See. Järgmisel nädalal, esimesel mail, 20. sünnipäev, siis oleme tänases saates paar korda maininud, on plaanis nii sel nädalal kui ka järgmise nädala esimesel poolel kutsuda siia hommikusaatesse külla inimesi, kes on seda tööd enne meid teinud siinsamas stuudios ja esimene külaline on täna hommikul siin meiega, meil on väga hea meel öelda tervist Reet linnale tere. Tere hommikust, tere hommikust teile, poisid ja raadiokuulajale. Reet, nagu ma aru saan, siis sina sattusid raadio kahte püsivalt tööle niimoodi nagu püsivalt tööle sattumine ikka käib korraks kedagi asendama. Sealt, et kutsus mind siia kadunud Vello Rand, kelle saated mulle ma mäletan, hirmsasti meeldis, et tal on niisugune lahemus, mida ta mängis ja ma tulin asendama Ivo Linnat, kes sõitis korraks kusagile kontserdisse või midagi taolist, kas välismaale või ma täpselt ei mäleta enam, kuhu ta sõitis ja nad helistasid, et tule tee ära. Ja, ja siis ma jäingi seal ei olnud pikka vahet, vahel, et noh, et, et nüüd oleks olnud üks kord ja siis kutsutakse uuesti tagasi. Minu meelest ma praktiliselt jäingi kohe siia. On sul sellest ühest saatest midagi konkreetset meeles ka, või on see lihtsalt meelest see fakt, et sa asendasid Ega mul väga palju, ausalt öeldes meeles ei ole, sest sellest on ikka väga palju, sest see on ikkagi raadio kahe algusaasta enam-vähem suht-koht, et ma ikkagi sellel esimesel aastal tulin, et ma tean, et ma valisin ise muusikat, jama, rääkisin ühesõnaga tegelikult panin loomuliku intelligentsi peale, ütleme niimoodi lülitusi puusalt tulistasin ja täpselt ja ja, ja teine asi see, et kuna juba tol ajal oli, on ja on ka praegu minu tutvusringkond, nii hästi-hästi suur erinevat küll näitlejad, küll kunstnikud, küll muusikud, siis ma lihtsalt kutsusin oma tuttavaid palju ja, ja ilmselt no et kellega intervjuud teha, kellega oli alati niimoodi, et 100 prossa kindel, et õnnestub igal juhul. Nii et nii ta läks. Ja siin pandi siis kohe sellesse kõige raskemasse rakese ka hommikuid tegema. Ei olnud päris kohe alguses. Ei, ma ikkagi tegin, ma hakkasin tegema, tegelikult ei mäleta enam, kumba pidi, mõtle nüüd ka, kui palju möödas sellest ajast, et kumba pidi see nüüd õigem on, et ma tegin laupäeva hommikuid. Jäin tegema. Et mitte nädala sees, nii nagu teie teete laupäeva hommikuid ja ma tegin neid väga kaua aega koos Malle randiga, kellega mul õudselt hästi klappis tegelikult väga-väga hästi. See pikk mallaramo madalal, niisuguse reklaami häälega ja meil hästi-hästi sünkas see asi küll ja siis pakuti hiljem teha veel niisuguseid päevased või jutusaated Dogsused siis ma tegin neid erinevalt. Et reedel oli üks kindlasti ja oli pühapäevahommikused, olid sellised pikad. No päris alguses, kui sa siia raadio kahte tulid aastal 1993, peab ütlema, et kui me sellest külastasin, oleme teiste kolleegidega rääkinud, siis tuleb välja, et peaaegu keegi ei mäleta eriti. Kuigi, kuigi väga mitmed inimesed olid juba sel ajal siin täiesti olemas, aga kui sa ütled veel, et no ma laupäeval helistasin Erik Morna küsida, kes oli esimene raadio kahe peatoimetaja ja ta isegi selles ka, aga kui mina tulin, siis oli Margus Hunt just nimelt. Ja esimene ja siis tuli mingi soomlane vahepeal, kelle nime ma ei mäleta, kes siin natuke aega kavandas ja siis see kadus ära ja siis oli pikka aega minu ajal oli leinud veel turmas