Jätkame spordipühapäeva saadet ja FC Flora tegevjuht Jaak Prints stuudios. Tere Jaak. Tere õhtust. Alustaks kohe sellise provokatiivset laadi küsimusega. Mis sa arvad, kas oled andekas näitleja? Ma arvan, kui näitleja hakkab mõtlema, et on andekas. Või noh, vähemasti, et on hea näitleja, siis ta on mingis mõttes kadunud, et seda ei tohiks endale endale sisse lasta lihtsalt mängima mingisugune eneseanalüüs, nagu jalgpallis on ka teatris. Ja loomulikult ma ise olen üks tuntud eneseanalüüsi ja, ja teinekord äärmustesse mine isegi enesematerdaja. Jah, neli aastat tagasi oli selline ühekordne aktsioon täna õhtul Jaak Prints. Seal materdasid ennast päris omajagu. Jah, jah, oli küll sein õhtu ühekordne ja ma arvan, et see oli ka selle asja võlu, et ta oli kordumatu. Siis oli juba tunda mingisugust sellist tahtmist väike paus teha. Nii palju, kui ma mäletan jah, seal natukene selle teemaga. Ma mängisin, võiks isegi öelda, flirtisin, aga, aga siis jah, jäi see samm mul veel tegemata, et enne seda aktsiooni oli niisugune etapp küll, kus ma kus, ma mõtlesin, et äkki peaks millegi muuga tegelema, kaalusin linnast lahkumist ja maale minekut ja võib-olla õpetajaametit ja niisuguseid asju, aga need jäid, jäid kõik toona teostamata. Eelnevalt oli mul olnud, teatas kuidagi selline vabam aeg ka ja käisin Aasia reisil ja kuidagi siukene. Mõtted olid avali, sa pole eriti tavaline Eestis minu arvates, et taas kõige poppar Lassil on, siis sealt ei ole paslik lahkuda, sest see käib tavaliselt, et kui sa juba jala ukse vahele saad, siis teiste jaoks oleks sümpaatne ja aus sillaga püsima jääda. Ja, ja toona ma mäletan ka, et teatrijuht Tiit Ojasoo ütles ka seda, et, et minul ja veel ühe teise näitleja kohta, et võib-olla me olime seal niisuguseid mõtteid heietatud, et kahelnud endas kui näitlejas, siis ta ütleski, et võib olla liiga vara üldse mõtet niisuguseid mõtteid, et te pole veel korralikult teates olnudki, et et selliseid mõtteid mõelda. Kui sa oleksid professionaalne jalgpallur, siis sa võiksid mängida, ehk siis sa ei ole eriti eriti vana? Jah, jah, jalgpalluri vanus ja näitleja vanus on mõnevõrra erinevad, et, et ma arvan, et kunagi trenni tegemise ajast peale on mul see enda ajalikkuse ja kehalisuse tajumine kuidagi väga tugevalt sisse jäänud. See jalgpalluri elu on ju nii tibatilluke kuidagi, et aeg lendab ja kuidagi tajumine nii vähe on veel jäänud. Seda küll, jah. Kui sa sealt Bornacil siis alla tulid tagasi, vaatasid sinna üles, mis seal toimub, selline ootamatu pilk endasse tuli ka, et mis ma nüüd teinud olen. Eks ta oli niisugune ka pikem protsess ja toona mina ja veel teised kaks näitlejad Tambet Tuisk, Sergo Vares. Kui me teatasime, et, et me lahkume teatrist, õigemini ei pikenda enam aasta pärast lepinguid, siis me tegimegi seda ette piisavalt, et oleks, oleks ilus ja piisavalt aega siis teateid oma plaane teha, sest et need protsessid kõik on pikema vinnaga. Aga loomulikult, kui oli see hetke see päev, kus sellest siis teada andsin, siis ma tegin küll väga pika jalutuskäigu. Kalamajas ja mööda mereäärt ja ja mõtlesin küll, et mis seal siis oli, aga on inimesel vist eluhetked, kus kuidagi aeg seiskub ja siis siis ta jääb ennast kõrvalt vaatama hetkeks ja mõtleb, et et see, mis on see hetk tagasi juhtus, see omab tema elus mingit suuremat kaalu kui mõni teine otsus. Kas mingisugust kibestumist sul ei olnud või siis võtame pettumust, et noh, nagu neli aastat tagasi ütles, et, et iga päev peaks olema sa teatriime ja läheda, mängid sedasama imet? 100 korda. Ma olen katsunud kibestumist endale mitte ligi lasta. Sellele mõeldes kuidagi kahju hakkab ja