Elamuselamus. Enamus. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kas elamus on seotud ainult inimestega või on siis seotud ka loomadega, näiteks kolme karuga? Seda teab Riho Unt. Head kuulamist saada. Elamus valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tere, Riho Unt. Tere hommikut. Ma tahtsin alustuseks küsida, nii nagu me Jan kausiga, kellega me seda saadet vaheldumisi teeme, ikka külaliste käest küsima, et mis see elamus sinu jaoks on? Elamus no ütleme, see on nii suhteline mõiste, aga momendil on see ikkagi kauaoodatud kevad on üks suuremaid elamusi, mida ma praegu põen ja, ja mille nimel ma töötan. Aga teine elamus on kahtlemata see, mis mind juba 30 aastat ärkvel hoidnud on uue filmi või ütleme, kaasaegses keeles uue filmiprojekti algus alustamine, see on elamus. Aa, see on küll huvitav, sellepärast et mina, kes ma olen natukene kujutan ette seda, seda filmitööstust ja selle just nimelt seda projekti käivitamist, see tundub nagu see, et muidugi kindlasti selline ideede genereerimine ja uue looja poeetika ka väljamõtlemine, hästi huvitav, aga, aga kõik muu sinna juurde kõik mingisugused rahad ja mingid sebimised, et ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud. On see ka sinu jaoks elamus või mis see selle protsessi juures elamus? No tähendab elamuseks, kui nii võib nimetada, on ikkagi selle selle loomingulise protsessi käivitus ja, ja selle ülesandest jagusaamine, mis sa iseendale oled püstitanud. No mis puudutab, näid rahasi, siis see käib ju ikka nagu nagu alati, sa kirjutad valmis projekti siis saadata erinevatesse institutsioonidesse läbi produtsendi, muidugi, nemad nagu ajavad seda asja ja vastutavad. Ja kui sealt tuleb positiivne vastus, siis sa unustad need rahamured, et või, või, või selle finantsi absoluutselt ära vaid üritad sellest ajast, mis sulle on antud, kinni pidada ja pühenduda ainult loomingule. Aga Riho Unt, äkki sa räägid näiteks oma kõige eredamalt nagu elamusest? No ma pean siis jällegi ütlema, et ma räägiks loomingust või ütleme, animafilmist animafilmidest. Sest kahtlemata minu kõige suurem elamus, mis on väljaspool filmi olnud, on lapselapsed. Need on sellised reaalsed olevused, saada vanaisaks ja, ja siis sa näed seda maailma hoopis teistmoodi. Sa võtad need lapsed rohkem vastu, kui su oma laps oma lapsed üldse kunagi olid, see on nii kummaline tunne, et, et sa hoiad neid rohkem, sa muretsed nende turvalisuse pärast rohkem nende haigeks jäämist terveks saamiste puhul. Et see on, see on täielik nagu uus etapp mu elus, mis aitab ka muidugi väga noh, ütleme loomingu puhul aitab värske olla ja uusi mõtteid genereerida. Aga sa mõtled siis enda filme tehes väga konkreetsele auditooriumile siis või inimestele konkreetsetele inimestele? Ei, kindlasti seda mitte, aga nad on vale sõna kaudselt nagu toeks, aga ma vaatan neid kahte, ütleme, nelja silma säravat silma. Ja see aitab muutpidi teistpidi nagu omaenda mõtteid ja omaenda filme võitleme filmiprojekte genereerida, paremaks teha. Sest nemad on head ja sa tahad endast midagi positiivset leida, siis vaata nendele silma, hoia neid. Jaa, sa arened, sellega sa, sa täiustada oma filmi, see ei ole mitte nii, et ma hakkan nüüd tegema filme lastele, aga, aga kahtlemata mingisugune lapsemeelsus tuleb tagasi. See ei tähenda just, et, et need õiged asjad oleks nüüd ütleme, laste lastefilmid. Kuigi vanem tüdruk, kes on saab