Kuidas elate, proua minister julgen öelda, et normaalselt elate normaalselt, ei kurda. Noh, aeg-ajalt tahaks kurta küll, aga misse paremaks teeb parem tunda rõõmu. Ja keda see huvitab? Lapsurutleja kaua te nüüd minister olete olnud? Teisel novembril, mis on väga, varsti saab 11 kuud. Kuidas te ennast selles ametis tunnete? Noh, väljenduks võib-olla Mart Opmanni sõnadega, et aeg-ajalt on seesama tunne, nagu ta Ekspressis kirjutab, et koer on ka parem olla. Aga noh, vast nii traagiline see asi ei ole. Ma tunnen seda vastutust ja ma ei naudi võimu. Juba orienteeruda sellesse ministeeriumi virvarris päris hästi. Ma julgen arvata, et jah ja põhimõtteliselt noh, kuna ministrid ju suhteliselt kiiresti vahetuvad, siis väga pikka aega orienteerumiseks endale jätta ei saa. Ja julgen tõesti öelda, vast üks pool aastat oli suur tohuvabohu. Aga nüüd kuskil tõesti kevades tunnen ma ennast päris hästi. Kui te tulite, kas te tegite mingeid kaadrimuudatusi? Vähe? Sisuliselt vähe sellepärast et minu meelest valdkond on selline, mis järske pöördeid ei talu. Ja kuna inimene ja kõik temaga seonduv on, on stabiilsust vajav ja ei saa tähtsustada üle üksikinimese rolli, sellest siis minu meelest tähtsamana meeskonnatöö, selle tajumine. Ja selle nimel on mõned väikesed muudatused tehtud, aga ma loodan, et need ainult tulevad asjale kasuks. Aga mingit suurt koondamist lahti laskmist, uut uut meeskonda, seda me ei ole teinud. Kuidas teie tervis on vastu pidanud? Tervis peab vastu vahelduvalt, eks selles vanuses inimesel ka tervis pole enam see, mis kahekümneselt. Aga kui oskad ennast parasjagu lõdvaks lasta, lõõgastuda, kui suudad endale aeg-ajalt öelda, et ma ei mõtle selle peale täna sest et see ei muuda midagi siis peab vastu küll. Millal te viimati haiguse pärast töölt puudusite on meeles? See on väga ammu-ammu on olnud, igatahes ministriks oleku ajal vist olen paar korda tõesti kevadel läinud natukene varem töölt ära, sest et oli lihtsalt palavik. Aga kunagi olid mul punetised mingi 15 aastat tagasi ja nii et A 92 olin pikalt neli kuud südamelihase põletikuga haiguslehel. Kuidas süda praegu töötab? Ma parem ei tegele temaga, ta töötab hästi. Kas te olete ka seda tüüpi inimene, kes neelab igasuguseid vitamiine või muid üldtugevdavaid preparaate? No ma aeg-ajalt mõtlen, et sellega peaks tegelema ja muretsen need endale koju, aga ma ei ole järjekindel rohuti kunagi. Aga seda ma ei varja küll, et mul niisugused kergemat sorti rahustit aeg-ajalt kotis on, et lihtsalt neid pingeseisundeid juba ennem vältida et ennast tunda hästi sellepärast, et esinemisi, vastutusrikkaid, sõna- võttusid. Neid on ikkagi piisavalt palju ja kui sul on mingi hea ravimi, mis sind aitab välja lülitada, siis miks mitte seda endaga kaasas kanda, kui riigikogu ette lähete, kas siis võtate väikse tableti igale riigikogu ette minnes ei ole võtnud? See ei ole nii hirmus, ei ole. Oledki nende esinemistega juba nüüd harjunud, kindlasti ka harjunud jah, aga ega ma ei naudi. Eriti kui on arupärimistele vastamisel, sest sealt tulla teinekord väga kavalaid lisaküsimusi ja selge on see, et arupärimist ei saa pahaks kunagi panna, sest et see on tähelepanu juhtimine nii rahva jaoks, eks ole, kuna see on televisiooni kaudu üle ülekantav ja jälgitav samuti ka teinekord vajab meie ministeerium üks või teine ametnik või ametkond natukene õlale koputamist. Kuulge teil, see asi ei ole veel päris korras. Nii et mis seal karta, ega õhkkond ja aura üldiselt minu meelest riigikogu saalis ei ole halb. Kui teil. Tervisehäda on, kas te siis saate iseendaga hakkama ja määratumale diagnoose võtate rohtusid, võib õlut ikka mõne kolleegi poole? Väga harva kolleegi poole, ma püüan eitada oma oma hädasid. Jah, kas teil perearst on juba valitud? Häbi öelda ei ole. Mul on seda väga raske valida, kuna sisse kirjutatud olen Tartu linna põhilise aja veedan ma Tallinnas. Ma arvan, et kui ma jään hätta, siis ma kasutan tutvust. Aga kuidas oskab endale üldse perearsti valida inimene, kes pole õieti kunagi arsti juures käinud, kes pole kunagi õieti haige olnud? No ma arvan, et võib-olla kui tema jaoks ei ole see olnud probleem, siis, siis siis ta ei saagi valida keda ei saa kohustada, ta saab ju tugineda võib-olla mõne tuttava soovitusele, kui ta tõesti tahaks valida ja kui ta ei ole seda valikut teinud, siis ta automaatselt Ta satub oma elukohajärgselt perearsti juurde ja kui see talle ei sobi, siis tal on võimalik võimalik teda muuta. Nii et ma arvan, see ei pea olema sundus, kui ta ei ole vajanud arstiabi. Noh midagi teha ei ole, see on õnn, et ta ei ole vajanud. Kui sirvida Ajalehtedes ilmunud kirjutisi perearstireformist, siis võib lugeda järgmist. Asi on täiesti läbimõtlemata reformon, suurt bluff. Tegemist on ühe suurima jamaga eesti meditsiinis. Kuidas teile tundub, kas on tegemist jamaga? Ma olen lugenud ka hoopis teisi ajalehti, kus on hoopis teised pealkirjad ja kus on hoopis teised arvamused, näiteks võtame viimastest värsketest lehtedest Eesti Ekspressi, kus Eesti Ekspressi peatoimetaja härra Kokk ütleb, et lõpuks ometi on tervishoius midagi hakanud toimuma, igal inimesel on võimalik saada oma arsti. Ma arvan niimoodi, et ka nendes niisugustes tõsistes väljaütlemistes