Teisipäeval seitsmendail mail kell seitse õhtul toimub Vene kultuurikeskuses Eesti arhitektuurikeskuse korraldatav arhitektuuriteater. Sellest on ära tulnud klassikaraadiosse rääkima arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg ja projektijuht Carl-Dag Lige, tere tulemast. Otsustan pisut kaugemalt valla Raul Järg Teie asusite alles hiljuti arhitektuurikeskuse juhataja kohale. Mis koht see arhitektuurikeskus üldse on? Arhitektuurikeskus on viis aastat tagasi asutatud organisatsioon, mille eesmärgiks on laiemale avalikkusele tutvustada ja rääkida ja avada arhitektuuri mõtet. Et arhitektuur kui täna võib-olla tunduv elitaarne valdkond on tegelikult meie kõigi ühine asi. Ja meil oleks põhjust teada ja mõista ruumi kujunemise kujunemise lugu ja sellele kujunemisele kaasa rääkida. Ja nüüd te olete korraldamas arhitektuuri teateid. Mis asi see on üldse, mis endust? Siiamaani on arhitektuurikeskus korraldanud juba viis aastat arhitektuuri välkloenguid, kus siis erinevad inimesed on lühiformaadis rääkinud oma kogemusest ruumiga ja ruumist ja läbi selle avanud arhitektuuri mõtet ja sisu. Aga täna me oleme katsetamas uut formaati põimides arhitektuuri ja teatri omavahel, et võib-olla on seal olemas mingisugune kokkupuutepunkt ja leida nende omavahelist sünergiat. Ma arvan, et, et siin on väga oluline see asi jah, et kui meil välkloengud on suhteliselt sellised väljakujunenud formaadiga ja lühiloengud, kus eri eluvaldkondade inimesed räägivad arhitektuurist siis arhitektuuri teatri puhul on fookuses loengute puhul just arhitektuur ise arhitektuurivaldkonna spetsialistid, kas siis arhitektide arhitektuurikriitikud, ajaloolased ja välkloengute puhul me oleme näinud seda, et seal võiks võib-olla olla juurest jätav ütleme, teiste valdkondade esindajaid, ka elementi, et paljud on öelnud, et võib-olla muusika võiks meil kuidagi sisse tuua, et siis me siin arhitektuuri teatri puhul jõudsime selleni, et ja kui loenguid ja muusikat omavahel kombineerida lisaks siis loengutele on visuaalid ehk siis selliselt elektroonilise aparatuuriga toodetavad erinevad mustrid. Ja siis peale arhitektuuriteatrit on ikkagi selline väike sotsiaalne nii-öelda koosolemine ka nagu välkloengute puhul, aga ehme, püüame juurutada sellist veidi teistsugust formaati, kui, kui välkloengud on. Juba homme arhitektuuriteater toimub. Mis seal siis täpsemalt aset leiab? Homse arhitektuuri teatri peaesinejaks on Taani päritolu arhitekt Pearke hingels, kes on noor karismaatiline arhitekt. Tema looming on juba leidnud tunnustust üle maailma, tal on ka Eestiga ja Tallinnaga tihe seos. Tema poolt pakutud lahendus võitis Tallinna raekoja arhitektuurivõistluse konkursi ja eks me oleme siin kõik nii-öelda ootuses, et kas see idee realiseerub, kas see mõte tuleb Tallinna linna ilmestama või mitte. Et homme on võimalik siis näha, kuulda täpsemaid mõtteid ja ideid, mis võiks selle maja tulevik olla. Ühelt poolt teiselt poolt tutvustab ta kindlasti ka omaloomingut, mida ta üle maailma on on välja pakkunud. Tegemist on võrdlemisi noore arhitektiga, et mida te pärast üldse teada on või kui tunnustatud arhitektuuri valdkonnas on? Tõepoolest, arhitekti kohta on ta väga noor 38, samas on tal ligi 10 aastat juba enda arhitektuuribüroo