Kell on saanud kaks läbi 13 minutit ja nii nagu me juba enne välja reklaamisime, siis täna on meil külas raadio kahe hetkel lapsehoolduspuhkusel viibiv peatoimetaja Heidy Purga. Tere, Heidi. Tere. Tere. Tere teile. Tore näha teid kõiki summ, chow Tõnu. Kuulan ikka, tõid aeg-ajalt tere. Seda vist. Ei juhtu, et sa oled intervjueeritava rollis siin raadio kahes. No ei juhtu jah, pigem jah, nagu siis, kui ma tööl viibisin, siis tõesti ka intervjuusid ei tehtud, aga küll tsiteeriti mööda minnes. Tiruti otse-eetris selja taga. Ühesõnaga tõesti saab, nüüd, ma ei tea, kas, kas tuleb nüüd varsti aasta täis sa oled saanud nagu puhata põhjalikult. Ametil, mis nüüd seaduse järgi siis lapsevanematele antakse peale lapse sündi on väga huvitav nimi, mis tegelikkuses ei ole vastavuses selle nime sisuga. Puhkus ei olegi puhkus, lapsehoolduspuhkus seal küll ei ole. Rohkusele võiks minna küll need millalgi, et tööd on juba tehtud, see on kõige raskem töö, mida ma olen elus ja räägi natuke. Sina lapsevanemana. Laurasina. See vist meestel ja naistel, see võib olla ka väga erinev. Tänapäeval muidugi mitte, on igasuguseid mehi ja igasuguseid naisi. Ei, no see on lihtsalt väga vastutusrikas ja. Ja raske noh, ükskõik millisel moel, et noh, kas nagu praktilisel moel alates hommikust või ütleme, et kui laps sünnib, siis lapsed on väga erinevad, mõned ärkavad öösel tihemini kui teised. Ilmselt minu laps oli selline keskmine, praegu ta on väga tubli, magab korralikult, seal enam üles ei ärka. Aga temaga tuleb tegeleda. Tema eest hoolt kanda ja teda õpetada, teda hoida ja armastada ja ega see nii väga lihtne ei olegi, lõppkokkuvõttes on ikka palju keerulisem, kui hommikul siia raadiosse tööle tulla, õhtul ära minna. Sa oled juba tagasi tööle või? Ei, ausalt öeldes, ega ma ei kibele ka, et siiamaani on see aeg, ütleme, antud hetkeni möödunud välgukiirusel sihuke väga kiiresti, ega selline esiklapse, selline sünnikogemus on ilmselt noortele emadele ka taoline, et sa pool aastat niikuinii ei saa aru, kus sa oled, mis sa teed ja ja nii edasi, et see selgus hakkab tasapisi kohale jõudma, nüüd. Endis ütlesid ka, et vastutusrikas ja nii edasi vastutuse ees tavaliselt makstakse ju väga-väga kõva palka, aga noh, eks ole, millal maksan memme vaeva selles mõttes, kas sa oled leidnud oma nüüd lapsele sellise, ma ei tea mingisuguse meetodi, kuidas tal seda maailma avada ikkagi niimoodi, et vahel mul jäi siuke mulje, et, et paljud on väga mures, et, et kas mu laps ikkagi, kas tal nagu avatakse kõik need, ma ei tea, mis asjad vastavate kanalid, et saaks ikkagi varakult kohe hästi-hästi. Ja ja ei vaja. Paar päeva tagasi rääkisin ühe sõbraga, et et kõik ilusasti arvavad, et oo, et küll see ei noh, ma ei tea, umbes kodus seal laseb Williamile seda vinüüli ja toda muusikat ja nii edasi. Et et ma tean inimesi küll, kes oma maimukestele, kes on, ütleme, paari kuu vanused vanemad Kärdi peal õhtuti ja, ja siis noh, niikuinii nagu ma ei tea, viie aastaseks saamiseni. Ma ei tea, võib-olla see mõjutab midagi, aga ma ei sellist metoodikat lapse peale rakendada või selliseid inimkatseid teha. Inimesel, kes ei ole professionaal, ma arvan, et ei tasu, et staa, las ta kujuneb, minu asi on talle lihtsalt käepikendus, olla teda teda aidata, et ma ei ole praegu küll selleni jõudnud, et peaks talle mingisugust programmi koostama. Aga su enda muusikamaitse on kuidagi avardunud ka, et kõik lastelaulud on uuesti selgeks õpitud ja laulad siis vähemalt rongisõitu või midagi sellist. Ta on väike ja ta on, ta ei ole veel aastanegi, saab nüüd mai keskel saab ühe aastaseks, et et no ma laulan talle palju ja, aga see