Kultuuriloolane Malle Salupere tänasesse saatesse olete te jälle välja valinud ühe niisuguse mehe nimega Fadei pulgaarin, kellest ma usun väga paljud eestlased, isegi eesti filoloogid suurt ei ole midagi kuulnud. Aga teie selle eest tunnete seda meest põhjalikult, kes ta on, et päriselt. Midagi pole kuulnud, võib-olla on ehk väike liialdus sellepärast et, et tema nimi on kõikides entsüklopeediates olemas ja kui räägitakse puskinist, räägitakse ka temal niiütelda verivaenlasest alati möödaminnes. Nii et tema on väga paha mainega mees olnud vene kirjandusloos. Aga, aga samal ajal noh, ma ütleks paar sõna, kuidas mina tema peale sattusin, sellepärast et muidugi vene kirjandust lugu õppides saime me temast ikka niisuguse pildi nagu peab. Aga kui mul tuli omal ajal ühe tööd tegemiseks läbi lugeda kogu Vene Perioodika, Puškini-aegne noh, seda ei olnud liiga palju ja see on täiesti ülesaadav, kuigi ma usun, et kui paljud inimesed seda teinud ei ole siis mulle hakkas Ma see vastuolu selle pildi vahel, mis Bulgaaria neist on joonistatud ja selle vahel, mida tema tegelikult on kirjutanud ja rääkinud ja kuidas, kuidas nägid välja tegelikult kirjandussuhted? No ja ma hakkasin mehega natukene lähemalt tegelema. Minu teine diplomitöö on sellel teemal olnud pealkirjaga 1820.-te aastate kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid. Esse mees siis ikkagi oli ja kuidas tema niisuguse renomee on saanud. Miks, miks ma temast tema vastu nii erilist huvi tundsin, ta on ju, võiks ütelda, peaaegu põline tartlane, tema järeltulijad elavad siiamaani Eestimaal, nimetavad ennast koguni eestlasteks praegu kuigi kannavad sama nime. Oli 1828.-st aastast peale Karlova mõisnik elas siin aastaid, sel ajal, kui ta erus oli, suri ja on maetud siia ka särakuste mõist, Luunja lähedal oli kuulus temale ta. On olnud mees, kes eestlaste vastu on tundnud tõsist huvi ja osanud neile läheneda kuidagi teisiti ja sügavamalt, näha neid olemust selle välise kesta taga. Paremini kui ükski tolleaegsetest, publitsistidest ja reisumeestest. Olid nad siis sakslased või venelased, kes selle kohta märkmeid on jätnud. Siis me võikski võib-olla alustada. Te olete ka tema kohta ja seda tsitaatide praegu otsite raamatust postitõllaga läbi Eestimaa. See on siis vene Kirjameeste mälestused Eestist, tähelepanekud. Bulgaaria kirjutab siin eestlastest niimoodi, kõigepealt teatab ta, et kõikidest ajaloolastest, kes on Liivimaast kirjutanud, on talle kõige südamelähedasem Merkel. Kuigi siin pole rohkem kui nimi, oli seegi juba küllalt skandaal Algne sel ajal tunnistada end just nimelt Merkeli pooldajaks, sest tema oli omakorda üsna skandaalsete raamatute autor lätlastest ja, ja liivimaalastest ja mõisnike vägivallast, nende kallal puhketundidel või maitsva lõunaootel istub kogu pere tule ümber sassis juustega eesti iludused, kes kannavad annal suuri hõbesõlgi peas tänu või punasest Kalevist vanikut. Poolpaljad, mudilased, kes meenutavad elavaid, suitsutatud sinke ja sünged, pikkade juustega köetud täisealised mehed oma väikese piibuga, millega nad nagu kokku kasvanud, moodustavad maalilisi gruppe, mille kujutamiseks tennieri, pintsel liiga õrn oleks. Lisage, kellele mõned juutide ja muhameedlaste põlatud loomad tähendab seal sõnnikuhunnikud ümberringi seinte Andres maja sees ja te saate