See saade on ühe Eesti ohvitseri lugu. Ma ei tea paljud tema elukäigust, kuid teadaolev Ki oleks justkui kirjaniku sulest või filmikaadritest naid, selle vahega, et kõik on tõeliselt olnud. Tema nimi on Ernst Kumari ja see nimi esineb ka Kanadas välja antud koguteoses. Eesti vabadusvõitlejad, teises maailmasõjas peatükis eesti leegion. Nimetatud lehekülgedel kirjeldatakse väljaõppe algust haide laagris. Ja siit jätkab juba üks leegioni poistest Arnold heinmaa mees, kes mäletab Ernst kummarit. Esimene kohtumine oli meil temaga Häide laagris. Oli siis 1943. aasta augusti lõpul või septembri alguses atra kuupäev ja ma ei mäleta, mis auastmest oli, siis ta oli Eesti sõjaväes, Eesti leitnant oli täitsa oli väga, nüüd oli ta muidugi SS peal ja tagumine ohvitsere, ohvitserid kõik täitsa täitsa Tallo vist sellega ikka päris leida. Ja siis oli niisugune lugu, et seal meil selle Eesti leegionis väljaõpe, see nagu lõpetati või loeti nagu lõppenuks, sellepärast. Himmler käis ka korra meid seal vaatamas ja ja, ja siis asendati see ohvitserkoosseis, asendati, tulid sealt pattelsist ja, ja siis neid idapataljonide ohvitserid ja kuskohalt kõik tulid. Ega mina, sel ajal ohvitser ei tea ka seda, aga need vahetati siis need Auspilderid käik vahetati eestlaste vastu ümber. Vajutati eestlaste vast ümber läks nii-öelda täiesti välja, see oli 43. aasta augusti lõpp ja septembri algus, mis ta siis oli? Nuia ja meil oli Alin 46. rügemendi neljandas kompaniis. Ja, ja meil oli üks ooperis Von Klaad sõitis alli ratsahobusega, ütle seal ringi ja niukasti, morn mees. Eestlastesse nii väga, mitte ei, nii väga hästi ei suhtunud, aga no ega siiski päris ei saa öelda, et ta päris timukas oleks olnud. Ja meie rühma soli siis aus Bilderiks oli üks Rol minul, unter sarv, tähendab allohvitser ja tema oli oma, et huvitav mees siis, kui me selleni jõudis sinna heidelaagrisse, siis oli muidugi jahutamine väeosade vahel ära ja Neid oli midagi 100. Kas siis üle igatahes 120 või 187 meest või mis oli seeezzelonis, mis siit Tallinnast sel korral läksime. No ja siis pandi pritsida rivisse ja siis hakati jaotava kompaniide ja siis rühmade vahel ära, jah, ja meie süda põksub sees. Tähendab, et mismoodi kukub seal noh siis niuke suguseid mehi seal aga enamasti kõikulit Tottencopisele saksa diviisi, nüüd need no ja, ja siis 46. rügemendi neljas kompaniis siis öeldi, siis ära sealt siis hakati jagama siis esimene rühm oli üks Engel hart. Ja näo poolest ja kasvu poolest iga drill ta. Kukuksid sel ajal aga aga siis sealt võeti ta ega minu teadmise järele vist lihtsalt sealt rivist osa mehi sealt ära ja ega ta ise ei valinud. Minu minul on küll niimoodi meeles. Noh, ja siis teine rehv, Rolf meenur. Käest ikka punase peaga ja tedretähti täis, niiet ei mahu enam rohkem nagu peale nüüd. Kurat, me kukkusime sel ajal, oh issand küll, et ei tea, mis siit välja tuleb. Aga pärast hiljem selgus niimoodi, et see, minul see oli, igatahes parem mees veel kui Seegelart oligi mul teise kolmanda ja neljanda rühma meeste nimesid pole enam meeles ühti, need nagu vähem kokkupuutumist tagasi, see Kellart esimene ja ja minul see teise rühma mees, need olid, olid vanad sõjakaaslased ja nemad olid, mõlemad olid Tottengopi, meedia oli 41. aastal oli või siis oli. 42. aasta talvel, olid seal