Head kuulajad tänases saates on meil külaliseks jälle mees juba kuues järjest selles saates, aga me räägime ka naistest, sest tänane külaline on oma värske raamatu ka öelnud, et naised on need, kes teevad mehest mehe. Tere tulemast, Mart Kadastik, ametilt meediakontserni Eesti meedia juhatuse esimees. Ajend teie kutsumiseks saatesse on loomulikult teie värske romaan, kevad saabub sügisel, mis on nüüd nii menukaks osutunud, et seda poodidest praegu peaaegu ei leiagi, juba kohe peaks valmis saama uus tiraaž, aga kas sai siis liiga vähe trükitud või ei osanud sellist menu oodata? No seda võib arvata jah, et ei osatud, aga ma nagu päris enda peal seda ei saagi võtta, et naturaalseid otsustab ikkagi kirjastus ja ja kuidas nõudlus on, seda planeerivad müügiketid Eestis, Rahva Raamat ja Apollo on kaks suuremat ketti, nüüd selles mõttes minu arust siin on kahe sõltunud, aga noh, tõsi see on, et tegelikult Tartus läks raamat, et noh, mõne tunniga läksid ära ja siis hakati uut tiraaže trükkima, see on nüüdseks valmis saanud. Nii, vähemasti vähemasti nüüd tänaseks on, ta on ta uuesti müügile tagasi jõudnud, seni oli ta tõesti raamat, millest natuke räägiti, aga mida nad üldse näha? Kas see oli siis teile ka endale üllatus või soovisite Kaie, et oleks olnud tiraaž suurem? Noh, tegelikult ju autorile rõõmu ei tee, et inimesed kuulevad midagi raamatust, aga tegelikult ise lugeda ei saa. Et see, ütleme, see äriline aspekt on oluline kirjastusele ja ja müügi müügivõrkudele, sest nemad loevad, dotsent, aga no minul on algusest peale olnud siiski üldsegi mitte rahaline projekt ja, ja ma ei ole selle peale kuskilt mingit toetust peale saanud Kultuurkapitalist ega ega kusagilt mujalt. Et selle selles mõttes see mitu eksemplari läbi müüakse. Kindlasti ei ole minu jaoks esmajärguline, aga no loomulikult ma oleksin huvitatud, et neid inimesi, kes kes saavad raamatut ise lugeda ja kogeda ja siis mõtteid vahetada ümber oleks võimalikult palju ette, et ainult nad peavad lugema neid meediakajastusi sellest asjast, mida nad ise ei ole käes hoidnud. Kas te olete varem ka sahtlisse kirjutanud sest see on nüüd esimene selline ilukirjanduslik teos, kuigi vist filmi stsenaarium olevate ka kunagi kirjutanud. Jah filmi stsenaarium olengi jah, hästi tore filmile või siis tänases mõistes ERR-i eelkäija, olen päris mitmeid dokumentaalfilme kirjutanud ja ühe mängufilmi ka mida, noh, mis seal nii väga meenutada. Et nüüd nagu kiidetakse ilmselt ka selle oluliselt parema ja teistsuguse maa ja luuletuse. Ma arvan, et iga poiss või tüdruk on kooliajal midagi kokku treinud. Nii et, et mul on rohkem jäänud selline noh, mõnes seltskonnas ja mõnel mõnel üritusel ma olen, olen mingeid näitemängu kokuga ka treinud. Selles mõttes mul selline väljaspoolajalehte kirjutamise tarbevajadus on, on olnud, aga, aga nüüd ilukirjandust eriti romaani kallale asusin ikka esimest korda, nüüd. Nii, aga mis siis ajendas teid juba nüüd 58 aastaselt end ilukirjanduslikult proovile panema? Noh, ta tuli välja siis, kui mune 58 aastane, tegelikult ma arvan, see, see proovilepanek algas paar aastat varem mõttes ja, ja siis, kui 57 aastaseks saanud, siis vastakas ta ikkagi juba materiaalset kuju võtma või esialgu küll virtuaalselt arvutiekraanil. Et see, see mate sellel teemal kirjutada oli minu meelest kantud üsna pikka aega, nii et ei saa öelda, et see on aastaste meeste raamatust. Tegelikult ilmselt ma hakkasin mõtlema sellest siis, kui ma olin. Ma olin kuskil viis kolm-neli-viis vana on jah, tõenäoliselt on väga raske piiri tõmmata, see raamat väljendab just nimelt viimane kaheksa või või 68 või 48. meeste suhtumisi, et jõuda, on ikkagi nagu noh, laias laastus öeldes, et vanema vanema mehe kui küpsusele mehed on, on iseasi. Ja see, see lähtepunkt on mul nagu selle tõttu natuke kummitanud, et et mõnes mõttes jõuavad mehed algpunkti tagasi ja maraka naised, aga ma ei tea, naiste võime rääkida, sest mu meelest need katsed meesautorite poolt naistest rääkida on üsna üsna kunstlikult välja kukkunud võltsid ja sellepärast ma kogu aeg avalikult ja ausalt deklareerinud, et sellesse raamatusse naiste hinge ma ei ole üritanudki panna, sest ma ei oleks seda suutnud. Aga, aga nende meeste hing on, on mõneti nagu nagu huvitav ja mu meelest on seda Eesti kirjandus siiski väga-väga vähe kajastatud. Et üsna palju on selliseid noorema keskea või siis 35 kuni 45 aastaste meeste sisekaemus ja probleeme ja eneseotsinguid ja seda vahendatud, aga pärast seda keskea kriisi saabub veel mingisugune eluperiood mida on raske, et seda kriisiks sellepärast et ta kulgeb juba nii ühtlases tempos, et sealhulgas tervet elu nimetama kriisiks. Aga ometigi need mehed, kes peaksid hea järgi juba tõmbamata tagasi ennast tõmbuma, karjäärist eemale istuma, rahulikult lasteaia ukse taga või last lapselapsi kasvatama. Ometigi tegelikult tuksleb nende sees veel päris korralik, selline veri ja veri vemmeldab ja koos sellega selle rahu asemel, mis võiks juba selles eas kaasas käija, tabab nüüd hoopis rahutus. Ja eks ma siis üritan ka selles raamatus selle rahutuse erinevaid vorme ja kujusid erinevate tegelastüüpide kaudu edasi anda. Mart Juur ETV kirjandusministeeriumi saates on minu arvates võttis väga hästi selle nagu sisukokkufilmilik pööretega lugu, mis räägib haigustest, vananemisest, lootustest, hirmudest, seostest ja juhustest, aga ennekõike lugu armastusest või siis armastuse puudumisest. Aga Mulle tundub, nagu, et teilt nagu ei olekski oodanud ikkagi sellist raamatut sellist intiimselt ja tegelikult ka siin erootiliste kirjeldustega raamatut paistvate ju selline tõsine konkreetne eesti mees, kes oma tundeid välja ei näita, nii nagu ikka eesti mees, et olete veel selline suure ettevõtete grupi juht ja nüüd siis selline intiimne raamat. Jah, eks see kuvand inimest tekib, mida ta terve elu kaasas kannab, ongi isenesest tihtipeale ainult näiline ja petlik, et ma arvan, et selle raamatu, selle raamatu kirjutamine tegelikult kangelasest, kes seal sees on, kannavad endas ka mingit närvilisust ja selle tõttu mõnigi lugeja, kuulge, kas see kangelane on, on just see, mida ta arvab siis tegelikult see kangelane või tegelane ei osutu selleks raamatus. Et ma nagu selles mõttes ei olegi nõus ka mõne tõlgendaja, kes ütleb, et need