Kultuuriloolane Malle Salupere. Teie uurite põhiliselt 19. sajandi Tartu kultuurisündmusi märkimisväärseid ning värvikaid isiksusi, kes siin elule on tooni andnud. Täna on kavas rääkida Tartu Ülikooli rektorist, Gustab Eversist. See on üks isik, kes suheldes Beatrame kena määratluse järgi. Tal on üks niisugune raamat, Tartu suurmehed ja tüübitatakski rasvanud tütar. Kuulub vaieldamatult Tartusse Noormeeste hulka ja ometigi tänapäeva tartus, keda tunnevad väga vähesed ja ülikooli peal ka küsitakse ilmast ilma, et kes see oli. Samal ajal need 14. 15. mail sai siiski teoks hilinemisega küll pärsi konverents Tartus kui Morgan Sterni aparaat ja kahesajandat juubelit tähistati suurte konverentside kogumikud, ega siis Evers jäi sellest ilma. Tema sünniaasta siiani loeti 1781, need on selgunud, et oli 1779. Nii et meil ei õnnestunud ka 210.-ks aastapäevaks seda konverentsi teha. Aga siiski, nüüd on ta teoks saanud saksa ja inglise teadlaste osavõtul ja küllaltki kõrgel tasemel. Aga nüüd räägiks sellest mehest siiamaani temast eesti lugejale ei ole peaaegu midagi jõudnud, mees, see oli tema, see mees, kes juhtis ülikooli 13 aastat järjepanu, seda pole valitavate rektorite puhul siiani mitte kunagi olnud. Sest igal aastal valib direktorit uuesti ja professorid iga kord otsustasid, keda enda hulgast panna, sealjuures rahaliselt. Ta tõi see kaasa kaotusi ja kui 1814. aastal 16 meest 27-st ülikooli professorist nii-ütelda, esitad direktori kandid daatideks salajasel hääletamisel, noh siis kõik mehed, kes said üle kolme häälest, lükkasid selle ameti tagasi küll põhjendustega. Tervislik seisukord ei luba küll see, et majanduslik olukord ei võimalda sellepärast, et peaksid, kes oma praktilisest loobun vaja, kes kes loengute arvu vähendama. Ja ometi kujunes selleks selleks ülikooli juhiks, kes viis ülikooli Jeltsin kuule, just nimelt sellel ajal, kui Venemaa teisi tabas pimedusejüngrite laastav tegevus, millest me oleme kuulnud ka seal oli kahekümnendatel aastatel ei teeks paha meenutada, kuidas saksa nime kandev Gustav Evers Tartusse sattus, tema oli, tema oli pärit Westwalist, Vezeri äärestame Londonis talupojapoeg. Ja isegi mitte just jõuka talupoja, kui see biograafiate on niinimetatud, sest muidu oleks see asi väga imelik olnud siinsete, siinsete seisuste vaatepunktist lähtudes, ta oli õppinud Göttingeni üli, oli see siis huvitunud usuteadustega huvituse ajaloost ja eriti Venemaa ajaloost, kus tundus, et on veel võimalik nii väga palju ära teha, et see on niivõrd tundmatu maa. Ja kui talle pakuti koduõpetaja koht ise oli ka tavaline rajal ülikooli lõpetajad kõigepealt läksid mõneks aastaks koduõpetajaks siis tema valis kolmest pakutud kohast just nimelt Iirimaa rektorite mõisa taim elas, kus tal oli kolm õpilast, kaks Ritterite poega ja nende ärritteri. Õepoeg hakkas teda huvitama ka talurahvaküsimusele, seal oli uustalurahvaseadus tegemisel, üks oli juba tehtud ja, ja see kutsus esile talurahvarahutusi, siis hakati seda ümber tegema ja parandama ja Ewert sotis väga aktiivselt sõna, mille tulemusel tema selle kohta kirjutatud brošüür keerab keelati ära. Aga samal