on selline puhas improviseering, et ma ei mäleta neid lastelaulude sõnu, kunagine jää mulle meelde, nad on suhteliselt rasked. Mis seal salata hakanud ühe lauluga vihkaja. Vahepeal võtad minagi teisest laulust lõpetatud. Kolmanda, ja nii et ma improviseerin, ühesõnaga friis Dailyn talle sellise Reigi muusika värsitaktimõõdu saatel, see on kõige kindlam. See meeldib talle, et see on kõige kindlam, sa võid ükskõik mida laulda, põhimõtteliselt vaata aknast välja, hakkab pihta ja ja niimoodi. Et saab ju vaadata, eks ole, noh, ma ei tea, õunte pealt, laps ütleb kohe, kas talle meeldib või ei meeldi, kui sa teed midagi. No üldiselt küll jah, nad on väga sirgjoonelised, neil ei ole veel noh, nii väikestele häbenenud filtreid veel peal, Laura ise teab omast käest, seal on ka ju kolmenen posti neli juba oioi kiiresti läheb vahel. Aeg läheb kiiresti ja lippab siin ka meie stuudios sama moodi, et kuulaks nüüd. Heidi, sa tõid kaasa vist mingit head muusikat meile ka minule. Ülesannete ühest küljest ma mõtlesin, no et oo ja mis ma siis nüüd võtan kaasaja, mida vaja mängida ja hakkasin juba nagu väga kontseptuaalselt kalduma, siis mõtlesin, et ah, ma võtad lihtsalt mingid asjad. Alguses ma mängiksin Eesti muusikat ja siis ma mängiksin muusikat, mis on minu musta meiega seotud, nii nagu see lugu enne minu intervjuu algustki, ma saan aru, et oli Mustamäe kataloogist kuskilt üles otsitud, aitäh teile tohutu ettevalmistus. Ja, ja siis võib-olla veel sinna midagi vahele, et oma lemmikuid ma mängin või tahaks teiega jagada. Jah, tõepoolest üks üks lemmik, kes mul on, ma alustan ja Eesti asjadest, kes mul on olnud juba pikka aega on produtsent ja helilooja ning muusik Sten Šeripov. Ma elan tema tegemistele väga kaasa ja noh, mul on tunne, et ükskõik, mida ta teeb, see õnnestub tal suuremat päraselt, et kas ta teeb röövel, ööbikud või teeb rööve lööbikust, röövel ööbiku tahtsin öelda või ta teeb head filmimuusikat või ta teeb, noh, ma ei tea, kasvõi selle Marten Kuninga sooloplaadi janu. Et tal kuidagi on mingi väga imepärane ja omapärane Touch asjadele. Noh, ma teda nagunii väga lähedalt ei tunne küll küll, et küll teretama ja ma hoian tema asjadel alati väga pöialt. Alles hiljuti on ta valmis saanud nüüd Vaiko Epliku ühe laulu reemiksiga, mida on SoundCloud'i, sest ma ei tea, kas enam on, aga oli võimalik mingit aega alla laadida. Ja siin ongi nagu siis kaks Eesti asja kokku on minu meelest nad ka omavahel kombineeruvad päris kenasti siis Vaiko Eplik ja Sten Šeripov, kes on tema varielule reemiks, ei teinud seda laulu mängini. See oli siis üks näide, Heidy Purga kaasa võetud muusikast. Aga läheme nüüd tagasi aastasse 1993. Aastat 20 aastat tagasi jaamil siis sündis raadio kaks. Jah, eidele natuke varem sündinud, see oli just siis see aeg, millal, eks ole, sa hakkasid ka vist keskkooli lõpetama, umbes ka niimoodi, nagu tänasel päeval vist kirjutavad, eks ole? Seda kirjandit, et kirjand siis sai ka kirjutatud, aga. Ja tõesti, kas sa siis 93. aastal kohe kuulsid? Ta on sündinud meediamaastikele maastikule, selline võimaldasid. Ja muidugi ma kuulen loomulikult sellepärast, et ma elasin ikkagi Elvas, et mul ei olnud Elvas selliseid võimalusi nagu Tallinnas siin inimestel võib-olla mingeid teisi raadiojaamu Veroodi kuuluv kuulata oli ja nii et muidugi ma kuulasin, mäletan neid saateid väga hästi, eriti eredalt mäletan märts Rannamäed, kes ikkagi oli tõeline superstaari sellel hetkel vähemalt, et ta ikka rockis kõvasti eetris parmud krimosse või kuidas sulle seda tüdrukut kihistused ikkagi? Seda ma ei tea, noh, ma seda ilmselt me olime juba nii täiskasvanud. Aga muidugi