Kõigile kommetest, rituaalidest ja uskumustest kõneleva sarja tänane saade on pühendatud relikviatele. No vähemalt ühte Neist jääb Eestimaal iga inimene ja see on viimne reliikvia. Porsche romaani järgi tehtud filmis oli Püha Brigitta säilmetega reliikvia üliolulise tähtsusega. Neist sõltus ju Hansson, Riispiiteri elu õnn ehk teisisõnu abieluni jänesega. Aga mõista räägime täna paljudest relikviatest ja enamjaolt neist, mis asuvad meist kaugel ja millest igaühega käib kaasas oma erakordne lugu. Stuudios Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Reliikvia eks me nimetame kõnekeeles ka lihtsalt kallistada mälestuseset, mis ei pea kaugeltki religioosse sisuga olema. Ja nii mõnelgi meist on neid tohututes kogustes, sest millestki ei raatsi loobuda. Ehk see tunne on teile Marttiga tuttav kogemata. Absoluutselt mul on kodus vanavanaema suhkrut roos ja kindlasti leiab leiab hulk muid selliseid asju, et tegelikult me ei peagi reliikvia puhul alati panema seda, seda religioosset tähendust sinna taha. Ilmselt Ta on küsimus rohkem selles, nagu kriitilises massis, kes soovib ühte või teist asja pühaks pidada. Ja tegelikult see on selles mõttes hea tähelepanek, et ma juhiksin tähelepanu, et mitte ainult erinevates religioonides ei ole reliikviaid olemas, vaid ka ja noh, näiteks tänases Eesti vabariigis on olemas reliikviad. Suurmeeste muuseumites on nende personaalsed esemed nende passid, prillid. Miks mitte mingisugused asjad, mida, mida nad on kandnud? Mulle meenub kaks leedu lendurit, kes nüüd juba pea 100 aastat tagasi lennukiga alla kukkusid. Olen muuseumis näinud nende alussärke ja pükse. Sest hetkest, kui nad on siis alla kukkunud ja kui me laiendame seda, siis, siis paljud ilmselt veel mäletavad, et Nõukogude Liidu ajal sotsialismi ajal meil oli, oli hulk sotsialismi rajaja, aitäh ja riigijuhtidega seotud reliikviaid. Üks on seal punasel väljakul mausoleumis endiselt olemas siis füüsiliselt Lenini keha, ise olen mitmetes sarnastes riikides käinud, sarnaseid vahatatud laipu vaatamas. Vietnamis aitakse hootši, Minni Pekingis hoitakse, moodsaid ongi ja nii edasi ja, ja tegelikult ka noh, kapitalistlikes Lääne liikmesriikides on samamoodi riigijuhtidega seotud seotud reliikviad äärmiselt olulised olnud. No ilmselt saate jooksul tuleme veel kord tagasi ka nende sotsialismi ja kapitalismi reliikviad juurde, aga võib-olla läheks need siis ajas märksa olulisemalt tagasi ja alustaks siis kristlusega seotud reliikiatest. Jah, no kõigepealt ma tahaks öelda, et selle huvitava mõtte üldse relikviatesse põgeneda, et ma tulin sellele mõttele tegelikult ühe suhteliselt hiljuti ilmunud raamatuga seoses, mis inglise keeles ilmus siin kuu aega tagasi pess laudjoy restin piisis, mis siis kirjeldab valdavalt just nimelt nendesamade läänemaailma või Euroopa ja angloameerika kultuuri jaoks oluliste isikute just füüsiliste säilmete saatust. Mina hakkasin mõtlema just nimelt, et miks mitte vaadata siis gaasia poole, sest selles teoses sinnapoole ei olnud vaadatud ja, ja väga palju ei olnud tegeldud ka kristlikke reliikviaid tega. Nii et tõepoolest, ega me siin kõikidest liiga pikalt rääkida ei jõua, aga selline väikene ülevaade siis sellest eriti hoogne on tegelikult reliikvia kultus olnud just nimelt kristlikus maailmas on väga raske seletada, miks see nõnda on, võib-olla Ühe sellise põhjuse tooksin välja ja see on see, et kõik soovisid näha, et see, see kristlus ja tema jüngrid olid reaalselt olemas. Teatavasti Rooma riigi ajal algusaegadel, kui kristlust taga kiusati, siis väga palju, väga paljud autorid üritasid tõestada, et midagi sellist ei ole olemas olnud. Ja, ja seetõttu see, see kontakt nende isikutega, nende füüsilise olemasolu tõestamine muutus ka äärmiselt oluliseks. Teine moment on tuua välja vanast testamendist, kes on selline huvitav lugu, mis ka paljudele reliikvia uurijatele on jäänud kahe silma vahele. Teises kuningate raamatus kolmeteistkümnendas peatükis on