Tervist, mina olen Urmas Vadi kus läheb piir elu, tõe ja fantaasia vahel? Kes on omad, kes võõrad mida uskuda, mida mitte. Noh, need on arvatavasti sellised olulised küsimused. Aga meie küsimus on, milline tekst on kohustuslik Meelis Friedenthal jaoks. Head kuulamist. Tere, Meelis Friedenthal. Alguseks, nagu tavaks on saanud, ma tahaks ühe katkendi ette. Et võib-olla keegi tunneb ära selle teksti, võib-olla mitte, võtan täiesti nii-öelda suvalisest kohast, mitte kuskilt lõige algusest isegi mitte. Ristiti siis Lembitu, see kõige ebausutavam ning koos temaga kõik teised, nii hästi naised kui ka lapsed ning mehed, kes linnuses olid ja nad tõotasid igavese ustavusega Kristuse kohustusi täita. Selle oma tõotuse murdsid nad ometi hiljem oma äraandlikud salasepitsustega, aga sõjavägi oli vahepeal linnusesse sissetunginud ning kõik vara riisunud hobuseid, härgi ning kõiki kariloomi ning rohket saaki ära viies ja omavahel jaotades pööriste rõõmuga Liivimaale tagasi enesega kaasa, viies ka see sinilinnuse vanemad, lenditu ning teised. Need lasti nende omale maale tagasi pärast seda, kui nad olid oma pojad pantvangideks andnud. Kõik teekonnalised kiitsid jumalat, kes oli imetabase viisil ilma ammu riistade ning kiviheiteriistade tünnakuta linnuse nende kätte andnud. Ja Kristuse nimi tungis need ka teistesse maakondadesse. Muidugi mõni mõni arvab, et see Kivirähk või midagi sellist, aga Meelis Friedenthal ole hea, ütle ise, mis on. See on jah, ilmselt kõigile väga tuttav haamatuse on Henriku Liivi kroonika mis on mingis mõttes sellise ajaloolise kirjanduse algus mitte ainult meil, vaid ka lätlastel ja leedulastel ja ka isegi soomlastel otsapidi. No see on hästi huvitav, kohe tekib nagu mitu küsimust, et noh, üks asi on muidugi nagu see, et et miks sa just selle teksti volisid. Aga sinna juurde tuleb veel nagu kaks küsimust, et, et et kas see on nagu noh, tõesti õige eesti kirjanik, kas see on eesti kirjandus ja, ja samas ka see, et, et kas see on ilukirjandus, et nagu kolm asja, aga võib-olla seevastu kõigepealt sellele, et miks sa selle teksti valisid? Jah, kui hakata mõtlema, siis loomulikult on see, et kui hakata eesti kirjandusest rääkima, siis silme ette tuleb võib-olla kõigepealt tõesti Tomsahe oma eestikeelse siis oma eestlust siis mõtestava suht romaanidega ja jääbki see, et, et justkui Eesti kirjandus oleks ainult eesti keeles kirjutatud tekstid. Samas on see, et kui püüda mõelda selle mõju üle, mis on erinevatel tekstidel eestlasele olnud või eestlase mõtestamisel olnud siis sama Liivimaa kroonika või see kohalike rebaste ristimise lugu on tekst, mis on mõjutanud meie arusaama endast ja meie arusaama siis sellest, et kes me üldse oleme Euroopa kontekstis palju rohkem võib-olla kui isegi Tammsaare. Sellepärast et kui me räägime kohustuslikust kirjandusest, siis mingis mõttes need testid mõlemad kohustuslikud tegelevad mõlemad sellise aga üles ehitama tööga, mis ongi sageli kohustusliku kirjanduse eesmärk ongi anda kõigile üks tekst, millega kõik on tuttavad, mille üle saab osutada, millele saab vastanduda või millega saab siis kaasa mõelda ja noh, mille ümber siis koondubkise. Kuidas siis iseendast ja maailmast aru saadakse. Nii et selles mõttes noh, mulle tundus, et et võiks arvestades ka praegusel ajal toimuvaid osutlusi siin eestlaste identiteedi üle just see seda teksti välja tuua, esile tuua püüda teda just vaadata nii-öelda eesti kirjanduse kontekstis. Aga noh, muidugi siis on üks küsimus veel, et et noh, kuivõrd kui palju ta on ilukirjanduse, kui palju ta on lihtsalt noh, ütleme ongi nagu kroonika või, või mingi selline ajalooline dokument No siin on mitmed eessõnad Liina Kroonikale ütlevad kohe, et tegemist on komponeeritud teosega ja sellel on palju ilukirjandusele omaseid jooni. Et kas ta nüüd on läbivalt puhas ilukirjandus, noh, see on? Tõenäoliselt ei ole, aga ta on, võiks öelda, et on ajalooline ajalooliselt sugemetega ja noh, sellepärast et tõepoolest ta baseerub ka isiklikul kogemusel Hendriku isiklikul kogemusel ja siis nendel jutustustel, mida ta kuulnud on nii-öelda faktidel. Aga ta esitab seda täiesti selgelt, et noh, teatavat siis eesmärki silmas pidades ja selle eesmärki silmas pidades on ta siis teatavaid aspekte rõhutanud, teatavas aspektid üldse võib-olla kõrvale jätnud ja siis noh, on selge, et tal on mingisugune plaan olnud selle asjaga, mis on see, et, et võiks öelda ju kõigil kroonikatel või, või siis sellisel ajalookirjandusel on olemas mingisugune plaan, aga mõnel on seda rohkem, mõnel on seda vähem ja noh, kui vaadata keskaegsete ajalookirjandust, siis keskaegse ajakirjandusele on iseloomulik, et seda nii-öelda siis sellist ilukirjanduslikku momenti on seal sees küllaltki palju. No siin selle sama kroonika puhul on räägitud, et, et kas see on nii-öelda tellimustöö või noh, et kelle tellimusse noh mitte võib-olla isegi niivõrd otseselt, et kes talle maksis, kes teda toitis sellel ajal vaid isegi noh, selline nii-öelda sotsiaalne tellimus