kangelased on ilmselged ja seal ei ole tegelikult midagi väga avastada, ei ole midagi interpreteerida, ei ole midagi tõlgendada. Ma arvan, et see on just selline lugeja, kes tegelikult et ei saagi raamatule pihta, ei saa aru nendest kihtidesse hoovustest inimene on tegelikult tunduvalt mitmekesisem ja noh, ma usun ka enda puhul, et et see, mis väljapoole paistab, on üks kuvand, aga, aga ma sisemas, meil on kõigil omad mingid muud nõrkus, on mingid muud tugevused, mingid muud huvid, mida me Jafysseeri ja selle tõttu võib-olla selles raamatus on üsna palju isiklikke toone. Ja näiteks lapsepõlvest ma olen siiski üsna palju ka enda pealt maha kirjutanud, sest sest ma usun, et see lapsepõlv tuleb seal kusagil pärast viiekümnendat tagasi ellu, siis korraga hakkad tajuma, et et see, mis, mis on juhtunud lapsepõlves, mida sa võib-olla ei ole teadvustanud õigel ajal või lapsena, et tegelikult see on su elus mänginud väga suurt rolli on mõjutanud sinu elu on mõjutanud sinu alateadvusse sinu otsuseid ja võib-olla kolmekümnendates, 40. mees, ta ei mõtle selle peale veel, sest ta ta elab selles mehe mängimisel rollis, kus ta, kus ta pingutab, kelleks saada, kellelegi näida. Aga nagu natuke vanemaks saab, siis ta tegelikult hakkab rohkem iseendaks muutuma, ta ei viitsi enam teeselda siin elus nii palju. Ja siis tulevad välja tegelikult need alateadvuse sügavad kihid, mis on võib-olla lapsepõlves kuskil tekkinud, mis hakkavad tegelikult siis sinu käitumist hoopis vanemas eas majutama ja sa vähemalt iseeneseanalüüsi. Ma annan sellel eragrupil natukene suurem kui noorematel. Lihtsalt noorematel on seda aktiivset elu niipalju, et polegi nagu aega ennast analüüsida. Te olete Froidilist varem ka lugenud ja kas see kuidagi? Tähendab ma sellepärast on natukene puutumus selle teemaga kuigi ega ma seda sinna raamatusse nüüd loodetavasti ülearu palju ei pannud, et ma ei tahtnud, vot oleks selline literatuurne targutamine. KS-i kirjandus on niigi liiga piisavalt palju sellist lihtsalt venitatud heietusi muu taotluses see, mida ma oskan teha, on ikkagi kirjutada enam-vähem elulähedaselt sa juba selle tõttu, et ma olen ajakirjanik nii palju aega olnud, et ma sellist kunsti kunsti pärast või või sellist ilutsemist lihtsalt ei oskagi kirjutada ja ma ei oska ka piisavalt välja mõelda, aga ikkagi pean toetama üsna elul elulised aine selle. Ja noh, see oligi siis selle sellega lähtepunktiks, et need lood, mis sinna sisse on põimitud, on siiski vähem või rohkem elus olles aset leidnud. Aga nagu ikka ühelt ühelt tegelasest võetud silmad ja teised kõrvade kolmandast suu ja ja nii on ta siis kokku komponeeritud. Kuigi me oleme, mina, olen juba kuulnud oma tuttavatelt arvamusi, et noh, see tegelane on ju see mees või naine ja teine klapib sellega, et kui palju siis reaalsust või väljamõeldis. No seda protsenti ei saagi ütelda, isegi kui ma ise tahaksin, siis, siis on jälle nagu sisse endasse kasvanud, et ma ei suuda seda muuta. Aga noh, ma usun, et see reaktsioon, mis praegu on lugejatelt tulnud kustuda, raamatut peetakse, on peetud, et filtrit, et tal ei ole nagu piisavalt sellist literatuuris, et mõnes mõttes mitte et müra, vaid ka sellist ilu ei ole sees, et ei ole sellist lüürika ja poeesiat ül aru pall, et ta nagu liiga vahetu nagu filtrita sigaret, et tõmbad kopsu kohe ja siis on siis ajab köhima. Et see on lihtsalt see viis, kuidas mina oskan kirjutada või, või siis ka maailma näen, et ju ma siis teistmoodi teistmoodi ei tule nagu hästi välja. Kes täpselt on, on ühe või teise tegelase taga tõesti võimatu öelda, sest siis ma võin üles lugeda võib-olla 100 nime kelle mingeid omadusi ja mingisuguseid juhtumisi detail, seiku. Ma olen sellesse raamatusse sisse kirjutanud või kasutanud. Aga, aga millise tüübi puhul on siis 20 protsenti seda meest ja 15 protsenti toda meest seda on võimatu jagada, lihtsalt tüpaažid olid mu silme ees küll. Missugused inimtüübid võiksid kanda selliseid hoiakuid, suhtumisi ja, ja eks ma mõnes mõttes ka mõne tüübi puhul kujutasin füüsiliselt ette seda, seda kangelast, aga samal ajal tema vaimses tegevuses või seiklustes või naudingutest on, on sinna kokku põimitud hoopis mõne teise mehe juhtumised. Aga tervikuna ma usun, et see suhe elus toimunud asjade ja väljamõeldise vahel on kuskil kaks kolmandikku, kaks kolmandikku on ikkagi päriselt juhtunud asjad. No mis värk nende vanade meeste ja noorte naiste vahel siis on, et see, millele see raamat siin väga paljus keskendub, et vanadel meestel tekib huvi noorte naiste vastu? Neil on teistsugune huvi noorte naiste vastust ei saa ju öelda, et noortel meestel oleks huvi vanade naiste vastu, et tegelikult on noorte naiste vastu huvi noortel meestel, nii et ma usun, et see on nagu, selles ei ole mitte mingit maailma avastamist, et noorus kannab endas oma valusid ja sära ja ja mis iganes, vanematel inimestel omadel väärtused ja, ja kaasa arvatud ka vanematel naistel. Aga, aga nagu me kõik siin ümberringi teame, neid näiteid on ju siin kümnete kaupa ja eestisse tervest ilmast kuidas justkui läheb, siis 50 60 aasta läheb katus pealt ära ja ta korraga jätab kõik oma seni kogutud väärtused ja armsad suhted sinnapaika võtab aga võib-olla ainult diplomaadikohvri või abikaasa või aipadi kaasa ja ja lihtsalt marsib selle noorema naise juurde, kes ei pruugi olla 28 võib-olla 38 võib-olla 48, aga ikkagi ikkagi midagi teistsugust. Ja, ja siis siis need, kes kõrvalt vaatavad, vangutad, pead, järgmisel hetkel nad ise samas samasuguses armulõksus noh, minu minu üks tegelikult nagu järelemõtlemise kohta, et et võib-olla selle raamatu põhjal jääb mulje, et mehed on need, kes valivad ja, ja muudkui hülgavad. Aga tegelikult suhteline kahepoolselt, et võiks hoopis teistmoodi küsida, et et mitte, miks mehed valivad nooremaid naisi, vaid võiks küsida, miks noored naised mõnikord eelistavad vanemaid mehi sest ei ole võimalik, et see, see vanema mehe noore naise suhe saaks olla ühepoolne, ühepoolne võib olla suhe ainult prostituudiga, mis üks võimalik enese väljaelamise vorme ka selles raamatus, aga see on ainult üks viiendik. Et ütleme, ülejäänud mehed siiski siiski otsivad neid suhteliselt teistmoodi. Aga miks need noored naised neid vastu võtavad, võib-olla see on võib-olla huvitavam küsimus ja sellest peaksid