Keskeprogrammi valitavas on Persona. Saatekülaline on Liivia leskin ja teda usutleb Marje Lenk. Tere tulemast persona saatesse moe- ja tekstiilikunstnik varustaja, turustaja ja vastutaja Liivia Leskinen oli kõik nüüd ära öeldud, kõik oli õige ja kui te 1996. aasta juulis oma äriga alustasite, mainisite ühes intervjuus, et aasta-pooleteise pärast võite te öelda, kas on võimalik ärimaailmas ellu jääda. Kolm aastat saab nüüd täis, kas olete leidnud oma niši oma ostja jätkutel, jõudu, ideid ja raha? Jõudu ideid ja raha, kõike on tohutult väheks jäänud, ausalt öeldes. Ma varustamine ja tunnustamine, mis kuulub paratamatult niisuguse kunstniku ettevõtmise juurde on võtnud ära küllalt palju jõudu ja aega ka ideede heaks. Ja võib-olla neid inimesi, kellele ma nagu mõtlen, kui ma midagi mõtlen, ühel ja endast pigistan, neid inimesi on muidugi juurde tulnud, neid on palju rohkem, aga aga jah, jõudu on küll palju vähemaks jäänud. Kindlasti on kuulajate hulgas neid inimesi, kes ei tea teie töös teie loomingust absoluutselt mitte midagi. Millega te tegelete ja kuidas teie töö käib? Ma olen moekunstnik ja tekstiilikunstnik ja, ja see on minu jaoks, vaat seda ma püüan, nagu mitte ära unustada kõige muu jahmerdamise sees. Sisuliselt ma. Ütleme, juhin ateljeed, kus viiakse ellu minu välja mõeldud projekte ja üks nendest projektidest on peakatete projekt, mille väljund on siis Katariina gildis kübarakojas, kus on eranditult ainult siin Eestimaal välja mõeldud ja valmis tehtud peakatted nimelt just nimelt ärimees, ma ei osta sisse neid. Ja, ja seal selles projektis ma olen koos Elvira Liiver ikka, kes on ajaloolane ja see projekt on meil ühine projekt just projektiks? Jätan, sest me tahame müüa mitte mütsi, vaid me müüme seda kui Tallinna sümbolit kui suveniirituristidele, kui kultuurimingisugust, kandjat lausa võib-olla ja noh, väga suuresti ohustatud osa rõivastus kultuurist, et me nagu püüame seda peakatete teemad nagu ülal hoida ja propageerida, teine suur osa minu tööst on, on siis siidi ka tegelemine, ma maalin, mina Emaalivaid maimalt kavandan just nimelt ja mul on väga head tõesti suurte kogemustega väga andekad siidimaalijad, kes on eluaegsed kunagise kunstikombinaadi ARS maalijad, nii et nendel on töökogemus, kolmekümneaastane ja ja me siis koos teeme niisuguseid siidikollektsioone, mida ma siis nimetan oma töös kõige loomingulisemaks pooleks, kus ma tõesti võin möllata nii värviga kui materjaliga ja ja noh, ütleme nii, et et see on nagu olnud niukene hingelähedane osa mulle. Ja siis püüan ka tasahilju võib-olla natukene rohkem moega tegeleda, sügiseks uusi kollektsioone välja mõelda ja leida ka nendele siis ostjat, aga minu väljund on mittekaubamaja ja mitte masstootmine, vaid ikkagi. Samas võivad ka olla, mul ongi peakatteid ka väikeseerias. Ma arvan, et iga iga moekunstnik põhiliselt tegeleb selle moe. Aga mis talle endale kõige paremini sobib, mida ta ise kanda tahaks ja mina teen seda raudselt, nii et et noh, mul on aina selgemaks saanud see, mida ma peaksin tegema, sest mina minusugused on ju puhta paljad. Et, et justkui nagu hea poolest peaksin ma mingisugusesse keskealiste tädide respekt gruppi kuuluma, aga kui ma neid kontoritädide riideid vaatan, siis siis ma saan aru, et ei mina ega ükski minu tuttav neid kanda ei taha ja tegelikult meil nagu ei olegi seda mitte ainult ja mitte ainult Eestis, vaid vaid ma olen nagu jõudnudki selleni, et kogu maailmas on suur probleem, et tegelikult disainitakse uskumatult vähe rõivaid just sellele keskealisele osa meeleselle jõulisele jaga üsnagi varakale inimesele just nimelt naistest. Ma räägin siiski Milline on ehk Liivialik rõivastus, mille järgi teie töö ära tunneb? Ta on kõigepealt seda, et see rõivas on kantav, etaan heast naturaalsest materjalist, et ta ei pigista, ei hõõru, ei, ei vajapatšokkega muid, igasuguseid kunst asju. Ja see rõivas on võib-olla, et temas on vormi, kui värvi mulle meeldib, kui asjades on ja kui üldse jah, mõõtmelised objektid olgu selge vormiga ja, ja puhta värviga, kuhu ma ka arvan, musta must on ka kõige parem veel minu jaoks. Siin on teile selline küsimus. Te olete teise põlve moekunstnik, teie ema Elga Leskinen töötas juba viiekümnendatel aastatel Tallinna moemajas. Võib arvata, et väikese tüdrukuna käisite riides nagu nuku. Oh ei. Ei käinud, ei mina ega minu ema ega ei käi ikka mina praegu üldse selles mõttes ma arvan, et ma palun jumalat, et mind nägupidi väga ära ei tuntaks, sest noh, ma arvan, oli nii, et, et moekunstnikul on oma eetika, mille järgi ta peab rõivastama nii nagu arst peab olema valges kitlis, nii peaks ka nagu moekunstnik olema vähemalt mingisugused mida te järgi ennast siiski välja laskma paista. Aga mis puudutab minu ema äärmiselt tagasihoidlik inimene, on eluaeg olnud kõiges ka rõivastuses ja oma laste kasvatamises ja mukimises ja vabandust, kunstnikul Tallinna moemajas oli selline palk, et et et hea, kui riidesse selle raha eest saiaga rõivastus ei ole olnud meie kodus kunagi üldse mingi teema, tähendab mugav, mõnus ja noh, peale selle olen olnud eluaeg natuke paksukene praktiliselt sündimisest saadik, sellise 50.