või kellest ta kirjutas, on nagu selge või mis positsioon tal endal on. Aga, aga mida sa selle kohta ütled näiteks mulle tundub, et. See on täpselt nii, nagu sa ütlesid, sotsiaalne tellimus, temal on väga oluline näidata Ta ühelt poolt siis seda, kuidas on see kristlus ja kristlik jumal on toetanud siis ettevõtmisi, kes on siis pidanud seda kristlust enda jaoks tähtsaks, kristlaste ettevõtmisi on toetanud paganate ettevõtmisi ei ole toetanud. Et see on iseenesest on see hästi tüüpiline selline misjoni strateegia või misjoni kirjeldus. Et noh, üks väga oluline viis toimivaks miljoniks oligi näidata seda et pöördudes kristluse poole, saavad need pöördunud selliseid hüvesid, mida neil ennem ei olnud. Nendeks hüvedeks on kahtlemata siseni jumala soosingu jumal soosib kristlasi, aga mitte paganad ning noh, kuna seda on seda teemat hästi palju uuritud ja rõhutatud just selleaegsete haabaste sellist üsna pragmaatilist ellusuhtumist. Et tõepoolest, et kui on võimalik, et saada mingisuguseid hüvesid ainult suhteliselt hõlpsasti vahetades usku, siis väga paljud sellega kaasa läksid, eeldades, et see toob neile siis noh, kas siis kaubandusliku õnne või sõjaõnne või muud sellist, et noh, samamoodi noh, iseenesest kui vaadata, kuidas Needsamad kirjeldatud paganarahvad nii-öelda kasutavad omaenda religiooni omanda jumalaid, siis nad kasutavad neid täpselt samasugusel viisil konsulteerivad nendega nõuavad nende käest mingisuguseid tunnustähti ja et need jumalad abistaksid neid ettevõtmistes ja ohverdavad on, eks ole, loomi et see eesmärk oli täpselt seesama, et tagada edukas toimimine ja kui ilmuvad välja mingisugused uued või uus jumal, kes võiks paremini tagada toimimisse, siis tundub väga pragmaatiline see üleval. Ja noh, see pragmaatiline on minu meelest ka väga õige märksõna, sellepärast et et seesama katkend, mis ma ette lugesin, on üsna nagu suvaline katkenud, aga ta on üsna nagu selline korduv situatsioon, milles jällegi Kristlikult jumalalt paluti abi ja siis oli hea paganad nuttide nende vara riisuda, vange võtta. Ja, ja siis noh, tänu sellele siis kõik läkski nagu väga hästi ja, ja see oli kuidagi väga eelistatud kukkuse tapmine ja nottimine. Sest ütles, et tegemist oli ikkagi nagu püha ürituse või noh, see on nagu irooniline ja naljakas ka muidugi väga julm ka, et ega see eestlastel ei ole just meeldiv lugemine. Kindlasti mitte. Ei, muidugi noh, see on ühest küljest ma arvaksin, et see on üks asi, mida, mida tasuks teha, lugeda seda teksti, sest et ilmselgelt ei ole see meeldiv lugemine ja siit võib järeldan mitmeid asju, kuskohast on tekkinud üldse see ettekujutus sellest, et et eestlased on siis mingisugune grupp inimesi, kes siis vastandub kristlusele ja kes on siis justkui nagu oma siis religioonist ja tavadest kinni nii hoida. Ja siis et nende identiteet seisnebki võitluses selle kristlase vastu. Ja mis on tegelikult noh, väga laialt levinud ja see on tõesti pikalt ongi toimivad nagu üles ehitama. Noh, et selleks, et mõista, kes islam on meil tõesti pruugib vaadata seda kroonikat ja seal kohe öeldaksegi, et eestlased on paganad. Aga et noh, samas on selge, et et Henriku plaan seda kirjutades oligi noh, näidata just niimoodi, et senikaua kui nii ollakse, paganat siin, nii kaua lähevad asjad halvasti, siis kui inimesest saaks eestlane, siis hakkavad haisevad hästi minema, noh, nii nagu juhtus liivlaste ja lätlastega selle päästata pruugis liivlaste lätlastel pöördutaks vestlusesse, kui nad hakkasid juba edukaid sõjalisi tegema eestlaste vastu ja tapma neid massiliselt maha. Ja hunnik küll kurdab selle üle, et, et noh, et nad on erakordselt julmad ja tapavad väga palju rohkem kui sakslased. Aga lätlased ja liivlased just rõõmustasid, et nüüd on õnn pöördunud nüüd neil läheb väga hästi. Et selles mõttes selline nagu identiteedid tikkimine on suuresti just see Henriku plaani tulemuseni, kuigi plaan oli muidugi selles, et näidata, et kui kasulik oleks olla kristlane, siis praeguseks hetkeks vaadatuna või praegusest ajast vaadatuna tundub olevat see, et, et meile nagu kirjeldatakse, millised olid eestlased, kuigi see oli lihtsalt selline, ütleme Henriku kompositsiooniline võte on ja kuidas ta seda asja Sest mulle tundub see seda teksti lugedes siis tekkis nagu see mõte, et see on üks kõige nagu justkui alus või selline esimene kirjalik tekst, kus nüüd räägitakse eestlastest Liivimaast ja nii edasi. Ja, ja siis ma mõtlengi, et aga kui see ongi nagu ühe inimesena luul või et me, me ei saa ju seda mitte kuidagi kinnitada, et võib-olla see ongi nagu samasugune fiktsioon, nagu midagigi kirjutab ulmeraamatu lihtsalt et mingis mõttes võiks olla nagu lihtsalt kellegi muinasjutt või ulme. Jah noh, see, et tõepoolest selleaegseid kirjalikke allikaid on üsna vähe ja need ka, mis puudutavad siis Hendriku kihlatud sündmusi on tal hästi napid paari lõiguga või lausega võtavad kokku selle, mida siis esitab pikalt ja põhjalikult poolest siin on väga raske leida mingisugust kõrvalallikat, mis