on omajagu tõtt. Sel lihtsal põhjusel, et perearstindus, reform, mis tegelikult on esmatasandi reform, sest perearste meil nii palju ei ole, nagu me neid näeksime tulevikus ja, ja me ei tohi unustada seda, et üleminek on planeeritud viie aasta jooksul number üks, number kaks ei saa võrrelda Tallinnat, Tartut ja väikest maakohta, kus perearstid tegelikult selleks nimetamata on töötanud juba ütleme aastakümneid mõnel pool juba velskriaegadest alates. Et ma ei ole seda meelt ja ma ei jaga seda arvamust, et see on läbimõtlemata ja see on bluff. Lihtsalt perearstinduses on tugevat vastuseisu ja, ja eks siin taga ole ka arstide lobi ja julgen siiski öelda arstina. Et arstkond on üks väga konservatiivne seltskond, kes tihtipeale leiab, et nii on kõige parem, kuidas on olnud. Ja andku jumal, et midagi ei muudetaks. Nii et selge on see, et määrus, mis on välja antud, võib-olla tõesti ei ole kõige õnnestunum ja me homme meil on just see päev, kus me siis pluss ja miinus asjad veel kord läbi vaagime ja teeme määrusele mõned täiendused ja parandused juurde. Aga sellega ma ei nõustu, et on bluff, ta on, läheb kalliks ja nii edasi. Mina näen, sellel perearstindus oli ikka väga palju positiivseid jooni. Kas osa arste jääb tööta? No ilmselt on see paratamatu jah, sest et sellest oleme me rääkinud juba ammu, et arste meil on palju. Ja ökonoomia seisnebki selles, et perearsti kaudu vältida ühe ja sama patsiendi ringlemist väga erinevate arstide juures analüüside dubleerimist. Perearst peaks olema nagu üks niisugune, noh heas mõttes dispetšer, kes omab vaadet oma patsiendist ja kes teab tema suuna, tema liikumisi, kes teab tema diagnoose, mis üldse mitte ei tähenda, et ta takistaks tal näiteks olemast arvel põhimõtteliselt südamehaiguste arsti juures, kui see on olnud aastakümneid probleem sellele haigele. Nii et minu meelest on väga paljus asi, kuidas me endal seda asja serveerime ja igat asja saab endale mõelda, meeldivaks, igat asja saab mõelda endale vastu võtmatuks. Kas see on doktor Tiiu Aro hakkab ka kunagi perearstiks. Ma olen 20 aastat arst olnud, mis sest, et naistearst, aga julgen öelda, et mul nende aastate jooksul on olnud, et väga palju perearstifunktsioone ja puhtalt ütleme, naistearstina on mul juba niimoodi kolm põlvkonda käinud, eks ole, see on küll nüüd naisnaispool ja olen ka meestega tegelenud ja otsinud nendele konsultatsioone ja miks mitte, minu meelest on see päris hea elukutse. Perearst peab ühtlasi olema ka ettevõtja. Elu on näidanud, et igast inimesest ettevõtjad ei saa. Kui inimesel ei ole ärisoont, siis ei aita teda ka kõige kõrgemal tasemel peetud ärikursused. Mida peaks sellisel juhul arst tegema, kas kõrvale astuma? No võimalusi on ju mitmeid, üks võimalus on see ühineda ja juba kas või võtame selle, eks ole, et aga perearst ei tööta ju 12 kuud ja, ja ilma puhkuseta, siis juba see perearstikeskusteks organiseerumine ja ühtse Managemendi organiseerimine on ju ka üks väljapääs. Igaüks meist on tugev mingil alal. Nii et kõrvaleastumist ma küll ei pea vajalikuks. Ja mis saab kallite diagnostiliste aparaatidega varustatud ja kvaliteetset eriarstiabiandvatest polikliinikutes kui perearstisüsteem käivitub? No see on ka pikk ülemineku periood, mitte keegi ei kavatse aparaate prügimäele viia ja polikliinikuid kokku lükata. Siin on muidugi vaidlusi, on vaidlusi haiglates töötavate eriarstide ja polikliiniku eriarstide vahel ja ma arvan, et siin on ka võimalik leida kompromisse, sest et kui me ühtepidi tahaksime, et ütleme haiglas kõrgelt kvalifitseeritud kirurg hakkaks tegelema kirurgiaga ka ambulatoorselt, siis minu meelest see on ka natukene tema potentsiaali raiskamine. Nii et kindlasti niisugune ambulatoorne eriarstiabi on vajalik ja säilub, kellele ta alluma hakkab ja mismoodi on tema sümbioos, ütleme nüüd ravi haiglates, statsionäridega see on nüüd pikemate läbirääkimiste teema, aga see aparatuur ja need oli kliiniku kogemused ei tohi küll kaotsi minna. Selline kiri olen Lasnamäe elanik ja kuulun Punase tänava polikliiniku alla, ükskõik mida selle polikliiniku juhtkond väidab. Aga eestlasena olen ikka veel tõeliselt hädas, kuna arsti juurde minnes ei saama rääkida eesti keeles ja see võtab ära soovi polikliinikusse pöörduda, olen hädas haigustega. Samas maksan kogu aeg haigekassakaardi eest. Praegustes tingimustes on sellel inimesel võimalik valida perearst, kellega ta saab suhelda eesti keeles. Muud ma ei oska soovitada, probleem jääb ikka üles, probleem jääb üles, aga mis puudutab seda jah, ja meil on Tallinnas ja loomulikult ka mujal Eestis, eks ole, ennekõike Ida-Virumaal, kelle probleeme. Ja kõige kurvem selle asja juures on see, et paraku need inimesed, kes töötavad, nende dokumendid ütleme, keeleoskuste osas, on enamasti täiesti korras. See on nagu tööandja ülesanne juba selles osas ju silma peal hoida. Aga jah, ma ei salga, seon, probleem. Selline küsimus. Lugesin hiljuti lehest, et 86 aastane Ameerika endine president Ronald Reagan põeb rasket ravimatut haigust Alzheimeri tõbe. Ta ei mäleta enam midagi isegi oma koduteed. Et kas teie olete uurinud, milliseid raskeid haigusi on teie suguvõsas põetud ja mis vanuses on siit ilmast? Lahkutud no õnneks Alzheimeri tõbe