nelja-aastaseks, ütles mulle, et, et Riho, palun tee mulle üks animatsioonfilm. Ma teengi talle. Aga räägi sellest filmitegemisest, mis on sulle täiesti kuidagi elamuslik olnud või mingi selline lugu. No kahtlemata, mida ma pean ise nagu suhteliselt õnnestunud filmiks olid Vennad Karu südamed. Ja see seostub väga sügavalt minu lapsepõlvega, kui ma olin ise viie-kuue aastane, nimelt ma veetsin oma kui lapsepõlve Elva linnas. Ja kuna mu vanaema töötas, me olime kahekesi, siis mina olin alati ula peal, see tähendab, ma olin Elva jaamas ja vaatasin rong. Ma mäletan mõlemat aega, kui olid auruvedurid ja mäletan aega, kui olid need tulid need kapsaussi moodi. Ma ei tea, kas need tehti Ungaris, Ida-Saksamaal, kuskil seal. Ja Elva puhul seostub mind üks pilt seal raudteejaamas ja see oli siiski nii kolm karu mis on mul alati ja igaveseks mällu sööbinud. Ja ütleme 25 aastat hiljem isegi rohkem tuli mulgi see mõte, et miks mitte teha nendest kahest ütleme, kolmest karust või sellest mälestusest üks film. Ja mind üllatas see Venemaal nendest kolmest pisikesest õrnast karupojast polnud mitte ühtegi filmi. Ma mõtlen just animafilmi tehtud. Nad, nad on tegelikult ju siiamaani nagu üksikkool. Ma kujutan ette, et kolme karu on rohkem prinditud kui Leninit üldse kokku on nad ju šokolaadi peal kommide peal ja absoluutselt kõikjal ja siiamaani hiljuti sõin imesin mingit läti kommi, kus oli isegi viis karusine palgi peale mahutatud. See on mingi uus tase ja, ja tavaliselt on nad neljaga veljaga neljaga ja hästi palju nelja karuga. Ja, ja muidugi see pilt ei ütle ju mitte midagi, tähendab, ta räägib killukese kunstiajaloost. Ja kuidas ma leidsin selle idee mikspärast, nendest karupoegadest tulevad kolm prantsuse intressionisti, täpsemalt post intressionisti, seda aitas mind juhus. Nimelt sattus mulle kätte Peterburis välja antud raamatus küllaltki õhuke pildiraamat siiski neist. Ja see oli venekeelne ja ma lugesin ka kuskil risti-põiki teda mitte põhjalikult läbi, sest mind huvitas ikkagi ainult pildid, üks pilt, aga selle karu pildi all oli kirjas, et selle nende kolme karu autor ei olnud siiski. Nimelt oli üks kunstiteadlane, kes väitis siiski Niletse palgiga, pilt on liiga igav ja tühi ja ta tegi ettepaneku maalida selle peale mingisugused loomad. Ja siiski tegin karud, kuna ta polnud animalistis. Need karud ei ole hästi õnnestunud, vähemalt kunstiteoreetikud väidavad nii. Aga see tõde selgus kõik kirjavahetusest siiski nii ja selle kunstiteadlase vahel ja see tähendab, et nende karude autor ei olnud mitte siiskil. No ja sealt kogu see fantaasia läkski lendu, et ma tegin siiski kurja jahimehe, kes karuema maha lasi ja, ja, ja ise selle pildi signeeris. Ja nii see idee ja, ja kogu see sündmustik sealt edasi läks. Ülejäänud on nagu läbi kunstiajaloo nende kolme intressionisti elulood ja, ja meeletu eeltöö, et igasugune projekt tegelikult arendab sind. Mida rohkem sa uurid, puurid ja läbi vaatad ja loed seda rohkem naudingut, sa tunned? Kahtlemata kõike kajastu filmis, sinna läheb ainult mingeid murdosa sellest. Väga tore, et Riho üldse seda kolme karu filmi Vennad Lõvisüdamed mainisid, sellepärast et minule on ka see film täieliku elamuse pakkunud ja just nimelt seesama motiiv, et karuema maalib kolme karupoega ja, ja siis jahimees laseb karuema, kes maalis seda palki, need karupoegi maha ja siis ta tuleb ja kirjutab enda nime, siiskin sinna alla. Kraks