Mul on vaid üks küsimus. Kas on võimalik unustada seda, millest räägib laines trastes? Ma mäletan, et Tallinnas on väga vähe inimesi, kes teavad, kus asub ratta. Täna. Ega ei teagi jah, siin isegi väga lähedalt, inimesed ei tea. Ei ole kuulnudki. Kaks maja, millal see maja on ehitatud? Kolmekümnendatel aastatel? Isa ehitas, lisage Jaaieneil. No mina olin kümneaastane, siis kui me siia kolisime siis ta ei olnud veel päris valmis, ülemine korrus oli veel ehitamata ja kui me ise sisse tulime, mis töömees isa oli või mis ametit ta pidas, isa oli vedurijuht ja siis 41. aastal meid viidi ära, isa ei olnud kodus, kuni ta ära viidi. Aga isa tuli järgmine tuli koju, neid ei olnud enam ja jäi ise siis ootama koi, mille teda viieks armask enne teda saab perega kokku. Ja sellepärast siis laskis ennast tavaliseks ning ta oleks võinud kõrval hoida. Tuli ta tagasi. Ei ta last 42. aastal maha. Ma sain selle kohta teate, lasti mul alla kirjutada sellele luga, sellele dokumendile on maha lastud 42. aastal. Juunis. Ah teile teatati seda juba Venemaal? Venemaal ja siis noosidest tuldi sinna ja anti mulle allakirjutamiseks, et hukkunud on mulle teadvustatud. Tuletame nüüd siis täpsemalt meelde neid kaugeid ja süngeid aegu. Kuidas need saabusid. Te olite. Me koolitüdruk, mina olin seitsmeteistaastane, siis jah. Ja vend oli 19, kodus olime kõik, see oli vastu hommikut öösel. Ja kolmekesi tuldi järgi, üks oli igatahes meremees, madrus oli üks, teisi ma ei mäleta. Mäletan, vend magas, nelja ema läks üles ajama. Et tuldi siia. Et ma ei tea, mida nad tahavad. Vend ütles. Löö välja, et las tulevad hommikul tagasi. Ja siis tormas kohese venna juurde ja kamandas uudist välja kohe ja käed üles. Ja kuigi tal ainult trussikute väel otsiti, patsutati läbi kõik. Hakkasime siis riidesse panema, käiski voodist välja tulleritsi, pannaksime riidesse panema. Nii koosnevad pöörisid ära. Kui me saime riidesse panna ja hakake pakkima, et pool tundi on veel aega. Ja lähete kuulutada väljasaatmisele. Tallinnast Tallinnast 50 kilomeetrit, öeldi, valetati ja tähendab valet. Nad valetad kogu aeg Tallinnast 50 kilomeetrit öeldisena hakkasime pakkima. Ja Ma ei tea, mina igatsesin, pakin mitte midagi, sellepärast ema lakkus paha. Andsin emale nuuskpiiritust, aga vend pakkis siis asju nii palju, kui ta. Oma sugulaste juurde järgmine päev, nii et meil osa asju oli juba välja pandud, vaadatud, mis sinna kaasa võtta. Meie seda muidugi olid, suveasjad, niipalju kui vend võttis ainult vend võttis oma riided kõik oma ülikondade, talvemantlite, suvemantlite, kõik asjad. Meil oli emaga vähem nii palju, aga no ega väga palju ei saanud tutega, meile öeldi mingisugune norm ka, ma ei mäleta, kui palju see oli, see oli 30 kilo või kui palju võiks üldse kaasa võtta, ega nad nii väga palju lubanudki võtta. Kas vend hakkas taipama siis, kui ta võttis ka talvepalitu? Nojah ju ta siis taipas ja ja siis, kui me istusime autos juba auto täitsa siia maja nurga juurde, kohe majutus juba istusime sisse madrus, veoauto, siis madrus viskas mulle padja autosse, ma viskasin seal tagas talle. Ja siis sõitsime ära, kui me sõitsime Pärnumaal, viidi pääskülas, siis ma nägin Teeerrsiisis mitmel pool veel olid autod, veoautod, ka inimesi pandi peale. Mis kellaaeg, see kõik toimus? Ma arvan, trummid ja niisuguse kolme-nelja paiku vasta inimpulmast hommikupoole ööd ja hommiku põled ja nagu me Täskulis jõudsime, seal oli juba kaubavagunid olid reas, kõik, seal oli palju inimesi juba. Ja siis pääsküla jaamast taheti sidend viie teise vagunisse, ilmselt oli nende nähtud ette arreteerida koos isaga. Aga ema hakkas nutma ja meil olid asjatult koost pakib, need lõid käega ja siis mind pandi ühte vagunisse kõiki. Kronkse lootus või ma ei tea, seal ikka väga pikk. See oli väga pikk, aga mul isa rääkis juba ennem, et midagi on tulemas. Vagunitesse tehakse, et loomavagunitesse tehakse, narisid sisse. Et ei tea, mida see tähendab, et miski midagi on tulemas. Aga noh, keegi muidugi niuksed asjas anditena kark. Vot seda ei olnud ükski normaalne inimene ette kujutada ei üldsegi. No ja siis me, tädi sai teada, viskasime