Tere hommikust, on alanud siis järjekordne rahvateenrite saade ja täna teenivad rahvast Sulev Vedler Eesti ekspressist, Neeme Korv Postimehest ja mina olen Peeter Kaldre rahvusringhäälingu aktuaalsest kaamerast. Positiivne sõnum on kõigile tuua ilma soojaks läinud. Sel nädalal siis esimene suvesoe on meile saabunud ja mõni inimene on juba ka rannahooaja ehk siis merehooaja avanud, nii et selles mõttes asjad lähevad ülesmäge. Aga mitte ilmast, me ei räägi täna me räägime nädala sündmustest ja nagu me siin enne saadet ka arutasime, et taas kord tuleb tõdeda, et nädal on sündmustest nagu öeldakse, tiine et hästi hästi palju on, selliseid teemasid on tulnud mida tasuks arutada, aga paraku nagu ikka juhtub, kõiki arutada ei jõua. Ma lihtsalt markeerin selle nädala korraks siis ära. No kõige olulisem sündmus oli see, et Eestis sai siis sel nädalal kosmoseriik 41. kosmoseriik. Sellest me kindlasti räägime, räägime kindlasti Euroopa päevast, ehk siis laiemalt Euroopa Liidu tulevikust. Oli ka üheksas mai ju, tegelikult mis aastaid on meil olnud selline väga problemaatiline sündmus, aga mida aasta edasi, seda, seda paika hakkab see asi rohkem loksuma. Siis noh, loomulikult oli meil üks kleidi ja ehete skandaal proua presidendiprouaga seoses siis homme on meil emadepäev. Me räägime võib-olla natukene ka emade olukorrast, mida statistika selle kohta ütleb jätkuvalt oli üleval ka immigratsiooniteema ehk siis varjupaiga teema, sellepärast et, et üks uurimus osutab sellele, et ka Eestile järjest rohkem suureneb surve selles mõttes, et tuleks anda rohkem varjupaika ja noh, me teame ju afganistani tõlgi Omari juhtum on endiselt päevakorras ja ajakirjandusest ju mitte kusagile kadunud. No mis siis veel harukordne sündmus oligi see, et Keskerakond, kes on selline monoliitne tavaliselt ja kunagi nad langenuid maha jätta, siis seekord otsustati kaks inimest lausa parteist välja visata. Teenekas keskerakondlane Elmar Sepp ja samavõrra teenekas Ivo Parbus. Aga läheme nüüd järgemööda edasi. Lubasime rääkida kõigepealt Eestist kui kosmoseriigist. Mis, mis tundega teie jälgisite neid ärevaid sõnumeid, mis tulid sealt prantsuse kojanast, kui kanderakett veega ei startinud ega ei startinud? Ilm oli kehva ja kui ta lõpuks startis, siis ista meie Est kiub Ühe orbiidile. Kuidas nüüd öelda nii, et et kuidagi natukene talitseda neid emotsioone ja sellepärast minu meelest, kui sa hakkasid rääkima, et meil on positiivne emotsioon ja päike paistab aknast sisse, siis minu meelest kogu selle SQ pühe teema, see Eesti tudengisatelliiditeema on minu meelest väga positiivsete emotsioonidega laetud. Ja ma, mina näiteks jälgin seda juba tegelikult päris mitmendat aastat seda protsessi, kuidas see asi, asi on toiminud. Kuidas seda meeskonnatööd on arendatud, mõeldud nende tähenduste peale. Aga, aga rääkides emotsioonidest, siis, siis tegelikult see emotsionaalne aspekt ei ole üldse mitte mitte mitte juhuslik, sellepärast et kõik, mis on kosmosega seotud, see on ju see, see ongi ju väga-väga emotsionaalne, sellepärast see, mis on kosmosega seotud, see on seotud unistustega seotud tulevikuga seotud lootustega. Ja muidugi külma sõja ajastu, mäletame, kuidas, kuidas kosmost välja mängiti. Noh, see, see, see oli kõik kõik nagu väga tähtis. Ja, ja kui ma, kui ma paigutan sellesse samasse skeemi näiteks sellised sellised märksõnad nagu näiteks tudengite vabandust, nii tudengite kui kui õpilaste teadusvõistlus rakett 69, mis on kolm hooaega näidanud meile noh, millist, millist potentsiaali tegelikult meil meil meil on noorte seas ja ja kui ma mõtlen selle peale, et sel nädalal selgus ka läbi aegade noorim Eesti malemeister, näiteks Ottomar, Ladva, 15 aastane ma mõtlen seda, et mõtlen kenasti nende asjade peale, et aga loomulikult sellel kõigel on ka selline. Kui ma nüüd tagasi selle satelliidi juurde, siis, siis sellel on konkreetselt ka ikkagi väga selge selline noh, selline praktiline mõõde, et on, on, on mõju haridusele, on siin mõju teadusele, on siin mõju selgelt ka Eesti majandusele. Teravmeelsed on muidugi öelnud, et Eesti on ammu juba kosmoseriik, sellepärast et nõukogude ajal meie Põltsamaa need tuurid läksid ka kosmosesse. Eesti on kosmoseriik juba kasvõi 19.-st sajandist, kui Tartus sai tähetorn valmis, niiet. No Eesti on siis sel juhul ka tuumariik, sellepärast et Nõukogude Liidu tuumapommile pandi ju aluse alus Sillamäe uraaniga, aga noh, see selleks Eesti on väike maailma, mina emotsioonid sinna, need olid täiesti vastupidiselt teie omadele. Mina ärkasin eelmisel laupäeva hommikul üles, ei ajalehe lahti, lugesin läbi loos või suur selline ülelehekile lugu, et Eesti satelliit saadeti üles. Mõtlesin okei, siis kuulasin raadiouudiseid sendi, ei saadetudki ülesse. Vaatasin vanu uudiseid, selgus, et teda pidi alguses üles lasteaastal 2011, siis aastal 2012. Mäletan kuidas me toimetuses rääkisime, et me peaksime kirjutama prilli keskel loo sellest, kuidas seda üles lastakse. Sain aru, et see asjad veenivadki. Et kosmos on ju tegelikult varemgi ära vallutatud, et mis siis ikka, selliseid tudengiprojekte tehakse igal pool. Näiteks islami juhib ka Soome samasugust tudengisatelliidi projekti. Need Eesti ja Soome projektid on omavahel seotud, Eesti siis katsetab seal kutset, saab seal ühte seadet, mida siis edasi proovivad soomlased. Lätlased teevad oma tudengisatelliiti, leedulased teevad, need on ka varem üles lastud. Aga kindlasti siis on jah väga mõnus ja tore, et annab noortelindu juurde ja ta ongi selline hea sõnum. Noh, eks eluterve skeptitsism, mis sinu jutust kostis, on ka muidugi teretulnud, aga kui panna see sündmus laiemasse plaani, siis mina ei mäleta viimastel aastatel, et oleks rahvusvahelises plaanis Eestile