kujutluse selle perekonna maali või nagu sakslased ütlevad Frami hiljemgi meelde meeldivusest. Ärge arvake, et eestlased, kes oma elu viisidelt ja välimuselt meenutavad hea lootuse neeme pärismaalasi niisama metsikud ja harimatud nagu need viimased. Ei, kõik eestlased oskavad oma emakeeles lugeda ja kirjutada, neil on põhjalikud arusaamised usust kuulavad meelsasti jutlusi, arutavad põhjalikult asju, mis ei ületa nende haridustaset ja puudutavad nende heaolu. Harjumus, teine loomus sunnib neid kinni pidama vanast, mis meile pole küll veetlev, kuid on kallis inimestele. Mul on tunne, et see kiindumus vanadesse tavadesse ja nende Kindla Talts on nende kindla taltsutamatu ja visa iseloomu tunnuseks. Eestlased on alati olnud mehised ja Kaarel XII pidas eesti polk oma armee parimateks. Eestlane on hea isanda vastu ustav ning talle osutatud heateo eest tänulik, kuid kättemaksuhimuline, kui talle on tehtud ülekohut või teda solvatud. Tema jämedus, mida mõned peavad metsikusse tulemuseks on rahvusliku kui see avaldus. Eestlane peab ennast teistest hõimudest kõrgemaks sakslastest, keda ta ise nimetab saksteks räägib ta põlgusega. Eestlaste võime üle kõrgema hariduse omandamiseks võib otsustada mõisateenijate järgi mõned teenijatüdrukud ja teenrit, kes on kasvatuse saanud mõisas ning ära õppinud saksa keele näinud peenemate, eluäratavad oma mõistuse, taiplikkuse ja kommetega. Hämmastust. Neid võib pidada Ta haritud Saksamaalt pärinevaid sakslaste eks. Kõik oleneb kasvatusest. Peaaegu kõik reisijad on eestlased üle külvanud sõimu ja etteheidetega. Mina vastupidi, pean neist lugu sellepärast, et neil on iseloomu just, et nad on jumalakartlikud ja et nad teavad, mis on inimväärikus. Muidugi pärast vene uljaid postipoiss on ebameeldiv asju ajada kohmakad debaikivate eestlastega, kes on rohkem huvitatud oma piibust kui teie tõllast. Ta ei liiguta teie ähvardused ega sundimised, kes vaatab teie peale uhkesti ja maksab jämedust eest reisijale kätte aeglase sõiduga. Ja siis on veel üks ilus koht eestlase elamu, hobuseriistad majatarbed. Põllutööriistade riietus ise on oma kunstilise külje poolest tsivilisatsiooni algastmel. Kui maha arvata malmist pada ja mõni rauast tööriist, siis on eestlase majanduslikus elus Livonia avastamisest saadik vaevalt midagi uut juurde tulnud. Hõbesõlg Ta naised rinnal kannavad, on kirjadega kaetud lihtne kumerad metallnaast täpselt samasuguseid, isegi hoopis meisterlikult valmistatud sõlgi leitakse põliselanike muinasaegsetest haudadest. Luksusesemest juurde tulnud ainult tubakas ja viin, sest toidu valmistamine ja leivaküpsetamine on Eesti talupoja kodus kõige algelisema allastmel. Rahvuslik uhkus, mingisugune mõistmatu ükskõiksus kui elu-olu vastu, kui mitte arvestada igapäevast vajalikku toidust takistavad eestlaste oma tegevuse täiustamise ja laiendamise teele asumist. Üks neist tahab mingi elada, nagu elasid ta esivanemad alistudes, sakslasele või elades. Venelaste hulgas sunnib eestlane näitama keelt ära õppima, sest ta põlgab iga võõrast keelt. Eestlane austab oma isandat, alistub, täidab nende peale pandud kohustusi, kuid ei hakka heast-paremast iga vastutulija ees mütsi maha kiskuma. Ta ei lase ennast igal fraki kandval Molgil, kes temast ei erine mitte teenete või hariduse, vaid ainult saksa keele ja portsel lan piibu