Algav saade viib meid tagasi aega, mil inimjahti peeti siinsamas, meil Eestis. Ja see ei olegi väga kauge minevik pensioniealistel täiesti mäletamise meelespidamise ulatuses. Jälitatu täna jutustaja on saatesarja pidevale kuulajale varasemast tuttav kui lahingumees, kes tahtnuks saada lauljaks. Edgar lamp. Kui ma oleksin valinud Meie võimaluse, mis mulle plaanis, siis ma oleks olnudki julgeolekumeeste poolt samal päeval kindlasti arreteeritud olnud. Nimelt oli järgmine juhus, mul oli Pirital üks vanahärra, kelle juures ma mitmelgi mitmel heal korral ööbisin, ta pakkus mulle öömaja, aga nüüd olid ära kolinud kloostrimetsa, õigemini edasi sealt Iru poole elas, oli tal šaikene tuba üüritud ühes talumajas. Aga mina alati, kui ma näiteks kui võimalus oli maanteed vältida, tänavat vältida, siis ma ikka läksin näiteks Piritalt minna kloostrimetsateed sinna ilu poole, ma ei läinud mitte teed pidi, vaid läksin metsarada pidi, et mitte puhata ootamatult ebameeldivaid inimesi. Ja nüüd ma läksin, siis mäletan sellest loosimetsast paremat poolt, aga ma ei andnud ta nagu metsa sisse jõudnud, seal ei lüpsnud ja aas kus ma nägin, oli loomad, lehmad heina söömas karjamaal ja, ja ma imestasin, et noh, seal seitse-kaheksa lehma ja vaatan üks karjusson seal, nii et kuidas siis nagu kolhoosi ei ole, aga küllalt see karjuseni mul ligidal ja ma ei nagu hetkeks vaatama. Ja, ja äkki ma tundsin selle karillusse ära. See oli Piritalt selle maja naine, kelle juures ma seal, millises majas ma vahest ööbisin. Ja ütlesin talle tere õhtut ja kell võib olla suveõhtul lähenes kella üheksale, ta tundis mind ära ja ajasime tükk aega juttu. Ja kui ma ütlesin talle hüvasti, ta hakkan minema. Ta küsib, et noormees kas teil on sama mure jälle nagu varem oli. Ja aineteks nagu vastamata. Aga samas taipasin, et ta on aru saanud, mis puhul ma sinna vanavanahärra juurde käisin ööbima ma ütlesin, on küll. Ta ütles, et aga mis te hakkate nüüd vastu õhtut siis sinna minema, siis on päris hulk maad. Te saate minu juures ööbida. Võtsin tänuks selle kutse vastu. Ja miks ma seda räägin. Aga järgmisel päeval ma ei läinud sinna Irule, vaid läksin Kose teed pidi. Aga Nende tagasipõikena seal Iru selles talumajas. Ma olin ainult võib-olla kolmel-neljal korral olnud, aga kui ma sealt tagasi tulin, et linna minna, siis ei tulnud mitte kloostrimetsateed, ma tulin sealt otse läbi jõe ja, ja Kose tee peale välja. Ja esimene kord, kui ma sealt tulin, just oli heinamaal. Seal ma vaatsen, eemal on talu, talu taga on kohe mets ja üksiktalu ja nüüd taru all oli siis heinamaatükikene jõgi ja kuma jõest läbi läksin üks vanapaar, nad olid kindlasti üle 60 aasta inimesed. Ja hakkasid heina leidma. Vaevalt oli alustatud heina niitmist, mina ütlesin endale jõudu ja ja, ja ütlesin vanahärrale, et andke mulle korraks vikatit, ma olen ka maapoiss ja ma proovin kah. Kasel oskan seda tööd teha. Pressin sele vikati ja ma tõesti mängisin dist vähemalt tund või isegi rohkem. Ma niitsin neile nii suure lahmaka maad maha, et vanainimesed olid mulle nii tänulikud ja, ja see vanaproua ütles kohe kaste, piima tahate, mul on siin natukene Gazas klaasikese jõin, aga, aga ma lihtsalt. Kõigepealt ma tundsin seda rahuldust. Et üle hulga aja ma olin samas situatsioonis nagu oma noorepõlves, kume, isatalus, olin. Teisipidi ma vaatasin neid vanu inimesi ja, ja, ja mul oli kahju novelle. Hakkasin nendega