ei ole. Teise ilma on mindud üldiselt küllalt kõrges eas. Suguvõsas on olnud suhkruhaigust, on olnud ka pahaloomulisi kasvajaid. Õnneks mitte vaimuhaigusi. Kas olete mõne haiguse pärast muretsenud, et, et jumal teab, äkki kunagi, mul ka see haigus? Ma olen muretsenud, aga kuna ma olen oma esimesed kaheksa arsti aastat töötanud onkoloogias Tartus onkoloogia dispanserisse tol ajal nimetati teda niimoodi siis see kaheksa aastane töökogemus andis mulle hoopis teise arusaama nagu elust, haigustest, surmast, suhtumisest elurõõmust. Nii et ma nii väga ei muretse loomulikult, kui mõtleb arst kõige hullemat kliendid tavaliselt läbi enda jaoks ja mina kuulun küll ka nende juurde, kes pigem natukene aega praeb, kui et läheb arsti juurde ja saaks selge tõed, ei tasu muretseda. Aga elu on mind nii palju aidanud, et ma olen nendest hädadest üle saanud ja ma ei muretse liialt, sest elus on nii palju muretsemist väärtasju teisigi. Ja ma olen püüdnud pigem säilitada seda optimistlikku ellusuhtumist, et vastupidi, leida igas päevas midagi head, aga nende kallite aparaatide all oled ikka käinud. Ja ma olen oma sapikivi, käin aeg-ajalt mõõtmas ultraheliaparaadi saga, igasugustes kompuutertomograafidest, sinna ma ei ole kippunud enne kui häda ajab. Jah, kui arst saadab. Ja India meditsiini tarkus ütleb, et inimene on terve ja elab normaalset elu siis kui ta magab, pea ida või põhja poole, tõuseb enne päikest, peseb end sooja veega eide, talvel lõunauinakut ja ei lähe magama muremõtetega. Kas teie elate normaalsus? Et elu kuna ma elan siin Tallinnas rent rendipinnal nii-öelda ja mul ma nendest ilmakaartest ei ole päris selget ülevaadet, siis ma ei oska öelda, kuidas ma voodi on. Muremõtetega ma magama ei lähe, kuidas nii? On võimalik, vat ma pigem ärkan nendega, aga ma ei tea, ma oskan kuidagi ennast õhtul välja lülitada, ma kasvõi näiteks kuulan head muusikat, olen koos, ütleme, lähedase inimesega, mis ka mind kästi maa-alal, mis andis hea muusik, no mitmesugune kasvõi ütleme meie kergemuusika klassika või ütleme kaasaegsest kas või Elton John või keri muul või, või Eric Clapton, eks need on ju tegelikult väga palju ja see nimekiri pikeneb ainasse lindi joon või on väga ilusaid lausik laule siis on ju olemas täiesti niisugused nii-öelda läks muusika, kogumikud, loodus, muusika, mis, mis lõõgastab. Dinantsiidi mängija siin ei ole kahjuks siin on mul ainult sidet, aga Tartu kodus transiidimängija. Pesete, aga tõusmisega on muidugi raskusi, mina olen kahjuks niisugune öökulli tüüp, kes võib väga hilja magama minna, aga kes hommikul hommikul peab saama magada ja ma tõesti ärkan, ütleme ka, kui ma pean tulema tööle, loomulikult ma olen pool üheksa, üheksa tööl, aga ma tunnen, et ma olen täiesti võimeline tööle asuma kell 11. Midagi, kuidas nende lõunauinakutest on lõunauinakuid ei ole ma saanud endale lubada küll vist viimased, ma ei tea, 15 aastat L talvel ei, suvel tahaks, mõnikord tahaks küll, aga ei ole midagi, seda paremini eluni. Kuidas te üldse suhtute nendesse kõikvõimalikesse ravitsejatesse, kes ennast reklaamivad? Mina isiklikult suhtun nendesse, kuidas öelda May suhtuge nendesse. Ma ei oska neid hukka mõista, ma ei oska neid kiita. Ma leian, et ilmselt on ka neid kellelegi vaja. Ja kõige tähtsam on see, kui nad suudavad anda ka niisugust nõu. Et nad inimese, kui nad tõesti tunnevad ja, ja nendel jätkuks mõistust aru saada, et tõesti on tegemist haige inimesega, nad ütleksid, et palun mine arsti juurde. Sellisel juhul noh ei ole nende tegevus taunitav. Aga kui nad hakkavad tõesti lihtsalt ütleme, raha kättesaamise motiividel mingisuguseid rumalusi tegema, väänama inimesi, seal on ma vaat siis on ikkagi siis on nende tegevus täiesti minu meelest hukkamõistu väärt. Kas te olete selgeltnägija juures käinud, mille ma ei ole selgeltnägija juures käinud, aga et võib-olla võib-olla olen ma sinna sattunud juhuslikult, sest väidetakse, et iga seitsmes eestlane omab teatud selgelt nägija võimeid ja eriti on neid roheliste silmadega inimeste hulgas, nii et võib-olla isegi mul endal on mingid selgeltnägemise võimed ja julgen arvata, et näiteks võib-olla rahva poolt hinnatud arstide hulgas on ka heas mõttes selgeltnägijaid, ütleme, seesama diagnoosi intuitiivne ära mine ja ja patsiendiga suhtlemise oskus võib olla ka, see on teatud mõttes selgeltnägemine. Ma olen kuulnud, et haiglates mõningad arstid on isegi kasutanud selgeltnägijate abi. Ma tean, et seda on tehtud mõne patsiendi tungival soovil näiteks ma olen ise niisugust asja üle elanud Tartu naistekliinikus töötades ja kui, kuna patsiendil ja tema avastel oli selline soov, olgugi et, et asjad ei olnud üldse väga tõsised ja olid arstide jaoks täiesti kontrolli all siis me ei pidanud lihtsalt õigeks sekkuda, kuna see on uskmis. Inimest aitab tihtipeale, kui ta usub sellesse konkreetsesse inimesse, siis, Möödunud aastal Maalehele antud intervjuus olete öelnud. Vanade inimeste elu on praegu raske, aga ma usun, et palju sõltub ka ellusuhtumisest. Rääkige sellest ellusuhtumisest lähemalt. Ellusuhtumine, et minu meelest see on seesama, et mida, mida seade endale kõige tähtsamad, kas ja milline on asjade järjekord. Kas loomulikult on raske olla väga positiivne, kui