Nonii selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamiseks. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, armsad perepildi, sõbrad, kosutavat kevadist nädalavahetust, mina olen Tiina Vilu. Tänases saates läheme külla perele, kes väsis kiirustamisest ja edukultusest ning valis rahulikuma elupaiga ja lapsele waldorfkoolid. Valikutest ja waldorfkooli kogemusest. Täna räägimegi on teisipäeva lõunaaeg Mäga särav kevade päev ja mina olen jõudnud külla lõunapoolsesse Eestisse. Ma olen Tartus ja külas Maria ja Ardo kodus. Kusagil kõrgematel varrastel on Carl Philip, kes lubas ka meiega tulla, juttu rääkima. Ma olen üle tüki aja siin Tartu linnas meile külla tulnud täna sellepärast et mind huvitab, miks te olete Tartus ja miks käib Karl Tartus waldorfkoolis. Eks see on tegelikult tõesti pikk lugu, aga katsun kuidagi lühidalt kokku võtta, et me oleme tegelikult Mariaga põlised Tallinna inimesed ja siis, kui sündis Karl 2004, siis loomulikult nagu igas peres tekib uus olukord laps ja seda on vaja tema järgi hakata asja sättima ja siis meil olid seal mitmed sündmused. Kõigepealt oli see, et Karl põdes tugevat kroonilist angiini ja siis minul oli väga tugev stressiilming ja kõik need asjad kokku viisid selleni, et me kolisime mõneks ajaks Berliini elama, kus siis Maria õppis Potsdami ülikoolis vahetusüliõpilasena ja see oli nagu selline esimene nagu hetk, kus sai distantsilt oma elule vaadata tegelikult. Sest kuni sinnamaani. Mul on selline noh, oli ju kinnisvarabuum, eks ole, ja noh, me kõik mäletame seda, milline tramburai, ei see selline orav rattas elu ühtäkki olemisele Berliinis vaatasime nagu eesti poole, vaatasime oma elu peale ja järsku saime aru, et tahaks natuke vaiksemalt elada natukene rahulikumalt. Et seda hoogu natuke maha võtta, nii et selleks tuli käia 2000 kilomeetri kaugusel, et jõuda sellise lihtsa tõdemuseni. Ja siis tulime tagasi, paar aastat oli veel rattaelu ja siis läksime uuesti, Berliin olime neli kuud ja siis juba hakkas Karl kooli vaikselt minema ja siis tuli teha väga kiired valikud, väga tähtsad valikud. Ja siis me hakkasime käima tutvumas erinevate koolidega Tallinnas Tallinna ümbruses ja üks tuttav soovitas meile Keila Waldorf kool ja me käisime seal kohapeal, väga meeldis ja oleks äärepealt ka Keilasse kolinud perega. Aga siis kuskilt tuli välja, et Tartus on juba olnud peaaegu 20 aastat waldorfkool ja Tartus on ka Waldorfgümnaasium. Ja siis me sõitsimegi Karliga siia ja käisime seal tundides ja siis järsku jõudis kohale see teadmine, et aga miks mitte elada. Et see Berliinis elamine tõestas, et ma saan vabakutselisena hakkama. Nii et mul ei olnud ka seda hirmu, et mis saabumatut töölt ära tulema. Nii et kõik pusle läks tegelikult väga ilusti kokku ja me kolisime siia. Karl sai waldorfkoolikoha, mina olen vabakutseline Marian ka vabakutseline. No siin on nüüd nii mitmeid teemasid ja mitmeid valikuid koos kasse. Waldorfkooli valik on siis natuke tingitud sellest rahulikuma elusoovist või miks just waldorfkool, kui sa ütlesid, et te käisite Tallinnas mitmetes koolides, siis ta ei olnud päris selline pere, kes oleks rahul selle kooliga, mis su kodumaja kõrval on selle lõpliku valiku selle waldorfkooli kasuks. Me lasime teha Karlile endalt. Me Tartus tegelikult kaalusime kahe kooli vahel Carloli mõlemaga tutvunud ja siis ta lõpuks otsustas waldorfkooli kasuks. Ma saan aru, et sellisel juhul, kui vanemad hakkavad juba niimoodi mõtlema ja valima, siis on mingisugused ootused koolile, eks ju, mis sageli tulenevad meie oma koolikogemustest, kas teid mõjutab, kas selles valimises ja otsustamises mingisugune oma kooli kogemus? Mina ise õppisin ühes Mustamäe suures sellises kombinaatkoolis ja sel ajal, kui ma seal koolis käisin, siis mulle tundus kool ja selline ongi või noh, ma olin nagu harjunud sellega, ega ma seal hea meelega ei käinud. Ja kui ma pärast seda läksin õppima Viljandi kultuurikolledžisse, noh, siis oli hea jälle distantsilt nagu tagasi vaadates olid ise natuke kogenum, natuke targem ja vaatasin, et nii mõnegi asja oleks ma seal koolis nagu teistmoodi teinud ja ma oleks tahtnud ka, et et see õpe oleks võib-olla natuke teistsuguse olnud ja kui ma juhuslikult mõni aeg tagasi sattusin lugema ühte raamatut sellest Waldorfpedagoogikast üks on seal mingi Steineri kirjutatud raamat, vaid üks inglise pedagoog oli selle kirjutanud, siis mul oli kogu aeg selline tunne, et oh, et oleks mina siukses koolis käinud, et tal oli nagunii niivõrd õige, niivõrd nagu kihvt tundus. Ja võib-olla siis see oligi nagu see impulss, mis meid nagu selle waldorfkooli kasuks otsustama pani. No kas sa oskad siia midagi lisada, kas sinul oli mingeid mälestusi oma kooliajast ka, millega sa ei olnud nagu rahul või sa tahtsin, mis võiks sinu lapse koolis olla teistmoodi? Mina õppisin Tallinna muusikakeskkoolis 11 aastat ja mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, kuivõrd hea kool see oli tegelikult just ka toonases kontekstis, sest et kui ma olen ka abikaasaga rääkinud, et samal ajal kuskil mustamäel oli väga karmid tingimused, nii et muusikakeskkool, kui sa viitsisid tööd teha ja oma pill õppida, siis tegelikult see oli selline vaimne paradiis, seal hoiti meid pilpa peal. Selles mõttes ma olen väga tänulik ja õnnelik. Ja me isegi käisime Karliga muiga