jalgadega. No faktiliselt tõestatud ja nüüd aga kes selle palgi polgi maalist siiski kogu maali maalis, tegelikult siiskil, aga küsimus on just sellest, et see pilt jäi liiga tühjaks. Tähendab, see oli igav siiski nii jaoks ja ta palus abi, kes nagu need kunstiteadlastelt või ütleme, kunstikriitikutelt, et seal pildi peal võiks olla midagi. Ja kahjuks mul ei ole seda nime meeles kunstiteadlase nime, kes just soovitas maali sinna palgi peale midagi, mingit mitte ainult loodust selles mõttes, et puid, põõsaid, vaid mingid loomad ja ta tegi karud. Aga kui palju sinu enda töödest sinu animafilmides on, on seda mingit isiklikku kogemust sa praegu rääkisid sellest Elva raudteejaamast või sellest sellest kolme karupildist, aga on need nagu kogemusi seal veel või millest need, need algtõuge? Kõtt sul tekivad, sellise loomingulise etapi võikski jaotada kaheks. Et kuskil 20 25 aastat tagasi, kui ma olin veel noor lavastaja siis ma kogesin ikka meeletut vaevu selles, et, et sul ei ole peas mitte midagi eriti talletunud. Või sa nagu valisid endale mingit filmiprojekti ja üritasid seda genereerida ja läbi oma kogemuse, sa saad ju ikka kõik need andmed ülevalt, ajust tühiv, sealt ei tulnud mitte midagi, aga praegu ma kogeneb, et mida edasi läheb, seda kogenum ma olen. Ja seda rohkem ma saan selekteerida, ütleme, et kaasaega ja mälestusi neid kokkumiksides. Ja siin on kolmas väga oluline asi on fantaasia. Seda võib hästi palju sisse panna, aga ta on ka nagu mingi maitseained, teda ei tohi, temaga ei tohi üle, liialdada ei tohi, muidu ta läheb käes see toit või see film või see muutub kõld. Lõpuks aga tähendab fantaasia ma hästi palju rõhun oma filmidel fantaasiale. Ma isegi vahest keeldun uskuma ajalugu niikuinii see ajalugu sassis ju. Tänapäeval keegi ei tea, mis see päris tõde on. Ja mõtlen selle ajaloo ise välja, pakun välja, õigemini on ta õige või mitte, see jääb nagu publiku või vaataja otsustada. No mulle tundub, et sellest samast filmist tegelikult need Vennad Lõvisüdamed, täpselt seesama jutt, mida sa praegu rääkisid, noh, ongi täpselt nagu lahti mängitud, et, et sa hoiad kinni mingitest motiividest mingitest faktidest, mida me kõik, kes vähegi oleme kunstiajalugu nagu kokku puutunud või koolis kunstiajalugu õppinud. Et sõjad nendest faktidest kinni, aga sa kirjutadki seda, seda lugu nii-öelda üle või võtad mingisugune uus, alternatiivne ajalugu või noh, kõigi algtõuge on ka saadud sellest, et keegi on joonistanud karud sinna peale, aga noh, et et mis siis saab nendest kolmest tüübist üks oli pannkooke ja kes seal veel olid? Pluus lautrekia August noa ei, vabandust. Issand, see skulptor ikkagi. Ruden vabamõtleja. Endale meeldib nagu selline nagu maailmakäsitlusviis, et, et mingisugused asjad on justkui nagu ülekirjutatud või või nendele tegelastele, keda me kõik justkui teame, on antud mingisugune nagu uus elu. Et, et see, see nagu kuidagi vabastad neid või, või sest tegelikult ka meid, kes me oleme kogu aeg pidanud seda kolme karu pilti igal pool vahtima. No kindlasti, mis puudutab näiteks sündmuste käiku, selle me panime kokku, kui me just seda tegevust, mis nendega juhtub, mis neist saab, kus nad oma seiklused lõpetavad, selle me panime kokku, Andrus Kivirähu ka. Aga mis puudutab neid karaktereid, seal ma katsusin olla hästi täpne, ma lugesin läbi nende kolme elulood uuesti. Siis tänu taevakanalitele ma salvestasin ja vaatasin