on puudu kõige elementaarsemastki aga seda intervjuud andes ma mõtlesin väga konkreetsete inimeste peale, kes on elus väga palju kannatanud, kes on läbi käinud siberi teed, kes on kaotanud oma lähedasi seal ja nii edasi ja kes praegu on kõike muud kui luksuses ja külluses elavad ja samal ajal nad on säilitanud niisuguse optimistliku ellusuhtumise ja suudavad suudavad leida ka nendest väga rasketest aastatest midagi positiivset. Ja vot seda ma pean silmas ennekõike, sest et kui me kogu aeg tegelema ainult sellega, et me mõtleme, mida meil kõik ei ole ja mida me kõigest kõik puudust tunneme ja ja ainult seda negatiivset endas võimendame, siis siis siis seda ma pean valeks. Kas teie vanemad elavad, minu vanemad elavad? Minu vanemad on eakad juba, ma julgen öelda, isa on 83, eluaegne kooliõpetaja ja palju aastaid olnud praeguse Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor eesti keele ja kirjanduse õpetaja, minu meelest väga positiivse ellusuhtumisega ja küllalt niisuguse, ütleme kohati sentimentaalse ja härda hingelaadiga inimene ja ja mul on hea meel, et ma olen temasse ja ja ema on mul eluaegne tõde, nüüd on ta 77 aastat vana. Just nädalavahetusel ma nende juurest tulin, nad saavad hakkama oma väikses majas keset Kuressaare linna. Ja loomulikult on ka nendel probleeme, aga meie peres ei ole hädaldamine kunagi olnud mõõtuandev elamise viis. Nii et tema oli teil metõde ja teie olete arskes, suguvõsas on rohkem veel medtöötajaid, üks tädi andmed, tõde olnud on kahjuks surnud. Ega rohkem ei ole. Abikaasa oli, kellest ma olen lahutatud anga, tohter, ta ja kuidas siis tohter sai ema nõudmisel või? Ei, ma olin küllalt hai Meie lapsepõlves ja, ja ilmselt see, ma olin lausa haiglas ja mulle kuidagi see valge seal ja ema juures käimine ema küll ei töötanud päris statsionaaris, ta töötas News polikliiniku osas ja ma naeran ja ma olen seda enne ka öelnud, kui ma ükskord seal temani naha-suguhaiguste kabineti õde. Ja ma ronisin sinna kõnekoloogilise tooli alla ja seljatugi kukkus mulle pähe. Ja pärast Ma olin mingi viie kuue aastane, pärast ma olen naernud, et nii löödi mind günekoloogiga. Ja nii see läks nii. Ma ei ole oma elukutsevalikut kunagi kahetsenud. Ja no teine oli, kelleks ma tahtsin saada, oli õpetajaks. Aga ilmselt õpetajana ma ei oleks olnud hea. Ma loodan, et ma arstina ei ole olnud halb. Jutu sekka veidi muusikat laulab Elton John, Nikita. Riigikogus on selliseid saadikuid, kellest pole kuulda ei kippu ega kõppu ja Riigikogus on ka selliseid saadikuid, kes on valimistel saanud vaid üksikuid valijaid, dehääli. Mille poolest on riigikogulased nii erilised inimesed, et neile peab mitu korda kõrgemat pensioni maksma, kui näiteks rahvusvaheliselt tuntud teadlastele, kirurgidele ja nii edasi grusiin on minul Kui raske seda kõike kommenteerida, sellepärast et kõik see, mis puudutab riigikogu saadikuid nende pensione, nende sotsiaalseid garantiisid, need on sätestatud riigikogu enda otsustega ei seadustega ja niimoodi, nagu ma olen aru saanud. Tänane koosseis teeb selle nagu järgmiste jaoks. No muidugi, ma ei pea seda õigeks, olgugi ma teistpidi tahaks jälle öelda, et mingisugused eri erisused ikkagi peaksid olema selles mõttes, et et kui inimene on osutunud valituks, kui ta peab katkestama siiski sidemed ütleme oma kodukohaga tihtipeale, eks ole, ta peab olema enamuse oma tööajast ikkagi Tallinnas, kui ta peab, peab loobuma oma senisest tööst ju reeglina eks ole, ta ei suuda mitmel pool töötada, siis ta teatud mõttes põletab endaga sillad. Mis muidugi noh, tõesti võib-olla ei ole õige, et see saaks nüüd just pensioniga kompenseeritud selle koha pealt ma olen küsijaga täiesti nõus, sest siin võib täpselt samuti tuua paralleeli näiteks ministritest, eks ole, mina ka, eks ole, viie tunni jooksul otsustad järgmisest päevast oled sa minister, sa jätad oma lapse oma korterisse hüpata pea ees tundmatus kohas vette? Sa võid täpselt olla päevapealt siit äkki vaba hästi siis on sul mingisugune pool aastat aega mõelda, mis sust edasi saab, ega mingisugune raha selleks, et ennast uue järje peale sättida, aga, aga loomulikult see on risk. Aga kas seda peab nüüd nii kõrgelt ja nii suurte erinevustega tegema ülejäänud pensionäridest? Jah, ilmselt see pole päris õige. Küsitakse, mille taha takerdus see 50 krooni, mis lubati pensionile lisada. Tahan öelda siin lohutuseks, et viiendal novembril on see uuesti arutelul ja nüüd on leitud kompromissid ja ilmselt 51-st kroonist, kui täpne olla keskmiselt keskmise pensionäri keskmisest. Arvestuslikult pensionitõusust saab 54 krooni. See takerdus lihtsalt selle taha, et me ei suutnud saavutada sotsiaalkomisjoniga ühte meelt ja, ja valitsus on endiselt seisukohal. Mitte sellel seisukohal, et 51 krooni on tohutult palju ja 84 on ülemana väga palju vaid et me ei saa jätkata seda taktikat, et me kõik oma reservid, kõik oma tagavarad pidevalt välja jagame vaid et me peame säilitama reservi ja me oleme valmis järgmise aasta kevadel järjekordse tõusu tegema. Lihtsalt mitte ei pea õigeks kõiki kogutud kogu aeg laiali jagada. Helistasid endised naismehhanisaatorid ja küsisid kas nemad enam lisapensionilisa. Praegu ei ole ju elatusrahade seaduses tegelikult mitte