keskkooli vaatamas, aga kuidagi tal nagu ei tekkinud õudselt nagu usaldasin Carli enda sellist vaistu. Ja siis me käisime ka vanalinna hariduskolleegiumi ettevalmistuses, aga sinna ta ei saanud sisse. Ja siis me proovisime veel Nõmme põhikooli sinna ta sai sisse ja proovisime veel ka Westholmi kooli sinna sega sisse, et me tegime selle kooli ralli läbi. Aga kuidas seda öelda niimoodi, et kui ma nüüd meenutan seda, mis minu meelest on tegelikult kuidagi nagu mure või probleem või et kogu seda koolirallilt läbi tehes mulle järsku jõudis kohale, et et tegelikult on siin midagi nagu põhiolemuses, nagu valesti ma juba kuueaastased lapsed paneme nii karmidesse konkurentsi tingimustesse, et see tundus mulle ebaõige. See on nagu laiemalt meie ühiskonna probleem tegelikult, et me õudselt hindame edu, hindame mingit tulemust kuidagi kuskil sisimas sügavas, ma tundsin, et see ei ole nagu minu või meie jaoks, et me nii palju, kui me perega arutasime, neid asju siin tunned. Et võiksime alternatiiv sellele ja siis waldorfpedagoogika osutuski väga Meile sobivaks alternatiiviks. Et jällegi, et ma ei taha nagu vastanduda, aga pigem ongi see, et on inimestel on erinevad nagu mingid spektrid või lainepikkused. Ühele sobib üks, teisele teine niimoodi kujunes. Kui sa, Hardo ennem ütlesite, te tegite selle ralli nagu läbi ja sulle ei sobinud ja ei meeldinud see konkurents, et miks need kuueaastased peavad juba konkureerima. Millised Teie ootused koolile olid, mida te igatsesite, mida te tahtsite ja mis osas siis waldorfkool teile sobis mis teile meeldis selle waldorfkoolisüsteemi juures ja kui palju te sellest üldse teadsite enne? Väga palju ei teadnud, et me olime käinud mõningates koolides, me käisime ka Tallinna Waldorf-koolist ja olime natuke kirjandust uurinud, noh, kui me nendes koolides käisime, siis mulle kohutavalt meeldis keskkond, ta niukene, soe, sõbralik, ma kujutasin ette, et lapsed tunnevad hästi turvaliselt ennast seal ja ta on väike kool. Need klassid omavahel erinevad, klassid suhtlevad ja mulle jäi sellest õppimise protsessist mulje, et seal on hästi tähtis see, et hoitakse üleval seda laste huvi. Et nad huviga õpiksid kogu aeg, et nad ei teeks seda lihtsalt moodi mehaaniliselt, sest nii on kästud vaid selleks, et mingi mingit hinnet saada. Et neid nagu ärgitatakse asjadega tegelema, asjadega süvitsi minema ja neid asju nagu mõistva ja millest ma ise nagu oma kooliajal puudust tundsin, oli see, et mul ei tekkinud sellist tervikpilti maailmast. Ma ei osanud nagu seostada omavahel asju, et need õppekava oli niimoodi üles ehitatud, et ühes tunnis me õppisime Eesti ajalugu kuskilt 20. sajandi algusest, siis teise õppekavaga olime võib-olla sealt kuskilt ma ei tea, 200 aastat eespool, et ei tekkinud nagu neid seoseid või tekkinud nagu sellist ühtset pilti. Waldorf kool üritab nagu lastele anda sellist nagu terviklikumat nägemust maailma asjadest. Et selle kooli asutas ju Rudolf Steiner, kes on antroposoofia looja ja antroposoofi, ongi nagu inimeseõpetus või inimese enda tundmise õpetus. Steiner kogu aeg rõhutab seda, et et ei piisa sellest, et me ainult nagu teadmisi ja kupli alla hangime. Nende teadmistega peab tekkima ka mingisugune arusaam, kuidas maailm toimib. Ja see filosoofia on ühtepidi on niivõrd lihtne, teistpidi vapustav, ta tundub intuitiivselt õige ja noh, ütleme on küsitud, et noh, aga mis Waldorfkoolis on, et kas Waldorflugusid, mis mõttes väga valvel? Ma ei ole vaba, seal on palun väga, et mul on siin paber, siin on tunniplaan esmaspäeval, põhiTunboolika, inglise keel, käsitööreligioon, teisipäeval põhitund, käsitööliikumine, maalimine, maalimine ja nii edasi, eks tavaline tunniplaan. Nii nagu tavakoolis tund, õpetaja tuleb, klassi ette õpivad. Aga noh, seal nüansivahed, et ei panda hindeid, see on minu meelest väga oluline. Me oleme näinud siin muusikakooli puhul, kuidas hinded on, nad on väga põnevad, nad võivad nagu viia sind seitsmendasse taevasse või ka väga kiiresti kuskile karmi, sellisesse depressiooni, et hinded on väga tugev mõjutusvahend. Kuidas õpetada last nii, et sa ei kasuta neid väga tugevaid mõjutusvahendeid, see on väga peen kunst. Aga samas iga lapse tunnustust tahab, igaüks meist tahab tagasisidet sellele, kuidas meil läheb. Aga tagasiside antakse waldorfkoolis aasta lõpus ja see on täiesti selline väga südamlik hetk, kui sa saad sellise mitmeleheküljelise paberiklassiõpetajalt, kes muide klassiõpetaja on üheksa aastat seal ühe klassi juures on hästi oluline fakt annab nagu põhiainet annab näiteks emakeelt näiteks matemaatikat ja nii edasi, et ta on ema. Ja kui on mingi probleem, siis on selle teise emaga väga tugev kontakt temaga teatab meile või meie räägime temaga, et väga tugev koostöö on kooli ja kodu vahel, et see on minu meelest ka, eristab mingis mõttes sellisest nõukoguliku süsteemist, kus umbes visati lapsed kuidagi kuskile nagu mingisse inkubaatoris. Aga ühesõnaga, Rudolf Steineri maailma nägemine on äärmiselt sümpaatne, ta ei olnud ju mitte ainult pedagoog või ütleme, pedagoogika uuendaja tegelikult tema käsitles põllumajandust, vabandust, pedagoogika oli üks osa sellest ja nii edasi, edasi ta mingid teosed on tal ka üsna metafüüsilised, et selles on intuitiivselt, mulle tundub midagi väga õiget ja mulle tundub, et ajad on muutunud selles