selline huvitav vahejuhtum. Räägitakse ühest vana testamendi prohvetid, kelle nime nii Liisa ja sellest, kuidas tema säilmetel oli siis ime vägi. Ma loen selle lühikese lõigu ette. Siis Eliisa suri ja ta maeti. Igal aastal tulid maale mobiitide röövlijõugud ja kord, kui maeti kedagi meest, vaata siis nägid matjad üht röövjõuku. Nad heitsid siis mehe Eliisa hauda. Aga kui mees puudutas Eliisa luid, siis ta ärkas ellu ja tõusis jalule. Ehk siis siit alates eelkõige märkasid seda siis nüüd vana testamenti, lugedes kristlased. Et mingisugustel, säilmetel pühameeste säilmetel võib olla imettegev jõud, seda hakati siis omistama ka kõikidele teistele imetegijatele, apostlitele ja nõnda edasi. Ühesõnaga, nad võisid ära hoida halbu asju, nad võisid kaitsta ja tervendada. Jah, seda kõike ja, ja rääkimata sellest, et nende läbi saadi kas siis nii-öelda teispoolsusega kontakti, et see oli omamoodi selline noh, võti või, või värav sinna teispoolsusesse ka ja rääkimata sellest, et selle reliikvia kultusele aitas kaasa ka see, et varakristluse ajal, kui kristlasi taga kiusati, oli väga palju treid ja sa olid siis nii-öelda usu nimel surnud, usuti, et neil on teatud selline nii-öelda jumalik aura ümber ja seetõttu neid säilmeid hakati säilitama. Meenutame seda, et vara kristlikes katakombides pea kõik varakristlased, kes sinna on maetud, nende säilmeid peetakse tohutu tohutu au sees. Rääkimata sellest, et paljude nende katacombide kohale on ehitatud suured uhked kirikud. Et me võime siin mõned näited tuua Püha Peetruse basiilika on ehitatud sisuliselt vana katacombi kohale Vatikanis, Vatikanis väidetavasti kohale, kus siis kõige esimese surnuna on seal siis Püha Peetruse säilmed ka sees. Muide viiekümnendatel ja kuuekümnendatel tehti seal ka väljakaevamisi ja tõepoolest esimesest sajandist pärit umbes seitsmekümneaastase mehe säilmed on sealt leitud. Kas see nüüd konkreetselt Püha Peetrus oli või keegi teine? Seda on väga raske öelda, aga sellist just nimelt kontide säilitamine nendes katakombides, millest mitmes ma olen ka ise käinud, on väga selline oluline viide nende säilmete tähtsusele. Kaheksanda sajandi lõpul otsustas kirikukogule, igas kirikus peab olema mingisugune reliikvia. Nikaia kirikukogu ütles, et, et ei olegi õiget kirikut, kus ei ole reliikviaid, ehk siis tekkis ka selline vajadus nendele liiklejate järele eelistas seda kirikut eriti tähtsaks, andis talle teatud mõttes nagu sellise jumalikkuse ja ega see jumaliku legitiimsuse üldse põhjuse, et see kirik on olemas. Aga kui ei olnud võtta pühakute säilmeid? Neid võis muidugi alati välja mõelda, aga mis esemed võisid veel? Kletteks alla tavaliselt et ikkagi see oli, kui see ei olnud nüüd pühaku füüsilised säilmed, siis siis oli see tavaliselt mingisuguse pühamehega seotud asi ese. Et ka need on, need on äärmiselt olulised ja lõppeks võis olla siis mini ka hilisemal ajal loodud asi, näiteks ikoon, millele omistati siis imetegevat, et jõudu. Et kui me nüüd räägime näiteks juba uuest maailmast seal nüüd väga palju pühakuid ei olnud või, või nii-öelda nendest kristluse algaladest kaugemal, et seal oli ikkagi mingisugused imet tegevat pildid ja ja meenutame seda, et ka Eestis alles siin lihavõtete ajal imet tegevat Tikooni ühest kirikust teise viidi ja kahtlemata muidugi fabritseeriti tähendab päris kindel on see, et mingisugune hulk Nendest reliikviaid test on siis fabritseeritud kuni selleni välja, et reformatsioon, mõni selline kuulus reformaator, nagu Calvin väitis, esitas sellise uhke väita, et et kõik katoliku kirikutes leiduvad püha ristitükid siis rist, mille peale Jeesus Kristus risti löödi. Kui need kõik kokku saada, siis nendest võiks ehitada terve laeva. Ja tükk aega oli see reformaatorite üks selliseid Meelis lipukirju, sest reformatsioon teatavasti ei pea selliseid reliikviaid äärmiselt oluliseks. Huvitav on see, et siia juurde lisada, et 19. sajandi lõpul tehti ka uurimus, et kas Calvini väide vastab