poolest sõimusõnadega teotada või hoopidega kostitada. Eestlane on oma hullustuseni meeldivas vihas hirmus, kuid vihastab ainult siis, kui tema vastu ülekohtune ollakse. Ta töötab ainult niipalju kui kokkuleppes ette nähtud. Seepärast peetakse teda tigedaks kangekaelseteks kättemaksuhimuliseks. Noh, see on ka näide Bulgaaria stiilist. Muidugi tõlge ei ole mitte kõige parem, ta oli siiski hea stiilimeister, laheda sõnaga ja üldse on temas palju ühiseid jooni meie postipapa Jansoniga isegi tagantjärele hinnangute andmises Bulgaaria, et on mitu korda püütud niiütelda taasavastama hakata ja iga kord on need katsed maha surutud. Näiteks 1900 kolmekümnendatel aastatel kirjutas üks mees, Vladimir Orlov, akadeemik, et pulgaarin oli omal ajal silmapaistev. Nii ajakirjanikuna, kirjanikuna, ajaloo, kollasena, näitekirjanikuna ja publitsistika. Eriti on täiesti kummaline vulkaani poolt välja antud ajakiri ajaleht. Seega näeb sela, mis ilmus üle 40 aasta järjepanu, oli ainus ja loetav, noh, niisugune eraajaleht Nicole esimese aegses pimeduse riigis on täiesti läbiuurimata. Teda nimetatakse äärmiselt reaktsiooniliselt, ilma et keegi oleks vaadanud, mis seal tegelikult kirjutati. Noh, on räägitud, et ta pärast Deckab ristide ülestõus oleks täielikult üle sarismileeri ja, ja hakkas kiitma selle kõiki ettevõtmisi. Kes niimoodi räägib, ei tea lihtsalt tsensuuri seadust, sarismi kõik ettevõtmised ja üldse valitsuse valitsuse teod olid täiesti väljaspool kriitikat, positiivset, kui negatiivset, nendest ei tohtinud üldse rääkida, nii et kiitmine ei tulnud kõne allagi. Arusaamatus on tekitanud see Bulgaaria oli Grybojedowi kelle ausus, sirgjoonelisus ja sõprustekab ristidega on täiesti väljaspool kahtlust. Ta oli selle kõige lähem sõber ja kribaietov nimelt temale jättis oma selle häda mõistuse pärast käsikirjapulgarõnga trüki toimetas ilmata, sellest mingit kasu isiklikku oleks saanud vaatamata sellele, et nii on. Nii on räägitud muide, see komöödia ilmusest kordselt Tallinnas ja saksakeelses tõlkes tsensor veeti alt sellega, et sõnas, oli öeldud, et lõpuks ometi on ka saksa lugejal võimalus saada teos, mida kõik haritud venelased peast teavad. Seoniatas valvsuse aka haritud venelased teadsid seda komöödiat tõesti peastaga käsikirjaliste eksemplaride järgi, sest tüdruk oli keelatud nooringu väljaanne, see sai teoks tänu jällegi polgaarenile sest needki head olid olnud olemas veel Tartus, enne seda juunipööret. Pulgaarinil olid vist väga võimsad vaenlased, kes juba tollel ajal lasksid nendel faktidel teistmoodi paista, mis nüüd lõpuks meieni hoopis jõudnud. Selles asi ongi. Ja tõepoolest, kui me omal ajal noh, rääkisin just psühholoogilistest aspektidest, siis siin on paljugi, paljugi seda, mida nimetatakse see vastuolu meie ja nemad, sest kõigepealt kupulgaarin oli väljastpoolt tulnud ta oli päritolult poolakas mida tol ajal Puškin näiteks nimetas Igi igivanadeks vaenlasteks poolakaid, aga vähe sellest, kui asi ainult sellega oleks piirdunud, aga siis hakkas tema verine ajakirjanduse silma tegema, tema väljaanded omandasid kohe. Noh, nad olid tõesti heal tasemel paremat kõrgemal tasemel kui teised, mida tol ajal välja anti, ta oli ise kohutavalt töökas vaatamata kõigele, mis temast räägitud, oli ta siiski väga laia silmaringiga ja tark inimene, isegi nii