ajal tegeles ta ka Venemaa ajalooga loba aktiivselt. Tal oli hiilgav keelt oskus väga head, hea analüüsid, mõistus, keeli õppis ta ülikergesti ja kiiresti, nii et avaldas tol ajal juba skandinaavia keeli araabia kreeka muidugi ladina keelt. Aga nüüd Eeversi Eversid Lootust ja ta tänu just Peterburi Akadeemikutele, kus samuti olid sakslased. Venemaa ajaloo osakond koosnes ainult kahest sakslasest Lerberg. Tartust pärit Krog lootis saada samuti sinna, et koosseis Venemaa ajaloo osas midagi kära teha. Ja tõenäoliselt ta ei eksinud, kui ta arvas, et just balti rüütelkonna selle plaani ära rikkusid, kuna tema peale oldi väga pahased selle talurahva küsimuse käsitlemise pärast ja ja arvati, et Peterburis võiks ta palju pahandust teha veel Rüütel kohtadele. Niisiis pidi ta lõpuks vastu võtma koha Tartu Ülikoolis ajaloo professori kohe 1810. Siin luges ta peaaegu kõiki ajaloo distsipliinina, eeskätt vene ajalugu, aga ka üldajalukku pärast professor Pozmani surma ja 1800 seitsmeteistkümnendast aastast peale sai temast ülikooli rektor. Esialgu prorektor olevat Tartus tekitanud suurt kõmu, kui Eversi noorem vend tuli Tartusse. Aga see oli kingsepp. Rektor ja ekstsellents tol ajal juba olevat pannud lauas enda kõrvale istuma ja tutvustanud kogusilgavale seltskonnale, kes oli, kas te nende juurde lõunale kutsutud. Ja mitte ainult, et Bertram jutustab, kuidas sellest tol ajal Tartus palju räägiti ja kuidas see ever selleni poolehoidjaid kui vaenlase juurde tõi. Vaid kõige toredam on see, et see 40 aastat hiljem jutustatud lugu sundis Bertrami vastast samuti ja temaga üheaegselt ülikoolis õppinud doktorankett kirjutama vastulause ja lükkama seda asja ümber, et see olevat ikkagi laim ausa perekonna peale. Ja et see, see niisugune katse näidenditest pärit situatsioon jah, et sellest räägiti küll juba sel ajal, kui tema gümnaasiumis käis, aga see ikkagi ei saavat nii olla. Ja ometigi. Ma leidsin Tartu linna võõrast raamatust, tähendab, kus registreeriti kõiki välismaalasi. Et tõepoolest On saabunud 1827. aastal see Eversi noorem vend Tartusse kingsepp Amelonksonist kingsepasell, need rändasid ringi ja ta elas siin kuni Eversi surmani pärast tema surma jäigi venemaalast, võttis vastu Venemaa kodakondsuse ja noh, siis ta ta enam selles. Nii et lugu ilmselt oli taipärane. Tema siiatulek langes kokku uue kuraatorivorst leeveni tulekuga ja selle kahe mehe tegevus, mis osutus väga viljakaks, väga koos kõlaliseks. Nad vaatamata väga suurele erinevusele, nii vaadetes kui varasemes, said siiski headeks sõpradeks sellest tandemmess. Veevers seda kunagi rõhutamata kujutas siiski juhtivat poolt, nii et selle Märtsil õnnestus selle 12 aasta jooksul, mis ta leeveniga koos töötas, kõigepealt saada ülikoolil uus ja palju suurem ja soodsam eelarve ja pluss lisaks sellele praktiliselt piiramatut dotatsiooni, et sellepärast, et mida värskaa ei küsinud, mille heaks raha enamasti ta seda ka sai ja nii kõik ülikooli olemasolevad kabinetid, kateedrid ja institutsioonid said väga tugevat täiendust, loodi terve rida uusi ja näiteks selle tõttu Tartu Ülikool tõusis sel ajal tõesti mitte ainult