läbi, ma ei tea ilmselt päevade kaupa videosi, mida olid loonud kunstiajaloolased, kes üksipulgi erinevaid pilte, et ma mõtlen just nende Impressionistride pilte saamisluusaamislugudest rääkisid neid, neid üldse lahkasid, et seal ma katsusin respekteerides seda kunstivoolu. Mu lemmikkunstivool katsusin hästi täpne olla. Aga muidugi need karud ja nende tegevus ilmselt hämmastusega natuke ära. Ja tegi ta omamoodi kirevaks. Nojah, sa kujutangi ette, et seal ongi nagu selline oht, et kui see, see kirevus muutub nagu omaette väärtuseks, siis selle taga noh, nii-öelda seda mingit sõnumit või, või seda, mida sa kunstiajaloo kohta tahad või ajaloo ümberkirjutamise kohta öelda, siis et see võib kaduma minna. Ja kindlasti, et siin peabki olema ka delikaatne, et sa et sa oma tähendab ideede fantaasiat, just see on see küsimus, fantaasia, täitsa sellega nagu üle ei vürtsita neid fakte, mis kunagi on olnud. Aga noh, see film osutus ka väga populaarseks, ma ei mõtle mingeid festivale, ma mõtlen, et just kuskilt keskkooli tasandil kunstiajaloo tunnid ja inimesed, kes on neid seda filmi näinud isegi viimane tellimus oli Uus-Meremaa mingi kunstikool, kes tahtis seda filmi panna oma õppeprogrammi. Ja, ja teine asi on, mis mulle eriti rõõmu tegi, on tuluus, laut, trekimajamuuseum. Issand, ma ei mäleta seda prantsuskeelset või seda, see loss, kus ta kunagi sündis ja kasvas tõrju, aadlik ka selle nagu puhvetis või kuskil kioskis vahepeal müüdi karupoegade teeveedeed või VHS kasseti ma seda, seda täpselt ei mäleta, et ta päris levinud film. Riho Unt, kui me sinuga seda kokkusaamist kokku leppisime, siis sul oli hästi kiire aeg ja, ja siis sellepärast sa meie kokkusaamine lükkus ja lükkus muudkui edasi. Nüüd me lõpuks siis räägime sinuga, aga selleni mingisugune stsenaariumi kirjutamine pooleli või sinopsise kirjutamine, kas sellega on seotud tänane elamus, nagu on seal nende kolme karufilmiga? See on see kurikuulus projekt, Eesti vabariik, 100 filmiideede konkurss ja selles konkursis osalevad ka täispikkade animafilmid. Ja ma olin nagu kahevahel, mis sellele konkursile nagu esitada, et kas vana hea Saamuel, Pliuhkam või isegi karupoegade täispikk film. Et ma ise lootsin, et karupojad nagu väärivad see 20 minutit, nende seiklust väärib panna täispikka formaat ja isegi natuke sellega raha teenida, nagu karud ise raha teenisid. Aga, aga siis ma loobusin sellest viimasest ideest, sest karupojad, see Venemaa ja kõik see nagu ei läheks selle vabariigi aastapäeva või üldse Eesti vabariigi tähistamisega. Sest tegelikult on karupoegadest kirjutatud täispikk stsenaariumi võimul olemas sinna lisandunud üheks peategelaseks Lenin. Nii et need neli tegelast nagu neli musketäri lähvad filmi lõpus Peterburg ja korraldavad seal oktoobrirevolutsiooni ka koos Aurora pauguga tähendab seal südamlik filme ilma mingisuguse poliitilise tagamõtteta lihtsalt fantaasiaseiklus kohati minnes kokku ka päris looga ja Lenin on seal päris sümpaatne tegelane, tal on muidugi jama groups kajaga ja kelle siiski on üle löönud armuseiklused ja nii edasi. Ei tahaks praegu sellest rohkem rääkida, aga, aga, aga kunagi on ta plaanis. Aga kirjutasin siis jah, Samuel Priuhkamist loo. Kuna üks selline nagu kategooria oli ka fantaasia ja ajas just ajas liikumine, siis Saamuel kuna see konkurss on nüüd läbi või tööd esitatud, siis ma võin natuke sellest rääkida nimelt saamal, kes tahab olla