autoriteetset siis Hendriku nägemust kas kinnitaks või ümber lükkaks. Aga noh, samas on see, et, et teine püsib väga ilusasti mõtlesin, no nii nagu sa ütlesid, et noh, et et see võib olla kellegi ulmejutustuses, paigutasid kohene ühele nii öelda žanr. Et iseenesest ongi selline misjoni, kroonikas on, on täiesti olemasolev nähtus ja seda on leida mitmelt poolt ja noh, need on temaatiliselt küllaltki lähedased ja küllaltki sarnase ülesehituse selles suhtes võib arvata, et et noh, tõesti ka endalgi mingisuguses kultuurilises vaakumis ta võttis teatava siis sellise zhanri vormi võttis üle ja Hakendas seda siis kohalikele oludele. Niiet noh, võib-olla siin isegi rohkem kui öelda, et mingisuguse isiku, üksikisiku luule ja võib öelda, et see on teatav selline žanri poolt peale sunnitud olukord on, et noh, kui inimene on juba võtnud ette kirjutada mingisuguse žanrid sinna, siis ta paratamatult jälgib selle reegleid või tavasid on ja kuidas seda, kuidas seda üles ehitatakse, nii nagu eks ole et inimene, kes peab matil kõnetan ja ta peab paratamatult pidama kõnet ja need on väga raske midagi muud seal teha, on see, see, see asja formaalne, et on talle justkui ette antud päris suurt vabadust sellega tegeleda ei ole. Nojah, see võib olla ka täpselt samal ajal kuskil euroopas kirjutati nagu selliseid ajalookäsitlusi või noh, sellises võtmes ja noh, see ongi sealt ära tulnud. Just just ei noh, sellepärast, et on olemas ju tegelikult, et päris, mitte võib-olla päris samaaegseid natuke varasemaid, üsna sarnaseid, selliseid missini kroonikaid, mis on nahast, lähtuvad täpselt samamoodi sellisest paganat jaa, kristlaste vastandamisest ja mis siis viivad paratamatult alati lõpuks välja selleni, kuidas siis kristlus võidab paganluse teine variant muidugi kroonika kirjeldamisel see, kus räägitakse sellest, et kuidas siis mitte ei toimu see niimoodi, et kus näidatakse, on, nad on kuidagi väga halvad ja, ja kristlus siis võidab vaid teine vahend on see, et, et kirjeldatakse siis kristlaste sellist väga positiivset maailmavaadet ja kangelaslikku käitumist jätkama, ülistatakse siis nii-öelda omasid. Et selles mõttes on Henriku kroonika on pigem selline, et ta nii väga noh, ta tegeleb küll muidugi ka nii-öelda siis omade ülistamisega, kuna see pilt on tal palju kirju, siis Anda, ta näitab ikkagi ka mingisuguseid nii-öelda erinevusi siis kristlaste vahel nii taanlaste kui ka siis sakslaste ja, ja siis noh näiteks eks ole venelastest, kes kaad vestlesid, aga siis nii-öelda ortodoksid, et selles mõttes ka see, see pingejoon on seal sees, nii et see olukord on segasem ja siin kujunebki peamiselt siis vastandus pagaduse. Kui veel mõelda selle peale, et kuidas see Hendrik meid, eestlasi näiteks, aga neid kõiki neid väikseid vaid, kes ei ole kristlased, käsitleb, siis see on tegelikult noh, mitte võib-olla alati nagu väga vaenulik või aga, aga igatahes on nagu selline pruugigi noh, mingit, et noh, meie eluolu või mingit religiooni kuidagi mõista või, või noh, seda noh, enda kõrvale seada, vaid see on a priori nagu midagi madalat ja loomalik. Siin on Henrik, on selge programm, et kristlased moodustavad sellise ühtse tsiviliseeritud maailma ja paganad on siis ta sellise kurjade jõudude poole peal, aga samas ta ei ole üdini vaenulik, vaid ta mitmes kohas toob välja siis kas liivlaste või eestlaste pluss ja nende koostegutsemist ja ta suhtub neisse siiski või, või meisse siiski suhteliselt, et hästi noh, kui näidatakse häid omadusi, sellepärast et noh, kui on, võideldakse vapralt, siis ta toob selle välja. Ja kui toimub lepingu murdmine, siis ta kurdab väga selle üle, et kuidas käitutakse ehituslikult selles mõttes, et see joon iseenesest ei jookse talle mitte ainult nagu paganate ja kristlaste vahel, vaid ka vapra ja argpükslikku või siis truu ja siis vannet murda. Sellise suhtumise vahel. Nii et ei ole päris täiesti mustvalge, et kus on häid omadusi, siis näib, et ta tunnustab seda ka väga hästi. Ja noh, siin on veel üks moment juures, mis on, et see kristlaste ja paganate vaheline piir jookseb ka selle koha pealt, et kui inimesed said kristlaseks, siis oli selge, et nad kuulusid mingisuguse teistlaadse maksu alla. Et ennem võib vaadata, kuidas see on niimoodi, et eestlased maksid maksu venelastele ja siis, kui neid ristiti siis nii-öelda ladina usku katoliiklus, siis nad muutusid maksukohustuseks siis kas siis iial või noh, kellele siis parajasti see. Praktiline edasi jah, et selgelt ei ole see, et kristlus oleks mingisugune puhas, selline religioosne mint Vaideta oli teatava lepingupidamise tähenduses ja senikaua, kui siis inimene oli kristlane, tähendas seda, et ta peab sellest lepingust kinni pidada ja sellega saab mõtestada ka siis nii-öelda sellest kristlusest ära pöördumise juhtumeid, et siin ei olnud sageli Uskyotanud vastu, vaid lihtsalt ei tahtnud raha. Sageli küsimuseks ei olnudki mitte mingisugune religiooni ideoloogilised seisukohad, vaid küsimuseks oli lihtsalt see, et kui sa