Venemaa ülikoolide esiritta, sest neid oli vähe ja need olid viletsad, polnud raske, aga ka Euroopa ülikoolides äärmiselt silmapaistvale kohale ja Saksamaa ülikoolide hulgas väga tuntud õppejõud muidugi tulid ka peamiselt Saksamaalt. Näiteks kui sai teatavaks, et Rawanhoffer on ehitanud uue refraktori teleskoobi kõige suurema selle peegli läbimõõduga tol ajal maailmas, siis õnnestus see kohe ruttu ära osta Tartu ülikoolil. Ja kuna ground ohver suri, siis teised seda enam ei saanud ja nii kujunes Tartu tähetorn tol ajal maailma kuulsaimad ja tuntuimad tähetornis õige mitmeks aastaks ja taevakaarti täiendati just nimelt siin. Osas noh, kui varem oli 1200 millegagi neid tähti taevakaardil kaksiktähti siis Drowe hilisem akadeemik ja Volkova astronoomia observatooriumi rajaja. Siin Tartus täiendas seda kaarti rohkem kui kolme tuhanded kõigist muudest kraadimõõtmised, triangulatsioonisüsteemi paikapanek ja Liivimaa kaardistamine, rääkimata, mis samuti tähti Struve juhtimisel Tartu Ülikooliväljaanded kujunesid sel ajal. Nii olid tähetorniväljaanded siis mitmesugused reisid just nimelt Tartu õpetlaste reisid Venemaale oraalidesse küll küllalt taisse, küll lõuna, Venemaale said teoks jällegi just see oli ettevõtmisel isa näiteks floora Altaika mis jälle ever seest võttel trükiti ja milleks anti väga suur dotatsioon, sest need joonised juba olid ääretult kallid, mis tulid teha. Graafilised ja mitmed väljaanded, mis teoks said, tõid ülikoolil jälle kuulsust juurde. Muide lede pooromaa selles flooras nimetas ühe taimega Evers ühe taime, diivani nimega. Üliõpilasi oli Eversi asumisel siia 167 ülikoolis ja tema surma aastalt 1830 oli neid 624 vist mis moodustas 30 protsenti tol ajal kõikidest Venemaaüliõpilastest veel kujundlik mobiili saaks sellest Tartu tolleaegsest ülikoolist. Kas hooned olid siis juba põhiliselt olemas, ülikooli peahoone oli tollel ajal olemas kõrvalhooned. Peahoone valmis 1809. Kõrvalhooned olid ka ehitatud enam-vähem valmis juba enne Isamaasõda, ainult Eversi ajal tehti üsna palju laiendusi ja juurdeehitusi ja muidugi olid veel plaanid, mis jäid teostamata, sest jällegi ülikooli kirikut taotles ta juba 1800-ga 10 neljandal aastal. Aga see sai 30 aastat hiljem teoks. Siis ehitati, annab vanale anatoomikum meile, need tiibehitised ehitati tema ajal, need said ülikooli juubeliks 1827, see oli siis esimene jopel. Ja astronoomi maja ehitati Truuve jaoks, tal oli ju väga suur perekond, tal kasvas peres 16 või 17 last. Ei olnud tema enda käsu lapsi ja Toome pargi rajamine oli väga suurt, mis kogu aeg jätkus. Toomemägi oli ju ülikoolile antud täiesti mahajäetud paljana. Siin oli eelmisel sajandil noh nii peaaegu et päevapealt katkestatud kindlustuse ehitamise tööd ja, ja need pooleli ehitatud bastionid, lage plats ja mullatööd mullatööde jäägid olid siin, noh, aga see oli selle tõttu kronomaa ja nii antigi ülikoolile. Ja ülikool otsustas siia rajada pargi, selleks tuli vedada ju muld kõik uuesti kohal. Vestlus saavutada linnavõimudega väga suurepärane koostöö. Sellest tuleneski tulenes ka see, et ta oli niivõrd hinnatud Peterburis ülemuste juures