sellest räägiti, sellest ma mäletan väga hästi ja, ja ma kuulasin raadio kahte algusest peale. Aga ei läinud eriti palju aega mööda, kui sa ise siit uksest sisse astusid ja hakkasin siin tööd tegema. Puhas juhus tõepoolest, lõpetasin Elvas keskkooli ja tulin Tallinnasse, mind võeti vastu Tallinna Ülikoolikultuuriteaduskonda näitlemise ja näitejuhtimise erialale, minu kursuse juhendaja oli Rudolf, Rudolf valla, Bert ja, ja siis päeval oli meil seal all laia tänava laial tänaval oli meil siis osakond, kus me koolis käisime ja igapäevast õppetööd sooritasime, siis oli seal all teadetetahvlil selline kutsung, et raadio kaks otsib reklaam hääli ja midagi sellist. Ja ma olin juhuslikult kuidagi niimoodi, et pooled tunnid maha maganud ja siis otsustasin kooli saabuda mingi poolest päevast, kui mu kursusekaaslased asutasid ennast siis kuskile minekule ja lihtsalt haarasid mind kaasa. Et mul ei olnud üldse planeeritud minek, ütles, et lähme vaatame, mis seal saab, teeme nalja. No ja siis me tulime siia, asi oli muidugi naljast kaugel, sellepärast et need olid tõeliselt rasked katsed, mida Urmas Vaino oma eestvedamisel läbi viis selles toas, kus praegu Erik Morna ja Rein Madleristuvad, ehk siis meie muusikatoimetus on, seal oli reklaami reklaamituba, kus reklaame valmistati ja neid ilmselt ka välja mõeldi ja mida iganes veel siis seal istus ikka selline žüriilaua taga oli mingi neli inimest läksid värisedes sinna sisse mikrofoniga ja siis kästi seal teha igasuguseid Nant, loe seda lauset ja teenilt rebase häält. Ma mäletan, et ma pidin tegema rebase häält, aga ma ei mäleta, kuidas ma seda tegin. Igal juhul ma tegin kõik, mis palutud ja, ja sellest hulgast inimestest valiti siis lõpus välja kolm, kes me hakkasime siin käima reklaamtekste lugemas. Sellised korralised raadio kahe oma reklaamihääled. Et olid siis selline väga veenev rebane igatahes ja kusjuures öeldi, et üliõpilasele täiesti ka väike sihuke lisateenistus siin pealinnas elades kulub kulusid marjaks ära ja see oli väga pikk sammunikelt. Ja kuidas jahid teiega, mõtlesin seda, et seda ilmast tulid, et selline väikelinn, et noh, maatüdruk ei olnud, aga ikkagi väikelinna tüdruk, et kuidas üldse tundub, et sa kohanesid päris kiiresti kohesele selle linna. Ei, no ega ma ei kohanenud ikka alguses, ma mäletan, kui ma ülikooli tulin, siis sügisel ma ikka helistasin millal vääriti, umbes emale koju ja. See on tõsi, aga Elva on ju tegelikult kuuskant, seal on ju kauneid ja kuulsaid inimesi teisigi. Ja Ain Kaalep näiteks, eks ole, ja, ja, ja, ja, ja Heidi. Heidi, nüüd sina, aga seal on veel tegelikult ma tean, et on veel, igatahes isegi kas sinuga mitte koolis käidud. Oi kui palju oli tõeliselt palju ausalt öeldes, et ainuüksi minu klassis minu pinginaaber. Ma saan nüüd uhkustada, siin on praegu riigis üks kõvem käsi õigusküsimuste alal, ehk siis Heili Sepp, kes on igasuguste juhtumitega siin omale nime teinud. Ja meie kambas olid veel Piret Simson, kes on ju näitleja ja Sigrid Kõiv tappa, kes on praegu Postimehes arvamuskülje toimetaja ja tahate veel? Ja nii edasi. Nooremast genereerib. Joonistan jah, Kerli ja Luisa värk ju sealt tulevad ka pinginaabrid või naabritüdrukud või mis seal Elvas siis on, on niivõrd viljakas muld sealt, et tuleb selliseid tublisid inimesi sealt. Ma ei tea jah, ilmselt midagi seal on, ma arvan, et ilmselt see miski sai kunagi alguse, kui mingite asjaolude tahtel mingid inimesed sinna jõudsid ja võib-olla see olustik ka või noh, ma ei tea, kas või needsamad kultuuriinimesed või nii et see olustik, mis meil koolis oli, oli ikkagi väga inspireeriv ja noh, see kõik ju nagu me