mõttes, et inimesed üha rohkem usaldavad oma intuitsiooni. Ei ole enam nii, et see seadus ütleb ja siis on kõik õige. Aga mu süda ütleb, et tegelikult on seal kõrval palju parem variantsist. Mulle tundub inimesed üha rohkem usaldada oma südant, intuitsiooni, see on mingis mõttes paradigma muutus, mida ma tajun ka ka enda puhul ja meie pere puhul. Kui Maria ütles, et tema jaoks oli üks olulisemaid asju, mis talle meeldis Waldorfkooli puhul, et tekiksid seosed lapsel, kas sa võid ka midagi välja tuua, mis sinu jaoks oli nagu hästi oluline, mida sa igatsesid, et kool annaks lapsele? No seesama seoste asi jah, et see on küll see, mis tundub, et waldorfkoolis ikkagi väga vaadatakse seda, et ja kuna on see põhiõpetaja, ta õpetab näiteks matemaatikat neli-viis nädalat, epohhiõpe. On üks pohh neli-viis nädalat, nüüd tegeleme matemaatikaga siis järgmised neli, teised alad tegeldakse näiteks emakeelega siis need seosed. Tegelikult toob see õpetaja juba ühest ainest teise ja see on minu meelest väga, väga tähtis. Et kui need seosed seal tekivad, tekivad siis õpetaja on see, kes valdab neid seoseid, mitte niimoodi, et matemaatikaõpetaja räägib oma emakeeleõpetaja oma, aga nad omavahel kaks õpetajat võib-olla ei suhtlegi. Nüüd sa pead natukene rohkem lahti seletama, tähendab siis, et teatud perioodi vältel nad tegelevad ainult matemaatikaga Waldorfkoolis on niimoodi, et on nagu üks põhiaine, millega alustatakse päeva ja seda põhiainet, siis antakse kuskil kuu aega või nii, jah, neli-viis nädalat ja siis tegeldakse intensiivselt sellega ja kuskil nelja viie nädala järel tuleb siis uus aine, millega hakatakse tegelema ja sellised nagu nii-öelda kõrvalained on siis keeled, liikumine, religioone, rütmi ja sellised muud ained, need jooksevad niimoodi läbivalt kogu selle õppeaasta vältel ja see põhiainet tund kestab pikemalt kui, kui nagu üks tavaline tund kestab 90 minutit. Kuidas need lapsed vastu peavad? Ma ei kujuta päris täpselt, et 90 minutit matemaatikat just istusin ühe kooli avatud uste päeval. Mu jõud rauges. Esimene 40. Ja seal on niimoodi, et jällegi me jõuame nagu selle juurde, et, et ütleme, põhiolemuselt waldorfkoole tavakoolist aga ütleme, meetod on teistsugune ja ma olen ise näiteks teinud neid matemaatikaülesanded ja seal on esiteks niimoodi, et seal ei ole õpikuid ja ei ole vihikuid ja töövihikuid, vaid lapsed teevad ise oma vihikud, nad õpivad läbi mängu. Näiteks on niimoodi, et arvurida õpitakse niimoodi, et on sellised puupulgad, nad lähevad nagu saali riburadapisi, saavad seal, võtavad ilusti ringi ja siis hakkavad seda pulka loopima ja loevad arvurida kolm, kuus, üheksa, 12 15, ja see pulk käib ta nagu läbi mängu ja läbi füüsilise tegevuse ja ma ise vanematega oleme seda katsetanud ja see on tõesti, ta on huvitav ja ei hakka väga hästi meelde, et lapsele on see hea kohane ja see on minu meelest väga tark, et ei hakka last kohe tema ainult tema aju ründama. Ta joon veel mänguline olevus, et sa kasutad selle ära, selles on mingi tarkus kasutada ära selle, et ta tahab ju mängida tegelikult ka samal ajal ta õpib väga loovalt. Kui ma nägin esimest korda neid vihikuid, kus olid need sellised nagu arvu puud või arvu liblikad või kuidas neid kutsutakse. Need on täiesti erinevad, on arvu ämblik. Kuid arvan näiteks, et on arvu ämblik, et keskel on näiteks number 12 ja siis on ämblikujalad ja siis iga jala peale sa pead kirjutama ükskõik mis tehte, mille vastus oleks siis see 12 vaatasin nagu oli 1000 miinus 960 pluss 20 miinus 740 korda kaks jagada viiega võrdub siis see lõpptulemus või 20 miinus kaheksa võrdub see ja nii edasi, et, et sa võid teha väga lihtsalt teha väga keerulised ja see on minu meelest geniaalne, et igale lapsele vastavalt tema võimele keegi ei tee valesti õigesti, et igaüks teeb omamoodi, aga vastus on alati õige. Ja see on väga suur tarkus, et vaadatakse tegelikult lapse olemust ja iseloomu ja tegelikult ongi, kui me sinna esimest korda läksime nii-öelda sisseastumisel siis väga põhjalikult hakatakse uurima, juba, ütleme et mis toimus enne sündi, et see on ka minu, tahaks kuidagi tal nagu tekitab sellist hellimusted, et seda kooli päriselt huvitab, kes sinna tuleb ja siis loomulikult pannakse paika iseloomutüübid. Ja siis seal on näiteks iga poole aasta tagant minu teada vahetatakse pinginaabreid lihtsalt, et need erinevad iseloomutüübid saaksid täiendada teineteist. Kas selle koolivaliku puhul oli kuidagimoodi mõjutajaks seesama Berliinis elamise kogemus, Eestis ei ole waldorfkool ja sedalaadi mõtlemine väga palju levinud aga mulle tundub, et ta levib üha enam. Kuivõrd teid mõjutas mingisuguse teise maakonnas? No ütleme, otseselt me ei avastanud waldorf kooli kui sellist küll, aga meil oli kogemus näiteks sellise ravimeetodiga, mille nimi on homöopaatia, mis on Saksamaal vägagi levinud, apteegid on iga nurga peal ja see oli, nagu ma enne mainisin, et karri olid need angiinid. Et järsku see arusaam, et see, mis meie vaatenurgast võib tunduda alternatiivne, on näiteks Saksamaal täiesti aktsepteeritud, neid hirme on võib-olla siin rohkem reeglina mulle tundub, et sakslased on niivõrd ratsionaalsed inimesed, et nad igasugused niukesed Mambutšampo läbi ei lase. Ja kui mingi asi on 100 aastat Saksamaal ikkagi tõestanud ennast, siis see peab olema hea. Ja kindlasti