rääkima, siis ka juba, kui ma nüüd teooria lõpetanud, rääkisime tükk aega, mõtlesin, et te olete, et kahekesi kas, kus teil siis lapsed on? Ja perenaine ütles niimoodi. Tütar on Rootsis läks ära ja poeg oli korpuses aga langes Kuramaal. Mul oli nüüd selge pilt, kes need inimesed on. Kui juba tütar Ann Rootsis, tähendab, nad on tõesti ausad, õiged Eesti inimesed ja ma ise mõtlesin nii. Vaatasin seda, seda talukohta küll oleks võrratu mul siin mõnigi kord teatada, sest ühtegi maja ei ole ligidal, mets on kohe taga ja kõik need võimalused ja majas nendega nende tükk aega juttu. Ja et ühesõnaga see minu töö tegemine andis neile noh, nihukese sõbraliku lähenemise ja, ja no sel ajal ma olin niivõrd füüsiliselt tugev noormees, et mulle see suure lahmaka heinamaa maha nii heina mahaniitmine, see oli mulle lihtsalt minu jaoks lõbus töö. Ja õhtul õhtupoolikul patsiendi kätte, et ma lähen nüüd. Ma tulin võib-olla juba nii kella viie, kuue paiku, et ma lähen siis nüüd täna sealt hakkab nagu see kaudu läbi jõe ja lähen sinna selle vanahärra joosta. Ja kui ma siis nüüd sealt seda Kose poolt tulin läksin sealtsamast heinamaast ja vanad olid jälle seal heinamaa peal. Vanaproua peatab mind kinni, mõtlesin nendele jõudu, peatab kinni ja kas te teate, milline õnnetus meil eile oli? Seal teisel pool jõge? Ma ütlesin ei, kust mina tean? Kas te teate, Kose metsas olevat julgeolek teinud ühe haarangu ja mis sai selle aluseks selle haarangule? Tähendab, vene naised olid marjul seal metsas ja üks olevat näinud, et elektripostist läheb juhe metsa kusagile ja hakkas seda siis jälgima. Ja, ja see juhe oli läinud kahe sinna, noh oli ehitatud punker muidugi suurepäraselt ära moondatud ja see muidugi taipas kohe, milles asi on ja oli kutsunud julgeoleku välja, tehti sinna haarang, kätte nad elusalt ei saanud, sest mees laskis ennast maha. Aga muidugi see vanaproua, kui ta mulle seda rääkis. No ilmselt need kohalikud inimesed 11 tundsid ja ta siis ütles niimoodi, et et vastast taluvus noh, oli olnudki, tähendab, väimees, kes tegelikult oli sinna selle punkri ehitanud ja talu ligidal oligi ennast nii varjama hakanud. Ja ma jäin soola sambana seisma. Nähtavasti see vanaproua vist sai mustaruga midagi, aga igatahes mul selge pilt, et mul ei tule allagi sinna minna, sest terve kui, kui juba eile oli selline arad, siis kindlasti ta nii on, et teisel pool need talud ja kõik on seal valve all ja niitmat sai endale selgeks, et kui eelmisel päeval see karjus, ei oleks mind pidanud kinni, et kas teil sama mure on ja, ja pakkuse ulualust ma oleks läinud kohe sinna ja, ja tähendab kui see eelmisel päeval Saarancoli no julgeolek kindlasti tähendab valvepostidel kindlasti välja pandud, ega nad kindlasti ei leppinud sellega, nad arvasid, et kiisel võis võib-olla, ja, ja ma tean, see oli see mets kammiti kindlasti läbi ja ma muidugi tegin kohe otsused edasi lähegi. Hakkasin lihtsalt selle vanaprouaga rääkinud, et mis tööd ma võitsin, teil millegagi abistada ja jäingi nendele sinna heinatööle appi ja sinna kloostrimetsa kanti või sinna Pole, sinna ma üldse enam kunagi ei julgenud minna, ei julgenud üldse minna, sellepärast et nagunii seal valve pandi välja ja, ja kui on teada, ei ole selle julgeoleku organitega käitumine ja aga sinna, nende vanakeste juurde ma tulin küll veel mitmelgi korral ja ühel päeval üks tore lugu oli nüüd niimoodi, et see vanaproua äkki ütled