-te aastate pudrutamine, kus lapsi pidi vahetpidamata söötma võib-olla siiamaani. Ja ma ei tea, Ma arvan, et et mul ei ole selles mõttes kompleksi, aga siiski ma ei ole ka päris vaba valima ükskõik missugust rõivastust moekunstnikud üle maailma kannavad põhilised must üldse kunsti ja, ja ka ütleme, niukse kultuuri seltskond kipub musta, ma sattusin hiljuti Londonis ühte restorani suurele õhtusele olemisele kus oli umbes 500 inimest koos ja see oli uskumatu, seal oli olnud ühtegi inimest mingis muus värvis kui ainult mustas. Seal olid just nimelt ajakirjanikud, filmiinimesed ja must ilmselt annab kõige neutraalsem. Nonii tähendab kui isiksus on ikkagi lõplikult välja kujunenud, mida ta enamasti on sellises sellises seltskonnas, ütleme noh, just loomingut listel inimeste puhul. Ja isiksus on tugev ja isiksus on see mina on olemas siis tegelikult intuitiivselt inimene nagu jumaldab endast ülearuse. Mina tegelikult on tugev, kui tal ei ole seda ülearust, ma ei tea siis raami või fooni või et mida, mida neutraalsem on see foon, seda paremini see mina ilmselt ennast tunneb. Ma arvan, et mingi niisugune moment on selles minu puhul on küll see, et, et must värv on lihtsalt sobib minu temperamendi ja, ja kriitika, ma olen tumedate juustega ja tantsin hea meelega sambarütmis, nii et et ilmselt ka see natuke lõunamaine, et noh, ma ei ole nagu see Skandinaavia tüüp üldse välimuselt. Millal te esimese kleidi õmblesite meeles? Mina olen täiesti kobakäpp selles kleidi õmblemisest, ma olen neid sitsi kleite kunagi keskkooli lõpus küll kokku käristanud ja ja, aga üldiselt ma vihkan õmblemist, ma ütlen selle julgelt välja, et ma vihkan õmblemist. Ma lähen higiseks närvi ja mul ei tule midagi välja ja pole kunagi tundnud ja ja ma arvan, et see ei ole minu suur voorus, May eputa sellega, aga see samas on ka mind vabastanud kohustusest midagi ise valmis teha. Ma arvan, et ma ei saa sellega hakkama, võtab mult rohkem aega ja energiat kui vaja ja ma lihtsalt lihtsalt ei tegele sellega ja selles mõttes seetõttu ma olin sunnitud lihtsalt leidma inimesed, kes seda minu eest teevad ja palju paremini ema õmbleb. Ei, ei, ma ka. Loomulikult meil on õmblusmasina kardinaääri, palistame, kui vaja inimesi, kes käsitööd tehes lõõgastuvad, vabastavad ennast, see on nende hobi ja armastus ja puhkus ja kõik korraga. Minu jaoks ei ole see kunagi olnud, aga ma ei armasta, ei kududa ega heegeldada ega muud. Kas sinu senine küsimus, millal hakkasite ema kõrval inimesi joonistama ja neile ilusaid riideid välja? Ma arvan, et ikka praktiliselt nii peaaegu nagu jalg, Datsus ja suu, Matsused, et on säilinud üks suur hunnik esiminu, esimesi moejoonistusi, mis on arvatavasti tehtud, kui ma olin kahe-kolmeaastane ja need hoidis alles minu ema kolleegi Reene truud mõistusin tema laua taga ilmselt seal moemaja algusaastatel ja istusin seal, emal vist polnud mind kuskile panna ja ja siis ta oli need tööd alles hoidnud ja ühel päeval ta siis andis need mulle üle, nii et need on nagu esion dokument selle kohta ja see oli 59. aastal tegin lõpmatult Paleriine, ilmselt vist nägin balletietendust kuskilt siis aga tõsisem joonistamise ja moehuvi ikkagi tuli alles siiski keskkooli lõpus ja, ja tegelikult noh, see teadmine, et ma tahan tollases ERKIs sisse saada, see oli mul ikkagi ka kuskil ütleme, 14.-st 15.-st eluaastast ja ja see, et ma tahan moodi õppida, see nagu ma püüdsin seda mõtet maha suruda, sest ega ega see ei ole nagu kõige vaimukamalt minna täpselt sama rada, mis ema ees on läinud, püüdsin seda endast välja rookida, aga aga siis, kui see otsustamise hetk tuli kätte, siis, siis ikkagi selgus, et ega midagi paremat pole välja mõelnud ja läksingi täpselt sedasama rada ja muidugi minu ema ei ole niisugune inimene, kes seisab mu kõrval, ta pole, ma ei mäleta matemaatika ülesandeta küll aitas mul lahendada istus mul kõrval ja oli üsna hädas minuga, aga, aga ma ei tea elust ühtegi korda, kus ema istuks mu kõrval ja mingit või joonistamise või ükskõik mis, mis erialast asja minuga nagu püüaks mulle õpetada või noh, et see, tema tegeles oma tööga ja mina lihtsalt olin seal läheduses, nõuan ikka andnud ja kritiseerinud, kui vaja. No võib-olla mingil hetkel kuskil jah, nagu märkisse sisse püüdsin Ast hakata astuma, et siis siis ta nagu tegeles minuga, ta võttis selle kohe ette, et noh, et ta natuke aitab mind nagu nõugaga. Aga üldiselt minuga juhtus see ka tore asi, et minu vanemad suutsid jätta mind elama omapäi. Nii et ma olin