Tere päevast, vikerraadio kuulajatele me alustame argipäeva saadet ja no mitte päris harjumuspäraselt kolmapäevasel päeval argipäeva saates peaminister Andrus Ansip, aga see kõik on sõltuv muudest asjadest. Igal juhul kuu on lõppemas, kevad on saabumas, teist päeva on Eestis täielik kevad. Kõik sulab ja üldiselt on oodata mitte väga meeldivaid sündmusi seoses selle kevadega, ehk eelmine nädal kutsuti siis kokku kriisireguleerimismeeskond, kes peab koordineerima reostustõrjetöid, mis meid kohe-kohe ees ootavad nii loode kui Põhja-Eestis. Kas peaminister ka praegu selle probleemiga peab tegelema või mitte? Otseselt peaminister selle probleemiga ei pea tegelema. Selleks on teised inimesed, kuid peaminister peab kindlasti tegelema sellega, et meie reostustõrjevõimekus tulevikus oleks märksa parem kui ta aega. Eks siis rahastamisküsimused, kust leida vahendeid, et suurendada järsult reostustõrje võimekust? See toob kaasa kohe uued mõtted võimalikust uuest lisaeelarvest. Kas see on nii-öelda õhus? Arvesse on laekunud vahendeid väga hästi ja eksisid muidugi need inimesed, kes eelarve koostamise ajal rääkisid sellest, kuidas ei ole võimalik kõiki kavandatud kulutusi katta tuludega, et eelarve läheb tasakaalust välja. Eelarve pidevalt, olen ma täiesti ilma katteta ja ebareaalne. Eelarve koostajad olid päris veendunud eelarve koostamisel, et see eelarve on väga konservatiivne ja praegu on selle aasta esimesed kolm on kolm kuud, on ka näidanud, et eelarve on koostatud konservatiivsed ja kõik prognoosid lubavad ülelaekumist, mis on enam kui kolm miljardit krooni. Ma arvan, et selle teemaga kujudeni jõuame korraks. Tahaksin puudutada ka seda teist teemat, mida see kevadpidi või peab meile kaasa tooma ehk kui võib-olla. Tuntud kirjanik Kivirähu sõnade või järgi öelda inimsugu on alustanud sõda linnurahva vastu, ehk on inimeste ja lindude sõda ja kes sõdib püssidega, on Eestis nüüd sõditakse naftaga, aga teiselt poolt nagu selle linnugripi värk on võtnud sellised mõõtmed, samal ajal kui teda veel ei ole, et kui inimeste võrreldes võiks tuua näiteks olukorra, kus mõnes välisriigis on mõni inimene haigestunud suht ohtlikku haigusesse on teada, et see haigus, eriti inimeselt teistele ei nakka ja eestist teda ei ole, aga igaks juhuks ikka soovitatakse inimestele, et ärge välja minge ja rahva sekka, et Eestis küll ei ole, aga olge ikka, püsige kodus ehk lindudega on umbes sama lugu, et Eestis linnugrippi ei ole ja reeglina ta linnult inimesele ei nakka. Igaks juhuks soovitatakse ikka lindudega kui puutuda ja eriti mitte käest neid sööta ja üldse väga ettevaatlik olla. Lindudega sõdida inimesel kindlasti mõtet ei ole. Tuleb ju tunnistada, et ega me väga palju linnugripist ei tea. Me teame seda, et maailmas on sadakond surmajuhtumeid, kus linnugripp on nakatanud tunud linnult inimesele aga siis on inimene linnuga väga otseselt kokku puutunud. Neid haigestumisi ainult inimesele kandunud linnugrippi haigestumise ei ole olnud maailmas väga palju, kuid ettevaatlikud peaksime me olema kindlasti, kuid see ei tähenda seda, et me peaksime lindudest hoiduma või veelgi enam hakkama lindudega suisa sõdima. On selge, et linde sureb kogu aeg. Eestis sureb aastas umbes miljon lindu. Ilma igasuguse linna linnu gripita seletaja igast surnud linnust ei maksa teha kohe järeldust, et linnugripp ongi päral. Kindlasti tuleks jälgida inimestel elementaarseid hügieenieeskirja, ei ole mõtet surnud lindu näppima hakata, ei ole mõtet teda endale põue pista või veelgi enam kuskil külmkappi panna, et uurimisele hiljem kuhugi viia. Elemente Kaarseid puhtuse reegleid peaks kõik inimesed jälgima ja mingiks paanikaks kindlasti põhjust ei ole. No kui need ei jälgi, siis võib jääda ka kõigesse muudesse haigustesse, mis on võib-olla samuti väga ohtlikud, nii et selles mõttes geen on igati teretulnud. Aga kui ma seda teemat puudutasin, siis ma olen lihtsalt näinud mõningaid uudiseid, kus kohati on Venemaal näiteks linnuga farmide ümber juba käib tõeline sõda keskkonnakaitsjate ja nende farmiomanike vahel, kuna farmiomanikud tulist on moodustanud meeskonna, tulistada ümberkaudseid linde püssidest ja segavad lindude toidukohas linnusöögi hulka