Keskedrogrammi valik kavas on Persona. Saatekülaline on filmirežissöör Helle Karis kelle tuntumad filmid on nukitsamees, Karoliine, hõbelõng ja Metsluiged. Hiljuti valmis selle karisel dokumentaalfilm Rein Sepp Teejuht mütoloogiasse. Saadet juhib Marje Lenk. Tere tulemast keskestuudiosse, Eesti muinasjutufilmiklassika rajaja Helle Karis. Kas pole ilusti öeldud? Väga ilus. Ma ei ole esimene, kes on seda öelnud. Esimene kord, kui Jaan Ruus seda ütles. See oli mõned aastad tagasi, Pets lõigatakse kanal kahesse eetrisse. Siis ta intervjueeris mind loomaaias tiigi taustal ja siis ta tuli ka selle mõttega välja, et et noh, ükskord tegid niimoodi ja teinekord tegid kuidagi natuke isemoodi ja et kolmas kord, et võib siis nüüd öelda Classic ma ütlesin, aitäh, selle kest. Kui sa oma kolm kuulsat mängufilmi tegid, olid saam Helle Murdma, miks ja millal murdmast jälle karissay? Ma olin jälle murdma nukitsamehe ajal Karoliine hõbelõnga ajal ja mets luikedega, siis sain jälle kariseks tagasi, sellepärast et nimevahetus on ikkagi nagu perekondlike suhete muutumine. Ja siis see perekondlik seis, mis murtma nime kandis, nagu läks puruks. Kaua sa oma abikaasa Allan Murdmaa perekonnanime kandsid? Päris pikalt ikkagi, ligi 10 aastat. Kunstiinimesed nii kergelt oma nime muuta ei taha, sest nime tegemine võtab ju küllaltki palju aega. Sina läksid sellele teele, nii et sa ei ole edev inimene. Või nii-öelda? Ma ei tea, kas seal seotud elevusega Aga võib-olla tõesti jah, mul ei ole nagu olnud kunagi tähtis see, et ma peaksin töö tulemust või see, mida ma teen. Ma nii väga nagu oma nimega karneerima. Mul on alati olnud kuidagi väga tähtis asi iseeneses asi, mida ma teen. Et see jõuaks nagu mingisuguse lahenduseni või või lõpptulemuseni. Seda on elu näidanud, eks ole, et ma teen kõik, ma ütlesin nii kaua, et ma olen isegi vaatan mõelnud, et kas ma üldse olen režissöör. Et Ma teen ju midagi sellepärast et mind see huvitab. Ma tahan nagu millelegi vastust leida. Nii palju kui mina ennast mäletan väga varasest lapsepõlvest. Noh, olen muinasjutuks nagu muinasjutt, on olemas see uudishimulik elevandipoeg, ma iseennast võrdleksin sellega, et mul on kogu aeg ainult küsimus, et miks, miks, miks, miks see on nii ja miks seal teisiti need järelikult ei ole mitte niimoodi, et, et mul on eesmärk midagi valmis teha, vaid minu eesmärk on mingisugustele mind sügavalt puudutavatele huvitavatele küsimustele leida vastust. Aga see vastuse leidmine ei ole niimoodi, et istud maas ja leidsid vastuse, selle vastuse saavutamiseks tuleb ju väga palju teid ära tallata. Väga palju tigusid nagu ära teha. Ja, ja siis ta siis ta armub sul mingisugusel kujul see vastus. Et noh, ma võib-olla on noh, niimoodi seletaksin seda, miks ma miks ma teen kõiki asju nii kaua ja Nende muinasjutufilmidega oli sama lugu, et et see muinasjutt jäi nagu minusse elama lapsest saadik. Siis, kui ma laps olin, siis nuhelda mind palju selle eest, et ma mõtlen välja või noh, vanemad arvasid, luiskad, mõtlesin lugusid, mõtlesin lugusid välja ja ja selles mõttes muinasjutt või ütleme, see nähtamatu reaalne maailm on kogu aeg minu sees olnud ja väga raske on olnud sobitada ennast selle reaalse maailmaga sellega, mis tegelikult eksisteerib. Mille ajendil sa siis selle filmi vulski valisid üldse, kuidas sinust sai režissöör? Minu jaoks on alati olnud kõige raskem eneseväljenduse vorme, sõna. See on nii pikk tee, kui ma tundest ja sellest niisugusest tajumusest sõnani jõuan. Minu esimene kõige tugevam niisugune informatsiooni allikas, eneseväljendus on pilt, see, mida sa näed. Ja siis see tunne, mis selle nägemusega nagu kaasas käib. Et ilmselt see on niisugune noh, eneseväljendamise dialoogi otsimise vorm, et sa, et ma tahan lihtsalt leida mingisugust võimalust ennast väljendada. Aga nii otseselt võib-olla see režissööriks saamine oli natuke ihus ka. Isa oli väga pikale, aga mul tööl siin Eesti raadios sümfooniaorkestris oli pillimees. Järsku keskkool läbi sai. Siis nõudsin tungivalt, et ma tahan tulla televisiooni tööle. Ole jah, mõõdutav sokuta, dokuta sakutas ja sakutas mind tööle Illar Peep. Jaa, ega ta pikalt eriti palju ei sokutanud, ütles, et noh, ütlevad uksest sees. Et kuidas seal ütlesin, ujuma hakata, tsenseerinud sõltub kõik sinust ta natuke leevendas ja natukene õpetas. Kõige esimene koht, kui ma maandusin, aktuaalne kaamera ja siis otse sõna otseses mõttes, ma hakkasingi ise ujuma. Tähendab, esimesed sammud viisid mind siis filmimontaaži, kus aktuaalses kaameras lugusid kokku pandi ja siis mõtlesid, et lähen edasi õppima. Jah, see oli täiesti niisugune massipsühhoos, avati Leningradis uus osakond telerežiid ja siis Aktuaalse noored inimesed seal kõik niisuguse hurraaga läksid, et lähme tuli selles mõttes tohutult tore aeg, et teatriosakonna juht Leningradi televisioonis Davidi Sakkovitškarassic leidis midagi minus huvitavat, et ta võttis mind ennast kohe, nagu öeldakse pailapseks ja hakkas, kui nad oma tähelepanu mulle pühendamisse huvitav oli. Tähendab, tema pidas huvitavaks minu mõtted ja minu niisuguseid tundmusi ja kogemusi, ma ütleks niimoodi nägemusi ja ta ta ei olnud nii et