ei olnud Christian, siis sa ei pidanud neid enam maksu maksma. Ja et siin ei olnud tihtipeale noh, kui vaadata üldse, kui palju ja vot siis nii-öelda siis sellist kristlusealast haridust sai, et sai nii minimaalne, et üsna selge ei olnud siin küsimus mingitest ideoloogilistes küsimustes, vaid sellest, kes kelle maksustamise alla kuulus. Ja et sellel teemal paljuski on öeldud, et sõda peetigi peamiselt sellepärast kes keda maksustes. Üks nagu selline liin, mis selles tekstis on, et et kuidas siis noh, Liivimaal hakataksegi kristlust paika panemas maad võtma see Kristes, et see on küll paarikümne aasta teekond, et selles suhtes on seal päris nagu ma isegi proovisin nagu kaardi peal niimoodi laiali ajada, et kuhu, mis aastal, kuhu see jõudis, ja see pilt oli päris nagu huvitav, et mis alad, mis hetkel läksid, kellest said liitlased ja kuhu siis tulid ja siis mingil hetkel tulid venelased eestlastele nagu liitlasteks ja siis vahepeal tulid itaallased Tallinnat võtma ja nii edasi ja nii edasi, et et selles suhtes nagu väga-väga jälgitav ja väga selge nagu kompositsioon No kindlasti selle koha pealt, et, et Henrik ise võttis paljudest nendest sündmustest osa ja paljude sündmuste kohta said ja teavet ka nende inimeste käest, kes ise olid sealt osa võtnud, seda aeg-ajalt isegi räägib, et et noh, kui oli näiteks lugu sellest, kaaslased piinasid surnuks mingi preestri, siis ta räägib, et noh, et seda rääkisid mulle liivlased, kes olid kinni võetud ja pärast pääsesid ära, kui, kuidas see täpselt toimus. Nii et noh, tal on oma selline selge ettekujutus asjast olemuselt on nende sündmuste keskel elanud. Aga noh, selge see, et temal sellist kaardi peal vaadatavat ülevaadet päris hästi sellest ju ei olnud, sellepärast et selleaegseid kaadi noh, ei olnud nii-öelda Üldises mõttes vaid neil oli just oluline see, et kuhu on kui pikk teekond ja kui palju võtab aega mingisugusesse piirkonda, mine, nii et mingis mõttes selleaegsed kaardid olid rohkem sellised. Vaimsed kaardid, et võib-olla, et mingisugune piirkond, mis geograafiliselt võib olla lähedal, aga teatud mõttes sinna keeruline või ohtlik, et see justkui tundub kaugemal olevat kui teekond, mis on geograafiliselt justkui kaugemal, aga see siin on kiire ja lihtne, sellepärast et nii-öelda see ülemine suhtlus on iseenesest seal väga tihe, seda see toimib sageli seal takistusi online näiteks tormid, aga see mingil põhjusel jääb mulje, et üle suhtes on palju lähemal, näiteks kui suhtlus Põhja-Eestiga või, või et mis on geograafiliselt tegelikult lähemal. Hendrik tema kirjutaja positsioon on ka selles suhtes huvitav, et ta tõepoolest on mingeid asju kuulnud ja mingite asjade sündmuste endi sees olnud, et noh, mul tuleb meelde üks seik, kus ta, saarlased olid oma laevadega nagu nende laevade ümber piiranud ja nad istusid seal ja palvetasid ja jumal tuligi neile appi ja ja kõik läks õnnelikult, et sealt oli konkreetselt ise. Aga mis on huvitav, et, et ta kuidagi endast absoluutselt ei kirjuta, see on muidugi nagu see klooniku positsioon ka. Mingis mõttes on see naljakas, sellepärast et, et ta ei ole ju puhtalt mingi faktikeskne, vaid ta ikkagi on, et ühed on väga õiged ja õilsad, teised on peaaegu nagu loomad, keda võib vabalt nottida. Et kui selline nagu positsioon on olemas, siis siis endast ta nagu ennast täiesti nagu taandab, et on nagu mingi trükimasin. Jah, aga kuidas seda on võimalik mitme kandi pealt vaadata, et ühe pealt on see, et ta tõepoolest hinnast autorina ei käsitle. See on selleaegne kirjutamiskonventsioon, khati üldiselt väga vähe selleaegsetest autodest midagi teada. Et isegi kui vaadata noh, näiteks 13. sajandi mingisuguseid ilukirjanduslikke tekste siis tõepoolest on need tekstid võivad kirjeldada tõesti funktsionaalseid sündmusi, aga hoolimata sellest teksti autorist praktiliselt midagi teada isegi tegelikult hilisemal ajal näiteks kui me võtame Shakespeare kas või siseks temaga oma tekstides iseennast, eesti ei dramatiseeri seal ja tema isiku kohta nagu noh, et, et kuidas teada saada, on hoopis mingisuguseid teisi teid pidi. Et selles mõttes sellise autoripositsioon on või auto enese teadvustamine on suhteliselt hiline ja noh, seen seondub ikkagi pigem pigem sellega, kus hakatakse väärtustama just sellist nautima reaalsust. Et see on teema, mis on kusagil ütleme, hakkabki varauusajal hakkab see pihta, et nii antiigist kui ka keskajal on originaalsus väga kahtlane asi, et see, kui miski on uus, siis on seal kahtlustav, võtab ja kui sellega ei ole, sellel ei ole võimalik leida mingisuguseid seoseid näiteks kas siis piibliga või antiit filosoofidega või kellegi teisega siis asi õige olla. Ja et, et seetõttu noh, jätkub see traditsioon jätkub isegi vaha USA näiteks isegi njuuton. Kui ta räägib oma teaduslikest teooriatest, siis ta seob need piibli, ütleb, et kõik see on seal juba piiblis tegelikult ennem kirjas, et see ei ole midagi uut ja valjud siis filosoofika ütlevad seda, et see, mis mina räägin, siin ei ole