Novgorodi all olid haavata saanud jah, ja nii, et nad olid siis hästi tuttavad ja siis alati meil toad olid kõrvuti 10 meest seal sumasel toas ja teine tuba oli kõrval seal seal barakis ja siis nad ikka käisid alati läbi ja ja siis pärast saime, kui neid näha ja selle tõttu noh, jah, aga see jutt jäi selgeks noaga, niitsin, taust, keldrid, hakati vahetama välja, tulid eestlased asemele ja siis see von land läks minema. No meie kompanii võttis üle Unt, restor, füürer. Ernst Kumari eesti on leidnud jah, ta oli ja, ja siis ta oli ikka tondi sõjakooli mees, nii et tema saadeti juba. Tagusin hiljem, nüüd meil oli jutud ja me olime siis suured sõbrad, aga siis sellest nagu midagi rohkem ei tea, tema siis õpilased läksid edasi ja aga siis läks niisugune lugu, et tekkisid seal suured ümber vormeerimised, hakati moodustama diviisile selle 20. diviisile seda õhutõrjeüksust jaja osa mehi läksid sinna Münchenisse väljaõppele ja ma torkasin ka, kuigi palju saksa keelt ei kukkusin ka siis selle kuu aega oli meil Saksamaal seal kukkusin selle 2,2 se patarei peale võimet kõige kergemat lakid. No ja siis läksidki meie teed lahku, kui me tagasi tulime sisse. Kumari oli vast siis meil vasar moodustati seal mitmesuguseid üksusi ja nii edasi, neljas kompanii nagu löödi põhiliselt laiali, sellepärast et enamik jäid laki alla õhutõrje alla ja siis sinna kahurvägi ja kus, kus, kus need paigutati, ega ma täpselt ei tea. Ei ole enam meeles ega ei olnud sel ajal seal, kui me tagasi tulime, siis oli, võtad flakkab talv. No ja, ja siis pärast seda enam ei näinud, nii et ma selle Kumariga olin umbes üks, kaks või kolm nädalat, mis meedialaagris koos olime. Jah, ja siis meie teed katkesid seal mööbli all ega kusagil ka enam kokkupuutumist ei olnud ja kadus silmapiirilt kadus silmapiirilt, jah, ei tea kus ja mis seal ja ja nüüd siis 952. aastal. Oli niisugune lugu, et olin juba siis sel ajal tantrarajoon oli rajooni Vändra rajooni vihtra sovhoosis olinud Pearnam ja ja meie kõrval oli sealt üks viis-kuus kilomeetrit eemal Lähme sovhoos. No lähme meestega oli seal seda kokkupuutumist ka ikkagi. Naabrimehed sõitsid taltalijaga siis sel korral see oli üks, üks üks, jaanuari veebruarikuu, igatahes nii aasta alguses oli, maja oli parasjagu seal saekaatri juures, noh siis koosseisud olid ka väiksed ja ja käisin ikka ühesõnaga õiendamas, kuigi oli mägrad, on jaa jaa, jaa. Sõidavad hobusega sinna. Veiki vilja Su, selle rahnu sovhoosi pearaamatupidaja. Eks tulemused võtta, mees seal kõrval. Ja villased peavad hobuse kinni seal ja ja meie uus ehitustöödejuhataja paistab timmigeetin. Midagi. Aga mis muret on ja vot me tulime vaatama, et kas me ei saa teie saekaatrisse, ajakirjanik, meil laudu tahaks saadida, aga näed Amal saekaatrit ei ole ja ma ütlesin, et no mina ei ole selles asjaga kavandanud ühtiat, minge sinnasamasse kontorisse ja ja sealt Nikid rääkis eesti keelt ja täiesti kohe. Ja läksid ära ja mina mõtlen kurivaim küll, misasja, kus, kus ta, see oli, Ernst Kumari, kurat ja kus ta nüüd kastab, timmigeetilanud naja. No ja siis päevad läksid edasi, näeb paides seda balti ja noh, käisime ja nägime, vaatame, ja nüüd ma tulin siis ükskord kevadel oli seal lasteaiale, läksin sinnas safaasia. Ma ei tea mingisugust asja õiendama, kas väetise või vitsa naabrimeestel