kurb, samas ma annan aru, et midagi ei ole lõplikku jaa. No nagu ütleb eesti vanasõna, et õpitud ametit on raske maha jätta. Kas Tiit Ojasoo ja Aivar Pohlak on kuidagi sarnased kõrvalt vaadates, tundub? Ei ole, ei ole, nad on ikkagi erinevad juhid, erinevad laadi erinevana tuuriga erinevat tüpaaži ka ei ütleks, mingisugune sarnasus justkui justkui on selles, mis, mis juttu nad räägivad, ma arvan, mis neid seob ja mis üldse on võib-olla hea heade juhtide tunnus, on see nii-öelda nagu fanaatilisus või see kirglikkus. Ma ise pidanud ennast kirglikuks inimeseks, ma arvan, teisiti ei ole võimalik. Ühte, olgu see siis jalgpalliklubi või teater üles ehitada ja ta vedada, et see, see ongi üks aega ja kirge nõudes asi kehalisusest, sa natukene rääkisid teatris ja jalgpallis ka kuidagi sarnased mõisted sinu jaoks kui, kui näitleja jaoks. Ma arvan, et kuna see kusagil kehalisuse tajumise alge tuli minul siis, kui ma tegelesin jalgpalliga, mis oli siis varasemalt enne teatrit, siis ma arvan teatri puhul see on mind seganud või takistanud, et ma arvan, teatri puhul peaks suutma selle ära unustada, et, et noh, ühesõnaga. Seda küll kuulama oma kehalisi instinkte ja tajusid ja andma neile voli, kui nad tahavad tulla. Aga võib-olla lihtsalt ma teinekord olen tundnud ennast kui niisugused nagu kehahoidja või ütleme, et ma võiksin palju rohkem ennast lõhkuda ses mõttes teatri, kui me räägime teatrilaval toimuvast. Ma tuleks korraks Ojasa Pohlaku juurde tagasi, et ma hakkasin ette kujutama, et kui Pohlak oleks näiteks lavastajat, kui kui palju ta lubaks näitlejatele improviseerida ja vastupidi, kui ojasoo oleks näiteks jalgpallitreener. Et missugused stseenid seal platsil oleks, et kas ta annaks väga palju mängijale ruumi improviseerida loominguliselt, läheneda platsil. Eks see vist sõltub sellest materjalist, kes siis nende käe alla satuvad, ükskõik, kas see on siis palliplats või teatrilavad. Aga ma arvan, et nad mõlemad hindaksid tarku intelligentseid natuur, olgu siis näitleja jalgpallurite ja kui sul juba on sinu käsutuses on, on tark natuur, siis ma arvan, et sa laseksid tal improviseerida. Ja ma arvan, et see on asi, millest on kõnelenud nii Tiit ojasooteatrivestlus suhtes või Aivar Pohlak oma sõnavõttudes, et see nii-öelda targa intelligentse inimese kasvatamine on, on ääretult oluline. 60.-te eesti luulepõlvkond on sellepärast eriline, et see on ilmselt ainus ajajärk, kui kultuuriinimesed absoluutselt ei valinud sporti. Kuidas teatris praegu on? Näitlejad mängivad päris palju, aga kuidas üldse suhtute, et Jaak Prints laseb jalga ja ma võin öelda, et meie teater, NO teater on, on kaunis sportlik, et Tambet Tuisk omal ajal kuulus võrkpallis Eesti noortekoondisesse ja Sergo Vares on tegelenud kergejõustikuga ja Rasmus Kaljujärv on, on ka väga atleetlik ja Gert Raudsep, et me kõik Andres Mähar omal ajal tal oli kaks ringi, kus ta käis viiulimängus ja boksis. Et, et meil oli, meil oli selline. Aga te ju ka niimoodi on räägitud, et noh, et seal noos olete, olete nagu sporditeater, käidetkuak dressides ja sussides ja, ja nad. Aga kas see on ka seotud kuidagi kehaline vormis, oledki vaimne vormisolek, ma leian, et kui sa lased oma keha käest ära, siis kuidagi seitse keha käest ära läheb, see ilmselt on ka juba vaimsel pädevuse märke, et et need peavad mingis mõttes olema käsikäes, sa pead olema. Kui me räägime näitlejast, siis keha on tema, on tema instrument jalgpallureid tegelikult, et see peab olema nagu pillikeel pingul ja välja arendatud. Kahjuks kehtib see ka spordikommentaatorite kohta. Tihti sa vutti mängida? Kaks korda nädalas on trennid ja koraan