mürki. Nii et seal käib juba kohati selline melu ja ma ei tea, see ei ole veel teema, millest praegu vist rääkida, eriti arvestades seda, et, et ta ei ole siin. Selle merereostuse kohta veel tahaks kahte asja küsida, soomlased olid meil abiks reostuse likvideerimisel siin põhjarannikul. Ometi oli hästi piinlik lugeda soomlaste suurimast päevalehest Helsingin Sanomatele, et eestlased justkui võtab, et tuul pöörduks reostus kanduks Soome randa. Miks Eesti ei esitanud ametlikku abipalvet täieliku reostuse likvideerimise saamiseks? Meie siseminister on oma Soome kolleegiga olnud vähemalt tihedates kontaktides alates sellest ajast, kui Rannar neli uppus. Soomlased on juhtunuga väga peensusteni olnud kursis kogu aeg. Miks Soome ajaleht nii kirjutab ja miks üks Eesti ametnik avaldab lootust, et tuul suunda muudab? Seda tuleks küsida konkreetsetelt inimestelt. Meil on Soome kolleegidega olnud väga hea koostöö. Abi tuli siis, kui ta tulema pidi, kui seda abi tõepoolest ka vaja oli. Kümnenda veebruari selles samas saates te rääkisite pisut põhjalikumalt sellest, kuidas Loode-Eesti rannikureostuse põhjustajat tookord oli siis juttu sellest laevast floles kuidas seda põhjustajat välja selgitatakse ja, ja, ja kuidas informatsioon selle kohta kõigepealt levima hakkas. Mida võib tänasel päeval 29. märtsil selle reostuse põhjustaja leidmise avastamise väljaselgitamisega? Tähendab ma ei saa konkreetset uurimisalust asja, kommenteerib kirjelda seda enam, et ma ei valdagi üksikasju. Floolesson endiselt üks 10-st kahtlustatavast reostuse tekitaja aste. Milleni uurimine ükskord välja jõuab ja kas jõuab, seda näitab aeg. Paraku on ka meie Rootsi kolleegid öelnud, et kui reostajat ei tabata kohe soojadelt jälgedelt, siis ülimalt suure tõenäosusega on teda peaaegu võimatu hiljem tabada, et aega on läinud. Väga palju, kuid ma siiski loodan, et et need jõupingutused, mida meie uurijad on praegu teinud, et need kannavad ka vilja ma pean väga õigeks seda, et mindi Egiptusesse proove võtma. Näitasime kõikidele võimalikele tulevastele reostajatele, et meil pole ükskõik, kes meie ranniku Ahtme merd reostab, et me teeme kõik endast oleneva, et välja selgitada reostajaid nüüd ja tulevikus. No üldiselt nagu te ütlete tulemustest, et ega neid tulemusi seni küll vist ei saa eriti positiivseks hinnata, sellepärast et just eile lugesin seda, kuidas prokurör Lavly Lepa käest küsiti sedasama küsimust ja ta ütles, et me oleme saatnud järelpärimised või õigusabitaotlused vist oli kaheksasse välisriiki ja kuskilt meil veel vastust ei ole, mingeid soov ei ole, sedasama laulasi proov ongi ainus, mida me oleme nagu saanud, et need ülejäänud üheksa laeva on kuskil laias ilmas ja asjaajamine käib ja küsimus on ainult võib-olla selles, palju me suudame raha sinna kulutada nende kõikide uurimiseks, aga lihtnagu kodanikuna. Ma küll eriti optimistlik nende tulemuste suhtes ei ole, ma loodan, et ma eksin. Lootus sureb viimasena, kuid õppetund on ikkagi, et kui tuleb ebatavalist informatsiooni täiesti ebatraditsioonilist informatsioone, siis tuleb sellele adekvaatselt reageerida kohe. Kas meie päästjatel on kõik materiaalsed vahendid olemas, et kui merel jää sulab ja ja see reostus nii Loode-Eestis kui siin põhjarannikul hakkab landad randa triivima, et olla astuda sellele vastu? Neid materiaalseid vahendeid ei ole mitte üheski riigil mitte ühes ühelgi päästeteenistusel piisavalt, neid peaks alati rohkem maleva, kuid rannast reostustõrje on igal pool suures osas käsitöö ja, ja nõuab palju vabatahtlike abi ja nii saab ilmselt olema ka Eestis. Töökas Ta ootab meid siis ees. Kui me juba päästeametist rääkisime, siis need õnnetused on toonud kaasa nagu tähelepanu teravdamise nende vahendite inimeste peale ja nüüd on jutt läinud taas päästeameti palkadele ja nagu ma juba mainisin lisaeelarvet, kas siseministril on tõenäoliselt rohkem lootusi kui selle aasta riigieelarvest saada omale raha ja vahendeid. Ja kindlasti on päästeametnike palgad, aga samuti ka politseinike palgad, kaitseväelaste palgad jätkuvalt väga aktuaalseks teemaks. Avatud majanduse tingimustes on inimestel võimalik minna sinna, kus on parem ja seetõttu ka eurole mõeldes me ei