vahelt mingisugust õiendamist olid. Ja olime seal selle siis, eks Teder oli August, oli see rähma ja peaaegu mina olin siis teras ja ja ajame sellega seal juttu, ma ei tea, mis asja sealt läärisime ja noh, seal oli tuba seal raamatupidajaid ka ja järsku üks väike wet. Kuule, Kumari saaja, tule telefoni alla. Salle, telefon. Haavad. Ja sovhoosid liideti kokku. No ja siis osa kaader trahnalt läksid seesama zootehnik agronoom minema ja vihtrast jäid jälle, siis sain mina agronoomiks selle suure sovhoosi peale ja siis üks kättali pead, zootehnik, see jäi pead zootehnikuks ja siis meie direktor oli üks sääsk, Aleksander Maja viidi tahe sovhoosi direktoriks ja, ja selle rahnoja Pihlak Eduard temäe jäi jälle siis selle peale, noh, nii et ühesõnaga see klapitati meid ministeeriumi poolt ära, niiet osteti kahe peale ja siis kaader jäi ka nagu kahepeale kokku. Ja muuseas peab ütlema seda, et see oli siis päris lõpu peal juba ennem kui see lihtsalt ära läks. Seesama üks oli, ta võttis napsu ka ja ükskord olime, see oli sealpool, jumalagajätuvärk oli, ütles et kuule, Pärnu, sina ei ole ka õige mees. Ma ütlesin, miks pärast. Kuule, sina oled küll neid vene sõjaväekirja järel siin ja puhe, aga aga see samane, ma ei usu, et sa oled üleni Vene sõjano, sellepärast ma kukkusin ja hiljem mobiliseeriti venelased. Ta valiti välja 44. sügisel. Nojah, ja siis. Ja ja ütles, et mina ole näide laagrimees. Ja nüüd on mul ärasõit ja ma ei usu, et sa mind kuskile üles andma läheb või seda või teist, aga ega kas sa mäletad, et seal see palka see või see metsakohvik, et seal oli ükskord üks suur löömine. Et kas sa sel korral seal ka olid ja seal löömameeste seas? Jää küll, Jutasime Talleks tahes ära ja temast ei tea, või ta hiljem ta sai autoõnnetuses sai surma sääsk ja no ja neid siis 53. aasta jaanipäeval. Seesama ühine jaanituli Pärnu jõe kaldal, see muidugi jookseb, oli seal siis olid algul seal siis pisikesed jutuajamised ja direktor siis kiitis õnnistus nagu eksinud need asjad käisid ja. No ja siis läks tantsuks õlut pruulitud ja no ikka sel ajal oli see asi nagu lahedam kõik. Ja mina siis eelisinud. Astusin selle nii kiitil juurde ja ütlesin, et tule kosta, et lähme teeme suitsu Testumisele jõekalda peale maha. Omaette jah. Noh. Läksime paistage siis seda jõekalda peale, paneb suitsu ette ja küsisin, et kuule et pimesiku mängimine. Mis juttu sa nüüd ajad? Ma ütlesin, kuule, kui sa nüüd teada tahad saada siis heidelaagrist, sa võtsid Bon Klaanisest neljanda kompanii koos alli hobusega, võtsid üle. Tuli pakk. Nojah, näed Ma olen siiamaani vakka olnud, et me juba paar aastat siin töötame ühes või teises ja põlesid keegi puudutanud midagi. Aga kohe esimesel kohtumisel, kui seal vitro saekaatris, et siis ma tabasin sind kohe ära. Ja noh, ja siis hakkaski jutud ja kõik need asjad ja värgid, pihtajatega tema oli. Vaata seda ma enam täpselt ei mäleta, kuidas tema siia Eestisse maha jäi. Ta oli ennast seal kuskil võidula seal Vändrast läbi seal võidule kandis talvist ennast kusagil seal varjanud ja tema naine oli siis ikka tööl ja siis naine oli oli siis jälle oma tuttavate kaudu, sest naine oli Narvast pärit tegelikult. Ja siis, kui tema peale sõjakooli lõpetamisest saadeti esimesse rügementi Narva sinna teenima siis tutvusite kurameerisid ja see oli