Keelesäuts emakeele seltsi keeletoimkond tegi möödunud suvel kaks muudatust kokku- ja lahkukirjutamise reeglites. Ma ei hakka siin praegu refereerima, no mis nad täpselt olid, kes tahab mälu värskendada, võiks vaadata keeletoimkonna veebilehte. Muide, seda lehte ma soovitaksingi lähemalt lugeda, eriti nendel, kelle arvates oleme muudatus, on kas arusaamatu või ei ole põhjendatud piisavalt või on liiga kergekäeliselt vastu võetud sest seal on iga otsuse juures ka põhjendused kirjas. Määrsõnade kohta käivast otsusest võib lugeda seda, et keeletoimkond jälgib tähelepanelikult, kuidas kirjutavad kooliõpilased, kuidas nad kirjutavad emakeele riigieksamil. Kui ikka mingisugune viga aastast aastasse kordub, vaatamata sellele, et eesti keele tundides on reeglit hoolsalt tuubitud drillitud siis võib-olla tõesti peaks mõtlema reegli muutmisele. Loomulikult see ei käi niisama lihtsalt, et täna teevad õpilased vea, homme muudame normi. Ma arvan, et näiteks kui eesti keele õpetatud praegu küsida, kuidas on lood sellise sõnaühendiga õpilastel nagu kogu aeg siis neil oleks selle kohta kindlasti üht-teist öelda. Kogu aeg määrusena tuleb kirjutada lahku, aga seda kirjutatakse juba aastaid järjekindlalt kokku. See sõnaühend oli muide sees ka üle-eelmise eelmise aasta emakeelepäeva etteütluses sel aastal ei olnud, aga mitte sellepärast, et nüüd siin enam vigu ei tehtaks. Vastupidi, kokkukirjutamine muutub aina loomulikumaks, neid sõnu tajutakse sisulise tervikuna. Aga normi muutma siin ei kiirustata. Asi on selles, et liitsõna kogu aeg on juba olemas ja see tähendab midagi muud. See on sporditermin täpselt samasugune termin nagu näiteks kogumit, kus Eesti keele seletav sõnaraamat seletab nii kogu aeg võistkonna eri liikmete või ühe sportlase poolt eri distantsidel saavutatud aegade summa. Nii et teeme vahet meeskonna kogu aeg nelja korda 100 meetri teatejooksus on uus Eesti rekord. Mõne sõna õigekirjaga on kogu aeg üks häda ja viletsus.