kui varem. Tartust tuli aina mitmesuguseid kaebusi ja pahandusi ja tudengid olid kord kedagi peksnud ja kord kord midagi korda saatnud ja ja kõik need Putini suureks Sizewers oskas kõiki asju esitada küll suurepäraselt, aga siiski ettevaatlikult, nagu ta ise ütles. Et ei tekiks mitte vale mulje, et nendel, kes kaugel asuvad asju hindama peavad. Ja nii arvati, et Everson ainuke mees, kes suudab ülikooli juhtida nendel keerulistel aegadel ja tagada üliõpilaste seas korra ja rahu. Ja tõesti ühtegi ühtegi suurt pahandust tema ajal ei juhtunud ja neid püüti kah võimalikult kohapeal lahendada ja mitte suureks puhuda ja see värselga õnnestus tänu tema erakordsetele, diplomaadi võimetele. Ta oskas olla üliõpilast, et pidasid teda oma tõeliseks isaks. Uus usaldasid ja kuulasid. Kolleegid olid veendunud, et paremat rektorit ja juhti ei oleks neil võimalik saada. Ja noh, nagu öeldud, juhtkond oli arvamusel, et et kah, et ainult tänu Eversile seekord ja vaikus, tartus püsib. Ja nii ei õnnestunudki talla oma teaduse juurde tagasi pöörduda, kuigi ta esialgu lootis, et noh, et ta mõned aastad on rektori kohal ja saab oma teadusega tegelema hakata. Ivars oli ju silmapaistev ajaloolane ja tema nimi on siiski jäänud kui Vene õigusajaloo, selle niinimetatud kodanliku koolkonna rajaja ja Salavioobi ja just glutsevski eelkäija kes mõlemad on teda oma õpetajaks tunnistanud. Paljude uute materjalide sissetooja Õnnestus tal selle rektori töö kõrvalt veel avaldada, selle vene vanima õigusajalugu siis tema nime surematuks tegi, võiks öelda, ja mille eestlased sai ka Peterburi akadeemia. Noh, auliikme diplomi valiti paljudesse välismaa ülikoolidesse akadeemiatesse järgnevale, seal oli ta mees, kes ei jätnud ta ju meie kultuuri jaoks on tema oluline selle poolest, et ta ühtlasi juhtis ka ülikoolile allutatud õpperingkonna koolikomisjoni, nii et selle hariduselu korraldamisel just 1800 kahekümnendatel aastatel Aniversilsin ääretult suuri teeneid. Kui ta ülikoolile sai umbes miljon rubla täiendavat dotatsiooni, siis koolikomisjoni heaks veel 600000, mis kõik läks koolide ehitamiseks dema. Seal ehitati ka Tartu linnagümnaasium, mis on nüüd praegu see esimene keskkool, mille nurgakivi ta pani viiendal mail 1829 Rüütli tänava äärne hoone, kreiskoolihoone, uus ja palju palju muud kogu maal. Samal ajal noh, ei olnud õigeid kooliraamatuid ja kuna ei olnud ka ette näha, et keegi kavatseks seda teha, siis Evers võttis ise kätte ja pani kokku algõpetuse õpiku. Solbu, esimene, esimene kooliraamat. Ja see käipis siin Liivimaal õige kaua. Mulle tundub, et sealt on innustust saanud ka Carl Robert Jakobson oma kooliraamatu tegemisel. Veel tähendab, need printsiibid on needsamad eaka tükid sageli sarnased Evers, seal oli väga raske saada õppejõude ülikooli, sest pidi jälgima mitte ainult nende teaduslikku taset vaid ka moraalset palet. Iga nende nende vabadust. Ja ometigi see tal õnnestus. Kooli maine sel ajal tõesti tõesti tõusis, kõigele vaatamata. Evers oli sunnitud vastu võtma ka veel ühe koormuse, see oli nimelt sensori ameti. Kui ülikoolipealse ära langes, siis ei leitud enam paremad