siis vist eesti gümnaasium, oli seal Narvas ja selle soojaga siis seal tutvusid ja abiellusid, aga siis tuli kohe seda peale ja läksid siis koos 41. aastal sinna Värska laagrisse. Naine oli ka kaasas seal jah, tal olid. Ja, ja siis oli veel, kui ma ei valeta, siis nemad olid veel selle. Noh, kus on need, mis on nüüd? Polkovnik, see läks Venemaale välja. Pikk mees. Liituja või liituja, vot Paul Liit Pauligi olid vist isegi ühes ühes selles kuramuse telgis maganud ei olnud. Aga siis sõda oli algend. See Venemaale minek oli Stahli ütelda, et kuule Pauli, mina küll Venemaal ei lähe, kurat. Jah, ja jäi sinna, ja nii ta siis, kui sakslased sisse tulid, siis oli siis ta oli olnud esimene Petseri omakaitse ülemkelt, kuramus. Kumari. Nojah, ja niisiis need asjad läksid niikaua, kui, siis millal ja kuidas ta siis nii kiitiniks muutus. No ja vaata siis oligi siis, kui tema nüüd 44. aastal siia ai. Kuidas ta jäi, vaata seda, ta rääkis, kellega mul täpselt veel ei ole, kas ta ei saa minna või, või kus, kuda, kuda pidi see oli. Või oli tal Lae andmist Rootsi minna, aga jäi jälle selle mineku peale hiljaks või? Nii, et seda ma ei tea? Enam ei mäleta. Aga noh, naine oli Narva gümnaasiumi õpilane, Narvas olid tal sugulased, koolivennad, käik, seal, see hankis siis sealt taplid need passid ja asjad kõik ja muidugi ja tutvuse kaudu see asi käis ja ja igatahes siis seda ma mäletan, et et oli igatahes niisugune nihukese mehe nimi, Konstantin Fjodori poeg, Nikitin kes oli tegelikult kas surma saanud või, või, või nii et oli teada, et seda meest enam ei ole, et see kuskilt ei ilmu nähtavale välja, et oma teisikut vaadata. Noh, ja siis siis nad olid algul olid mitmes kohas seal töötanud ja siis viimane kohta, enne kui ta tuli, olid seal Viljandi lähedal. Aiandussovhoos oli seal, seal oli siis ehitustöödejuhataja brigadir, kes tal ei olnud ja noh, ja siis meil oli vist sel korral, oli vist midagi ajalehekuulutust või mismoodi see no ja seal oli ja nii ta siis Ta sattus ja noh, eks tal siis seal Vändra kandis oli juba sellest varjamisajast olid ka väiksed tutvused sees ja ja nii ta siis tuli sinna ja noh, see oli nagu natuke kõrvalisem koht seal. Nii et väga suurte suurte meeste jalus ei olnud. Ja nii siis see asi oli niikaua, kui siis oli 50 Jah, kas 55 või 56. Kumb ta nüüd on ikka vist võtatud solistid. Äike 56. 56. aasta veebruaris. Meil oli üks raie metsalank, oli seal kuskil Vändra taga noh, riigimetsast oli ühtlaselt eraldatud ja seal mehed olid metsas tööl. Ja see oli siis kuskil veebruari alguses. Ta läks meestega tööd vastu võtma, selle raielangi peale ja üks niukene puisunud natuke kergelt tuiskas ja no sel ajal need autod olid pähe üksainus vist olid majandi peale sõiduauto ja hobusega läks, teed olid ka umbes ja läks sinna ja hommikul muidugi läks minema sealt Vändrast seal juba seitse kilomeetrit, sealt vist umbes seitse või kaheksa, mis seal edasi, mis raielank oli ja õhtul sooja tuleb, meil nutuga, näed, helistati, et ärni on surnud. Ta oli raielangid seal meeste käest palgid seal vastu võtnud ja ja, ja oli siis seal. Hobune oli seal kuskil langi ääres ja seal siis alt. Tulemist arvuga kaasa ja lähme samana, nad toovad sealt hobusega toovat surmapäeva Vändrasse vist lahkemise alla või, või mismoodi seal oli ja noh, ja siis läksimegi