niivõrd palju tähelepanu pööratud, kui nüüd selle kuubikuga seoses. Ma olin tol päeval just aktuaalses kaameras ja EBU ehk siis, kes meile pilti vahendab, see oli paksult täis neid uudiseid ja pilte sellest kuubikust. Viimati ma mäletan, sama palju tähelepanu pälvis teeme ära kampaania, kus Eesti oli rambivalgel ja enne seda Skype ja ega neid sündmusi, kus Eesti oleks positiivses võtmes rambivalgel neid väga palju ei olnud. Teistpidi jällegi mõtleme, et enne seda sai kosmoseriigiks Equador, et kui palju inimesi Eestist teab, et Ecuador saatis oma satelliidi kosmosesse väga palju, jällegi ei tea, et nad, keda huvitab, see teab kindlasti ta läheb korda kodumaal, et ta nagu rohkem sisemaine sisemine sündmus naaberriikides ka teatakse, võib-olla venelasi see väga ei huvita, Venemaal, eks venelased. Paigutasid muide selle uudise militaaruudiste rubriiki, vähemalt paarisportaalis ma seda niimoodi märkasin, kus selline helistusele tehtud, aga aga mina arvan siiski, et, et noh, see, mida, millele Peeter viitas, et see on siiski tähelepanu väärne, sellepärast et tõepoolest rahvusvahelised kanalid seda kajastasid ja mitte ainult Nissi teadusväljaanded, vaid ka ka BBC, Briti suuremad väljaanded. Mina sattusin lugema. Ma ei taha seda uudist maha teha. Ei, aga ei, ma olen nõus, aga kindlasti see, mida sa mainisid soomlastega koostöös tehtav ühisprojekte, mis ongi tegelikult selle, selle satelliidi, ütleme nagu nagu puhtteaduslikus mõttes päikesepuri täpselt, nii ehk siis tulevane võimalik nii-öelda mootor selle, selle väike väike selline mudel. Et kuidas see, kuidas see asi võiks toimida, et see annab kindlasti sellele kindlasti sellele kaalikust nagu tõsiduste kaalu juurde, sest eks eks selles suhtes on ju loo loomulikult see see, et kosmosest kuuldakse satelliitide pealt piikse või kasvõi see et tehakse fotosid. Näiteks nad on lubanud, et kui siin paari nädala pärast õnnestub ilusasti kõik siis pannakse töölise kaamera, kaamera nii-öelda plokk ja, ja siis kui Eestimaast üle lennatakse, siis õnnestub cracki pilte teha, et, et neid on loomulikult, pilt on ju praegugi olemas, olemas ja kõike, kõike seda, aga aga see käib kõik selle emotsiooni juurde. Ühesõnaga, Eestist sai siis 41. kosmoseriik ja kosmoseriigiks loetakse siis seda, kas on kosmosesse saatnud kas oma astronaudi või kosmonaudi või mingisuguseid vidina, mis hakkab seal tegutsema ja meie vidin on siis väikene kuubik. Aga ma, ma tahaks öelda seda, et, et Euroopa kosmoseagentuur, kellega me koostööd teeme, see on üks väga vinge organisatsioon, kus on eelarve all mingi kuskil üle nelja miljoni miljardi euro. Ja, ja väga oluline on tegelikult selle juures see, et, et koostööd tehes Eestis päris paljud ettevõtted ja firmad, kes teevad koostööd ja kindlasti nüüd see, see projekt aitab väga tugevasti siin meil nagu jalga ukse vahel. See näitab seda tegelikult, et me oleme nagu tehnoloogiat loov riik, mitte ainult, mitte ainult tarbija. Minule meeldib selle puhul see, et seda satelliiti saab jälgida tema teekonda internetist. Saate alguses tegin ma külje lahti, siis ta oli üsna Põhja-Jäämere juures ja praegu ta on sõitnud üle Punase merekiirus on 27000 kilomeetrit tunnis. No näed isegi Sulev Jalakas huvi tekkima. Aga see teebki, see teebki tänapäeval jälle selle, annab nagu uue sellise mõõtme taolistele asjadele, et seal on võimalik neid asju jälgida, et et omal ajal lugesime ajakirjadest neid neid artikleid. No eks ta ole ka meile selles mõttes nagu jõukohane, ta ei olnud väga kallis projekt, selleks ei pidanud ehitama mingeid meeletud kompleks. See ei ole selline asi nagu eestiga tahab uurimisjaama saata Antarktikasse näiteks, et see oli selles mõttes odavam taliga tudengitele jõukohane. Nooruslik projekt. Jah, ja sisuliselt need 100 tudengit, kes viis aastat selle asja kallal töötasid, ju tegid ju seda omast vabast tahtest, mitte mitte raha eest. Ja muidugi muidugi Mart Noorma, kes kogu seda seltskonda juhtis ja, ja seeläbi näitas, mida, mida ka nagu meeskonnatöö võib, võib tuua. Neeme siin juba kiitsid Euroopa kosmoseagentuuri võtaks järgmiseks teemaks Euroopa Liidu. Ajendiks siis see, et üheksandal mail tähista pidi ka Eestis Euroopa Liidu päeva ja miks see sündmus on nagu selles mõttes huvitav, et mina mäletan seda aega, kuidas? Vähemalt veel viis aastat tagasi isegi neli aastat tagasi oli ju kogu aeg see kaalukauss umbes selles võtmes, et üheksandale maile seoses suure isamaasõja võiduga pöörati ka ajakirjanduses tunduvalt rohkem tähelepanu kui Euroopa päevale. Sellepärast et see erutas meid, see oli intrigeeriv, seal oli konflikt sees. Ja ma olen tähele pannud seda pärast seda, kui see pronkssõdur Tõnismäelt viidi ära, sinna, kuhu ta kuulub, ehk siis kalmistule on seda olukorda sattunud teistpidi liikuma. Üheksandast maist seoses suure isamaa sõjaga räägitakse järjest vähem ja järjest rohkem nihkub esiplaanile Euroopa temaatika. Kui ma ei eksi, siis võib-olla uudis nupuna ainult nüüd käib läbi see, kui, kui venelased käivad seal Aluša juurde lilli panemas. Aga Euroopa päev selles mõttes on ju oluline, et päev päevaks tähistamine tähistamiseks, sünnipäev sünnipäevaks on nagu selline kõrvalsaadus. Aga see, et Euroopa temaatika on Eestis järjest rohkem tuure kogumas seoses nende sündmustega, mis Euroopa liidus ja eriti eurotsoonis on toimunud, et inimesed on hakanud aduma, et see meie teema tegelikult ja too päris huvitav väitlus, mis, mis siin toimus president Ilvese ja vandeadvokaat Jüri Raidla vahel oli ju selles mõttes väga õpetlik, et tõepoolest viie aasta pärast oleme Euroopa Liidu eesistuja ja oleks aeg jalad kõhu alt välja võtta, mugavustsoonist välja tulla ja mingist mingisuguste ideedega lagedale tulla. No sa ju paljud