teame, ongi nii, et see seltskond või keskkond, milles kus sa liigud ja, ja milles sa üles kasvad, mõjutab sind tulevikus ikkagi väga palju. Et ilmselt see lihtsalt on seal niimoodi. See on ja ilus kant, mäletan, seal on üks vähemalt üks järv, kuhu ma pidin ära. Oma keskkooli ajal, kui neid Mulluse sööstugu. Juba oli aga muidu hästi-hästi kena jah, loodus. Looduskaunis. Ja Ello on imeline koht kuidagi natukene rääma jäänud, nii et linnapeale manitsusendad seda seal paremini asju. Rumeenias kas sealt sealt see, et nüüd seal juuli see laskesuusatamine päris kõva asi, ühesõnaga et kas sa ise oled ka seda laskesuusatamist? Ja mitte vähe. Elvas oligi kaks varianti, kas sa käisid muusikakoolis või sa käisid spordikoolis või siis saalid, mingi pätt ja kaabakas või siis sa käisid kodundusringis, see oli ka, et ma käisin ka kunagisel kodundusringis, aga siis ma ikkagi hakkasin, noh, tahtsin nagu sporti teha või mõtlesin midagi võiks teha, et muusikakoolis solfedžo tundus nii hirmutav ja kõik, kes mul seal rannad seal käisid, nii raske, nii raske, et siis ma hakkasin sporti tegema kuidagi, noh, seal oli siis suusatamine, laskesuusatamine siis suusatasin, suusatasin, suusatasin ennast Eesti noortekoondisesse, aga see juhtus nagu siis täpselt sellel ajal, kui ma hakkasin keskkooli lõpetama või noh, paar aastat enne seda, aga siis. Ma tahtsin ikkagi ülikooli edasi minna ja korrutasin treeneritele, et ma tahan ülikooli minna. Olümpiakullad. Toomata ja tõeliselt ma praegu vaatan, kuidas, ehkki, Eile kaasa ja väike niisugune mõõnaperioodid pikemat aega. Aga teeme jälle väikese muusikapausi, Heidi, mis on see järgmine lugu, mille sa meil oled kaasa võtnud? A no see on ka eesti asi. Selle autoriks on noor andekas muusik kostet Su põlevski, võtsin selle kaasa lihtsalt, sest et et see sobib nagu tänasesse päeva ilusasti ja ja see on tema esimesi selliseid sooloasju, need avalikult esitlenud on oma elukaaslase Karolin Kuusiku moeshowl, mida ma aitasin Carolinil korraldada, nii et kõik on seotud. Nüüd ma siis mängin seda muusikat, et ja loodan, et kostet saadab ka tohutu edu kunagi oma muusika tegemisel. Kostja otse põlevski sisse musitseeris siin vihmaootel ütleme nii. Ja siis Heidy Purga soovil ja käsul ütleme niimoodi. Aga Heidi ka juba enne siin rääkisime sellest, kuidas ta raadio kahte sattus, nimelt oli ta kõigepealt reklaamide peale lugeja, aga sinnani me veel oma jutuga jõudnud, et kuidas siis juhtus selline lugu, et sa ikkagi siin saateid hakkasid tegema? See juhtus äärmiselt ebaõiglasel moel ilmselt ebaõiglaselt hästi paljude teiste suhtes, kes tollel ajal siis oli raadio kaks väga populaarne ja ta oli väga hea raadiojaam. Tahtsid siin saateid teha, et siis oli. Peale Margus Hunti oli siin direktor direktoriks Riina sildas. Ja mina käisin ikka, lugesin neid reklaame ja siis Riina tuli minu juurde ja noh, ikka hängisin siin köögis ja niimoodi ja vaatasin, oi kuulsad inimesed ja on nüüd professionaalid ja teavad nii palju, räägivad nii tarka. Ja siis Riina tuli minu juurde, ütles, et kuule, sul on nii äge hääl, et sa võiksid mingit saadet tegema hakata, et meil on siin üks edetabelisaade tulekul. Ja et kas sa ei tahaks seda teha, et anname sulle ühe professionaali kõrvale, kelleks oli alguses Sven mai, Baum, sinu saate saatejuht ja hiljem oli selleks inimeseks Kaarel Kose. Ja minu esimene saade raadio kahes oli Eesti muusikaedetabelisaade ergaks, teist. See oli peale Kaidi Kleini lahkumist vist või midagi, nii sain, ma hakkasin seda saadet siis tegema ühe naissaatejuhina. Ja seda saadet ma nägin väga pikalt. Ma ei mäleta kaua, aga ma olin vahepeal Tallinnast