Vändra. Aga mina teda enam ei näinud, sellepärast et talikus, kas ta ikka vist haiglas oli vist surnukuuris või kus ta seal vist. Nii et mina teda sel korral surnust peast ei näinud. Noh, ja siis hakkaski see transfer. Zoja hakkas ajama, et saaks oma seal teda ikka maha matta, käis seal täitevkomiteede parteikomiteedes igal pool ja noh, ja seal siis aeti kõik silm suuriks kurrat, kuidas niisugune võimalus näeb? Mitu aastat elab siin Vändra rajoonis ja, ja valenime all ja niuke mees kätt ja ehitustöödejuhataja ja väikestel võimumeestel oleks olnud suuri pahandusi küsitud, ei oleks välja tulnud. No vot. Ja siis lõpuks ja tuli ja ütles, et noh, siis oli juba matuste ajal oli sääs ja tegime korralikud matused. Oli öeldud, et risti peale panemist sa tahad, see on sinu asi, aga temal on pass konstantiini kiitinud ja selle nime all. Me registreerime tema maha ja anname surmatunnistuse ja mis aresti peale paned seal omas nii. Noh, ja siis niisiis asi asi jäigi. Ernst Kumari plaat oli kohe hauaplaat oli ja see peaks olema rahumäe surnuaias. Vaata mina rahumäe surnuaial olen vist kaks korda elus käinud. No ja siis toodi pärjad muidugi ka seal kaastöötajad ja majandi poolt ja ja me tegime ka pärja ja head sõpra, Ernst kaarid mälestab perekond heinmaa. Kus jumal, meil oli üks liidu eestlane viks. Johanson. Valter oli partorg. Noh, tema käis ka seal ratast ringi ja järsku nägin seda meie pärge kulark pulsi tõsise kutsus kohe sinna taha kabinetis direktori sabinat. Mis nalja sa teed, mõtlesin, mis asja pärja peale või perelindi peale kirjutast. Ma ütlesin, ma kirjutasin õige nimi. Kuidas niimodi madinat, nimi on seal ja, ja vastutan mina sellepärast, et all on, need mälestab perekonda inva. Noh, kust sa seda tead, et tõenäoliselt Humenovi, aga mul oli kohe olemas. Ma ütlesin, et mina ei teadnud ennem temast midagi, aga vaat sel õhtul kui või sellel päeval, kuidas infarkt oli, siis tema abikaasa käis meil läbi seal lastega ja nendel oma laps ei olnud siis ta meie lastega seal käisid seal ja. Nojah, et siis naine teedel mulle rääkis selle loo ära ja, ja mispärast ma siis teda nüüd pidin seda Mediitiline panema, kui ma teadsin neid, et kes ta tegelikult on ja naine ajas seda asja ka, seda te teate ka, et naine seal parteikomitees igal pool käis ajamas ja ja mulle rääkisite selle tee peal selle seitsmekilomeetrit. Põld ütelda, midagi, jäi uskuma. Jäigeldagi korra, jah? Jah, oligi, kurat. Mis asja, mina olin aus. Nõukogude armee seersant. Kurat ja siis Kuradi uurimist ma olin juba siis juba nagu ikka 46.-st aastast, kui Vene sõjaväest välja demobiliseeriti siis oli 56 10 aastat olin juba sovhooside süsteemis töötanud ja päris nii-ütelda päris heas kirjas krati ja Belnudki, nagu vist põhjust nendel kuskil uurida. Ehk siis 100 siis oli õnneks ja ta oli ja miks ja ega nad teie minevikus ei tundnud eriti? Ei. Läksid ministeeriumid ja palusin ennast üle viia tehtud ka juba mitmel pool olid last teise kohta jah, teise kohta jah ja pääseks. No ja siis oligi niimoodi. Seal hakkas siis 57. hakkas põhja läinud kolhooside baasil sovhooside tegemine ja siis ma sain siia Viru-Jaagupisse seal agronoomiks. Ja pärast siis 62. aastal toodi siia. Ma teen ninast toodi siia Tamsalu sovhoosi direktoriks sai ja nüüd siin ma siis olen pensionär. Aga siis võiks