tõele ja kokku katoliku kirikutest erinevad saatest, kus, mis siis väidavad, et neil on, on tükike sellest pühast ristist leiti ainult 1,7 kilo jagu puitu ehk siis laeva päris kokku ei saab. Mis muidugi ei tähenda seda, et need tükid peaksid olema kõik tingimata selle algse ristijupid. Aga sellised reliikvia vaidlused, kellel on õigem reliikvia, kellel on, kellel on parem, on toonud kaasa terveid sõdu. Paar näidet võiksin tuua näiteks esimene kondisõda või reliikvia. Vaidlus toimus siis, kui minu nimekaim Toursi piiskop Martiinus neljandal sajandil Prantsusmaal ära suri. Ja kuivõrd ta suri oma kahe põhilise liikumispunkti Toursi ja Poitiers linna vahel ta kuulus prantsuse kaitsepühak, siis mõlemate nende linnade meeskonnad kohe tormasid sinna kohale, kus ta oli surnud ja füüsiliselt võitlesid tema säilmete pärast, et kes saab mantli, kes saab tema kondid ja saab mingisuguse teise eseme. Rääkimata sellest, et tänapäevalgi kristluses on on hulk pühakodasid, mis väidavad, et neil on ühe või teise pühamehe säilmed ja tihti on esitatud väga mitmete poolt neid teateid, et meil on need kõige kõige õigemad. Ilmselt aegade jooksul on ka lihtusklikud, mitte kirikutegelased, siis ihaldanud endale mõnda tükikest mõnest reliikidest. Ikka on eraviisiliselt ka ostetud, nüüd jätkame kristlusest, räägime siis tavaliselt need on, on nende eraisikute poolt, kes nad on siis kas ostnud või ka isegi varastanud toonud füüsiliselt ikkagi nagu kiriku rüppe. Et aga, aga seda, et eraisikud on on tegutsenud, nende reliikviad hankimisel ei ole, ei ole sugugi välistatud, üks hea näide on sellest, kuidas püha Markuse ehk siis evangeeliumi kirjutas, kes on, kes on tervele Veneetsias oma sellise kaitsejõu andnud, selle reliikviad varastati Egiptusest just nimelt Veneetsia kaupmeeste poolt ja, ja toodi siis Veneetsiasse ära ja näiteks Püha Markuse säilmed ongi just nimelt sellised, mille pärast Veneetsia ja Egiptuses asuv kopti kirik on tükk aega vaielnud, kellel on siis need need õigemad osad. Ja noh, tänapäeval on siis selline väide, et, et pealuu asub seal Egiptuses, Aleksandrias koptide käes, aga ülejäänud säilmed on siis Veneetsias, Püha Markuse katedraalis, aga pealuu siis Egiptuses, Aleksandrias ja isegi 20. sajandil veel oli siin siis nii-öelda nende kahe kirikuvaheliste suhete normaliseerimiseks käigus. Veneetsia tagastas ühe tükikese sellest pealuust, mis siis ei ole, ei ole terviklik, anti siis pidulikult tagasi kopti kiriku kopti kirikule laua paavst, kopti kiriku paavst käis siis seda Veneetsias ära toomas. Nii et siin on seal luude pärast vaieldud. Vaieldud küll eriti ihaldusväärne näib olevat. Noh, kui me jätame kõrvale Jeesus Kristusega seotud esemed, sest rõhutame Kristuse puhul meil luid ei ole. Kõik saavad aru, miks kristlaste puhul meil luid ei ole, Jeesus Kristus tõusis taevasse ja ei ole midagi. Midagi füüsilist tema kehast alles küll on siis esemeid. Aga eriti palju vaidlusi pühakute säilmete üle näib nendest kuulsatest isikutest on kõige rohkem tekitanud Ristija Johannes. Meelesäilmeid väidavad enda käes hoidvat nii damaskuse Rooma, Müncheni Amjääni, Antiookia, Kenti Istanbuli Kreeka ootose mäe, Egiptuse erinevad kirikud ja lõpuks välja ka Mägi-Karabahhia kirik. Nii et ristija Johannese luid soovivad kõik endale saada. Ja kordame siis veelkord seda elementaarset tõde, et küsimus ei ole ainult selles tõesti uhke on omada neid reliikviaid kellelegi konditükikesi või mida iganes või temaga siis seotud esemeid, vaid tõepoolest, selles nähti siis nagu jumaliku väe kehastust ja mis võib siis halbadel hoida, kaitsta ja, ja tervendada täiesti hinnalised. Selles mõttes rääkimata sellest, et mitte ainult vaidlus, kellel on need õiged säilmed, vaid ka vaidlus üldse selle üle, kas nende säilmete omamine üldse on vajalik. Et meenutame sedasama reformatsiooni, luteri tegevusaega, siis reformaatorid sisuliselt ütlesid, et selliseid imettegevaid asjad, et see on ebausk, see ei ole kuidagi