niimoodi, teate, noormees mul selge pilt, mis elu teate, noh, panin telesinna lakka, magamise riided. Aga vanamehele jumala pärast ütelda ei tohi, vanamees, väga arg inimene. Aga seal oli ka niimoodi, et kui maja oli nüüd siin ütleme, päiksepoolsel küljel lõunapoolsel küljel karjalaut oli siin ja see, kus heinad olid ja muide, heinad aitasin ka nendel siiski koju vedada ja ja hiljem maitsen palju teha, need tööd ja selle rukkiniitmine tuli pärast rukkipeksmine, kartulivõtmine kartunu, lihtsalt ma olin tookord, no see see sain selle perekonnaga niukse usaldusliku suhtumise peale selle, neil oli ka väga ja raadioaparaat. Ja mina olin sel ajal, kui, et inimene, kui ta elab sihukeses situatsioonis, nagu mina olin jälitatav inimene, tal peab olema mingisugune lootuse tunne, tähendab midagi mingi sõnumi, et sa pead kusagilt saama, et kas midagi on tulemas midagi, noh, nagu tol ajal Eesti inimeste hulgas oli juttu, et oodatakse valget laeva, aga sul on tarvis saada kinnitust, et mis siis üldse läänemaailmas toimub. Ja vastavalt sellele ma olin juba ammu alustanud välisraadio kuulamist ja, ja minu jaoks oli iga päev kell 16 oli London andis saksa keeles saateid ja, ja, ja neid ma siis kuulasin igal võimalikul juhul ja loomulikult, kui ma seal nüüd talus olin parajasti esimene kord, ma mäletan pakuti lõunasöögiaeg oli ka parajasti just selline. Mõtlesin, et kas ma võin seda raadiot natukene kruttida ja muidugi huma kehasin, Londrid vale, jaksan kuulama. Pumbu, bum, bum ja, ja täpselt niimoodi ta algas ja, ja Jagger kuulama. Aga see muidugi nad said aru, ma kuulan võõras keeles, mis seal on, ja Marrakeshis need Räkkima. Oi jumal, kuidas nad edaspidi, kui mina nüüd kuulasin, hari tutvusta, millega jutusta meile ka. No ja siis ma sain alles aru, kuidas, kuidas nad elasid kogu aeg ka selles ootuses, et tütar ükskord tuleksid, sisaldab Rootsist tagasi ja ja, ja ma olin nagu, nagu pärast, nagu oma poeg seal selles talus. Ta oli väiketalu ja mis mulle väga tore asi oli veel, ma sain koeraga suurepäraseks sõbraks, nii et kui ma täitsa õhtu linnast tulin ja ma üldse ei läinud majja, vaidleksin otsekohe sinna üles lakka magama siis koer tuli mulle saba liputas järgi ja ma mäletan, et ma käisin viimati novembri lõpp võis olla juba lumi oli kerge, lumi oli maas ja, ja, ja kuni ikka ei tulnud, ma mäletan nii hästi, mul on silmade ees praegu kui taevas oli täiskuu taevas ja samaaegselt ilma pilvedeta ja siis nii selgelt meeles. Kuidas ma seda pilti seal lakast vaatasin, ise mõtlesin, mis inimene ma küll olen, mis pärast peani olema, et ei ole mul kodu. Ja otsime igapäeval endale erinevat magamiskohta. Ja samaaegselt ma olin tänulik meie eesti inimeste ustavuse üle. Ma ütlen julgelt, et 95 protsenti oli inimesed, kust sa mingit hädaohtu ei tundnud võõraste inimeste juures, sa said kiiresti niukse kontakti ja nad abistasid, nad said aru. Kuigi oli sõda olnud ja traagikat kui palju igas peres, aga rahva hinge. Terve rahva hing oli terve, vaatlen seda sajaprotsendise, selle, selle nii, nii paljudes kohtades muidugi üks inimene tutvustas teisele, ei oleks muidu võimalik olnud, mul oli täpselt täpselt kohe mu üks kuu jäi kuuest aastast puudu oleks illegaalse eluperiood olnud kuus aastat, aga siis ma räägin L1 loomist ja see võiski olla riigipea neid pärast, seda juba, kui ma seal kosel asjas hakkaskatall esinemas ja, ja no ega sa kaua saidki sellest