ah, ära lobise tee midagi tõsist, vaid ta hakkas nendele tähelepanu pöörama, ta innustas mind oma nägemust nagu ütleme, ellu viima. Ja see on ikka noh, üheksateist-aastasele inimesele väga-väga suur abi, ega ma seda elus nagu rohkem mille me ei ole tundnud, millal esimene film tuli, esimene film oli eeldiplomitöö. Siis ma olin tohutus balletivaimustuses vaimustatud titt härmist ja titterviga koos, mõtlesime välja, et teeme sellist filmi. Esimest osa loomulikult oli praktiliselt võimatu teha. Aga teine vaatus, mis toimub siis seal surnuaial selle me kandsime üle kirikusse. Et see tegevus toimus Toomkirikus ja siis teise vaatuse baasil, nagu tekkis siis niisugune tantsufilm minu meelest väga, väga ilus, Londoni. Aga unistasid muidugi mängufilmi tegemisest ikka ära, lõpetasid. Ikka ikka näitlejagaja muinasjuttu teha ja kuidas see idee vastu võeti, et hakkad tegema muinasjutufilmi? Oh, mis nüüd ikka väga suhtute, tähendab, ma käisin seal Tallinnfilmis kimbutama, neid ikka väga paljude ideekavandite ka ja kõik kukkusid kolinal läbi. Ja siis lõpuks Enn Rekkor ütles, et tead, et ega sind enne vastu ei võeta, kui sa mõtled midagi niisugust välja, mis mis nagu iseenesest läheb läbi ja kui, siis sina nagu salakaup ka sellega koos. Vaat niimoodi tuli nukitsamees. Siis oli mul nagu kaasas kaasmõtlejad Ehala ja Helgi Oidermaa Eesti televisioonist. Need tekstid ja mõtted tulid väga paljuski nagu, ütleme elust enesest. Niisugused noh, naljakesed ja käibefraasid Eesti televisiooni ülemuste poolt oli Helgi Oidermaa kirja pannud ja need kõik natuke niimoodi sobitatud, jälle selle nokitsemine tegelaste suhu. Hiljem muidugi selle teksti veel töötas ümber Britannia, sellest on nüüd varsti-varsti juba 20 aastat tagasi. Kui keegi ütleb sulle nukitsamees, mis sul nagu kõige-kõigepealt meelde tuleb seoses selle filmiga, peapõrutus. Sina said peapõrutuse, kuidas see juhtus, siis? Käisime Lõuna-Eestis otsimas võte kohti ja veel auto läks kraavi. Ja ma sain nii tugeva peapõrutuse, et mul oli valida, kas ma teen filmi või jään lamama ja, ja filmi ära ma ikka otsustasin tööle minna. Kohe nagu sa ütled, nukitsamees tuleb mul mingisugune roosa sume. Et, et kõik toimus kuidagi unes nagu ma ei mäletagi, kuidas see film toimusid, meeles niisugune põhiline asi nagu kerge peavalu. Mul oli omaenese olemisega nii palju tegu, et mul ei olnud aega süveneda nendesse kõikvõimalikesse vastuoludesse ja intriigidesse, mis tavalisest uustulnukaga kaasneb valged, ei kuulnud neid. Ma ma ei saanud aru, mulle ei jõudnud kohale see, et keegi kuskil protesteeris või või keegi arvas, et ma ei tea üldse nii nagu tegema peab. Muidugi on mingisugused mingisugused sõitlemised, jõudsid minuni, et võiks nagu filmikursustele kuhugile saata ja Krimmist ei tea ma midagi. Ja noh, niisugused asjad, kas sul oli lavastaja näitejuht kabiks või tegid kõik ise? Ei, ma tegin kõik ise. Väga palju oli abiks muidugi, Mait Agu, tema niisugune hirmus optimistlik, rõõmsameelne asjale lähenemine muidugi innukus, vaat see oli niisugune, mis toetas, mitte niisugune, noh, töö näitlejaga veni põhiliselt ikkagi näitlejad tegutsesid ise. Selles mõttes, et ma lubasin neil minna teatavas suunas. Ja nii palju, kui mu sisetunne lubas, kuni mõtlesin stopp, vale tee, äärmiselt nad lähe. Aga lastega oli märksa raskem, lastele tuli ilmselt ka ette näidata. Jah. Ei, lastega küll raske ei olnud, lastega oli väga-väga tore. Lastega on nii, et lastega töö vajab lihtsalt kokkuelamist, tähendab esialgu nad võõrastavalt, nad ei saa aru, mis asi see on ja tikuvad, eks ole, nagu öeldakse näitemängu tegema. Aga kui sa oled nendega kokku elanud, siis mina aja jooksul hakkavad iseeneslikult tajuma. Selles mõttes on lapsega väga lihtne tööd teha ja tegelikult palju, palju lihtsam ja palju resultatiivseim kui täiskasvanud näitlejaga. Et lastega ei olnud raske, ainuke, kellega tõesti oli raske, oli nukitsamees. Tema käest sain päris mitu sinakat, tema oli niisugune. No ikka täitsa türann. Et väga ruttu sai aru sellest, et ta võib teha, mis tema tahab ja tal võim käes. Miks meie näitlejaga on raske tööd teha? See nüüd küsimus, millele ma mõtlesin tõesti pidevalt intensiivselt vastust, esialgu ma mõtlesin, et küsimus on ainult üksinda minus. Aga nüüd ma jõuan järeldusele, et siin on midagi muud veel, et kui ma nüüd võrdlen seda töö tulemustega Taanil ütleme kas Ameerika näitlejaga või siis ükskõik millise muu, eks ole teise maailma esindajaga, siis ma panen tähele ühte niisugust asja, et meie näitleja näitab Muu maailmanäitleja on, see tähendab seda, mul on kahtlane tunne, et meie näitleja ei võta ennast nagu öeldakse, lahti alasti ja ta ei otsi kõiki neid nüansse iseendast vaid ta võtab seal teiste inimeste pealt, ta ei julge nagu avada ennast muu maailma näitleja nagu lähtub sellest, et arvab, et tema enese sees on kõik olemas, et kõik kogu informatsioon kulgeb tema läbi. Tähendab, mida huvitavam inimene, seda suurema haardega ta on, seda rohkem on tema eneses emotsionaalsed või ütleme, läbi elatud, emotsioone, informatsiooni. Ja kui ma selle võtan selle informatsiooni iseenese seest siis on ta usaldusväärne ja mina saan