Tere hommikust, kui pühapäeva sees saatekavas vikerraadios ei oleks jutusaadet oleks päev kuidagi poolik, seetõttu on jutusaade kavas ja täna on teie hommikust aega sisustamas siin lastekirjanik ja kunstnik Piret raud. Tere. Doro. Tarmo Tiisler on saatejuht. Ma panin teile kohe sildi külge, et lastekirjanik, jaa, jaa, kunstnik ja, ja kui mõelda, et laste, et te olete tegelikult kirjanik, aga laste on sealjuures, et kas see laste tekib sinna juurde teie enda kuidagi ära määramisel või kas te ise panete selle liit laste sinna juurde või see tuleb kuskilt kõrvalt kellegi teise poolt? Ma arvan, et lihtsalt selline sõna on eesti keeles olemas, et et ja ma vastan nagu sellele sõnale või selle sõna sisule, et miks mitte siis kasutada seda sõna lihtsana. Aga kas see lastekirjanik on kuidagi ahistav ka natukene pole justkui selline täisväärtuslik kirjanik, et on kuidagi lastekirjanik, et midagi sellist teistsugust. Ei ole, et ma lastele ju kirjutan ja, ja mis seal ahistavad. Lapsed on väga mõnus seltskond, kellele kirjutada, et tegelikult nad on sellised. Suhteliselt tolerantsed ja avatud ja uudishimulikud ja ausalt öeldes nagu paremat lugejat ei oskama tahta. Aga lastekunstnik te ju ei ole või laste illustraator? Jah, et sellist sõna ei ole õnneks jah, leiutatud. Kui te kirjutate lastele raamatuid või kõigepealt ma räägin väikese tausta, kuidas mul mõte tuli, Piret raud kutsuda nimelt minu laps luges kodus raamatut tobias ja teine B ja ikka siis vaatad, millega laps tegeleb ja siis vaatad, et võiks ju ka vaadata, mida tänapäeva noored loevad, olles ise juba ka mõnevõrra hall ja mõnevõrra aastate rohkem ja siis lugesin raamatu läbi ja mul väga väga meeldiv. Ja siis siis tekkiski mõte, et kuidas lastele kirjutatakse mina, kes ma ei ole kunagi mitte kellelegi midagi kirjutanud peale mõne ajalehe artikli, ehk siis kuidas kirjutatakse lastele kuidagi teistmoodi kui täiskasvanutele. Ma ei oskagi nagu öelda, ma ei ole täiskasvanutele kunagi kirjutanud, et. Eelkõige nagu siis, kui sa kirjutad, sel ajal sa tegelikult nii väga sellele adressaadile ei mõtlegi, et siis sa mõtled loo peale ja loo kangelased nagu ja loo sündmustik haarab sind kaasa ja siis sa kirjutad seda lugu, et ausalt öeldes, kui ma sinna laua taha istu, need, siis ma viga päev ei mõtlegi selle peale, et konkreetselt laps seda hiljem lugema hakkab. Aga loomulikult, et lastele kirjutades on teemad natuke teised ja lauseehitus peab olema natukene lihtsam ja loogilisem ja ja igasugustest sellistest piinlikest vaevadest, võib-olla ka lastekirjanduses nii sõna-sõnalt otse ei tasu kirjutada, et et loomulikult seal on mingid mingid omapärad. Kas oli ka selle lapse vanus, pannakse ka kuidagimoodi peas paika, enne kui kirjutama hakatakse? No see on nagu paigas jah, et tegelikult mulle meeldib kirjutada sellisele ütleme, lasteaeda lõpetada tavale kooli alustavale lapsele, et, et see on nagu minu meelest kõige mõnusam seltskond, kellele kirjutada, et kellel on nagu mingisugune maailmapilt, et on juba olemas. Aga kes ei ole veel nagu päris selissesse nahaalsust teismeliseikka jõudnud. Kas te kirjutate seda arvestusega, et seda loevad neile nende vanemad või et nad loevad seda ise või et see oleks mõlematpidi loetav? Hea oleks, kui oleks mõlematpidi loetav, et ma tegelikult olen mõelnud küll seda, et, et kui noh, ma ise lapsevanemana oma mõlemale poisil olen ikka lugusid ette lugenud, et, et noh, hea on, kui lapsevanem seda lugedes ka nagu tukkuma ei jääks, et, et seal oleks nagu mingit nalja või mingisugust iva tema jaoks ka. Kui palju te oma vanematega ja tahame me või ei taha, ikka sellest kirjanike perest tuleb ju rääkida, et paljud oma vanematega saite niisugusi lastekirjanduse