nagu seitsmeteistaastane, kui ma alustasin iseseisvat elu, kuigi muidugi nad aitasid mind, toetasid majanduslikult, aga mul oli oma korter, oma ateljee. Ja see oli lihtsalt juhus. Lihtsalt mu vanemad läksid minu vanaisa hooldama tema juurde koju ja Te saite esimese korraga kohe sisse, jah. Sain jah, ja siis muidugi ma olen nii õnnelik, kui üldse saab olla. Ma mäletan, et kui eksamid olid läbi, siis eksamipinge langes korstik kosti, kangesin kokku ja ma sõitsin, mäletan koplis oma ema juurde ja koplit Tammis, äkki kukkusin lahinal kõver häälega hüsteeriliselt karjudes peaaegu nutma, et see pinge oli nii suur ja ütlesin Liivia, sa said sisse, kuigi muidugi ametlikult veel ei olnud seda, aga enesetunne oli niisugune. Ja ma arvan, et midagi sellist on kõik Ergisse sissesaajad üle elanud, et see kool on ikkagi selline, kus konkurents on suur ja, ja see eksamipinge on suur ja, ja need, kes ikkagi selle läbivad, need on noh, elus väga suure asjaga hakkama saanud. Meil oli muidugi äärmiselt tore kursus selles mõttes, et et me muutusime, noh, võib-olla mitte isegi rohkem kui sõpradeks, me olime üksteisele eluliselt hädavajalikud, kõik need viis aastat Kunstiinstituudis olid toredad teod, nendest räägiti. Oja jaja ja need olid enne veidi olid ka pärast meid ja vist on ka praegu ma arvan. Ja, ja üldse see kunstiinstituut on üks tore, mis ta nimi nüüd on, nüüd ta on tegelikult Eesti kunstiakadeemia vahepeal, ta oli kunstiülikooli enne seda, ta oli Eesti riiklik kunstiinstituut. Meie nimetame teda instaks järgiks, siiamaani arvan, et need peod olid muidugi pidu on pidu ja note inimestel on see eluliselt vajalik. Nimelt kui kolm päeva pole pidu või midagi väga lahti. Et kas ma olen haige, mis juhtunud. Aga et tõesti me pidutsesime meeletult, võib öelda tõesti meeletult, aga see oli niisugune süütu pidutsema möllamine ja see oli nagu karupojad müravad ja valmistuvad eluks, et et me tõesti möllasime, korraldasime lõputuid karnevale ja ja, ja noh minu kursusel olid sellised hästi jõulised ja säravad siis siis suured ja jõulised ja nüüd ka jõulised inimesed nagu Signe Kivi ja Kaljo Kivi ja meid oli üks niisugune paras peodes möllu, inimesi, kes tegid tegelikult kohutavat tööd. Ma mäletan, just tekstiili, üliõpilased nende kateedris oli töömaht oli väga suur ja teiseks see niisugune omavaheline hea konkurents, et seal oli alati kursusel mõni liider, kes oli hästi palju ja hästi võimeline tegema ja siis nagu kursus võttis ennast alati tema järgi see oli siis ma ei tea, kuidas praegune kursusel. Tol ajal oli selles suhtes lihtsam, et kui sa ära lõpetasid, siis sind suunati kuhugi tööle. Praegu ei suuna sind keegi. See on muidugi tohutult muutnud kõike nii kooli kui koolis suhtumist, kui, kui ka õpilasi ja õppejõude ja see, see uus situatsioon on tegelikult ikkagi noh ega ta ta on teistsugune, lihtsalt, kas ta on halvem või parem, on omaette teema, aga, aga noored inimesed, kes praegu koolist Tulevad nad on juba viimastel kursustel kindlasti esimesed eluvõitlused ära võidelnud ja esimesed karastuse saanud, meie olime nagu mingi vasikakari lasti lihtsalt meid Koplisse ja täiesti muretud, ausalt, ma pole nii muret olnud, kui ma olin selle diplomitöö aasta ma ei mõelnud üldse, mis must saab kuidagi nagu midagi ikka sai, lihtsalt mingisugune suunamine ikkagi toimus, kuhu, täitsa ometi mind suunati hukusse auku. Meistrite koondis Uku ja no muidugi ja, ja ma olin väga õnnelik selle üle ja ma arvasin, et ma olen oma unistuse leidnud, aga kahe kuuga selgus, et ahi, kogu meie generatsioon oli väga palju mõjutatud Anu rauast ja tema suhtumisest etnograafiasse ja me oleme kõik surmatunnini teile väga tänulikud. Ta õpetas meid etnograafiat armastama ja hindama ja adekvaatselt seda nagu edasi andma ja inspiratsiooni oma ja nii edasi. Ja see Uku tundus nagu õige mingil hetkel isegi, aga noh, aga siis te sattusite mingil ajal veel filmimaailma. See oli üks õudsalt, see oli tegelikult võib-olla ka üks elus nisukesed vöödelisemaid hetked just seal lukus, ma tundsin, et ma lihtsalt ei saa pihta ikkagi sellele etnograafia-le, see, mul jääb kõike energiat, jõudu ja temperamenti üle sellest sellest kindlamuste maailmast ja ja siis siis helises ühel päeval minu laual telefon, kus tollane filmikunstnik Tõnu Virve ütles, et nendel on kostüümikunstniku vaja filmidele ja et kas ma, kas ma olen huvitatud ja ma mäletan, et ma karjatasin. Ja ja noh, ühesõnaga see sild läks käiku ja Tõnu virve oli selle filmi nagu kunstnike, milleni tema assistent siis kostüümialal ja mina sain siis seal nagu just selles töös see oli, karge meri oli Arvo Kruusemendile töö puutusin kui selle poolega minu erialast, mis on väga suur ja lai, see on just see kostüüm ja kuste meerimine ja ütleme, kogu see mitte mitte rõiva looming, vaid just nimelt see, kuidas