Tartusse kolinud, elasin Tartus ja ma käisin ikka seda saadet siin tegemas ja tegin seda saadet, olin äärmiselt kohusetundlike, ikka ladusin neid kahtteist lugu ritta ja lugesin postkaartidel leid saabunud hääli kokku ja väga palju võeti ja väga aktiivselt võeti osa sellest Eesti muusikaedetabelisaatest ja see oli äärmiselt oluline ilmselt ka suhteliselt OK kuulajaskonnaga, et mind nagu välja ei vahetatud ja mingit uut saadet sinna asemele ei pandud väga pikalt. Ja siis peale seda edetabelisaadet hakati pakkuma ka teisi saateid või ma olen teinud raadio kahes väga erinevaid saateid, siis kuna ma olin üliõpilane ja tegin mingil hetkel ka juba teletööd, siis ma sellisel nagu nädala sees päeva lee, siis ei saanud käia, et siis ma tegin nädalavahetuseti saateid. Minu teine saade, selline pikem oli lustikummut, mida ma tegin päris kaua aega. Ja peale lustikummutid juhtus niimoodi, et järgmine peatoimetaja siis, kelle alluvuses töötasin, oli Urmas Leinfeld, Urmas Leinfeld. Panime kokku Koit Raudsepaga ja me hakkasime koiduga tegema lõunasaadet, see oli ühel suvel aastat ei mäleta, see oli väga ammu aega tagasi, ilmselt linnas tagasi kuskil ma pakun umbes. Ja meil läks nii hästi, et me olime saanud seda suve teha ja meid tõsteti siis kohe hommikusse, et me hakkasime hommikuprogrammi tegema. See on alati karistuseks, ma saan aru, et sa oled populaarne siis tammikusse ja me tegime seda hommikut mitu hooaega ikkagi. Kuidas sul oli selle hommikuga meil elekter käis ja, ja Marko Reikop, eks ole, kes said ikkagi tõsised traumad, ma saan aru sellest, et lihtsalt ei olnud enam und võimalik saada, leida. Ei tea, no ma ei tea, mis traumad või no ma ei tea, no oli jah raske, aga ega siis nagu väga hullult raske ka ei olnud või ma ei mäleta. Läks nii ammu aega tagasi, ilmselt ma ei teinud nii pikalt, kui, kui Reikop ja Elektra tegid näiteks, et nemad tegid ikkagi väga-väga pikalt ja mitu-mitu aastat. Nonii nii kaua ei olnud koiduga, et jah, magasin sellest ajast peale, oleme kuidagi nagu Koit Raudsepp, aga siis kui tuli uus raadio kaks, see oli aastal 1000 900994, kui reklaam viidi raadio kahest välja ja Eesti raadios toona oli siis Eesti raadio, mitte rahvusringhääling, rahvusringhäälingut veel ei olnud. Vee ja Eesti Raadio Eesti raadios oli siis raadio neli ehk siis see venekeelne raadiojaam ja Raadio kaks, kes teenisid Eesti raadiole raha. Et Eesti raadio saaks ennast üleval pidada ja nad teenisid väga hästi, nad olid väga suurte kuulajanumbritega reklaami vohas eetris täiega kõik seid nüüd kõik said tasustatud ja, ja, ja siis mingil hetkel keeratakse kraan jälle kinni ja ei olnud vajadustki siis otseselt sellisel raadiojaamale enam nagu raadio kaks oli noh, sellise sisuga sellisele grupile suunatud, sest ta oli ikkagi mõeldud edu. Ta töötas selleks, et et sealt ta teenib, eks see oli ka 2004, mitte 94 ja ja 2004 ost. Ja. Kas see oli siis see aeg, kui kui sa said peatoimetajaks? Ja 2004 Ma sain ja 2005 läks eetrisse 2005, esimesel jaanuaril. Minu meelest läks eetrisse esimene minu programm nii-öelda või meie tiimi poolt kokku pandud uuenenud raadio kaks. Jah, just see kaadripoliitika, mis sa tegid, et millest sa seal lähtusid, et et noh mis olid sul need prioriteedid, mida sa välja siis valisid? Ka oma sõbrad ja head tegijad. Haigus oli sulle kindlasti või noh, üleüldiselt seda kritiseeriti, tõsteti mingi tohutu mäss üles täiesti ikkagi nagu skandaal, et kuidas sa ise nagu vastu pidasid, võtsite seda kuidagi hinge ka, oli skandaal või? No ma ei tea ikka minu meelest nagu siiamaani osad inimesed ei ole andestanud mõtet saatejuhte, kes. Okei, no see ei ole