aknast kirja välja ja siis inimesed korjasid üles riigiti isegi tuli sõitis meile kuni Narvani järgi, aga ta ei saanud enam kätte, me olime üle piiri. Seda ta hiljem kirjutas meile ja siin Eesti territooriumil läks väga kiiristaga, sinipakume üle vene piiri läksin, siis läks väga aeglaselt, sest igal pool jaamades seisime ja vastu tulid kogu aeg sõjade rongid meile. Nii et see, et venelane ütleb, et ta ei teadnud üldse, et sõda hakkab, tal oli kõik teada ja oli ettevalmistuseks igal pool sõjaline ešelon tuli meile vastu, aeti meid jälle tupiktee peale seisma seal ja ja siis juba enne Leningradi juba seal tee ääres juba. Poisikesed kirjasid meie käest küsisid leiba, suhkrut, seal oli mingisugune toiduvagun, oli meil kaasas vist ka, nii et aeg-ajalt, kui teatas lasti maha, siis sai sealt vagunist osta midagi süüa. Kas te ise võtsite toidukraami kaasa? Meil oli ainult üks, üks pea juustohi keldris, selle oli vend kaasa võtnud, muud mitte midagi. Ja põhiliselt oli meelika suveriided, ainult talle, mantel oli aga niuksed soojemaid, riided, kampsunid, niuksed, asjad, mitte midagi, jalanõud samuti suvi elanud. Sest ma tean, et vend, lind asju ajasin, vend käis seal poes ja siis ta ikka rääkis mul jälle. Keda, missugust tuttavate jälle nägi, nägi seda? Paldiski linnapea poeg. Aadress oli vist ta nimi. Aga ega see niipalju kui poeni sai liikudes, need, need olid püssidega kakamask. Nii, meil läks sõit tennises võite mind maha rongi pealt is oleva tööl olnud, nii et siis oli sõda juba alanud. Kui me seal teenisid mind maha, võiks sõda juba alanud, nii et venelased meid läbi linna viidi koolimajja. Siis venelased juba karisid kõik, et sõjavangid, Nimtze Smid viidi koolimajja. See oli kaheksa vapustav elamus, ma ju niisugused koht muidugi siis pärast hiljem muidugi näginid, aga siis oli igatahes see koolimaja WCs oli midagi õudset, tahad haises nii ropult ennist hunnikud igal pool ja seal midagi kiropolise, sinna viidi meid. Mis seal nüüd, kui kaasmik pandi laeva peale laevaga viidis jätkat mööda alla libiaasi ja seal oli siis orjaturg, sinna tulid siis kolhoosi esimehed, sovhooside direktorid välja, valisid omale siis tööjõudu, muidugi väikeste lastega perekondi, keegi ei tahtnud neid enamasti suunati kolhoosimeel, pandi sovhoosi siis 23 kilomeetrit oli säält keskusest eemal. Kuidas see valimine toimus, kas seal oli mingi jutuajamine ka või ta lihtsalt viskas pilgu peale? Nojaa, pilgu ikka peale selle järkudes, kiik on suuteline midagi tegema, tööd ja. Ega muud polnud ja kõik käis ju venekeelse vene keelt ei osanud siis sõna, mis oli, oli ta vaigub, davai, see käis iga asja kohta, mine ja tule ja võta ja Toycoli davai. Ja siis läksime, hakkasime sovhoosi poole kõndima. Asjad pandi hobuse peale, ise läksime jala. Kaugel see oli 23 kilomeetrit. 23 kilomeetrist oli päevatee. Jah, umbes ja siis me saime sovhoosi ja sovhoosis oli siis klubi meile eraldatud, sinna klubis olid sisse tehtud narid. Nii et seal metsis oodati juba mitmekesi, tuleksite või? Meid oli palju, seal oli palju perekondi. Klubis see suur saal oli täis meid, meil olid täiskasvanud, poisid olid perekonna, siis meid pandi kõrvaltuppa, aga sinna klubi suurte ruumis nõiad, ainult naised, naisterahvad, kõik küll väiksed lapsed, aga meilid, täiskasvanud mehed, aabitsatest täiskasvanud poeg, see oli 25 aastane Arno. Minu vend Aaviksoo, Aaviksoo, Aaviksoo oli Rakvere linnapea pere. Ja siis olid salud Sergei Boris ning isa oli vist vist oli politseinik. Ja minuga enne tõin neljakesi, olid täiskasvanud poisid, meid pandi eraldi siis teise tuppa, aga ühiselise ühises klubis olid siis teised kõik. Ja ühel pool kõrval oli meil siis Poolast ongi Poola vangid ja teine pool olid siis hullud Kiirovi Seewaldi toodud tööle, sinna sovhoosi ka. Ja siis me hakkasime sovhoosis tööl käima, metsatööl, jalanõusid meil muidugi niuksed joones ostsime, viisud, tuli osta isegi ümber ja Liisu Dianaga, millega ei miljon millegagi minna ja samuti meil riideid. Ja siis mul tehti täitsa uus talle, mantiliselgaksin metsadel käima. No kõik oli nii, mul oli veel mingisugune vanasti tollel kantinukest