midagi muudetud, muudetakse põhimõtteliselt neid pensione tõusu härra väikest protsenti soodustingimustel pensionite määramisel ilmselt mille alla käivad ka mehhanisaatorid. Meie ettepanek oli jah, et need protsendid jäävad endiseks, mis mitte ei tähenda, et lisatasu nad ei saa. Ära ei võeta mitte midagi. Tõus ilmselt on väiksem. Siin on selline kiri. Mis teie arvate, kas 80 krooni, millega riik toetab üksikema tema lapse kasvatamisel on liiga suur summa kui võrrelda seda teiste riiklike toetustega. Olen kuulnud, et sotsiaalministeeriumi ametnikud keelduvad planeerimast selle toetuse suurendamist, kuna siis nende arvates hakkavadki naised. Üksi lapsi kasvatama? No see on igivana teema ja sellega, et küll nõus ei ole, et raha pärast keegi hakkaks üksi last kasvatama või nagu tõesti mingi periood nõukogude ajal oli ju, kus oli väga hea olla üksikvanem, saada väljaspool järjekorda korterit ja kõiki kõiki ja nii edasi. Siis siin ma olen seda meelt praegu me oleme kohtunud üksikvanemate Liiduga ja ja praegu olemas, oleme valmistamas ette ka nendele kirja nende probleemide lahendamiseks. No vot, see on ka, kes on nüüd üksikvanem, mis põhjustel ta on üksikvanem, kas ta on, on lesestunud, kas ta on, kas ta on lahku läinud, mis põhjustel ta on lahku läinud, kas ta on vabatahtlikult võtnud endale vastutuse kasvatada üksi oma last. Nii et minu meelest neid inimesi ei saa ka ju tegelikult kõike päris ühe puuga mõõta. Sellepärast et mõni inimene on üksikuks jäänuna, võib olla väga palju sõitnud, näiteks et ma saan aru, et raha on elus väga oluline, aga, aga minu jaoks ei ole raha olnud mitte kunagise kõige põhilisem. Nii et ametnike seisukohti ma muidugi kontrollin. Ja küll siis meie vastavad seaduseparandused või muudatused, ettepanekud jõuavad ka laiem avalikkus, et kas teil on ka vastuvõtu ajad ministeeriumis? Mul ei ole neid regulaarselt, nad on siis tekivad, kui on tekkinud jutule soovijaid, kas jutule soovijaid on palju? Momendil näiteks ei ole ilmselt meie kirjade tegelev inimene, kodanikebüroo on niivõrd aktiivselt ja hästi tegutsenud praegu, et on nagu selle löögi minu pealt ära võtnud. Aga muidu ma olen jah olnud ikkagi püüdnud üks kord kuus, mis on need põhilised mured, millega inimene ministri juurde lausa tuleb? Need on väga erinevad, tihtipeale on lihtsalt suutmatus toime tulla ja materiaalsed põhjused. Tihtipeale, mis seal salata, on ka lihtsalt ütleme psüühiliselt haigeid inimesi. Siis on ka niisuguseid inimesi, kes lihtsalt lähevad teinekord toetust ja, ja seda, et neid on vot sellel tasemel täpselt ära kuulatud. Ja on lahkunud niisuguse hea enesetundega, ma loodan, olgugi et ma ei ole nendele saanud ka midagi väga konkreetset lubada. Nii et mulle on need kohtumised olnud enamasti väsitavad. Noh, tihtipeale ka mul ei ole ju mingit head jõuluvana rahakotinurgas, kus ma saaksin kohe võtta kas siis raha või mingi probleemi lahenduse. Aga mulle on nad ka selles mõttes väga, väga vajalikud, et ma lihtsalt tean, mis, mis on probleemid ja mis inimesi vaevab ja sellest tulenevalt oma tegevust lihtsalt korrigeerida. Jaapanlastel on komme panna asutuste ja ettevõtete koridoridesse direktorite või firmaomanike plasskujukesi, mida siis iga rahulolematu inimene võib soovi korral torkida või, või tõugata. Kui meie sotsiaalministeeriumi koridoris oleks minister Tiiu Aro kujuke, mis te arvate, kui tihti seda välja tuleks vahetada? Noh, ma arvan, et võib-olla iga päev arvata, et teil on nii palju vaenlasi, ma ei pea neid enda vaenlasteks, ma pean neid selle ametiga koos käivate kohustuste väga keerulise lahendamise tõttu tekkinud vaenlasteks. Laiused mul isiklikult nii palju vaenlasi on, aga minu võimalused on väga piiratud. Te olite 10 aastat Tartu naistekliiniku peast? Selle aja jooksul vahetus kaheksa ministrit just Öelge ausalt, kas kirusite tihti oma ministrit? Mitte nüüd väga tihti, sest et mida aeg edasi, seda iseseisvaks raviasutused muutusid ja seda, seda vähem meid huvitas, kes, kes üldse minister on. Aga loomulikult tahtsime me rohkem nagu ministeeriumiga kontaktis olla, me ei oodanud mitte niivõrd mingeid konkreetseid ettekirjutusi, mis nõukogude seal olid ju väga iseenesestmõistetavad, sest ma olin 86, sai minust peaarst, noh siis oli ju sügav nõukogude aeg veel. Aga kirumist loomulikult oli ja me tahtsime nagu rohkem kontakti ja ma nüüd praegugi aeg-ajalt selles ametis mõtlen, et ega ega ka meie praegu mina praegu ikka piisavalt palju ütleme, tervishoiuasutuste juhtidega ikka ei tegele küll, nii et selles mõttes tasub nendel ka mind kiruda. Aga kas need probleemid, mis olid tol ajal kui teie töötasite peaarstina ministeeriumist, kas need on nüüd lahenduse saanud või peate nüüd ise nendega tegelema ja nendele lahendust otsima? Paljud probleemid ja protsessid on niivõrd pikaajalised, et loomulikult nad jätkuvad ja ma arvan, et nende lahendamiseks läheb palju aega veel nii mõnelgi ministril peale mind. Tervishoid on kord selline ja, ja ei ole ta ka temaga ja tema rahastamisega ei ole rahul ühe riigi tervishoiu organisaatoreid. Nii et siin ma ei usu, et õnnestub nõiaväel probleemid lahendada, need jätkub kauaks. Ja selline küsimus, kuidas meie psühhoneuroloogiahaiglat finantseeritakse, kas