kirjutama siis võib-olla naisnaisautorite kirjanikud. Teie just kirjutasite nagu mehe positsioonilt, sest ei oskagi muud moodi. Jah, ma võin ju ette kujutada ja eks magala naistega rääkinud ja ma kujutan ette nende erinevaid lähenemisi, siis midagi ma tahaksin sellest kirjutatud, aga kindlasti met ütleme ausetteni usutavat raamatut, kui meistripositsioonil kirjutades. Aga üks tsitaat teelt, mis te olete Postimehe intervjuus öelnud, mehed otsivad naistelt mõistmist, suutmata ise naisi mõista. Miks see nii on? Jah noh, iga inimene vajab mõistmist, jaga naised vajavad meeste poolset mõistmist, aga aga, aga noh, ju selles mingi annus meheliku egoismi, et mees vajab, et teda ära kuulataks, tema tunnetega arvestataks ja ta ootab ka hella kohtlemist. Aga ta tegelikult ei pinguta väga palju, et mõista ka mõista ka teist poolt naist, et selle, selles on teatud kogus hoolimatus ja isekus lihtsalt sees. Et kui tahta suhtes klapiksid, siis, siis peab seda empaatiat siiski nii palju jätkuma, et sa paned ennast ka naise rolli. Ja, ja siis on veel suhetel võib olla tugevam vundament. Aga ma arvan, et see on probleem, et tegelikult noh, väga paljudes suhetes, mitte ainult perekonnasuhetes, aga võib-olla töösuhetes kõikides avalikes suhetes ei suudeta ennast teisel oli panna ja kogu see mõistmise ootamine lõpeb sellega, et sa pead mind mõistma, aga, aga ma ei vaevu mõtlema selle peale, kuidas sina mõtled. Aga kuidas sa arusaamine siis alles aastate pärast juba olemasolevat suhet tuleb, see teeb ju teisele poolele haiget see inimene, mees, seda mõistab ju ka ise, et niimoodi ei ole õige või hea käituda. Miks nii hilja, alles, kui on ka juba endal olemas väga palju elukogemust. Tekib kogemus ikkagi ja, ja võib-olla ka võib-olla ka lihtsalt väärtused siin elus asetuvad ümber, et, et need asjad, mis on kolmekümneaastasel olulised ja neljakümneaastasele, need enam siis mehele, kes on 50 254 vana või 59 vana ei ole enam nii olulised. Ja ma arvan, et naine ehk siis suhe või selline südamlik suhe või soojus väärtustub just natuke kõrgemas eas, kui see tuhin ja võitlemine. Ja kui sa tingimata ei pea enam triatlonil võitma, noh mistahes teatril on algamas, mõtleks, eks sa ei ole nagu enam orienteeritud pidevale võitmisele, mis on meestesse sisse kodeeritud paljudel põhjustel vaid sa võid lihtsalt ka olla ja sa ei pea näima võis olla see, kes sa tegelikult oled issa korraga mõistma ka neid inimesi paremini, kes sul ümberringi on, see vajab natukene rohkem pehmemaid väärtusi selle selle karmi elu kõrvale. Sellest tekib mingisugune avanemine ja selginemine, jah, mõnel juhul küll jah. Arvustused on ka juba ilmunud, Jan Kaus Postimehes arvab, et raamat kannatab mõningase üleseletamise ja liigsõnalisus all. No tal on ka teisi etteheiteid ja, ja kindlasti see on esimene raamat, mida ma tajunu oma tervikliikluses alles siis kui ta on, on lugeja läbinud. Et isegi siis, kui ta on kaante vahele trükitud, noh, siis tekkis natuke parem tunne, seni ma nägin ka seda ainult arvutiekraanilt ja tõepoolest selle selle raamatu terviklik tajumine ka autoril on pööraselt raskem kui ühe pisikese artikli tajumine sa tegelikult puht juba mäluda, kui sa ei mäleta kõike detaile, mis sa kirjutasid 24. leheküljel korraga tuleb 164. võib-olla seesama kujund uuesti, et sa pead üsna üsna tähelepanelikult kogu protsessis sees olema ja kuivõrd ma ei ole seda saanud kirjutada sellises olekus, et ma lähen kuskil kaheks kolmeks nädalaks Kirjanike Liidu pansionaati või kuskile kuskile rahulikku kohta, kus ma lihtsalt keskendunud vaid ma olen pidanud seda siiski tegema kõige muu kõrvalt näpistada tunnisiivse tunni, sealt siis kindlasti on kannatanud natukene selle raamatu ühtsus ja ja selle tõttu näiteks on ka selline õigus ilmselt ka öelda, et stiil on kohati hüplik. Aga, aga ma ei ole ka noh, näitleja tema seisukohtadega üldsegi mitte nõus olnud nagu noh, selline nagu oodata ja paljud-paljud, mu tuttavad, kes on siis nagu kirjandusringkondade seothoolitsid ette, et sa ei ole oodatud seal see on võitlus, olelusvõitlus, tegelikult iga raamat, mis, mis nüüd rohkem osta ka seda selle vähemal inimesel raha, kedagi kellegi teise autori raamatut osta ja sellest võib-olla ei anta endale aru, aga noh, paraku see nii on. Ja eriti see meedia tähelepuru on häirinud tegelikult seda nii-öelda tõsist kirjandusringkonda. Et, et miks ei ole nemad oma raamatutega saanud sellist tähelepanu edasi, sest neid ostetakse ainult 500 600 eksemplari ja vot nüüd nüüd siin läheb tuhandeid. Ja see on tegelikult ülekohtune, aga, aga minu meelest on ainukene seletus, sellele on ka see, et et juhtis, on ka natukene ikkagi selle literatuuri tsemisega mindud liiale, et, et minu meelest ikkagi ilukirjanduse eesmärk ei ole tegelikult kunst kunsti pärast teha vaid seal peab olema, see peab kõnetama inimesi. Solime, raamatu eesmärk, et ma ilmselt olen ebaküps küpsn loodetavasti siin suve käigus kirjutamaks, siis võib-olla kriitikutele meelepärasemaks vormis. Aga aga see, võib-olla see vorm täiuslik, võib ka mitte olla, aga otsustav on see, kas raamat kõnetab inimesi, kas see teema, mis üles tõstnud, läheb inimestele korda, kas tekitab inimestes mõtteid ja mõttevahetust. Ja, ja nüüd ma näen, et kriitikud on tegelikult jännis, sest selle raamatu ideestiku mõtestikuga ei ole tegelikult nad suutnud kaasa tulla ja siis nagu ainult väidetakse, et soliive ilmselge ja sealt ei olegi midagi mõelda. Nii palju kui mina olen lugenud vastukaja saanud, on see tegelikult väga suur, mõtlevate inimeste endi keskelt tekitanud muljet, ainult konsulteerida kahetsustundega, et, et kriitik üle näinud neid kihte selles raamatus, mis tegelikult pakuvad ilmselt mõtlemisainet. Aga see, te olete tahtnud puudutada ja mõjutada inimesi, kas sealt siis tuleb ka see, et ikkagi väga palju seksuaalsust seksi on selles raamatus? Selles raamatus on tegelikult suur ports annus groteskne irooniat, aga ma ei taha ükski tegelikult autor ei tohiks üksipulgi lahti seda, mida ta on mõelnud Juskonnis, tahtis mõjutada lugejatelt, nüüd lugeja teevad samamoodi mõtlema, et igal inimesel on vabadus ise mõelda. Ja nagu hästi hea toetaja, kes on läinud selles ütleme, loomeprotsess toetanud Kristo kaer, varraku peatoimetaja, ma arvan, et Eesti üks kõige enam lugenud