see Steineri pedagoogika on hea Kas siis, kui teie näiteks oma tutvuskonnase perekonnas ikka arutatakse laiemalt, kuhu kooli siis nüüd teie laps läheb? Et kui te rääkisite sellest, et meie siin mõtleme, et äkki waldorfkool oleks meile sobilikke, kas oli sellist suhtumist ka täitsa peassegi ta läinud oli ikka jah, minu meelest väga paljud küsivad, et kas nad ikka lugema õpivad seal noh, inimesed ikkagi nad ei tea, mis sellest midagi, et päris kõvad eelarvamused on küll minu meelest sellel Waldorfkooliga seoses. Mulle tundub, et ühiskonnas on mingisugused muutused, nii nagu Ardo sinagi ütlesid, et inimesed nagu otsivad ja vajavad midagi muud. Seda näitab ju ka mate huvi, et tekiks juurde erakoole väikseid koole nii ja naapidi kallakuid klassidesse. Milline vanem siis ei tahaks, et ta laps võiks käia väiksemas grupis, kus on tema lapsele suurem tähelepanu ja et see isikupära jääks alles natukene sellest massist tahame me kõik välja saada, mis kõigi sihuksed, toredamad vastuväited olid nende poolt vastased olid ja eelarvamustega olid. Mul oli hiljuti üks kogemus, kus üks pedagoog lausa ütles mulle, et noored ei tea, kas nad seal lugema kirjutama õpivad ja mõtlesin, et poiss pole teist klassi lõpetanud ja juba oskab lugeda, kirjutada tegelikult, et need hirmud on täiesti alusetud. Ja muide, waldorfkool ise on teinud väga korraliku sellise statistika ja küsitluse ja seda on tehtud ka mujal maailmas ja need tulemused on sellised, et ei ole karta mitte midagi, kõik vastab nii-öelda normile, et on seal neid, kes lähevad edasi gümnaasiumisse, need, kes lähevad edasi kutsekooli, need, kes lähevad otse tööle. Kolmandik-kolmandik-kolmandik. Aga et mis on küll seal statistikast ilmnenud, et need õpilased, kes siis on juba ammu lõpetanud selle kooli, reeglina ei kahetse seda ja meenutavad nagu hea sõnaga ja hästi tänulikud just et nendel on arendatud loovust ja minu meelest see on tegelikult see kõige tähtsam märksõna kogu selle selle pedagoogika juures, et lisaks nendele klassikalistele teadmistele kaks pluss kaks on neli ja kuidas kirjutada emakeeles, et ütlust arendatakse ka loovust ja loovalt mõtlema ja pluss veel väga palju selliseid olulisi asju, et aru saada nagu laiemalt, kus me siis lõpuks olema või mis planeet see on või mis universumis on või kuidas need süsteemid siis ikkagi nagu noh, loomulikult me keegi ei tea, täit tõde, aga annaks selline moodne sõna, holistiline, terviklik, et selline terviklik käsitlus, et ei ole ainult nagu teadmised ei ole ka ainult emotsioonid ja tunded ja emotsionaalne intelligentsus vaid ongi inimene on õnnelik siis, kui, kui ta on terviklikult välja kujunenud, välja arenenud. Ja üha enam mulle tundub, et inimpsühholoogia ütleme see ego osa, mis meil iga päev nagu töötab, aitab meil toimida. Et see on tegelikult üle kultiveeritud. Ta on tõenäoliselt antud meile jah, selleks, et me igapäevaelus hakkama saaksime. Aga mul on endal selline tunne, et me kõik muu kuidagi laseme varjutada ega hakkab väga nagu võimust võtma sisemonoloog mis kogu aeg nõuab nagu üha paremat elu ja, ja täiuslikuma poole liikumist, et see tegelikult kurnab meid. Ja siis tuleb appi just seesama südamehääle või intuitsiooni kuulamine. Ütleme teisipidi, vaimsed teemad. Kui nüüd kokku võtta kogu see pikk lause, siis see ongi see, et oluline on ka vaimsus. Perepilt on külas Maria ja Ardo perel. Jätkame juttu nende kogemustest Waldorfkooliga. Waldorfkooli juures on toredad nüansid, mis mulle meeldivad, näiteks koolipäev algab niimoodi, et klassiukse kinni, õpilased kogunenud, vaatasin ukse taha ja siis uks läheb lahti, õpetaja ukse peal ja tervitab kättpidi igat õpilast. Minu jaoks on see kuidagi väga ilus. Päeva alguses vaatan heldinult kõrvalt, et selline väga, väga sümpaatne. Ja siis neil on ka kaasas väike toidupaun, pärast seda esimest põhitundi siis, mis kestab 90 minutit, tehakse teed, võetakse paunad lahti ja tihtipeale siis jagatakse omavahel, mis seal iganes seal pauna kaasa on pandud. Ka jälle väike nüanss, mis kuidagi ühendab neid lapsi ja see ei ole veel see lõunapaus, vaid see on lihtsalt selline väike hommikune kehakinnitus. Ja siis näiteks enne lõunasööki nad loevad söögipalve jällegi see On Steineri, eks nagu luuletus ja see on niivõrd nagu tore, et me oleme isehakanud ka seda lugema, et see lihtsalt on minu meelest niivõrd kuidagi meeltülendav, et sa enne sööki tänad selle söögi eest, selleks ei pea olema ära pööranud sekti liige, et õppida tänulikkust, sellised väiksed asjad, aga ma usun, et need on väikese inimese jaoks hilisemas eludes nagu väga märgilise tähendusega. Et matemaatikas, meil on niisugune tore nurkade mäng, et on mingisugune seltskond õpilasi, on eksperdid, kes teavad vastust siis mingisugusele tehtele ja siis lapsed, kui nad nagu õige vastuse ära arvavad, siis nad saavad järgmisesse nurka, siis see on nagu selline hästi mänguline ja tore viis, kuidas nagu neid tehteid lahendada. Kas te mõnikord kadedad ei ole, tahaks ise kooli kaasa minna, ei ole. Kuidagi nagu iga kord, kui me sinna kooli satume, siis on, ta on nagu selline hästi helge kool või ta kuidagi on selline positiivne ilm on nagu ta on, niukene, halja omane, rutiinsed, sellised päeva argiaskeldused nagu aeg kuklas, tiksumas, ja siis, kui selline kooli satud, siis ta on kuidagi selline