tsensorid, kes oleks jälginud siin välja antavat kirjandust, kui just nimelt pidi Eversele enda peale võtma. Ei saa ütelda, et ta oleks seda kuritarvitanud ja tõesti raamatut, mis siin on ilmunud, paistavad jällegi silma kogu muu Venemaa tol ajal äärmiselt range tsensuuri valguses suhteliselt parema meelsusega, ütleme meie seisukohalt. Ometi pidi ta muidugi seda niinimetatud malmist suuri eeskirju jälgima. Siiski ta püüdis nii palju kui võimalik tulla vastu näiteks Masingu kirjavahetuses Sontagiga. Paistab välja, et tihtipeale, kui tekkisid arusaamatused Eesti sensoriga, selleks oli pastor Moritz siis Masing käis Eeversi juures ja tal õnnestus need asjad ära klaarida. Ja siiski asjad ilmusid, kui näiteks Karl Karl Ernst fon Päär mälestustes kirjutab Tartu Ülikooli äärmisest viletsast olukorrast sel ajal, kui tema siin õpisse oli 1811 kuni 14. Ja hiljem juba kuulu järgi ja kui ta hiljem Tartus elas või seda ise ka ise ka selles veenduda, siis, siis veel Tartu Ülikool elas ka veel selle vana kuulsuse vaimus. Siis ta kirjutab, et et ülikool läks, puhkes õitsele Justyyvarsige all ja nimelt tänu sellele, et ta kogu juhtimise koondas enda kätte ja et niisugune niisugusel puhul on siiski ainuvõim tunduvalt parem kui paljude isikute paljude isikute kollektiivne juhtimine ja millegipärast meil ei taheta sellest kuidagi aru saada, et arvatakse, et paljud allkirjad paremad kui, kui üks või üks vastutaja, nagu see seal sedasama printsiipi, seda paari lauset võiks praaki. Kurat aga öelge, Malle Salupere, paistab, et sellel inimesel, keda te siin praegu väga mitmest küljest iseloomustate, tutvustate meile 20. sajandi inimestele, kes me pole sellele vaatamata. Ja paljud teisedki kuulajatest, ma usun, et on Tartu Ülikoolis õppinud, ei ole seda nime isegi kuulnud. Mispärast ometi nii paljudel rinnetel tulemusi saavutanud inimene on niivõrd unustuse hõlma jäänud, seda on kuidagi raske seletada ja ma ei tea, miks see on isegi nii juhtunud, et ka siis, kui ülikooli 100. juubel oli, siis temast räägiti väga vähe, kuigi Eversi matuste ajal ja veel mõned aastad hiljem korrati pidevalt, et noh, et ülikool peaks ise ära kaduma, kui tema mälestus kaoks sellepärast et midagi ei ole siin, kus tema ei oleks kätt külge pannud ja edasi viinud. Ja, ja samale seal muidugi nüüd nõukogude perioodil on arusaadav, sest siin lihtsalt tõmmati talle kriips peale sellega, et nimetati ta vaated reaktsioonilisteks ja siis muidugi ei tasunud enam temaga tegeleda. Nii ei sobinudki temast kuigi palju rääkida. Kuigi see reaktsioonilisus on muidugi äärmiselt suhteline, seda on, teda on selles süüdistatud, esiteks juba sellepärast teda tsensori ametit pidas kuigi ühtegi paha tegusalt temal kirjas ei ole faktiliselt faktiliselt teiseks paari teose põhjal, mis ta nendel viimastel aastatel kirjutas ja mis olid seotud jällegi sellega näiteks mõtteid loodusõigusest. Venemaa ülikoolides oli keelatud loodusõiguse loengute pidamine juba üle viie aasta. Sest käsiraamat, mida selleks kasutati, tunnustati usuvastaseks. Eevers avaldas selle oma niisugused need mõtted, rapsoodilised mõtted oli selle pealkiri loodusõigusest