sellist asja meil ei või juhtuda, nagu juhtus hiljuti Venemaal, et ühel heal päeval on vaimuhaiged tänaval ja hakkavad juhtuma äraarvamatud lood? Psühhoneuroloogiahaigla. Põhiline sissetuleku allikas on täpselt samuti haigekassa leping, kui, kui kõikidel teistel raviasutustel pluss siis kuna ta on praegu veel nii-öelda riigihaiglate nimekirjas, olgugi, et ta on ka Valmis ennast sihtasutuseks ümber muutma siis saab ta ka mingisugust toetust meie ministeeriumi kaudu, aga ma ei näe siin küll niisugust ohtu, et võiks Venemaaga paralleele tõmmata. Soomes sureb igal aastal haiglast saadud infektsiooni tagajärjel rohkem inimesi kui liiklusõnnetustes. Kuidas on lood meie haiglates, hügieeniga mikroobide vastu võitlemisega? Julgen arvata, et meie haiglates on see olukord tunduvalt paranenud, nüüd täpselt öelda, et, et ta on parem kui Soomes, seda ma muidugi ei julge. Võib-olla me ei oma lihtsalt praegu piisavalt informatsiooni haigete infektsioonide osas, küll aga me teame tervisekaitseinspektsiooni kaudu, milline on haiglate hügieeniline seisund ja see on oluliselt paranenud ja siin mõned aastad tagasi sai pandud kinni terve rida väikehaiglaid just tänu sellele, et nad ei vastanud teatud sanitaarnormatiividele. Et loomulikult on ka meie haiglates olemas infektsioonioht ja ütleme üks keerulisemaid selles osas. No see nüüd päriselt ei ole küll haiglasisene nakkus ja selle saamine, aga üks keerukamaid on näiteks tuberkuloos, kuna tuberkuloos on, on just muutunud selliseks paljud vormid paljudel niimoodi a- sotsiaalsetel isikutel ei ole nad nagu lõpuni välja ravitud ja haigused muutuvad niisuguseks reageerivataks tuberkuloosivastastele, ravimitele. Vot siin on niisugused probleemid ja täpselt samuti haiglasse võid saada juurde tõesti mingi lisainfektsiooni, mis võib su põhihaigust noh, niivõrd drastiliselt halvendada. Aga ma arvan, et meil võib-olla see diagnoosimine selles osas ei ole veel nii täpne. Tänu sellele ei oska me niisugust statistikat välja tuua nagu Soomes ei oska ennast Soomega võrrelda. Aga noh, teades soome haiglate üldist niisugust väga head hügieenilist taset Mis siin pikalt rääkida ja asi on ka selles, et mikroobid arenevad koos meiega. Nad on tõesti tugevaks just nimelt, ja mida, mida enam me ennast oma käe peal ravimi mitmesuguste antibiootikumidega ja, ja sellelaadsete ravimitega seda enam me valmistame ette ennast järgmiste mikroobide vastuvõtuks. Kui Eestis tekib mingi tõsine epideemia juht, kas me oleme võitluseks valmis? Oleneb, mis epideemiaga tegemist on, aga julgen arvata küll, arvestada pärast seda, kui palju meil on, on voodeid, kui palju meil on kvalifitseeritud meditsiinikaadrit kui palju meil on siiski häid organisaatoreid, ma julgen arvata küll, et me suudame ennast nende tingimustega siis kohandada ja. Kuidas meie kiirabi töötab? Kiirabi ja muu on meil Eestis mitmeid ja nüüd sellest aastast on kiirabi ka viidud nagu uutele alustele aastast 97 ma mõtlen juba, kus on litsenseeritud brigaadid vastavalt sellele, kes seal koosseisus on, eks ole, kõige odavamalt saab tasustatud siis transpordibrigaad ja kõige suuremalt saab tasustatud reanimobiilibrigaad. Ma arvan, kiirabi on erinevates piirkondades natukene erinev. Aga siin me oleme ka. Meie kiirabialanõunikuga doktor Teet Lainevee ka väga tihedas koostöös kogu aeg olnud ja peame lõpuks ikkagi niisuguse keskuse nagu katastroofimeditsiini keskuse eraldi niimoodi sihtasutusena ellukutsumist praegu ta on kiirabihaigla osakond ja, ja selle kaudu kogu selle tegevuse koordineerimist siis üle terve riigi ja ilmselt et ikkagi samm-sammult lähenemist ka päästeteenistuste ka sellepärast, et ega kiirabis ei pea sõitma mitte iga kord kaasas väga kõrge kvalifikatsiooniga arst vaid järjest enam nagu maailm seda teeb, kasutama parameedikuid ja olema võimeline ka lihtsalt päästeaktsioonides osalema. Nii et ma arvan, et loomulikult kriitikat on, aga, aga ega kiitmisega ju on eestlane alati kitsi olnud, nii et võimendub halb. Aga ma arvan, et ei ole hull, meie kiirabi. Siin ongi selline küsimus, ajalehtedes kirjutatakse harva ministrite edusammudest. Rohkem kirjutatakse ikka tegemata jätmisest. Kas teid häirib selline lähenemine? No ma pean seda lihtsalt kahjuks loomulikuks ja 10 aastat arstina on mind selles osas karastanud ja siin pean enda arvel ka kriitikat tegema, et ma ei ole niisugune aktiivne. Sule haara ja ma ise midagi nüüd ümber lükkaks või õigustaks lihtsalt selle peale jätku aega viletsalt. Ta ei taha ja, ja hästi võib-olla ei tule välja. Loomulikult mul on ülevaade, mis kirjutatakse, mis konkreetselt kirjutatakse meie temaatika koha pealt ja minust isiklikult. Mul on juba tekkinud paks nahk ja ma katsun oma tööd teha oma südametunnistusele vastavalt hästi jätkuvalt. On kahesuguseid töötajaid, ühed on need, kes vaatavad kella ja ütlevad, jumal küll, kell on alles kolm ja teised on need, kes ütlevad. Jumal küll, kell on juba kolm sõnadel alles ja juba on suur vahe. Kuidas teile tundub, milliseid töötajaid on sotsiaalministeeriumis. Mina ise kuulun nende hulka, kes ütleb, kell on juba kolm. Enamasti ma ütlen, et kell on juba üheksa. Aga pooleks võib-olla on neetud. Nii on alati igal pool olnud minu meelest ka, millised