teoreetilisi küsimusi arutada või peab nüüd üldse arutama? Emaga maika ja harutan aeg-ajalt asju, mitte ainult lastekirjandusest, aga üldse maailma asjadest räägime päris tihti. Et jah, et ma tegelikult arvan, et mul on kasuks tulnud küll see, et ma olen lastekirjanike peres kasvanud, et et seetõttu. Ma olen nagu oma elu jooksul näinud hästi palju erinevaid lasteraamatuid, et mul ei ole olnud nii, et mul on kodus mingi 20 raamatut, vaid neid on olnud väga palju väga erinevates keeltes, erisuguste piltidega, et nagu see minu maailm selle koha pealt on olnud alati hästi avar ja lai, et see teadmine, et lasteraamat võib olla väga mitmesugune, et ei ole ainult Lindgreni tüüpi raamatut näiteks, vaid et ta on ka siuksed natukene närvilisemaid raamatuid olemas või sellised valusamad raamatud olemas ja et tegelikult see maailma lastekirjandus on hästi mitmekesine. Ma arvan, et me, kui olime noored ja me olime enam-vähem ühel ajal noored, ma arvan, et sisu. Me olime lugenud enam-vähem kõiki lasteraamatuid, mis eesti keeles välja noh, võib-olla mõningaste eranditega, aga üldiselt nad olid meil kõik teada ja enam-vähem, kui olid väheke lugemishuviline oli, oli ju läbi loetud ka. Et kuidas see tänapäeval on, et. Kui paljud lapsed on lugenud ühiseid lasteraamatuid? No ikka on, et ma arvan, et, et just Eesti lastekirjandust on loetakse palju, et need tiraažid on päris suured, ma tahan öelda, et nagu meie lapsepõlve lastekirjanduse valik tegelikult oli hiigla hea, et see, mis tõlgiti eesti keelde, et need olid need nagu ka kuuluvad lastekirjanduse klassikasse ja see, et nagu õnnelikul ajal kasvasime, et ma tegelikult päris sedasama ei saa öelda nendega raamatute kohta praegu, mis tõlgitakse eesti keelde. Et see valik maailmas on nagu palju suurem ja rikkam, aga siin tulevad praegu mängu lihtsalt näidet. Noh, see küsimus, et et iga raamat lihtsalt ei müü ja meie kirjastused on mõnes mõttes natukene võib-olla liiga ettevaatlikud. Aga mis puudutab Eesti lastekirjandust, siis sellel läheb hästi ja seda seda loetakse. Tundub, et Eesti inimene poest ostab parema meelega nagu eesti autoriraamatut. Aga kas pigem ostetakse ikkagi noh, Eno rauda ja Aino Perviku ehk siis sellist vana head kindla peale mineku klassikat või, või riskib Eesti lapsevanem osta ka võib-olla vähem tuntumat nime? Tundmatumat siis jah, et see sõltub muidugi sellest lapsevanemast, et natukene omavahel neid raamatumüügi edetabeleid vaadates nagu olen märganud seda, et et on natukene sellist noh, et see maitse on võib-olla inimestel niuke konservatiivsevõitu, et lastekirjanduse puhul eriti mängib kaasa see, et et nüüd see ema või isa või siis vanaema või vanaisa, et kui nad sinna poodi lähevad, et siis nad tahavad osta midagi, mis oli neile lapsepõlves armas ja noh, see nostalgiamoment mängib hästi palju kaasa. Praegu. Hetkel ongi materjali edetabelites on ikka see Siimaskopi illustratsioonidega lumivalgeke ja, ja on, on Ellen Niidu rongisõit ja nagu kõik meie meie lapsepõlvest või meie põlvkonna või meie vanemate põlvkonna lapsepõlvest pärit Ilmselt arvame, et ju need on siis need õiged lasteraamatud. Ja noh, tegelikult mind teeb see nagu natukene mõnes mõttes kurvaks, et nüüd mitte kurvaks, et on väga-väga head raamatud ja peaksid kindlasti igas kodus olema. Aga noh, tegelikult nad siiski kuuluvad möödunud sajandisse möödunud sajandi algusesse, et, et praegune laps nagu elab tänapäeval kaasajas, et, et ta kindlasti võiks lugeda ka nagu tänapäeval kirjutatud raamatuid Kus tegelasel nutitelefon ja kolmap? Isegi see ei ole nii tähtis, et millise atribuutika see tegelane on seotud, aga, aga ikkagi nagu noh, ei saa nagu öelda, et tähendab vastupidi et peab ütlema, et tegelikult