inimesi kelle, ütleme, toetuseta raamatutesse välja andnudki. Sest ma ise olen üsna kahtlev ja selles mõttes ma kriitiline nomenda enda tööde suhtes ja kaasa arvatud ka neid nõrkusi, mis selles raamatus on võib-olla palju rohkem kriitikud aga tema toetusel ma sellega ikkagi välja tulin, tema ütles niimoodi, et nii palju kui seltskonnas on rääkinud inimestega iga oma lähenemine ja vahepeal selline tunne, et inimesed on käes, hoidnud erinevat raamatut, polegi üks ja sama raamat, millest räägitakse, mis mulle on ju tegelikult väga hea teadmine, et järelikult raamatut lugedes inimene tabab iseennast või avastab iseennast ja nii palju, kui on erinevaid inimesi, siis avastataks seda ka erineval kombel mis nagu näitab tegelikult, et seal raamatul on neid mitmekihilist erinevaid tõlgendusvõimalusi küll ja küll. Ja noh, see teeb mulle rõõmu, aga, aga, aga puht selline kirjandustehnoloogiline töö, et seda kindlasti annab paremini teha, aga ma arvan, et see ei ole otsustav. Nii me oleme nüüd 20 minutit sellele raamatule tähelepanu tõmmanud ja huvi kindlasti äratanud, kes tahab, saab selle siis raamatupoest kindlasti ise soetada, aga aga läheme edasi. Kas see raamat siis nagu annab tunnistust ikkagi teie soovist siis uusi väljakutseid leida, et selline igapäevane töö meediakontserni juhtimine on ära tüüdanud? Seda kindlasti võib niimoodi niimoodi võtta, nagu nagu juba enne ütlesin, et igal asjal on mitmeid tõlgendusvõimalusi, siis kui ma 100 kaheksaga Nende protsenti vikerraadio või mis iganes keskenduksin praegu sellele meedia tööle, siis mul tegelikult ei oleks tohtinud joaga olla. Just. Et, et kui ma nüüd peaksin öösel kella 12-st neljani seda raamatut kirjutama, siis ma hommikul kell üheksa ei ole enam kõige loogika järgi suuteline väga korralikult mõtlema firma äriplaanidele. Ja kui see niimoodi kestab mitu ööd järjest siis peaksid firmadele kannatama. See oleks nagu loogiline, loogiline, nagu järeldada, sest seda raamatut ei ole siiski võimalik kirjutada kahe tunni kahe päeva töötama. Kuuga see raamat on kaasaskantavad ja järelikult ka mingi häiriva faktorina siin kuskil ajukurdude vahel olnud pikemat aega. Kindlasti on see üks seletus see, et, et ka meie firma võib-olla isegi terve Eesti ajaloos on jõudnud mingisse stabiilsesse faasi kus sellist väga agressiivset turu jagamist, et võitlus üksteise vastu ja üksteise poolt. Ja noh, kus sa pead olema ööd ja päevad valvel, et keegi sind maha ei tulista, olete te ise õigele päästikule vajutades selline võitlussituatsioon on läinud rahulikumaks, seal on omad head ja vead. Aga noh, sellised niimoodi on, et on, mõnes mõttes on eestiaegne turg ära jaotatud või jagunenud ka avalik-õiguslikule oma positsioon leitud ja, ja seda võib seal alati korrigeerida siia või sinnapoole, aga laias laastus see emotsioon, mis ka turukonkurents kaasa toob, see ikkagi on vähemaks jäänud, et see asi, mis nagu meediaärisse puutub, on läinud pragmaatilisemaks. Küüniline on palju öelda, aga kindlasti ratsionaalsemaks. Ja sealt kuskilt ma ise nagu olen hakanud tundma, et seda emotsiooni, mis inimesel vaja on, et ennast vormis hoida ka emotsionaalset vormis vanemast seagrupi üle liikudes, seda jääb väheks, et see raamat kindlasti just emotsionaalse külje hoidmiseks oli vajalik. Ja, ja ma usun, et need enda firma töötaks, ümber on olnud ja kes mind lähemalt teavad ainult tegelikult suhteliselt märganud, et, et ma ei ole nüüd päris ärimehe tüüp, kes juhib, ma ei tea, Eesti energiat või, või selliseid Colosseumi, kus, kus sa pead ikkagi läbi-lõhki vaid numbrites kinni olema, et ma olen. Ma olen suhteliselt teise stiiliga seda firmat juhtinud, nüüd küll juba 30 aastat ja, ja selle 30 aasta jooksul ma ei usu, et ma väga olen muutnud ja ma ikka ilmselt ei muutu selles mõttes kalkuleerivamaks. Eks see loominguline, mingisugune tahtmine suhtuda oma töösse on kogu aeg olnud ja kes mind lähemalt teavad, teavad, et ma olen firma endaga üritusel siiski üritanud aeg-ajalt ka midagi sellist kokku panna, mis meenutab siis sellist loomingulist isetegevust et selle tõttu see nüüd otseselt lähedal seisvatele kuvandi muutus ei ole üldsegi nii kardinaalne? See ei ole mingi üllatus. Aga töö aja mõttes on niimoodi, et ma usun, et need inimesed, kes seal abilises seal vasakul ja paremal pool ehk siis vasakut ja paremat käed Eesti meedia juhatuses ja meie firmajuhid on nii palju head ja tugevad, et et see asi toimib päris hästi ja, ja mul ei ole sellist sekkumise vajadust igapäevaselt valdada, mängisid koosolekuid. Hetkel meil ei ole ka Läti, Leedu firmades suuri probleeme, mõned läbirääkimised käivad ja alati need jäävadki käima. Aga, aga mõnes mõttes selline liiga rahulik elu kutsus esile selle, et tegelikult seda rahutust tuleb endas tekitada kusagil mujal. Noh, Eesti meedia on ikkagi väga suur kontsern Baltimaade suurim, mis kuulub siis nüüd Põhjamaade kontsernile ja nagu te ise ütlesite, olete aastaid olnud ju juht juht, mis on ju ka stressirohke vastutusrikas amet. Mis teid hoiab nii pikka aega? Nii vastutusrikkal tööl? Noh, eks ma hoian, keegi ei ole seda ära. Ja, ja põhimõtteliselt, ma arvan, see, see pikk periood sellest tuleneb, ma ei ole ka ise kedagi ära lükanud, et ma ei ole teinud mingisuguseid liigutusi, jõhkraid, aga viisakaid selleks, et enda ümber inimesi ära tõugata või konkurentsi vältida või kuidagi kindlustada oma positsioon. Nii ongi välja kukkunud, kui see kõige vähem oma endopositsiooniga tegeled, siis sul positsioon läheb kogu kindlamaks. Selline paradoks on, et ma ei ole ma, ma kogu aeg nagu silmas pidanud seda varianti, et kui ma siin ei tööta, siis ma siis ma pean olema võimeline midagi muud tegema, aga see raamat on selles mõttes nagu enese proovilepanek, et kui ma nüüd Eesti meedias ei töötaks, kas minus on mingitki võimekust teha ka midagi muud, mis oleks kirjutamisega seotud või ma pean siis ikkagi mõtlema ainult äritegevuse peale. Et noh, selle enesekindluse ma siiski sain, kuigi teatud reservatsioonidega. Et, et see, mis on hoidnud, on ikka see, ütleme siis väga-väga banaalselt öeldud öeldes armastus ajakirjanduse vastu, et see ei ole nüüd ainult kirjutav ajakirjandus, vaid see on teisenenud viimaste aastate jooksul ka ka televisiooni ja raadiovastu ja nüüd online-meediast, rääkimata üldse. Et see