eesmärgil taotleda selle põhjal ülikoolile luba jälle pidada neid loodusõiguse loenguid kusjuures seal on isegi üks niisugune kriminaalne koht, mida uurijad siiani tähele pannud. Silmustavad 828 Jevers kirjutab seal, et Etu loodusõiguse vastane on muidugi pärisorjus ja see tuleb seaduseandjatel niipea ja nii kaotada kui vähegi võimalik. Noh muidugi mitte revolutsioonilisel, vaid reformi teel, aga ikkagi juba juba see mõte sel ajal ilmuda ilmselt ainult ükski tsensor poleks julgenud seda läbi lasta, kui ta ise ei oleks seda asja tsenseeri. Noh, nii et reaktsioonilisus on äärmiselt nisu. Ja muidugi huvitav on see, et see just viimastel aastakümnetel on Nõukogude seal on kirjanduses eriti süvenenud, varem temast räägiti suhteliselt rahulikult. Ka muidugi meie need kodanlikud ajalooteadlased Salavjoffi siiski ei olnud ju kuigi suure au sees, kes on just põhilised tema järgijad olnud ja peab ütlema, et Evers oli esimene, kes vene ajalukku hakkas temale endale kulub termin Telegraph, hilisajaloo või telegrammi stiilis ajalugu tähendab see faktide loetelu kuhu alla ta paigutas nähtavasti kakaramsiini ajaloo, kes väga truult, kes ajalookroonikaid tema ise avaldas venelast, et ajaloo, millest sai ilmuda ainult esimene püüde, teiste jõudnud valmis teha. Aga seal tema lähtub riigi sisekorraldusest, sisemistest tingimustest, seismisest, arengust, majandusest, kultuurist, kaubandusest igasugustest lepingutest ja hoopis vähe pühendab tähelepanu sellele, mis on näiteks koroonikute tähelepanu keskpunktis. On siis sõjad topissides, kui midagi kirjutatakse, mõne aastal midagi ei juhtunud, see tähendab, kui ühtegi sõda ei olnud, oli vastupidisel arvamusel ja muidugi meetodit järgis glütsevski, kes ka selle eest suured loorbereid sajeversi raamat jäi ainult saksa keelt ja vene keelt hakati teda tõlkima millegipärast Tõlge jäi ilmumata. Ja nii ei äratanud ta kuigi suurt tähelepanu, pealegi kohe tuli peale Karamzina. Aga ometi on teda praegugi üpris huvitav lugeda ja just selle tõttu, et see oli sel ajal täiesti uudne ja seal oli ka maailma ajaloo historiograafia, see oli see siiski suhteliselt uudne lähenemine. Seda enam oli ka niinimetatud sugukonna teooria looja. Seda on küll 20. sajandi 19. sajandi teisel poolel, täiendati seda teooriat ja tuli välja, et tal ei olnud mitte päris õigus konna, perekonna, sugukonna ja riigi tekkega. Aga, aga põhimõtteliselt siiski panid talused nii. Eversi tegevus ülikoolis piirneb statega 1810, mil ta sai siin professoriks kuni 1830. Kui ta suri 1800 seitsmeteistkümnenda aasta viiendast novembrist. See on siis 13 aastat ja kolm päeva oli ta vahetpidamata ülikooli Scheffiks. Ja iseloomulik isegi on see, et mitte ühtegi ülikooli professorit ei ole meelestatud nii nagu teda neli trükitud oli, et üliõpilastelt ja väga heal tasemel peab ütlema yldiselt. Poeetilist järelhüüet ilmus talle ja hiljem veel paar tükki, teistes väljaannetes. Ka meie Eesti kultuuritegelaste suhtes on ta. Näiteks kirjutab ta Sontackile ühes kirjas, et Petersonile ei ole praegu võimalik kohe stipendiumi määrata, sest nii palju abivajajaid on järjekorras. No