sinuga, nagu öeldakse, kokku kuuluda ja sinule häälestuda, sest seal tõeline. Ja nüüd meie näitleja puhul on mul niisugune tunne, et Ta nagu toetub kellelegi millelegi muule, aga mitte iseendale. Ja siis tekivad niisugused sügavad käärid, mille puhul näiteks mina olen ka abitu. Vot selles mõttes ongi nii, et laps toetub ainult iseendale. Ta võtab välja ainult selle selle tunde, selle emotsiooni, mida tema on ise läbi elanud ja ta usaldab seda. Aga täiskasvanud näitleja meil, Eesti Eesti näitles, ise vaatad, kui sa vaatad telelavastusi, vaatad filme, ta ei ole siiras tüüpi režissöör oled, kas sa oled. Niisugune, kes teeb vutiplatsil kõva häält või püüad ikka heaga nagu asja ajada. Ma julgeks küll öelda või saadad kuradile ka vahel? Ei, mina küll vist ei julgenud saata. Tähendab, mis puudutab noh, tööd inimestega, aga, aga üleüldiselt ma olen võtteplatsil, ma arvan, piisavalt põikpäine tähendab, mis puudutatud tehnilist külge või mis puudutab asja ütleme, teostamist metsluikede puhul ju ka ikkagi liigub see legend, et kui ta selle karis filmi valmis ei saanud, aga see oli minu täiesti veendumuslikus. Et ma ei saa teha siis, kui ka ütleme, see vangla nüüd näeb välja kui papist masse, eks ole, või või, või, või noh, ühesõnaga tehnilised asjad jäävad jalgu vastu minu tahet võeti tööle joodikud, kes ei saanud oma tööga hakkama, mis puhul, mispärast ma ei tea, mis seal taga oli. Ja vaat, nendes küsimustes ma ei tea, kas ma nüüd häält teen, ma olen üldse tugeva häälega inimene, pruuprote kasuta platsil, aga aga tähendab noh, olen küll väga jäik. Kas mõningaid stseene oled unes ka näinud? Unenäod on sind aidanud. Põhiliselt tõesti ja ma ei saa niimoodi öelda, et ma nüüd lausa seda pilti sisuliselt noh, ütleme, et agaagastuks mulle nüüd unenäona. Aga. Ma ilmselt tarvitan küll väga tugevasti seda tunnet, mis unenäoga kaasneb. Ikka hommikul sa ärkad üles, eks ole, seal on mingi tunne ka oma nende piltide puhul, eks ole, mis unes näed, tekib mingi tundmus. Kas, kas see on niisugune õnnis või hea või, või luuleline või müstiline või ja, ja siis, ja siis ma nagu üritan ühesõnaga taastada oma vaimusilma selle pildilist Niukest liikumist. Et ma julgen küll öelda, ühesõnaga, et nii palju kui võimalik, ma üritan mitte eraldada seda unenägu ja reaalsust ja muinasjutu Sestati, et kogume tundmuste maailm ikka väga tugevalt, noh, minu jaoks, mina tea, kuidas teiste jaoks on, aga selle unenäoga seotud näod on sul kõik hommikul meeles ja kipuvad meelest ära minema. Ausalt öeldes mina olen seda treeninud kuidasmoodi, tähendab, ütlen endale õhtul teatan ütelda ja jätan mina kasutajaks. Kell hommikuseks ülestõusmiseks, kui ma jään, eks ole, veendumuse juurde, et noh, et ma panen kella helisema. Siis ma olen terve öö nagu häiritud, sest ma jään ootamata nüüd heliseb, eks ole. Aga kui ma ajaliselt eneseranna selle korraldused kell seitse märkan, siis ma ärkan, ma seda lugesin kuskilt mu noorest põlvest, eks ole, nad saad endale käsklusi anda või või lahendusi anda või mingisuguseid probleeme aknanägudesse sisse sööta, et hommikuks on siis nagu öeldakse, asi küpse ja mina ausalt öeldes seda natuke ekspluateerinud. Siin on üks niisugune küsimus, kas Helle Karis lapsepõlves kollega kartis? Lapsepõlvest ma ei kartnud. Liigoga ta nagu neid rohkem jah. Lapsepõlvest ma kartnud lapsepõlves, ma sain vaimuilmaga hästi läbi, nii et hirmutada sind ei olnud nagu millegiga. Ei, ei, ei. See oligi minu hädad. Ma kõndisin üksipäini, metsas, oli kahe kolme aastane, nelja aastane, viie aastane, seitsme aastane, kõndisin üksi metsa ja ja minu jaoks mets elas, tähendab, mina mäletan, et mina nägin, eks ole, metsavana ja ja haldjad ja näkke ja, ja sealt meie pahandused nagu isaga tulidki. Näiteks esteetika lapsel täiesti teine. Ma ei olnud mingisugust muinasjuttu lugenud, et kuningate sünnib, eks ole, sellest kärnkonnast. Aga, aga mina tantsin põues kärnkonni ja minu arust on nii ilusad ja nii armsad kõikidelt phuh pähku, eks ole, küll, on õudne. Et niisuguste noh, ma ütlen, et see, see esteetika lapsepõlve seal hoopis midagi muud keda või mida sa praegu kardad? Agressiivsust ja agressiivsust, ma kardan selle pärast agressiivseid inimesi vägivalda. Et nii kurb kui see ka ei ole, ma mõistusega saan kõigest aru, aga nii kui tekib väike agressiivsuse ilming silmpilkselt, tekib minus ka. Mul tekib silmpilkselt vajadus ennast kaitsta. Enda eest välja astuda ja kuna minul on nagu see tajumus tunnetuslik pool tugevam siis ma ei suuda alati mõistusega panna seda kanda peale, et eks ole, et ära nüüd ärritab ära erutu, või noh, niimoodi. Nii kino kui teleekraanil on praegu palju vägivalla filme. Lapsed vaatavad neid meeleldi. Kui oleks teie teha, kas piiraksite selliste filmide näitamist meie ekraanidel küsitakse? Aga loomulikult et siin on ainult niisugune vastuolu sees. Et. Ka vägivalda ja vägivallaga piirata on mingisugune niisugune, noh, arenguline tee inimese vajaduseks ole midagi endale selgeks saada, midagi läbi elada, läbi tunnetada. Vot see, see küsimus on minu meelest niivõrd poliitiline, et seda peab nagu riik otsustama, millise inimese tema tahab kasvatada. Ja