ikkagi erineval ajal on nagu mingid erinevad probleemid, et et tänapäeva laste maailm on ikka natuke teistsugune, kui see oli 20. sajandi alguses. Kui teie olite laps, kellele loeti lasteraamatuid või lugesite ise, kui te võtsite oma vanemate poolt kirjutatud raamatu kätte, oli seda kuidagi teistmoodi lugeda ka, kui näiteks Lintreini või jaan rannapit. Tegelikult ma pean ütlema, et ei olnud väga vahet, et ma saan aru küll, et minu ümber käib kogu aeg see jutt, et lapsevanemad olid lastekirjanikud ja ausalt öeldes jutt surmani ära tüüdanud minu jaoks minu jaoks nad olid lihtsalt minu vanemad, et nagu teistsugust nagu ei olnudki elanud, et keegi teine ei ole minu vanem olnud, et et see oli midagi nagu täiesti hariliku ja loomuliku, et nad kirjutavad raamatuid ja, ja et siis ma loen neid raamatuid ka täpselt sama loomulik kui mõnele teisele lapsele oli see Ta emal läks hommikul näiteks koolitööle, oli õpetaja ja siis tuli pärast koju ja parandas seal vihikuid. Kui teile vanemale ette lugesid raamatuid, siis kuidas see käis, noh, ma mõtlen enda raamatuid nii-öelda testi mõttes. Ent nad lugesid, ema luges alati õhtuti meil enne magama jäämist siis nii-öelda unejutt. Mitte et see jutt oleks pidanud kuidagi uinutama, aga et see oli selline kena punkt tervele päevale ja tegelikult unejutu abil on alati väga hõlbus last voodisse saada lapseoleval. Ja muidu nad lugesid igasuguseid erinevaid raamatuid, aga kui nende enda käsikiri oli valmis saanud, siis jah, katsetasid neid ka meie peal. Mismoodi see katsetena lukke pidi, pidi teile kuidagi märku andma, et on hea, ei ole hea, ei. Seda kuidagi eriliselt ei pidanud ära märkima, et ja et raamat olete raamatuga hakkama saanud, et ma arvan, et seda oli nagu selle lugemise käigus, see tuli kuidagi loomulikult välja. Et kas haaras meid või mitte üldiselt minu meelest mõlemad vanemad olid nii head lastekirjanikud ja need jutud, mis nad kirjutasid, olid nii head, et et et see oli nagu hästi loomulik, et nad meile meeldisid, et nad meeldisid ju teistele lastele ka. Olete te kogu aeg olnud selline lugeja, laps või lugeja, inimene või lugeja, noor või kuidas? Jah, ikka tegelikult isegi mõtlen, et lapsena nagu lugesin ikka kõige rohkem, et nagu mida vanemaks ma olen saanud, et tegelikult noh, me kõik räägime, et ei ole aega lugeda, ei ole aega noh, et tegelikult tõesti on nii, et, et hästi palju muid tegemisi tuleb vahele, et lugemiseks aega leida. Kuigi noh, alati ei pea ju siis nagu romaani ette võtma, et võib ka luuletusi lugeda, et, et selle jaoks nagu, et mingi luuletus päevas lugeda, et selle jaoks võiks nagu igal inimesel nagu minutit leida. Kas mingil hetkel, tell, mingis puberteedi eas tekkis lasteraamatute vastu trots ka, et noh, ma olen üks suur ja noh, need on mingid titekas ja et neid ma ei loe. Ma kusjuures ei mäleta, et oleks sellist trotsi vot siiamaani ei ole seda trotsi tekkinud, et ma olen nüüd suur inimene ja lasteraamatuid ei sobiks lugeda. Ei, ma mõtlen need pigem äkki, nüüd on see ringiga tagasi tulnud, et nüüd on jälle põnev. Ei, ei, ei, kunagi ei ole trotsi olnud, et ma mäletan, et ma tudengina ka ikka aeg-ajalt lugesin, võtsin mingisuguse naljakama asja kätte ja nautisin et pigem võib-olla mingil hetkel tekkis see, et ma kindlasti ei taha kirjanikuks hakata, et, et miks me üldse Kunstiakadeemiasse läksin õppima, et et mul oli nagu. Tekkis tahtmine, et ma ikka valin mingisuguse muud ei, mitte kirjutamise tee, et kirjutamine on mulle alati selliseid lihtne olnud ja ma olin selline kirjandus, Õpetajate pai tüdruk koolis ja et nagu valida filoloogia, oleks olnud suhteliselt loogiline. Et mõned mu klassikaaslased olid isegi päris imestunud, kui nad siis märkasid, et