sa seda rõivast esitad ja kuidas sa seda teed ja komplekteerid ja muidugi etnograafiline film. Aga noh alates sellest, et ma pidin filmikostüümi eelarve koostama ja lõpetades sellega, et ma pidin iga hommik 200 inimest rahvariietesse panema. Et, et see oli ikka noh, väga väga põhjapanev kogemus, kas see oli esimene viimane film või tuli veel midagi? Tegelikult nii nagu otsustanud jah, et ega ma seda filmi teed ei jätka, et, et see ise ise ise ma nägin, et filmi ma tahan teha ainult siis, kui ma olen ise režisse, kuidas maailma ja sattusid, eks ema suhtes. Issand, ma mõtlen mu ema ja ma sattusin küll nii, et tegelikult ma sattusin ajakirja siluett toimetusse ja nendel oli läinud töölt ära kuskile mujale. Niisugune jooks, jalg, käskjalg seal inimene, kes siis peab tolleaegsete siluetti nende pildistamiste nagu ettevalmistusega tegelema tähendab otsima kokku mannekeenid, asjad, fotograafid, kohad. No ühesõnaga, see oli nagu fotoseansi, mänedžeri töö ja olema siis ka stilist ja vahel ka kriminaal seeria ja ja samas noh, transporttööline ja laohoidja kõik korraga, et et ma töötasin kolm aastat, selle võttis ja see oli üks tore aeg selles mõttes, et esiteks oli väga tore koostöö, Jüri Venderin oli põhiliselt siis fotograaf ja ta noh, tema oskus seda, seda tollal dollastes tehnilistes tingimustes hakkama saada, see oli hämmastav, ta käitus nagu fotoreporter, kuigi tegi tegelikult mu ajakirja. Kõik see oli muidugi õudne, selles mõttes, et issand jumal ei olnud, ei filmi, ei õigeid kaamerad, ei õigeid paviljone, ei, ma ei tea, ma ei saa üldse aru, mis meil seal oli. Kas oli see ajakiri ju tiraaž oli kuni pool miljonit, et 390000. Venekeelset ja mingi 100 120000 siis eestikeelset, siis oli moemaja peakunstnik, oli Krista kajandu ja see oli juba siis 80.-te aastate teine pool kui ta kutsus mind oma abiliseks või ka jällegi niisuguseks, ma olen peakunstniku asetäitja ja siis sai nalja küll, sest ma olin oma ema otsene ülemus. Aga häiris tegelikult selles mõttes, et noh, lihtsalt nii ei tehta elus, aga kuidagi nii läks ja tema muidugi ainult itsitas selle peale ja mina ka, sest noh, tegelikult see moemaja kollektiiv oli ka väga väga nagu väga armas, üks pere ja ühest suurest toast. Me kõik töötasime ja noh, enamus seal tõesti naljakas, et minu alluvad kõik mäletasid mind sündimisest saadik, paljud, needki olid kõik mu mähkmeid vahetama ja siis tuleks sinna on ta. Aga noh, tähendab, ei muidugi ma seal ei kavandanud midagi, aga lihtsalt tihti juhtus nii, et Kristal oli vaja kuskil olla mingil komandeeringus, kelle ära ja siis ma pidin olema lihtsalt ajama neid asju. Nii et see oli niisugune mõnes mõttes proovilepanek. Aga noh, loomulikult loomulikult ma oleks tahtnud, et, et, et et mul on mingi Ma oma projekt, mille ma viin ellu ja, ja, ja, ja kõik ja see sai võimalikuks. 10 aastat hiljem ma ei tea, kas liiga hilja või mitte, aga ta vähemalt on nüüd praegu toimib. Et siis lihtsalt tegelikult, ega ju, me ei tohi unustada, et nõukogude immo ajal oli minu meelest ikkagi see moemaja ainus koht, kus siiski moekunstnikud mingigi enesetunne kunstnikuna ja moeloojana säilus. No vabriku kunstnikel oli palju raskem, sest nendel ei olnud seda loomingulist väljundit peaaegu üldse. Aga no ma kunstniku töömoemajas oli ikka loominguline. Samas ka muidugi täiesti absurdne, ma võiks jutustada lugusid nendest realistest juhtimist, rääkige üks imelik juhtum. Ma võin rääkida näiteks oma emast seda, et minu ema tegi mantlimudeli seal ma nüüd räägin nagu külajuttu seda, et ema rääkis mulle, mina räägin teile, et regi ühe mantlimudeli kuskil 75. aastal pubi kraekesega ja niuke haljasprintsess lõikeline mantel. Ja kas te usute või mitte, seda mantlit toodeti järjest 15 aastat kogu nõukogude liidus. Kõik need suured vabrikud üle liidu, tellisid seda mudelit, 15 aastat järjest, sain Mutkuneid, Novinkasid jälle Novinka sild pandi külge, tegelikult oli sama mudeli ema töö oli siis iga aasta siis panna, kas üks need kõrgemale või madalamale tasku natuke nii või naa. Ja kõige naljakam on see, et ma mäletan täpselt ema, kogu moemaja kunstnike palk oli 120 kuni 140 rubla. Muutunud ja mingisugune väike preemia sellele lisandus või Me oleme naernud seda, et kui ta oleks selle mantlitootmise, kasumi või mingisuguse, ütleme selle tabeli kaks või neli protsenti, mis disainerile nagu tavaliselt mudeli tootmisel jääb. Et kui ta oleks selle oma taskusse pistnud. Ilmselt oleks vist olnud tõeline miljonär. Sest ma arvan, et seda mudelit toodeti sadu tuhandeid. Ja siis ühel hetkel live olite te kunstiinstituudis tagasi ja olite õppejõud. Jah, nüüd ausalt ütlen, et mul on hea nina, ma tundsin, et, et uppuma laevalt on päras ära minna. Tähendab, rotid lahkuvad uppuvalt laevalt, tegelikult see moemaja lõpp selles mõttes oli lähedal, et kogu see aeg