sellisel juhul peab riik otsustama, milliseid meetmeid ta leiab. Vaata hiina vanasõna ütleb niimoodi, et ära vala tassi kohe tühjaks vaid vala nii palju juurde puhast vett. Et sa ühel päeval näed, et sul on tassis tõesti puhas vesi. Vaat selles mõttes ma ütleksin sellele küsimusele niisuguse vastuse. Et see on suuremate targemate, see on kogu ühiskonna seal riigi otsustada, millise põlvkonna tahab ta teha selleks ta peab mitte keelama, vaid ta peab panema tasakaaluks midagi muud vastu. Ta peab andma midagi niisugust mille puhul noor inimene või ükskõik milline inimene saab teha valiku. Paraku meil on niimoodi, et kõik see, mida me nimetame selleks paremaks, pooleks, alati igavad. See tähendab seda, et, et selle vastukaalu puhul tuleb ka leida noh, niivõrd palju rahalisi vahendeid, et jõuda mingisuguse suure kunstilise tulemini. Et inimene tahab seda näha. Mis tundeid tekitas sinus see, kui kuulsid, et Estoniast tuleb lavale Ehala laste muusika nukitsamees. No see oli ikka pauk küll. Inimlikult. Ma täitsa lagunesin sellel hetkel sest mul on alati tundunud, et, et nukitsamees on niivõrd noh, kuidas ma ütleksin, niisugune suur koostöö. Ükskõik, mis edasi, nagu ilus ei läheks seda teed, lähevad lahku ja inimesed leiavad endale uusi koostööpartnereid ja uusi ülesandeid, aga et see oli mingisugune niisugune niukene tore ja meeldiv ja, ja tulemusrikas koostöö. Et sellest lugu pidades ei tohiks teha niisuguseid noh, inimlikult valusaid tagasilööke. Noh, esialgu ma olin solvunud. Siis ma mõtlesin, et nad kõike võib. Siis ma lootsin, et võib-olla tehakse mulle ettepanek tulla vähemasti vaatama, et ma sain kutse viimse hetkeni, ma ootasin kutse. Mõtlesin, et nad on ju kiire ja igaüks mõtleb omamoodi alati enda mätast lähtuvalt. Tõesti, mind unustati ära. Siis ma ei ole midagi kutsemale, vaatan esietendust kutset ka nüüd, kui ma lehest loen, eks ole, et meeleheitlikult üritatakse nagu nullida selle filmi ütleme, fluidum või selle filmi väärtuslikus, eks ole, siis nagu polekski filme olnud, ta on ikka tugevam filmiversioon, sellepärast ei saa lahku tõmmata nagu ütleme tegevust sõnast. Seal kõik kasvavad üksteisest välja, selles mõttes nagu sa oled, tõmbad selle noaga seda vahe vahel, et siit hakkab nüüd laule seal minu jagu ei ole. Ega siis Juhan Viiding ka üksinda ei mõelnud välja neid tekste, mida ta sinna panin, siis oli ka suure töö tulemus mis oli nagu selles sisulises reas ette nähtud. Kehv lugu jah, et need niisugused olema, kui sa praegu vaatad oma Filme, ma mõtlen neid muinasjutufilme mida sa endale ette heidad. Millised olid sinu nõrgad? Kohad Ma heidan endale ette seda, et ma väga paljudel juhtudel andsin alla, kui mulle tekkis surve No üks esimesi surved, eks ole, kinotegemisele on see, et sul on mingisugune plaanimajandus, sa pead, sa pead, eks ole, näpuga järge vedama, teatav hulk, eks ole, ära andma meetreid. Ja siis võib-olla annad, et okei, et loeme selle asja tehtuks, tegelikult ta ei ole tehtud. Siis ma pean oma nõrgaks küljeks seda, et ma ei usaldanud iseennast, kui ma tegin tööd näitlejaga ma nagu pelgasin seda Eestis olemasolevat teatrikooli. Ja ma julgenud nagu oma põhimõtete oma oma nägemusega, nagu sellele vastu astuda, jäätmejäreleandmisi tegin, see on nagu võib-olla kõige põhilisem. Ja siis tekkis niisugune hirm või pelgus, et selles suhtes, et kui ma nii palju, eks siin, eks ole. Et siis võib-olla nii mõneski küsimuses mul pole õigus. Tähendab, ma pelgasin nagu noh, oma seisukohtade, mõtete, täiuslikku lahtirääkimist, ütleme ka oma võib-olla resi grupile Järeleandmist ja kunstiline tase oleks parem olnud, kui kõik need oleks saadud hea. Selline küsimus sulle, mis on kolm põhjust, miks te filmi teete ja mis on kolm põhjust, mille pärast ei tasuks praegu filme teha. No esimene põhjus on kindlasti see Et igas niisuguses mõtteprotsessis või või nimetame teda siis kunstiliigis vis andeks ükskõik milles, ühesõnaga mingisugune järjepidevus olemas. Ei tasu iialgi mõelda seda, et kõik see, mis enne olnud, et see tuleb prügikasti visata vaid tuleb edasi minna nagu spiraali kujul. Ma võin seda enda kohta öelda et minu kolm filmi ei tasu mitte prügikasti visata, ma võiksin edasi minna, võib-olla kolm-neli-viis spiraali vahele jäänud, ma ei tea seda, aga tähendab, tal on järjepidevust, ma saan sealt edasi kerkida ja see puudutab siis nagu minu meelest kogume filmikunsti, me ei tohi iialgi öelda, eks ole, et vanema põlve režissöörilt pole midagi õppida? Kindlasti on see on üks põhjus. Teine põhjus on see, et et filmis on ja jääb väga suur noh, niisugune haare, mis nagu võlub inimeste seda fluidum, et me ei saa iialgi nagu eitada mingi müstika selle filmi suhtes, inimene vajab seda. Ja järelikult ka seda ei tohi ära unustada. Ja rääkimata veel sellest, eks ole, et ma pean siiski säilitama seda tundmust, et noh, see eesti film kui niisugune asi on olemas, mis see kolmas olla võiks. Mina ei teeks üldse midagi muud, ei ole filmi, ma ei oskagi muud, see ongi kolmas põhjus. Sa ei saa ilma filmit elada? Ei, mina ei saaja aga mille pärast ei tasu teha praegu filmi üks põhjus on kindlasti see, et noh, et sisuliselt ja ütleme