öelda, et praegu rääkis SS Grenoder sovhoosi direktor. Võrgujalatsitehas ja raudristi teise klassi raudristi lint rinnas, pildi peal ja no see on nüüd seda, seda pilti ta igatahes olen hoidnud neid ja ja siis sama seda siin on niiviisi, et noh, see oli rototüür või see oli nagu ülemkapral või kuidagi niimoodi noh nii et, et allohvitseri laste nagu ütelda ja nii olid need ajad päevad siis läinud ja ei, aga siis juhtus minuga 71. aastal üks sõber Sealt kodukandist koolivend ja. Ja sõjakaaslane ja puhastada ma sain jälle kuidagipidi Rootsi ja ja see kutsus siis oma mul 21 sünnib aastatest 21 temaga kaheksandaks kutsus oma sünnipäeva Rootsis, Rootsi ja 60 tal aastal, mis 70. aastal seal 60. sünnipäeval jahtades 71. Nojaa, ja mina, vana oinas, siis saatis kutse ja puha ja ilusti ja kuradid pitsatitega kirja, hakkasin siis seda asja ajamas. Käratab. Ah juba neli aastat, 70 ja 40 30 aastat juba möödas. Et see samane kutse on ja ja tegin siis avaldused sinna nagu kord ja kohus on seda kõik ära ja tantsiti dokumente ja. Ei tule, ei tule. Praegu ei tea midagi veel, ei, ei ole viisat ja, või noh, seda et see asi on käik portlas igaveseks või siis las tema juuni juulikuus sünnipärn, ratt veebruaris instantsid need asjad sisse ikka läks, läks, läks nii. Oktoobris ükskord kutsuti parteikomitees. Kuule sul kaua aega mööda läinud Sabele ankeeti siin uuendanud, aga teinud üht, et võib-olla sul on noh, nii pool naljaga ka, et võib-olla lapse juured on veel või või uue naise võtnud või midagi, et taida näiteks uus anteetiad ära. Ma panin jälle siis selle ankeedi, nagu ma teda olin juba ennem juba mitmel mitmel korral teinud, et Saksa ajal oli metsas ja nõukogude armeesse mobiliseeriti novembris 1944 ja ja, ja seal olin siis 46 mopiga seal ja kõik noh nii nyyd oli, noh, ja läks jälle edasi, et võiks paar-kolm nädalat veel ja ja siis. Kutsuti ükskord jälle sinna ja ole. Vaat personaalküsimus all ankeetandmete võltsimine. Ennem käisin sealt kolmanda sekretäri juurest läbi ja see siis ütled, et. Täitsid uue ankeedi omal välja sind või elulookirjeldusi? Teadis paremini, seal kahjuks nagu vajutaks, rahuda võrgul on, on ta kadunud ka sekretär ja siis? Läks tõmbas lauasahtli lahti, ütled, et näed, siin on mõnuga üks kiri. Ja see kiri ütleb niimoodi. Tein mammut, Mihkli poeg, sündinud 24. veebruar 21 politseina vä? Olen küll vat seal seal kohal käinud, nii ja naa. Kuulus 11.-st juulist 1941 kuni esimese juunini 1009 kolm omakaitse Varbla kompaniisse viia. Lõpetame siis selle rõhu ära, no vot nihukest meest me ikka direktori kohal pidada. Kuule, ega mina ei ole kuskil ühtegi avaldust andma, direktoriks saab isegi mind, kurat, mitu aastat. Piinlasite putke, mine mine vana kogemustega mees ja, ja arm on kõik ja. Noh, ja siis oligi siis esimese jaanuari 1009 17 aasta seisuga andsin siis uue mehele, hakkasin sovhoos üle andma ja. Noh, ja siis küsisin, et kas ma siis kui see ülejäänud läbi, et et kas ma tohin siia nüüd edasi tööle jääda või siis esimene sekretär ralise upsid. Kes seda ütleb, et mõni inimene peab ikka, töötame igal pool, kus kohal mõtlesin, et vanas kohas Käbin edasi töötada, kui direktor mind võtab küll või kui sa temaga kokkulepe, meil ei ole selle vastu enam mitte midagi, noh ja siis ma jäin peale, kuna mestiks ja, ja siin olin siis