valged tolmumantlid, nagu olid suve niuksed, kui seest oli nagu kummiga peatamisena hallikas. See oli peal, aga selleks narmastega alguses ta ikkagi natuke kaitses Montelt. Mäletan, kuidas kuu aega olime teinud, siis propika naeris ja ütles, et mul on mantlist jälgi ainult krae taskud maanteel lihtsalt narmendab kõik. Pika oli admiral Pitka keskmise poja Stanley abikaasa. No ja igatahes no süüa oli seal. Ma ei tea, kolhoosist Anti mingist lobiseb võisele, tähendab sovhoosid sööklas, aga seal midagi õudsat raha me muidugi ei teeninud midagi. Sest meie normi täitnud seal oli nii suur Normul ja ega meie poolt metsatöölisi keegi normi täitnud need minul oli, naistest oli veel kõige suurem palk mulle 25 rubla oli kuus, sain kohe metsatööl, käisin jahupuud, maksis 1200 rubla ja ja siis kartulipuud 300. Meditsiinis on 25. Elasime ainult sellest, mis me müüsime oma riided, nii palju meid kaasas oli. Ja kui me neid enam müüa ei olnud, siis me saime niipalju, et me käisime NKVD-s rääkimas, meid lubatakse minna kolhoosi. Sest kolhoosist saime ikkagi maad, oleks saanud midagi maha, teen Sobusipundi midagi. Ja siinselt sovhoosist saime ära. Läksime kolhoosi, noh, seal oli kaaluksime, esimene suurem siin kolhoosi, me oleme ainult rohu peal, sõime nõgesed Maltsad ristikuõied. Ja siis kartulikoored. Natuke jõudis jahusse jälle niisugune oli, leidsid, mis me sõime nagu rohelist värvi. Kuidas Eesti inimese tervis vastu pidas, nendes oludes? Aga üldiselt peab ütlema, et pidasime poolse nõgese maltsa aitaski ja kohalikud elanikud suhteliselt mis väga hästi. Kuigi neil oli keelatud meiega rääkima tohtinud miga üldse rääkida, aga aga nad väga hästi suhtusid meisse, kuigi nad ise olid äärmiselt vaesed, kõik. Aga meedikud püüdsid aidata. Te mõtlete rea kolhoosnik? Ja ei, sovhoosi töötajad olid väga, ei maksa rääkidagi. Miks seal olid kõik niuksed loodrit ilma kindla elukohata, niuksed, joodikud ja aga kolhoosnikud olid ka midagi muud, tal oli oma maja siis tal oli aiamaa, tal oli oma lehm, nii et tal oli hoopis teistsugune suhtumine ikkagi. Ja nyt rea vene inimene on ju väga hea inimene. Väga vastutulelikud, väga head olid meie vastu. Aga kes need kamandas, siis seal Kerstile töökäte näit. Kolhoosi kolhoosi esimees, normid määravad, kolhoosi esimees oli väga rahul, meega kolhoosisid nad meil oli üks maja, oli tühi santi, millise maja. Ja siis me saime niimoodi, ega me gurusid ka midagit, seal oli ainult töötegemise rõõm. Aga me hakkasime kudu Martelli sinna pidi ketrama ja kuduma. Mina muidugi kedrata ei osanud, aga ema tuletas siis noorepõlve meelde. Talust pärit ema ketras kahe inimese normi ja mina kudusin kahe inimese normi. Siini saime sealt artellist, saime 600 grammi leiba päevas. Kulust ei saanud midagi, siin olime Allab hiljem, kellega me koos kinnistasime ka. Allaga olime ühes kolhoosis, Me käisime nagu Hiiu naised. Vartide tee oli alati kaaslasi kui põllu peal, seal ju kõik niideti võiti maha. Sirkidega. Kaer, oder, nisu, kõik köideti, vihku, teised kõik võeti Sirkidega maha, seljad olid nii haigilistkümne. Natuke istusime selga, sirutasin, siis kudusin lõunavahekooli kulusid, naised tulid, kuivaksid oma loomi talitama nihukest paar tundi lõuna vahel, siis nelgudusine. Inimene Ma q, normid seal täis ja sealt saime leivakulusid. Ei saa, mida. Ilumaamajapidamist. Kas kogu eestlaste pere läks kolhoosile, teie pere? Ei, kes, kuhu läks, aga kõik muidugi ühte kulusid võtnud, nii palju vastu jõunud eluaset anda ja. Aga enamus läksid kõik laiali ja ma teistest ei tea, sellepärast ka, et kui meid arreteeriti, siis nagu kaotasime sideme sellega. Millal ja miks teid arreteeriti, millesti süüdistati siis? See olid ausad nõukogude inimesed, töötajad. Olime küll jah, aga asi oli nii, et kui me 41. aastal olime seal sovhoosis selles klubis. Meil hakkas üksakas nuhiks kohe NKVD tööle. Türklane Inger oli ta rahvusel, Kirta lüüli kuutonen ja tema oskas noortest ainukesena vene kilta värvat esimesest päevast ja ta hiljem ütles ka ta ei, ainult tagasi ta hiljem ütles ka, et on NKVD nuhk ja tema hakkas üles kirjutama kõik, mis keegi rääkis. No ei osanud