muutus ja selline selline moemaja, nagu ta oli olnud, eks ole, siin nõukogude võimuperioodil paratamatult koos selle süsteemiga pidi vaikselt ka kaduma ja, ja noh. Ma tundsin, et ma selle hääbumise sees ei taha olla, kuigi moemaja töötab Omaani küll hoopis teistel alustel ja teistmoodi ja see on hoopis teised omanikud ja teine süsteem ja need esimesed paar-kolm pedagoogi aastat olid küll nii et ma tõesti vot siis oli nii, et ma alguses tulin, tulin tunnist ja ma olin, silmad niisked, ma olin nii vaimustunud iseendast kui hästi, ma oskan kõike rääkida. Tore see on ja kuidas nad mind kuulavad ja kui huvitav on olla õpetaja, siis oli moetekstiilikateedri koos. Ja maasikamaasika oli kateedri juhataja, tema oli see, kes mind kutsus. Ja tema, ma mäletan mõningaid tema õpetussõnu. Et tõesti mul pedagoogilist haridust ei ole, meil kellelgi ei ole, kes seal koolis õpetame. Et nii-öelda elu ülikool on pannud paika aga aga tõepoolest, et igasugusel pedagoogilisi tööl on oma metoodika isegi kunsti õpetamisele, eriti kunsti õpetamisel ja ma mäletan, et ta mind siiski selles osas aitas ja õpetas noh, andis nagu otsa kätte, kuidas suhestuda selle tööga ja, ja siis saidis kateedri juhataja ja siis sai kateedri juhataja, sest tekkis kateeder, tekstiilikateedri juhataja sai suurest koormast lahti. Sisuliselt ta vedas kahte kateedri, see oli jube aeg tegelikult selles mõttes, et see oli 99 91 92 93, see oli see kõige-kõige-kõige jubedam aeg, kus kaks talve järjest koolimaja praktiliselt ei köetud. Kus, kui te mäletate jagada ja kõiki asju talongidega kus kaubahallis müüdi ainult konserveeritud kurki ja kus tõepoolest ei olnud vääritega pliiatsit õieti võtta ja ja noh, see minu, ma olen seda nagu näitena toonud seda, seda lugu, kuidas minu praegused noored kolleegid, tollased õpilased tulid tundi hommikul ja ütlevad, et teate, et õpetajad ei saa täna siin midagi teha, et me käisime arsti juures ja arst keelas ära, et siis näitab oma käed. Aet Alev oli, see ütleb, et teate, mul on külma paistetus, et ma käsi soojas hoidma pean olema, koduse koolimaja oli nii pikalt kütmata, et inimesed olid kõik samad, kroonilised haigused juba seal, aga muidugi see oli ka selles mõttes tore aeg, et, et siis nagu algas intensiivne suhtlemine Skandinaaviamaade koolidega analoogsete koolidega ja ja väga tihedad suhted Soome taidiooline korke kaalu Soome tarbekunstikõrgkooliga ja tekkis tegelikult mingisugune mõtestatus selles erialas, sest sest ikkagi moekunstnik ütleme, tema loominguline tegevus on, on ikkagi niivõrd seotud ikkagi inimesega ja just nimelt tarbijaga ja tarbijamajanduslike võimalustega ja kõik need asjad ju kujunesidki nüüd nende viimase 10 aasta jooksul välja, nii et noh, praegu me võime öelda juba, et Eestis justkui nagu on olemas professionaalsete moekunstnike seltskond, kelle töö on Tabatud kindlale tarbijarühmale, kindlale majanduslikule grupile, võimalusele ja nii edasi, et vene vene võimu ajal oli see kõik üks ebamäärasus enam tee kunstiakadeemias õpetan. Praegu küll mitte, jah, ma nii-öelda palusin akadeemilist puhkust lähemaks 10-ks aastaks. Ma tõepoolest sain vist isu täisportsu täis nii-öelda, sest kui lõppkokkuvõttes seda õpetamise tööd sai 10 aastat ja ja ma võin öelda, et ma olen oma panuse Eesti vabariigina noorsookasvatamisse pannud ja oma eriala asja ja, ja noh, mõnes mõttes nad ongi kõik minu lapsed, kes seal sellel ajal õppisid ja ja on praegu edukad oma töös ja ma loodan, et et noh, et tõepoolest see oli niisugune väga suure äraandmise palju, palju palju andmise aeg ja ja väga tore aeg, aga lõpuks esiteks ma olen väga püsimatu, ma arvan, et see, et inimene teeb viis aastat ühte tööd, on nagu optimaalne, kuues aasta juba hakkad väsima ja seitsmes aasta saab täielikult isu täis. Ja, ja siis on ikkagi aeg leida uus suund. Minu puhul on, see kehtib 100 protsenti, ma tean, et see on niisugune lääne välja töötatud niisugune firmade nagu kontseptsioon, et kui sa viie aasta jooksul ei ole tõusnud karjääriedele, siis oled nagu lootusetu, et aga noh, kunstnikul tähendab see mitte karjääriredelil tõusu, vaid lihtsalt oma mingisuguse uue tee valimist. Praegu käite Soomes tundi andmas. Ma käin jah, tähendab, seal ma olen mitmest, isegi päris mitmes koolis niisugune kursuste õpetaja ja mida te õpetate siis konkreetselt teatan ma joonistamist. Kõige õudsam on see, et ma praegu ise üldse joonista, aga ma siiski õpetan seda ja see ongi see paha asi, et siis õpetaja nagu noh, stagneerunud, kui ta ise seda tööd ei tee, ma ei ole nüüd viimased kolm-neli aastat nagu aktiivselt joonistanud. Aga ma olen ja selle õpetamine Soomes õpetamise puhul on see, et mõni aasta tagasi ma veel tundsin, et et see on ju tegelikult kompliment minu koolile ja minu haridusele, et näiteks Soomes ja ka Rootsis ja kus ma olen veel õpetanud, et