teistmoodi keskkond, et, et seal on nagu mingisugune niisugune hea, hea õhkkond. Nii et see väljendub kasti praktiliselt selles, et enne igat õppeaastat värvitakse ruumid üle ja iga klass liigub siis nagu teise ruumi ja siis vanemad teevad selle ruumi korda ja reeglina kasutatakse erksaid värve. Nii et kui seal päike paistab sinna aknast sisse, siis meeleolu on hästi selline, kuidagi rõõmus ja helge ja näiteks praegu on see koridor seal mõnus, selline tibukollane ja kui seal on veel lastenäitus üleval, kus on selliseid ka mingeid vormi, joonistused või mingeid selliseid kujundeid, siis on kuidagi sihuke väga meeliülendav sinna jõuda. Sa ütlesid, et waldorfkoolis on ka lastevanemate kooli vahel väga tihedad, et suht et millised need on, see kooli ja vanemate suhtlus algab juba enne seda tegelikult kui lapsed kooli lähevad, et waldorfkoolil on hästi põhjalik programm, kus nad tutvustavad neid tunde ja kogu seda koolikorda on sellised vanemate õhtud ja siis kooliajal toimuvat vanemate kokkusaamised, kus ise nagu käivad, erinevad kas siis õpetajad rääkimas või käib koolipsühholoog rääkimas sellest, mis nagu ühes või teises aines toimub või siis räägitakse laste arengust üldiselt ja minu meelest need kokkusaamised on alati nii noh, selline elamus, et väga tore tore seltskond on, kes seal koos on ja, ja, ja endale on ikka tõesti väga sihukesed rätikud, õhtud olnud. No kui palju te ise siis olete endale juurde saanud või kuidagi ise muutunud arenenud, mis suunas? Nojah, seda on võib-olla raske mõõta või ise võib-olla analüüsida, aga ma arvan, et seal kooli juures on just oluline see teadmine, et see kool ei ole nagu ette antud, vaid ta on meie kõigi oma tänu tegelikult erakool tasuline Need on vanemate kolleegiumi õlgadel, jah, pedagoogid vastutavad sisu eest, aga vanemad vastutavad vormidest. Nii et meie kõigi oma, nii et see on nagu nagu praegugi ühiskonnas. Need inimesed, kes häälekamalt ütlevad, et vot siin ma tahan, et midagi muutuks või et mul on mingi ettepanek, nagu see rahvakogu on praegu väga kuum teema. See on seesama asi, et riike midagi sellist ministeeriumi poolt kavandatud, vaid mina olengi riik, mina olengi üks osa sellest holistilise tervikust. Võib-olla see tajumine või arusaam on küll minus väga palju nagu võimendunud. Heas mõttes peremehe tunne, et mina vastutan selle asja käekäigu eest, et kui mina ja panustan, siis läheb ka hästi ja kui ma välja ei tee ja mõtlen, et seda võib ise, siis ta tegelikult ei toimigi. Täpselt nii ja, ja see on nüüd tõesti see mingis mõttes ikkagi väga suur erinevus mine-aegsest koolisüsteemist, kus paraku ka meie muusikakeskkool oli kõige, nagu ma enne ütlesin, et oli väga hea kool paraku ikkagi selline käsuliini mööda asjaajamine ja see puudub seal. Kas te võite mulle kuidagi kirjeldada, mis on nende waldorfkooli, lapsevanemate ühisjoon, mis neid seob, kas neid saab kuidagi iseloomustada, millised inimesed need on, kes leiavad, et waldorfkool on nende lastele just õige koht? Ma nagu ise ütleme, mul võib-olla oli mingi eelarvamus, et, et pigem on need siis sellised väga boheemlaslik inimesed, võib-olla selliseid väga ökoinimesed tühjagi, seal on teadlasi, seal on ministeeriumi ametnike väga seinast seina inimesi selles mõttes oma elualade poolest, aga neis on tõenäoliselt ikkagi see üks ühine nimetaja ja see on inimesed hea südamega inimene. Ja tõenäoliselt on nad ka inimesed, kellel ei ole noh, väga palju valehäbi või kes tõesti nagu oma intuitsiooni usaldavad see mingis mõttes ikkagi veel kahjuks julgus, kuigi ta võiks olla enesest. Kuidas Carli peal välja paistab, kas te näete tema peal neid vilju ka kuidagi, kas on mingisuguseid käitumisi või toimimisi, kus te juba näete, et see ta õpib waldorfkoolis, vaat siin tema otsustamistes praegu ongi näha. Ma arvan, et ma jään praegu jänni selle küsimusega, et võib-olla viie aasta pärast oskan paremini vastata, mida ma näen, seal on see, et, et ühtepidi lapsepõlv kestab teisipidi, ta juba loeb ja kirjutab ja näiteks sellistest väikestest asjadest on mul rõõm, et näiteks nad ju kirjutavad koolis kriitidega selliste, mingis mõttes võib-olla rasva kriitidega harjutavad seda kirjutamist. Ja siis, kui ma just nägin, kuidas ta näiteks päevikusse kirjutab, tunda, siis need on erakordselt kaunid tähed või näiteks mõne pildi joonistab sünnipäevaks siis kunstimeel või ütleme, seal loos lööb küll seal välja väiksed detailid, mis Karlise räägivad. Karl hiilis vaikselt meie juurde, Carl, Philip, tule räägi natukene oma koolist, teil pidi olema selline tore komme kooliselt enne sööki, on teil üks salm või, või selline söögipalle, kas sa võid mulle seda lugeda ja ma on seda meile andnud päikese Taagipsetanud? Armas päige, armas maa. Täname teid lõpmata jätku leiba. Aitäh, miks seda loetakse, et tänada, et me saame iga päev süüa, miks seda vaja on? Et saakski iga päev süüa, et me ei jääks nälga, mis sa arvad, kas sellest on abi, kui me niimoodi täname? Viisakas ikka oleks tänada, ema-isaga välja võtnud mingisugused sinu vihikud või mapid või kirjeldab mulle natukene, milline on sinu koolipäev? Väga tore on ja mulle väga meeldib vorme, joonistada, et need on väga huvitavad. Joonistati igal koolipäeval mingeid vorme, päris igal koolipäeval ei Nonii seda ka vahepeal, nagu üldse tegeleme matemaatikaga ja vahepeal