ma hoopiski olen kunstiakadeemias õppimas järsku. Aga selle peale trotsi oli ju midagi veel. Niivõrd-kuivõrd, seda trotsi üldse oli ette Kunstiakadeemiasse. Läksite. Selle juured on ka, ma arvan, sealsamas lapsepõlves, et ma tegelikult mäletan juba lasteaias, et ma ütlesin kõigile, et minust saab lasteraamatute illustraator. Et see oli lihtsalt niivõrd huvitav, kuidas, Ja loomulikult jah, sellepärast, et noh, see oli jälle noh, midagi, mida ma teadsin ja tundsin et kui mu vanemalt raamatuid kirjutasid, et, Siis kõrvaltvaatajale on see suhteliselt igav vaadata, kui inimene kirjutab raamatut, et ta nagu seljaga sinu poole, siis nokitseb seal midagi oma paberites. Aga noh, meil oli, perel oli tuttavaid kunstnikke, siis lasteraamatute illustraatorid, et kas või Edgar Valter, et kui ta tuli näitama isale pilte, näiteks noksi Trallidest, mis ta oli valmis saanud ja ja tuli teed jooma ja tal oli mapp nende piltidega kaasas, et et siis see maailm tundus nii pööraselt huvitav. Värvide ja, ja kujundite maailm. Aga lapsed lasti ikka ninapidi juurde? Muidugi muidugi, loomulikult. Kunstiakadeemias või, või teie õppisite ERKIs, kuidas ütleb Dali? Oh, minu ajal oli tal nagu 100 nimema vist astusin sinna sisse, siis ta oli Tallinna kunstiülikool ja hiljem sai tast siis kunstiakadeemia. Mida ta täpselt seal õppisite graafika eriala näppisin? Kas niisugust raamatuillustraator elukutset seal ei olnud või ainet? Seal natukene jah, õpetati seda, aga mitte väga palju tegelikult kunstiakadeemia ajal oli minu suur kirg oli ikkagi ikkagi graafika ja sügavtrükk tegelikult lõpetasin kunstiakadeemias siis oma magistritöö tegin ma vase krabüürist, mis on üks väga vanaaegne, väga ära unustatud ja väga keeruline, aeganõudev tehnika. Ja et jah, see oli nagu, mis mind väga vaimustust tegelikult vaimustab siiamaani ja ja kui nüüd muu illustratsioone vaadata, siis noh, seal on see graafik on ikka väga olemas. Noh, ma eeldan, et praegu raamatus, kui kirjutate, siis kirjutate arvutisse ja eks ole. Kui te hakkasite kirjutama, siis kuhu te siis kirjutasite? Tegelikult ma hakkasin niimoodi kirjutama pikemalt, siis olid arvutid juba täiesti laialdaselt kasutatud, et ikka arvutisse. Aga kui te oma raamatusse või siis ema raamatusse pilte joonistate, siis nüüd kõlab küsimusega rumalalt. Aga kas te need joonistate käsi? Ja need on ikka jah, selles mõttes, et ma olen nagu väga traditsiooniline ja vanaaegne, et tehnika on ikka täiesti käsitsi tõlk. Kuidas see siis käib? See raamatu illustreerimine enne tekste, siis pilt või, või vastupidi või üheaegselt? Ja kui ma nagu end asju teen, siis kõik need mõtted tegelikult tulevad nagu üheaegselt pähe. Nüüd, kui teise inimese või autori teksti illustreerida, siis loomulikult illustraatorid tekst ees. Ja siis ta loeb selle läbi ja soovitavalt teeb igasuguseid märkmeid, et ta hiljem illustreerides nagu väga mööda ei paneks mingisuguse välimusega või mingi mingi detailiga, et noh, et autor on kirjutanud, mida vahel juhtub, nii et autor kirjutab asja ühtemoodi ja siis on illustraator järsku nagu joonistanud või kujutanud seda seda pisut pisut teisiti. Et nii päris need asjad ka käima ei peaks. Et vanasti oli kirjastuste juures sellised inimesed nagu kunstilised toimetajad, kes nendel asjadel silma pidasid, aga peal hoidsid, on ka, aga praegu selliseid kunstilisi toimetajaid kirjastustes enamasti enam ei ole. No ja kui nent see tekst on läbi loetud, siis lihtsalt hakkabki nagu selle teksti järgi joonistamine, et ikka vaatad kuhu oleks pilti vaja ja milline koht või, või lõik sind rohkem kõnetab ja ja noh, nii need pildid tulevadki. Kas nii on ka juhtunud, et autortis kirjutaja pool ei ole ühtegi sellist detaili paika pannud