sellest alguses muidugi mingit numbrit teha, no on uhku on, räägime sellepärast, et ühtigi midagi ei olnud teinud, meie partisanidega sõjas käinud ega midagi ei tulnud üldse selle pealegi, et sealt ka midagi võiks tulla. Ja detsembris ma mäletan nii selgelt missimist klubis istusime Allaga pursuica juures, seal raudtahi mehike oli. Istusin seal ääres ja rääkisime, olin niisugune kõlakas, käis ringi, et üks eesti poiss on tahtnud ära minna Türki. Türgi piiril saadi ta kätte, meie hallaga naersime, ütlesite, mis see poiss seal Türgis pidi tegema, et iseasi, kui meie oleks läinud, et minu arust pole haariumisse sattunud. Aga mis see poiss seal tegema pidi? No mina olin siis 17, alla oli 18 ja arutasime, rääkisime sellest haarimist, et oleks huvitav ka ikka sinna Türki minna. Ja muidugi pandi kirja kõik. Aga kohe ei reageeritud selle Nad kogusid lihtsalt andmeid meie kohta. Ja siis, kui no see oli oma töö teinud, ta oli kõige kohta siis rääkida, mis ta iganes seal teadis, mis inimesed palju kontrollis, et kui on omavahel oma juttu, mis nad ütlevad, räägivad nad kõik oli kirja pandud. Ja 44. aastal hakati arreteerima. Aga ennem seda viidi, seesama Herta viidi ära Moskvasse. Tema läks seal, õppis nähtustel, tahtsin teil seal kuskil, täiendas ennast, hiljem tuli siis peale sõda tuli siia Eestisse, kindlasti pole siin ta paniga inimesi kinni. Ja ta kirjutas emaliselt kirjaga, ema jäid sinna, kes hiljem võib-olla ema läks järgima, seda ei tea. Emalgi ütles kirja, ema luges veel sinikirja ette, ta kirjutab, et ma olen oma õige tee valinud ja ma ei kahetse midagi. Oskust. Jah, jah. Ja siis peale seda hakati meil arreteerime, esimene portfelli, seitse inimest. Seal oli minu vend oli ka, üks naine oli Salme Johanson oli. Nendel oli vist kui ma väga ei eksi, Harju tänaval vist oli Friedrich Johnsoni moe äriõlist. Tema läks hiljem segaseks vanglas. Siis olid salu poisid, Aaviksoo sarnik. Hiirtel on, see oli esimene seitse, siis läks, mõni aeg läks ja siis oli võiti Saarne külas, seal olid Jutalender ja Veera, pika olid kahekesi seal külas. Ja siis kuulsin soli naaberküla, kuulsime, et NKVD must hobune on seal, et kedagi viiakse sealt. Kerge sõidukaarik selgunud, NKVD mehed sõitsid ringi ja kui see juba kuskil siis tead, et seal midagi juba oli teoksil. Ja me läksime, jätsime töö pooleli, läksime alla, läksime otse läbi põllu, veel jooksime sinna, et näed neid veel, kes seal on ja mis seal tehakse, aga jutt oli ära viidud juba, tähendab, veereb ikka, võeti siis pika keskmise poja abikaasa ja siis sügisel sain mina kiirulist käsu mad men ilmuma linnale pakki tooma. No seal oli muidugi, selle kavatseb mind kinni võtta siis, et nad ei viitsinud ise järgi tulnud, ma olen ise siin, aga ma läksin sinna ja minuga koos tulid hirved ja, ja siis tule meelde, praegu teenib krooniga, tulid Aaviksoo, tulid Muuga kaasa ja sõitsime laevaga, läksime sinna, nad said loa ka, viivad nende lapsed kinni kuusika Kirovisse. Sõitsime laevaga siis sinna. Ja kui me jõudsime sinna, kus vastu võetakse neid pakke, ilmus üks mees sinna. See vahtis mind kogu aeg. Ja mul on niisugune paha tunne oli, kogu aeg käis ja vaatas seal ringi, mitte üks sõna ei rääkinud, ligi ei tulnud ja natukese kadus ära. Siis ma tundsin uuesti jälle, mul hakkas niimoodi, kohe vaatasin ringi, nägin, oli teine pool ja sealt jälle vahtis me lõpuks siis ta tuli juurde ja Aaviksoo irvelannaks temaga rääkima, mina ei rääkinud midagi, küsinud ka midagi ja ta rääkis nendega juttu üle nende õla, vaatas kogu aeg mind. Miks te ei räägi midagi? Mõtlesin, mis mul ikka rääkida on, et ma tean, kus vend on ja. Lubati meil siis lõpuks need pakid üle anda, siis ta lõpetas piiramise ära, läks ära, lubati meile ööseks jääda, siis Kirovisse, kolhoosnikute kodusse, et hommikul lähme tagasi, andsin muidugi ära kõik, mis meil kaasas veel kõik raha ja toidu ja kõik mütsid, laevaga sõidame kaua me lähme, et seal ööpäeva peab vastu. Ja hommikul siis, kui me läksime Kobri Kuujõgi hakkas jäässe tõmbuma juba. Aga siis, no päris kindlasti Kaiuljudiku, oodake veel, vaatame, et võib-olla ikka üks laev veel läheb, aga lõpuks õhtul öeldi, et ei lähe ja siis me hakkasime jala tulema. Sul 180 kilomeetrit? Esimese juhtum ei käinud kuigi palju meil muud siis kaasas kui ainult jahu. Sellepärast, et jahu ei võetud vastu. Esimene kolhoosnikud, ööbisime, saime sealt tulist, lekkis tikkimine üht jahuckertti. Nii me siis elasime ja reede saime, kui riiediuminark jõudsime tagasi. Ja siis aasta hiljem mind arreteeriti, tuli seesama mees. Ütles mulle, noh, näete, saimegi. Et mul oli teie arreteerimise käsk taskus, aga mõtlesin, et lask kui aitab teil aasta. See oli siis 45. aasta sügis. 