nii suuska pensionile mees. Ja nii on see kõik. Siiski mitte kõik, sest ühest loost on välja kasvamas teine jutustaja enda Arnold heid maa lugu. Ja kui sellele loole otsida võimalikult rabavat pealkirja, siis võiks ju pealkirjaks panna punaarmee seersant, raudristi kavaler. Ma olen algusest otsani heitmed mängud läbi teinud. Kõik need tulimineerini alla neelist hakkasime tulema siia Narva ajal seal üheksandal veebruaril, laev tipolovskist, selleni. Aga Tartus või oli ta Riias juba oli ja siis seal on end. Eelset venelased apile Peipsi tuld ja võeti tartus meid maha ja noh, me olime motoriseeritud üksusse siis Riipalu üks pataljon ka ja läksime neid sealt ära puistama. Noh, ja siis, kui sain Üle jää tagasi aetud siis Narva alla, Narvas Narva, meil seal meile need, meie positsioon oli Pähklemäe meisse veps küla juures, seal Siiversi Verskele Pähklemäe karja mailisistes Tolgiga mailis on või kes ta oli, seal seal oli ja siis? Nojah, ja siis sealt edasi oli sisse taganemine või noh, uuesti positsiooni vahetus, nii seos kui sinimäed ja sinimägedes sai põrutada ja kergemalt haavata ja see läks, kuna nad esimese hooga tulid kohe kärinal tulevad marsivad Tallinna peale välja. Kurat siis esimesel päeval olid muidugi niuke pinnasanteerimis, 26. oli 20 seitsmed, need olid ikka täitsa kõvad murdudega. Aga läbinud tulla, seal olid, siis olid belglased ja hollandlased ja kõik oli. Ja ega seal sihukest mõtet enam nagu ei olnudki, et sa kuskile hoiad marjad või midagi, lihtsalt tunned, et elusees see on ja, ja põrutab pihta ja, ja raudristtuli sinimägede eest või. Sellepärast, et seal siis selle tagasipatareidel algul nad murdsid sisse ja siis tagasi vallutada seal siis noh, ja siis seal sai siis ega kohe küll ja noh pärast, kes siis arvestasid, et natuke olin eespool joostud. Üks küsimus veel, kus te olite sõja lõpupäevil minule leppes seda üks, 40 või nelja 50 kilomeetri täpselt ei tea. Siinpool Riiga. Ja see asi oli niimoodi, et siis, kui kusagil seal Mõisaküla kandis, siis löödi, kui juba see suur tagalale. Null Me olime, viimane positsioon oli siis veel seal Emajõe ääres jõesuu juures ja sealt siis hakkas taganema pihta septembris. Ja siis löödi meie üksus käik laiali, siis nii paarikaupa jäid need kerged Blacki tõid oma, et, Meie paar siis oli üks nendest, kes katsid seda Pärnu või Tallinn-Riia tee. Tähendab peateest jälle neli, viis kilomeetrit või kuskile kõrvale seal, kus ühtegi külavahe teed mööda, kus oli karta, et see samane venelased seda ei saaks, seda peateed läbi lõigata. Noh, ja siis meil oli paar korda oli seal pisikest tingimata ja no nende kerge soomusautod käisid seda nii-öelda bimbasolteerimas, aga noh, sai selle vastu nina ja pöörasid tagasi ja mitte midagi, noh, ja siis. Ja siis 25. septembril 1009 44 siis saime veel lõunat süüa, sealt toodi meile süüa ja siis anti uus jälle marsruut üks kolm-neli kilomeetrit edasi vasakule, see tähendab, sest suurest teest ja ja seal siis panin venestuspositsioonid sisse kaks suurt Mullemiast jõust veel seal jõe ääres, aga ma ei tea, kas olinit koiva aru või mis oli nii kaunis lai jõgi oli. Ja kaks ana läti talu olid võrdlemisi lähestikku, suured puud ja põõsad olid põõsastele vude alla tee läks sealt nagu mööda sinna panimegi siis oma torud hakkama. Poisid läksid kohe sinna