Meie silmaringi stuudios on täna taas külaliseks Tallinna linnaarhiivi direktor Jüri Kiline. Ja tänase vestluse teema on Itaalia eesti kultuurisuhtlusvanemal ajal son natuke kamatu teema. Ta ei ole tavatu mitte ainult meie kultuuriloo seisukohalt, vaid tavatu k, et kõledal jaanuarikuu päeval rääkida vanemast Itaalia kultuuriloost ja selle võimalikest kontaktidest meiega on kuidagi harjumatu. Ühe tabab varase eestlase ettekujutuses on, et Itaalia on väga kauge ja samal ajal ikkagi juba lõunamaa. Ja võib-olla tänase arutluse mõtteks olekski see, et natukene järele mõelda, kas, kui kaugel Itaalia meil on, meist on ja kas ongi nii üllatav ja võib-olla natuke spekulatiivne rääkida itaalia ja eesti kultuurisuhtlusest vanemal ajal? Leid häirib sageli ja eksitab enamasti üks niisugune arusaam, et küll me oma oma rahva ja riigi ajalooga oleme siin Baltikumis nagu omamoodi kotti pistetud. Et me oleme nagu majanduslikult ja poliitiliselt ikka ahistatud ja suletud muust Euroopast olnud. Aga tagasi vanema lae vanemasse aega ja keskaja lõpu ja uusaja hakatusse kipub siiski kogu ajaloos ette tulnud üksikteated ja kogu see vara rääkima sellest, et meie, Baltikum ja ka Eesti ala siin oli kahtlemata üks kõige intensiivsem transiitvahet see ala vana maailma ajaloos eriti keskajal. Ja mõnes mõttes ta moodustab nagu üllatava paralleeli. Kui me keskajal räägime Vahemere äärsetest maadest siis ja sealsest innukast liikumisest ja kultuurisuhtlusest siis teiselt poolt on Läänemeri oma piirkonnaga teine selline piirkond vanas Euroopas vanas maailmas tähendab Peaksin silmas niivõrd palju keskaegse aegsed transiitkaubandus, kuivõrd ideede, kommete ja mitmesuguste avade vahetamist. Ühesõnaga kultuurilist vahetust selles mõttes meie Baltikum keskaegne Liivimaa oli üks tähtsamaid kultuurilise ja rahvusvahelise läbikäimise ristajaid ja paiku kus said kokku erinevad usutunnistused, kultuuritraditsioonid, mentaliteedid ja informatsioon. Tollel ajal oli ju üsna tüüpiline paljud rännumehed teel läänest itta või ka vastupidi, olgu nad siis diplomaadid või kirikumehed või misjonärid. Käsitöömeistrid ja kaupmehed reisisid siinsetele juba teedel ja peatusid lühemat või pikemat aega Liivimaa linnades ja alevikes. Tuleb ainult mõelda dollastele, teeoludele ja reisimisvõimalustele. Kõik see ei olnud tollal hõlbus. Lumetunneb hästi selliseid näiteid, nagu Burgundia aristokraati soost rüütli Schill päevadel on oma reis Baltikumi 15. sajandi algul 1000 413414 või vastupidi, Vene metropol õidi isi Toorose ja tema kaaskonna reis aastal 1436 läbi Tartu ja Lübecki, Firenze kirikukogule Itaaliasse veel Bütsantsi printsessi ja Moskva suurvürst Ivan, kolmanda tulevase mõrsja Sofia Palaialoogos reis läbi Tallinna ja Tartu 1472. aasta sügisel või ka näiteks Taani kuninga Christian teise tolle sama palju peavalu tekitanud Põhjamaade valitseja saadiku Taavit fan kookeani. Teda on ka teiste nimede all tuntud patused Eestis teel Moskvasse 1516. aastal. Aga veel enamgi 1521 peatus siinsamas Tallinnas rikas geenoa kaupmees ja ei keegi muu kui Rooma paavsti saadik Paolo dženturjoone. Ta peatus muidugi selleks, et siit reisida edasi Moskvasse paavsti saadik teel Venemaale. Ja kui nii mõelda, siis, kui kitsasse maailm on seesama dženturjoone kuulus kaubamaja oli just see, kes andis omal ajal 1400 kaheksakümnendatel seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel tööd kellelegi tundmatule, aga mitte eriti kindla päritoluga noormehele Kristobalgoloonile kes on tuntud rohkem meil Christoph Kolumbuse nime all. Ja kui nüüd mõelda siia juurde veel et Vahemere äärest Itaaliast reisis inimesi siia ja reisis siinseid noori mehi, seiklushimulisi noori mehi, nakatatuna renessansi vaimust õppima Itaalia ülikoolidesse ka neid oli, või Maale jõudsid tagasi Itaalias trükitud raamatud ja nii edasi siis ei olegi võib-olla kõik see kole-kole kauge. Ja võib-olla ongi asi selles, et me lihtsalt teame sellest vähe. Tollest 16.-st sajandist ajast, keskaja ja uusaja piiril on meil kaks üsna ilmekat ja omapärast näidet itta Itaalia osalemisest Ida-Euroopa saatuses ja kultuuripildis meie Eesti alla sinna sisse arvatud. Ma tahaksin meenutada siin ühte huvitavat juhtumit, mida tegelikult vene ajalookirjanduses on juba üle saada aasta tuntud. See on juba läinud sajandil, hakati huvi tundma ühe juhtumi vastu kus arvatavalt Itaaliast pärit ehitusmeister ja arhitekt nimega Pjotr atriaasin põgenes Venemaalt Liivimaale 1538. aastal. Loo puhul on terve rida uusi materjali välja tulnud ja eriti Stockholmis Rootsi riigiarhiivis mistõttu võib seda lugu palju palju täiendada. Ka siin tundub ju selgelt vene nimega ja kuidas sealt nüüd Itaalia nime taha mõelda? Vaadake, asi on selles, et dollastas venekeelsetes allikates nimetatakse pea nagu kõik itaalia itaallasi Freazinideks. Näiteks on olemas Bon Briaasin, Ivan Friaasin, Petroc maa lõi Freasin ja see tuli sellest, et Itaalia tollase venekeelne nimetus oli Kaspiriaasi või Freaškajalzemlja. Niisiis, kes oli siis Pjotr triaasin? Need Stockholmist välja tulnud materjalid tunnevad täpselt sama meest sama juhtumit õieti hoopis teise nime all. Sama mehe nimi on Peeter Hannibal. Ja pole kahtlust, et Pjotr Freazine Peter Hannibal olite ühesugused mehed. Allikate põhjal nimetatakse teda kahel korral ka Peeter arhitektor Hannibali poeg. Ja teda on tõlgitud ka prantsuse kuuseks prantslaseks, aga kõik need on eksitused. Kui sedasama Bioter triaasin ehitusmeister 1538. aastal, sest tal Venemaalt jalga lastes Tartusse jõudis ja Tartu piiskopile ülekuulamisel seletas, siis tuli välja, et ta on roomausku, see tähendab, ta on katoliiklane, sündinud Firenzes. Ta tunnistab ja et paavst saatnud teda Moskva suurvürstiteenistusse kolmeks-neljaks aastaks, aga tulnud välja, oli tervelt 11 aastat ja suurvest hoidnud teda vägivaldselt kinni. See kõik klapib hästi aastaga 1528. Asi oli nii, et Moskva suurvürst Vassili, kolmas saatis tollal paavsti juurde saatkonna, kaks vene noort meest, russo, pealov töögini, kes palusid, et neile antakse kaasa arhitekte ja masinaehitajaid. Ta oli ka tollal väga sobimatu. 1527. aastal oli Itaalias palju juhtunud. Püha linn, Rooma oli rüüstatud. Sakkodi, rooma, saksa palgasõdurid olid kõige julmemal kombel rüüstanud Roomat. Kõik enam-vähem korralikud asjatundjaid, spetsialiste, nagu me tänapäeval ütleme, olid laiali jooksnud. Aga Moscovia saadikud olid paavsti kaasabil saanud siiski ühe mehe kaasa, keda nimetatakse Bombardiiriks. See on siis niisugune noh, suurtükiehitusmeister. Ja sellest ei tohikski üldse imeks panna, sellepärast et tollased renessansiajastu need spetsialistid olid universaalsed mehed, nad võisid olla asjatundjad ka