Tere hommikust, head sõbrad. Kuna me oleme kirikukalendri järgi ajas ülestõusmispühade ja nelipühade vahel, tahaksin võtta selle nädala hommiku mõtisklustes jutuks Jeesuse viimased kõnelused oma jüngritega, nagu neid esitatakse Johannese evangeeliumi 14.-st kuni seitsmeteistkümnenda peatüki. Jeesus ütles oma jüngritele. Teie süda ärgu heitu, usaldage jumalat, usaldage mind. Minu isa majas on palju asupaiku. Kui see nõnda ei oleks, siis ma oleksin seda teile öelnud. Ma lähen teile aset valmistama ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus oled mina. Teda lohutavad sõnad mahajääjatele. Armastatud õpetaja läheb nende juurest küll ära, kuid mitte ei tea kuhu vaid oma isa, see tähendab jumala juurde meile aset valmistama. Nad ei pea heitma meelt, nende süda ärgu kohku. Oluline on, et nad usuksid kindlalt jumalasse, usuksid Jeesusesse, see tähendab, et nad usaldaksid jumalat ja tema läkitatud kord võetakse ka nemad sinna, kus on jäädavase valmistatud. Jüngrid usaldavad Jeesust, võiks öelda otse piirid tult. Nende ülim igatsus on olla tema kõrval. Ent probleem on asja praktiline külg. Ees, ütles ja kuhu ma lähen sinna teate teedeed? Toomas, kostab talle. Issand, ma ei tea, kuhu sa lähed. Kuidas me siis võime teada teed? Jeesus ütleb talle. Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa minna isa juurde, muidu, kui minu kaudu. Meil on raske kujutleda end olukorda, kus olid tollal Jeesuse jüngrid, kes pahatihti ei saanud aru, millal nende õpetaja räägib otseses mõttes või millal kasutab pildikeelt. Kuigi ka meil pole lihtne, issand Jeesus, on tee ja tõde ja elu, aga mida see tegelikult tähendab? Mõistmist ei tee neile kuigivõrd kergemaks, kui ta jätkab. Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mõisa. Te tunnete teda juba praegu ja olete teda näinud. Filippus ütleb talle, issand, näita meile, isa, ja me jääme rahule. Jeesus kostab tale. Nii kaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus, kes on näinud mind, see on näinud isa, kuidas sa siis ütled? Näita meile, isa, kas sa ei usu, et mina olen isas ja isa minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei, räägime omast peast, vaid isa minus viibides teeb oma tegusid. Jeesus oli mitu aastat olnud oma jüngrite keskel, kes pidasid teda täiesti eriliseks ning usaldasid täielikult ka siis, kui nad ei taibanud, mida ta sõnad tähendavad. Suutsid uskuda Jeesuse kinnitust. Minu isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen. Aga võta päris otseselt tema sõnu. Mina ja isa oleme üks. See ületab iga inimese suutmise. Seda tunnistada, uskuda saab vaid siis, kui silmad avanevad nägema. Jeesus on Kristus, jumala poeg. Ja meil on igavene elu, uskudes tema nimesse. Palvetagem. Isand, meie ei saa sind oma ihusilmaga näha. Ometi kutsuga meid ja tee oma järelkäijateks saada samm-sammult taipamise teel jäädava elu poole. Aamen.