lakas ööbid. Ja siis ühel päeval ma kohtasin oma lapsepõlve pra koos käisime karjastama alli naabertalu perepoeg, nii et kohtusime siis karjamaal igal hommikul igal pärastlõunal. Ta oli siis mõlemad olime juba täisealised mehed, tema oli isegi, et Polütehnilise Ülikooli Tallinnas lõpetanud ja töötas insenerina. Ma külastasin teda päris mitmeid häid kordi ja, ja ühel päeval selle tamme juures ta ütles mulle niimoodi, et kuule solini, kas homme või ülehomme tema lähedasel sugulasel on 30 aasta sünnipäev. Ja kas sa ei tahaks kaasa tulla, sul nagunii on seda rõõmus väga vähe olnud ja, ja saad ka inimeste hulgas, seal on sinu jaoks võõrad inimesed ja, ja saad laulda seal ja jäädvust, musikaalsed inimesed seal, kuhu see klaver on majas ja ja sõitsimegi ja see sünnipäeva kohtaly kosel Tallinnast 40 kilomeetrit. Ja sünnipäevalaps oli kohalike stamatoloog hambaarst. Meeldiv seltskond oli võib-olla 25 30 inimest. Eriti mulle kohe tutvusin, saime headeks sõpradeks, nagu vahest on ekspromt kohaliku apteekriga. Ta oli oivaline noormees, võrratult mängis klavereid, ta mängis sellise meisterlikkusele listi Epner, absurdinumber, kaks, et ma lihtsalt imetlesin pühend poolt on apteeker ja samaaegselt muidugi tark, kindel stuube. Ühe sõnana lapsepõlv oli tal nähtavasti väga õnnelik olnud, et maast madalast juba sai vastavat koolitust. Nii et klaveril ka eksprompt saatis mind väga toredasti. Nüüd sellel õhtul mind taluti lauldajana laulsin tõesti, võib-olla Ralf tähele, lõpuks oli väsinud. Aga, aga meeldiv oli väga meeldiv seltskond, väga rõõmus seltskond, nagu ikka sünnipäev. Ja minu jaoks oli just see ka, et ma sain tõesti iseennast lõpuni välja laulda. Üks härra oli siiski, kes oli võõras ja põhilised seltskonnal võõras, aga tema seda sünnipäeva last tundi see oli tulnud tervitama. Ja pärast ma sain teada, et ta oli konservatooriumi õppejõud. Tranet käharate juustega, naiste nime ei mäleta, ja kui ma mäletasin, ma vist ka ei ütleks. Ja, ja tema saatis mind ka mitu mitu laulu saatis ta muidugi Taali professionaal ja sünnipäevi läbi. Seltskonda laiali, aga mina ei sõitnud oma sõbraga tagasi Tallinnasse sealsamast koselt tsirka kolm kilomeetrit oli minu täditütar ja täditütremees, nad olid minu koduvalla jõukamad inimesed ja ja nad ei julgenud ka sinna oma elukohta elama jääda ja olid ostnud ühe pisikese talu kohakesi sinna. Ja ma olin juba nende juures on paaril korral olnud ja otsustasin, et ma lähen nyyd ka ööbinud ja samuti jään paariks nädalaks nende juurde. Poeg oli neil korpuses ja, ja aga muidugi tuli korpusega tagasi, aga ega see minu jaoks oli täike minu sugulase poeg ja, ja ta oli minu olukorras ka täiesti teadlik ja alinendi juures umbes paar nädalat, miks ma seda räägin? Kumba sealt hakkasin, nüüd leppisime Heino olisema sugulase poja nimi. Ja Heino, Heino heller ja pidime tooma, siis. Siis oli juba talveperiood ja seda juba lumi oli maas ja pidimend tooma sõidutab nendel oli hobune ja Regija, et toob mind siis sinna kosele, täna ootab nii kaua kuus, kuni mingi juhumasin tuleb, veomasin, et ma saan siis sellega ära Tallinna sõita. Aga kui me sõitsime kosele, ma ütlesin talle niimoodi, et kuule, see apteeker olid nii tore noormees, et vähem ütleme temale ka hüvasti ja tänan selle ilusa õhtu eest ja et ma tema juurde läheme korraks sisse. Annan uksekella, teeb ukse lahti. Ja ma näen, et ta ehmatas, kui ta mind nägi. Ma küsin, et