midagi uut, samade sõnadega on kirjutanud juba näiteks plaatonen sellisele-sellisele tuginevad autoriteetide, aga nad ei tuginesid autoriteetide, vaid nad tahavad anda sellise ettekujutus, et see ei ole uus. See noh, mõte, sinul võib vaadata seda mingisuguse sellise ajaloo käsitluse häält, et noh, et alguses on kuldaeg, kus on kõige paremini, siis on hõbedane, pronksile lõbu lõpeb siis hauast ajajärguga, kus siis on kõik juba mandunud ja neid noh, teadmised või, või ideedele, mis on võimalikult lähedal, sellele kuldajale on kõige paremad ja edaspidi paremaks ei lähe njasse. Ja see pööre tekib, kusagil ongi ikkagi vahe usa, tekib pööritus, kui on siis see, et, et kõik, mis on vana, tunnistatakse igal juhul halvaks ja püütakse näidata selle vanaga ei ole mingisugust seost. Siis hakkab jälle vastupidine häälestus pihta. Et kus siis iga auto püüab näidata, et kuidas tema ideed on täiesti uued, tal ei ole eelnevatega mitte mingisugust seost kuskil keelavad ohutult eksinud ja alles nüüd on võimalik õigel viisil sellest asjast rääkida. Jah, see on selline, et kui hakata vaatama 18.-st sajandist edasi, siis väga paljudele tekstidele ongi seiskus autos kohe alguses väga selliselt pompöösselt väljendades räägib, kuidas kõik on, eelnevad on nii halvasti kirjutanud, aga nüüd lõpuks ometi on esitatud tõeline ja õige arusaam sellest asjaolust. Ja kuna ilmselt kuulub siis sellesse varasemasse perioodi, siis täiesti selgelt, et tema autorina ta ei tahagi esile tulla, sellepärast et kui ta peaks esile tulema, siis ta peaks rääkima iseendast. Et iseendast rääkimine on enda isiku esile keevitamine, eks ole, see on ühest küljest on sellesama alandlikkuse vastu, teisest küljest on jälle see, et võib tekkida kahtlus, et äkki siin midagi uut öeldud. Ja siis võib-olla sellepärast ei tasu siis ise rääkida. Et selles mõttes ta kuulub sellesse varasemasse organisatsioon. Siiski kesta on lätlased on öeldud, et, et ta on ikkagi olnud lätlane, aga sakslased arvavad, et on ikkagi sakslane ja nad on toonud ka mingeid näiteid, et et kui ta räägib nagu nagu meie-vormis, siis ta räägib nagu sakslastest. Jah, eks see on, kuna ma iseenesest ju selle Henriku ja selle ala asjatundja on siis seal otsus ja kui asjatundjatele aga, aga noh, kui vaadata kas või seda tekstisiseseid viiteid, siis tõesti pigem mulje, et ta kuulub sakslaste hulka, noh, kas või näiteks seda, et ta ei kasuta seal väga palju lätikeelseid sõnu on ja et rohkem on isegi eestikeelseid sõnu seal kasutatud ja selleks, et ta niimoodi suudaks kirjutada, hoolimata sellest, et on öeldud, et tal on siiski suhteliselt lihtne kirjutamisstiil. Et ta väga palju ei kasutanud mingisugust antiikkirjandust noh, kaasaegset kirjandust ikkagi, ta on saanud päris korraliku hariduse, tal on üsna selge arusaam retoorikast tunneb piiblit hästi, nii et ta on saanud mitte sellise lühiajalise, vaid ikkagi küllalt põhjaliku Meie see saata nagu vaatenurk on seetõttu, et me loeme nagu need teksti uuesti üle neid kohustuslikke tekste ja siis mõtlema, et kuidas, nagu need asjad nagu täna toimivad ja kas, kas, kas midagi on nagu muutunud selle teksti puhul on nagu muidugi hästi huvitav seda küsida, et nad seal võiks ju nagu öelda retooriliselt, et nagu midagi pole muutunud või kõik on muutunud, et aga aga mis on need asjad, mis nagu sina nagu Meelis Friedenthal välja tooksid selle teksti puhul? Mina tahaksin just seda tahaksingi välja tuua, et kui seda käsitletud paljuski siis või püütud käsitleda sellise ta objektiivse ajalookirjanduse just sellel perioodil, kui eeldati ajalaga ühenduselt, et ajakirjandus peaks käsitlema ajalugu, nii nagu ta tegelikult oli siis nüüd, kui on järjest enam enam hakatud, olgu vaatamata, ongi väga mitmed esindajal on paralleelselt väga erinevad ajalood siis on seda võimalik ja noh, iseenesest tulebki seda vaadata justkui sellise ilukirjandusliku ajalookirjandusena. Et ta ei ole mingit pidi, ei, ta ei püüagi anda sellist objektiivset ajaloopilti ja see iseenesest on Mosmol mitmes mõttes vabastav. Kui seda sellise pilguga lugeda, et siis kaotavad ka need dramaatilised sündmused ja mis on tõesti eestlast kujundanud sellisel viisil, nagu ta on mitmeski mõttes oma teravuse ja neid on võimalik vaadata nii ühelt kui teiselt poolt esitada küsimusi, miks need on siis niimoodi komponeeritud. Nii et, et see tekst, kui seda käsitleda ilukirjandusena, muutub minutis isegi palju huvitavamaks. Nojah, need on see Eesti ajalugu ka välja tulnud, mis on palju poleemikat tekitanud, et et noh, et kogu see muistne vabadusvõitlus, et noh, tähendab ka tõepoolest, et seda ei saa kuidagi võtta niimoodi pühatööna vä. Noh, pendaik on iseenesest võiks öelda, tema teene on selles, et me saame käsitleda seda muistse vabadusvõitlusele. Et noh, kui enne oli juttu sellest, et kuidas on siis kiirendus mõjutanud meie enesepilti siis see käsitleme siis eestlaste muistset vabadusvõitlust üldse sellisel kujul on puhtalt Henriku teine. Et tema on andnud sellise noh, küla maagilise