ausalt. Me jookseme torme järgi, eks ole, liikuvale rongile. Mujal maailmas on filmikunstis ka väga pikk ja ütleme see kasvulava olnud kuidas mingi elukutse ja mingisugune professionaalne tase kaotatud. Meil on niisugused põhimõttelised muutused näiteks meie filmikunstis täielikult puudub niisugune nähtus, mida me nimetame produtsent filmitootja. Ja sellest tingituna, eks ole, kõik režissöörid on pudinad lagunenud laiali ja üritad ise olla produtsendid, seal ametlik suur ja võimas elukutse ei saa, eks ole, käigu pealt ümber orienteeruda, selleks et produtsendi puudus on praegu kohutavalt valus. See tähendab ka rahapuudust, see tähendab rahapuudust ja seda oskust leida raha on väga raske. Teine asi on see, et mida ma veel tunnen ja ma ei tea, ei oska üldse, seda selleta. On mingisugune. Mingisugune segadus on selles küsimuses, mida me oleme harjunud nimetama professionaalsuseks. No kuidas sa mõõdad seda, mis asi on professionaalne, kuidas seda ütled, tähendab ma praegu läinud käibele mingisugused niisugused trendikkused õukonnamängud kus võib-olla filmi teevad, filmis saavad teha inimesed, kelle puhul ma ütleksin, et, aga võib-olla ei ole üldse tema filmiinimene, võib-olla peaks tegema muu viisid või televisiooni või kroonikate midagi niisugust. Et ta Ma ei kannata välja seda, tema, tema käsitööoskused ei ole väljakujunenud või tal ei ole niisugust pagasit, millega läbi viia. Et teine küsimus on professionaalne tase, et neil on praegu puudub see lakmus, paber, mis ütleks, et see on professionaalne, see mitte. Ja televisioon on minu meelest neid küsimusi kohutaval kombel eksitanud ja meil puuduvad niisugused liidrid praegugi, suudaksid ära seletada, ära põhjendada ühesõnaga, või välja tuua selle taseme taseme tähenduse. Vaat mina mäletan, tõepoolest üks erakordselt huvitav inimene oli omal ajal nõukogude ajal, kes küll noorelt suri, oli Valdeku Tobro. Tähendab, ta põhjendas ära, kolmas põhjus, võib-olla ongi see, et, et kuna meil on niivõrd sügav auk selles selles tootmises, et, et näiteks kui praegu hakata tegema, ma ei kujuta ette suure filmi poolt, kust ma võtan meeskonna professionaalse meeskonna mina, ma kolme filmiga kogesin seda, et ma, et ma noh, mina olin seal nagu mitte keegi või noh, niimoodi nii ilma ilma õukonnata ilma õugannata ja väljastpoolt tulnud või noh, niimoodi ma sain alati kõige viimases järjekorras gruppi niisugust paremat tegeleda, teistel gruppidel ära jaotatud ja ma olin sunnitud tegema selle seltskonnaga, kes parasjagu üle oli jäänud. Ja väga paljudel juhtudel oli minu grupis ikka üks kolmandik täiesti tänavalt tulnud inimesi. Et ma ise ei olnud niisugune kõva käe ja pika pika elulooga filmilavastaja ja küll on siis rasked töö käigus töö ajal õpetada kedagi välja, mida sa ise ka täpselt ei tea, kuidas olema peaks. Kusjuures sa vajaksid nagu iseendale lapsehoidjad, et oleks kõigest sellest pahnast vabasaks tank loominguga tegeleda. Et praegu ütleme, kolmas põhjus kindlasti meil puudub täielikult, nagu ütleme, see teine lüli kus tuleb, millal tuleb, ma hakkan mängufilmi tegema, ma ei tea, kellega. Sinu kolleeg Andres Sööt on öelnud, et mida vähem inimesi filmi kallal urgitseb, seda isikupärasem see tuleb. Mis sa selle kohta ütled? Siin kindlasti, ütleb Andres seda dokumentalist. Sellepärast, et dokumentaalne tõde on nüüd kindlasti niimoodi, eks ole, et et sellest arusaamine väga tugeval määral ikkagi sõltub isiksuse suurusest. Ja, ja oletagem, nii et võiksime ütelda, et režissöörant nüüd antud filmi tegemisel on võib-olla tõesti kõige huvitavam kõige suurema niukse isiksuse kandlusega. No siis on ikka tüütu küll, kui sa pead kogu Kogu aeg, eks ole kellelegi midagi veel selgeks tegema. Kunstilise filmi puhul ilmselt on niimoodi, et et ega seal teistele Annage midagi suurt urgitseda. Seal sõltub ikkagi režissöörisse sinu sellest võimest jõust teisi veenda. Kas sa oled seda tüüpi? Meie inimene, kes vajab teiste inimeste nõuandeid, näitas oma poolikuid projekte teistele või püüad sa teiste mõjutusi vältida. Vaat mina olen selles mõttes hoopis naljakas inimene, et ma tahan hirmsasti rääkida oma poolikut projektist, tegelikult ma arvan, et ma räägin, et endale selgeks aga mõjutada faktiliselt ei lase. Need on nagu surnud ring, mingil kombel, aga aga niimoodi. Et ma räägin oma mõtetest, jah, enesekontroll, ma tahan näha, kuidas see sinuni jõuab, kus sa said aru saada, kas see on sinu jaoks huvitav, kas mul on see mõte, on selge? Ma võiksin sepast rääkida, aga see on vist teine teema. Ja no sepast me räägime pärast neid mängufilme hakkasid sa tegema filmi Rein sepast ja see tegemine võttis väga palju aega. Miks just Rein Sepp ja kes on üldse Rein Sepp? Metsluikede tegemise ajal jõudsin ma sisuliselt niisuguse järelduseni et muinasjutus on olemas mingisugune väga tugev korrapära seaduspära üks kõiku väikesest asjast ma ei jutusta, ükskõik kui väikest asja, ma ei käsitle Abel tajuma selle väikese mõtte väikese asja paika, kus tema on selles suures üldises ja juhul, kui ma käsitlen väikest asja ainult väikselt, ilma tajumata, tunnetamata tema tema kohta. Ta ongi väike, siis teda mitte kellelegi