kuidagi olemuslikult seotud kristlusega ja, ja tegelikult ju hävitasid isegi selliseid asju. Ja see ei ole ainult reformatsiooni näitused. Kaheksandal üheksandal sajandil Petsansis möllasid terved ikoonivastaste sõjad, ikooni, pooldajat, ikooni vastastega soovisid hävitada pühapilte ja säilmeid. Ja reformatsiooni ini ajal toimus püha esemete hävitamine ka Eestis. Et meenutame seda, et Niguliste kiriku varad jäid teatavasti alles paljalt sellepärast et preestrid tolleaegses nii-öelda katoliiklikus Niguliste kirikus oli oidu valada kirikulukud tina täis olles natuke kinni keeranud, nii et reformaatorid lihtsalt ei pääsenud kirikusse, ei pääsenud ikoone ja sealseid reliikviaid pühaasemeid hävitama. Nii et paljud on järgi jäänud. Sellepärast. Nii et tegelikult reformatsiooni ajal just nimelt reformeeritud maades väga palju selliseid asju hävitati, sest noh, räägiti, et see ei ole, see päris ei ole vaja nendesse uskuda, on ainus nii-öelda jumal ja see on kontakt inimese jumala vahel ei ole tarvis mingisugust pühakut lisaks austada. Ja see kõik oli siis 16. sajandil ja see kõik oli 16. sajandi alguses. Veel üks maailm, yks. Seekord räägime reliikviatest stuudios orientalist Martti Kalda aga täpsemalt siis millised olid ikkagi reliikviad, mis olid seotud Jeesusega. Jeesusega seotud reliikviad tuleb kohe öelda, et ta on kristluses need kõige-kõige-kõige tähtsamad. Ja eks neid aegade jooksul ole olnud päris päris mitmeid, paljud nendest on muutunud sisuliselt juba legendideks, et räägitakse, et keskajal oli või et oli ristisõdade ajal, aga ei ole noh, kindel, et, et need on nii-öelda tänapäevani säilinud. Aga nagu me ütlesime, Jeesus Kristuse puhul reaalseid Kont, kontidest me rääkida ei saa, me saame rääkida ikkagi esemetest, mis Jeesusega seotud ilmselt kõige kuulsam Jeesusega seotud ese, mida peaaegu kõik inimesed teavad, et Torino surilina, millesse siis väidetavasti Jeesus Kristus olevat mähitud pärast seda, kui ta oli risti löödud, kui kaua ta seal oli taas legendid on suhteliselt ebamäärased, aga selline ese, nagu alles on, seda hoitakse siis Torinos Ristija Johannese katedraalis 4,4 korda 1,1 meetrit. Linaaegsesse on selline piklik lina, on ta siis olemas, mille peal on siis eest ja tagant terve keha ulatuses umbes meeter 80 pika habemega meesterahva kujutis, kus on siis ka ühtlasi õiged jäljed tema tema ristilöömisest. Miks ma ütlen, õiged jäljed sellepärast et keskaegsetel maalidel teatavasti kujutati Jeesus Kristust ristilööduna läbi käe ja jalalabade aga teadlased on siis kindlaks teinud, et tegelik ristilöömine toimus ikkagi läbi käe ja jalaluude muidu lihtsalt inimkeha ei püsinud risti peal. Ja Torino surilinal on siis nii-öelda õigesti risti löödud isiku kujutis. Nüüd probleem on selles, et see ilmus välja kuskil seal 13. sajandi lõpul, 14. sajandi alguses ja hoolimata sellest, et Vatikan on kuulutanud selle ehtsaks esemeks siis 80.-te aastate lõpul tehtud raadiosüsinikmeetodil dateering ütleb, et umbes sealt 13. sajandi lõpust ja 14. sajandi algusest see sorilina pärinebki. Ehk siis teadlased on pigem nagu sellel meelel. Et see on keskaegne, see ei tähenda, et on võltsing selles mõttes, et võib-olla ka reaalselt risti löödud inimese ümbert võetud lina, kusjuures mida teadlased ei ole suutnud kindlaks teha täpselt, kuidas see jäljend inimesest on sinna peale tehtud seal endiselt nii-öelda müstika või saladus. Aga et reaalse Jeesus Kristusega on, on väga raske selle doteeringu puhul siduda nii, et igasugused sellised linad ja rätikud, neid on tegelikult veel. Need on Oviedo Hispaanias San Salvadori katedraalis hoitakse riidetüki, mille sisse väidetavasti olevat mähitud Jeesus Kristuse pea pärast seda, kui ta ristilt alla võeti. Rääkimata sellest, et teid essast on pärit üks rätik, mida tänapäeval hoitakse Roomas Vatikani muuseumis kus siis väidetavasti on Jeesus Kristuse näo kujutis, mida olevat ka pühitud, nii et erinevad riideesemed on äärmiselt