ja võiks öelda kohati nagu kurbade tagajärgedega lõppenud sellise loo, aga ta on andnud selle loo on, ja mida on siis käsitletud pärast tohutult, eks ole, õpetas meil siin praeguselt kivi, aga ja, ja et, aga alustades kõigi nende tasujate meelise tasujate kõige muude, sellistega, et sellise tausta sellel nad on andnud ja noh, ja põhimõtteliselt ütleme niimoodi, et on sellega ise algust teinud. Et ühest küljest võib öelda, et jah, et lähetuseni kristlased tulid siia ja hakkasid hakkasid eestlasi siis vägivaldselt ristiusku pöörama, aga samas andsid kohe rahvusromantilise kirjelduse meile endale põhimõtteliselt sama asi, mis juhtus 19. sajandil baltisaksa selles traditsioonis, et noh, jah ja see on võib-olla see on isegi veel traagilisem, eks. Üks asi muidugi on see, et ta on hästi nagu faktitäpne, mis puudutab aasta arve, nimesid, mingisuguseid tõepoolest lahingute kirjeldusi tõepoolest, kes kuhu liikusid, kellega liitusid ja nii edasi aga, aga noh, mingis mõttes, et kui hakata mõtlema, et nagu selle visuaalse pildi peale, et noh, et kuidas siis inimesed nagu elasid siis selle kohta tegelikult väga palju me teada ei saa või et, et me ei saa noh, tegelikult nagu mingit mängufilmi tausta sellest kokku panna. Jah, see on üks asi, mille üle on tegelikult osutatud mitmel moel, et ta on jah, tõesti nagu vähe visuaalne ja üldiselt ongi väga paljud varaste tekstide keel ongi suhteliselt vähe visuaalne, sellepärast et võib spekuleerida, sellel aegne see nii õppimine kui ka kirjutamine oli selgesõnaline, kirjeldati olukorda ja ei püütud luua inimeste silma ette. Et kui filmi praegustel sageli ikkagi see, et kui lugeda mingit teksti, Ta hakkabki nagu silme ees jooksma film, kirjeldused annavad siis sellise sügavuse toonid meeleolud aga noh, varasemates tekstides seda eeti ei esine. Ja noh, siin on selle üle arutatud, mispärast see niimoodi on, et see võis olla näiteks ka ja sellest, kuidas loeti, et lugemiskiirus tunduvalt aeglasem ja ei tekkinud sellist praeguste niimoodi, et kui lugeda, siis ikkagi inimene neeldub sellesse teksti, ta elabki selles tekstimaailmas. Aga kui lugeda aeglaselt ja nii nagu seal sellel ajal loeti pool hääli vaikselt omaette pobisedes siis seda efekti ei teki, nii et noh, see võib olla üks põhjusi mikspärast sellele nii-öelda sellisele pildi või filmilikkusele ei pööratud käelist tähele. Noh, aga noh, teine küsimus ongi selles, et Ta rõhutab neid teemasid muidugi, mis tunduvad talle olulised sellel hetkel Jaan eeldab, et eluolu, sellega on ju teised niiehknaa kursis. Sest et noh, tema publikum ikkagi ei olnud muidugi täna tänapäeva eestlane, vaid tema publikum olid tema kaasaegsed eelkõige siis inimesed, kes on Saksamaale noh, need, kes peavad siis lõbuks siia tulema ja saama aru, mis, mis olukord siis Eesti- ja Liivimaal valitsev Et sa nimetasid neid tekste tasujate meelist ja samas ka seda üleüldse seda ajaloo mingi käsitlust, et kuidas seal on Hendrik andnud meile üks selline viimane suurem küsimus minu meelest ongi nagu see, et, et noh, see on muidugi hästi fantaasia küsimus, aga et mis siis, kui meil ei oleks seda teksti? Et kas meie nagu rahvuslik identiteet või mingi ego oleks hoopis teistsugune? Ma usun küll, et oleks, sellepärast kindlasti on näiteks ei ole sellist teksti ja nende identiteedis ei mängi selline muistse vabadusvõitluse praktiliselt mitte mingisugust rolli. Et neil on, tulevad esile hoopis esimesed piiskopid, kes on selle tegutsenud esimesed kloostreid. Et see rõhuasetus on hoopis mujal. Nii et ette kujutada, et noh, see on tõesti isegi spekulatsioon, aga kui seda teksti oleks olnud, siis võib-olla oleks meie siis nii-öelda see arusaam minevikust hoopis vähem. Ta vastandab. Et sellepärast, et see vastandus, mille Hendrik on andnud, on tänapäevani veel olemas ja kasutuses. See tekitab mingisugust, nagu nagu vimma ja viha just. Noh, see endale selgelt jah, selles mõttes on tal hästi õnnestunud, et tema eesmärk oligi ju näidata tohutut erinevust, aga tahta, et tema eesmärk oli muidugi näidata kristlastele, kuidas paganat, ideeni kuidagi jumala maja aga kuna püüda, nagu siis vaadata nii-öelda kohalikud poolelt on ja siis see on hoopis vastupidine. Ja noh, ma nüüd seda uuesti üle lugedes proovisin siis vaadata või lugeda seda tõesti noh, esimest korda ma lugesin seda ka suhteliselt ammu siis võtsin ma selle teksti ikkagi vastu niimoodi, nagu ikka iga eestlane võtab vastu seda teksti lugedes, et samamoodi eestlaste vastu viha ja ja et tunne elada Kaasava kannata nende vabadusvõitluses, aga nüüd proovisime, lugedes nii-öelda vastaspoole pealt vaadates seda ja nagu krooni see on selline tundmatu maalane kaardistatakse just ja noh, et ja siis tulebki, et, et selline poolelt vaadatuna, et tegelikult ei kehtigi esile sellist mingit ühtset rahvast seal väga, seal on erinevad grupid, kes seal omavahel kokkuleppeid teevad, ehituslikult käituvad ja siis on see, et algul Väigi festlike selline kogukond on ja mis seal siis järjest laieneb