20 septembris Me uuesti läksime see 180 kilomeetrit jala, jälle. Konvoi sõitis hobusega, aga siis me kõndisime jala, mina alla. Anssoni Juta Lember. Olime viimased meid võttis kolmekesi sellest suurest grupist nõukogudevastasest grupist. Siis läks elu kergemaks ütlema, sellepärast esimesed aastad 41 kuni 45 kolhoosis sovhoosis oli igatahes äärmiselt jube. Sest neil ei vastavaid riideid, ei jalanõusid, ei midagi. Hobustega vedasi mind talvel 20 kilomeetri kauguselt vedasime hobustes. No seda heina ja ristikut ja õlgi ja hobused olid viimased kroonilised, kõik paremad oli võetud sõjaväkke. Rakendus oli ka, kõik sõlm oli sõlme peal, mingite paelte kastiks seotud ka paremad olidki tera antud hobune, sinna ta jõudis veel minna, aga tagasi tulles ta iga viie minuti tagant oli uuesti pikali aisade vahel jälle tuli lahti rakendada seda kõik paljakäsi külma ilmaga 20 muidugi vähemalt seal alati talvel vähemalt seal ei olnudki. Sest ta kõike pidi paljakäsi tegema, sõlmedki lahti, harutama, uuesti üles upitama, hobuse uuesti ette rakendama. Ja siis, kui ta natuke ma sõitsin jälle uuesti pikali. Nii õudselt sai külmetada ja muidugi nälg ja kõik niisugused asjad. Seal see oli igatahes kõige jubedamad aastad vanglas kõrvalt oli tunduvalt kergem, see oli juba kiskuma juba kinnistunud, siis oli juba piir lahti, siis mu tädi saatis pake mulle, jah, juba elu läks kergemaks. Vanglas me saime ka kiiresti kaks nädalat või kaks kuud kinni selle vanglatoidu peal. See toit oli pärast kohutav, see oli sügisel räägis, korjati kartulite korjamine, käin sõrmeotsa suurused koorimata, kartulid olid siis supis, mingisugune hall vedelik kolisid niuksed koorimata, kartulid, jupid seal sees ja siis mingisugune putru näiteks tundnud nälga otsekohe seal vanglas võib-olla asun, selg oli suurem, nälg. Aga noh, pidevalt sain mõelda toidu peale, küll. Unes nägi ning toitu ja kahe kuuga sai hakkama selline piisamat laeka. Selleks nendel oli eeltööd juba kõik tehtud ja ja esimene asi, millega nii oli see, et need, kes tahtsid Türgi haare, mis seda, et mina tahtsin minnes oli nendel teada, aga kes veel tahtsid türgi haare misse minna. Ma ei ole päris selge, milles teid siis süüdistati, ikkagi. No esimene oli kohe türgi haaramisi, tahtsime minna, vot sellise jutuajamine seal, mis me näeksime. Kas üks mõtlev inimene saab seda tõsiselt võtta? Et ega nad ise seda ka ikka päris tõsiselt ei võtnud, aga aga vähemalt kolm ööd-päeva hoiti mind kogu aeg. Kutsuti kogu aeg välja, need päeval ei lastud magada, ööseks kutsuti sinna ja mitte seda, et kas mina tahtsin minna seda siis nad teavad, kindlasti mina tahtsin minna, aga kes veel kaasa tahtsid tulla, see oli väga hull. Ütleme nendel teada, see ülekuulamine oli Kirovisse Jajaja baklas jah, jah. Ja see oli sama ülekuulekas vennalgi oli. Ja lõpuks siis, kui nagu ma kuidagi niimoodi vahetpidamata Isamaa lõpuks oli, nii et tema hakkas lehte lugema ja siis küsisid lehe. Tahtsite minna, ütlesin, ei tahtnud. Niimoodi käis lõpuks ja ma sain aru, et midagi nagunii ma pean tegema olemas, et ega mind välja ei lasta ju midagi, mingi süü peab mul olema ka ja mõtlesin siin üldse mitte türki haarem jäägu siis nii, et järgmine kord, kui ta nüüd kutsub välja, siis ma ütlen, et tahtsin küll ja oligi nii, kutsus, ja no see oli natuke oli vahet, kutsus uuesti välja Est jube, sättis ennast istuma, võttis lee juba kätte ja siis nii muuseas küsis mu käest, et Türki valimisi ei tahtnud minna, mõtlesin, tahtsin til. Siis ta kargas püsti, tooli pealt tahtsin ma siin ja et ma just mõtlesin, et