vaja. Metsluiged juhtisid mind selle tõeni. Tahtsin nagu jõuda selle selle karkassile süsteemsuse äratundmiseni. Üks asi on, sa tajud seda, et elus on korrapära, järelduse põhjus ja kõik niisugused asjad, teine asi on see, et sa pead selle kuidagi väga selgelt endale aruanne, mis seal siis tegelikult on? Vaata seda, ma hakkasin otsima metsluikede ajal juba. Ja siis ma tundsin, et ei saa niimoodi suvaliselt, ma hirmsasti armastan kunstlikke muinasjutte eritamis, venelased tegid nihukesed, blä-blä-blä, Ivanduratšokid ja noh, meil on ka seda kalduvust väga palju olnud. Ma ütlen, peab olema kuidagi väga kindlalt paigas. Ja Rein Sepa ma kuulsin kuskil raadiosaates, see oli ka vist keskeprogramme, ma ei tea täpselt, mis seal oli, aga mingid paar fraasi ja silmpilkselt Volus esitaks oma niisuguse isikliku Või selle nihukese õega ja ta puudutas just neid punkte sõnaga, mis, nagu minul tahtsid lahendamist saada, nii et ma jõudsin temani otsimistega. Ja siis loomulikult need esimesed aastad tema juures, ma ei olnud talle võrdne partner, ma lihtsalt kuulasin, mida ta räägib, ma ei suutnud, nagu olla tal dialoogi vormis, ta tõlkinud õige mitu raamatut ja tema tõlkis kogumina skandinaavia pärandi kõike germaani ja no mis tal siis on, loetleme ruttu ära. Niibelongid, Partsi val, Beowulf, nooreme ta paneme ta. Nagu saatuse kroonikad kaabel jah. Eestimaalt väljas ja ta ei lase. Ja see oli jälle üks niisugune väga kummaline asi, et tema elas Eestimaalt välja, seda nagu ei kuulunud kuhugile. Tegelikult elas ju Liivimaal, ta elas just selles selles paigas nagu, mida võiks nimetada selleks endiseks liini makse tähendab kuskil Läti Eesti piiri peal. Ja küllaltki nii sihukese metsikus külakeses niisugune hästi hästi hästi metsik veel. Ja sa ei läinud, ma ei olnud üksi, vaid võtsid oma õpilased kaasa. Sul oli tol ajal filmi klass. Nojah, see filmi klasselegi, kus giidiks ettekäändeks siis kõik said ikka sõidega õpilased kaasa võtta, siis ei olnud ju väga lihtne sindki välja lükata. Õpilased olid muidugi sellepärast veel väga olulised, eks ole. Et nad kuulavad ja nii nagu nemad jälle omakorda küsivad, võib-olla mina ei tule alati kõige peale, et sellega omakorda mingisugune niisugune küsimuste-vastuste moodustamise vorm. Ja kes siis filmis lapsed ise lapsed ise peamisid ja sina panid siis pärast kõik selle kokku. Jah, lapsed filmisid, see oli endal nagu niisugune jälle omakorda nagu oli ülesanne, et tajuda ära, millal kaamera lahti teha ja ise leida see rakursia ise leida, see näha seda maailma, see ei olnud niimoodi, et võtke filmiga vaid nende ülesanne seda kaamerat lahti teha siis kui nad tahtsid, kas said oma vastused kätte ja. Ma sain selle vastuse, mida ma ise kahtlustasin, et see on olemas. Ja ma arvan, et ma sain õige vastuse. Kõigepealt on ta veendunud selles et eksisteerib tõepoolest põhjus-tagajärg, seos ja maailm ja kogu meie eksistents allub mingisugusele ühtsele seaduspärale. Ja kui nüüd mütoloogiast rääkida, siis mütoloogia on sõna otseses mõttes inimkonna õpetus inimesele. Et ta õpiks iseennast tundma, et kõik need tegelased, kõik need müstifitseeritud tegelaskonnast, keda me kohtame ükskõik milliste rahvaste mütoloogias on tegelikult meie enese noh, iseloomu või loomuomadused, kelle kaudu me üksteisega võitlust teame. Et me võiksime vaadata veel kord üle, kogume selle mütoloogilise tarandi ja selle tõsifreerimise oskuse ja näha seal iseennast. Ja praegu on sul Käsil kaks filmi Vigalas ässist ja Jaan Einasto st ja ja need on ka kuidagi omavahel seotud. Eks nad kõik ole jah, kolm omavahel seotud nad on kõik nagu oma ala tipud ja mina olen üldse tähele pannud, et see on tõsi, mis tõsi. Vaata kooliajast, me teame, et kui sa tahad mingist ainest aru saada, et siis sa pead seda nagu teise inimese kaudu läbimast on alati keegi, kes on sulle ette jõudnud, selle kõik endasse koondanud ja väga lihtne häälestada temale saada sealse tagasi. Kooliajast mäletan väga õpetajad, mitteaineid. Need on ka minu jaoks kolm tippu kelle k. Vastust leida on ikka selle korrapära seaduspära elu, mõtteolemasolu enese aitamise kõige selle kohaga. Kas praegu õpid alles astrofüüsikud ja ravitsejad tundma või on juba midagi üles? Väga palju on võetud üles. Jaan Einasto on väga-väga palju üles võetud, väga palju materjali, muidugi on ilmaaegu üles võetud, mida võiks tõesti nimetada, nagu ütleme, kompamisega tundmaõppimiseks. Aga nüüd on juba naguniisugune suhe väe või siiski mõistmine, et need, need on juba need vist nagu filmi tegema hakata. Ja keerulisem lugu muidugi, Vigala Sassiga teda muidugi väga-väga palju filmitud Orestid perioodil. Aga temaga meil ei ole veel niisugust suhet, et me oleksime jõudnud kokkuleppele, kuidas see film välja näeb ja kas ta üldse välja näeb ja kuidasmoodi toimuma hakkab. Et temaga tuleb veel leida, saavutada see, see koostöövorm. Kaheksakümnendatel aastatel ütlesid, et ma unistan teha filmi Raimond Valgrest. Nüüd on Mati Põldre teinud Raimond Valgrest kaks filmi. Kas unistad ikka veel teha filmi Raimond Valgrest? Ma teegindas tohutult suure heameelega, ma ei unista ära, ma tean, et ma ei tee seda veel üldse kindel, kas ma