mind vajatakse, minu teadmised on lisatud ka selle korraliku palgaga, mis seal makstakse ja tänulikke kuulajatega õppijatega, et et see oli niisugune noh et ei näe, et meie, siit tuleme ja meil ongi neile päris palju õpetada ja ma arvan, et seda on väga mitmed meie inimesed läbi elanud seda tunnet omal ajal, kui ma äkki avastasime, et meil ei olegi sugugi kõik siin väga kurb ja lootusetu olnud. Mõni päev tagasi tulite te Rootsist, enne kui te ruut hakkasite sõitma, ütlesite, et sellest tuleb ilmselt tore reis, oli tore reis. Ja. Niisugune reis, kus ma kohtusin oma kolleegidega just nimelt täpselt sama sama sorti kolleegidega, kellega mina praegu tegelen, tähendab, ma olin külas oma heal sõbral Margareta Fozlondil, kes on saanud mitmeid suuri preemiaid kui aasta disainer ja nii edasi, et tal on analoogne töö nagu minul, ta ise kujundab oma kollektsioonid, tal on väiketootmine ja ta ise siis ka püüab neid müüa, ta just rääkis sellest, et kuidas Rootsis on nii, et Marma tahtsid natukene mind meelitada. Aga et kui sa hakkad mingist alast mingist asjast rääkima, siis ei saa üle ega ümber eestlastest, kes sellel alal on kas parimad või rikkaimad või eesrindlikumad või tuntumad. Et tegelikult see, see sõda ja see sõjajärgne põgenemine, see viis ära eesti Core nii-öelda koor riisutud kõigepealt ära ja seal sealsamas Rootsis ja seal see kandnud väga head vilja. Et isegi, et see on üldse sõnaga midagi toimub, sest tegelikult paatidega põgenes ju väga suur hulk väga-väga suure potentsiaaliga inimesi, kes oleks selle ühiskonna siin üles ehitanud. Ja ja tõepoolest, et noh, et me nagu kõik, mis siin Eestis toimub, esiteks see on, see on, see on läbi niisuguste vapustust tunnistuste ja, ja väga paljud inimesed on kaotanud jõu ja usu ja lootusega selle viimase vapustuse sele revolutsiooni käigus, ükskõik kas ta oli laule või mitte, aga igal juhul oli see revolutsioon ja tegelikult me oleme kas või needsamad Tallinna moemaja kunstnikud, kes on väga paljud olid ka sellises eas või on seal, kes nad ei alusta jälle otsast peale nullist. Et nad on ka nagu kadunud meie ühiskonnale mõnes mõttes, kui nad enam ei ole aktiivselt oma tööga tegevad. Et üksikud inimesed elavad oma elu ja on kindlasti kõik õnnelikud, aga noh, kui ma räägin oma eriala niisugusest noh, püüan nagu üle vaadata selles olukorras, et mis siis on siis tegelikult sellesama revolutsiooni ikkagi on kaotatud meie alal palju inimesi ja samuti teistel aladel, kes lihtsalt ei suuda lihtsalt istuvad mahajäetud mulle aitab, mina enam ei hüppa uuesti ratta peale. Ja ja vot selle jama Margaretaga ma just seda arutasime, et kui ma lähen sinna, siis siis ma näen, kuidas näiteks temalgi, kuidas kõik on käinud loogiliselt ja on toimunud loogiliselt 20 aasta jooksul ehitanud üles oma süsteemi, oma ateljee, oma oma, selle stiili, oma tarbijaskonna. Aga mina peaks nagu seda kolme aasta peaks olema teinud, et meil polekski üldse millestki rääkida. Ja me olemegi, tähendab väga paljud siin on teinud sama asja, mida seal on tehtud 30 aastat tehtud, istud siin kolme aastaga sama kaugele jõutud, et see on tõesti ime ja seda näevad nemad ka sealt kõrvalt. Aga igal asjal on oma hind. Et ega neid kokkukukkujaid ja infarkti ja, ja neid, seda nii-öelda kadu on ka väga. Palju nii, vaatame veel neid küsimusi, mis on telefoni teel teile tulnud. Kui keegi annaks teile 5000 krooni ja ütleks, et teil on tund aega aega, ostke endale midagi selga, mida te ostaksite? Ma pole elu sees olnud riiete peale 5000 krooni. Mida oleks kõige rohkem vaja. Momendil. Tegelikult ei ole hädas. Midagi vaja, selles mõttes püüan seljas olemas ja. Ütlen veelkord, mul on jumalast ükskõik, mis mul seljas on, ainult häda sunnil tegelen sellega. Ma arvan, et ma ostaks endale ühe paraja hunniku igasuguseid jalanõusid yhe 1000 krooni eest, et siis oleks kohe võtta ja valida. Nii et riiet niisama lihtsalt ei osta. Mitte pealegi 5000 krooni eest ikkagi veel ei saa seda, mida ma päriselt tahad. Mida sa päriselt tahad. Ma arvan, et ma tahaksin talveks ühte ühte nahk asja, tähendab ma kujutan ette, et see võiks olla mingisugune niisugune karusnahaks eespool ja siis kas riie või mingi väljapoole, ühesõnaga, et oleks tõeliselt tuulekindel õhkkerge. Soe. Praktiline ta, Ruila, need maksavad 50000. Selline küsimus, kas teie riidekapis on selliseid asju, mis on kasutuna seisnud aastaid, kuid sellele vaatamata ei raatsi neid ära visata? On on ikka, on, selliseid asju on päris palju ja õnneks on neid isegi veel päris vanast ajast mõningaid jäänud ja, ja eks ma ikka viskan ka, aga aga asjadel on tavaliselt nagu mingi sinka sees, nende kandmisega tuleb oma niisugune mälestushing. Ivo Nikkolo on öelnud, et rõivas peaks olema nii hea ja väärikas, et aitab inimesel elus ja oma erialal edasi jõuda. Kas olete temaga