on lihtsalt armastus teha seda tööd, mis, mis iseenesest on minu meelest väga tänuväärne ja vajalik, kuigi viimastel aastatel ja see ajakirjanduse roll on siin teisenenud, siis siis, siis ma usun, et veel veel jätkub neid aastaid küll ja küll, kus veel, et ajakirjandus on inimestele väga vajalik väikese inimliku dimensiooni andmine ajakirjandusele mitte ainult äriettevõtte mängureeglite järgi elamine võib-olla on see, mis on seda ettevõtet hoidnud ja kasuks tulnud talle ja ka mulle endale. Ma julgen öelda, et isiklikult teie suunata ja teie kontserni määrata on paljuski Eesti ajakirjanduse suundumus. Saate sellega rahul olla? Ei, ma ei ole rahul, aga ma isegi ei ütleks, et, et on ju väga palju määrata, et et ma usun, et näiteks Postimehe peatoimetaja, Postimehe mõned alltoimetuse juhataja määrab tegelikult sellist avalikku õhustikku rohkem kui mina palju rohkem kui mina. Et, et mu roll ei ole tegelikult selles mõttes nii, nii üksühene ja palju protsessid tegelikult ei ole isegi mitte määrata ja ajakirjanik kui aega ülemust ei väljaandjate omanike poolt, vaid see, mis tegelikult ikkagi selles avatud inforuumis on toimunud. Mõnes mõttes on see kontrolli alt väljunud sõnaga selles raamatus sisse kirjutatud utreeritud võrreldes tegelane on seal ise natukene hädas omaenda elu probleemidega. Aga, aga mingisugune tõde selles on, et et tegelikult see ajakirjandus on selles suures meediamüras esimene kannataja. Ta ei ole see, kes oleks seda esile kutsunud, tekitanud, ta ise on kaotanud oma oma pinna jalge alt ära ja ta ei tea, kus suunas joosta ja keda vahendada, kelle poolt olla tõugatud ja keda tõugata. Ise ehk selles mõttes. See identiteediprobleem ajakirjandusel on ilmselge ja see on terves maailmas. Kas te väidate, et lugeja, vaataja, kuulaja määrab siis suundumuse või on ikkagi ju ka ajalehe telekanali raadiojaama määrata? Ta sõnas ilmselgelt, kus ühest roosast anti sisse see sõnum ja siis ta pidi välja tulema sellisena, nagu ta tuli, torusid olid piiratud arv kolm neli toru, need need siis sõnumi, mis sinna ühest osast läkitati, need määrasid tegelikult selle, mis sattus sealt toru teisest otsast siis inimeste kõrva või silma, et neid torusid on nüüd nii palju, et olgu või kõige suurem toru Eestis. Olge õiguslik raadio, televisioon on omas vallas suurim toru, kindlasti ostsime samas vallas suurim toru, tegelikult nad ise sõltuvad palju rohkem kui kunagi varem sellest avalikus ruumis, mis ümber omakorda on sellist kontroll informatsiooni üle nagu 10 15 või veel rohkem kui 25 aastat tagasi, mis tahes meediakanalil oli, ei saagi kunagi olema ega tule enam tagasi ja võib-olla on see hästi. Aga lihtsalt selle uue olukorraga kohanemine on on küllaltki valuline. Et seda nüüd mis tahes väljaande juht, veel vähem kontserni juht, kes ei ole otseselt teise ametiajakirjanikuga, võtame rinnutsi või, või siis sellises kontaktis saaks dikteerida määrat, mingit teemade käsitlusviisi ja, ja kuhu peaks midagi välja jõudma, mida mitte käsitleda. See kõik on pärit vanast ajast, see ettekujutus, et nii see asi käib, et tegelikult ei käi juba aastaid enam niimoodi. Ja sellel on jälle omad miinused ja plussid, sest teinekord läheb kaduma see väljaande positsioon, hoiak, missioon, vastutustunne ehk selles üldises üldises meediaruumis need need tõesed seerumid, et siiski meie asi on jälgida tõde, kuulata ära teine pool organiseerida ühiskondliku või avalikku debatti, mis annaks sõna võimalikult paljudele, siis on väga raske teha ja kui lihtsalt lahustuda ära sul endal ei ole hoiakute vaadet, siis võibki juhtuda see, et tegelikult mees on ise kõige manipuleeritav on, et mitte, et meedia kujundab ilma, vaid tegelikult alati on olemas mingid jõud, kes manipuleerivad meedias olnud poliitikud, annad piir, vanad ettevõtte pressisekretärile, mis iganes kellel on palju rohkem raha, kui täna ajakirjandus suudab genereerida ja kellel on selle tõttu need hoovad ajakirjandusega manipuleerida? Väga võimsad ja, ja kui ei ole siis ainult sees endal positsiooni, hoiakut ilmavaadet või, või kasvõi õigluse aususe ja eetika siis tugiposti, et siis siis tegelikult see ajakirjandus liigub sinna, kus ta liigub, ehk siis surma. Kas teie usute kõike, mida Postimees kirjutab? Noh, ma usun nagu seda, et ükski, ükski sõna sinna sinna teadlikult vale sõna või teadlikku valet sinna ei panda. Et vigu juhtub, kõigil, kaasnevad ka Postimehel ja ikkagi on määratletud ühe või teise asjaga see, mis mõnikord hakkab silma, et et just seesama teema, et tegelikult on aega nüüd ikkagi liiga kergelt manipuleeritavad infoallikate poolt esse sõltud infoallikates sel määral, et üldse olla inforuumis esimene, siis sa pead saama palju informatsiooni õigel ajal kellegi käest, kes annab sulle mingi vihje saama taustainformatsiooni. Ja siis selle informatsiooni käiakse mõnikord liiga kergekäeliselt ümber, ehk siis see ei läbi eelnevat kriitilist kontrolli. Ja see on nagu see, mida ma märkan siis kõige risti ka Postimehe puhul ka teistes arvestades sellises meediaväljaannetes, see tekitab ikkagi sellist tunnet, kui sa ise oled lugejana enda arvates targem. Kui on ajalehtedest, sa näed läbi salle manipuleerimise või ka siis rumaluse, tihti pole ka rumala ajakirjanikul ei ole aega, ta lihtsalt paiskab materjali kui tihti, kui palju te seda näete? Öeldakse ja seda nii ei ole ja ma nüüd ka kõik materjali loe läbi ma nüüd nii nii, nii palju lihtsalt seda aega ei pühendad rida rea kaupa lugeda, aga Postimehest läbi reisiväljend veel vähem lihtsalt ei jaksa. Et, et ma ei usu, et see iga päev ma nüüd vihastaksin või kuidagi pettuksin jälle tähendab mööda pandud. Aga ma arvan, et kord nädalas kindlasti tuleb selline pettumus ette, mille järel ma viskan selle lehe käest või keeran lehekülge lihtsalt. Aga ikkagi ajakirjandus kui hari ja mõtestaja, kas, kas see on siis kuidagi jäänud? Sa ei ole jäänuk, vaid tema tähtsamad veel veel suurem mõtestaja nagu kunagi varem, aga häda on selles, et et see keskkond ehk inimesed on muutunud ümberringi. Meediaharjumused on muutunud eriti noorematele inimestele. Et sa võid oma harimise seemnega seal üksi jääda niimoodi. See on sama asi nagu kirjandusega kirjanduse küll need numbrid on teised, et juba 2000 eksemplari läbimüük on Eestis väga hea tulemus, ajalehe puhul on