populaarsed. Rääkimata sellest, et Jeesus Kristuse, noh just nimelt kannatustega seotud asjad nagu okaskroon, risti tükke, me siin juba mainisime. Mantel, oda, millega teda rooma sõdur torkas käsk, millega talle anti äädikat juua seal risti peale, et need on siis kõik väidetavasti olemas. Okaskrooni kohta paljud huvitav on, et ei, ei tea, aga see okaskroon asub siis väidetavasti Pariisi Notre Tammis, et paljud inimesed Eestist ka käivad seal, aga aga ei ole tihti sellest teadlikud. Ja see on näiteks just nimelt selline reliikvia, mis on siis eraviisiliselt hangitud. Väidetavasti selle siis ostis Loui üheksas püha, ostis välja selle Veneetsia panga käest, kuhu see oli antud Bütsantsi keisrite poolt laenu tagatisena. Nii et vahest need reliikviad keskajal olid ka sellised asjad, mida, mida peeti nii suures aus, et nendega tagati erinevaid asju ja noh, siiamaani ilmselt need on siis austatud ja tähtsad. Ka Jeesusega seotud isikute puhul võiks vist mainida, et Kölni toomkirikus on väidetavalt tallel kolme idamaa targa ehk kuninga säilmed. Need olid needsamad, kes läksid vastsündinud Jeesust vaatama. Just see relikijate ring lähebki siis pidevalt laiemaks, et kõigepealt on Jeesus Kristus, tema esemed, siis on tema apostlite ja siis juba üha kaugemale ja kaugemale et ega nende tänapäevaste või äsja surnud pühakute säilmeid näiteks ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas säilitatakse täpselt sama tähtsana. Ja tegelikult siit ongi hea üle minna, et mõtlesin, et, et mis oleks kaks sellist kristlikku pühameest, mis on nagu Aasiale kõige rohkem jälje jätnud. Kahtlemata, esimene neist on Püha Toomas ehk siis Jeesus Kristuse enda õpilane, seesama uskmatu Toomas, kes ei uskunud, et Jeesus on üles tõusnud ja ja pidin tema haaba katsuma meenutamine toomapäeva 21 detsember. Just nii, et tema siis olevat väidetavasti käinud Pärsias ja Indias usku kuulutamas ja, ja seal ühtlasi siis ka oma otsa leidnud. Väidetavasti üks Lõuna-India kuningas kahtlustas teda, et ta ajab kuningannale liiga ligi. Kristlik legend ütleb muidugi, et ta tegi seda usku pööramise eesmärgil ja seal ta siis tapeti. Väga pikka aega oli püha tooma surnukeha maetud tänapäevase džennoi, paljudele tuntud kui madras eeslinna, sisuliselt seal on ka vastav püha tooma katedraal portugallaste poolt ehitatud, aga nüüd on siis see toodud algusesse, toodi tagasi tänapäevase türgi territooriumile ja tänapäeval on ta siis toodud Itaaliasse ortona Püha Tooma kirikus siis väidetavasti tema säilmed asuvad aga üks huvitav keskaegne või võib-olla juba uusaegne pühak, kes Aasias. Väga tähtis on siia sviit, Francisco Sawyer, kes elas 16. sajandil, üks esimesi aasia risti usustajaid kolonialismi perioodil, kes olevat pööranud tohutuid masse usku Indias, Indoneesias, Hiinas, Jaapanis, viimasest aga ühtlasi suri nagu hästi täpne olla, siis ta suri laeva heal reidil Hongkongi lähistel merel ja tema säilmed on küll väärt ikka sellist noh, jälitamist selles mõttes, et ta fantastilised seiklused on Sawyeri säilmed läbi teinud. Kõigepealt ta maeti segi lubjaga, mille eesmärk oli lagundada tema keha sinna Hongkongi lähedale saarele. Siis aasta hiljem viidi need tänapäevasesse Malaisiasse, kus portugallased, tal oli oma sadam siis veel aastake, hiljem taas kaevati üles, viidi Indiasse Goasse. Enamus Sawyeri kehast on on ka siis kohas olemas püha Jeesuse basiilikasse pomm, suu basiilikasse. Muide, tänapäeval välja pandud ka eelmisel aastal õnnestus oma silmaga näha klaasist kirstus, mis on sisuliselt seina sisse müüritud, ikoonidega kaetud, altaritaguse seina sisse loetud. Ilusti sa ta paistab, päris hästi on säilinud, arvestades seda, et seda keha siiski sooviti hävitada. Et ta paremini laguneks, aga aegade jooksul on erinevad aasiapiirkonnad ja, ja ka Euroopa piirkonnad soovinud saada siis juppe sellest Francisco Tsaveerist, et selles mõttes on ta äärmiselt populaarne olnud tõenäoliselt ka seetõttu, et tema keha ei hävinud. Näiteks