Leintel, kes istus seal sinu toolis muidu, eks ole, madin. Ja siis ta läks sinna tahatuppa ja mängis seal kangelast. Ei noh, selles aeg-ajalt kutsus vaibale reiting. Nüüd tuleb midagi ette võtta, nüüd peab olema naljakam või tihedam või mis iganes ja muusikat vali rohkem ja mõtle ja nii edasi. Nii et, et ma mäletan neid, Irina Sildos oli ka. Irina Riina ja hoidis hästi mind ka. Vot nii. Ja ma tahtsin just küsida, et mis sul nende hommikutest just nagu meelde on jäänud, kuidas kuidas, laupäeva hommik on ju veel eriti keeruline külaliste mõttes, et noh, äripäeval ikkagi inimesed on üleval, peavad ka, kes, kes kuhu minema laupäeva hommikul inimesed tahavad ju magada, aga see oli ikkagi raske ka oma sõpru külla saada, endale. Esiteks, mul oli endal natuke raske, sest et tegelikult see oli see aeg, kus ma hakkasin üksinda laulma ja mul oli reede õhtuti tihtipeale üksinda autoga sõitsid, kassetid näpus ja kusagil Audrus lobiste või pagan teab kuhu kohta laulma, eks ole, ja siis oli vaja vara tõusta, see oli üks asi, sellega ma sain hakkama, sest ma olin ikkagi nii palju nii palju natuke noorem aga, aga külalistega paljusid pisut ka tegelikult telefoni teel. Ega me hommikul laupäeva hommikul stuudiosse lausa külalist niimoodi nagu teie kutsute? Ei, nii vara ei kutsutud, et esimene ots oli ikka selline niisugune, nagu sa ütlesid, puusalt tulistamine pluss, eks ole, lehed plusse, liiklus, maanteeinfo, mis tihtipeale ei tulnud, arvutid ju ei olnud siis. Eks ole, mul ei olnud midagi arvutist lugeda, ma pidin ootama, kas tuleb sealt sealt prindib välja mingisuguse maanteeinfopaberitüki või ei, eks ole, kui ei ole, siis hakkad helistama kiiresti, kuhu, mis värk on, nii et selles mõttes intervjuu aeg oli, pisut hiljem pool üheksa oli Spart kindlasti, kohtasin oma armsa teie kolleegi Sten Teppani kellega ka väga hästi klappis meil, nii et, et tegelikult sellist ütleme mingit süsteemikindlalt ei olnud. Oota, kui kogu see info siis sa said selle faksist. Jah, sa tulid hommikul siia, hakkasid vaatama, et äkki tuleb mõni paks kusagilt. Ja käisime vaest, oli paanika, siis olid need numbrid olid üleval olemas, kus kohta tuli helistada kas siis politseisse või, või siis maanteeinfokeskusesse, et kus kohas pabereid on, et, et meil on vaja ette lugeda juba paanikaosakond oli, et selles mõttes oli nagu nagu raskem oli, teil on ikka väga lihtne praegu töötada ja muusika tuli ju ka kõik riiulites, mis siin ümberringi on, mitte kuskilt arvutist. Ma just mõtlen, selline tore, kujutame ette sellist mõnusat hommikut, kindlasti seda juhtus, eks ju arvutid ei olnud, siis jäid ilmumata ka lehed ja võib-olla ka näiteks telefon ei töötanud, siis tegid lihtsalt pausi. Esiteks, ma olen kaksik ja kaksikud on see, et tegelikult suu peale kukkunud ei ole ja üldiselt ma vaikust ei ole, ma olen ja nüüd ma olen aastatega eriti õppinud, et ma jää vait. Ma räägin Praegu minema läheksime kaheksa Indrek või siis. Aknast välja ja räägiks ja nii edasi, kui mul on see ülesanne antud, nii et selles mõttes on jah, et võib kindel olla, et ma auku sisse ei tule, ka teleekraanil on täpselt sama asi, et ma ikkagi räägin selle täiskuju, kui on jama lahti. Aga muusikast rääkides, no kui me praegusel hetkel siin tõesti on suurem jagu lugusid arvutis, eks ole, ja siis väga suur hunnik on siin taga veel CD-de peal riiulitel