taludesse vaatama, juba tulid 10 liitrine veini, kell oli juba kõrbes. Rahvas oli kõikjale ära läinud. Saime seda veini maitsta ja me oleme võib-olla üks tundi pool testimisel, seal olla eel Bulakas järsku kuulipilduja tuli, laskmine hakkas pihta, hakkab, et nonii, midagi on, ega siis muidu seda laskmist ei ole. Ja, ja siis meil oli üks mootorrattur, kes meile alati meiega sidet pidas, tähendab seda ja siis seal vahet tähendanud uued marsruudid andis see tuli sealt igavese paluga, safarts väiksel kurvad. Kuidas teil veksel siis olime, me panime oma torutsele autodele järele ja asukohavahetus ja, ja hakkasime kohe positsioonivahetus ja hakkasime siis uuesti seda peatee poole tagasi minema. Aga me tegime taktikalise vea, me oleks pidanud sedasama teed, mõõdab midagi millelegi, tulime oleks pidanud minema, sealt saime üks kilomeeter maad minna ja siis üks teine tee läks nagu veidi vasakule, vaatasin kurat, et see läheb ka niikuinii peatee peale välja. Ja läksime. Ja järsku oli kurat, tank oli taluõues ja tõmbas kohe säraka peale, esimene auto. Esimene kahur, see sai läbi sealt. Ja, ja meile siis tehti tümaks, nii et kuue mehega, siis saime lõpuks järele. Ja siis pidasime aru, et kas nüüd hakkame Riia poole minema või hakkame Eesti poole tagasi tulema. Proovime Eesti poole tagasi, vennad saab, mis sa noh, ja siis hakkasime tulema siis esimese öö olime seal tihedas kuusevõsas. Nii et üks 100 meetrit eemal vene läbimine, üksus hobuvoor jäi sinna pidama ja hakkasid suppi keetma, seal. Vaatasime sealt kuuskede alt, et et oleks ka taldrikutäis katarlasi kes meile seda pakkus ja ta ja siis olime veel öösel ei saanud üle tee. Ja siis teisel päeval olime veel seal kuusiku all. See oli noor kuusik, noh ütleme niuks paari-kolmemeetrised kuused ja nad ei tee karjamaa üks vana talu karjamaal olime seal oli veel niisugune lugu, et nendel vist tekkis kas kahtlust, midagi, mis kurat seda teab. Kaks ratsameest olid siis, käisid veel selle väikse kuuse tuga päeval seal hommikul läbi, teine mees oli vabussellest, teine oli siis hobusesabas kinni, kurat, apaniideet pugesid sealt vahelt läbi, kurat. Ohud läks nii mööda, et vaata, et astub Jahabel Stropaga. Ei trehvanud, eks ta meie n oli. Ja siis hakkasime siis läksime ja siis läks, lõpetab, uurida läks kogu härja poolaselt, venelased seal. Neid salajasi kergelt hankisid ja, ja hobuse voorisid ja tädime sealt alt. Noh, ja siis hakkasime tulema ja siis läbi segisti saime, esimesel oktoobril jõudsime Eesti piirile. Ja kaheksandal oktoobril olin siis Läänemaal seal lisa, kuidas kallis. Ja seal siis oli natuke, aga nii-öelda ei registreerinud ennast kuskile, sellepärast et oli juba kuulda, kes olid tulnud, et jälle arreteeritud ja, ja nii ja naa ja ja nii suuski. Kolmandal novembril oli siis niisugune lugu, et. Novembri Ede käisid veel algkoolis või seitsmeklassiline kool oli sel ajal, noh, ega, ja need siis teate ja, ja seal vist oli juba ennem, see kõlas juba juttu. Kolmandal novembril lund. Owens, mobilisatsioon. Tere, mobilisatsioon Kurset. No ja siis läksime ja võeti vastu ja söödi, jumala täts. Vorm sellele ja tagavarapolku ja siis veel kuramaale lõpuks all ja ja sealt kala tagasi ja 46. aastal siis tuli tema. Siis oli, suruti kätt, orkester saatis Aegviidu jaamas rongi peale ja. Nii on läinud.