võtsid selle sõna mugavuse, kasutasid seda, et oleks kindlasti tahtnud seda seda ka öelda, et kui mõelda nüüd sellesama viie aasta viie aasta järel ees seisvale ajalehes 2018, kui me esimest korda eesistuja oleme, siis siin Postimehes proovisime eelmisel aastal Aruvus külgedel natukene vedada sellist Euroopa teemalist debatti. Mart Laar kirjutas ühe väga põhjapaneva loo ja siis oli siin erinevaid erinevaid arvamusi ja seisukohti. Ja siis ma mäletan, et Matti Maasikas diplomaat siis ka tõstis selle 2018. aasta teema üles. Mulle tundub, et Eesti sellise niukse korraliku tegija pailapse kuvandiga klapiks väga hästi kume, paistaksime silmal seal 2018 lihtsalt korraliku koosolekutel korraldajana ja teeksime paar sellist üldsõnalist avaldust. Et aga see oleks suhteliselt selline mugav tee, nagu siiamaani on tehtud. Vandeadvokaat Jüri Raidla on muidugi käinud välja ühe sellise tunduvalt ambitsioonikamad ideed kui liik. Kui Euroopa nagu üleüldiselt liigub sinna rohkem sinna föderatsiooni suunas, siis kas ei oleks nagu viie aasta pärast mõttekas välja tulla mingisuguse näiteks mingisuguse on mingi alusmaterjaliga või, või, või midagi sellist, mis, mis oleks nagu justkui nagu mingi tee mingile uuele sellisele üldisele põhiseaduslikule leppele. Mis iganes seal seal väga ambitsioonikas ja ma arvan, et suuresti ebarealistlik, aga tore on see, et inimesed Ütlevad ideel on kindlasti jumet, aga selliseid alusmaterjale lepinguid peaks tegema siis, kui nende järgi on vajadus. Mitte et me paneme paika, et mees on eesistujariigiks, mis juhuslikult langeb kokku ka Eesti vabariigi 100. sünnipäevaga, et selle tähistamiseks siis teeme sellise, millesse tuleb vaja teha, siis kui on siis kui on vajadus nende järgi dist riigi võib ka varem korda teha, näiteks kui 100.-ks sünnipäevaks. Eurotsooni kriis näitab, et, Vaja Raidla näiteks ütleb, ütles ka selles samas väitluses, et tõepoolest on vajadusi argumenteerida. Aga ma ütlen, et seda võib ka kiiremini teha, seda võib enne või pärast noh, et et seda ei pea sättima selle aja peale. Kui on kiire vajadus, Sten kiiremini. No ma arvan, et siin on nagu natukene see asi ka taga, et ikkagi on mingisugune selline mingi teetähis, kus, kus on justkui nagu mingi kohustus kohustust ei ole sellist kohustust Sest ei ole seal lihtsalt oleks väga ilus, kui talle andeks, samal ajal me saaksime veelgi rohkem tähelepanu kui tudengisatelliidiga. Jah, siin on, küsimus on selles, et kes on see isik või kes on need isikud kes on see mõttekoda, kes sellise asjaga võiks hakkama saada? No ma pakuks kohe välja, me lõpuks jõuame ka meie Kadrioru isandate ja emandate juurde, aga näiteks president Ilves, mida nad oma kohast Kadrioru silma jääb? Tal on ju rahvusvahelist kogemust küll ja küll võiks asutada omanimelise mõttekoja ja selle asjaga tegelema hakata. Kahtlemata ja see eeldab muidugi rahvusvahelist koostööd, see ei eelda, et eesti eksperdid hakkaksid siin kõike kokku kirjutama. Noh, see on ikkagi kogu euroopasi. Jah, aga, aga muidugi on see, et et see, et see on iseenesest selline noh, ikkagi mõneski mõttes selline nii-öelda ebarealistlik, et Eesti sellises asjas asjast tegelikult justkui eestvedaja saab olema, ma räägin siin seda, mida On, on löödud mitmed vaatlejad, skeptikud et noh, kas või näiteks selles mõttes, et et noh, Eestil ei ole nagu, nagu vastavat krediit. Ei olegi. Niimoodi, et eesistumise tähendusele üleüldiselt vähenenud seoses uute struktuuride ja nii edasi Väikestel on just võimalik initsiatiivi haarata. Ka Barroso on noh, ütleme Portugal küll, aga on niivõrd väike riik või ei ole sugugi number üks tegija sellel Euroopa liidus, et läigib ka tema sai võimule, kuidas sellepärast et ta oli kompromisskandidaat. Väikestel on võimalik hiilata sellepärast, et nemad saavad laveerida suurte huvide vahel. Nad ei kahjusta ühte ega teist. Ja minu meelest see ongi eesti šanssigi teiste teiste riikidega saame eestvedajad olla küll. Kusjuures välja tuleb seal omaette asi, aga väike riik pigem ei sega. Suure riigi puhul alati arvestatakse, et seal taga on ilmselt mingi tema ambitsioone. Minu kõige suurem skepsis on seotud ikkagi sellega, et kui härra Raidla paneb siin suuri lootusi Eesti poliitilisele eliidile, siis Eesti poliitiline eliit, Euroopa teemad, noh, minu arvates need on pigem nagu sinnakanti piirduvad nagu mingisuguste toetuste ja kõige selle valdkonna päris hea tundmisega, aga sellist noh, pigem pigem eelistatakse ikkagi olla, olla olla mugavalt ja, ja täita endiselt direktiivi kriteeriume. Tegelikult. Ei ole ju Eestis ka selgeks vaieldud see teema, et kas, kas on Eesti huvides, et Euroopa Liit rohkem föderaliseeruda või mitte. Et siin on ju küll esitatud kahtlusi, et, et Eesti võib nagu öeldakse, jääda hammasrataste vahele ja suured sõidavad tast lihtsalt üle, et nad, see, see teema tuleb nagu väga täpselt paika panna. See vaidlus on meil pidama. Jah, aga teistpidi jällegi Euroopa Liidu maine, kui me rääkisime Euroopa Liidu päevast on väga selgelt kasvatanud kasvandust Euroopa Ruhnus eesti rahva seas. Rahvas on näinud, et Euroopa Liit toob kasu. Siia tuleb investeeringud siis euroraha näol, teiseks, Euroopa Liit on ikkagi andnud meile võimaluse reisida ja mis eriti oluline välismaal tööl käia. Noh, see on üks asi ja teine asi on see, millel on ju ka viidatud, et noh, me oleme väga uhked selle üle, kuidas meie selle finantskriisi siin üle elasime, kuidas robinal teised riigid üksteise järel kukkusid, et on ju viidatud sellele, et kui meil ei oleks seda Euroopa liidu pappi all olnud, siis ma oleks täpselt samamoodi mudas olnud nagu teisedki. No nii, võtame, olime teatud Rehepapid, kasutasime teiste riikide raskusi ära. Et kus see raha ikka tuli sinna Euroopa Liidu