tegelase välimuse kohta teie joonistate mingisuguse linnu või olendi või inimese ja siis autor ütleb, et no see peaks hoopis teist. Mul tuleb. Minuga ei ole juhtunud sellist asja, aga ma olen kuulnud, et et on kunstnikega juhtunud selliseid lugusid ka, et näiteks üks soome kunstnik kunagi rääkis, et et ta oli juba hulga pilt see valmis joonistanud raamatule, kus oli juttu ühe lapse elust ja see ei olnud nagu täpsustatud, et, et kus või millises majas laps elab ja tema joonistas sellise toreda idüllilisena ühepereelamu, aga siis autor ütles, et nii ei lähe seal korterelamus, et paluks nagu ümber teha, noh ja siis ta tegi kõik ümber. Aga noh, kui teil, nagu te rääkisite, Edgar Valter käis naksitralli kodus näitamas, kas mingisugused teised kujud või teist tüüpi naksitralli pildid on ka mingites tööversioonides olnud, et meie teame, et Kingpool on selline ja sammalhabe on selline ja muhv on selline, aga et võib-olla alguses olid tüübid hoopis teistsugused. Naksitrallid kohta ma nagu ei oska öelda, et seda ma ei tea, ma arvan, et neid algseid versioone võib-olla äkki näidatudki, aga sipsiku kohta oli küll nagu mitmeid erinevaid Sipsikuid oli alguses, et see sipsiku loomine, loomise lugu ongi selline, ma tean, et, Nad seal jõid isaga koos kohvi ja rääkisid juttu, samal ajal oli Edgar Walteril siis Paber ees ja ja ta kribast sinna joonistada hulga igasuguseid Sipsikuid, siis näitas neid ja siis lõpuks sisaldades off, see just ja siis nagu sipsik saigi loodud. Nii meil on pool saadet loodud märkamatult ja Piret raud, meie tänane külaline on ka kaks lugu valinud välja, millest ühte me nüüd kuulame ja ja mis lugu see siis on? Asen spinn, doktor, see tuup printsis. Et see on üks armas vana lugu minu noorpõlvest ja minu meelest täitsa sihuke tore lugu, millelt natukene tolmu maha raputada ja ja pühapäeva hommikul kuulata, et ma hea meelega tegelikult tervitaksin sellega kõiki oma õpingukaaslasi kunstiakadeemia aegadest, et mul on selle ajaga niivõrd soojad armsad mälestused, et EPaslas lugu siis kõlagu. Jätkame jutusaatega, Piret raud on täna külas ja Tarmo Tiisler võtab teda siin vikerraadio eetris vastu. The Piret enne muusikat. Te rääkisite, et mingil hetkel tuleb see hetk, kus illustraator hakkab siis otsima neid kohti, kuhu midagi võiks joonistada ja kuhu peaks joonistama, et kuidas see, kuidas see käib teil mingi tekst, mis on ilmselt arvuti kujul ees. Ja mis siis juhtub? No et loogiline on, et pilte on nagu läbi raamatu, et kunstnik ei saa päris nii teha, et ta joonistab esimesed 10 lehekülge täis ja siis seal 150. lehekülje juures, et ülejäänud on kõik nagu ainult teksti all, kuigi nii võiks ka iseenesest teha, et võib-olla tuleks päris huvitav, aga nii põhimõtteliselt peaks neid pilte olema siis igal pool üle üle terve raamatu. Aga otsustate, teie, mille juurde peaks. Ja ja enamasti küll tavaliselt kirjastus nagu ütleb, et kui suur see maht võiks olla, et. Aga jah, et olgu kurdma erasti, illustreerin enda raamatuid, et siis on tihti kirjastused, annavad mulle ikka nagu sellise vabaduse, et noh, et umbes, et tee, mis tahad, et et see on nagu eriti mõnus, et võib ka vähempilt olla, võib rohkem ma üldiselt arvan, et ikka mida rohkem pilte raamatus on, et seda lõbusam lapsel seda lugeda on? Kas kaanepilti joonistab illustraator kuidagi erilise tundega, hinges? No ta peaks jah, sest kaanepildi järgi onju kuigi see ei peakski olema kaane järgi otsustama raamatu sisu üle, aga noh, paraku kaanepilt on tavaliselt ju see, mille järgi ostja selle poes kätte võtab, selle raamatu. Aga tihtilugu noh, enamasti on niimoodi, et see kaanepilt jäetakse kõige viimaseks. Vahel on nii, et illustraator on nagu selle töö lõpuks, et tal on alusetu