isegi rohkem kui 10 aastat ja ütleme, et rahvusvahelises arhitektuuri kontekstis on ta praeguseks juba väga tunnustatud. Ta on selline tüüp, kes ei ole tüüpilise arhitekti profiiliga. Et paljud tema nii-öelda valdkonna kaaslased, teised arhitektid on, võib öelda, et isegi kadedad ta peale, sellepärast et ta on hästi meediasõbralik, suhtleb laiema avalikkusega väga aktiivselt on avaliku elu tegelane. Suhtleb nii poliitikute, ärimeeste, loomulikult erinevate kultuurivaldkondade esindajatega, et ta nii-öelda valdab erinevaid suhtlemise viise ja ütleme, et ta oskab viia selle arhitektuurisõnumi väga lihtsate sõnadega laiema avalikkuseni. Tihtipeale me kuuleme seda, et arhitektuur on nii keeruline ja et inimesed ei saa aru, et mis asi see on, et kas arhitektuuri, Anilt majad või on see on see ikka laiem ehitatud keskkond. Aga, aga tema puhul on just see, et ta oskab rääkida sellest kompleksist ruumilisest valdkonnast väga lihtsate sõnadega. Ja selliseid inimesi on väga vaja, sellepärast et juba praegu elab rohkem kui pool elanikkonnast linnades. Me elame kõik majades, hoonetes, nii-öelda tehiskeskkond või ehitatud ruum ümbritseb meid igapäevaselt. Mida rohkem me oleme sellest teadlikud, mida rohkem oskame seda, selle ruumi kvaliteeti väärtustada, seda parem on nii-öelda Meie enda elu ja ütleme, arhitektide abiga on meil võimalik seda meie ümbritseva keskkonna kvaliteeti tõsta. Ja Engels'i puhul on just see teda küll nimetatakse staar, arhitektiks, aga võib-olla mitmetest teistest staar arhitektidest eristab teda see, et nii tema retoorika kui kui ka reaalselt ehitatud objektide puhul on see sotsiaalne mõõde hästi oluline. Ta lihtsalt räägi sellest, et me ehitame inimestele või inimestega koos vaid et tema valmis ehitatud objektid tegelikult toimivad ka niimoodi, et inimesed nagu tunnevad rõõmu sellest keskkonnast. Nende majade puhul on hea Ja see, kuidas tegelikkuses lõpuks ikkagi arhitekt joonistab maja pliiatsit saab üks inimene, kümnekesi ei ole võimalik ühte pliiatsit hoida, aga avalikkusega suhtlemine ja nende ideede kogumine on tegelikult inspiratsiooniallikaks ja läbi selle, et avalikkus ka on kaasatud ruumi muutmise protsessi on ta ka hiljem tegelikult selle ruumiga seotud ja ta tunneb ennast selle ruumi täisväärtusliku osana. Ta tunneb ennast nii-öelda klubi liikmena mitte pealtvaataja või kõrvalseisjana. Mis teemadel lingas homme kõneleb? Percy Engels räägib eelkõige oma arhitektuuribüroo viig siis peaingelskoop viimaste aastate loomingust, siis nagu Raul juba mainis, on ühe tähtsa objektina ka Tallinna uue raehoone kavand. Aga ütleme, viimastel aastatel on piik jõuliselt läinud Põhja-Ameerikasse, neil on New Yorgis oma harukontor ja mitmed nende põnevad projektid on realiseerumis Põhja-Ameerikas. Tema ettekandes näeb selliseid visuaale ja pilte ja ka neid animatsiooni lõike nendest tulevastest ruumidest, mis veel valminud ei ole, mida ja avalikkusele veel pole eksponeeritud, et osa sellest materjalist on nii-öelda salajane veel. Et siis seal loengu kontekstis saab neid juba näha. Ei ole siiamaani veel rääkinud õhtu teisest esinejast, et lisaks Berge hingelsile on meil teise loenguga üles astumas Triin Ojari, kes on arhitektuuriajaloolane ja arhitektuurikriitik. Ta