eelarvesse sinna makstud sisse ka need riigid, kes veel raskustes ei olnud, kes laenasid raha kokku, et anda seda edasi sellistele riikidele nagu Eesti teatavas mõttes, me oleme kriisis isegi mingil määral süüdi ja selles mõttes ma saan vägagi aru näiteks miks, noh, Eestil on kohustus ka aidata neid riike, kes, Vedas Eesti, eestlased põrkavad jah, tõesti silmaga uuringute kohaselt vaata et kõige positiivsemalt meelestatud rahvas Euroopa liidu suhtes ja ilmselt tõepoolest annab selleks põhjust, nagu sa Sulev mainis, et need suured abirahad, mis on tulnud kõik, kes on mööda Eestimaad ringi sõitnud, ei, ei lähe sul kümmet kilomeetrit, kui sa näeks silti, et see või teine teelõik või objekt on valmistatud ja valminud Euroopa liidu rahadega. Ja kui me oleksime netomaksjad, eksju sinna ütleme ma teises riigi isegi siis Euroopa liidu vihaga vaikselt kasvama ja kassa Soomes käisin, võib saada Euroopa Liidu suurim netomaksja mingil hetkel inimese kohta siin naabrite vahel juba võime näha väga suuri erinevusi mingil hetkel. Mina olen siiski väga seda meelt, et see, see kriis, mis tegelikult ju ei ole päris läbi ja mis ikkagi ikkagi teatud määral kestab, on on olnud Euroopa jaoks ikkagi märkimisväärset just edasiviiv, et just selle sellepärast, et see on siiski nagu, nagu, nagu, nagu sundinud mõtlema nii-öelda selle peale, et millisena me tahame seda keskkonda näha ja et ta oleks ikkagi inimeste loodud ja, ja inimestele ja, ja tõepoolest ikkagi noh, tõesti maailma parim koht, kus, kus, kus elada, oma lapsi kasvatada. Et, et mul on selle juures olnud päris hea meel, et Eestis on olnud ka siiski päris sisukaid vaidlusi mulle mulle endale meeldis väga tegelikult see Euroopa stabiilsusmehhanismi vaidlus riigikohtus, kus esitati no minu meelest vägagi asjalikke küsimusi üleüldse selle kohta, et kuidas me suhestume sellega ajada, kuidas, kuhu me peame liikuma. Minu arust on see loodetavasti see, mis on meie rahvuslikes huvides. Et me seda debatti ka nagu rohkem näen. Võib-olla meie saate jooksul enam nagu majandusest juttu ei tule, aga seoses nüüd selle Euroopa Liidu uudisega jäi mulle meelde üks ka sel nädala sõnum, mis minu jaoks oli päris üllatav. Kus selgus, et Eesti eksport inimese kohta on hetkel ainult kaheksa protsenti maas Soome võimekusest. See oli minu jaoks täielik üllatus, et me niivõrd edukad eksportöörid oleme. Me oleme kogu aeg mõelnud, et noh, mida me siis ikka välja veame, eks ole, metsa põhiliselt tuleb välja, et ruulib toiduainete tööstus hoopiski. Nii et selles mõttes läheb, läheb nagu see eksport on ju majanduse vedur, eks ole, nagu alati olnud. Selles mõttes on uudis positiivne. Nojah, siin on igasugu muid asju ka kaasa arvatud isegi Me ekspordime aju tööd, millel võib olla õiget hinda. Kui sa mõtled Skype'i arenduse peale, siis mingi osa tööst tehakse siin, Eestis pääseb, sest 20 protsenti Skypeist on näiteks Eestis. Aga see väärtus on ka 20 protsenti või rohkem, see on omaette küsitavat. Müügitulu laekub mõnda teise riiki, meil seda ei müüda, nimelt et nad igasugused skeemid Ja igasugused skeemid on ja, ja see lõimitud tõesti huvitavad ka lihtsalt kasvõi sedasama sinu toodud lause juurde tagasi tulla, et et siis tegelikult, kui mina mõtlesin Eesti toiduainetetööstuse peale, siis mulle kindlasti meenuvad mitmel puhul Soome omanikud ja kas või näiteks seesama uudis, et kuidas, või käsitlus hiljuti rahvusringhäälingu ühes saates, kus näidata, kuidas Eestis tehtavat juustu müüakse Ameerikas ja pannakse peale silt Finlandia. Nojah, ja kui toiduainete tööstuses rääkida, siis statid statistika räägib ju seda, et näiteks Eesti kui mereriik et meil on väga raske siit kala saada, sellepärast et üle 90 protsendi kalast läheb välismaale. Kuigi nendele ma ütleksin, vastutus kurdavad, Eestis pole kalasaadet ning Nõmme turule, et seal seal kala tänav lausa olemas ja on viis või kuus kala müügi kohta ja väga head kalad. Kaluri pojana ei saa mitte ütlemata jätta, et praegu on just õige aeg külastada võib-olla mõnda Eesti väikesadamate uurida, millal mehed värsket räime toovad, et see on väga suurepärane. Kahju on see prindi tindihooaeg, mere tindi hakkab läbi saama minu vaieldamatu lemmik. Aga see selleks muutunud jõukohase. Päevadest veel Euroopa päev oli, homme on emadepäev oleme ka siis kõik. Meie siit kolm teenrit emadele palju õnne juba ette ära, aga mitte ainult sellest päevast, mida rääkida. Sel nädalal üritati ka üks uurimus, mis tõukus meie rahvaloenduse tulemustest. Ja selgus, et 76 protsenti Eestis elavatest naistest on emad mis on iseenesest ju päris hea näitaja. Minu arvates. Ja kolm naist on Eestis, kellel on lausa kaheksa 18 last, mis on teine kava sõna. Aga mis on probleem? Probleem on see, et nendest naistest, kellel on vähemalt neli last, neist elab ilma partnerid ehk siis ilma meheta peaaegu pool ehk 47 protsenti ja see on minu meelest väga mõtlemapanev number. Selge üksikemade elu päris raske ja ta on raskem kui kahe vanema eluandvat kooselu tuleb kindlasti laste kasvatamisele kasuks. See on siililegi selge. Aga mis te arvate, kas Eesti riik väärtustab emasid? Meil on emapalk. Ta kindlasti väärtustab laste saamist emapalka oma ka on olemas ja et mina, mul on kaks poega, Nemad sündisid sellel ajal, kui seda vanemapalka ja vallaga saime hakkama. Aga vanemapalk oleks olnud kindlasti kasuks. Tuleval nädalal esitletakse Eesti inimarengu aruanne 2013, mille peatoimetaja Mati Heidmets kirjutas väikese sellise tutvustava loo tänasesse Postimehesse. Ja Ma ei ole loomulikult ka selle aruande enda tekstiga tuttavaga. Mati Heidmets viitas seal ühele niisugusele asjale, et viitas sellisele asjale nagu hariduslik ebavõrdsus mis tähendab seda, et Eestis on naised palju, palju