mis asi on issand jumal, kas sa ei tea ja mõtlesin, et Biden, mitte midagi, ma alles näed, tulen praegu esmaspäeva järgmiselt päeval olnud julgeolek kohal, esimene asi kohe sinna selle hambaarsti juurde. Ja, ja kes oli see noormees, kes, kes siinolija, kes laulis. Ja, ja pärast tuldi ka tema juurde sinna ja talinii jälitad nii ehmatanud, et minule jäänudki mitte midagi, kui kiiresti ühesõnaga hüvasti jätta. Ja tulin nihukese hooga sinna alla ja Einule kiiruga kohe üks-kaks-kolm kinovi Tallinna suunas ja kihutasime siis ma rääkisin talle, milles asi oli. Ja, ja pärast siis mõtlesime, tähendab ainult, sest ma varem juba seda mainisin, et, et kui Helsawesson mar ütles, et jumala pärast enam konservatoorium majja sinna tule sest sind juba seal otsitakse ja kindlasti seesama härra, kes mind seal klaveril saatis oli ta nüüd selge pilt. Küllalt, ma ei tea, mis sidemed tal oli, aga fakt on, see teisiti ei olnud mõeldav, sest ülejäänud inimesed oli, olid selles seltskonnas üldse ei tulnud kõne alla, et see oli niivõrd operatiivselt hetkel pühapäeval oli sünnipäev esmaspäeval, esmaspäeval oli see see kohale. No see nüüd ma juba Tallinnasse tagasi tulin ma sõitsingi ära Tartu Tartus õige pea. Ma tutvusin daamiga. Oli tutvus, saime sõpradeks. Ja tuligi armastus. Ja see elu oli. Elu oli tsirka kolm aastat, see oli väga minu jaoks hoopis uus elulaad. Muidugi minu jaoks see elupaik ja kodu ja, ja see oli minu jaoks kõik väga. Armas, see kuda ma ütleksin. Ühelt poolt inimesena tahaksid seda kõike elu laadiks muuta ja püsivaks muuta, aga samaaegselt sa pead iga hetk valmis olema. Üllatusteks üllatus saab olla ainult see julgeolekuootamatu haarang. Sellest daamist sai minu tulevane abikaasa ja naisena ainult endale täiesti aru ja ka tema andis endale aru, mis tähendab tema jaoks minutaolise inimese ootamatu kinnivõtmine. Sest see aasta oli 1951. Stalin elas, peerija, tegutses terve, ütleme täie julmusega täie julmusega täie alastamatusega sellel perioodil. Ja ma ikka kuivama mälestustes sellele ajale tagasi annan, annan endale aru, kui vapper naine Taali, et ta nii julgelt jagas päevast päeva minuga minu rasket elu. Tuleb veel meelde kui mäletan just 53. Stalini agaralt hoolsalt talveks ette valmistanud, küll moose keetnud ja igasuguseid kombot teinud ja siis meil oli üks niisugune ja panipaik, kus me neid siis talveks valmis panime. Emal on tänaseni meeles, mis ma mõtlesin. Kas mul õnnestub ka see talv siin olla ja neid maitsvaid asju kõiki kasutada? Ja meil on niimoodi, toas oli suur riidekapp. Tal oli väga-väga vähe inimesi ja kesta laenud käisid, need olid kindlad inimesed. Mõnis üksikud ja kui, kui siis keegi nendest sõpradest sinna tuli kes nii ütleme, võõram oli siis otsekohe läksin riidekapi tabureti, lükka sinna valmis pandud ja ja loomulikult ma olin nii kaua seal riidekapis. Ja nüüd, ühel päeval see oli, ütlen kohe täpselt kuupäeva. 