sõjatööstuse alal ja samal ajal suurepärased ehitusmeistrid ja arhitektid, kunstnikud, kaasa arvatud seesama biodok ja siin oli Venemaal väga kõrges aus ja kuulsuses. Ta oli ehitanud aga mitmesuguseid ja tuntuid meile tänapäevane tuntud arhitektuuri mälestusi. Vast üks näide sellest nimelt Pjotr Friaasile loomingu hulka kuulub Noil aastail kindlasti Moskva külje all asunud ja suurvürstinna kuulunud Kolloomelskoja külas taevaminiku kiriku ehitamine Sagoznessenie kirik 1532. aastal. See oli väga kuulus kirik selles mõttes ka, et teda kaasaegsete hinnangute järgi arvamus oli, polnud Venemaal varem nii ilusat ja kõrget kirikut nähtud. Kirik on tänini alles ja tähtis on ta ka ajalooliselt veel selle poolest, et ta ta oli nagu, nagu pühendatud Vassili kolmanda teisest abielust. Sündinud pojale, kes ei olnud mis keegi muu kui tulevane tsaar Ivan. Neljas Ivan Groznõi. Üheks tuntumaks tööks sellele samale Itaalia ehitusmeistrile sai veel Moskva uue linnaosa ehk Kitay korrodi ümbritsemine kivimüüriga ja koos müüriga rajasse Bryaazinga neli väravatega torni. Töö pidi aga imekiirusega valmis saamas. Teda ootas uus uus ülesanne. See oli Pihkvamaal kindluse rajamine Sebeži järve kaldale. See Sebeš peaks vanade ajalooliste piiride järgi kuuluma küll Leedu suurvürstiriigile aga venelased rajasid seda sihilikult Leedu alale ja seetõttu tuli see kindlus ka kiiresti rajada. Sest juba, sest parajasti käis meie kirjanduses üldse pähe tuntud sõda Venemaa ja Leedu sõda aastal 1000 534537. Ja seetõttu ehitati ka see kindlus kiiruga valmis. Jotor Freasin, Reazine tegevus, aga Venemaal oli natukene raskendatud selle tõttu, et Venemaal olid segased ajad. Nimelt 1530-ga üheksanda aasta aprillil Su aprillis suri suurvürstinna Jelena Klenskaja. Ja kaasaegsed arvasid, et ta mürgitati. See oli suur segadus. Moskvas algas sisepoliitiline võimuvõitlus, kaks bojaaride rühmitust, Shuiskid ja Belskid omavahel. Ja paistab, et võõramaalased, kes Moskvas asusid selle all tublisti kannatasid. Nii et kui 1538. aasta septembris saadeti Bioter, preasin koos oma tõlgiga Moskvas taas Pihkvamaale, kus ta pidi sellesama Sebese kindlusele raha ümber ehitama siis juhtus kummalisi asju. Kreasin nõudnud, et tema peab sõitma ilmtingimata Petserisse. Tal oli temaga seltskonnaga liitusid veel kohalike ühe kohaliku mõisniku troofimdendhini poeg. Petseri kloostris peeti maha korralik söömaaeg ja samal õhtupoolikul seltskond jätkas reisi Pihkvasse, aga võta näpust, satuti hoopis Tartu piiskopkonda Vastseliinas. Kaks meest venelastest otsustasid kohe tagasi sõita, sest said aru, et viltu on läinud see reis. Hilisema uurimise tulemusena, mida ka Moskvas sooritati, teate, et jäi küll mulje, et Bioter Freasin sai väga hästi aru, kuhu nad tegelikult läksid. Teine asi juhtus ka kummalisi asju, venelased süüdistasid pärast, et lasin röövinud reisi paunast kalliskivid ja kulla ja põgenenud Vastseliinas edasi tart Tukoos, kuid paistab, et ta võttis kaasa lihtsalt ehituskassa, mis tal oli. Tartus astus ta piiskopi ette ja palus ei midagi vähemat, kui et vaba läbipääsu Liivimaalt sooviga minna tagasi Itaaliasse oma kodumaale. No ülekuulamise käigus tekkis Teriks terve rida küsimusi, Tartu piiskop oli poliitiliselt raskes olukorras, mis teha? Rahulepingu järgi pidid sellised loikarid sellised põgenikud välja antama Venemaale. Ja