elan, filmi teen. Unistada võib. Aga miks ma tahaksin teha, tähendab ma mõisale pillimees? Olen üles kasvanud piline tütrena. Ja selles mõttes see on niisugune maailm, mille sisse sa ei saa niimoodi minna, et vot ma nüüd teen sellest maailmast filmi, see peab olema sinu sees. Selles mõttes, kui ma seda teeksin, siis ma siis ma nagu võib-olla avaks selle maailma. Sest noh, mina, minu ema oli natukene isegi nagu prototüüp seal tegelasele ja minu isa tundis Valgret. Ja üks periood oli samamoodi, kui nad koos seal Pärnus suve suvekohvikus rannakohvikus, kus oli seal muusikat tegid ja et siin on hoopis teised teised lisaväärtused juures kui see, et ma tahan filmi teha. Küsitakse, kas kunagi pole tahtnud saada filminäitlejaks? Tahtsin ikka. Mul isegi oli väike võimalus. Pisikene šanss saada filminäitlejaks ja mäletan, et mäeküla piimameest hakkas Leida Laius tegema. Ikka tegid proovivõtted. Ma tegin need päris edukalt ja, ja, ja mul on ilmselt küllalt suur tõetunne ekraanil või noh, niimoodi ma suudan, suudan välja lülitada kõigest. Ma juba kõndise kaustiku kaenla all ringi olin õnnest lolliks minemas. Siis viimasel hetkel ta leidis ikka, et ma ei naera nakatavalt või, või vabalt. Et mäeküla piimameespeategelane peab olema hästi niisuguse nakata naeruga mäega mind asjadest teist. Võib-olla siis ta kellelegi teise, aga oma filmides ei ole suhtelise teinud või? Ei ma ykskord küsisin Kaljo Kiisa käest. Kuule, miks sa mind ühtegi oma filme ei võta? Ma nii tahaks kuskil mängida. Kaljo Kiisk ütles selle peale niimoodi, et nad saad aru, et sinu jaoks ei ole ju rolli, et sa oled niivõrd välja kujunenud inimtüüp oma olemisega, et sa ei saa kedagi teist mängida. Siin on selline küsimus, filmi tehes ei ole vist päeval ja ööl vahet, kas on olnud selliseid perioode, kus tuli mitu ööd järjest üleval olla. Ja tõesti ei ole, ei ole vahet, vaid aeg jookseb, kulgeb lineaarselt. Aga kummaline on see, et filmi tehes tähendab siis, kui sa kindlalt sammud selle lõppeesmärgi suunas ei ole ka väsimust. Tähendab, ei ole niisugust tunnet, et nüüd ma olen väsinud ja siis puhkunud välja seda ei ole enne, ei väsi ära enne kui asja valmis, ma arvan, seda vist teavad öelda kõik režissöörid, kas praegu suudaksid ka mitu ööd üleval olla või teevad aastad oma tööaastad, teevad oma töö praegu ikkagi ma helistan, mitte olla öösel üleval. Naisi töötab filmirežissöörid enam tunduvalt vähem kui mehi, milles on asi? Ma ei arva, et naine on mõistuslikult intellektuaalselt nõrgem, kui on mees või et ta ei suuda hoomata. Aga ilmselt siiski on naisel paraasju lahendad emotsionaalselt. Mõnes mõttes on see väga hea, aga mõnikord siiski see töö tegemist takistab. Mina pean enda kohta ka öelda, et minu kõige suurem viga on see emotsionaalsus. Ma suudaksin siiski natukenegi rohkem talitseda oma emotsioone. Olekski palju kasulikum. Üks asi on tunne või tunnetus, eks ole, see on, see on väga vajalik ja naistel on see ilmselt palju suurem kui meestel. Aga kõik selle asja nivelleerib ära. Emotsionaalsus. Kaheksandal märtsil näidati kinomajas naisrežissööride filme. Kui palju meil umbes neid naisrežissööre on Eestimaal? On sul mingi pilt olemas, sellest? Novembri lõpus oli naisrežissööride festival Stockholmis rahvusvaheline ja siis ma koondasin selle festivali tarbeks kokku nimekirja ja saatsin sinna meie naiste tööd. Siis ma sain 13 naist, aga siis ei olnud mul esindatud kõik, seal oli veel puudu kaks, kolm naisrežissööri need kuskilt 15 16. Põhilised dokumentalistid, põhiliselt dokumentalistid ja siiski ka telerežissöörid, aga päris niisugust kinorežissööre on siiski vähem. No kõige lihtsam oleks praegu seebikaid teha, kirjutab keegi, rahvas vaatab neid meelsasti ja selle töö eest ilmselt makstakse ka head tasu. Kas teie pole seriaalide peale mõelnud? Oi, andsin oma mõtlemine küll ei aita. See tellimus peab olema tellimus ja selles tellimus elama. Kuidas ta suhtub nendesse seebikaks? Ei, mina ei suhtu üldse, tähendab, mina kui tegija ei suhtu nendesse üldse. Aga teisest küljest on nii, et seebikaid on väga vaja. Ja ma võin ka öelda täiesti kindlasti Nix tähendab teatavale hulgale inimestele, annad mingis eluperioodis tohutult vajalikud, on see siis vaesus või on see vanadus, on see haigus, on sotsiaalne, niisugune eemalolek millestki oma elutegevusest siis see seebikas aitab vaevu uskuda, et sa alustad jälle mingit elu ja su elu nagu jätkub mina ise olen üldse järvel tunnistamast vaadanud terve aasta otsa näiteks Santa Barbara, et kui ma olin haige ja siis oli nagu midagi sa ootasid ja midagi nagu tulijas elasid nagu teiste inimeste elu edasi nagu sammastusid, ühesõnaga su päev liikus. Nii et selles mõttes mina ei suhtu üldse seebikas, see tähendab niisugust niukse puhutava ehitusega hirmus kole-kole-kole. Tal on oma täiesti kindel sotsiaalne tellimuse roll. Aga loomulikult võiks, eks ole sellele asjale pühenduda hoopis enamat tähendab andu ja anda talle ka ülesanne, miks me vajame neid seebikaid? Lihtsalt selleks, et keegi saaks raha teha, mingi asi jookseks. Vaat siin on küll alatu tegu ja praegu niuksed asjad jooksevad. Küsitakse, mis te arvate, kuidas tehakse filme