seitsmeteistkümnenda sajandi alguses Rooma nõudis, et Francisco Tsavieerist tuleb saata Rooma ja nii ka tehti parem labakäsi. Sinna läksi hoitakse Ilhesu kirikus Itaalias käeluu. Sellest samast ära lõigatud labakäest asub Macaos. Alguses asus Püha Pauluse kirikus pärast, kui Püha Pauluse kirik maha põles, siis paigutati muuseumisse. Rääkimata sellest, et näiteks Hiina erinevatele kirikutele on saadetud aegade jooksul Francisco Sawyeri sise organeid ja rääkimata sellest, et aegade jooksul üks väga usklik, pooleldi hindust ja pooleldi Portugal, sest daam kohas otsustas, et ka tema perekonnale peab kuuluma jupikene Francisco Tsavieerist ja enne seda, kui keha valmistati ette rongkäiguks mida ikka mõne aja tagant kohas kasutatakse, siis ta ettevalmistuste käigus hammustas ära Francisco Sawyeri väikse varba ja neelas selle alla, et, et see siis oma perekonna tarvis säilitada. Et see on just ilmseks näiteks sellest, kuidas, kuidas reliikviad pärast on tehtud sadu ja tuhandeid noh, nii-öelda meie mõistes rumalusi. Tõsi, võib vist liigitada mõneti usuhulluse hulka absoluutselt. Noaga Muhamed ei ole ju põrmugi vähem tähtis võrreldes nendega, kellest oli eelnevalt juttu, et kuidas ja mis reliikijatest siis tema puhul võib rääkida. Absoluutselt Mohamed on pea sama oluline kui mitte tähtsamgi moslemitele ja seetõttu Muhamedi nii säilmed kui tema esemed on islamimaailmas väga kõrges hinnas. Siin tuleb öelda lisaks sellele ka seda, et paljud kristlikus maailmas olulised asjad kristlike pühakute asjad on olulised ka islamimaailmas. Et koraan ja piibel selles mõttes nagu kata tuvad, et seal on hulk sarnaseid pühamehi noh näiteks ka moslemid väidavad, et nende käes on üks ristija Johannese pea. Ja miks ma sellele kõigele tahan tähelepanu juhtida, on see, et paljud eestlased ju külastavad Türgit ja külastavad Istanbuli, külastavad topkapi, paleed, topkapi, palee muuseumi, paljud nendest Muhamedi-ga seotud asjadest, aga ka kristlikule maailmale väidetavasti olulistest asjadest. Neid hoitakse seal topkapi ehk siis endise türgi sultalite palees asuvas muuseumis. Kindlasti tuleks neile tähelepanu juhtida ja märgata Muhamedist, muidugi on seal palju asju seal anud Muhamedi pitsat, seal on muhamedi hammas, mis tal ühes lahingus olevat välja löödud. Seal on Muhamedi habemekarvad väidetavasti Muhamedi dikteerimisel. Kuivõrd oli kirjaoskamatu kirjutatud kiri Muhamedi mõõk, tema vibu, ka Saudi Araabias asuva Kaaba templi, ehk siis kõige kõige olulisema islami pühakohamekas asuva Kaaba templi võtmed siis näiteks hõbedast ümbris, mis oli selle Kaaba meteoriidikivi ümber hulka esemeid Muhamedi sõpradelt näiteks tema lipukandja, käesolev lipp, mis väidetavasti algselt oli hoopiski Muhamedi naise hüti eesriie nii-öelda ukse aseainet, et kõik neid hoitakse siis topkapimuuseumis ja tohutus aus. See ruum, kus muhamedi esemeid hoitakse seal ka ka siiamaani, kuigi Türgi on suhteliselt nii-öelda sekulaarne ilmalik riik iga päev istub nurgas pühamees, kes loeb ette koraani, sellepärast et need esemed ikkagi viitavad sellele lähedusele, selle selle prohveti ka, kes nii-öelda islami lõi. Rääkimata sellest, et Muhamedi enda säilmed, mis on hauas Mediinas on ka moslemite enda vahel tekitanud hõõrumisi, et kas neid ikkagi peaks austama või neid ei peaks austama aastaid ja isegi aastakümneid ja sadu aastaid oli Muhamedi haud tavaliselt moslemid ei mata inimesi mošeedesse, aga oli siis mošee sees ja väga lähedal sellele suunale, mis tähistas siis Meka suunda. Ehk siis oli väga raske öelda, kas siis kummardatakse sinna haua poole või siis reaalselt Meka poole. Ja kuivõrd see tekitas tõsiseid probleeme, siis niipea kui Saudi Araabia kuningriik tekkis Saudi Araabia kuningriik 1930.