tark, et võis ennast vahetevahel rumalana näidata. Või seal seal samal ajal teiste noh, selle niinimetatud kirjandusliku aristokraatia tol ajal ettevõtmised eriti ei läinud. Tema asju loeti ja need olid edukad ja ta oli tõesti väga lähedane ta kapristidele pestoušoviljarolejevile muide, säilitas tema just Reali või arhiivi ja käsikirjad, samal ajal kui kõik teised ettevaatlikud inimesed erakirjad ära põletasid, et ei tekiks mingi Com kompramati. Nendesamade sidemete pärast oli ta pärast kapristide ülestõusu politsei järelevalve all ja, ja ka veel hulk aastaid hiljem ja näiteks ei saanud ka kunagi Venemaalt välja teda valt süüdistatud müüdavuses, aga mida tähendab müüdavus tol ajal ja mida nüüd tähendab, tol ajal nagu ka Puškin kirjutas, oli kirjandus õilis, õilis tegevus ja kirjanikud ei, ei saanud ega ei oodanudki selle eest mingit tasu. Paljud nendest, vastupidi, laostasid end oma teoste väljaandmisega ja väljajagamisega kasu või sissetulekut sellest oli läbi saada. Kuigi Puškin oli jällegi Rulgareni jälgedes selles mõttes esimene, kes veni kirjanikudest kuulutas kirjanduse oma elatusallikaks aga samal ajal siiski ta natukene seda ka häbenes avalikult tunnistada. Ja kui kuuekümnendatel aastatel hakati rääkima taas palga arenema igavusest, siis oli seal sõnal juba hoopis teine tähendus, sest kogu kirjanduse ajakirjandus oli kommertsalusel. Nii et siin oli, võib folkarenic isegi nimetada teerajajaks, peale selle oli ta tõesti sundinud kommunikaator, võib ütelda. Ajakirjanik, kes teadis, kuidas läheneda lugejale, mida lugeja ootab. Orienteerub muidugi laiemale ringkonnale kui ainult snooblik aristokraatia. Seda heideti talle ka ette, et ta kummardub lugeja poole, aga ei tõsta teda enda juurde, aga samal ajal tema följetonid ta oli ka esimene tõeline Felti väljetonist, need olid väga loetavad ja, ja ühtlasi informatiivsed ja need siiski kujundasid mingeid hoiakuid, näiteks ta võitles algusest peale, on üle 30 aasta võitles prantsuse mõjude ja nende poolkirjaoskamatud prantslaste vastu, keda keda võeti perekondadesse koduõpetajateks, et mis saab meie noorusest niimodi Neid kasvatatakse ja, ja see asi hakkas lõpuks ikka vilja kandma. Jällegi jällegi huvitav on see, et Bulgaaria nimetatakse Puškini vaenlaseks tagakiusajaks ja kõige eesrindlikum tagakiusajaks. Aga samal ajal juba juba 50 aastat tagasi, isegi rohkem on kirjutatud üks artikkel, kus oli kokku loetud, et Bulgaaria on nimetanud kuskil need tema eluajal oma ajalehes 165 korda. Ja ainult kolm korda on hinnangud negatiivsed. Noh, seal on see kuulus kriitika Jevgeni Oneginit seitsmenda peatüki kohta selle väljaandes kritiseerisid maha kõik tolleaegsed kriitikud, ainult Bulgaarias jäi süüdi. Millest, millest see siis tuli, asi algas sellest, et Bulgaaria oma esimeses ajakirjas oli see võrdne arhiiv kus ta avaldas ajaloolisi ja teaduslikke artikleid peamiselt. Ja sealhulgas Vambola ajaloolasele leeveli kriitika garamsini vene rahva ajaloo kohta. No see oli niisugune pühadus, mida ei tohtinud keegi puudutada, jää pealegi Puškini sõber ja garamseni sugulane, veazemskee, vürst, pease miski oli sellepärast eriti vihane ja muidugi muidugi Bulgaaria kulutati kahe täielikuks persona non grataks igasuguses heas seltskonnas siis järgmised patud olid muidugi need sedasama pease, miskit ei tahtnud