mäng, kumb sulle rohkem kohapeal olles meeldib. Aga laval või Ado platsil? Kaootilised küsimused, annan, annan sulle andeks, ei, ma, ma arvan, et selles mõttes ei ole vahet, kui kui olla oma oma kehas ja vaimus selles ajahetkes ja kohal nii-öelda kohalolu ja konsulteerinud, siis, siis on need mõlemad väga nauditavad. Ja ka see emotsioon, mis seal saades on, on selline sama samaväärne seene kõige paremas mõttes. Rahulolu sellest, millega sa tegeled, kui palju sul teatris oli sellist selgelt nägemust, et ma tahan jõuda näiteks mingi aja pärast kuhugi kuhugi välja ja kui palju sul praegu on Flora tegevjuhina seda, et sul on mingisugune kindel eesmärk, mille suunas liikuda teatris olles otseselt sellisest individuaalsest eesmärgist kindlasti ei saa rääkida, et kogu meie trupp või see ideoloogia, ma arvan, et oli rajatud sellele, et kuidagi, et vot need näitlejad, kes on teatris, nad võiksid olla võimelised ühel ajahetkel lihtsalt kuidagi kõnelema laval ühte keelt, ilusat poeetilist, intensiivset keelt ja ma arvan, selle poole me igapäevaselt ka püüdlesime. Et seda saavutada ja, ja ma arvan, et selle poole püüeldakse on neid aastaid pakkunud väga ilusaid hetki, kus on juhtunud. Sest minu meelest juba see on ääretult ilus hetk, kui ütleme, kui me räägime kahest inimesest, kes lähevad lavale improviseerima eluliselt nad on erinevad natuurid, üks on ühesuguse hingelaadiga teineteistsugusega, aga kui nad hakkavad koos improviseerima ja unustatakse ära see, milline on kellegi isikupära, isiksuseomadused, mingisugused harjumused ja justkui tullakse oma kestast välja, tullakse teineteisele poolele, teele vastu. See on väga ilus poeetiline hetk, ma olen seda alati võrrelnud enda jaoks nagu armastusavaldusega, aga jalgpallis jah, ütleme, et jalgpall on rohkem seotud ka, ütleme, tulemustega ja tulemuste maailmaga, et siis siis loomulikult eesmärk on olla edukas, tulla Eesti meistriks ja mitte üle ühel aastal võtvaid mitmel järjestikusel aastal. Aga lisaks sellele, et, et et on justkui nagu selline mingis mõttes nagu primitiivsem siht, et võita on ka väga selgelt välja öeldud, et noh, nii Aivar Pohlaku poolt kui, kui Norbert Hurt on sellest kõnelenud ja nüüd siis ka mina, et et on ääretult oluline Eestis hakata kasvatama tarku mängijaid. Kui me räägime Eesti-suguses väikeriigist ja kas siis selle koondise või klubide väljavaadetest Euroopas, siis noh, ütleme, kui me võtame siukseid, telje, kus on nii nii tehnilised näitajad, jõunäitajad, siis kui sinna panna kolmas mõõde juurde panna kus see mõistus, näitajad siis see on see potentsiaal, kus see areng kindlasti lagi ei tule veel nii pea vastu ja kui, kui sinna suunata potentsiaal ja hakata seda telg arendama seda kolmemõõtmelise telje kolmandat otsa, siis siis ma arvan, et see on see koht, kus Eestit võiks saata edu. Ja kui ma kunagi pohlakalt küsisin, et noh, seal Pohlaku kolmas dimensioon, kui me mõtleme küll kolmemõõtmelisest maailmast 405. dimensioon, kuues dimensioon, et äkki on ka kuidagi võimalik, äkki prints arendab edasi seda uut, uut jalgpalli ja jah, aga selleks tuleb kõigepealt selle komandöri tööd teha, et see on esialgu veel niimoodi tutvustusjärgus, et tegelikult peaks tajunud jõudma kõige väiksemate madalamate kihtide nii välja, et siis siis saab sellest vast kunagi rääkida, et võtame neljanda, viienda juurde. Lõpuks on seitsmenda lõpmatus. Kumba sa rohkem armastad? Jalgpalliteatrit? Traagika, aga ma armastan mõlemat. Päris ausad. Võib-olla miks ma pean lihtsalt harikaks, ongi see, et see nagu on selline vaata vasakule, vaata paremale, et et palju lihtsam oleks, kui on, kui on üks valdkond