meie ümber ja meie selja taga siis kui sina tulid ja siin ei olnud veel arvuteid, siin ei saanudki kuigi palju CD-sid ikkagi olla. Kas, kas käis kõvem kassettide keerimine kabeli? Minidiski peal oli hästi minu maha ja hästi palju ja, ja kuna minul, noh, mul on kõige oma kindel muusikamaitse olnud ka alad ja kodus oli ikkagi tolle hetke kohta päris palju plaate, siis me suhtlesime ikka päris palju välismaailmaga sõitudest igalt poolt sai toodud siis ma tõin väga palju enda muusikat ja isegi vinüüli sai mängitud vinüüli kooli mul ka ja on ka praegu veel alles midagi ja siis mul oli sellised, mida siin üldse ei olnud, nii et tegelikult said ise toodud. See riiulivõtmine oli siis, kui ma teatsin, konkreetselt otsida midagi, sest mingit soovilugusid ei olnud. Et seda ei olnud, vahest oli mingi intervjuuga seoses oli vaja mingi lugu leida, siis otsisid riiulist, aga üldiselt ikka ise ise. Meil on nüüd reedeks väga hea lugu sulle siia ette mänginud, mida sa ise kasutasid ühes oma saates, mis saade see täpselt oli? Tomdion, Siipa. Jah, no vot, nüüd ma enam ei suuda mõelda, mis selle pealkiri võis olla, et see oli jutusaade, sest ma tegin kahte jutusaadet, teine oli, räägi, räägi, mis oli selle Tõnu Aare, ütleme tunnusmuusika oli selle järgi võetud, aga selle ma ei mäleta, pealkiri on täitsa lõpp. No vot, võib-olla on siin üleskutse kõikidele kuulajatele nendelgi Mäehaigused. Persooniintervjuu kindlasti ja siit tuleb nüüd Tomson siis oli, kui ma seda aastat nüüd hakkan meelde tuletama, siis minu arust MTV ketras seda lugu videot. Kusagil 94. viienda aasta päikese peaks sealtkandist umbes olema. November 94 94. Don Geomedia hüppaja Only New lugu, mis pärit novembris 1994 ja mida meie tänahommikune külaline siin raadio kahe saates silmad lahti, Reet Linna kasutas siis sellises saates alguses treileris alguses treileris, nagu seda oli suu puhtaks ja nüüd selgus, et sekretär Tuli oma raamatuga välja ja luges ette, et ma olen seda teinud, et ma tõesti mäletan seda pealkirja suu puhtaks, oli jah, keegi rääkis oma suu puhtaks, nii oli mõte. Ja kokku oli neid saatnud siis, nagu me teada saime kuus erinevat saadet, kus siis olid sina ikkagi väga suur osaline. Ja, ja nagu selgus nüüd äsja, et me ikkagi tegime nädala sees ka et ärkaks, et jah, see oli see aeg tõesti, kus igal hommikul oli erinev saatejuht, et ja kahekaupa olime meie ka siis niiet mallariga tegin ma ikkagi neid hommikuid ja tõenäoliselt siis üksinda olin laupäeva hommikul niipidi, võib-olla nii vist oli jah, sedapidi. Täiesti hämmastav on ikkagi see, et me võime küll mõelda, et aeg lendab hirmus kiiresti, aga kui nüüd hakata selle 20 aasta peale mõtlema, mis raadio kaks on olemas olnud siis nii palju asju tunduvad olevat nii kauged ja on juba meelest läinud. Teisest küljest just nagu aeg läheb ikkagi väga aeglaselt. Tundub küll vradeni või see 20 aastat on ikkagi oodatud. No ta tegelikult ikka on kohutavalt pikka aega, et mul on lapselaps, 20 aastane. Aga üldisemalt, mis sul ütleme, aastaga 93 esimese asjana seondub, see on muidugi selline number, kui seda ette viskad, siis võib-olla ei tulegi kõigepealt mitte midagi öelda, aga äkki sul on midagi sellist täiesti täiesti spetsiifiliste 93. aastaga seondub. Ei, aga see oligi praegu, mis ma ütlesin, mul sündis esimene lapselaps, kelle sünni juures ma olen olnud. Ta