-te aastate lõpus lasi Sis Muhamedi haua selles mošees eristada seinaga, et palvelejad seda Muhamedi hauda ei näeks, et oleks kindel. Me palume jumala poole, mitte et ei tekiks sellist sellist probleemi, et äkki me palume Muhamedi poole. Sest islamimaailmas on ka selliseid liikumisi nagu kristlikus maailmas olid reformism, et soovitakse üldse eitada nende pühakute või usumeeste tähtsust. Samas ma tean, et usumehed tohutult populaarsed islamimaailmas, nende haudadele esitletakse pikki palverännakuid ja kõike, kõike muud säärast. Aga jah, Muhamedi, ka endaga seotud asjad on pea kindlalt, et kui Kristuse puhul me siin räägime, et kas ikka oli sellest õigest ajast, siis Muhamedi asjade puhul võib mingi sellise üheksakümneprotsendise tõenäosusega öelda või 90 protsenti neist on siis on siis reaalselt sellelt mehelt päritud nende säilimist, nende hoidmist on võimalik ajalooallikatest ilusti näha. Nii Muhamedi mantlit mustast lambavillast kui tema elevandiluust pitsatit. Kuid isegi tema kaussi, muide Muhamedi kauss on Tšetšeenias Groznõis asuvas mošees hoitakse tema välja loodud hambaid. Neid oli tegelikult siis neli tükki, mis tal lahingus välja löödi, üks nagu me ütlesime, oli siis topkapi muuseumis, aga teised on ka ilma pealt laiali. Kandahari hoitakse ühte tema mantlitest, mis siis on Afganistani olulisemaid sümboleid siis kui teatavasti ameeriklased Sis afganistani vallutasid Talebani käest, siis Muhamedi mantli saatus, mida Kandahari mošees hoiti, oli üks tähtsamaid küsimusi, sellega tegeles ka CIA selle otsimisega ja pikka aega. Et Taleban on selle kaasa võtnud ja ära peitnud, kuni siis Hamid Karzai valitsusele õnnestus see kätte saada. Mošee siis ülalpidaja oli seda lihtsalt, et enda käes säilitanud seni, kuni taas stabiilsus saab. Et see siis nii-öelda riigijuhtidele üle anda, et sellistel asjadel on väga, väga oluline sümbolväärtus, peaks ütlema, et pea igal traditsioonilisel religioossel riigil on üks või teine ka riiklikult tähtis religioosne reliikvia. Suur buda ja temaga seotud reliikviad. Buda üks huvitavamaid tegelasi selles mõttes, et reliikviaid on ka reaalselt uuritud. Buda teatavasti surres tema õpilased päris hästi ei teadnud, mis selle, mis selle surnukehaga isegi teha. Ja lõpuks siis see keha põletati, legendid tekstid ütlevad meile, et kõik need kondid, mis siis järgijaid teatavasti keha ei põle tervenisti ära vabas õhus, et neid jagati siis kaheksa erineva hõimu ja, ja vanaaegse linna vahel. Enamus nendest ei ole säilinud, need paigutati urnidesse sinna peale ehitati stuupasid ja küll väidetakse, et ühes või teises kohas on aegade jooksul on siiski enamus nendest kaotsi läinud. Mis on, aga huvitav on see, et kas nendest stuupadest siis väidetavasti Shakemoni buda säilmed sees olid üksis Michali linnase teine siis kapile vastus Nepaali piiri lähedal on siis reaalselt ka avatud, sest need stuupa tulid alles mõlemad siis viiekümnendatel aastatel. Seemisliin stuupa sees olid, need säilmed on siis välja pandud tänapäeval India pihaari osariigi pealinna Batnam muuseumis ja teised kapile vastu säilmed. Pikka aega hoiti kalkuta muuseumis aga ühel hetkel India valitsus, kes, kes teatavasti ei ole väga budistlik, leidis, et need luud võiks kinkida sõbralikule Tai kuningriigile. Nii et neid hoitakse siis Tai kuningriigis, Need, üksikud kondid, mis siis kapile vastust leitud on ka Teelis muuseumis reliikvia urni sees. Ja kuivõrd 1958. aastal teadlased neid reaalselt ka uurisid Neid mõlemaid säilmeid siis koos siis kõigepealt on kindlaks tehtud, et need tõepoolest pärinevad ühelt ja samalt isikult, mis kinnitab meile, et legendi järgi need oli ta siis buda või oli ta siis vuda prototüüp, selline isik oli olemas meeter 52 pikk ja umbes kaheksakümneaastane mees, nii nagu legendid meile täpselt ütlevad, umbes sellises vanuses Budaga ka suri, niiet ja kontide järgi on ka väidetavasti selgeks tehtud, et sellel vanemal härrasmehel oli selja kontides probleemi valud. Ja nii huvitav, kui see ka ei ole, ka budistlik kaanon räägib buda seljavaludest, et minu jaoks nagu väga suurt kahtlust ei ole, et, et prototüübilt ta pärit on. Muidugi buda erinevaid kehaosi väidavad enda käes hoida, et