ta kuidagi tunnistada poeediks. Ja on nii, on siis polgaarini kohta läinud käibele õieti Puškini kirjutatud elulugu aga see oli Puškini Banklet pulgaarini pihta ja siin unustatakse täiesti ära Tampleti Sander. Ja nüüd see, mida seal on, on mainitud, see, ta korratakse tõsistes väljaannetes nagu fakti jättes täiesti kõrvale, see on isegi kummaline, polgaarenilt jäi maha umbes 50 köidet teoseid. Pluss veel ajakirjad, ajalehed, milles ta igas numbris midagi kirjutas, need on, need on lugemata ja uurimata, tema ta oli esimene romaanikirjanik või tõeliselt populaarse romaani autor. See oli Ivan Curiosity, mis ilmus 1829 ja tõlgiti kohe enam-vähem kohe järgmise nelja-viie aasta jooksul seitsmesse keelde oli ka välismaal väga populaarne. Isegi kõik kõik Vene publitsist id olid sunnitud tunnistama, et, et kui isegi nii edu on on täiesti fenomenaalne, sest kohe tuli anda teine, teine trükk ja, ja et igal pool nii nii hästi külalistubades kui ka eeskodades, tähendab teenrite juures igal pool seda loetakse arust, arutatakse suure vaimustusega. Noh, ja ei jäänud muud üle kui süüdistada kirjanikku jällegi kõigepealt vene olude laimamises mustamises. Sest tõepoolest, põlgaarin järgis selles romaanis vana tuntud võtet, ta isegi pealkirjastab selle rassiski Silblaasmine Silblas Olillessaazi. Sadakond aastat varem hirmu ilmunud romaani süžeekäigud kelmiromaan kus peategelane satub kõikvõimalikesse situatsioonidesse kõiksuguste inimeste juurde kohtub. Ja, ja nii õnnestus pul Karinil anda läbilõige tolleaegsest Venemaast ja üsnagi kriitiline läbilõige. Huvitav on ta eessõnas kasutab isegi sedasama väljendit peaaegu mis on kujunenud hiljem Engels'i realismi määratluseks, et ta püüab, püüdis kujutada noh, tavalisi inimesi tavalistes olukordades, nii nagu nad seal peaksid käituma, nii et ühtegi tunnustavad sõnad ei kuulnud sellest. Tema teosest mindi põhiliselt vaikimisega üle. Nojah, kokku oli neid ainult kolm, kus Kusta Puškini kritiseeris, samal ajal oli polgaarini esimene, kes vene rahvale Puškini teadvusse tõi. Vähemalt lugevale seltskonnale, kes ta esimesena geeniuseks kuulutas kes pidevalt pidev valt kõiki tema teoseid kiitis. Ja Telvigi näiteks kirjutas Harkovist puski neile. Kuskil 30. aasta ringis. Vestlen siin Harkovi professoritega, kes usuvad, seega näeb vaat nagu pühakirja ja, ja kes on veendunud, et sina oled kõrgem isegi Sekspirist ja sillerist, noh tänu folkarenile, et ma ei hakanud nende nende suurvaimude eest seisma, arvates, et küll nad ise seisavad, nii et tervik tervik ei olnud samal arvamusel, igatahes. Kui ei tule me nüüd alguse juurde jälle tagasi. See, et Bulgaaria elas, võib, nagu te ütlesite, oli peaaegu põline tartlane ja eestlaste kohta olid niivõrd tabavad ja on õiged ja, ja asjatundlikud tähelepanekud, siis tekib kohe küsimus, kas ta viibis väga palju eestlaste hulgas praegu tema suurt tegevust Vene kirjandusväljal kuulates paistab nagu, et ei olekski seost olnud. Ta viibis just nimelt palju ja pealegi oma mõisat oma mõisates. Ta jõudis jällegi kohalikele mõisnikelt küllalt pahandust teha ja nagu selgub, ühest tema kirjast, kus ta pahandab selle üle, et temal on majutatud terve polk sõdureid. Tõenäoliselt oli neid natuke vähem siiski kui palk. Aga et see on ainult seetõttu, et käin kohaliku rüütelkonna, tema peale väga