mingi skandaal, see on ikka nii, et keegi läheb, poetab kuskil ajakirjanikule mingi lause, noh, näed, et läks nagunii ja sellest tehakse nagu mingi mitu lehekülge õhtulehe esikaane ja, ja nii edasi. Et osad inimesed, kellega muide nii ja nii juhtuski. Et tulite pärast vabandama, et nad päriselt nagu niimoodi ka ei mõelnud ja need on need äärmiselt piinlik. Et see selleks, et noh, eks igalühel olid nagu omad mingid mõtted või emotsioonid sellel hetkel peas, et osad olid väga mõistlikud, et kes said aru, nüüd on lihtsalt jaam on muutunud ja jaamal on uued prioriteedid ja ja osadele, kellele isegi tehti kumisi jätkata, lihtsalt uhkusest enam ei võtnud seda pakkumist vastu, sest noh, need pakkumised ei olnud ilmselt nii ahvatlevad enam nende inimeste jaoks millest, nagu mõnel puhul oli isegi kahju, sest mõned inimesed olid tõesti nii head, nii professionaalsed. Aga ja muidugi oli raske see hetk aga ilmselt noh, nii nagu ikka mingisugused asjad, mis juhtuvad teatud teatud, ütleme mingi koha ja aja ja ja kõik, see noh, ütleme mingisugune loogika sinna sinna juurde panna, et kui nad nagu juhtuvad siis ja nad on määratud korda minema, siis nad lähevad korda, et ilmselt ma olin ise ka nii noor ja kogenematu juht, et ma mul ei olnud aega emotsioneerida. Ma pidin ainult tööd tegema, pidevalt pidin kogu aeg tööd tegema ja tööd tegema, tööd tegema, et kõik see asi nagu koos püsiks ja üleval püsiks. Ja noh on püsinud siiamaani täitsa okei Ja otsuseid oli vaja tihased, vot siin tuleb kasuks see, et sa võid väga osav, laske, suusatab. Seal said nende asjadega Aga kusjuures, eks ole, mitte ainult see ütleme muutus või, või noh, ma ei tea, mingi revolutsioon ei olnud ainult raadios, vaid, vaid ka üks asi, millest me võiks rääkida, on siis ka eurovisioon või siis eesti laulu tumemine, et seal oli ka väga palju neid, kes muutustega alguses vähemasti eriti kaasa ei tulnud. Ja aga kuulame kõigepealt jälle veidi muusikat, Heidy, mis, Mine pala, mida sa mängida tahad, järgmine pala on midagi üheksateistsugust. Ja ma mõtlesin, et võtan teile kuulamiseks kaasa nüüd sellist muusikat, millega, mida, mida ma nagu ei oska praegu olen leidnud. Ja me jääme rahvaga, jagan klubides, et Ma teen sellist üritustesarja nagu passimissa kus mängitakse maailma rahvaste populaarseid viise. Aga siis seda nagu ka elektrooniline samas võtmes. See, mida ma praegu mängin, selline autentne, aga umbes, et saaks sellisest energiast emotsioonist aimu on mul kaasa võetud üks bänd, mille nimi on Bedwiin Cherry bänd ja laulu pealkirjaks on Jaaell jalle landa. Natuke päikesepaistet kuskil kuuma liiva vahele kujutame sellist muusikat, et kindlasti mitte lumehangede vahel. Ja ma just vaatasin õue ka, et kas nagu natukenegi päikest paistab, aga. Samas on sadama, hakkab kohe üsna pea tund aega või midagi nihukest läheb, aga meil on veel natukene aega. Et kõnelda Heidy Purga veidi, mis seis on praegu siis selle Eesti laulu võitjaga, kas Birgit on valmis? Ja sealt nagu edasi, eks ole, et mis seisnes kindlasti kõige parem informatsioone, kõige värskem? Kleidiriie ostetud kleit tuleb siis valge ikkagi maania, seljamaania valge ja väga kõhtu rõhutav. Mingis mõttes küll ja oma vormilt selline voogav ja materjali on palju kulunud, selle kleidi peale oleme valmis, see veel ei ole ja me ei ole seda oma tiimiga veel näinud. Aga Birgit, ma usun, et on valmis tal väga valmis, seda on väga professionaalne, muide, et ma vaatasin, kogu see, ütleme kogu see periood sellest hetkest, kui siis võitja välja selgitati ja mis meil koosolekud on olnud, need on väga professionaalselt suhtunud asja, et ta teab, kuidas need