paremini haritud kui mehed ja ta lõi seose selle just just nimelt selle partneri leidmise küsimusega. Et mis on siis üks põhjus, miks partnereid leitakse ka väljastpoolt Eestist ja ütles, et, et Eesti peaks naiste ja siis ka emade eks huvides tegelema meeste järeleaitamisega, hariduse hariduses näitavad need andmed. Meil on muidugi suur selline ehitajate põlvkond, mis tekkis kinnisvarabuumi ajal, sellepärast et mis mõtet oli harida ennast, kui said minna ehitusele tööle ja teenida kiiresti palju raha. Jah ei emapalk on loomulikult tore asi ja ilmselt on see väga paljusid naisi ja peresid stimuleerinud lapsi soetama. Ka. Häda on siis käes, kui see emapalk ära lõpeb. Ja laps vaja lasteaeda panna, kooli saata, mis on ju väga suur kulu. Ja kui üks vanematest on näiteks töötu, mis siis saab? Kui töötu on see vanem, kes on ka ainus vanemad, siis on veel hullem et lasteaiakohtade planeerimisega on Eesti vabariigis küll eriti siin, Tallinna ümbruses ja Tallinnas sees on küll väga tõsised probleemid. Meie töötajad ei ole aga väga varmad võtma inimesi tööle sellise osalise tööajaga. See on probleem. Et neid probleeme jagub siin päris palju, muidugi sünnitamist, sünnitamist võrreldes varasemaga muutnud ka meie ühiskonna sellised laiemad muutused, et nad inimestel on kaelas laenud. Kui sa pead laene teenindama, siis sa ikkagi mõtled, et kas seda last oleks kohe mõtet soetada, võib-olla natukene hiljem. Siis üritatakse rohkem õppida karjääri teha. Laste saamine lükatakse edasi, et kas see on mõjutanud tegelikult meie meie sündivust. Tegelikult kui nüüd pateetiliseks minna, siis emad on ju meie riigi strateegiline varandus. Sellepärast et kui, kui räägitakse sellest, et eestlase jääb järjest vähemaks mitte ainult ei rännata minema, vaid kas sünnitatakse vähem siis see, kui riik pööraks emadele ja peredele rohkem tähelepanu oleks nagu ka tuleviku mõttes ju väga-väga-väga oluline. Ja ma loodan, et et kui me tähistame alati emadepäeva päeva, nüüd homme tähistame emadepäevad kujunes selliseks tilulilu ürituseks. Et see päev sunnib ka mõtlema meie riigiisasid selle peale, et kuidas, kuidas seda asja tunduvalt paremini veel korraldada. Et emad ei tunneks ennast hüljatuna, et nad saaksid hakkama ka pärast seda, kui nad kui nende lapsed on suuremaks kasvanud. Noh, et kui sa ütlesid, et see on Eestis tähtis probleem, ma arvan seda, et see on ka Euroopa kogu Euroopas, on, on sarnane probleem. Nojaa, aga neid riike, kus on 1,2 1,3 miljonit, on väga vähe. Seda küll, aga neid on vähe. Ja et kui me rääkisime siin enne Euroopa tulevikus, siis ma arvan, et, et see seesamane perepoliitika ja võib-olla tulevikus mingi mingi palju ühtlasem perepoliitika üle kogu Euroopa on kindlasti kindlasti üks teema, mida, mida nii-öelda uusi narratiive otsides tuleb kaalutleda. Mulle meenub siin ajakirja Economist, eks esikaasmiseks Jaapanist sinna pandud imiku pilte juurde silt Limited Edition. Ehk siis ka jaapanlastel on väga suur probleem. Jah, aga jaapanlasi ei ähvarda väljasuremine, seda küll nähtavas tulevikus isegi nähtamatus tulevikus mitte lihtsalt piisavalt piisavalt palju. Aga kui meil nagu selliseks rahvusvaheliseks mõõtmeks juba läks, siis läheme edasi sellise teemaga, mis ma ütleks, et on viimastel nädalatel inimesi päris palju erutanud. See on siis laiemas plaanis varjupaiga taotlemise küsimus. Mis sai siis aktuaalseks tänu sellele, et kas Afganistanis Eesti kaitseväelaste heaks töötanud tõlk Omar nimi tahtis saada Eestist varjupaika ja ta saadeti, nagu öeldakse pikalt, et vaata ise, kuidas hakkama saad pärast kui Taliban võib-olla Afganistanis võimule tuleb ja hakkab kiikama laternaposti poole. Et see on, no minu minu arvates on see väga piinlik lugu. Aga ma ei tea, sel teemal on kindlasti rahvateenrite juba siin ka enne räägitud, aga mitte Omaarist, ainult üksi ei taha ma rääkida, vaid jällegi sel nädalal. Sisekaitseakadeemia migratsiooniuuringute keskus sai valmis ühe ränd rändemonitooringuga, mis kõneleb selget keelt selles suhtes, et varjupaigataotlejad üle maailma, et nende tung Euroopasse on järsud kasvanud ja et on aja küsimus, millal see laine võib jõuda ka ka Eestisse. Et Lätis ja Leedus on juba plahvatuslikult olnud neid varjupaiga taotluste kas või Eestis veel ei ole olnud nii palju. Aga et kõik numbrid näitavad seda, et kuna maailm on niivõrd rahutu, et siis siis, siis see tunksija suureneb. Tõepoolest noh, hea küll, meie ütlesime ühele Omaarile ei, eks ole, kuigi see on nagu minu arust eetiline küsimus me ei oleks pidanud ei ütlema siis tegelikult ega Euroopa liidus ei anta seda varjupaika väga kergesti. Numbrid näitavad seda, et eelmisel aastal keelduti Euroopa liidus varjupaigataotluse andmast 70 protsendile taotlejatest eksis ainult 27 protsenti, lubati, lubati sisse ja kõige huvitavam on see, et kõige rohkem keelduti Euroopas varjupaik annus Kreekas ja Luksemburgis ning ka Iirimaal üle 90 protsenti Kreekas lausa peaaegu 100 protsenti. Et selles on nüüd üheksa ja et selles mõttes minu meelest see Omari juhtum näitab seda, et Eesti peaks nüüd nagu välja töötama oma varjupaigapoliitika varjupaiga andmise kriteeriumite poliitika. Seda ju ei ole tehtud, et me noh, nagu juhtumipõhiselt siin kogu aeg sammuma, aga, aga selline asi võiks võiks olla nii, nagu normaalsele riigile kohane. Nojah tulles ikkagi selle Omaari juhtumi juurde, et ma tahaks öelda seda, et, et räägiti, et, et, et see on mingi mingi pretsedendi loomise küsimus ja ja tegelikult on nii, et me oleme saanud siiski ühe ühe sellise mingi sellise, sellise sellise võrdkuju ja minu meelest see, see, kuidas kuidas tegelikult nii-öelda seda, seda otsustamise jumala pärast ei olnud poliitiline masin, irooniaga ütlen seda sellepärast, et et