toss nii väljas ja suurem huvi ja inspiratsioon ära läinud ja et tihti on nii, et see kaanepilti ei pruugi olla tegelikult kõige parem pilt terve raamatu peale. Kas ta peab olema kuidagi kõige efektsem või mis, mis seal kaanepildil peab olema? Kaanepilt peaks andma nagu vihje selle raamatu olemusele. Et selle kaanepildi järgi peaks nagu saama aimata, et millest see raamat on. Teie raamatuid on ju tõlgitud ka mitmetesse keeltesse ise nendest keeltest saate aru, kuhu raamatut on tõlgitud. Ei saa ka, eks ma siis kohalike arvustuste järgi nagu eeldan, et kas on olnud hea tõlge või mitte, et näiteks sellele natuke napakad, lood, mis ilmusid talvel nüüd Prantsusmaal, et seda sellele nii kiitvad arvustused ja ka keelt kiidetakse, et ma arvan, et et tõlkija Jean Pascal oli prii, et on teinud ka nagu tõlkijana hästi head tööd. Aga on see kuidagi kummaline tunne ka, et ikkagi noh, sinu raamat ja tegelikult hoopis teises keeles ja sa ei saagi teada, kuidas ta siis kõlab. See raamat. Ei tea, ei ole kuidagi halb tunne, et vastupidi, hästi nagu tore on. Näh, natukene edele tunne võib olla ka, et sellesama prantsuskeelse raamatu puhul oli nii tore vaadata, et kõik Jürid ja maimud olid seal sees. Et onu Sven, neid nimesid ei olnud muudetud, et nagu väga armas oli sellise prantsuskeelse teksti sees vaadata mingeid Eesti nimesid. Me ennist rääkisime ka temaatikast, et võiks kuidagi olla see teema, mis läheb korda tänapäeva lapsele. Et kuidas te teate, et see või teine teema on tänapäevalaps, oli oluline. No ma tegelikult arvan, et see on nagu tahes-tahtmata, nii et kui sa oled nagu tänapäevas elav inimene ja nii-öelda hingad tänapäeva õhku ja ja mõtled tänapäeva mõtteid, et see nagu tahes-tahtmata lihtsalt peegeldub selles tekstis mida sa kirjutad, isegi kui sa ei kirjuta seda nagu tänapäevast, vaid isegi ma arvan, et tänapäeval kirjutatud ajaloolised romaanid on nii-öelda tänapäevasemad kui vanal ajal kirjutatud ajaloolised romaanid. Olete te oma emaga ka sellest rääkinud, et kes on ju ka ikkagi kõrgemas eas kirjutanud lasteraamatuid, et see distants nendega, kellele kirjutatakse, läheb nii suureks ja mingil hetkel võib tekkida tunne, et kas ma ikka kirjutangi neile ja nende asjadest. No ma ei tea, ma ei ole märganud, et emal see distants lastega kuidagi kadunud oleksid. Tal on ju lapselapsed ja ta vaatab ka televiisorit. Tegelikult ei saa nagu öelda, et vanavanem põlvkond kuskil kuu peal elab, et, et nad elavad täpselt samamoodi, kuidas meiega ja, ja mõtlevad nagu. Sarnaseid mõtteid, mida meie ja elavad sedasama ühiskondlikku elu. Ma lihtsalt mõtlen, et äkki nad arvavad, et nad teavad ja äkki meie, kes me oleme umbes ühe põlvkonna inimesed ka arvame, et me teame, mis on meist 30 aastat nooremate probleemid. Aga tegelikult on need hoopis midagi muud. Vot sellele küsimusele ei oska nüüd nüüd küll vastata, et olgu et kahjuks lapsed, nagu, kui nad See on tegelikult selle asja peale, ma olen mõelnud nagu mitte lastekirjanduse juures, vaid noorsookirjanduse juures, et vot noortele ma tõesti ei taha või ei saa või ei oska kirjutada, sellepärast et et noorte maailm on nagu mingi selline täiesti omaette nähtus. Aga samas, kui nüüd vaadata, et hästi palju nagu noori inimesi ise on hakanud noortele kirjutavad Neil jälle tihti puudub jälle see kirjaniku kogemus või see, see kirjanduslik küpsus, mis tuleb mingisugust aastate ja kogemuste ka, et et selles mõttes selle noorsookirjandusega ongi nagu asjal natukene võib-olla nukramad, et et ringid, sellised õpetlikud tädikesed võib-olla ei peaks noortele kirjutama, samas noored ise jälle võib-olla ei oska veel nii hästi ja huvitavalt kirjutada, et seda oleks nagu kirjandus seisukohast teisel noorel