asjad käivad. Ei ole vaja midagi väga üleliia ja ülemäära seletada ja tundub, et tal nagu närvi on ka, et ma arvan, et ta annab oma parima, mis tal muud üle jääb. Et kõik on nagu kontrolli all jah, et seda laulunud natukene muudeti seal mingit pikemat noodi kohta, et seda võimsamaks, seda esituste ajada ja eks nad nagu siis harjutavad seda seal praegu. Eesti laul on nüüd siis toimunud viis korda. Mulle tundub, et tänaseks päevaks on inimesed sellega lepib, pinud harjunud ja juba oskavad sellest rõõmu tunda, aga ega ka see algus ei olnud ju lihtne, mille, mis sa ikkagi tegid nagu sellist noh, revolutsiooni. Jajah. Revolutsionäär on meil siin stuudios ja kuskil on vaja midagi mingist mingist jamast juht teha või mingi uus jama. Aga ja? Selle Eesti laulu formaat sündis mu peas väga kiiresti, sest ma olin ju eurolaulu vaataja olnud ja auditooriumi hulka kuulunud ja samamoodi nagu teised eestlased aktiivsemalt vähem aktiivsemalt oleneb kordades sellele kaasa elanud, et ma teadsin täpselt, mis seal ei tööta ja mis seal töötab. Ja ma tegin sellise viie aasta plaani nii-öelda paberile ka nagu üldsõnaline, aga tänaseks ongi täpselt nii läinud, et mõtlesin, et kolm aastat kulub selleks, et formaat sisse töötada, et inimesed saaksid aimu ja aru. Ja see sõnum oleks kohale levinud kõikidele muusikutele, kes ei peaks enam pabistama, see oli mu soov ja et sellest osa võtta või et see oleks nagu vaba ja avatud kõigile ja suunatud ennekõike kohalikele muusikutele. Ja viie aasta pärast, siis on nagu saadega heas töös ja hea soos, nii on siiamaani läinud. Ma mõtlen, mis seal nagu oli, et üks asi vist mingid vanad tegijad ei olnud õudselt rahul, eks ole, aga ma ei tea, mis, mis seisus nad praegu on, igatahes noh, paistab, et, et tõesti nii nagu Laura-ist nentis, et asja asjaga ollakse väga noh, juba harjunud ja ollakse rahul. Ilmselt noh, tegelikult selle Eesti laulu puhul ma usun, nii nagu ka raadio kahe puhul lihtsalt aeg läheb kogu aeg edasi, ühiskond muutub meie ümber, et see on ka noh, mitte nüüd see, et keegi teeks midagi halvasti. Aga teinekord ongi vaja asju muuta võtta, sest mingite asjade eluiga saab ümber saab läbi, et niimoodi pole enam mõtet jätkata, nagu on jätkatud või mingi asja vajadus saab läbi lihtsalt sa ei saa ju ajale jalgu jääda. Ja, ja ma arvan, et tegelikult nii nii raadio kahe kui ka selle Eesti lauluga täpselt nõnda ka juhtus, et lihtsalt oli see hetk millal oli vaja uuendust ja värskust ja niimoodi seal nagu niimoodi see juhte selles mõttes, et äkki No meie nädala album on seekord Winny Puhhi-ilt ja, ja on noh, hästi see siis seekord oli vist üks neid asju, kus paljude oigasid ja, ja oleksid käisid, et vaata, oleksid Winny Puhh etapis poleks midagi teinud, et ühesõnaga sihuke nagu asi oli, kuidas sulle endale tundub, et et kas, kas see on nagu liiga turvaline valik või midagi sellist, et Winny Puhh oleks nüüd ikkagi äganud? No vot, ma ei tea, samas on see, et, et tegelikult ega hääletus, mida siis kombineeritakse Eestis ja nüüd ka suurel eurovisioonil žürii st ja, ja televaataja häälest nagu ma usun, annabki nagu mingisuguse keskmise kokku ikkagi et ükskõik kus riigis ei ole, et see nagu kuidagimoodi sinna kuskile summeerub, nõnda et ma ei tea, ma ei tea, aga mis oleks olnud, et ma arvan, et hetkel on kõigile olnud win-win situatsioon tegelikult et Grete Paia sai üleöö kuulsaks. Tal ei ole vaja enam sõnagi seletada, eriti, kes ta on või mis ta teeb, hakata mingeid intervjuusid paluma. Kes tuli. Kes lase esikoha pärast Sven Lõhmuse, Grete, kes meil siin ja seal on natuke väike huumor ka ikkagi. Ja Winny Puhh sai ka üleöö kuulsaks, nad