päevad teie arstitöös on olnud, kõige keerulisemad on selliseid hullusid päevi, mis aastate tagant end ikka ja jälle meelde tuletavad, küsib keegi. On küll on olnud raskeid päevi onkoloogias, kus oli tegemist ju tihtipeale niisuguste lootusetut juhtumitega, kus sa opitoas avastasid, et sa ei saagi haiget aidates osata kõhu lahti lõigata ja teistpidi kinni lõigata. Ja üks väga masendav päev on mul ka naistekliiniku aegadest meeles, kus ma veel ikkagi ka natuke opitoas käisin. Mida, mida kuu edasi aasta edasi, seda vähem seda muidugi tegin, lihtsalt leidsin, et mitut asja korraga hästi teha ei ole võimalik. Aga ka tõesti oli üks väga keeruline lõikus, kus oli väga palju liit liidetega tegemist ja kus me väga ruttu kirurgi appi kutsusime, see haige elab tänapäevani ja, ja on ilmselt õnnelik, et teda lõigatud. Aga see on mulle jäänud niimoodi halva mälestisena, see lõikus oleks võinud olla olemata. Ühes Indoneesia suguharus on selline komme, et kui suguharu posija või nõid oma patsiendi on terveks ravinud siis panete oma peakattesse ühe linnusule. Seda peakatet peas ei kanta, vaid see pannakse sellisesse kohta, kus kõik seda näha võiksid. Sellise toreda kombe võiks üle võtta ka meie arstid, see oleks ka omamoodi tõmbenumber. Vahel võiks isegi sellise sulgedega. Sinu pähe panna. Ja ma arvan, et meil oleks päris suur hulk hästi suleliste mütsidega arste, arvateni ma arvan küll. Tüdinen segasevõitu käekirja kohta jutustatakse isegi anekdoote. Kas teie käekiri on ka siin-seal segaduse tekitanud või olete teie selles suhtes erand? No minu käekiri on, ma ütleks, keskmine, mul on mitu korda öeldud, et mul ei ole tüüpiline arsti käekiri. Aga muidugi, mis on, hea, on see, et arst, see loeb ise igasuguseid käekirju. Aga jah, tõesti, me peame väga palju kirjutama ja see on, aga mul oli ka koolis juba kirjatehnika kolm esimestes klassides, nii et ju seal ka mingil määral pärilik. Arstiteaduskonna üliõpilastel tuli eksamil nimetada viis põhjust. Miks ema rinnapiim on soositum kui lehmapiim. Üks üliõpilane vastas nii. Esiteks, see tuleb kiiremini. Teiseks, see on puhtam. Kolmandaks on kindlas kohas. Kas ei pääse ligi. Neljandaks. Seda on hea kasutada reisil ja viiendaks, seda pakutakse meeldivas pakendis. Kui teie, doktor Tiiu Aro, oleksite pidanud seda vastuste hindama. Mis hinde see üliõpilane oleks saanud? Vaimukuse eest nelja kas teil on olnud üliõpilastega tegemist? On olnud põgusalt jah, ma, mis aasta jagu olin poole kohaga assistent ka. Aga minule nad vastasid enamasti kirjalikult keerukatele küsimustele ja ma olen ka loenguid pidanud ega täiendusarstidele, aga ma ei ütle, et see mulle nii väga oleks kõik meeldinud, miks ma ei oska öelda, kas ma üldse pean tunnistama, et ega mulle ei meeldi esineda? Mul tekib mingi niisugune halb enesetunne, ma ei tunne ennast kindlalt, kui ma pean rääkima asjadest, mis mulle tõesti väga palju korda lähevad, siis ma tunnen ennast vabalt ja hästi, näiteks nagu praegu ma ei tunne mingisugust nihukest ebameeldivustega pinget. Aga kui ma pean, kuigi ma mingil tõesti nagu öeldakse etteantud teemal, siis. Ma tegelen endaga ja liiga palju ja see mulle ei meeldi, nii et ma endale tavaliselt niisuguseid lisakohustusi ei võta. Aga ütleme seal ökoloogilistest probleemidest ja emakakaelahädadest ja nendest mometspiris rääkides nendest ma teadsin üksjagu jah, selline kiri, paljud naised unistavad suurtest ja ilusatest rindadest, julgemad lähevad selle nimel operatsioonile. Kuidas teie kui naistearst sellistele operatsioonidele vaatab? No ma leian, et see on, see on inimese vaba valik, mida ta teeb. No mina sellele lõikusele ei läheks, aga noh, võib-olla mul on ka mitu põhjust, võib-olla ma lihtsalt ei vajagi seda. Aga ma ei oska nii-öelda üldiselt Honkoloogina on siin probleeme muidugi siin ka tehnoloogiad täiustuvad kogu aeg ja nüüd seda päris silikooni juba enam ei panda ja on kaasaegsemad meetodid. Ma leian, et ikkagi enne peaks väga konsulteerima ja peaks oma rindade seisukorda väga hästi teadma, sest kui seal on mingisugust halva asja alget, siis niisuguseid asju soovitada küll ei saa. Kui saaksite valida, kas olla mees või naine kumma valiksite? Absoluutselt alati naine, ma olen selle üle mõelnud ja just siin viimastel päevadel ka. Ma mõtlen, et ega meeste elu on kohati keerukamgi arvateni. Arvan jah, sest naine leiab enda maandamiseks võib-olla koduseid tegemisi, kas siis söögitegemist, pesu triikimist lihtsalt naiseks olemine võtab temalt üksjagu energiat, mehel on tähtsam ennast realiseerida kui töötegija pluss rahateenija ja nii edasi ja nii edasi, nii et ma ei kadesta mehi ja ma olen hea meelega. Kas tunnete end paremini naiste seltskonnas või meeldib teile meeste seltskonnas viibida? Vot ma ei ole kunagi selle üle mõelnud, ütlen ausalt, mulle meeldib võib-olla siis segaseltskond. Aga ma ei tunne ennast, ma ei tunne ennast halvasti kummaski seltskonnas, ütleme nii. Kuidas teie ennast maandute? Igatahes mitte alkoholiga isegi veidi mitte ei veenev, tähendab, ei, ma ei ole mingi karsklane, aga minul ei ole maandamiseks vaja alkoholi, mina maandan ennast tõesti, nagu ma ütlesin, muusikaga hea raamatuga kahjuks, mille jaoks jääb järjest vähem aega, lihtsalt silmad on õhtuks