Kristian Jaak Peterson oli sonta kee proteese hoolealune, aga ometi püüdis ta talle siis sissetulekut anda, sest nähtavas Dieversi vahendusel sai Peterson redigeerida Moskva ülikooli rektori Haaemmi sõnaraamatu. See jäi tal surma tõttu pooleli. Samuti Felman õppis Su Evers. Ja sai siin nii stipendiumi kui ka veel eraldi toetust, paaril korral vähemalt on see läbi jooksnud. Sealjuures oli ta ka tasuta loengu kuulamisõigust, no see oli kõigil vaesematele tudengitel, kapitersonil ja ja peaaegu kõigil eestlastel, keda me sel ajal ülikoolist teame, üldse Evers taotles stipendiumi toetusi rohkem kui kunagi varem sai, saadi just tema ajas niit. Wiedemanni Wiedemanni muretses ta loengute pidamise õiguse ida keeltest. Nii et see toimus ka veel. Nende suurmeeste karjäär niiütelda algas Eversi ajal ja tema käe all kõige selle juures. Ta oli tohutult toimekas, naksub ise, ta kirjutas, et liivan, panid ta tegema tööd, milleks ta ennast kunagi võimeliseks ei pidanud, nimelt administratiivset tööd ja aga need, kes tema käe all töötasid, pidasid teda sündinud administraatoriks jätma tema tohutu tohutu töövõime, et ta on avaldanud ka veel ikka rektoriks olemise ajal peale selle kooli raamatu, mille ta pani kirja sellepärast, et noh, lihtsalt seda ei olnud. Siis avaldas ta allikapublikatsiooni Eestimaa rüütlijama õiguses, tähendab need seadused olid siiamaani trükis avaldamata, neid olid ainult käsikirjalised eksemplarid olid olemas. Ja jällegi ta tegi seda, pidades silmas tulevaste uurijate huvisid ja tõesti, näiteks Eesti Eesti ajaloo uurijatele on see siiamaani asendamatu allikapublikatsiooni sest seda sai teha niimoodi, ilma suure sügenemiseta pikemaks tööks ja uurimistööks ei olnud tal lihtsalt võimalust. Ja kõige selle juures oli see inimene väga haige ja juba tulla Ajal kui direktoriks sai. Tal oli ajuvähk Pealt, perioodiliselt kaotas ta nägemise. Seda juhtus varasematel aastatel mitu korda ja lõpuks jäi ta täiesti pimedaks. Viimasel aastal. Ja muidugi tekitas tohutuid bussi ja peavalusid, mälestavad liinile, kirjutab ja ometi. Ja huvitav, kuidas suure vaimujõuga inimesed on, nii sageli oli olnud väikest kasvu, käiversoli, väikest kasvu ja habras. Ja ometi suutis tema siin nii palju ära teha, mida oleks jätkunud noh, paljudele paljudele inimestele ja selle tõttu. Mulle tundub, et sellest sellest inimesest peaks palju rohkem rääkima, tal ei ole lihtsalt vedanud, sest ülikool määras talle biograafiks millegipärast Morgensterni, kes elab temast küll 20 aastat kauem, aga ei kogunud isegi materjali seal. Eversi kohta ei ole ilmunud ühtegi raamatut, noh kuigi on olemas näiteks palju käsitlusi totiste marginsternist ja, ja nii on tekkinud noh, niisugune optiline pete, nagu oleksid nemad mänginud ülikooli arengus suuremat rolli, kuigi kahtlemata täpselt nende kõrval või isegi neist üle ulatub Eversi kuju ülikooli ajaloos ja tähtsuses. Sellepärast see haud Tartu Ülikooli vanal kalmistul Jaani kalmistul tulla endise peasissekäigu kõrval on praegu võrdlemisi mahajäetud seisus, aga õnneks on seal 1860 960.-te aastate lõpus pandud peale uus kivi, nii et vähemalt nimi on olemas.