said plaadi valmis, nõel on, neid on kutsutud väga ägedad talle kontserditel, välismaal, ega nad saavad räigelt rahasid ja nad teevad, seal on põhiline, nad saavad, see on põhiline, see on ka põhiline missioon. On nad teavad, et mida ajada nad kõik on kuidagi bänd on ennast kokku võtnud jälle põhjust pingutada, mis saaks parem olla. Et teenida raha muusikuna ja järgida seda kutset. Mis muusikutel siis on, et ei peaks midagi muud tegema või nii. No ja Birgit saab eurovisioonile. Ja Eestis on vinn, vinn, vinn, vinni, puhkesituatsioon lausa täiesti selline. Aga sa oled hiljuti. Kursis ka sellega, mis sel aastal Malmös toimuma hakkab. Et möödunud aasta Bakuu oli selline hästi suurejooneline, glamuurne, kas Malme on, siis võib eeldada, et seal on sellist põhjamaa nagu järsku. Ja ja on, on ige, aga seal täitsa nagu heas mõttes ige, et nad on selle suure Eurovisiooni kõik laiali lammutanud. Mõtteliselt siis täitsa nagu klotsid oleks võtnud ja, ja uuesti kokku pannud ja niimoodi puhtalt ja funktsionaalselt raha kaotanud igasuguse vahuselt ümber. Visuaalselt ma pean silmas, eks ole, seal ei ole väga palju investeeritud. Ma ei tea toodetesse LED-ekraan Indiasse ja nii et nende selline kontseptuaalne lähenemine on täiesti teistsugune. Ja mu meelest on väga õige, et nad nüüd said võimaluse seda korraldada ja viivad selle nagu nüüd jälle kuskile mujale, ütleme visuaalselt, et see saaks edasi, edasi saime ta jälle, sest vahepeal ju läks täitsa, tähendab Bakuu oli juba nagu asjade tip, ma mõtlesin, et noh, kui me Moskvas käisime, et midagi enam nagu hullemat jutumärkides olla ei saa. Aga näed, tuli Bakuu ja sai. Mitu korda veel hullemate alla ja võib-olla teistsugune Hiina viia, aga siis ta poleks terevisioon. Aga Heidi, jah, tõesti, mis, mis mõtted sul nagu praegu peas liiguvad, kas sa tuled tagasi siia raadio kahte, kus sa tegelikult veel noh, ametlikult ikkagi boss oled või on sul ei jäänud juba see meedi nagu kitsaks ja mõtled nagu kuhugi mujale minna, mis, mis mõtted sul peas liiguvad? Ma arvan, et kas nad läksin, tulen tagasi, no ma ei tea, see on ju selle järgi, et kas sulle meeldib, siis, ma sain aru, et igapäevaselt tuleb seal tegeleda igasuguse erroride terroriga siin just rääkis, kuidas sa kui vaja, siis sa pead tegema isegi soovisaadet ja mida kõike? Jah, me ju tegelikult raadio kahest ju tükk aega ja tänasel päeval ikkagi mõtlesime, et, et kui räägime heidist mõtlema raadio kahest, onju et need on lahutamatud nagu Lenin ja parteidega. Meil on kujunenud raskeks läheb, et no kuidas saab, see on ikkagi jällegi revolutsioon ja Eina aatomid. Vaatame, ma vaatan õunte pealt, kui see hetk kätte jõuab, aega on, mul veel on aega õnneks kodus olla, lapsega tegeleda, aidata tal kasvada toredaks inimeseks ja, ja siis teha muid asju sinna juurde, nagu nad nüüd näiteks ma tegin Eesti laulu või nagu see, et tegeleda oma hobiplaadi mängimisega aeg-ajalt. Mis tuleb mul ka täitsa okei. Välja. Ja, ja õnneks on laps selline, et ta lubab mul seda teha hea meelega. Et hea aeg on, eks siis vaatame Eks siis vaatame joogaga ka tegeleda. Ei. Miks sa seda küsid? Ei no lihtsalt. Viimasel ajal kõik tegeleva raamatut. Ei, ei, ma olen tegelenud küll, aga jah, hetkel ma ei tegele. Nendel värsketel emadel on kõige suurem trenn, kui nad peavad oma last ja lapsevankrid kogu aeg kandma. Ei olegi vaja vaadanud ka kütusega trenni saab. Aga aitäh sulle, Heidi ja kuulame veel siia lõppu ühe loo sinu valikul. Ja see tuleb minu Mustamäe žanrist nii-öelda midagi, midagi sellist saate must mesiniku mansambriks, ande subfriimsia lauluks. Camintsumailai aitäh teile, aitäh, Heili. Raadio kaks.