on pikalt tegutsenud meie kõige prestiižsem oma arhitektuuriajakirja maja peatoimetaja Dajana ja temal. Me oleme palunud rääkida arhitektuurist, meedias ja arhitektuurist selle ütleme meie mobiiltelefonides, arhitektuurist, meie arvutites, ajakirjades, et see tasand, kus arhitektuur ei ole füüsiliselt meie ümber, vaid see, kus ta on nii-öelda vahendatud või kujundatud. Et täname päeval, on väga palju tähendada seda, et mitte ainult meie nii-öelda kuidas öelda funktsionaalsed vajadused ei defineeri seda, kuidas arhitektuur sünnib või millise ilme hooned saavad või milline on see meie linnaline elukeskkond vaid kas see, milliseid pilte, milliseid videosi, millisel moel meile toodetakse meile nii-öelda ette söödetakse et paljud nooremad arhitektid või nende puhul on täheldatud seda, et see nii-öelda pildile maailm kohati suunab nende loomingut rohkem kui meie nende reaalsed vajadused ja see on selline kriitiline aspekt selle asja juures, et meil on vaja olla tähelepanelikult nõuda arhitektid, et seda, et nad lähtuks ikkagi meie üksikindiviididele vajadustest mitte teatud pildilisest maailmast või nii-öelda kujunditest mida siis ehitatud keskkonnas realiseerida. Triin Ojari just püüab nii-öelda selle kahe maailma või nii-öelda selle arhitektuurikujutiste maailma ja siis selle arhitektuuri füüsilise reaalruumilise maailma vahet meile selgeks teha. Ent sellepärast, arhitektuuriteater ongi selline põnev formaat, kus tegelikult selline reaalne füüsiline maailm ja sellest füüsilisest maailmast kokku jutustatud lood ja joonistatud pildid tegelikult kokku saavad. Keda te sinna arhitektuuri teatrisse homme kõige enam ootate? Arhitektuuriteatrisse on oodatud kõik, kes vähegi huvituvad meie ehitatud keskkonnast ja meid ümbritsevast ruumist. Et me oleme selle õhtu üles ehitanud niimoodi, et seal tunneks ennast hästi nii muusikahuvilised kui arhitektuurihuvilised, kui laiemalt kultuuri vastu huvi tundvad inimesed, et see eesmärk ei ole olla mingil moel akadeemiline, vaid taotluslikult olla, ütleme siis populaarteaduslik lausa, aga igal juhul tuua erinevate valdkondade inimesed nii kokku, et nad leiavad teatud ühise pinna, mille alusel nii-öelda suhelda. Need inimesed, kellel on olemas soodumuse huvi meie ehitatud keskkonna arhitektuuri vastu, ma usun, et need leiavad tee arhitektuuri teatrisse ja ja läbi selle tegelikult me jõuame ka nende inimesteni, kes võib-olla täna ei ole veel ruumi enda ümber avastanud ja läbi sellise avaliku koos arhitektuuri üle arutamine, seda vaatamine, tundmaõppimine oleks siis viis, kuidas jõuda laiema publikuni, et avalikkus oleks teadlik, oleks, mõistaks seda, kuidas meie ümber olev ruum tekib, et see ei ole selline nii-öelda isetekkeline, selline nagu loodusid metsas puu kasvab, majad ei kasva sama moodi. Et tegelikult on meie ühine panus tegelikult seda ruumi kujundab ja ja arhitektuuris väga otseselt väljenduvad meie kultuuri kultuuriambitsioonid ja, ja, ja kui siin arhitekt saab avalikkusega koostööd teha, siis ma arvan, et see rikastab arhitekti töökeskkonda ja ka tegelikult inimeste ruumi kvaliteet. Millised meie arhitektuuriasjatundja, et inimesed on millised pildid, et nagu näiteks tuleviku eesti arhitektuurist loovad kas seda tulevikku on nagu