ei muidugi teada, et ma ei tahtnud minna, aga ma näen, et teil hädasti vaja seda, et me oleksime läinud, siis jäägu nii, et ma tahtsin immildi Talle. Ei, me oleme väga objektiivsed inimesed ja kui te ütlete, et ei tahtnud minna, siis nii jääb, et ei tahtnud. Siis jäi nii, et ei tahtnud minna. Ja siis ta läks seekord kohe ära ka. Aga siis järgmine kord siis see väga objektiivne inimene siis tegi mulle nii need noh, et et saad aru, et kui te siin olete, siit välja ei saa, ma siin sellest me oleme aru saanud juba sellepärast ma olingi nõus, türgi haarang on, mulle sobib see küll. Et ei, et aga et nõukogudevastane agitatsioon jääb, teil ikkagi, on siis 58 10 11 ja grupi grupiviisiline oletagiteerium nõukogudes Viljandisse. Ja siis, kui mind viimast korda kutsuti välja siis oli mu vend juba surnud. Lindsay, peksa üle kuulmite suurib peksu tagajärjel ja, ja siis tema toimikud juba tagasi tulnud, nii et ilmselt tal oli siis noh, ta oli minu venna ülekuulajaga, aga vennal oli üks, teine oli ka. Ma tean, seda nimetati sisevangla hirmi õuduseks, Ivanovi nimeline üksildane tallimised, jube äärmiselt paslik mees ja see oli esimene kord, kui mina seal olin, ülekuulamisel mind kutsuti, seda oli ka kabinetis. Ja kui mulle räägite mõõdmat türgi rämps, ma hakkasin naerma, ma ütleks selle peale. Ja siis hirmsasti, vihastas Ivanov ja tagus rusikaga vastu seina, ütlesid, et, et määratud olete väga heas tujus, aga te lähtevalgemas kui sein siin, et ma saadan teid maa alla? Ei, mitte üksikust, teeb päikest, natuke päevavalgust kaine. Ja siis joonise minu üle kuuleks mulle hiljem oli see sellele hakkasid nagu pahasid, hea küll, hea küll, me räägime ise edasi ja siis Ivanov läks välja, aga vennal taoti pähe, kas siis ükskord löödi või siis pidevalt nad tagusid sellega, millega mõõdetakse riide kanged riidepoes. Tanis on suurem ja tugevam, mitte tavaline, joonlauda ka niisugune. Ja sellega üle laua niimoodi ulatus parajasti lööma. Ja siis, kui ma läksin viimast korda sinna, siis oli venna toimikul ilmselt tagasi tuleksid, et ma läksin kindlasti tükk aega oli vait ja ütles mulle, et te olete väga oma venna moodi. Ja ma kohe arvasin, et et kindlasti Roonetel surnud. Sellepärast siis, kui ta suri, kuulsin öösel, ta hüüdis mind nagu. Ja kui ma hiljem sain ema käest kirja, siis täpselt Siguudadest. Ja siis ta hakkas mind nagu trööstitus, lubati ka teile, palju ei anta no viis aastat mitte rohkem. Ja siis ta küsis mu käest, et kas te tundsite Guttanini, Jenneri emad, mõtlesin, tundsin küll. Vot nendelt tungisin teie kohta, ühesõnaga muidugi oleks pidanud seda ütlema, aga et see Guttani Jameerima teine oli Ottoneerima. Ja tema poetagi sinna meie hulka, ta oli sõjaväes ja sai nagu haavata. Aga siis vaevalt vaevalt ta natukene lonkas. Siis ta puistati meie hulgi sinna maha, neitsi tegi ka niisugust tööd seal. Tanel oli siis ingeri naine jääs ja näitleja kirjemani. Ja ja tema pani kirja kõik ja. Siis ma saingi viis aastat molentigi ja alla sai viis aastat, aga ja siis, kui me kohtusime, siis meil oli, advokaat oli ka ikka võetud. Ja advokaat siis hüüdis mulle nii meeldis, niisugune vanamees oli? Ei, ei, riigi poolt oli meile ette nähtud ikka. Aga ilma tõlkide ta käis, kõik ei olnud. Te hakkasite rääkima, et oli vanamees. Vanamees oli ja ja siis hüüdis, muidu, vaadake. Nad on ju lapsed alles. Aga ma, meil on meile kahele nagu oli, aga ma ei tea, siis lenduril ei olnud. Kes küsiti meilt, kas me veel teeme nõukogude vastase agitatsiooni või muidu ma ütlesin, et me ei tee. Aga siis Lindneri käest küsiti blenderis, et ta ei tea. See lause maksis kaks aastat. Ilmselt jah, Linderiga laagris koos ei olnud kordagi, ei sattunud kokku, aga hiljem ma nägin teda veel. Aga ikkagi me olime koos põhjas. Siis kui meid viidi, siis sisevanglast viidi meid ära laagrisse siis veoautodel, öösel meid viidi, seal oli Eesti mehi ja üks nähtavasti nendest meestest olnud varem seal kiirulibers sõltlaseks, ta ütles meile niimoodi, et kui me jõuame sinna, et siis öelge Te, olete õmblejad, et teid ei viida siis ühiskambrisse. Kambris oli kuni 200 inimest ja seal organiseeriti