huvitav lugeda. Et ma mõtlen, et võib-olla noored, et ei peakski, on noorsookirjandust nendele noortele nii väga nagu peale pressima, et võiks leida sealt Neile sealt täiskasvanute kirjandusest midagi, mingit sellist lugemist, mis neid võiks huvitada. Kui minu mõni tuttav midagi teeb teatris või kirjutab mõne kasvõi ajaleheloo või mõne raamatu, siis ikka seda lugedes tekivad mingid pildid sellest inimesest, võib-olla mõni lause tuleb tuttav ette, mida ta on kasutanud igapäevaelus ja noh, kogu see kogu see teos võtab kuidagi hoopis teistsuguse värvi juurde. Et kui teie loete, lugesite oma vanemate lasteraamatuid ja loete praegu oma vendade Mihkli ja Reinu raamatuid, et kas teil ka need mingid naljakad pildid ja seosed tekivad, et ahaa, selline lause, et noh, sellest me ju rääkisime umbes paar päeva tagasi või, või paar paar kuud tagasi või mingid sellised seosed Ja loomulikult ja noh, see ei juhtu ainult nii-öelda lähisugulastega, et eks mul on kirjanike hulgas nagu muid sõpru ja tuttavaid ka, et et ja loomulikult inimene paneb ju raamatusse ikka alati nagu midagi iseendast, et et jah, et seda juhtub. Aga aga on see segav ka. Ma ei tea, ma ei ole mõelnud, et seal peaks segama. No ei, ma nagu üldse ei leia, et see kuidagi Oluline on. Olete te muidu oma oma vendade kõiki raamatuid lugenud ja ema-isa kõiki raamatuid, mis ana kirjutanud? Jah, mulle, ma arvan küll, et olen vist jaa. Teeb selline peresisene arutelu ka, kui kokku saadakse, et, et see oli nii ja too oli nii. Ei, no mis sa seal ikka arutad, et kas sa ju. Halvasti kellelegi ei ütle ja noh, õnneks mul ei ole ka põhjust olnud öelda kellegile halvasti, et, et see on, minu meelest on nagu häid asju kirjutatud. Kas kui teie räägite oma tuttavatega teie raamatutest, kas pigem nende raamatute puhul räägitakse sellest tekstiosast või võillustratsioonidest? Vaat see sõltub, et kui ma räägin ja nagu oma kirjanikest sõpradega, et siis illustratsioonid eriti ei huvita, et siis nad on nagu huvitatud rohkem sellest kirjanduslikust poolest ja oma kunstnikest sõpradega rääkides, siis nad tihti ei ole neid lugusid lugenudki, vaid räägivad, oh, sul olid seal head pildid. Kui, kui see protsess nii kirjutamine, kui illustreerimine mingil hetkel valmis saab, kas tüdimus sellest on väga suur? Päris lõpus ei olegi nagu aga mingil mingil hetkel, nagu selle tööprotsessi käigus tuleb küll selline tüdimus, et kui see esimene õhin on nagu mööda läinud, et siis tuleb edasi töötada natukene, mis kohusetunnet kasutades. Saab seda kuidagi noh, kirjutada ja joonistada niimoodi nii-öelda tehnika pealt ka ilma põled tohutult sinna juurde. Tähendab kirjutada ei saa minu meelest kirjutamisega mul tegelikult ei juhtu ka nii, et mul mingi tüdimus vahepeal peale tuleb, aga, aga pildi tegemise juures küll, et tegelikult illustratsioon on ikkagi hästi palju ka selline nagu tehniline ala, et, et siin on tegelikult palju sellist käsitööd, et võib natukene nagu võrrelda, kui inimene koob kampsunit, et alguses tal on nagu hästi suur õhinat, milline see kampsun tuleb pea, et ta läheb siis poodia, valib kõik need lõngad ja mustrid ja hakkab hooga tegema, aga et siis, kui see selge mingi hõlm on juba valmis, siis ta lihtsalt nagu hambad ristis kov seal kampsuni lõpuni, sellepärast et noh, et seda nagu alustatud, aga et võib-olla mingi suurem nauding sellest kampsunist on kampsuni kudumisest on nagu juba möödas, et, et samamoodi on nende piltidega ka, et kui need asjad, kõik see stiil ja ja kompositsioon on nagu juba välja mõeldud ja paigas, esimene õhin on möödas, et siis, et siis tuleb lihtsalt nagu ära teha. Nende illustratsioonide algmaterjalid vist käsikirjaks nimetada ka, mis te käsitsi joonistatud tunnetel