on, ta on juba tüdinenud sellest, kui me iga kord räägime lapse sünni juures, ma olen olnud, et ma olen näinud inimese sündi, sellel sellel hetkel olin kohal, et see on nagu see, mis mul meelde jäänud, aga, aga muust muusikamaailmast? Ei, ma ei hakka igal juhul ennustama. Praegu. Päris tõsiselt, lugege, kuigi Eestisse vist siis veel grunge jõudnud, isegi Joa oli ikka küll? Jah, no veerand jalaga oli, võib-olla ukse vahel oli kuulda mingeid Reinid ja värgid olid. Minagi arvasin, elasin seal ei käinud, võib-olla nägid noort ivaliku Raul Saaremets kes läbib. Oli niimoodi, et siia pimeda või mitte, õhtupimeduses, vaid hommikul, kui ma tulin tööle, siis tuli väsinuid öösel töötanud mingeid tegelasi kuskilt siit välja, et kes oli töö läbi tööl olnud, nii et et selliseid kujusid oli küll, jah. No mida kõik inimesed ikkagi tahavad, on selliseid toredaid, lõbusaid lugusid, selliseid kurioosumeid, midagi ägedat, mis, mis sul endal meeles on kõige sellisemad? Hullemaid asju, mis on jõudnud väga, ei pea minema sil täiesti väikestesse detailidesse, aga selliseid toredaid lugusid Tegelikult õnneks mul vist ei olnud selliseid lapsusi ekraanil. Raadios ei andnud, et et ma sain nagu selle kõnelemise poolega hästi hakkama, aga mäletan ühte korda, ma tulin hommikul tööle, oli kiire ja ma kodus hakkasin tegema endale, sest sellest on isegi räägitud ja Maller, kui sa mind kuuled, siis naera. Mallariga koos tegime hommikuti, ma hakkasin tegema endale, tahtsin hea välja näha, eks ole, juuksed korda tegema, aga tol ajal oli mingi karvadega, oli see föön või see pulk, millega soengut tehakse, see kuramus eemal juustesse kinni. Niisiis, ma võtsin selle juhtme otsa tagant ära ja, ja et see ei hakkaks teiste juuste külge kinni, siis ma panin siidikindad siia otsa ja nii ma tulin tööle ja kujutage ette malla brändi nägu, aga ma istun siin tema vastas ja siis on mul see asi peas. Kinnas. Ja terve see hommik oli meil väga hea tuju, niikaua kuni kolleegid tulid, aitasid mul selle peast ära võtta, lihtsalt juuksed kinni, sinna see oli. See on niisugune juhus, mida ma ma elu sees ei unusta, seda ühest küljest nagu väga piinlik. Aga teisest küljest kohutavalt naljakas. Kolmandast küljest on tegemist ikkagi raadiga, sa võitsin olla kasvõi kasvõi kasvõi vöön pähe kleepunud. Võid olla aluspükstes välja või mis iganes, et seda on alati räägitud, et küll tahaks näha, kuidas raadiodiktoreid oma tööd teevad, et kahjuks keegi ei näe. Õnneks õnneks noh jah, see on nii ja naa. Mida see sinu jaoks selline sõnapaar tähendab Reet, millest on palju räägitud, raadiomaagia? Selline asi on olemas, kas raadiomaagia on suurem kui niuksed elema? Minu jaoks kindlasti on, sest minul on, minu päev on ja siis jälle ma toonitan, seda kaksikuna ma suhteliselt palju haaran, et kui ma tõusen hommikul üles ja mul asi raadio lahti või et ma lähen tööle oma kabineti, esimene asi. Ma teen raadio lahti, siis tuleb keegi kolleeg istub sinna ja keerab selle vait maha, sest ei kannata seda. Minu jaoks peab olema see raadio, sest ma sealt haaran, mis mulle vajalik on, eks ole, et ma kuulan muusikat, ahah, mingi uus lugu tuleb siis, ma tahan teada, kes, mis või siis tuleb mingi maailmauudised. Maagia on absoluutselt kindlasti olemas, et inimesed teevad oma valikuid ise, kes valib Vikeri, kes valib raadio kahe, kes Elmari, eks