tegeleme vormi joonistamisega ja vahepeal emakeelega vormijoonistamine on üks mu lemmikutest. Seleta mulle lahti, mis on siin, ongi minu ees. Map Karl vormijoonistamine on siia peole kirjutatud. See on selline noh, tavapärasest tunduvalt suuremas formaadis kaustik ütleme siis niimoodi. Nii, mis siin nüüd on? See on üks vorm ja vahest võime teha nagu iseenda, mille järgi vormi, et millise vormi me tahame teha ja seda vormi ma tahtsingi teha. No see on minu meelest nagu üks ristkülik, mis on kuidagi ära kaunistatud, kas te siis joonistategi, ringe või ristkülikuid selles mõttes vorme või igasuguseid kriipse ja ringe või kaari ja sirgeid siin on noh, vormid nagu sina ütled, mis näevad välja nagu lille voodi ja siin on nagu mingisugune liblika tiibade moodi vormete lihtsalt tund aega ka istuda ja joonistada ja mitte päris terve tund, et söögivahetunniks x2 aega. Mis sa arvad, miks te seda teete, mida te nüüd õpite sellega siis noh, Me õpime ilusti unistama ja, ja uusi vorme vaatama, mis sulle meeldib selle vormi joonistamise juures, mulle meeldib üldse joonistada, sellepärast. No aga väga lahe oleks mingit autot joonistada, miks sulle vormijoonistamine meeldib? Noh, muidu ma hea meelega jah, joonistaks mingi rongi või auto, aga noh lihtsalt mingisuguse tavalise asja on ka tore joonistada. Kas õpetaja ütleb ette, palun, teeme nüüd sellist lillekujulist asja või kuidas see käib? Jah, ta kõigepealt niidab õhus, et siis teeb tahvlile ja siis me saame selle järgi teha, ma vaatan edasi, mis siin sul on, iga lehe ümber on ka selline värviline kriitidega tehtud nagu lehe ääristus, kas niimoodi peab või sulle niimoodi meeldib niimoodi pea miks, sest et ei jääks valget ja oleks nagu midagi äärtes ka äkki Maria ja Ardo oskavad ka öelda, et mis nüüd teie meelest selles vormi joonistamise, miks seda tehakse? Ma ei tea, kas nüüd jutt käib konkreetselt sellest vormi joonistustega igal juhul pool aastat tagasi, kui nad tegid mingeid suhteliselt keerulise joone, näiteks ütleme sellise topeltessi, et nad teevad nagu selle poole vihiku ilusti ulatuses, see peab olema proportsionaalselt ilusti seal poole sees ja siis sa pead joonistama ise sellele nagu peegelpildi ja see on isegi täiskasvanud päris keeruline ülesanne, et sa pead nüüd hakkama seda joont nagu peeglis vedama. Ja lõpp tulevad ju olemas ette Polama sümmeetria. Nii et seal on tegelikult mõlema ajupoolkera jaoks treening. Aga kindlasti on seal väga palju veel, mida ma ei teame neid pedagoogilisi nüansse, mida Steiner on sinna sisse pannud sellesse, miks vajalik. Räägi mulle veel Karl, natuke oma koolipäevadest, seal on keeletunnid, seal on need vormi joonistamise tunded, mis teil seal veel on eur rütmi ja mis seal, see on niisugune balletimoodi sihukene nagu tantsumoodi, niisugune igasugune liigutamine, kuidas see sulle sobib? No mitte eriti, kuna päris raske on ikkagi täpselt niimoodi teha ei saagi kunagi, ükski laps ei saa täpselt niimoodi teha. Teil selline tavaline kehaline kasvatus on ka nagu tavalistes koolides, mängitakse palli ja joostakse aja peale ja mingid sellised asjad, jah, see on liikumine, see on meil ka, aga ma ainult mängisime seal. Nii, mis tunnid veel on? Noh, vene keel, inglise keel, kaari jutus, mis tähendab harjutus selline tund, mille nimi on harjutus või, ja see on nagu ain tund niisugune, et seal nagu me loeme vahepeal kuulame jutu ja noh, see on ikkagi noh, kokkuvõttes üsna põnev. See on siis nagu eesti keele tund või mina ka ei saa täpselt aru, et miks see on harjutus, mida te loete siis igasuguseid raamatuid nagu näiteks Bullerby lapsed või siukesed, mis sulle nendest tundidest, mis koolis on kõige rohkem meeldib, kas vormijoonistamine, pean veel midagi? No mulle meeldib liikumine, eelmisel nädalal lõppes ujumine ja see oli üks muu kõigele Mikumates tundidest ja veel üks kõige lemmikumates tundides toimub mul näiteks religioon seal kõigepealt peame lugu kuulama ja siis joonistame pildi selle loo ühest kohast, mis meile kõige rohkem meeldib, nii minu kätte jõudiski järgmine, väga suur oranž värviline vesi, kuhu on peale kirjutatud religioon, teine klass, Karl, mis sa siiani oled joonistanud, ma ei teagi, kuna ma joonistasin selle nii ammu, aga no igatahes on üks maja siis sellel majal on noh nagu ikka vanal aegsel majal niisugune viljapõld ja, aga mis sul siin pildil on, tundub nagu oleks mitu mäe tippu ja keegi, kes ronib üles mäkke, see on, ta läks rändama, on, näe, siin on seal kirjutatud ja see on järgmise pildi pealkiri, mis on, see on soovi, sõrmus, see on niisugune sõrmused, kui paned selle sõrmeis, võid soovida ükskõik mida. Kas sa mäletad ka, millisest lugudele räägid, enne kui sa sellise pildi mõtlesid? No see oli niisugune lugu, kus oli üks kindlasti kohe üks muna ja siis muna oli ühes pesas üks puuraiuja raius selle maha ja siis ta sai selle muna kätte, siis nägi, et seal sees sõrmus, väga põnev lugu. Carl, mis on kõige vajalikumad asjad, mida sa koolis õpid? Noh minu meelest on näiteks inglise keel, vene keel ja eurütme ja üldse paljud tunnid mingite pillide mängimine näiteks ja kas te seda teete ka koolis ja Me õpime flöödi põhitunnis, kõik õpivad või? Jaa, no kuidas sul sellega on, noh ikka päris lihtsad lood on, kas koolis on midagi sellist, mis sulle ei meeldi, tundidest üleüldse on, tahad sa