11. oktoobril 53, pärast tööaega, nihukese kell läksid kiiresti riidekappi ja tuli üks daam doktor Eva Lepik ja ajasid natuke juttu ja, ja ta küsib, äkki mu abikaasa neiupõlve nimi, ain olid eesnimi ja perekonnanimi oli Talving. Ja doktor Lepik küsib, et, Ütelge, kas teil on midagi karta julgeoleku organite poolt, nimelt nüüd selgituseks abikaasa oli tollel momendil laste piimaköögi juhataja ja piimaga omakorda allus lastekliinikule ja tänab julgeolek oli tulnud lastehaiglasse ja kaadrite osakonnast siis küsi, võttis kõikvõimalikud andmed tema kohta. Eva Öpik oli niuke usklik inimene ja ka selles kaadrite osakonnas oli üks ametnikuna tööl üks vanaproua, kes oli kummaral usuteaduskonnas õppinud ja, ja ka samuti tõeline kristlane. Ja see omakorda nägi eval pikut ja rääkis talle, et ei tea, mis ainutalvingul peaks olema tulla kullake, istuma, andmeid võtmast, mina istun kapis ja kuulen seda juttu. No ta oli umbes üks tund aega ja ta läks ära. Ma ütlesin kohe nüüd ainule, et mina ei või siia enam mitte tunniks ka jääda. Leppisime kiiruga ainult kokku, kuidas, kelle kaudu me vahetame teineteisele informatsiooni, mis siis edasi toimub? Toimuski järgmisel päeval kell 17 olevat umbes 10 inimest, on muidugi, kuna tegemist oli selle suure majaga, maja piirati ümber, siis kõigepealt kell ja kui nad ukse ukse avas, siis tormasid sinna sisse kõik ruumid jooksti läbi ja, ja igalt poolt Habalaia võib-olla kusagil kassa tooli all või laual või kuidagi ja, ja ja kus, kus on Edgar lamp. Aga meil oli kokku lepitud juba ka see, et tema tähendab tema üldse ei tunne Edgar landi. Minu nimi oli, oli lihtsalt, ütlesin niukse selle väljamõeldud nime. Ma olen Karl Muru. Maran, kuula sovhoosis, agronoom, tutvusime kohvikus ja mõnikord nad külas käinud ja nii ta jäi oma juurde, muidugi ta nabiti kinni, viidi sinna julgeolekusse tartus, nimetades halliks majaks. Ja hoid hoiti teda hommikuni. Äike, terve öö käis ülekuulamine täienda juurde, tema ei tunne mind. Ja noh, kuna mind kätte ei saadud, siis nad lassid ta sealt tulema. Aga minu jaoks nüüd ma ütleksin. See periood, mis nüüd edasi järgnes, oli mul nende aastate jooksul võiks üks raskem periood sest Tartus mõningate inimeste hulgas see niukene parang võib-olla ka info lekkis kusagile, igatahes mulle tundus, et isegi mõni inimene, kes varem nagu oli nõus mind abistama jahedalt sellest võimalusest loobus. Aga ma ütleksin, üks perekond, kes mulle lõpuni truuks teid ja, ja kes nii palju mind abistas, esiteks July tüüri perekond, ma olen nii palju tänu võlgu kõigi nende aegade eest ja tal on aga nüüd mulle üks lähedasemaid sugulasi ja, ja samuti ka Juhan Simmi perekond, Johansen, millel on oma individuaalaja, kingiti talle vabariigi lõpp, hajevil ja kahekorruseline maja, üleval elas tütar oma perekonnaga ja allpoeg Jaak Simm. Ja muidugi mina, kui ma nende juures seal teatasin, siis ainult nii õde kui vend ainult teadsid, sest seda seda infot ei saagi teistele. Ütleme ei ole vaja vahendada. Ja milleks koormata inimesi ja peale selle? See oli sellel ajal õudne. Nende jaoks, kui kusagil majast niukene inimene tabati, jaak oli suurepärane, 100 suurepärane sõber ja kui ma kusagile minna ei olnud, ma koputasin talle tasakesi akna peale ja ma tulin nii vaikselt sinna majja sisse, keegi nagu ei, ei saanudki aru ja mul on nii selgelt tänaseni meeles kui tema Windows juba aegsasti mul uni ei tulnud, sest eriti kella kahe kolmeni mul kunagi und ei tulnud, sest nende aegadeni poisike veel passikontrolli oodata, mis sellel ajal oli pidev pidev nähtus ja, ja mul on nii selgelt meeles, et jaagul oli suur Nõukogude Liidu kaart seina peal ja ma vahest uurisin seda kaarti. Ja ikka seda põhjarajooni, et kuhu kohta ma tõenäoliselt sattunud, sest vingeni sisemine tunne oli, et ega mingit imet ei saa toimuda. Et suudaksin ta, kui palju, kas need vastu pidada, kui siin midagi muutuks. Ja siis mul tuleb veel