Tere hommikust. Oleme selle nädala hommiku mõtisklustes vaadanud mida Jeesus ütleb julgustuseks juhatuseks, oma lähedastele, jüngritele, nendega viimast korda rahulikus õhkkonnas lauas istudes. Aga ta ei õpeta ainult, vaid ka palub nende eest. Evangelistid jutustavad tihti, et Jeesus eraldus omade hulgast, et üksipäini palvetada sellest, mida ja kuidas palus jumala poeg, kui ta otsis vahetut ühendust oma isaga, teame väga vähe. Vaid harva on ta hüüdnud jumala poole, teiste kuuldes seda erandlikumanud pikest palve, mille leiame Johannese evangeeliumi seitsmeteistkümnendas peatükis. Nõndanimetatud Jeesuse ülempreester lik palve. Jüngrid tohivad Jeesuse palvet pealt kuulata, kuulda, kuidas ta palub, mille pärast ja kelle eest. Jeesus alustab, isa tund on tulnud kirgast, oma poega, et ka poeg kirgastaks sind otsekui sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle. Et annaks igavese eluigaühele, kelle sina talle oled andnud. Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetades töö, mille sa mulle andsid teha. Ja nüüd kirgastaga sina isa mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures. Kui me loeme seda palvet, siis näib isegi üle aegade midagi Jeesuse kirkuse särast läbi kumavad sõnadest, mida ta kasutab. Ta teab, mida ta palub isa kirgastama poega. Just selle sooviga algab Jeesuse palve. Tema on jumala poeg, tema kirkuse issand Jeesus on lihaks saanud sõna, kes inimesena jäi küll paljudele tundmatuks tegelaseks kuid tegelikult oli igavene jumala poeg, kes on olnud jumalaga algusest peale. Kes, olles kujult jumal, ei arvanud saagiks olla Jumalaga võrdne vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks ja paistis välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Jeesus tänab nende eest, kel olid silmad näha ja kõrvad kuulda. Ning julgus minna temaga kaasa. Ma olen avaldanud sinu nime inimestele, kelle sa mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad. Ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. Nüüd nad on saanud aru, et kõik, mis sina oled andnud, mulle on sinu juurest. Sest need sõnad, mis sa oled andnud, mulle olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti aru saanud, et ma olen pärit sinu juurest ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. Et jumal on ennast ilmutanud Jeesuses veel enam uskuda, tema on jumala poeg ei ole endastmõistetav. Kui Peetrus selle viimaks välja ütles, kostis Jeesus sele Tõnis Siimon Joona poeg. Sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri vaid minu isa, kes on taevas. Usk on jumala eriline arm ja kink. Palvetagem. Issand, ilmuta ennast avameiegi süda ja meel tõsta põrmust üles ning tee uueks. Aamen.