väga mitmed budistlikud maad näiteks Hiinast, Nankingist, Shanghai lähedalt ühest templist leiti pealuu, mis hiinlased väidavad, et see on buda peatükk, on raske mingisugust hinnangut anda, buda sõrm olevat ka Kesk-Hiinas channi lähedal, paljudes kohtades on on tema hambaid Jaapanis, Singapuris, Taiwanil, Hiinas endas ka ilmselt kõige kuulsamad buda hambad silma hammas nimelt asub Sri Lankal, kus on siis keset seljankat kuulus kandii tempel. Silmahammast hoitakse, tõsi küll, ta on väga mitmesellise Ilusa uhke karbi sees ja sealjuures on sellised suured elevandipühad. Ja ega seda väga kaua jälgida ei saa, et palvelejad kõnnivad siis mööda koridori otsas on kerge selline pilk pildistada seda ei tohi, olen ka ise seal viibinud. Mis on muidugi huvitav on see, et seal liikvian sellele Lankale niivõrd oluline, et selle templi turvakontroll on palju võimsam näiteks Sri Lanka pealinna lennujaama turvakontrollist. Aga, aga see on täiesti põhjendatud, sest näiteks tamili tiigrid üritasid seda vähemalt korra ka siis pommiga seda templit õhku lasta. Rääkimata sellest, et Sri Lanka ajaloost on teada juhtumeid, kus siis röövlid vaenulikud sõjaväed on üritanud seda hammast varastada. Et siin on selle, selle hamba pärast on peetud sõdu, on tapetud, inimesi, selle liikumist on väga-väga täpselt jälgitud, tõsi küll, kas ta reaalselt pudeli kuulus ka võib-olla ei olegi vaja kõike jah, nii kangesti teaduslikult ära kontrollida ja loomulikult buda-ga seotud erinevaid pühakuid, budistlikke, õpetlasi, nende säilmeid nendes tuhandetes, et mitte öelda miljonites erinevates tubades üle budistliku maailma on igal pool buda oskused, tema nii-öelda õpetus ei ela edasi mitte ainult nii-öelda suulises vormis vaid elab füüsiliselt edasi nii tema õpilastest, selle õpetuse kandjades kui ka näiteks tekstides, et see on ka üks põhjus, miks, miks tihti budistid austavad seda noh, nii-öelda budistliku tekstiraamatut või miks mitte ka tänapäeval CD-Romi, mille peal on budistlik kaanon. Olen ise näinud Himaalaja mägedes vana Tiibeti härrasmeest, kes on ostnud omale dalai-laama administratsiooni poolt välja antud tiibeti budistliku kaanoni CD-Romi peal ketas ja ta asetab selle seal mägedes nelja ja poole kilomeetri kõrgusel, kus tal ei ole võimalik, tal ei ole arvutit, ta ilmselt ei oska sellega midagi teha. Ta võib-olla ei oska lugedagi, asetanud selle stuupa peale see trummi ja ta kummardab selle poole. Sest sõnum on seal ju peal ikka olemas. Ei pea olema vana rariteetne, uhke raamat, mida austada, vaid tähtis on see on see sõnum, mis on seal kandjal, see muudab selle selle kandja ka ühtlasi pühaks. Ja ilmselt on talle ostu sooritamise ajal siis natuke selgitatud, mis asi see on, mis loomsed seederumm. Nii palju on säilitatud, et, et see on seal olemas aga ka CD-ROM ise ju on selline suhteliselt hõbedaselt läikiv ja kaunis, et kui me kujutame seda sellist tühermaa taolist kõrgmäestiku kõrbe ette, et seal jätab ka hea mulje. Nii et tegelikult need reliikviad võivad olla täiesti üllatavad asjad. Rääkimata sellest, et ka Eestist pärit budistlik pühamees on saanud teatud sellise ahhaa-efekti osaliseks, et paljud inimesed teavad, et eestist pärit Karlis Tõnisson ehk siis vend Vahindra koos oma õpilasega seilas siis teise maailmasõja eel kaugele Aasiasse ja lõpetas siis 1962. aastal oma elupäevad Spirma kloostris. Võib-olla huvitav on, on teada seda, et, et Birma ajalehtedes tekitas tema tema surm furoori mitte ainult sellepärast, et ta oli värvikas isiksus vaid ka sellepärast, et hoolimata Ta troopilises kliimast ja soojast suvest vend Vahindra surnukeha keeldus lagunevast ehk siis ka astus loodusseadustele vastu, tõsi küll, tema keha ei hakatud nagu Sawyeri säilitama, vaid tema keha siis tuvastati ja vajutati stuupa sisse, kus ta siiamaani peaks siis olemasoleva Selline oli tänane saade reliiklejatest. Stuudios olid Martti Kalda, Haldi Normet-Saarna ja Maristamba nädala pärast uus saade kuulmiseni.