ja üks elu ja siis sa seda elad. Maga enne enne seda intervjuud, mõtlesin, et kui mitmel inimene mitmel erialal väga andekas siis on üks võimalus, et ta on väga loominguline, väga mitmekülgne. Ja teine võimalus on see, mis nagu vene kultuuriruumis väga levinud ütluse kohaselt tähistatakse kahte väga tähtsat elementi nagu kala ja liha ei eksisteeri. Kumb sinu puhulana toodetavast esimene innovate nüüd jah? Kui ma ütlen, et jah, esimene, siis ma juba tunnistan, et sa ütlesid, et on andekas, eks ole, siis ja kui me alustasime intervjuud, siis me ütlesime, et oma andekust tunnistada muidugi kentsakas oma mitte, ma ütleksin, andekust, nõndasamuti ja. Ütleks siis nii, et püüaks vältida seda teist varianti. Seal on suhteliselt noor, paljude näiteks Flora mängijatega sama vana, tõsi küll, praegu suhteliselt noor koosseis, aga noh, näiteks Karl palatu, mis sa arvad, kui keeruline ennast kehtestada uues keskkonnas on sul endal? Ma ei ole seemnetes tegelenud otseselt kehtestamisega, et pigem ma tahaks uskuda, et et minu teod võiksid kõneleda minu eest, et, et kui inimesed klubis näevad seda, et selle tüübi tulekuga on kuidagi mingisugused aknad lahti läinud, mingisugused tuuled puhuma hakanud ja need ei ole üldse mitte kõige halvemad tuuled, vaid täitsa edasi viivad mõtted, et siis seeläbi endale võita poolehoidjaid ja mõttekaaslasi, et ja praegu tundub nii, et see on täitsa õige meetod. Kindlasti mingisugune loominguline vajadusi on sul olemas, kas siis see uus ametikoht pakub sulle seda? Ma tahaks uskuda, et pakub. See on loominguline töö samuti. Loomulikult on on seal palju Niukest administratiivset tabeli täitmist, aga selle alla ei tohi nii-öelda siis mattuda, uppuda lasta lasta sellest ennast ära süüa, et, et seal on ka päris palju nii-öelda vaimset juhtimist filosoofia edasiviimist, et see, see kõik on selle väga tänuväärne pool. Ma ei tea, kas hakkame selliseid tähistasid kasutama nagu rahulolu ja õnn aga kui neid kasutada, siis sai enda nime taha praegu paneksite. Jaak Prints, rahuda prints õnnelid? Nojah, kui ma endast räägin, siis ma olen üks rahutu hing selles mõttes, et ma ei julgenud rahulolu ligi lasta, sest et see on kohe ohumärgiga mu jaoks, et niipea kui saabub rahulolu, siis saabub selline mahaistumine, äravajumine ja juba armatsioon. Nojah, et selles mõttes ma olen alati, see on ühtpidi jällegi selline traagiline külgete pidev rahutus või pidev siukene otsinguvajadused, et ma tunnistan, ised ma väga harva oskan konkreetset hetke, kus ma parasjagu viibin, väärtustada, et ma tihtilugu kas siis vaatan juba tulevikku või meenutan heldimusega minevikku. Aga see on külg, millest ma olen teadlik ja katsun enda puhul tööd teha. See on kõikidel inimestel tegelikult omame, eriti eestlastele. Aga kui järgneval julgustav, et ma siis jah, et sa pole okeerimini. Kui laupäeval Flora võidab oma selle aasta esimese karika, kas siis sa suudad päeva püüda, siis vist ikka suudab inimene küll, aga üks asi on see võit ja teine asi on see, et et kui, kui kaotaksin ma mõtlesin pigem seda, et, et kui tuleks tuleks inimesest enne, et see oleks, ma arvan ka üks üks uhke tähis, kui, kui oleks staadion noh, kasvõi pooltäis ja see on nii Kalju kui Flora kui kogu jalgpallipere püüdluste taga, äärmisel juhul ja see oleks ka see, mis, mis valmistaks rõõmu ja rahulolu. Ja omalt poolt öeldakse, et kes mingil põhjusel ei saa minna, siis teist poolaega saab kuulata vikerraadio vahendusel. Eesti jalgpalli karikavõistluste finaal järgmisel laupäeval Nõmme ja Flora igatahes Jaak Prints oli meil spordipühapäeva saates, kõlas aitäh Jaak ja edu sulle. Flordage vimine. Aitäh.