kange mees ja õige Eesti mees ja kangelane siis ta üritab minna tagasi minevikku ja rinda pista selliste eesti kangelastega nagu kalevipoeg, Sulevi poeg Lembitu, Gaabriel Agnes, kuigi siin on samamoodi ajalugu ja fantaasia segamini nagu paisatud. Ja sellised sellisele kolme leheküljelise formaadile saigi nagu kirjutatud see lugu. Sellest. Ta on nagu hästi palju räägitud kõikide anima ja ja noh, nii joonis kui nukufilmitegijatega, et oi, kui palju sellega läheb aega ja kui palju iga kaadri jaoks aega läheb ja et kõik pikalt, et siin on näiteks, sest noh, ma ei tea neid samu filme näiteks sedasama moodi Juhkamitavat teinud. Need filmid on enam-vähem kõik poole pooletunnised, nad kestavad pool tundi ja, ja kui meil oli aeg, kus me kasutasime filmikaamerat ja filmilinti filmid on kõik filmilindile filmitud mitte enam mitte veel digitaalselt siis asi minu meelest läks tunduvalt kiiremini kui tänapäeval, kuigi nagu tehnika areng peaks soosima just vastupidist siis ei olnud nagu sellist kontrolli selles mõttes, et ja digitaalse töötluse võimalusi. See võtab tänapäeval aega, aga ma arvan, et üks aasta ja natukene veel peale, aga koos ütleme selle stsenaariumi kirjutamisega poolteist aastat, mitte rohkem. Siit minu see küsimuse teine osa, et, et kui sa Riho Unt, et üht pooletunnist filmi poolteist aastat, et kas, kas sa selline elamuse tunne kogu aeg selle kallal nokitseda, säilib või siis? Ei, tähendab, vanus teeb oma töö, ilmnevad igasugused kärsituse märgid, sest enam see aeg, mis, mis sa pühendad ühe filmi tegemiseks aasta rohkem. See see enam ei kompenseeri, ilmselt seda, mis tulemus sealt tuleb, sest see protsess on liiga pikk, sest sa oled muutunud, sa oled vanemaks jäänud ja tahaks nagu, nagu väike laps just tahaks nagu kiiremini asja kätte saada. Et mida rohkem sa nagu sinna teise poole jõuad üle 50 ma mõtlen, seda kärsitu maksa, muutud vähemalt minuga on see niimoodi. Samas on ka selline kogemus ja rahu, et sa oled kohutavalt rahulik, et see peab tulema niimoodi, sa tead kogu protsessi. Aga see aeg on natukene kallim lõpu poole inimese elu lõpu poole ma mõtlen. Ja praegu ma olengi seotud ühe Ma kardan, et oma ühe kõige keerulisema filmiga mida ma omale ristiks kaela võtsin, nimelt see on film nimega isand ja ta põhineb Tuglase novelli, Popi ja Uhuu. Nii et ma käin tänaval ja vaatantaxi koerasid. Ma vaatan neid eest ja tagant, eile ma just märkasin, kuidas täpselt tagant taksikoera kõnnak, senine kiirem kõnnak välja näeb. Ja ma õudselt kahetsen, et tänavatel inimeste asemel ei peaks olema ahvid, šimpansid, siis oleks noh, väga hea kogemus, näha nende liikumist, käitumist, aga kahjuks meie tänavatel ei ole ahve. Võiks olla. Miks tähendab üks minu põhimõte, kui ma filme teen? Ma jälgin peategelastena, need, keda ma ette kujutan nende olekut, liikumist, käitumist, mina pean stsenaariumi järgi teiseks kõige olulisemaks osaks karakteri loomist. Ma arvan, et mu kadunud äi ei solvu, kui ma ütlen, et tema oli mul nagu Juhkami puhul eeskujuks oma kanguse, natuke primitiivse mõtlemisega ja veidi ka viinakuradiga. Ja samas ma praegu üritan selles uues filmis popiov leida vast vasteid just koera käitumisele, eriti taksikoera käitumisele, isekule käitumisele, liikumist ja sama oleks vaja teha ahvidega. Aga neid näeb ainult loomaaias või loomafilmide puhul. Nii et see on üks oluline osa nukufilmis luua õige ja täpne karakter selle loo