pahane, sest tema oli oma oma mõisates jätnud talupoegadele poole teorendist niiütelda, kinkinud sellega ta saavutas nende poolehoiu. Ja tööviljakuse tõusu, ütleksime tänapäeval nii, et tema tööd, et mitte halvemini tehtud, aga samal ajal ka hea härra maine peale selle oma nendes ajakirjades ja eriti seevõrd näeb seal aas. Ka see alguses loetud katkenud katkendid pärinevad tema seal ilmunud loost matk mööda Liivimaad. Kõik veetis ta siin kindlasti, aga 1831. aastal just pärast neid pahandusi Puškini ümber ja Jakolgaarin tõesti tundis ennast äärmiselt halvasti, siis ta tuli Karlovas, tahtis oma, kust pikendatav palus pikendust, seda talle ei võimaldatud, lubati tal minna. Mida ta ka tegi ja oli 11 aastat ei teeninud kusagil. No Venemaal mitte teeni vaatlik on niisama hea oli tol ajal niisama hea, kui mitte inimene tähendab mitteteenistuses olev muidugi, või oli ta teenistuses formaalselt täpselt samuti nagu kuskil, kusjuures tema ei saanud isegi palka mitte alles 1843. aastal, siis taastus uuesti teenistusse, seekord mingi hobusekasvatuse ühingu juurde. Tänu sellele, et ta oli siin nii, nii oma inimene, siis ta saatis siit pidevalt sõnumeid ja tutvustas lugejatele kohalikesin olusid, siis on tal kirja Trievelist avaldatud niisuguse pikemaloona veel üks reisikiri, 36. aastal. Aga lühisõnumeid küll Tartust ja ülikoolist, küll küll siinsetest inimestest, küll mitmesuguseid neuroloogi, näiteks neuroloogi pärast, mille ta kirjutas ülikooli kuraator Grast stream'i kohta, sellepärast Ta suuri pahandusi jälle, sest tol ajal oli üldse keelatud ülikoolidest kirjutada eriti veel vastu mitmesuguseid hinnanguid, anda katkolgaaringul, kes seal ka veel sellest mehest rääkides Tartu Ülikooli, saada ettepoole teistest Venemaa ülikoolidest, siin sündisid ka tema lapsed. Põhiliselt muide kandsid need kõik Poola kuningate nimesid. Siis on veel üks, üks Purgaarini tegevuse. Tähendab nimetatakse muidugi kõige esimene iseloomustus, mis on entsüklopeediates pärast ime ja daatumeid on kolmanda osakonna agent. Tähendab selle sandarmeerial. No On täiesti niisugune õhust võetud muidugi kolmanda osakonna politsei jaotud kõikliteraatorid, ilma selleta ei saanud ilmuda ükski ükski perioodiline väljaanne ja loomulikult oli tarvis selle osakonnaga suhelda. Aga Bulgaaria mööbli pealegi, noh, nagu me nägime juba Sid katkendist ka küllaltki hea psühholoog. Ta oskas läheneda ka nendele juhtidele ja balansseerida kogu aeg selle lubatavuse piiril, samal ajal Tal oli see siiski kah jällegi leht, mida loeti ka keisrikojas ja selle tõttu jälgisid ka kõik ametkonnad valvsalt, et seal midagi niisugust ei oleks, mis nendele kuidagi võlts. Variki, see agendi ja, ja pealekaebaja maine käib temaga kah kaasas, vaatamata sellele, et ühtegi tõendit selle kohta ei ole. No oli mees, kes kirjutas pidevalt igasuguseid ettekandeid ja kirju, aga hoopis teises laadis tähendab kriitikaga tolleaegsete olude küll tsensuuri, küll küll kõiksuguste muude ettepanekutega ja jäänud on Need on äärmiselt kriitilised, need olid suunatud just nimelt sinna kolmandasse osakonda ja isegi adresseerin koga, et nad läheksid, jõuaksid keisrinna välja, siis näiteks kirjutab ta nendes kirjades gaasi kohalikest Liivimaaoludest neljakümnendatel aastatel, kui siin oli suur üleminemine vene usku või keisri usku. Siis kirjutab