näha, mingil määral? No mulle tundub siiski, et tänasel juhul on avalikkuse jaoks ikkagi arhitektuur pigem selline elitaarne valdkond, mis on arhitektide jaoks, et kas ei juleta ei taheta saadaks aru, et planeerimine on teema, kus on võimalik kaasa rääkida, aga tegelikult on see teema laiem, et see nõudlikkuse ja küsimus, et millist keskkonda me tegelikult ikkagi soovime, et need ehitised, mis mitte ainult planeeringu mõttes võid, ka selle arhitektuuri selle keele mõttes oleks kvaliteetsed disain, oleks kvaliteetne, et meil oleks põhjust oskust nõuda näha seda ruumi enda ümber sellisena. Et Meie soov ongi siin pigem neid barjääre eemaldada ja tekiks diskussioon, mõistmine ühisesse mõtete ja mõistete ruumis. Me räägiks ühte keelt ja räägiks omavahel arusaadaval viisil. Et see jutt ei jääks kõik liiga abstraktse le tasandile, siis tuleks arhitektuuri teatrisse tagasi ja ma tooks võib-olla esile selle aspekti, et sündmus toimub Vene kultuurikeskuses, mis on põneva ajalooga hoone praegusel kujul on ta väga jõuliselt ütleme stalinistliku klassitsismi paremaid näiteid nii oma interjööri kui esifassaadi osas. Seal lopsakas interjöör loob sellise väga jõulise kontrasti sellele maailmale, mida me näeme. Triin Ojari, Berke hingelisi ettekanne, et see väga värske ja uus arhitektuur, ta teatavas mõttes vastandub sellele keskkonnale, kus seda näidatakse, aga ma arvan, et see tõmbab publiku meele pingule ja kuidagi paneb, paneb rohkem märkama nii seda interjööri, kus me publikuga koos seal olema kui seda, mida ekraanil näidatakse. Ma tooksin veel selle aspekti esile, et Me ei ole maininud siin pikemalt muusika teemat veel. Et me oleme püüdnud selle programmi niimoodi üles ehitada, et loengutele lisaks seal oleks teisti väärilisel kohal ka live muusika. Et Meil on hea meel teha koostööd Argo valsiga, kes teeb nii-öelda kaks setti või võitsüklit seal kohapeal oma lugusid. Ja tema selline selles mõttes võib-olla isegi meditatiivne põhjamaine, natukene jahe elektroonikaga kombineeritud muusika sobib sellisesse kui ka mõeldud järk hingeldus ettekande peale, kas me näeme üsna skandinaavialikku arhitektuuri, et see sobib sellega hästi kokku selle taustaks võib-olla on hea? Juhtida tähelepanu, et, et arhitektuur ei ole ainult visuaalne kunst, et tegelikult on see meie kõigi meelde ergastamise viis või mõistmine nii-öelda, seda ruumi, selle ruumi tajumine läbi kõigi oma meeleelundite, et selles mõttes teiste kunstide põimimine arhitektuuri juurde täiendab või, või räägib Kaasa sellele mõttele ja ütleme, et Meil on nii-öelda meeleline taju ja tähenduslikkus, emotsiooni, intellekt, et nad saavad arhitektuuri puhul kokku ja, ja selline ehitatud keskkond, mis suudab ühelt poolt pakkuda meeltele meeldivat ja mitmekülgset kogemust, aga samas ka motiveerib meie mõttetegevust annab võimaluse meile avastada maailma ja iseenda kohta ka selles ruumilises keskkonnas liikudes midagi uut, et, et ma arvan, et see seal, kuhu poole võiks liikuda meie iga pärast ruumi, nende kavandades ja ehitades Suur aitäh, Raul järgia, Karl, ta Cligedena siia tulemast. Suur tänu kutsumast. Eesti arhitektuurikeskuse korraldatav arhitektuuriteater leiab aset juba homme, seitsmendal mail algusega kell seitse õhtul Vene kultuurikeskuses.