nii väsinud, et ei jaksa lugeda ja uni tuleb peale, raamat kaenlas. Hea toiduga teinekord. Ja hea seltskond seda aega ikka jah, lihtsalt võtad kätte, lepid kellaaja ja lähed sööma kuskile. Kui tihti te Tartus käite? Järjest harvemini? Jah, tütar on Tartus, tütar an Tartus, tütar on tudeng, 20 aastane neiu, tema käib siin ka, tema käib singa, aga tal nagu oma elu juba ja ja selles mõttes ta noh, me helistame praktiliselt, aga õhtu ja aeg-ajalt ma tunnen ka noh, niisugust füüsilist puudust temast, aga. Ta on olnud iseseisev juba väga-väga palju aastaid. Nii et see ei ole probleem meil, et me oleme eraldi linnades, kas olete Tallinnast sõpru ka leidnud? Olen üllatav ja olen uuesti kokku saanud oma vanade sõpradega, kes on enne mind juba siia sattunud tülite. Kunagi Ivo Linnaga suured sõbrad, milliseid päevi nendest Saaremaa aegadest meenutate kõige sagedamini küsibki? Ivo Linnaga Me saare majal olime niisugused lapsepõlvesõbrad, aga ma julgen öelda, et meist on kuskil üheksakümnendatel aastatel saanud jälle hoopis hoopis paremad sõbrad edasi. Ja Saaremaa aegu ma ei oskagi muud mäletada, kui ta mul akna taga käis ja ja, ja, ja nii edasi. Aga, aga nüüd, et ütleme siin kuskil 91, kaks kolm, oleme me pikki filosoofilisi kõnelusi pidanud ja 11 võib-olla elu rasketel hetkedel niimoodi reaalselt aidanud. Ja noh, ma pean teda ikka oma väga heaks sõbraks. Kas siin on muutunud? Pisut küll, aga ma pean ütlema, et ta mulle niimoodi eakamana üldiselt meeldib rohkem, kui ta mulle meeldis kooli ajal. Missugune poiste kooliajal oli, siis ta oli niisugune kõhnakene ja rõõmsa näoga ja nisuke väga elav. Nüüd on ta niisugune rohkem välja veetud ja me igatahes andeks, väga huvitav inimene. Jah, oli ta hea õpilane või? Minu meelest oli ta niisugune keskmine õpilane, ta tegi koolis hea meelega juba siis bändi ja ja nagu ta tihtipeale on minu isa hea sõnaga meenutanud, kes oli toetanud seda kaasaegse muusikaalgatust koolis, ei saa mul ka niisugune muusikamees ise olnud. Ja ta oli väga niisugune tragi ekstüdrukutest ikka pidasid küll, aga minul temasse nihukest suhet ei olnud, siis me olime lihtsalt siuksed. Head sõbrad. Kas teiega viisi peate? Ma olen isegi seitse aastat muusikakoolis õppinud ja klaveri erialal diplomi saanud, mis te räägite ja kuidas need klaveriga Kuressaarest seal seina ääres seisab, aga ma väga harva istun sinna taha, aga laulud ma tunnen ära ja tead, ma tunnen ära ja viisi pean ka, kus ja kellega viimati tantsisite küsib keegi? No võin öelda, kus ongi võib-olla, kellega ma jätan saladuseks, viimati ma tantsisin rongis, mis restoranvagunis, mis oli spetsiaalselt reserveeritud ja tellitud ühe 40.-ks sünnipäevaks ja see oli neljandal oktoobril. Ja see rong sõitis, vedur koos selle vaguniga sõitis Rakvere ja tagasi. Ja seal ma tantsisin, mis tunne oli rongis tantsida, soovitav? Reivi riideid te mitte mingil juhul endale ei osta, roosasid kunagi pole olnud? Noh, võib olla väga, väga lapsena on olnud maid ei, mul on olnud mingi roosa soonik, kampsun ka kõrge kraega, aga, aga üldiselt roosat ma ei armasta. Öeldakse, et noor on see, kellel on rohkem unistusi kui mälestusi. Kas teil on veel palju unistusi, on, millest unistate Tiiu Aro? Millest ma unistan? Unistan sellest, et ma saaks omale võib-olla veel kunagi kodu mõttes ka jaladal, sellepärast et ma olen, olen nii mitu korda oma eluviisi ja, ja, ja kõike seda muutnud. Ja, ja kuna ma nüüd tõesti detsembrist alates olen jälle nii omamoodi kodutu, ütleme mis sest, et Saaremaal on kodu, eks ole, Tartus on kodumist tegelikult nüüd on juba tütre kodu ja ma tahaks, et mul oleks päris oma kodu. Sest see praegu, kus ma elan, hästi, ma pean teda tinglikult oma koduks, aga, aga ta ei ole minuga. Ma tahaks tõesti päris oma kodu. Kas tahaksite Tartu naistekliinikusse tagasi minna? Ma olen selle üle väga palju mõelnud ja ma olen andnud omamoodi veksli välja, et kui mu ministri amet kestab aasta, siis ma mingil juhul tagasi ei lähe ja mulle praegu tundub, et see niimoodi saabki olema. Ja tõenäoliselt ma sinna tagasi ei lähe, sest elu on nii palju muudatusi kaasa toonud, et mul ei ole nagu. Ma ei tahagi nagu Tartusse tagasi minna, mis ei tähenda, et mul ei oleks kahju sellest kollektiivist ja ja ma läheksin selles mõttes küll hea meelega, aga ma ütlen ka seda, et ega niimoodi tagasiminek ei ole nii lihtne ja see ei ole lihtne minejale ega ka sellele, kes kes peab vastu võtma selle tulija. Nii et ma arvan, et ma olen teinud õige valiku ja naistekliinik, kus me enam tagasi ei lähe. Avate siin oma firma. No mind on siin lohutatud, et teks ministri tiitel avab nii mõnegi ukse ja, ja ma loodan, et Ma olen veel selles vanuses, mitte päris pensionieelik, et eks ma töötuks ei jää ja võib-olla siin tõesti koopereerude mõne mõne hea kolleegiga ja tõesti olla naistearst edasi. Suur tänu teile Dio aru, et tulite stuudiosse küsimustele vastama. Öelge, milline küsimus teile kõige rohkem meeldis. Selle esitaja saab auhinna. See küsimus unistuste kohta ja mälestuste kohta. Persoone saate külaline oli sotsiaalminister Tiiu Aro. Persona saate auhinna võitis Rein Valge Pärnust. Soone saate järgmine esineja on Kalle Randalu. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.