formeeriti neid etappe, kuhu kedagi saadaks metsad töödele palgiparvetus ja kõik niisugused asjad, mis seal olid. Et aga öelge, tulite õmblediks, teid jäetakse, ei panda ühiskambrisse? Ei, me muidugi tegime, niimoodi küsiti. Et mida te oskate, mõtlesime, oleme õmbleja, Öelge, astuge kõrvaleastumist kõrvale, teisi tähti, ühiskampsi, meid viidi siis tööliskambrisse. Seal oli ees kolm eesti tüdrukut, juba Nemad olid õmblus seal töökojas aga välja õmblejad. Ja leidsime, et õmblejad ostmist ei oska vist, aga mis te siis tegema hakkate? Ainult tellimistööd ülemuste prouadele. Mis toetaks siis vaata, mis edasi saab. Kudumise kodaga kudumisel me olime spetsid juba kodust väljaõppinud. Aga seal kudumistööga oli ülemiseks üks juut, see oli vabakäigu vang, keda ei olnud siis momendil, seal ta tuli hommikul esiks meid vastu võttis, oli ka üks juut, isegi helist ütles talle, öösel toodi kaks õmblejad, see tuli hommikul kohe nagu äratus oli. Feldman tuli kohe sinna, kes öösel tulid. Meie, kas te kudud oskate, oskame, ei lähe ta kuskile. Tulete minu juurde ja me läksime kudumise töökord sain, sellepärast oligi seal kergem laagris, kui asumisel oli kolm aastat, mil õnnestus seal olla, seal kudumistsehhis, töö oli palju kergem ja no siis sai, ristist sai pake juba ja. Aga 48. aastal tuli määrused poliitvangid, tuleb eraldada krimine reaalsetest, seal olid koos kõik. Ja siis meid saadeti ära spetslaagrisse. Need olid siis sunnitöörezhiimiga seal tegelikult tööd üldse ei olnud masti tulnud tööd anda, viidi meid Intaasse põhjas, seal on suured laagrid, Murguta võrgutaja kaugemale kin, taan natuke lähemal. Ja seal oli siis kolm meistri labrit üks naistelaager. 2000 naist oli seal. Aga Nastyljunud Lanne mehed käisid kaevandustes naisigi meistliku koos, kaevandus ei viidud ja siis lihtsalt niisama viitsi, Maega seal. Aga nuusmi igavaks läks. Me läksime tööle brigaad niisugune, kes tegi seal sisemisi remonttöid, mõtlesime härra krohvimise ja olime seal brigaadis, meil täitsa rahvusvaheline brigaad, palju oli seal igast rahvusi. Kõige vähem oli venelasi väga palju leedulasi. Siis oli neid pandi erad Ukrainast. Tšehhi oli seal ja sakslasi oli noh, igasugu rahvusest rahvaste paabel on täiesti igasuguseid keeli, kuulis seal hirmsat tahes vihale valvurid. Et naised, kes seal olid, miks nad ei osanud mingit keelte, oli vene keele. Aga kõikaksid meelega, nagu nad baraki sisse vajusid, kes hakkas oma keeles rääkimas teda hirmsasti vihale karisid. Lõpetajad, rääkige vene keeles, aga need olid taga niuksed mandunud tüübid, ka need maised valvurid äärmiselt kohe. Näiteks kui oli vaja ära korjata, samas nõudis klaasnudgurjetärased klaasnõu kõrval või seal näiteks nuga see kindlasti alles joonud komandot, ta koristada oli ained, klaas või siis, kui nuga või kahvel ära koristada, siis võisid toas nõud jälle jääda niisugused. Ja miks need üldse korjati ahju küüti näiteks halgudega sellelt suured kasehalud olid maas nende, kus võinud vabalt kedagi maha lüüa, paremini kuklaspurdiga, näiteks. Ja siis võis kaks kirjevis aastast kirjutada. Sealt. Ja üks üks oli siis niisugune väiksem Patti juppe teinud niuke, suurem, paksem kui suured. Need numbrid olid kohal, need numbrid ei olnud suured, need olid kolmekohalised, aga seal ees olid kaks tähte. No meie olime seal kaks aastat ainult ja siis kaks kuud istusime, meil üldiselt ei teadnud, kuhu me edasi saata asumisele kes lõpuks otsiti Novosibirski oblasti siis juba viis aastat ära ja, ja kaks kuud olin veel kauem kaitsmisel viis aastat, kaks kuud ja kuigi ega seal noh, mis vahet, vahet ei olnud mingisugust, nii, ja siis läksin Novosibirskisse. Siis me olime noosideski päris selgeks, kui me olime, siis seal oli helgi päts oli ka tema sõitis Kasahstani asumisele ja siis oli, see oli seal, Artur Rinne oli seal seekord Novosibirski jaotuspunktis. Kuhu ta läks, ma ei tea, ta oli muidugi meistri kamisega, ta laulis kogu aeg seal. No ja siis meid viidi siis sinna Novosibirski oblastisse. Ja sinna me sattusime koos nende eestlastega, seal oli väga palju eestlasi, kes 49. aastal oli sinist küüditamine, kui need maainimesi viidi