ja, ja püüab seal leida võimalusi arenemiseks. Pilt on siis noh, sellise poole pealt lugedes hoopis teine täiesti selgelt, et kumbki pilt ei ole siin kohe korrektne, et aga noh, see on nagu ilukirjandus rongijatega ühes tõlgendus pole sellel asjal. Meil selles saates kohustuslik kirjandus on ikka see rubriik olnud, kus siis kaasaegne eesti kirjutav kirjanik kirjutaks selle teose siis Liivimaa kroonika uuesti, aga selle teose puhul mulle tundub, et ei ole vaja seda teha, sellepärast et Andrei Hvostov oled seda juba teinud. Et 2006. aastal oled sa kirjutanud näidendi Hendrik, kus siis peategelane ongi erinevus vanuses? Kroonik munk Hendrik. Siin näidendis on ka juttu sellest ajaloo ümberkirjutamisest siin peale selle tegelase Hendrik on Velgat tegelane saunamees kellelt tagant tunda Jakobsoni tegelast või Jakobsoni. Ja siis Jakobson räägib sellest, et jah, et vot sina kirjutasid küll oma ajaloo hakkavat mina või meie kirjutasime ikkagi oma ajaloo, noh, ma loodan, et ma ei tea, kas sa mõtlesid ka Jakobsoni-sele saunamehel, küllap mõtlesid, aga aga mulle tundub, et, et see sinul näidend on ka paratamatult mingis mõttes nagu ajaloo ümberkirjutamine. Sina selle kohta ütled. Kui ma nüüd hakkan sellele näidendile praegu tagantjärele mõtlema meelde tuletama, siis kõik need, minu praegused mõtted, emotsioonid paratamatult seotud selle suure tüliga, mis praegu ajaloolaste vahel on puhkenud just ja selles selles mõttes retrospektiivne omaaegsele Hendrikule. Kui ma hakkan mõtlema, et omal ajal üldse, miks ma kirjutasin mõttelise Eesti ja pärast seda näidendi Henrik, siis ma kirjutasingi selle usus, et, et need teosed aitavad ära hoida just nimelt seda tüli, mis praegu puhkes, vot kui naiivne, ma olin jaid, ma tahan midagi ära. Mõtlesin, ma mõtlesin, et et sellega, noh, selliste selliste selliste tekstidega saab kuidagi nagu kas teed tasandada või ehitada mingisugust arusaamissilda. Aga nagu täiesti tunnistama, et ma kukkusin sellega läbi ja saunamees, keda sa, kellelt sa kahtlustad Jakobsoni, täitsa nõus, et see võib olla Jakobson, aga mina pidasin silmas siiski ühte märksa kaasaegsemat kaasaegsemat persooni, kes ka praeguses ajaloolaste tülis on, ütleme selline väga väga valjuhäälne ja väga silmapaistval kohal, Lauri Vahtre siis paraku küll jah, tema, tema õilis, kui oli mul tõesti silme ees Aga mis oli nagu see sinu sa ütlesid küll, et sa tahtsid seda nagu tüli ära hoida, noh, see küsimus praegu on ju selles, et, et kas meil oli siis muistne vabadusvõitlus või mitte, et siinse tegelikult, et noh ju räägid nagu eestlastest või eestlaste võitlusest vastupanust, et siin on Hendrikule ilmuvad erinevad tegelased paljud neist on ka eestlased, et üks on ka just nimetatud Jumalaema Maarja ja siis tuleb saarlane, kes on eriti vägivaldne mees, räägib sellisel lõbusal toonil, kuidas ta igal pool käib rüüsteretkedel vanasti täis Rootsis ja Taanis, aga nüüd, kui Riia linn ehitati, siis on väga hea Riias, kui palju lähemal tapmas ja röövimas käia. Et ühesõnaga, ja siis on veel Raikkülanaine arheoloogia taarausuline, kes on noh, nii-öelda eestlased, et sul see, see Eesti pool on nagu esindatud ja mulle tundub, et ka ta olgugi, et see on läbi selle Hendriku, aga see vaatepunkt on ikkagi nagu teine, kui, kui Henriku kroonikas. Ütleme niimoodi, et, Selle selle näidend, eellugu noh, need eellugusid on mitmeid, aga üks eellugu on selline, et et kuna ma olen ka juba ülikoolist alates ja, ja peale sedagi lihtsalt sellisest professionaalsest huvist lugenud palju eesti ajal Valaste kirjutatud tekste just nimelt sellest muistse vabadusvõitluse aegadest siis mind häiris juba tollal ja mida enam ma nüüd lugesin, seda enam hakkas häirima selline kuidagi nagu kohtumõistja. Selline selline roll, mis, nagu Eesti ajaloolased võtsid siis kroonika Henriku suhtes. Et küll ta oli selline pime keskaegne munk, kes mitte midagi elust aru ei saanud, küll ta oli ühekülgne küll ta oli ühemõtteliselt meie suhtes vaenulik, küllasel õigustas mingisugust rööveldiku poliitikat. Ühesõnaga, et teda teda paati Talle läheneti tänapäevastest mõõdupuudest lähtudes. Ja kui ma kirjutasin näidendi Henrik, kus ma siis lasen kroonikul endale lava peal rääkida iseenda eest. Et see oli minu kui ajalugu õppinud kirjaniku katse anda sellele sellele kroonikale keda on nüüd juba 150 aasta jooksul moderdatud, kellele tundud pähe kõiksugu mõtteid, on tõlgendatud nii pidi ja naapidi, et anda talle võimalus siis iseenda eest nagu sõna sõna rääkida ja öelda. Ja need, need vahvad tegelaskujud, keda sa kõikkinud üles loetletud, et et need on siis, ütleme tema dialoogipartnerid, need, kes tulevad õigetel aegadel õigetes stseenidest olevat kõrvale ja nad siis nad suhtlevad Hendrikuga. No Hendrik on sealses kusagil sellises surmajärgses Limbos. Kusagil ta on kusagil sellises kohas, mis pole ei põrgu ega paradiis, ei ole ta kumbagi teeninud. Ta Ta on seal noh, selline selline suhteliselt ütleme ütleme, inimene, kes, kes, kes tunneb, mingit teatud