üks niisugune, millest ma räägiksin, oli üheksas november mu sünnipäev. Ja sidepidaja kaudu oli meil kokku lepitud ainuga kokkusaamine. Me saime kokku linna piirist väljaspool tütma Pauluse surnuaiast edasi Elva suunas. Pakanist ei olnud suur, aga küllaltki jahe ilm oli ja me otsustasime, et me lähme, jalaraudteed pidi nõkku. Sest maadet pidi ma ei julgenud üldse käia, aga raudteed pidi raudteel ju ainult rongid liiguvad. Ja ka nõos momendil sugulaste juures elas mu vanem õde ja tema kahekesi olid tassiniust ema külastada ja samaaegselt me olime ees. Sisuliselt olime abielus väga, ei, ei olnud ju võimalik registreerida ja talle mingisugust vormi anda ja tuli niisugune mõte et käime ema juures ja las ema kui usklik inimene. Laste õnnistab meie abielu. Läksime sinna jala 18 kilomeetrit Tartust ja tulime sealt tagasi jala. Muidugi tükk maad enne Tartu piiri, siis läksime lahku. Aga see, see päev oli minu jaoks just selles mõttes eriline päev. Etne osavõtul. Ema juuresolekul saime selle kinnituse, mida antakse tavaliselt kirikus, altari ees. Või siis perekonnaseisuametniku juures. Nüüd ma räägiksin siis sellest traagilisest viimasest päevast. Sidemehe kaudu leppisime kokku. See oli 12 jaanuar 54. Et me kell kuus saame kokku Tartus, see oli raudtee Elva tänava nurgal. Päev oli 28 900 kraadi oli külma tänaval, inimesi liikus vähe, mul oli suurepärane sõjaaegne kasukas, see oli mulle jäänud siia kusagilt sain ta hiljem kätte ja tegin selle sellest niukse väga toreda talvemantlikraega, nii et kui ma üldse tänaval ka liikusin päeval, siis mul raeülestamatud ja moondus, prillid olid mul ees, silmanägemine on mul väga hea, aga tavaline klaas lihtsalt. Ja muidugi selle külma ilmaga riskisin ja kusagil pidio minema lihtsalt seal, kus ma ööbisin, seal ei olnud võimalik päeval olla ja, ja, ja lihtsalt uitasin väljas ja läksin. Rüütli tänaval oli üks koolivend, eksprompt läksid sinna sisse ja ma ei saa selletundest lahti. Et selle, selle majaga on seotud see traagiline päev. Koolivend Nad elasid kahekesi abikaasaga, lapsi neil ei olnud, koolivend oli ise vist tööl, aga abikaasa ütles, et ta on haigevõitu olevas voodis ja kui ma olin tükk aega juttu ajanud, temaati küsib, et no mis ma õhtuga teen, ma ise mõtlesin, et aga, aga ma ja nii mõtlematult ma ütlesin, et erilist, aga kell kuus on mul niisugune aeg, kus ma pean midagi tegema. Ja Ta leidis. Põhjus, et nädala midagi tooksin, andis mulle ülesande ja muidugi talle jalg alati valutab ja vinduma too seal Peetri kirikukoolis üks savitööstused vingude modelle, sealt savi. Tuli sealt ära ja varsti oligi aeg nii kaugele, et läksin kohtamisele. Väljas oli niukene, udune ilm, ka külm ja udune. Kui abikaasa tuli nüüd Riia tänavalt ja pööras auto tänavale, aga mina tulin Elva sealt teiselt poolt vastu talle. Meie vahemaa võis olla paarkümmend meetrit, kui ma kuulsin, ta hõikas mulle, et mul on saba järel. Maalin kanna pealt ringi pööranud ja põgenesin ja siis ma kuulsin anud, et keegi jooksis mulle järele. Aga ma seda ümbrust üle raudtee kohe seal praegu on seal Estaga, siis olid seal raudteeliiprid kui nad, aga selles ma nii hästi orienteerusin, see ümbrus oli mul väga hästi tuttav ja nähtavasti ma olin ka sellest tagajajast kiirem. Nii et kui ma jõudsin kastani tänavale välja ja läksin suunaga Võru tänava suunas. Tähendab, tänav oli tühi ja, ja taga head mul ka enam ei olnud. Ja, ja nüüd