mulle ütelda? Okei? No näiteks, mulle ei meeldi, et vahest on väga raske, mõned tunnid on väga rasked, räägi lahti, millised on need väga rasked tunnid sinu jaoks? No näiteks eurorütmi ja seal on üsna raske ja siis on vahest põhitunnis mõni vorm väga raske ja siis mulle ei meeldi eriti maalimine, selline tund on teil ka ja täna oli, aga sa ütlesid, et sulle vormijoonistamine väga meeldib. Miks sulle maalimine ei meeldi, see on ju ka joonistamine, mis siin nüüd vahetan, seal on üsna raske seal mitu korda üle tegema ja ja siis peab kogu aeg hästi niimoodi tegema, kõik täpselt selle järgi täiesti täpselt peab tegema. No mis sa siis teed, kui sul on, vaat selline hetk, koolised sulle üldse ei meeldi, seal on õudselt rask, küll sa sellega toime tuled, mis seepeale hakkad selle tundmisega siis ma lihtsalt kutsun kedagi appi, kes see siis appi tuleb, õpetaja, seal on, vahest tõstad käe ja siis õpetaja või papi tulla. Käsitöö on meil ka, aga see on üsna lihtne. Vahest, mis te seal teete? Me koome igasuguseid ja õmbleme ja tegime igasuguseid asju. Kas sa lähed hommikuti hea meelega kooli? Ei lähe? Miks sa ei lähe, sest väga raske on üles tõusta ja ja siis on jube raske nagu ennast liigutada ja siis kui pärast kooli lähed, no siis ei ole enam eriti üldse hädaaeg, kui kohal oled, et siis on juba täitsa tore olla, jah, jah, sellepärast et siis ei ole see hommikune hetk. No kõikidel on hommikuti raske ärgata, miks me üldse koolis käime, miks seda üldse vaja, kas niimoodi saaksid, sa lihtsalt oled kodus ja toimetad siin ema ja isaga teed neid asju, mis sulle meeldib ja noh, siis oskadki ei saa, sellepärast et siis sa ei saa targaks ja siis suurena, sul on väga raske olla, et mis see nüüd on ja mida sa pead tegema ja siis kui midagi ostma lähed, siis palju on see ja palju on see. Ühesõnaga koolis käime ikka selleks, et targaks saada ja kuidas sulle tundub, sa oled nüüd teise klassi lõpus, kas sa saad iga päevaga targemaks, kui sa käid, kas see kool annab sulle tarkust, annab küll. Maria ja Ardo, kas te mõnikord räägite Karliga ka nendel kooli teemadel vahel räägime, aga nii tore oli kuulata tema nagu sellist nägemust, kuidas tema neid asju niimoodi sõnastab nooli mõni üllatus. Võib-olla sedapidi, et et tunni nimi on näiteks religioon, aga mida see tund siis tähendab, mis see sisu on, see sisu ongi see, et nad iga kord kuulavad ühe loo ja siis peavad selle järgi pildi joonistama. Vaat need läbi lugude jutustamise inimene areneb ja, ja tuleb välja, et sa lastele ikka kohutavalt meeldib. Ja eks nad õpivad neid religioone ka, aga siis juba hiljem juba juba nagu teadlikumalt, et selles mõttes mingit sellist hirmu, et mingi sekt sinna oma väga kitsast asja seda hirmu ei ole, noh, põhimõtteliselt on ju asjad lihtsad kuskil on, on ikkagi universumi kese, ka teadlase tunnistab seda, et universum on kuskilt alguse saanud. Ja siis erinevad religioonid esitlevad seda siis erinevalt. Aga intuitiivselt inimene tajub, kõik on kõigega seotud ja Steiner oma tarkuses on, on selle siis suutnud niimoodi nagu lastele kuidagi hoomatavamaks teha, mõistetavaks. Esimesed kaks aastat nad minu meelest räägivadki igasuguseid muinasjutt, Ta müüte erinevate rahvaste pärimusi ja siis kolmandast klassist on vana testamendi lood need, mida nad seal religioonitunnis käsitlevad. Ja siis mingil hetkel tuleb uus testament ja kusagil vanemates astmetes nad minu teada siis tutvustavad kõiki erinevaid neid usundeid ja noh, siis jäädakse lastele nagu otsad lahti, et et noh, lihtsalt nagu see hoiak on selline, et me tutvustame teile neid erinevaid võimalusi maailma nägemiseks mõtestamiseks. Kui meie jutt sai alguse sellest, et te otsisite rahulikumat elukeskkonda ja kuidagi rahulikumat olekut ja mujal elamine Saksamaal elamine andis võimaluse kõrvalt vaadata ja siin nagu selgus, olid ka kari tervisemured ja teie kogemus oma paatiaga. Räägime natuke sellest Repaatiast ka mulle tundub, et need kaks asja waldorf, koolja, homoöpaatia neis on palju ühist. On küll sellest aineri maailma nägemise juurde kuulub Androposoofiline meditsiin ja homoempaatia on ka üks osa sellest ja nad on ikka väga tihedalt seotud. Jah, et meil oli jah, hästi raske periood, kus poolteist aastat järjest Karlile oli igav kahe nädala angiin mis väljendus selles, et tal oli 40 kraadi palavikku ja ja see läinud alla ja mida tegi meditsiin loomulikult kirjutas tohututes kogustes antibiootikume. Ja noh, mõned korrad sa annad, aga, aga kui see nagu kordub ja kordub, siis jällegi kas on see intuitsioon, on see mõistuse kõik kokku ja ütleb, et ei ole ilmselt õige lihtsalt niimoodi jõuga seda alla suruda. Ja küll me olime hädas siis, ja siis üks kolleeg mulle ütles, et, et ma võin sulle soovitada ühte homöopaati. Ja ma mäletan, ma ütlesin talle, et ma ei usu sellesse. Ja sellega jutt lõppeski, ta ei hakanud midagi propageerima, midagi pähe määrima, vaid see oli nagu esimene signaal, et selline asi on olemas. Aga ma panin seina vahele seda, aga ma ei taha seda võimalust. Ma ei mäleta, siis läks natuke aega mööda ja ilmselt meil ka tegelikult tutvusringkonnast tuli ka seda informatsiooni, et, et kuulge, kuulge, et on, on ka selline meditsiin olemas, et kui tavameditsiin kutsutakse Allopaatiaks, siis on homöopaatia. Ehk siis sarnasega ravitakse sarnast, aga noh, neid detaile