või stsenaariumi jaoks. Et selles saates oleme ikka küsinud seda nii-öelda kõige olulisemat küsimust, et et kas on mingisuguseid selliseid hästi suuri, võimsaid sündmusi. Mis on näiteks sind Riho Unt mõjutanud, et soolot selline. Kunstnik selline režissöör, nagu sa praegu oled WC üldse nagu sellise asjaga tegelema hakkasid. Et kas-ga seotud mingisuguse elamusega Tähendab, eks see elu ikkagi suurel määral koosneb juhustest. Miks ma üldse kunstnik olen või kunstiakadeemias õppisin või? No see oli kohati ka prestiiži küsimus. Ma ei tea, ilmselt oli mul kätt, et ma hakkasin joonistama ja, ja kolm korda Kunstiakadeemiasse proovisin ja lõpuks sinna sisse sain. Mind vedas alt matemaatika hoopis, mida ma jaganud ja füüsika või nüüd sellised asjad, sest ma algselt proovisin saada arhitektiks. Ja ka ma olen lõpetanud sisearhitektuuri ja ikka siiamaani mind veetleb kohutavalt arhitektuur, mis on nii suur ja võimas. Ja pean seda hästi oluliseks loominguks. Aga näiteks, mis puudutab just ütleme ma siia tulles täna just meenutasin sellist sündmust, mis nagu minu jaoks on tõene, mis mind vapustas. See juhtus paarkümmend aastat tagasi Islandil, kuhu ma sattusin täitsa juhuslikult tänu animatsioonile. Ja samal päeval samal ajal Valges Majas tunnistas Island Eesti vabariiki. See tuli mul kõik seoses selle Eesti vabariik 100 filmi konkursiga tuli nagu meelde ja ma olin keset neid sündmusi. Ma jõin šampust Islandi presidendi ja peaministriga ja mäletan Lennart Meri sõnu, mis ta ütles, et nüüd läheb lahti. See on just see, et Eesti vabariiki hakatakse tunnustama Molita täpselt mõne või ütleme, seitsme kaheksa eesti animaatorid keset neid kõige uhkemaid sündmusi, ütleme mis puudutab poliitikat ja ikkagi seda vabaks saamist, niiet see on jätnud jälje küll ja kas sa sellest ei tahaks filmi teha? No muidugi võiks teha, selleks võiks teha ju väga hea filmi, sest Lennart Meri karakter on ju näiteks noh, ütleme peategelane oleks Lennart jätaks ta ikkagi inimeseks, loomaks ei paneks. Ta on ju nii vaimuka näomiimikaga nii vaimuka loominguga suurepärane inimene. Muidugi võiks teha, sest muidu see, see ajalugu või või need mälestused tuhmuvad, kuigi ma täna tuletasin kõik meelde, ei tuhmunud mitte midagi. See oli nii vapustav. Küll aitäh sulle, Riho, kusjuures huvitav on see lihtsalt ääremärkuse korras, et minu meelest kuskil kaks või kolm inimest peale sinu on samuti rääkinud nendest elamustest saadetes Islandist Jarek Kasar ja Kersti Heinloo rääkinud oma elamustest, mis on sündinud seoses Islandiga, nii et see Island on mingisugune kummaline paik. No ju ta siis nii tähtis on, kui ta, ütleme, neutraalne väike riik, kes meid tunnustas ja, ja Island on ju ka see koht, kus suured tähtsad poliitikud, olgu nad vasak- või parempoolset, kokku saavad või riigijuhid ja, ja maid jagavad ja niisama kõnelevad. Aga see mäletan ja konkreetselt seda valget maja ja neid sündmuseid, see jääb mulle eluks ajaks meelde. Te kuulsite saadet sarjast elamus. Rääkis Riho Unt. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni. Sa nimetasid selle filmi Vennad Karu südamed, sa nimetasid teda filmiks. Vennad Lõvisüdamed? Oi pagan. Vabandust. Ja see on pärit hoopis Astrid Lindgreni käest. Ja, aga samas oleks selle filmi nimi võinud olla ka Vennad Lõvisüdamed või kuna, kuna pool filmist needsamad armsad karud esinesid ju tsirkuses ja nende ümber olid lõvinaad. Nii et vahet ei ole.