ma lihtsalt ei oska midagi, ärevus oli hinges ja, ja ei oskand kusagil, aga lihtsalt ma mõtlesin, ma jaluta lihtsalt Võru teed pidi välja. Aga abikaasa läks teiselt poolt paralleelselt raudteega ja, ja, ja äkki ta ühesõnaga raudtee tulnud ja Võru tänava nurgal. Äkki kohtusime edasi, mis ta lehede esiteks meil oli, mille üle nüüd rääkida, mõlemad olime, tunnistad, et tal oli saba, Edeldavad nägi, kuidas jooksis mulle järele, aga, aga samaaegselt oli talle selge pilt, et tagaajamisest midagi kasu ei olnud. Et mis me teeme, läksime, Pauluses, eirati istumisalad kaua seisnud, kui väljas on 28 29 kraadi külma hakkas mõlema kangesti külm ja siis me läksimegi, tulime sõinasse tänavale, see minu armas sugulane Jüri tüür, tema elas seal ühetoalises korteris. Väike laps oli ka ja parajasti tema ema oli ka seal. Otsekohe pakuvad kohvi muidugi paari sõnaga andmeneed nendele. Aga mul oli Neucker rahutus hinges, et, et ma ise mõtlesin. Põrandal oli suur vaip maas ja selle vaip all oli luuk, läks, lukk läks alla keldrisse. Ma ise kogu aeg, kui pakuti kohvi ja, ja vestlevad, aga mina mõtlen ainult kahte asja. Kas ma lähen, kui teist, äkki ootamatult uksekell, kas ma lähen sinna keldrisse või ma hüppan kohe aia poole, kohvi joodud ja ma ütlesin. Ja ma mäletan seda, et ma üksisilmi kogu aeglaselt vaatasin ainult ja mul oli nagu nagu, nagu nagu mingi sisend, mille tunne mulle ütles, et, et see on veel võib-olla paarkümmend minutit. Saad sa neid silmi näha? Tõuse üles ja läheme ära. Ma lihtsalt ei suutnud enam seal kohapeal istuda. Tulime seinaste Tamme puiestalla Kungla tänavale ja äkki üks villis auto sõitis mööda. Ja sellel momendil ma ei tea, autod sõidavad tihti inimesest mööda, aga millegipärast ma sellel momendil, et tundsin, et, et kas ei ole needsamad, näed. Ja siis autot vedas ära, Elva lavale jäi seisma. Hetk hiljem tuli ma ei tea, kas neli või viis aga meil vähemalt paarkümmend meetrit hakkama juba silmitsi. Ja hetk hiljem ma nägin, et kõigel oli laskevalmis loomingut käes. Ei olnudki rohkem midagi, muidugi Rubusse rabati, mind löödi kohe, ütlen pikali sinna ja ise nad istusid, siis pole peale, muidugi abikaasaga võeti kinni. Ja, ja teine ma ise mõtlesin, mispärast nad sõissis, mispärast nad otsekohe ei pidanud kinni ja, ja, aga kindlasti ja autos oli, oli inimene, kes mind ära tundis, see lasti vahepeal maha sellepärast et terve see seltskond kõik olid venelased lõpus need venelased, neid äkki ma olen õhtul kell oli umbes 10, on pime, mul on see krae niimoodi üleval, Adam, teiste sõnadega. See, kes mind jälitas ja, ja auto oli kusagil kindlasti juba selles piirkonnas ja pärast kammisid nad edasi-tagasi ja Naviedi kohe halli. Meie ta nüüd oled siis Edgar lamp käes, ma ei ole Edgar lamp, vahepeal ma olin passi saanud ja passi järgi olin mu nimi Müürsepp Aleksander müüs ehmatama. Tõesti ehmatasid. Aga siis toodi mulle niukene, suur kogus mu pilte, mida nad olid mu juurest bändi pildid ette, noh, ei ole midagi vastu vaielda. Sellel ööl siis kohapeal tehti veel seal ülekuulamist, aga nüüd teisel hommikul, siis Eesti inimesed peavad selle julgeolekuvangide vedamise auto nimetati rõngaks ja siis hommikul ronk ees teie Tallinna sõit siis, kuid pagari tänavale jõudsime siis mul on meeles selgelt, kui siis kapten kunid raudväravatele pagari tänava läksid kinni siis ta ütles mulle niimoodi, et lamp selles maailmas enam kunagi ei kohtu.