possible puhul täna räägime veel 55000 kuni 60000 Iraasist, lugejate arv on kah üle 200000. Aga me ei saa seda eitada kuidagi, et tegelikult siiski trend pikas perspektiivis läheb ühes suunas ka kõige kõvematel meediaväljaannetele. Et selles mõttes on see probleem, on olemas, et kuidas siiski hoida seda auditooriumit edastada, mõtlesin mõtestada. Kui varem inimesed pühendasid aega palju rohkem tekstide pikemate tekstide lugemisele, siis nüüd kõikide uurimuste järgi inimesed pealkirja, foto, need lained või need väljavõtted üle. Ja, ja võib-olla loevad ainult üks, kaks lugu läbi selle tõttu see mõtestamine võib olla väga tänuväärne töö. Aga kui see mõtestatav sind ei vaja, siis lõpuks sa mõtestate iseennast, oma lähimaid, sõpru selles mõttes lihtsalt objektiivset on muutunud. Meediaharjumused tarbimine on läinud meelelahutuskesksemaks, internet on toonud täiesti teistsuguse harjumuse pikkade sõjanis võimet, eeldatavate tekstide lugemine on vähenenud, kõikjal ilmus pealkirjade osakaal ja selle tähtsus inimese maailmavaate kujunemisel on ainult kasvanud, mis tähendab selline populistlik meedia ja mis ei ole kant meedia problentsaga poliitika probleem, see on terve ühiskonna elukorralduse probleem. Et inimesed on jõudnud ainult pealkirjade tasemele oma mõtlemisega ja neid inimesi, kes suudavad vastu võtta ka pikemat analüüsi, nende hulk kondlikult vähenenud. Te ütlesite, on läinud, on, miks ta nii on läinud või kas see initsiatiiv on tulnud jällegi ikkagi siis meedia enda poolt või kuidagi nõudlus inimeste poolt? Tehnoloogia ehk siis kerge materjali tasuta kätte saada meelelahutuse orienteeritud materjali paiskamine või selle selle ülekaal kogu meediaruumis, sest inimene on inimene ja liigub väga paljud inimesed ei vajagi üldse tõsist informatsiooni, nad lepivad ainult meelelahutusega, vajavad kant meelelahutust ja, ja meedia, nüüd on siis kahe vahel, et kas kas minna kaasa siis nii-öelda turu nõudlusega mille tehnoloogia on paljuski tegelikult tekitanud või siis jätkata üksinda kangekaelselt oma mõtestamist, noh, ma arvan, et peabki jätkama, aga sa pead samaaegselt säilitama kontakti inimestega. Sest sest, mis sa nüüd ajakirjas tegelikult põhiline väärtused näidata, käsitleme laialt, et meedia ei ole ajakirjandus, vaid see on siis kõik, mis vahel informatsiooni vahetamine, vahetamine siin õhus, kõik sa meedia alla läheb kõik need blogid ja ja mis tahes SMS-i saatmise kõik võib lugeda nagu meediaks. Aga ajakirjas on ainukene plats, kus tegelikult erinevad inimesed kokku saada. Et isegi Facebookis tegelikult saavad kokku teatud sõbrad või huviringid. Aga kui need huviring on ikkagi ühiskonnas 10 20 30 ja kui need ajavad asju ainult omavahel Nad suhtlevad ainult selle informatsiooni piires, mis nad omavahel levitavad, siis nad tegelikult ei saa kunagi teadma, aga mida teised arvavad, teine huvigrupp, teised grupid. Ja, ja see on ühiskonnale ohtlik, sellepärast ajakirjanduse rollis sidustajana on tähtsam kui kunagi varem. Et need kõik need tehnoloogia võimalusel väga aktiivselt suhtlevad huvigrupid, näeksid ka tervikut ja oleksid kuidagimoodigi kaasatud tervikusse. Kui see ebaõnnestub ehk ajaliselt täida oma roll, siis on täpselt see, mis on juhtunud, ütleme Lõuna-Euroopas, kus ajakirjanduse katvus on väga väike. Võib-olla need 20 protsenti inimestest selgepealse ajakirjandust, ülejäänud kõik on omaette, kes ootab jalgpalli ja juhendus, kaotab, viskab televiisori aknast välja kes jälgib ainult noori naisi, nabis Berlusconi seedib, eks igaühel on mingisugune. Aga ühiskond tervikuna ei suuda enam haaval integreeruda ja see on tegelikult Euroopa paljudes riikides juhtunud ja siis minnakse tänavale ja siis tuleb, see populism on, nagu see on ka, ütleme, Kreekasse, kõikjal mujal, siis viiakse aknast siis ehk ajakirjandus see, kes peab kuidagi vaimsesse ühiskonda koos hoidma. Ja kuidas ta seda peab tegema, või teie soovitus, kuidas siis seda meediat tarbida, kui neid kanaleid on nii palju, neid pealkirju on meeletu hulk ja aega on meil ikka 24 tundi päevas. Ei, ma ei saa inimesi inimestele midagi ette ütelda, nad peavad, peavad seda lugema ja peavad vaatama ja kuulama seda saadet praegu ja vaatama siis Pealtnägijat ja eks eks inimene teeb oma valikud ise lihtsalt need ajakirjandusväljaanded ja noh, paha öelda, transtooted nagu on alati, peame natuke millestki tähtsamaks kui lihtsalt tootaks omaenda tööd. Aga ajakirjandus peab olema absoluutselt lakkamatult igapäevaselt tajuma turgu ehk siis inimeste huve, erinevate huvigruppide huve. Et, et kui sa teed ainult seda, mis sulle meeldib, siis tegelikult sellega kaugele ei jõua. Ja see on ka oht, et, et ajakirjanikud tegelikult peavad nagu rohkem rohkem tajuma seda, mis ühiskonnas toimub, et peale suruma seda, mis neile tundub olevat oluline ja mõistlike tähtis. Aga see ei ole lihtne, see tajumine selles üsna killustunud ühiskonnas, kus, kus neid kakofoonia, et on väga palju ja sealt leida selle ühisosa. See, see ei ole kerge töö, aga ma arvan, et see võti siiski ei ole mitte lihtsalt selles, et, et inimesed on pahad, inimesed on rumalad, vaid vaid see, kuidas ajakirjandus suudab inimesi üles leida, et see võti on siiski selles Mis põhimõtete järgi te Eesti meedia kontserni olete juhtinud? Äriettevõtte eesmärk on kasumit teenida. Milline ärimudel toob meedias kasumit? Vot selline ärimudel on hea vastata, kus on väiksed kulude suured tulud ja selle ärimudelit kogu aeg, üritame siis tugevdada, leiutada ja selge see, et Eesti väiksus seab siin piirid ette ja paljude heade asjade tegemine jääb selle taha kinni, et lihtsalt see see turunišš, kes võiks ühte või teist sellist meedia toodet siis jälle nõuda või vajada, on niivõrd väike, et selle tegemiseks tootmiseks ei jätku ressurssi Eestis. Ja, ja selle tõttu peab lihtsalt mõistusega aru andma, et, et me ei saa kõike teha nii, nagu me tahaksime teha vaid, vaid me peame kuidagimoodi kõigile midagi tegema. Ja sellega tuleb ohvrit tuua kvaliteedile. Eks ma arvan, et iga ajakirjas juht toimetele 20-ks tahaks teha kõike paremini, aga, aga sinna taha kinni jääb, et et mitte, et palk on väike, vaid vaid, et, et kas on inimesi liiga vähe, ei ole aega, et keskenduda mingi teemale. Sa pead kohe järgmise teema järgmise intervjuu juurde jooksma selle