minu meelest see rõhutas, et see otsus ei olnud poliitiline, näitab seda ta oli absoluutselt näitabki seda, et ta oli, oli poliitiline. Et ühest küljest on muidugi niimoodi, et, et ega, ega, ega avalikkus ja, ja noh, niisuguseid asju ei saa otsustada mingisugust avaliku arvamuse küsitlustega, aga, aga, aga noh, need need otsused siiski ja, ja kuidas neid ka põhjendatakse, kui hästi neid põhjendatakse, kuidas seda räägitakse, need mõjutavad sellist, sellist avalikku kuvandit ja kui me räägime siin sellest, et me peaksime selle varjupaiga taotlemise poliitika peale väga tõsiselt mõtlema, siis siis noh, minu meelest just just seesama näide nüüd ikkagi ikkagi nagu rõhutabki seda, et et, et me peame selleni jõudma ja, ja kuidas see välja hakkab paistma nii meil kui kui ka väljaspool. Ma mõtlesin, et ma sel teemal küll rahvateenrite sõna võtta, sest kõik, mis mul öelda on, oleme alla kirjutanud, on Maalehe sel nädalakommentaaris, aga ma ikkagi võtan sõna. Sest nagu sa mainisid, et kui meie peaminister ka ütleb, et see ei ole poliitiline otsus, siis kõik põhjendused, mis tuuakse, on puhtalt poliitilised. Näiteks endine suursaadik Afganistanis Harri Tiido ja ütles, et kui me Omarile oleks varjupaiga andnud, siis meie retoorika afganistani tuleviku osas oleks olnud vale. Et ma oleks nagu justkui tunnistanud, et me oleme seal Afganistanis olnud asjatult. Aga minu küsimus on see, et aga mis siis juhtub, kui tõesti läheb asi seal metsa ja tulebki Taliban võimule. Ja Omar võetakse kinni ja tehakse temaga nagu natsimullaga tehtud, eks ole, millest ma rääkisin laterna poistest ennem siin et mismoodi siis nagu need inimesed, kes ütlesid Omaarile ei pärast peeglisse vaatama. Mis siis juhtub, see ei ole ju 100 protsenti kindel, et Afganistan saab omadega pärast võõrvägede lahkumist hakkab, see ei ole 100 protsenti kindel. Aga seda peab Omar küsima ka muidugi enda käest, enne kui ta hakkab võõrvägede jaoks tööle. Et kas talle lubatakse, et seal on alati selline risk. Jaa, aga miks ma ütlesin, et see on nagu eetiline küsimus, et no kes siis veel, kui eestlased ei peaks nagu teadma, mis, mis mida tähendab varjupaiga? Ütleme siis niipalju meie esivanematest esivanemal on põgenenud välismaale, küsinud varjupaika. Ja ja nad läksid, eks ole, siint punavägede eest läksid, läksid välima välismaale, Neid võeti kümnete tuhandete kaupa vastu, hoolimata sellest, et Nõukogude liit oli ju kõva tegija, ta oli võitnud fašistliku Saksamaa, ta oli ju euroopas iidol ja sellest hoolimata anti eestlastele varjupaika. Mina ütlen, et mind ei häiri mitte niivõrd niivõrd see otsus ise, sest selge on ju see, et selliste asjade puhul tõepoolest käib oma selge on selline protseduur. Kuidas, kuidas selliseid asju arutatakse, mis, milline on selle asja nii-öelda tulevane perspektiivi hakka kasvõi nagu näiteks mingi see viisa andmine ja, ja mis iganes, aga, aga mind häiris see, kuidas, kuidas kogu see, kuidas kogu see lugu on, on, on niimoodi kujunenud, et tõepoolest nüüd nüüd me tõepoolest jälgime selle selle inimese saatust kuni kuni kuni kuni lõpuni, mis loodetavasti on ikkagi positiivne, eks. Viimane varjupaigalugu muuseas oli vastupidine jällegi tänane Päevaleht kirjutab sellest, kuidas kaks siinset venelast palusid varjupaika USA-s, kuna neid kiusatakse Eestis tagasi. Ja Eesti saatis nad, vabandust Ameerika siis me ei anna teile lahe. Me võime ka vastupidiseid lugusid näha just, aga muidugi see ei ole siin olukorda, Afganistan, mina ei ole Afganistanis käinud, aga ma kujutan ette, et need on nagu öö ja päev on täiesti erinevad. Ja kui räägitakse pretsedendist, no andke andeks, aga mina küll ei usu, et kui oleks Omaarile, Andotsid ega peavarjupaika andma, võite kutsuda siia padja, tudengiviisaga koolitad, koolitajaks, tõliks mida iganes, eks ole, kui sa pelgad seda sõna varjupaik. Pretsedent, et no hakkab siia küll tulema sadade kaupa, nüüd afgaane, eks ole Eestis, et nad pigem kuskile mujale ja pretsedente on ju loodud küll ja küll väga paljudes nendes liitlasriikides, kes on Afganistanis see salaantud sadade kaupa varjupaika just nimelt nendele afgaanidele, kes on teinud liitlasvägedega koostööd. Et noh, ma tea, Uus-Meremaa, Kanada, Ameerika Ühendriigid väga paljudes riikides. Jah, et, et kui see situatsioon tekkis nii nagu ta, nagu sa üldse see kogu see lugu avalikkuse ette jõudis, siis ma arvan seda et meie nendesamade otsustajate seas on, on nelk, kas nad ise või, või neil on piisavalt nõuandjad, kes, kes teavad kuidas täna tänases meedia olukorras milliseks kogu see arutelu edasi kujuneb ja siis selle juriidilise konstruktsiooni otsimine ja siis vastusega venitamine, sellepärast et see otsus oli juba tükk aega teada, siis mitu päeva käis selline kus, kus ikkagi ikka ikka ei öeldud ja siis tehti mingisuguseid mingisuguseid selliseid avaldusi, mis umbes on umbes sellised, et Kabulis on peaaegu sama rahulik tänaval jalutada kui, kui Tallinnas, eksju, no ma natuke natuke äärmuslikke, umbes midagi taolist. Mis see kõik. Siseminister käis Afganistanis üles ütlema kulu ei saanud aru, et midagi toimuks, aga me teame, et kuidas välismaa riigitegelasi veetakse ühest baasist teise, neil on turvatud absoluutselt teekond. Jah, aga afgaane ei satu siia siiski kõige rohkemat. Vaatasin siin kevade alguses statistikat, ütleb, et sellel aastal on kõige rohkem taotlusi esitanud varjupaigataotlusi vietnamlased. Eelmisel aastal tulid peaaegu pooled taotlused Gruusia elanikelt. Gruusia kujutan ette, et sõja järel oli see võib olla õigustatud, aga miks nad praegu siia tulevad varjupaika otsima? Peaks olema täiesti rahulik kriik. Vietnami sõda sai ka ikka väga ammu läbi. Tuled siia võib-olla midagi muud otsima oma oma sellise taotluse