Neid oli seal üle 100 perekonnast kus meid viidi, siis nad olid enamasti kõik karjatalitajad. Vasikatalitaja Meiega olime alguses vasika talitajad, pandi meid vasikate peale vallaga koos. Siis ma olen piima vedanud ka härjaga ärkad ikka tihti tööd sellega ärkadel ei ole muud, kui ainult kaelas on see siis vitsaga siis juhid ühelt poolt ja teine poolte liigutest. Ta arvab minna ja ka hiljem siis ma olin juba kolhoosi kontoris. Narva ametnik, seal ei olnud ju kirjaoskajaid inimesi. Ja minu käes olid need kolhoosnikud arved. Muidugi enamus kõik jäid võlgu. Esimesel aastal, mis on meil viis kopikat, oli tööpäeva peale tasu. No need inimesed, kes mina näiteks üldtöödel ei käinud, minul ei olnud midagi, aga need, kes käisid brigaadis olid tööl, need said nendel ühiskondlik toitlustamine, oli ju see toitlustamine tunduvalt kallim kui kopikad, mis ta teenis. Nii et kõik jäid võlgu, kõigil olid punased, saldad olid kõigil teine maailm. Jah. Peab ütlema seda, et näiteks kui seal tiiru Voobles, kus me olime seal kolhoosingut, rabasid hirmsasti tööd teha, need naised olid väga töökad. Aga Siberis seal noosibil, need olid küll niuksed loodrid, et kui viimane, Me leivatükk oli hammaste taga, siis mõttes kas minna veel tööle või ei või nad olid nii vaesed, kõik ja nad igatsenud midagi paremat, peaasi et sain magada ahju pääl. Seal taheti lasteaeda veel teha ka, teeb lasteaia või Asli. Et siis noh, saab naised rohkem tööle. Aga naistel hea meel, et ei olnud mingit klasse, oli jälle põhjus kodu ahistamiseks. Ja siis saadeti mind lasteaeda ja pidi uue, peaaegu et valmis saame kõik, et et vaadata seda üks pidi tulema, sinna kasvatajaks ei tulnud. Siis ma läksin sinna, deman voodis magavat kahekesi. Ei ütle mulle, kas te ei näe, et ma olen abiellunud. Nii et esimene nädal peideti voodi, seal üldse välja ei tulnudki. Ja teised Tal on siis juba mees juuksejahipüssiga vaest naist mööda küla taga juba lubas maha lasta teise ja siis läksid juba lahku. Nendel, kes ikka niimoodi see asi poolest päevast juba läksid ära küll pidid sauna kütma, küll veel midagi tegema. Loomad olid kõik iseteenindamise peal, sead minu ema ütles ikka, et ühele varesele on palju ja kahel jääb Läheks. Need olid niuksed, harjased olid püsti, seljad olid küürus, koerad kõikulintsidendamiseda ja lehm lükati, maa oli seal ju niivõrd sead, seal sõnnikust ei olnud erilist vajadus sõnniku järgi. Siis selleks, et mitte harida lume järgi, siis lehm hommikul ükski ära ja lükati õue. Aga jah, nemad seal küll tööd ei teinud, Dirv oblastist küll seal me naised ise kütsime oma laiamaad üles. 10 naist oli saha ees, kõik küla aiematicentsime üles. Kohutavad kogemused ja. Teie kaotasite siis oma isa ja oma venna, milles neid süüdistati otse hiljem teile selgunud. Ma ei tea isegi seda lihtsalt kontrrevolutsionäär, seal oli öeldud, seal. Otse maha lasti kohe, no ma ei tea, vabadussõjas isa oli küll, seda ma tean. Aga no vennal nendel oli sõjatribunal, mõistis kohut, nendel oli terrorism ja spionaaži ja isamaa reetmine ja kõik niuksed asjad oli nendega. Ja vend oli 19 aastat vana ja kui ta siit viidi Jah see oli mõeldudki niimoodi, et noored pannakse kõik kinni ja vanad surevad iseenesest välja, ilma, kui noored kõrvalt ära võetakse. Sest väga paljud ei osanud vene keelt üldse ei olnud suutelised füüsilist tööd tegema. Mingisugust. Kas te olete juhtunud kuulma süüdistusi, et Eestis rikutakse praegu inimõigusi? Ta räägitakse vahetpidamata, mis te sellest arvate? No ma arvan seda eriti venelased ei peaks sellest absoluutselt mitte. Neil peaks häbi olema, sest ükski teine rahvus pole hävitanud teisiku venelased. See oli ettekavatsetud, kõiki planeeritud. Nendel ei olnudki mingit süüd, nagu Tropica rääkis, mulle olekski küsitlenud üldse midagi, tähendab Põltki mingit süüdistust, ega mitte midagi. Kuule, oli huvitatud tema piltidest, tal olid kaasas tema pulmapildid. Siis kes need on ja mis riided need on ja tal oli kuus pruutpaari, kõik ühe sihukeste riietes ja mis asi see on ja mis tseremoneesion ja ta oli sellest huvitatud, uurisin neid pilte kogu aeg muuta pulti, küsitage anti 10 aastat.