asemel et saaks nagu tööd teha korralikult lõpuni ühe ühe materjaliga. Meil ei ole selliseid võimalusi nagu Norras, kus, kus kaheksa inimest vabastati pooleks aastaks kõikides ülesannetes muudest ülesannetest ja keskendusin ainult selle Breiviki kuritöö või tapatöö taustad avamisele ja selle jälgimisele poolaasta jooksul. Et noh, saaks mõeldamatu, kui mingisugune väga olulise sündmuse Eestis toimub, et me saaksime niimoodi noh, meie mõistvalt pool toimetus vabastada kõigest muust, seks tegeleb ainult ühe asjaga. Või kui norra turistidest rööviti ära Aafrika riigis, siis sinna lendas kohale kuus Norra ajakirjanikku, kes siis paar kuud uurisid neid jälgi. Kui meil oli see jalgrataste rööd Liibanonis, siis siis kolmeks päevaks lendasid kolmeteistaastane, kui sealt läbi ja kuskil saatmas kellegagi kohtusid, noh just nagu just nagu ajasid asja, aga meil ei ole ressurssi hoida neid inimesi kuude kaupa ühes kohas, jälgida kogu seda taustalugu. Selle tõttu me peame väga palju ohvreid ikkagi tooma oma väiksusest lähtuvalt seda arvestama ka ärimudelis kuludena alati alati see teema, mis on ainuke, mis on meie kontrolli all, sest tulud tegelikult Eesti väiksust arvestades tulevad, nagu nad tulevad. Aga oht nagu terve majanduse puhul on see, et kuna kulusid ja kontrolli siis tegelikult see majandusmudel variseb kokku nendesse. Kurb kurb nagu tõde on selles, et me peame hästi kokkuhoidlikud olema. Ja noh, tulude poole peal saime lihtsalt olema väga-väga leidlikud ja see, mis võti võib olla ärimudelis siin Eesti ajakirjandusmaastikul tuleviku tarvis on oluline on see, et kõiksugused sünergiat konsolideerumise kokku minekut, mitte met ainult konkurentsiameti tähenduses, kuigi ka see on oluline ka konkurentsiamet peab arusaamisi meedia tulevikust muutma oluliselt ja seda ka Euroopas tehakse järk-järgult sellise primitiivsusega vältida. Igasuguseid meediaettevõtete koostöövorme või kokkuminekuid on tegelikult selle meediatapmine või demokraatidega hävitamine, sellepärast et pigem olla üks või kaks tugevat majandusettevõtted, kui, kui neid on kaheksa nõrka, kes ei suuda teenindada millegi poolest rahvast. Sest ma usun, ennustan, et tegelikult need kokkuminekuid just selle tõttu, et Eesti on väike ärimudel on väga probleemne meedias kogu maailmas ehk igasugused konsolideerumise lakkavad veel tegelikult tulevikus ilmselt aset leidma ja kõik koostöövormid ka kirjutava ajakirjanduse, elektroonilise ajakirjanduse vahel, mitte ainult teleraadio, nagu ERR-i katuse all on õigesti tehtud vaid ka igasugused kokkumineku vormid, seniste traditsioonilised telejaamade ja kirjutava meedia online meedia vahel. Seda sünergiat tuleb otsida. Ma arvan, et lähematel aastatel on siin üsna palju muudatusi tulemas. Ajakiri Luup, kui näide uurivas ajakirjandusest, kas see on siis võimatu ülesanne taastada. Vanad luup neelasse eesti kroonides tol ajal kogu see ilmus aja jooksul kuskil 15 16 miljonit Eesti krooni tuli talle peale maksta, üheksakümnendatel olime siis rikkamad, rikkamad lihtsalt omanik maksis peale. Et Heldur Tõnisson maksis, maksis selle luksuses sellist väljaannet välja anda raha peale niipalju siis kui, kui oli veel lootus, et äkki ikkagi inimesed võtavad vastusele vastu võeti seitse, 8000 eksemplari, mis on ju tegelikult ei ole Eesti oludes väga hea number. Aga majanduslikku põhjendust sellele ei tekkinudki. Ja ma arvan, et aastal 2013 veel vähem tekib, et küll võib luubi taolisi tõsisema kallakuga ilmselt üllitisi tekkida internetis. Ja, ja noh, seal, kus kulud, paberikulud, kojukandekulud ja kõik need muud kulud, On on olematud. Siis kui tekib mingisugune ärimudel online'is peale niimoodi, et inimesed tegelikult on valmis selle eest ka maksma onlainis siis, siis see võiks olla mõeldav. Aga tänase järgi on tegelikult internet viimane, kus, kus inimene aeglasest tahab midagi maksta, et on harjunud tasuta saama. Ja noh, see on see koht, kus tegelikult ka ERR kes siis konkureerib Nende ettevõtluse, kes sõltuvad ikkagi puhtalt sellest, mis nad teenivad mitte riigi riigi rahast või maksumaksja rahast seal me oleme, rinnutsi konkureerime ja selles mõttes teeb r-r väga head tööd, et ta tegelikult üritab seda kvaliteetset aegadesse sügavamat, eks luubilaadset materjali pakkuda, sest ressurss on r võrratult rohkem kui eraettevõtetel. Aga samas selle tööga tegelikult hävitatakse potentsiaal ära. Mida eraettevõtlusvõiks sellesama uuriv ajakirjas vallas teha. Nii seda ma tahtsingi järgmisena küsida, et kuidas ta siis suhtute rahvusringhäälingusse või milline see teie nägemus r-i rollist peaks olema. Teise meediakontserni tegevjuht arvab, et ERR tekitab kohati ebatervet. Konkurentsi sellele annetust vihjasingi ja, ja tegelikult on see teemaks Inglismaa Soomes igal pool, kus avalik-õiguslik televisioon on või siis ka ringhääling on läinud uutesse meedia sektoritesse eelkõige internetti ja väga teravad debatid BBC staatusele Soomes samamoodi. Seni kuni tegutseti nii-öelda piiratud turgudel, kus on tõesti üks, üks juhe, võiks lainepikkus on, on nagu kellelegi antav see tuli anda ikkagi sellele ütleme omanikule, kes on siis riigikontrolli all. See on mõistetav, aga, aga kui maksumaksja rahadega minnakse valdkondadesse, kus tegelikult eraettevõtlussuudaks väga hästi ise hakkama saada siis on küsitav, sellepärast sellega hävitatakse erameedia ilma erameetri ta tegelikult ei ole ka demokraatia vabadust olemas, sest kui oleks ainult tugev r siis selle politiseerimine on väga-väga kiirelt aset leidmas, et tegelikult peaks mõistma, et et erameedia on hädavajalik ka ERR enda sõltumatuse hoidmiseks. Sest kui erameedia kaotab oma jõu või mõju, siis sisuliselt kogu poliitiline kontroll keskendub R-i peale, kuidas seda kasutada oma kanalina ära vaba turgu, vabade mõtete turgu ei eksisteeri sel juhul enam. Seal on suhteliselt hea, ERR on liiga suureks paisunud. Täna ta ei ole, aga ta võib paisuda, kui eraettevõtlus ei suuda, sest ma ütlen, et ärimudelid onlain meedias. On väga aeglases sündimas ja võib-olla võtaks hulk aastaid aega, kui nüüd lihtsalt maksumaksja rahaga tullakse tegelikult sellesse valdkonda ehk siis internetimeediasse siis sisuliselt sellega hävitatakse võimalus erameediale üldse areneda internetis. Ja, ja see on väga suur risk, et kui nüüd internetimeedia