ole, kuidas, kuidas tahetakse, et aga et see maagia on kindlalt olemas kohe ja on kindlad märgid, et et teatud ajad, millal, reede hommikut ma kuulan näiteks. On olnud juhuseid ja, ja et need momendid on õudselt oluliselt temagi on olemas kindlasti kohe Harriet, aga ütleme, kui me tänapäeva tulema, kas tänapäeval uut muusikat avastad ka mida, mida praegu teha? Ikka pean, esiteks. Mul on rumal küsimus minu poolt, aga. Ei ole, ma olen selle rasva peal üles kasvanud, et ma ikkagi sellisest perest pärit juba, kus, nagu muusika on au sees olnud. Ja kuna jälle järeltulev põlvkond paneb siin praegu niisugust muusikat, et vähe ei ole, siis siis ma olen kogu aeg kursis püüdnud olla ja ma ütleme kahjuks mul ei ole selliseid saateid enam, kus ma saaksin kasutada, et noh, et ma siin tegin Teleski aastat siin levi, levi kaamera ja sellised, kus nagu muusikauudised, rokkmuusika, uudised, mõnel roki rokipõlvkonna tädi. Just, et ma niisugust noh, ma ei ole niisugust väga ütleme, mõtliku ballaadikest ei ole see inimene või ei ole ma veel nii vanaks saanud, aga igal juhul jälgin ja olen kursis küll kõik, mida te teete näiteks ma ei pannud üldse madise nägu ja häält omavahel kokku ja kui me esimest korda Madis nägin, siis mõtlesin, see ei ole võimalik. Sellepärast, et see laulu ja ei ole laulu, see ei lähe ja ka see eetriajal ei läinud kokku sellega, mida me esimest korda nägin. See ongi seesama raadiomaagia ka natuke. Ongi, et kui sa kuuled, et ma tean, et praegu võib-olla ma kiun siin, aga üldiselt ütlevad, et, et mul on ka selline hääl, mis on nagu madalas registris ja see sobib kuulajat, et kuulaja tahab paitata, kõrv on ju. Või näiteks eks Indrekuga ma eile õhtul alles või üleeile taipasin, et see on seesama Winny Puhh, kellega ma olen umbes 20 aastat tagasi intervjuu teinud või üles võtnud või seal Põlva kandis, nii et et need kõik need asjad on. Nojah, eks see ongi täpselt seesama raadiomaagia, vii nägu, minul oli kusjuures, kuidas mallarist räägid, siis tegelikult me oleme mallariga mõlemad ühest samast linnast pärit paidest ja Me mõlemad käisime isegi muusikakoolis, õppisime sama õpetaja, sama pilli tuli siia raadiosse tööle, siis mingitel inimestel tekkis isegi segadus, kuna nad arvasid, et mallaron jälle tööle tulnud ja siis kas vist üle-eelmine sünnipäev, salvestati Malleriga mingi väike leke, siis minu käe siis väideti kaljukindlalt, et hääl pidi olema täpselt samasugune ja ma olen kuulnud ka ühte Blind intervjuud mis ajas mind ennast väga segadusse, sest ma räägin, aga, aga no üldiselt ma arvan, et ikkagi mingisugune vahe sees, sina pekstud muidugi aimama eriti hästi. Ja on ikka ja mina ei ole selle peale mõelnud, et teil sarnane hääl on, kindlasti mitte mallaril on jah niisugune eriline reklaami hääl muidugi. Aga hääle mõju see ongi raadiomaagia see hääl, mis sealt tuleb täpselt. Kuidas sulle tundub, kui palju raadio selle 20 aasta jooksul muuta? No tegelikult on ikka päris palju muutunud. On üks asi ja teine asi see, et, et nüüd on ta ikkagi tegelikult mingisuguse kindla, tal on nagu mingi mingi süsteem on nüüd teil siin minu meelest, et noh, et meil oli jah, nagu me siin algul ütlesime, puusalt laskmine rohkem, eks ole, et kellel oli hea suu, see suuvärk, see töötas väga hästi, onju. Ei olnud nagu sellist. Sellist mingid kindlad rubriik, nii palju praegu on, on