siis hakati uurima, et mis uskuda siis õieti on tõlk Kaasas oli Kriskamistrobolnud võib-olla et seal itaalia-vene segaperekonnast pärit mees juba väitis siiski, et Pjotr, triaasin paleta, Peeter Hannibal. Ta olevat venelasest naise võtnud. Aga kui ta juba venelasest naise võttis kolida vene usku astunud ja tollal kombel, kes vene usus oli selline suur ehitusmeister, ei tohtinud riigist lahkuda ilma suurvürstiloata. Nii et selles mõttes põgenemine oli hädatarvilik ohoh eto tähtis mees oli, sellest räägivad ka seebi, tal käidi järel, kolm saatkonda nõudsid Tartu piiskopilt Pjotr preazini väljaandmist. Üks seletas, et ta on varas, on raha varastanud, mõeldud on nähtavasti ehituskassa kaasavõtmist. Teine saadik seletas, et Peter Hannibal triaasin olnud tugevasti purjus ja sattunud eksikombel või hoopiski sakslaste poolt röövituna Vastseliinas. Nii see asi oli. Ja õnnetust kogu sellel lool puudub lõpp. Ajaloo allikad ei ole lõppu säilitanud. Et küll, et teatud reasynit välja ei antud. Ja siis kuidagi minema. Ja nüüd võib küsida moraaliks, mis loost on sellest kasu meile? Ja sinul, üks viimaseid Itaalia kuulsamaid ehitusmeistreid ja arhitekte, kes Venemaal töötasid ja tema põgenemine Liivimaale Tartusse demonstreerib ilmekalt seda taga närvilist poliitilist õhkkonda, mis valitses siin maal juba kaks aastakümmet enne seda, kui venelased kliimale kallale tungisid enne Liivi sõda. Ja lõpuks renessansi ajastu inimesena olid Peeter Hannibal ja sinka samuti rahutu, elukäiguga seikluslik. Ja ometi tema viibimine Tartus oli, oli omapäraseks tuuri kontaktiks renessansi sünnimaa Liivimaa vahel. Aga mitte ainult nüüd, sellest 1538.-st aastast hüppame edasi pool sajandit veidi vähem kui pool sajandit, siis me satume veelgi keerukam masse aega. Liivi sõda käib ehk aeg hakkab juba lõpujärku jõudma. Ka Tartu ja Lõuna-Eesti jäävad Poola kuningavõimu alla. Poola kuningas aga juba katoliku kiriku eestvõtmisel otsustab siin ka usuasjades korra majja lüüa. Ka Lõuna-Eestis algab vastureformatsioon ehk uuesti luterliku usu välja uurimine ja selleks kutsuti Lõuna-Eestisse ja sealhulgas ka Tartusse ja Suite. Ja süütada ordu oli rajatud just nimelt selleks otstarbeks, et võidelda katoliku kiriku positsioonide taastamise eest nendel aladel, kus protestantlik kirik oli selle kallal oma hävitustööd teinud. Nende katoliiklike jõudude eesotsas, kes tegutsesid neil 1500 seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel. Siinmail seisis jesuiitide ordu võimekas diplomaat Antonia posse viinu sündinud Itaalias 1534. aastal Mantoas. Astunud 1559. aastal jesuiitide ordusse Kustas laitmatu hariduse, tegutsenud seejärel Prantsusmaal olnud jesuiitide ordukindrali salasekretäriks ja saadeti 1578. aastal paavsti isikliku saadikuna Rootsi. Rootsis oli muidugi keerukas olukord Loli kuningas Gustav kaasajal usupuhastus kaugele jõudnud ja juba nüüd oli tarvis Gustav Vasa poja Johann kolmandaga arutada. Kas ei saaks ometi katoliku kirikule uus, tähendab uusi positsioone. Selleks tõusis päevakorda Liivimaa küsimus, sest ka siin oli sedasama kalka Liivimaa suure osa kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Täpsemalt Tartuga on seotud Antonio posse viino eriline huvi 1580 date aastate algul kui algab jesuiitide aktiivne tegevus siin Liivimaal tulevad ka jesuiidid Tartu. Nende eesotsas on