selles osas nõus? Jaa, kindlasti Ivo Nikkolo on väga pühendunud sellele heale ja väärikale ja ta tõesti tegeleb väga tõsiselt kogu nende, nende meeskond tegeleb väga tõsiselt heade materjalidega ja hea kvaliteediga ja ja noh, ma arvan, et see on väga õilis eesmärk. Kõik inimesed ei ole ilusad, mõned meist on paksud ja inetud. Kas teie rõivad aitavad varjata inimese kehalisi puudusi? No see on just jah, see on see minu nišš et, et ma ei, ei ei modelleeri ainult standard 38 suurusmeeter 70 kasvule vaid vaid niisugusele inimesele, kes kes tunneb ennast hästi ja väärikalt. Mida tähendab teie jaoks kena mees ja kena naine? Millal ütlete inimese kohta kena inimene? No ikka harmoonia on see, mis selle kenaduse paika paneb. Ja ma pean ütlema, et tegelikult minu ümber kohta on väga palju väga harmoonilise inimesi, mulle tundub, et see on sihuke loksumise aeg hakkab mööda saama ja kui ma oma tuttavaid ja kolleege vaatan, siis ma näen seda. Harmooniat on nagu tulnud juurde. Tähendab harmooniat selles välimuses, eks ole, riietuse stiili, kõnnaku ja tegelikult ka ütleme see niisugune hari rõivastuse alane haridus sõltub sellest samast, kui palju inimene on reisinud, kui palju ta on saanud sporti teha, et ta keha oleks vormis, kui palju ta on pühendunud, ütleme, söömisele korralikule õigele söömisele. Et see kõik on üks tervik tegelikult ega ega ilus kleit ei ole üksipäini ilus, ikkagi oma keha peab olema ka ilus, olgu ta siis natuke paks või peenike, ükskõik, aga mis, nagu iseloomustab seda nii-öelda nõukogude inimest, on see, et kõik on lohakile jäetud. Karvadest kuni varba künteni kõik oli räämas inimese juures olnud ju aastaid ja pole nagu tähtis ja silmavaade jääb ka tuhmiks ja tantsiks sinna juurde. Ameerika psühholoogid kinnitavad, et helerohelisel taldrikul söömine vähendab söögiisu. Nii et need, kes ei taha paksuks minna, peaksid muretsema endale rohelised taldrikud. Kas teie olete oma naha peal tundnud ka värvide erinevat mõju? Muide, väga värvid võivad avaldada nii tugevat mõju, et mul on isegi kohe lausa niuke orgastiline, kui mõni värv. Ma tunnen, kuidas ma hakkan nagu lähen kuumaks ja värisen, jaa jaa. Värv võib tõesti mõjuda, mõned suured tugevad värvipinnad võivad mõjuda niimoodi, et täitsa organismis kohe nagu vererõhk tõuseb ja ja, ja noh, ühesõnaga põnev on. Ja, ja näiteks ma küll kannan ise ka väga palju musta, aga ma jumaldan valget ruumi, kui satun ruumi kus on seinad, värvitud, mingit tumedat värvi või lagi on tume või põrand. Ma sõna otseses mõttes ei ole seal toas. Ma tulen sealt ära, aga teiste inimeste puhul ütleme rõivastuse puhul, ma arvan küll. Nii et et jällegi seesama harmooniat tõesti, mõnikord mõne inimese juures lihtsalt tahaks. Tahaks minna ümbert kinni võtta, öelda, palun võta see kirju plärakas asi enda pealt ära, et ma tahan näha, mis värvi sa ise oledki. Pane, mis su enda värvid esile tooks. Nad ei ole seda tüüpi, kes läheb ütlema tuttavale Tea ei mõika ole, oleneb tujust, üldiselt ma olen õppinud seda, et kasulik ja mõttekas on alati öelda seda, mida sa mõtled. Ainult et lihtsalt tuleb valida see stiil või nagu toon, kuidas sa ütled, et sa inimest ei solva teise inimese välimusega tegeledes välimust kommenteerides on, on väga kerge teist inimest solvata, sest mina olen täiesti immuunne. Võin minu jaoks on inimese kehas on minu objekt, mine töövahend ja ma suhtun sellesse tõesti nii nagu arstidki suhtuvad ilmselt kehasse, ta on tema töövahend, normaalne inimene on väga tundlik igasuguse niisuguse kommentaari suhtes. Mida vanem eit, seda roosa kleit, see solvab, väga, solvab väga ja tegelikult tõesti noh, kui midagi inimese nagu välimuse kohta öelda ja kommenteerida, siis, siis ma püüan seda teha niisuguses vormis, et ma nagu pakun kohe lahenduse, et mitte ei kritiseeri, vaid nagu toon ühe aspekti kohe esimesena välja. Vanem inimene võib seda roosat kanda ka tegelikult mojo loomulikult. Loomulikult, ja muide, sealsamas Rootsis on ju see, see on tõesti seal muidu imelik, aga see ühiskond tõesti on silmanähtavalt vanem kui meie, et kas sa oled bussis või tänaval või ükskõik kus oled tohutult palju rohkem on sinu ümber vanu inimesi, muidugi, seal on ka inimesed palju liikuvamad ja elavad ka kauem ja ja on palju elujõulisemad, aga vanus on vanus, ütleme sellised. Meie, meie ütleme niisuguses vanemas eas inimesed, niuksed, ütleme juba 80 üheksakümneaastased inimesed enamasti ei liigugi enam üldse kuskile välja, aga ütleme, Rootsi kaheksakümneaastane on väga aktiivne, reisib ja, ja tegeleb kõiksuguste asjadega, õpib kuskil tavaliselt veel midagi ja nende välimus ja riietusstiil ka väga tihti on niisugune noh nooruslik ja julge ja selles mõttes vahva. Loomulikult. Küsitakse teie käest, mis lilli maaliti kõige meelsamini. Lilli mainiti Lille'i maali vahel aja maha ja ma olin