nime all. Nojah, loomulikult. Aga mis puudutab Omaari, sest temal oli ju selge põhjendus, miks ta siit varjupaika tahtis ja ma veelkord, et see on nagu õiglustunde küsimus. Ja ma tahaks õiglustunde küsimus, aga nüüd edasi minna saatega. Väga tugevasti riivas eestlaste õiglustunnet see, millega tuleb sinu ajale hakkama sai ehk siis artikkel Evelin Ilvesele kulutatud rahasummadest, õigemini siis tema riietusele ja, ja ehetele kulutatud rahast, mis on siis 70000 eurot Pole paha, nagu öeldakse. Jaa, kui presidendiproua, kes on lihtsalt presidendiproua, ta ei ole ju riigiametnikega mitte midagi saab puhtalt kätte 1000 505000 eurot kuus, mis kaevaldele pole paha, kaks keskmist palka? Laias laastus. Muidugi see on seaduses ettenähtud, noh siin ei ole ju keegi vargil käinud, eks ole. Aga siis tekib küsimus, et milleks selline seadus. Et mina olen selle loo sünni juures küll olnud, see sündis päris pikalt, ega temaga niimoodi hästi kiiresti tehtud ja temaga ei tegeletud ka kogu aeg. Ühel hetkel. Kolleegil Kirsti Vainküla tekkis küsimus, et kui palju maksis riietuse millega siis Evelin Ilves käis sel aastal vabariigi aastapäeval küsis seda kantseleist võrdluseks ka varasemat hinda. Mingil hetkel tekkis mõte, aga küsiks, et kas ka, kui palju need kleidid on ka siis kogu selle aja jooksul maksma läinud, siis me lõime nad kokku. Muuseas, selles ei ole mitte midagi imelikku. Näiteks infoagentuur BNS teatas üheksandal mail, et Ene Ergma reis prantsuse kojanasse maksis 1177 eurot, sellise, kus ta käis siis kosmosesatelliit üles. Laskused. Ei jõudnud ära oodata, tuli ennem. Ikka jälle vaadatakse, et mis mingid asjad maksma lähevad. Nüüd edasi tekkis meil küsimus, et mille arvelt need kinni makstakse kas need lähevad sealt nendest esinduskuludest, siis selgus, et ei, need lähevad sinna juurde, vot siis meil tekkis küsimus, et kuidas siis, mis seadus selleks annab nagu loa ja me ütlesime, et presidendi kantselei tõlgendab presidendi ametihüvede seadust kuidagi väga üllatuslikult. Mille peale muidugi Kadriorg läks? Värvi ütles, et me tõlgendame, seda ekslikult ei tellinud ekslikult, me ei käi väitnud, et nad eksivad, ütlesime, lääts on väga üllatuslik lähenemine. Et esinduskulud on juba olemas. Mina, mina ei taha öelda, et Evelin Ilves peaks käima hinnapommist ostetud riietega võib, president peaks elama kuskil kortermajas õietena tema autoks peaks olema vana laada ei südama. Ei taha. Mulle meeldib, et et president ja tema proua on esinduslikud. See on väga hea, et nad kasutavad eesti disainerite tööd, moekunstnike tööd, mida on hea vaadata. Aga samas on täiesti ka selgem, et inimesi huvitab, et mis see maksma läheb. Et kui me sellele tähelepanu ei pööra, siis ühel hetkel võivad need kulud minna lihtsalt ülemäära suureks. Keegi pööra neile tähelepanu. Ja jah, et kursiga seda põhjendust, mida Siim Raie presidendi kantselei direktor ringvaate saates rääkis. Üks argument oli see, et ega nad ju temal ei jää. Et nad lähevad kõik Eesti Rahva muuseumisse. Ma arvan, et kui kogu see kollektsioon Eesti Rahva muuseumisse bannestus lisatuba ehitada mahulzin ära muidu, eks ole. Aga neeme. Jah, ei, see oleks kindlasti väga tore tuba, aga noh, siin on üks üldine selline selline probleem, mida mina olen, olen ka näinud, et et meil oli siin sel nädalal ka uudis, kus riigikogu aseesimees põrus doktorikraadi kaitsmisel ja see uudis oli vormistatud väga, lihtsalt väga tavaliselt ilma hinnanguteta, selles mõttes hinnangutata, et mingisuguse parastamisega ilkumiseta. Ja ometi öeldi, et näe, ajakirjandus parastab, mina ütleks selles mõttes täiesti Suleviga nõus, et ajakirjandus tegi oma tööd, inimesed tahavad teada, kui palju see maksab. Selles mõttes ei pea siin midagi midagi midagi hullu nägema. Jaa, jaa, ja teisest küljest on ka see, et asjad peavad olema korrektsed. Nüüd, kui nagu anda sellele hinnangut, siis ma arvan, et näiteks hinnangu osas noh, mina siiski kuulaks ka näiteks mida, lugupeetud daamid sellest arvavad jaama siis Tallinnas sind ka eile taas saadet käisin mitme kolleegi juures, kes ka aeg-ajalt ostavad endale kleite ja ehteid ja ja seda summat nende aastate peale jagatuna ei pidanud keegi suureks, muide mitte keegi, ükski neist Natuke kahju, et meil siin saates täna ühtegi naisterahvast ei ole, võib-olla oleks olnud tõepoolest väikese teise dimensiooni, aga ma, ma ei tahaks nagu jääda. Mina arvan seda, et, et see, ma arvan seda, et see tõlgendus suuresti on ka tingitud tingitud ka jälle jälle sellest sellest isikust, eks ju, ja ja tema tegemistest mis ei ole, mis ei olegi üldsegi sõlme läbinisti kaugeltki võttes negatiivsed, et et aga, aga noh, sellega on selline naljakas lugu, et ma lugesin ükspäev just lapsele ette sellisest kirjanduslikust väga tagasihoidlikust ja väljapeetud tegelasest humonistlikust, valgustatud inimesest, doktor tuulittlist, kes läks kuhugi Lõuna-Ameerikasse ja kelle kohalikud indiaanlased valisid saare kuningaks ja siis oli nii, et temaga oli väga tagasihoidlik kuju ja kui nad mingi uue linna ehitasid, siis ta näiteks nägi endale ette mingisuguse väiksema andke see kuskil linna servas. Aga indiaanlased ütlesid ei, kui on kuningas, siis igal juhul peab elama lossis, kandma krooni ja mingisugust. Ja siis ta käis loodusteadlane, kes püüdmas liblikaid, kroon peas, see tähendab seda, et tegelikult on see, et, et et kui meil, kui meil on see esindusfunktsioon, siis inimesed tahavad seda ka esinduslikule näha. Jaa, aga minul tekkis hoopis see küsimus, et milleks meile seda kuningat vaja on, ehk siis kui siiamaani on räägitud ainult sellest, et kas presidenti valida otse või, või vanida sellise korra järgi nagu siiamaani siis ma ei tea, miks ei teki see küsimus inimestele, et minu