Giovanni Paolo kampano. Kujutame ette seda hilissügis 1583. aastal, mil tulid jesuiidid jalgsi. Tartu. See seltskond oli väga veider. Giovanni Paolo kampano ise oli, oli jesuiitide ordu Poola provintsi eesotsas. Ja kogu selle suure ürituse taga seisis mees Antonia bosse viinud. No küsimus selles, et 1500 kaheksakümnendatel aastatel jesuiitide ettevõtmisena loodi kõigepealt Tartus jesuiitide residents, peatselt haka asus tööle jesuiitide rajatud gümnaasium. Tõlkide seminar ja mis kõige huvitavam, et possewino innuka tegevuse tulemusena asuti üsna varakult ette valmistama ka maakeelset kirjandust, mis tollal 16. sajandil muidugi pidiga trüki jõudma. Nii oligi. 1585. aastal trükiti Vilniuses Taani jällandsiitsuse trükikojas eestikeelne katoliiklik katekismus. See on veider. Me teame isegi täpselt, kui palju see raamat maksis. Me teame ka seda nii, et mingisuguse kummalise ilmselt trükija vea tõttu trükiti seda 997 eksemplari. Me teame ka, et 747 neist saadeti Riiga 30 eksemplari, Pärnu. Aga oh häda, ühtegi eksemplari sellest eestikeelsest katoliiklikust katekismuse pole tänini säilinud. Kõigi eelduste kohaselt tuli sele katekismuse autoriks Hollandi päritoluga ja suid Toomas puse uus, aga ikkagi see oli Anthony possewino ettevõtmine. See on ja huvitav, et veel teinegi paralleel tollest ajast on säilinud. Nimelt kui toomas puu Zeus, kes oli pärit nime genist läänest valmistas ette trükiks eestikeelset ustavalt, siis lõunaeestikeelset, tartu murdest katoliikliku katekismuse siis teiselt poolt olnud tegutses, oli 1572. aastal surnud Tallinnas Tallinna superintendent ja ka Eestimaa piiskop Johannes Robertus keldanist samuti samalt poolt, kes oli ja kokku pannud ja trükkida lasknud oma kulu ja kirjadega luterliku katekismuse eesti keeles ka raamat, mida me ei tea ja mida me ei tunne. Paraku muidugi jäi jesuiitide töö ja tegevus Tartus ja Lõuna-Eestis lühiajaliseks. See ei kandnud eriti sügavat vilja, sest sõjaõnn naeratas taas seitsmeteistkümnenda sajandi algul rootslastele. Poolakate sõjalise lüüasaamisega Liivimaal ja selle alaminekuga Rootsi kuningriigi alla sai tuli lõpp ka jesuiitide tegevusele. Selles vastureformatsiooni näeme siiski väga suurel määral hoopis teistsugust katoliikliku mentaliteeti, mis seni varasemal keskaegsel katoliku kiriku universaalajal oli siin maal olnud. Igatahes tollest ajast pärit on kindlasti teadmised, mis Lääne-Euroopas sa läksid meie maast ja meie rahvast kas või legendaarseks kulunud, teada sellest, kuidas kuskil Tartumaal ja Suite või oli siis katoliku vaimulike ültse tahetud põrgusse saata ja ära tappa. Aga tegemist ei olnud millegi muuga, kui et neid saadeti sauna. Tavalisse visa saunamis tundus neile siin külmal põhjamaal täieliku põrguna. Tundub ka, et kas on üldse pinnast meil Vahemere kultuuri viljelemisele ja, ja olnud, et võib-olla see on juba iseenesest. Kliima on välistanud selle midagi Itaalia kultuurivarast ja annusest saaksime siin kultiveerida. Aga kui ma mõtlen läinud detsembri jutuajamisele naabermaal Soomes Turu linnas ühe hästi haritud ja äärmiselt sümpaatse Itaalia ajaloolase, kultuuriloolase luinside annaga, kes juba aastaid töötab ja elab Turu linnas, siis tundus, et Itaalia on kuskil kuskil siin üsna lähedal ant meile tundub ta, et on kaugel, et Me oleme Euroopast äralõigatuna, aga tegelikult see nii ei ole.