ma nii täpselt ei jaga. Aga igal juhul, et see on järeleproovitud asi, mis on Saksamaalt alguse saanud, et, et see võiks olla meie võimalus. Ja kui me leidsime lõpuks selle arstiga sinna läksime, siis me saime ka abi. Nii et sa mõtled siis omantaatilise arstid, paatuse, arsti saime ravi, tasapisi läks paremaks ja siis seal Saksamaal see jätkus. Saksamaal oli isegi nii been arst, kes ütles, et kumba soovite, kas antibiootikumi või terakest. Et seal on ka sellised arstid olemas, et see on sinu otsustada. Mis sa arvad, miks seda Eestis nii väga laialt ei taheta tunnustada? Ma tean, väga paljud kasutavad oma paatide abi, aga ka meedias alatihti ma loen väga skeptilised arvamusi selle kohta ka vist ei ole päris tavaline veel, et ma lähen perearsti juurde ja ta küsib mu käest, et kas sa tahad terakesi või tahad antibiootikumid. Kuigi viimati, kui ma Tallinnas käisin lastepolikliinikus, siis seal oli homöopaadi kabinet täitsa olemas? Jah, nii et selles mõttes no eks see on ju laiemalt niimoodi, et hirmu tekitab see, mida ma ei tunne. See on väga lihtne mehhanism, hirmu või sellist nagu ütleme, tõrget tasapisi seda tundma õppinud, siis ma vaatan, et ta ei olegi nii ohtlik. Sellepärast ma avastan, et see hea on, siis ma võtan omaks, et noh, need on ju baasasjad, et eks Eesti on Euroopa ääreala, kas me tahame või me ei taha, et siia jõuavad ased hiljem, eks on ka eestlasele ellujäämiseks vaja, valik on teatud skepsis ei saa hoobilt kõike kohe vastu võtta, mis üle piiri tuleb. Et selles mõttes ma respekteerin eestlase skepsist kui ellujäämise sellist mehhanismi. Aga no eks ma olen üritanud endas neid mehhanismi ületada ja ja nagu ma ütlesin, väga kõrge. Aga kui sul on ikkagi laps raskes hädas ja kui sellest on abi, siis ma ei näe, milles probleem on. Ja nii palju, kui mina aru saan, siis see mehhanism on kuidagi niimoodi, et seal ravitakse sarnast sarnasega selles suhtes sõnade hoomeo. Aga kuidas see mehhanism täpselt käida, kuidas sinna terakese sisse see jõud ja vägi saab, see on üks väga peenike kunst, et proffidega rääkima. Et jällegi noh, kui me ei usalda ennast, siis noh, ma ei tea, sakslasi võiks kahtlus, et sakslased on nagu selline edasijõudnud vaimuga rahvas, et neilt on palju õppida ja, ja noh, ma ei ütle, et see on nüüd õige ja see on lõplik tõde. Aga kes üldse julgeks tänapäeval öelda, mis on lõplik tõde, mida rohkem ka teadlased näiteks universumit uurivad, seda rohkem me saame aru, et ma ei tea mitte midagi väiksemaid osakesi, avastame seda segasemaks ja pilt läheb palju lihtsam oli elada teadmises, et maakera lapik ja, ja päike tiirleb ümber maa. Nii kui me hakkame nagu rohkem teada saama, nii tegite väga palju sellist vastuolu. Sega segadust hinges, noh, mina võtan kokku asjad väga, lihtsalt tuleb usaldada intuitsiooni, sisetunnet, südame häält, kuidas iganes seda nimetada, et seal on tavaliselt vastus olemas. Et küll on tore, kui haridussüsteem ja tervishoiusüsteem nagu toetavad seda, et me võiksime usaldada seda sisemist mina südame häält, mitte et me ei kaotaks seda päriselt ära. Kas teie olete nüüd saanud selle rahulikuma elurütmi ja suurema kontaktidele sisemise häälega tänu nendele valikutele, kasvõi sellele homoöpaatia teele ja kasvõi sellele waldorfkoolile ja sellele valikule te tulite natuke suuremast linnast ära veidi väiksemasse linna? Jah, on küll, noh, siin on nii palju seda siukest rahu soodustavaid tegureid, et on palju väiksem linn, liiklust on vähem, need vahemaad on nii väikesed. Siis kool on selline, mida ma usaldan, kuhu mul on nagu hea last saata, ei teki sellist hirmu, et äkki nad teevad seal midagi, mis mulle ei meeldi või, või noh, mingisugune selline vastuolu kooliga ja seda nagu tajuda endas ka, et ma kuidagi olen rahul või noh, mu hing on rahul, et, et see on nagu jube kihvt tunne, kui sa selle avastad järsku, et et noh, ongi nii, et nagu kuidagi nagu mingi osa sinust ongi nagu väga rahul. Absoluutselt nõus, et kui ma veel viis aastat tagasi oleks keegi mulle öelnud, et sa pead-jalad Tartus, siis ma oleks naernud selle peale. Aga asjad muutuvad, elu muutub ja ja ma ei ütle, et see on lõplik tõde, siin me oleme rääkinud ka abikaasaga, et võib-olla võiks üldse kunagi päris metsas elada või maal või kuskil ikka täiesti nii öelda põldude keskel või, või metsade keskel. Aga mine tea, Opsamas meile millegi väga näiteks Berliin väga meeldib selline tohutu suur linn ja ma ei ütle, et see siin on praegu see õige, kõik muu on vale. Aga eks mul oli endal ka tervisega, hakkas juba natukene pahasti minema, et eks ma siis kuulasin ka oma intuitsiooni ja tegelikult on see ju puhas enesekaitse. Et kui mingi asi hakkab väga üle võlli minema, siis on kaks varianti, kas ta läheb üle võlli ja on hilja või sa jõuad jaole. Ja ma arvan, et ma jõudsin jaole ja ma olen väga tänulik, et ma jõudsin jaole, et need on sellised asjad, mida ei saa kellelegi õpetada, seda ei saa sundida. Ei saa öelda, et tehke nii nagu mina siis elate õigesti. Igaüks võib elamu nii nagu süda ütleb. Aitäh, et seda me julgustame küll tegema, proovige siis elada nii, nagu süda ütleb, aitäh marjale aitäh pardale ja Karlile, kes juba läks tegema oma tegemisi. Perepilt rääkis täna Waldorf-koolist, oma muljeid jagasid Karl Maria ja Ardo saate tegid Tiina vilu ja Maristomba kõike head ja kuulmiseni.