimalik, et siin mängisid kaasa perekondlikud sidemed. Nimelt Tallinna pastori Christian Hope ema vend Valentiina Alberti oli Leipzigis tola, mõjukas dialoogi professor. 1600 üheksakümnendatel oli aastatel ületas aga Tartu taasavatud ülikooli matriklisse kantud eestimaalaste arv märksa samal ajal välismaale õppima sõitjate arvu. Ühelt poolt toimis kaks aastat Tartus õppimise kohustus selleks, et riigiteenistusse saada. Kuid teisalt ilmnes, et Tartusse said tulla õppima ka need, kelle rahakoti ei kannatanud välisreisi ette võtta. Eriti ilmneb, et haritlaste potentsiaalne tagamaa oli märkimisväärne ka Tartu ja Pärnumaale, kust tavaliselt vähesed välismaale õppima sõitsid. Põhise seediki Riiast ja Tallinnast. Nii et nende arv, kes kõrgharidust oleksid soovinud. Ta oli kaugelt suurem, kui seda tegelikult ette võtta said. Just millal muutus pabulad kaalseks, äsja 1694. aastal asutatud Halle ülikool? See oli esimene moodne ülikool võiks öelda terve maailma mastaabis, kuigi seal kujunesid väga tugevaks nii õigusteaduskond kui arstiteaduskond. Omas samasugust mõju nagu praegu Perestroika Hallest lähtuv Pietism. See oli esialgu väga positiivse tähendusega äratades ortodoksse võttumusest luteri kirikuelu kuid peagi muutus ise valgustusliikumise takistuseks. Nii nagu perestroika poliitika hakkab takistama Baltimaade iseseisvumist. Praegu. Paralleel on olemas ja kulmineerus separatistide muutumine tagurlikuks 1723., sest tal kui tuntud filosoof Christian Wolf pagendati Hallest Liimal andis Pietismi toetuseks isikliku eeskuju liima kiriku pea. Johan Fisher, kes oli oma poegade koduõpetajaks kutsunud Halle tudengi ja tema üks poegadest, oli siit maeti esimesi allesse sõitjaid. Eestimaalt algas allesse suurem minek alles pärast keelatud vilja magusaks muutumist pärast Karl 12 karme Hallesse minekut keelavaid plakatid. 1706.-le aastal. Tuleb küll öelda, et kära tallinlaste Hallesse mineku ümber oli suurem, kui asi väärt oli. Sest tuleb välja, et enamik minejatest olid juristid. Seega Christian tomaasiuse mitte niivõrd franke.