valikuvõimalus suurem sulle, eks ole ju. Ja see süsteem, mille peal te töötate, et see on nagu äge, et et juhuslikkust on vähe. Aga see äkki just ongi nagu teistpidi lahe ka rohkem fänn ja ma mõtlen siis, kui seda juhuslikkust rohkem, selles mõttes tullakse hommikul tööle. Kas tuleb mõni paks, kas lehed tulevad ja siis? Ta on muusika, see oli, meil oli põhiline, see muusika muusikat oli täpselt nii, et kas teid ise või otseseid riiulisse see oli. Aga jah, muu osa oli ikkagi niimoodi, et mis sulle kukub, et sai tehtud telefoniintervjuusid otse ka, et ma mäletan, mina sattusin tööle tihtipeale küll jõuluküll lihavõtteküll vabariik laste päeva täpselt aastapäeva hommikut ja siis oli vat siis oli küll niimoodi, et sa pidid tegema midagi sellist, mille pärast inimene ikkagi kuulama jääks ja siis sai mõeldud ka natuke, nii et ega fantaasiapuudus küll ei olnud, rääkimata raadio kahepidudest, mis siis olid väga. Ka meil on need tänapäeval muidugi väga väljapeetud. Me käime ikkagi ellipsid ülikondadega. Istume kell kolm laua taha, lähen pool neli ära, aga mis siis veel, järgmine päev? Ei no poole tunni pärastpoole, tunni pärast. Võtame, võtame pitsikese keeteriti, siis lahkume. Aga mis sa siin mainis, seda kuidasmoodi sa tulite, ole hea, sul oli juuksekoolutaja peas, aga pidudest, mis sul? No tegelikult on aastapäeva, meenutasime ennem seal tagatoas, et viienda aasta pidu oli väga tore, selles liimidelegi aas oli, seda kohta pole, seal on õnneks ära lagunenud. Maanteel see oli väga tore, et ei, viienda aastapäeva pidu oli vist see, mis oli botaanikaaias siis oli näiteks jagatud kõik nende nende tegijate kaupa olime nagu bändid, igaühel oli antud ülesanne kedagi või midagi teha, laulda, bändiga, laulda, meie olime, niiet Leimpelt Kilumets, kes Sten vä, kes tegime siis titaanikust lugu, laulsime seal oma tekstiga ja kõik olid kostüümides väga äge. Vereline lavastuslik värkallase Liindjooni lugusid ja maestro Sten Teppan Väga naljakas oli, ma ei mäleta täpselt enam, see ei olegi oluline, aga sellist ühist mõtlemist ja fantaasiat oli päris palju ja toredad olid need produd, kes siin olid, teie panete ise siin praegu pulti, aga Ma hea meelega kiidaks tänaks Monika Tamme ja Everlichiya ja sirtsu, kes siin jookseb ringi praegu, et need olid nagu Siret ka need olid põhiliselt, kellega mina koos töötasin ja, ja kuidagi nagu klappis väga hästi nende inimestega, et ega sa ei saa teha hommikul tööd, inimesed, kes sulle mossis näoga vastu vaatab. No minul on see Minu mina olen hommikul lõbus, sina oled nagu mina balantseerin ja kuna ikkagi mingisugune traktor mul näost öelda, ütled, et sul on selline nagu ma olen. Reet ühesõnaga, mida lõpetuseks öelda, ma arvan, et seda, et loodetavasti on raadio sinu jaoks on ka edaspidi raadio kaks k. Aga kindlasti on absoluutselt, selles ei maksa üldse kaheldage, et ma ju ütlesin, et ma olen raadio, et ma televiisorit hommikut ei vaatama, kuulan hommikul raadiot ja tööl kuulan ka raadiot, nii et et see on jah, ei kao kusagile ju kusse sellega raadio saab igale poole kaasa võtta, telekat ei võta ju just nimelt. Meil on väga hea meel, et sa leidsid täna hommikul aega siit raadio kahe hommikustuudiost läbi tulla. Suur aitäh. Ja aitäh teile ja head juubeliaastat. Me kohtume peol, eks ole. Loomulikult pooleks tunniks neljast kolmest poole neljani. See on