ka abstraktseid. Kas suvel käite looduses maalimas, vahel vat ei käi selline loodusest maalimine, kasvõi näiteks lillede maalimine oleks ju väga tore ja ta annaks kindlasti inspiratsiooni mingisugusteks edasisteks. Eks, aga kui ma olen maal, siis ma puhkan, ma ei kaeva, ei künna ei koristama. Istuta olen tõepoolest ristseliti muru sees ja vaatan siis sipelgat, kes üle minu kõhu jookseb ja tegelengi sellega. Küsitakse, millise maailmakuulsa moelooja juures tahaksite töötada või õppida veel. Ma olen jah mõelnud seda küll, et tegelikult oleks väga vajalik kas pooleaastane stažeerimine mõne mõnes kuulsas moemajas või ateljees ja, aga ma ei ole küll teinud selle jaoks ühtegi tunnistust ja ma ei ole ka mõelnud välja, kes see võiks olla. See ei ole võimatu kindlasti seda. Ta kindlasti seda saaks, ma arvan, ma arvan, et ma elaksin üks pool aastat kuni aasta Itaalias mõnes Itaalia moemajas ja, ja ma arvan, et ma peaksin õppima siis kõigepealt itaalia keele ära. Sest seal tõepoolest ei räägita inglise keeles eriti palju, jah, ütleme nii, et Itaalia disain ja just moedisain on see, mis mind nagu erutav, alati. Moskva. Kunstnik Judas Skin küsib mõne oma kleidi eest luksusauto hinna. Kui kallid on teie siidi kangastest maalingutega, kleidid, millega te võrdlete, mina ei oska üldse raha. Küsida ja, ja oleks vaja kangesti inimest, kes minu eest küsiks, et kui mina küsin, siis ma nagu tunnen, et, et noh, tahaks nagu, et kui inimene inimesele minu asi meeldib, siis ma annaks talle selle niisama, et ma olen juba nii õnnelik selle üle, et talle meeldib. Aga noh, nagu siin alguses juttu oli, mul on omad kohustused ja ja ma arvan, et ma peaksin küsima natuke rohkem. Minu asjad ei ole minu meelest küll kallip. No aeg-ajalt käin ennast turgutama kasvõi näiteks selles samas meie armsast väikesest Stockmanni, siis vaatan, mis seal, mis hindadega seal on, näiteks seal on ka lillelised siidiasjad. Ja noh, päris õudne on ikkagi see, et, et ma ei tea, kuidas nemad oma asju seal müüvad, aga et mingisugune, mis koosist, trükitud siidikangas õmmeldud kleidiks võib maksta sama palju või rohkem kui kui minu käsitsi maalitud naturaalsiidist. Asi loomulikult Stockmann, Stockmann, seal on omad suured juurdehindlused ja nii edasi, et see asi iseenesest algsel kujul, siis kui ta valmis on tehtud, tema, tema omahind on võib-olla võib-olla üks kümnendik selle asja müügihinnast. Ma ei tea, kas ma olen see kunstnik, kes oma nime eest võib küsida raha, ma arvan, et mõne meelest olen kaupa midagi tehes on, on peaaegu võimatu majanduslikult ots otsaga kokku tulla. Lihtsalt see paratamatus. Mis ei ole teil siiani õnnestunud, mis närib aeg-ajalt hinge? Vot see on hea küsimus. Aeg-ajalt närib kõik mu hinge 100 asja, mis oleks vaja kohe teha ja paremini teha. Mullen viimasel ajal väga selgelt see tunne, et ma olen, seal tuleb kevadeti see tunne, et mul ei ole õnnestunud kümnete aastate jooksul teha ennast vabaks kevadeks. Et mul ei ole õnnestunud võtta endale seda aega just nimelt mai ja juunikuu mai lõpp, juuni alguses seda tänast aega täiesti vabaks käituda nagu Toomas Nipernaadi, kes astub välja oma uksest tuleb tagasi siis, kui lumi katab maad. Et mul ei ole kunagi õnnestunud endale seda aega leida. Ja ma olen suutnud oma elu niimoodi organiseerida, et päev ei ole jagatud pool tundideks veerand tundideks, kus siis vahepeal lapsed endale veerand tundi Vaidet aasta on jagatud minu poole aastaks ja siis selleks poolaastaks, mis ma jagan laiali endast. Et tegelikult ma arvan, et iga kunstnik unistab sellest, et tal on kuude kaupa aega mõelda kuhugi võib-olla isegi mitte välja jõudes minule täiesti eluliselt vajalikuks muutunud. Mis te arvate, Liivia, kas paremad ajad on ees või selja taga? Minul, Isitlejat? No mina olen täiesti absoluutselt 100 protsenti veendunud, et kõik on ees, umbes nii, et mul tuleb veel uus puberteet. Tahaks nagu, et oleks hästi lõbus, selles mõttes lõbus, et elust saaks võtta, noppida välja oma oma meeldivad asjad ja nendega mängida ja mõnuleda ja et noh, et see on nii tähtis tegelikult. Ma arvan, et kuidas oma küsimuse küsiksite minult 80 aastasena, siis ma vastaksin vist samamoodi, ma kuulun nende hulka, ma arvan, et enamus vastaks just emal vahet enamuse heaks, nii täpselt see on, seletame üldse, Isiputaks, viskaks ennast kohe. Suur tänu teile selle toreda intervjuu eest, öelge, milline kuulajaküsimus teile kõige rohkem meeldis, selle esitaja saab auhinna. Ma arvan, et see küsimus, mis, mis närib hinge ja mis ei ole siiani õnnestunud, see, see küsimus on tõesti tore seda küsimust küsinud enda käest ka väga tihti, nii et, ja püüan ka vastust otsida. Aitäh ja ilusat suve. Aitäh teile. Persona saate külaline oli moekunstnik Liivia Leskinen. Teda usutles Marje Lenk ja Persona saate auhinna saab Ilze lausTallinnast.