meelest presidendi institutsiooni võiks üldse ära kaotada. Aga miks ei teki, seda oleks väga suur kokkuhoid, sellepärast kui hakata nüüd mõtlema, et kes meie presidendid olnud, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Lennart Meri oli omas ajas ja tänu oma isikuomadustele oli plats klass siis oli Eesti liikumas Euroopa liidu NATO suunas, meie olukord oli väga õhkõrn ja Lennart tegi väga suure töö ära, selleks et me sinna saime, kuhu me tahtsime saada. Arnold Rüütel oli võimul, noh, siis on nagu Eesti ka ei olnud enam mingisuguseid probleeme. Tegemist oli, mida lugupeetud juubilari kohta eilse juubilari kohta küll midagi halvasti öelda, aga tegelikult oli ikkagi mugavus presidendiga. Ta oli seal Kadriorus ei karistanud eriti proua kailaristanud, noh, las ta oli. Aga nüüd mul tekib küsimus, et aga milleks, milleks meil on presidenti vaja, kas, kas kellelegi tuleb meelde mingisugust suurt algatust, millega ta oleks hakkama saanud või et ta oleks sekkunud jõuliselt nendesse jamadesse, mis siin Eesti sisepoliitikas on toimunud? Üks näide tuleb meelde siis, kui oli Savisaare idaraha skandaal. Aga pärast seda ei Reformierakonna rahastamisskandaalid? Vaikus. Jääkeldri kokkukutsumine on, on sellest jääkeldrist, näeb, teab, aga kindlasti on ju noh, koostöö kogumis kuulub ka sinna presidendi kantselei juurde ja tegeleb riigi reformimisega kindlasti selle seltskonna kõrvad on väga lahti, praegu ei ole neil neil on mõtteainet, et võib-olla peaks hakkama seda riiki reformima just seal kadriorust. Minagi võtsin lahti näiteks eile Soome presidendi kantselei kodu külje ja vaatasin, et kui palju seal nõunikena seitse nõunikku ja siis on ka üks major Toomus ehk siis selle majapidajanna mõtlesin lahtiga Kadrioru kodu külje, seal oli neli autojuhti juba ainuüksi kindlasti tekib küsimus, et kas saab midagi kokkupoole tõmmata. Aga muidugi ma ei taha neid otseselt võrrelda, võib-olla Soome presidendi näiteks sõidutamisega ja tema kaaskonna sõidutamisega tegeleb mingi muu asutus Nende, need ei pruugi olla täiesti võrreldavad. Aga kindlasti saab vaadata ka üle presidendi kantselei, struktuurikulusid ja nii edasi. Seda saab kindlasti vaadata üle, aga, aga minu meelest on see presidendita eesti mõttemäng, on, on umbes sama ebarealistlik nagu, nagu see, et me tegelikult ei taha tugeva presidendivõimuga riiki ehk siis ehk siis me, me tahame sellist presidenti nagu, nagu meil ta tegelikult on. Ja tal on kindlasti kindlasti ma selles suhtes vaidlen vastu, mina arvan seda, et tal on olemas, on olemas see roll, oli olemas roll ka president Rüütlil, kes sellist tasakaalustaja rolli täitis, mitmes situatsioonis oli väga oluline, 10 aastat tagasi sel aastal saab 10 aastat Euroopa liidu referendumist. Kindlasti on, on, oli see presidendivahetus Ilvese vastu väga, vägagi märgiline, jälle omakorda selline Euroopa liidus olev, globaalne, avatud, mis iganes, mis iganes, Eesti, mina arvan seda, et ja nüüd nüüd siis nii-öelda nüüd ta on võtnud selle kodanikuühiskonna, sellise silla rajaja rolli, et mina leian, et mina leian, et see roll on olemas ja, ja ma arvan seda, et, et kui ka me tulevikus võiksime arutada mingite selliste asjade üle ja miks mitte miks mitte sellest rääkida siis ma arvan, et praegu hetkel küll ei, ei ole selleks mitte mingisugust vajadust, et sellest loobuda. Ei, mina ei kanna ei Kadrioru ega president Ilvese vastu mingisugust isiklikku vimma, minu mõttekäik oli ajendatud sellest, et kus oleks võimalik Eesti-sugusel suhteliselt vaesel riigil ikkagi kokku hoida. Hüva mul tekkis kohe mõte, et kui Evelin Ilves saab 30 protsenti presidendi ametipalgast endale kuludeks siis täpselt sama suurusjärk 30 protsenti saavad ju 101 riigikogu liiget esinduskuludeks oma palgast, suurusjärk umbes on sama, mis Evelin Ilvesel, aga see korrutada veel 101-ga, eks ole. Milleks seda on vaja, kas rahvasaadikud ei võiks oma toimetamisi oma palga eest, mis on küllaltki korralik teha, milleks on vaja veel see 30 protsenti ja see lüüakse Igaagu laiaks? No sõltub ma, ma ei arva, et see on niivõrd niivõrd nii-öelda niivõrd suur rahaliselt kokkuhoiu kohta, aga siin on küll juba selgelt nagu selline märgiline küsimus, mis, mis on väga tähtis. Aga teistpidi me vaatame, on olemas ka, et valitsusel on ka valitsuse liikmetel esinduskulud ja on olemas ka näiteks sellised kulud katta eluaseme kulud. Juhul kui sa ei ole pärit näiteks Tallinnast. Eilegi kuulsime, et peaminister ei ole seda näiteks välja võtnud kuigi vist on meil juba kaheksa aastat ametis. Jätkuvalt on tartlane vähemalt nädalavahetustel, kui õnnestub olla. Mõni inimene ei kasuta seda täies ulatuses ära, mõni teine kasutab. Kõik sõltub sellest, et kuidas sa suhtud sellesse ühiskonda ja riiki. Et kas sa üritad midagi ära teha oma palgast, võtad väänad nii palju kui võimalik. Just nimelt ja mind ei ole kunagi veennud need jutud, et noh, et hea küll, et kui me kuluhüvitised ära võtame või ütleme, seal ma tea, Kadri või ära koondama, et noh, et ega siis õpetajate palka tõsta ei saa. Palun väga, miks ei saa ja kui ei saa õpetajate palka tõsta, siis nagu keegi tegi statistikat, et selle raha eest, mida, nagu peale on kulutatud sadu lapsi, oleks saanud ma tea teatrisse viia, lastekodus midagi annetada, eks ole, süüa osta mis iganes, eks ole, seda raha on ikka päris palju. Aga ütleme, et sinu ettepanek on siiski tüüpilise buliseks liialt radikas Ma arvan, et selle radikaalse ettepanekuga me peamegi täna lõpetame sellepärast, et aeg on läbi ja ja võib-olla siis nädala pärast juba uues koosseisus rahvateenrit teevad veelgi radikaalsemaid ettepanekud. Täna otsi stuudios Sulev Vedler, Neeme Korv ja Peeter Kaldre. Nautige ilusat ilma ja nagu ma ütlesin, merehooaeg võib alata.