maksumaksja rahadega üles kloppida, siis tegelikult, et mitte pikemast, vaid ütleme päris keskpikas perspektiivis on see demokraatia arengule ohtlik, kui esimese hooga näib, et see võiks olla väga hea, et maksumaksja head kvaliteetset aega ennast toetab. Aga see tasakaal leida seal erameedia ja siis avalik-õiguslik vahel on, on väljakutse väga paljudes riikides. Viimase aja trend on küll see, et kriitika all on väga tugevalt sattunud just avalik-õiguslike üles finantseerimine mis on kaasnenud erameedia nõrgenemise. Eks iga ühiskond peab ise nüüd seda siis seda tasakaalupunkti otsima. Et ma ühelgi hetkel ei kahtle selles, et r või üldse avalik-õiguslik ringhääling on vajalik. Aga tegelikult peab seda, seda, ütleme, monitoorime seda seisud pidevalt, et see tasakaalust välja läheks. Aeg on läinud väga ruttu, tahan lõpuks ikka veel ka isikliku küsida, mis suhe teil Andrus Ansip pidanud olete, sõbrad? Jah, me oleme koolis või nii väga läbi läbinudki, sest ta oli üks klass minust taga, mitte sellepärast teist on oleks jäänud, aga lihtsalt on üks aastakäik noorem. Aga me oleme samas kooli lõpetanud tänases mõttes siis Tartu Tamme Gümnaasiumi viienda keskkooli tol ajal, et kas koolis mingisugune kokku puutusime, aga tema oli spordikesksem tüüp, jooksis, sõitis ratast, nii et ma koos temaga nagu mingist seis arvesse tol ajal tegema ei juhtunud, aga, aga ülikooli ajal sattusime väga-väga tihedalt perekondlikult kokku ja tema abikaasa on günekoloog ja minu abikaasa günekoloogi meie lapsed on väga paljuski koos koos kasvanud, on palju öelda, aga väga palju me oleme koos aega veetnud, reisinud. Nii et kuni selle perioodini, kui ta Tallinnasse siirdusime, ilmselt olime ikka üsna igapäevaselt, on jälle palju öeldud, aga iganädalaselt kontaktis. Aga no nüüd sel sel ajal, kui ta Tallinnasse ainult siis kindlasti see vastastikune usaldus ja respekt ja sõprus on, on. Aga selline aktiivne suhtlemine ja eelkõige üksteise tööasjades sees olemine on, on põhimõtteliselt olematuks muutunud. Sest mõlemast saame aru, et, et mina ei taha väga palju teada isegi või sinna sisse minna, mis on, mis on seal valitsusel parasjagu käsil ja ma arvan, et tema väldib sellist sellist üldse suhtlemist, mida võidakse tõlgendada meediakatsena, meediat mõjutada. Vandenõuteoreetikud arvavad, et kui Ansipile midagi ei meeldi, siis helistab ta teile ja teie toimetusse. Aga noh, see ongi see, nagu ma seletasin, et, et ei piisa ei peaministriga, presidendi helistamisest isegi minu helistamine ise kuskile toimetusse on mõeldamatu. Rafineeritud kuidagi annate märku, kellelgi pea toimetab. Ta ei ole isegi noh, eks need peatoimetaja teavad, et seda, seda, seda ei ole, vähemasti minu minu käitumisjoonides olnud juba noh, pikka-pikka aega, see oli kindlasti kuskil viis aastat tagasi, kus tegelikult ma olin vastu väljaandja rollis nõukogu esimees, et mul ei ole sellist mõjutusligipääsu või et ma võin ühest teisest asjast midagi arvata ja üsna erinevalt arvata, kui võib-olla leht kirjutab. Aga no ma ei ole seda küll mingilgi kombel, nüüd helistan telefoni teel, Anvar Samostile ütlevad midagi jamade, need täna trükised. Et need asjad nii ei käi ja veel vähem lootust on, on niimoodi protsessi juhtida peaministril või presidendil. Kas Ansip on olnud hea peaminister? Ma arvan küll, et tema hindamine tegelikult ausalt ja objektiivselt, kui kõik see kõik need tegevused ja vihad ja kõik need muud maha või lahtuvad, et see vast on alles kolme-nelja-viie aasta pärast, kus, kus võib-olla objektiivselt ikkagi nagu enamus Eesti inimesi, siis annab aru, et tegelikult otsused, mis andis päeval tehti, on Eestil olnud kasulikud. Aga aga ma arvan, et nagu iga iga ametikoha peal sa pead pidevalt värske olema ja mitte väsima ja arvan, et see amet on niivõrd raske tegelikult noh, võrreldes Eesti meedia juhtimiseks on öö ja päev saaks, et minul on ikkagi päev ja öö on kaks erinevat asja, aga aga peaministriametis on siiski tihtipeale eriti nende sõitude väljasõitudega. Sa lendad kuskile hommikul pessa vormis olevat oma oma siis sõnumit edasi edasi öelda ja loomulikult ikkagi see on väga väsitav. Kui ma kõrvalt teda nüüd vaatan, siis, siis mul on inimlikult kahju, et tegelikult, et ta peab Eesti riigi heaks ikkagi nii palju ohverdama ja ohverdab oma aega ja, ja väga paljud perega perekonnaelu, mida ta ei ole saanud või kaheksa aastat normaalselt elada ja aga see on tema valik. Ja temagi on siis ju suures osas liikunud Tallinna elama. Postimehes liikus ka üheksakümnendatel põhiosas Tallinna, teiegi peate nüüd seal palju olema ka välismaal käima. Viimane küsimus Mart Kadastik. Põhielukoht on ikkagi Tartusse jäänud. Miks jah, no kui 98 postsime toimetuse ära läks, siis oli loomulikult see viimane hetk oli mõelda, et nüüd peaks siis nagu Tallinnasse siirduma. Aga ma olin siin ikkagi nii ennast ära juba juured juured maasse sisse ajanud. Alates sellest, et lapsed Tartus koolis ja ema, kes vajab ikkagi lähedal seismise hooldamist, on, on Tartus. Mulle tundus, et sellel hetkel oli seal ka teatud, mängisin sõnumi tähendustes, tartlastele võinuks olla. Sebastien minek oli nagu nii valus ja ma mäletan, et Marju Lauristini seal paljud lugupeetud inimesed needsid mind maapõhja, et, et see on sajandi suurim kultuuri mingi hävitamine, mis iganes, noh, täna selgelt, kui Tartus oleks Postimehess jätkanud ainult Tartus siis me oleksime Põlva, Koidu tasemel. Et nii ei ole võimalik Eestis üleriigilist lehti teha, kui seal tegelikult ei ole informatsiooni välja keskel. Eks sel hetkel oli see teema üleval, kas ma pidanuks minema mete. Aga tagatipuks on mul suve suvekodu, mis ju tegelikult on pigem talvekodu Otepääl, kus ma veedan, võib olla sama palju aega kui Tartus. Et need kõik need muud asjaolud alustasid sinna, et mitte minna, pluss seesama mingisugune kohustus tartlaste ees, et mitte seda sõnumit anda, et me keerame selja, Tartule. Teised läksid, kes võib-olla ei olnudki Tartus sündinud, aga mina olen siin sündinud ja mina siia jäin. Siis on läinud. Meie aeg on kahjuks otsas. Suur aitäh, Mart Kadastik selle väga huvitava avameelse intervjuu eest ja soovin teile siis jätkuvaid uusi väljakutseid ja jääme ootama teie järgmist romaani. Aitäh ja küsis Lauri Varik, aitäh ka kuulajatele. Kaunist kevade jätku kõigile.