ta kolmandale osakonnale, et ei maksa lasta ennast petta nendest nõuannetest ja pappide kiidukõnedest, et tegelikult on, see on see lihtsalt üks hullutatud ja petetud liikumine, et inimesed ei lähe mitte mingi veendumuse põhjal sinna, vaid ainult sellepärast, et neile seal on antud mingisuguseid lubadusi või et nad ise on kusagilt võtnud, et nad saavad sellest mingisuguseid eeliseid. Ja juba siis ta sai aru, et sellele asjale peaks panema piiri, aga ka valitsusringkondades saadi sellest aru mõnikümmend aastat hiljem alles. Nii et seda on väga mitmekülgset ja võimekat inimest, nii nagu te olete siin praegu on väga põhjalikult iseloomustanud. Mul jääb mulje, et, et peabki alati tabama niisugune saatus vähemalt minevikku aegadel. Ma kardan, et ka täna tähendab veel praegustel aegadel inimene, kelle ulatub kõrgemale kui, kui teistel kaasaegsetel. Temal on alati raskem saatus ongi niimoodi ja tema ise võttis seda küll suhteliselt, noh, nii. Muidugi elas ka üle, aga ta siiski võttis isegi sellest kõrgem olla, teda iseloomustatakse, need, kes teda lähedalt tundsid, iseloomustavad teda kui väga laheda iseloomuga, hea huumorimeelega. Inimestes paistab grafellittonitest välja paar tsitaati, mis ta ise on öelnud, iseloomustavad tema saatust väga hästi. Ta ütleb, et rahva hääl ei ole jumala hääl, et see kehtib ainult siis, kui inimesest räägitakse head, sest arva, mõtleb keegi isad välja teise kohta. Aga kui räägitakse halba, siis tuleb uskuda ainult kindlate tõendite olemas. Ja veel ei tohi lüüa teist inimest, kuid pole midagi lihtsamat kui tappa teine, aus inimene. Laimuga. Halb inimene mõtleb välja, rumalad, kordavad, see lõpeb sellega, et targad jäävad uskuma, sest kõik räägivad. Seal on siiski kummaline, et Puškini ajastu, mis tundub olevat nii hästi läbi uuritud just tänu sellele sellele mustale poolele, Bulgaaria neile on see joodika põhiline, mis, mis läks rahva sekka ja mis kujundas rahva arvamust. Perioodika on täiesti uurimata. Peale selle oli ta ju veel ajaloolane. Teos, mis ta välja andis, on kuueköiteline Venemaa noh, ajaloolises kirjanduslikus statistilises aspektis. See ei sobi üldse selle pildiga harimatust ja rumalast ja nii edasi ja siis on sellest asjast tuldud niimoodi välja, et polgaarin ei olevatki selle autor, vaid autor pidi olema Nikolai Ivanov siin Tartu Ülikoolis omal ajal õppinud, ta elas ka pulgaarini juures. Tõepoolest kaks köidet, mis puudutab statistika, statistika tol ajal oli noh, niiütelda ma praegune majandusgeograafia pluss veel siis Nostra reedeni oleks vene keeles riigi kirjeldus igakülgne, noh, need kaks köidet Need, Kustas, Ivanov, hakkasi, Ivanov oli tol ajal, kui ilmus raamat 1836, oli 25-ni aastane. No täiesti võimatu, et ta oleks ka need neli köidet ajalukku, sest see ajalukku on ta küll suures osas kombinatsioon aga oma järeldustega Kavastu väidetega paljudele paljudele küsimustele seal kui mitmete uurijate ja ajaloolaste seisukohad kokku ei lange. Ja need esimesed neli köidet sisaldavad Venemaa ajaloomaailma Euroopa ajaloo foonil kuni Jaroslav Targa surmani neli paksu köidet. Igatahes on see Fadei Bulgaaria äärmiselt huvitav, mitmekülgne ja, ja ilmselt tõesti põhjalikku uurimist vajav inimene, kellele te olete need väikese iseloomustas, andnud ja loodan, et jätkub samasuguseid järjekindlaid, uurijaid.