südametunnistus piinasid, ta ei ole, ta ei ole sugugi nüüd õnnelik selle kõige ülemist oma elus on korda saatnud, samas temas on teatud kahtlused. Kas see kõik ikka on väga kristlik olnud, mis on korda saatnud. Ta on seal kindlasti kindlasti teatud teatud selliseid tema pihta suunatud süüdistus noolte suhtes on selline väga nõrgestada kõike omaks võtmast, sest see lihtsalt ei vasta tõele. Et ma olengi seal püüdnud kuidagi siis sellist keskaegset kroonikud näidata, tema enda ajas tema enda mõttemaailmas ja kuidas tema, tema mõttemaailm, see keskaegne maailm kuidas põrkub siis seltsis nende järeltulevate põlvede interpreteerimiskatsega, mis on seejärel tulevad vaata põlvede vaade keskaegsetele sündmustele on ju kõik mõjutatud tänasest päevast mingisugustest, hetke poliitilistest sündmustest, mingisugustest tendentsidest ja siis neist lähtuvalt kõike minevikus toimunud kogu aeg tõlgendatakse ümber ümber ümber toimub põlvkonna ajal. Ja see tundub kuidagi nagu selline lõputu protsess olevat. Järgmine põlvkond tuleb, loeb Henriku kroonikat viimasel ajal üha vähem loeb, leiab sealt mingisugused mingisugused sellised lõigud, mis nagu sobivad selle hetke hetkeolukorraga ja siis nende lõikude külaliste jaoks need mingisugused järeldused, öeldakse, et, aga vaat too aeg oli selline ja vat Hendrik oli niisugune ja, ja kõike seda, mis tookord toimus, liige ma olen siis üheksasadat aastaid tagasi, et seda kõike tuleb siis mõistavatest niimoodi. Noh, see ongi see kõik tundub kuidagi selline natuke nagu vägivaldne või ütleme, kui rääkida Henricus, siis sellise sellise isiksuse ahistamisena. Ja ja tuua ta tuua ta persoonina vale ja anda talle siis võimalus enda kaitseks midagi öelda, et see oli see, mis mind paelus. See vaidluse vaidlust selle ümber, et mis ta on, et noh, see on ka niukene kestnud kestnud Raivo kui, kui, kui pikka aega. Et kui, kui nüüd vaadata ka selle käimasolevat ajaloolaste tüli nagu tagamaid, siis arutlused arutluses Hendriku kroonika nagu ka autori ümber, et noh, viimane selline, selline suurem ettevõtmine selles valdkonnas oli aastal 2008, kui meil siin Tallinnas toimus lausa rahvusvaheline konverents kus oli siis Medjeviste vastava vastav ajastus spetsialist Inglismaast kuni Soomeni kohal. Ja nende materjalide põhjal anti välja ka üks väga soliidne põhjalik artiklite kogumik, mis ilmus küll inglise keeles aastal 2011 ja mõned eksemplarid on siis meil Teaduste Akadeemia raamatukogus olemas. Ja kui sa näiteks neid neid tekste loed inglisekeelseid tekste, siis ma ei tea, kas inglise keeles maateaduste keel või on asi selles, et nüüd eksemplar on liiga vähe. Igatahes igatahes need inimesed, kes HS tormanud sinna selles ajaloolaste võitluses siis nüüd on nii-öelda nagu selle selle õige poole peal ütleme selle Laur Lauri Vahtrele pool tuleb välja, et need inimesed pole absoluutselt noh, neid tekste lugenud et tegelikult nad ei tea, mida Anti Selart ja tema kolleegid üldse silmas pidasid, kui nad kirjutasid just niisuguse Eesti ajaloo teise köite, nagu nad kirjutasid No mis sa proovid kokkuvõtvalt öelda, mis on et mis need tekstid nagu ütlevad, et mis on need põhi Nagu sellised noh, just sellised ütleme, uuema ajaloo teaduse lähenemisviisid, et me teksti analüüsides püüame nagu näha seda ajastut, kus see tekst on kirjutatud meie lähteteksti analüüsil, mitte tänasest ajastust tollest ütleme konkreetselt 13.-st sajandist ja too inimene, kes 13. sajandil elas, kuidas sellise teksti kokku pani siis miks ta just niimoodi kirjutas ja mitte teistmoodi. Millised olid tema tookordsed mõjutused milline oli tema mõttemaailm, milline oli üldse tema teda ümbritsev keskkond? Ja selline lähenemisviis on, ütleme nüüd sellisele Taarja vahtralikule koolkonnad on täiesti arusaamatu, kuna Lauri Vahtre on näiteks täiesti ühemõtteliselt avalikult deklareerinud sealsamas ajaloo muuseumis, et 1000 aasta tagune eestlane on põhimõtteliselt samasugune inimolend nagu nagu praegune eestlane samasuguse mõttemaailmaga. Kui eestlane on siis seda siis järelikult täpselt samamoodi ütleme võib võrdusmärgi panna ka keskaegse tooniku ning praeguse noh, ma tea poliitkommentaatori vahele. Iseenesest on see selline hästi absurdne mõttekäik, aga nagu huvitav, et seda absurdset mõttekäik on ülimalt keeruline ümber lükata vastu vaielda. Ja inglisekeelne kogumik, mida ma olen nüüd huviga lugenud, et see nagu tegelebki sellega, et ta lihtsalt analüüsib miks Henriku kroonikas Põhjalikult võetakse kõik, et kasvõi, et miks on nii palju piiblitsitaat on ja miks ta just sellist sellist ladina keelt kasutada ja mitte teistsugust. Millised olid tema tööandja huvid siis Riia piiskopi huvid? Kõik sellised ülimalt huvitavad küsimused. Ja kui sa neid kõiki, neid ajastu spetsiifilisi oktav argumente võtad arvesse, siis sest see kroonika hakkab hoopis teistmoodi kõnelema. Tänases saates rääkis Henriku Liivimaa kroonikast Meelis Friedenthal ja oma Hendikust Andrei Fosto. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.