kuskil muidugi pakade vahel kodus sahtlites. Oh, mul ei ole kodus lihtsalt nii palju ruumi, et kõiki säilitada, et, et ei, et need algmaterjalid need ikka enamasti lähevad sinna paberikorvi. Ja nii ongi kahju. Ahaa, te mõtlete originaalillustratsioone, mida originaalid ei lähe? Ei muidugi ma mõtlesin, et alg algmaterjali all pidasite silmas neid lisandeid, et lisandid, mis alguses nagu enne lõpliku töö valmimist tehakse või mingid mõtted, et need lähevad prügikasti, et originaalid, oi ei, need ei lähe, need, need on suur väärtus. Neid hoitakse rahvusraamatukogus osasid ja lastekirjanduse keskuses ja ei, need, need ei lähe muidugi kuhugi prügikasti. Ja kui siis see raamat valmis on ja lõpuks teie esimese eksemplari enda kätte saate on siis juba see rõõm tagasi tulnud ja entusiasm tagasi tulnud või, või on sul üldse oluline hetk? No siis, kui raamat on õnnestunud, et et siis on küll suur rõõm, hästi tore. Et, aga noh, selle raamatu õnnestumiseks ju tegelikult teevad väga paljud teised inimesed peale minu tööd. Tegelikult ühe raamatu taga on ikka väga-väga suur hulk inimesi. Et väga tähtsaks ma pean kujundajatööd ja kui see on õnnestunud ja klapib kõik hästi teksti ja piltidega, siis ma olen tõesti hästi rõõmus. Aga vähetähtsaks ei saa pidada ka nende inimeste tööd ütlevad trükikojas, et ikka väga tähtis on, kes on seal selle trükimasina taga, et ta kuidagi värve nagu metsa ei keeraks. Või siis kõik need inimesed, kes neid raamatuid köidavad, et et et kui see on nagu kõik hästi tehtud ja hästi õnnestunud, et siis on nagu hästi surra. Kuidas see tagasiside hakkab tulema? Kust ta kõigepealt tuleb? No kõigepealt tuleb sõpradelt ja see on alati hästi positiivne, sellepärast et noh, sõbrad ju ei ütle sulle halvasti. Et nemad ikka kiidavad noosis teinekord kirjutab mõni arvustaja lehes, siis tulevad. Jutud sõprade lastelt no siis on tagasiside muidugi mõningal määral ka koolidel raamatu kogudelt, kus kirjutatakse mulle et raamatut on nagu loetud ja hästi vastu võetud. Et sellist negatiivset, et tagasisidet, et seda noh, kuskil internetiavarustes kindlasti on selliseid sapisemaid märkusi ka. Et neid ei tasu väga südamesse võtta, sellepärast et nagu sapiste inimestele ikka ette ka mina ei sunni neid oma raamatuid lugema, et kui ei meeldi, siis ärgu lugeda. Ja noh, nii ongi, et tule tagasiside on see, kui raamaturaamat ruttu läbi müüakse, mida ka ikka tihti juhtub, et kirjastus teeb kohe lisatiraaži, et siis sa saad nagu aru, et et on inimesed, kellele läheb korda see, mis mida täidab. Kas see on ka kuidagi oluline, et raamat kas on kohustusliku kirjanduse nimekirjas või kirjanduse nimekirjas või ei ole? Ma ei tea, tänapäeval vist mingeid selliseid üldis ei nimekirju ei olegi, et nagu see sõltub õpetajast ja koolist, kus ta raamatut loetakse või, või kus, kus ei loeta. Et muidugi on tore, kui, kui kuskil koolis või, või keegi õpetaja on otsustanud minu raamatu lastele lugemiseks anda või soovitada, et et ikka ma arvan, see nagu. Raamatukogu laenutuste juures on nagu kindlasti tähtis. Kas te enne raamatut nii-öelda raamatu kujul loete läbi ka? Aga tegelikult ei loe, et ega ei viitsi enam siit-sealt nagu vaatan, et kuidas mõjub trükiversioonis, aga või noh, kui on mingi pildiraamat, siis ma loen muidugi kus on teksti iga lehekülje peal üks rida, et siis segama muidugi loen, aga pikemaid asju ei loe uuesti. Jutusaade oli täna selline, Piret raud oli meil külas ja Tarmo Tiisler võttis vastu ja Piret saab nüüd öelda ka lõpumuusikapalale mingid sõnad teele. Ah, et see lugu tuleb Nooratsioonzilt, et see on, ma arvan sihukesel laisal mõnusal pühapäeva hommikul lihtsalt selline mõnus vaikne kuulamine. Nii on aitäh veel kord ja kohtumiseni.