järgmisel sajandil. Millised on järgmise sajandi filmid? Mina arvan seda et järgmise sajand jõutakse tagasi jalgratta juurde ja tehakse palju enam niimoodi, nagu need algselt on tehtud. Tähendab, igasugune asi peaks läbima mingisuguse mikseri ja see, eks ole, et silm on ikkagi film ja kõik ta peab olema filmilindil. Ja kogu see austus ja lugupidamine ja selle töö niuke väärtustamine, et selle juurde jõutakse lihtsalt tagasi. Et ma arvan, et filmilindil ja hoopis suurema lugupidamise kui praegu praegu me oleme hulluks läinud pööraseks läinud sellest võimalusest, et võime teha videosse. Ja kui nüüd vaatad seda, mis voodide, video, inimene, filme ja siis on see selles mõttes tohutult kahju, et ta ei väärtusta seda hetkel, seda igaveseks ajaks igavesti talletab Tal on see teadmine, eks ole, Atlinte küll krutin sinna, krutin tänna. Kas sina ei usu seda? Marilyn Monroe hakkab jälle filmides mängima tänu. Toritele ei usu ma näiteks filmisin pärast Rein Sepa surma tegin juurde võtet tema maas. Ja kõik on nagu päriselt ja ometi tunne ja puudu. Ei saa enam teha. Ta elutud on tal hingeta, tähendab see ülekanne peab toimuma mingil teisel tasandil. Kas sinu parim film on veel tegemata ja tegemata tegemata? Küsitakse, millises seltskonnas teinud, kõige paremini tunnete. Oled sa üldse niisugune suur suhtleja külas käia ja külaliste vastuvõtja, kui oled seal natukene erakovi? Kehv lugu küll, aga ma olen erak, ma tunnen ennast seltskonnas ainult sellel hetkel hästi, kui on parasjagu midagi suurt toimunud. Noh, ma mõtlen, et kui on midagi niisugust emotsionaalset, mis sellel hetkel seda seltskonda ühendab, on see siis sünnipäev, on siin mingisuguse näituse avamine, seal peab olema midagi niisugust, mis inimesi ühendab, aga kui on lihtsalt niisama seltskond, siis tekivad väga paljud niisugused pinged, mis inimesi omavahel lahutavad. Ja noh, nagu me ütlesime hirmsasti, kardan igasuguseid igasuguseid pingeid, sellid, alati mind rivist välja, ma tahan, et ma olen ära, millised suhted sul pojaga on? Kui vana see pood on? Poeg on 24, põhimõtteliselt on meil head suhted, mis mees temaga on millega tema tegeleb muinasjutumees? Muinasjutumees, tähendab, temal on see, see kõik see positiivne, andas kõik olemas, mille puhul noh ma arvan, et ta võiks ja suudaks teha väga huvitavaid asju ja mina olen teda kasutanud põhiliselt oma operaatorina, sest tajumise tunne ja see, see oskus seda näha, mis mina väärtustan. On tas olemas. Aga ta on no kõige suurem viga, tan ülitundlik aga täpselt samamoodi ta vaid nii rivist välja minna, kui kui midagi agressiivset, mingit su ema selja poolt tuleb ja mina olen nagu võib-olla jah, aga mingi esivanemate mingi oma füüsilise niukse kaalukusega jätta mulje, et ma olen tohutult tugev ja oma nihukese kehalise ja häälelise partiiga selles mõttes noh, võibolla mind ei julge Igajuks hirmutada. Aga Peter on juba olemuselt niisugune habras. Mis mees oli Peetri isa arhitekt murdmaks, tema oli teine. Tour. De mul ikka väga keeruline natuur. Et all oli sama viga, muide tal oli sama viga, et et sisuliselt oli väga tundlik. Kuigi ta ei näidanud seda välja. Ja tema muidugi oma seda tundlikkust, siis tappis sihukeste kunstlike vahenditega, kelle poolt hääletasite küsitakse. Hääletanud ei käinudki? Ei ma olen tähele pannud, et ükskõik mida see niinimetatud rahvas ei mõtle või ei taha või ei soovi asjad kulgevad millegipärast siiski nii täpselt nii nagu nagu kogukond on ette näinud. See ei ole üldse valimas käinud? Ei, mitte kunagi ei mägenud. Lapsena paraadidel ka. Komsomoli ei ole ka olnud komsomol olin suurest halastusest ja kaastundest klassijuhataja vast. Kes nuttis lerinal klassi ees ja palus, et muidu lastaks ta koolist lahti. Ja sellest suurest parteist ei tea sa midagi sinna ei kuulunud. Teadsin Lemendi võetud. Tahtsin minna, tahtsin minna, jah, see oli niisugune vahva periood, kus televisioonis noored meid oli niinimetatud musta kassiselts. Sinna kuulusid kõik niisugused, aga. Reformimeelsed, noored inimesed ja me otsustasime, et vot nii, nüüd hakkame, läheme kõik koos parteisse ja siis me seda asja vaatame kuidasmoodi me siin telemajas neid asju teeme. Ja siis mõned neist võeti sisse. Ja siis äkki tee stopp. Et kuidagi on liiga palju ja üldse, mis niisugune asi tähendab, et kas see on siis nüüd aus mäng. Ja, ja siis tuli ka ülaltpoolt otsus, eks ole, et nad noh, et liiga palju intelligentne võetakse nagu parteis, see pole ette nähtud, et mul Sammerale ütelda ka niisuguses Tuljudest oli küll niisugune mõte ajal. Ma tänan sind, Helle selle intervjuu eest. Aga nüüd ole hea ja ütle, milline kuulajaküsimus sulle kõige rohkem meeldis, selle esitaja saab auhinna. Kuna oma raha on näha seda tulevikukino siis mina isiklikult loomulikult mõtlen selles võtmes, et mis saab siis sellel järgmisel aastatuhandel. Võib-olla see küsimus, ühesõnaga intrigeerib mind kõige rohkem mõtlema, et milline peaks olema see kinoaastal pärast kahte tuhandet. Persuuna Soopiaspon surun eestidele. Persona saate külaline oli filmirežissöör Helle Karis. Persona saate auhinna saab Ülo Kolts Pärnust. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.