saa oma avaliku teenistuse töötajate palkasid lihtsalt külmutada näiteks nii nagu teeb seda Sloveenia. Sloveenias on inflatsiooni mahasurumise peamiseks instrumendiks just palkade külmutamine kuid seda võib lubada endale siis, kui keskmine palgatase moodustab 80 protsenti Euroopa Liidu tasemest. Kui meie tase on vaevalt pool Euroopa Liidu keskmisest tasemest, siis palkade külmutamine eriti kusagil 4000 krooni tasemel päästeametnikele ei tule kõne allagi. Palkasid on vaja suurendada, ilmselt üheks võimaluseks on ka lisaeelarve vahendite kasutamine selleks. Kui sõjaväelaste palkadest rääkida, siis kaitseminister on valitsuse liige ja teie erakonnakaaslane, kas teie toetate tema seisukohti? Palgaküsimuses jahmatas, toetan tema seisukohti, ma toetan tema seisukohti nii kutsealustele kompensatsiooni maksmises kui ka ka kaitseväe teenistuses olevate inimeste palkade tõstmist. Kui üks madrus saab laeval kolm pool 1000 krooni kuus palka, siis see ei ole kindlasti piisav ühe sõjaväelase perekonna ülalpidamiseks. Palgad kaitseväes on madal alad, nii nagu nad on madalad nii päästeteenistujatele kui ka politseiametnikel. Kutsealustele kompensatsiooni maksmine on ka õigluse küsimus. Teatavasti et iga kolmas Hermes oma aastakäigust kutsutakse kutsealusena art teenistusse ja kaks inimest kolmest ei peateenistusse minema, sest neid ei vajata. Selle eest, et inimene läheb kaitseväkke, peab talle ka mingisugust kompensatsiooni maksma, kuid praegune kompensatsioon 160 krooni kuus ei ole kindlasti piisav sellele inimesele, et kasvõi oma häda päevaseid hügieenivahendeid pettuda ei ammugi. Ta pole piisav selleks, et toetada oma üksinda elavate ema kommunaalkulude katmisel või anda talle muudmoodi abi. Et noored inimesed, kes kaitseväkke kutsutakse, võivad omada ka juba ja perekonda. Perekonna ülalpidamiseks läheb vaja vahendeid vaja ja nagu ma ütlesin, on see eelkõige õigluse küsimus. Kui ühest aastakäigust kuuendik poolatan, tüdrukut, naisterahvad neid ei kutsuta ainult kuuendik peab minema kutsealusena kaitseväkke, siis ei ole tegemist väga üldise kohustusega millegi sellisega, mida kõik teavad ühtemoodi tegema. Piisk langeb igale kuuendale. Ühiskonnas on kohustus nendele ka mingisugune kompensatsioon anda. Kui praegu räägime kolmest 1000-st kroonist kuusk, siis see kindlasti kompenseerib kogu nende tegevust kaitseväes. Kui suurest summast on jutt, et ühele kuuendikule maksta 3000 krooni kuus palka. Jutt on summast 80 kuni 100 miljonit krooni aastas. Riigil on need lahendid olemas. Riik peab vastavalt lubadustele Väärt kulutama kaitseotstarbeks kaks protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust. Praegu me oleme päris kaugel sellest piirist, me oleme kusagil 1,7 protsendi juures ja kindlasti on ka kaitseväelaste palgad üheks selliseks kulutuseks, mis selle kahe protsendi sisse lähevad. Ja kaitseväe prestiiži küsimus, see on kaitseväe järelkasvu küsimus. Kaitseväest juttu olles on puhkenud Pärnumaal suur vastuseis kaitseminister Jürgen Ligi plaanile aasta lõpuks sulgeda sealne üksik jalaväepataljon. Selle Pärnusse jäämisest on huvitatud nii Pärnu linnaisad kui maavanem. Mis on teie seisukoht? See ei ole kindlasti Jürgen Ligi idee, Jürgen Ligi otsus. See on ammu juba. Kaitseväe arenguplaaniga kindlaks määratud. See peab juhtuma praeguste kavade järgi, kas kavasid muudetakse või ei muudeta, seda näitavad edasised arutelud. Nii et seda võib ka lükata seda tähtaega, millal see pataljon sealt ära viiakse. Ma ei taha praegu sel teemal spekuleerima hakata, otsus on langetatud juba aastate eest. Kas seda otsust muudetakse, seda näitavad edasised arutelud. Laususid tõsin, palkade külmutamine ja inflatsioonitempo, tuues näiteid väljaspool Eestit. Eile ilmusid korraga avalikkuse ette seisukohad Leedust ja Eestist ehk siis Leedu rahandusminister ja Eesti Euroopa Liidu asjade komisjoni juht Kristiina Ojuland võtsid nagu ühel ajal erinevas kohas sõna Maastrichti kriteeriumite vastu. Kas te ei leia, et see aktsioon on veidi hilinenud, et võib-olla ma ei oleks pidanud ühtselt selle teemaga nagu varem peale hakkama? Eurole ülemineku taustal? Leedu ja rahandusministri Kristiina Ojulandi Intervjuud ei ole kindlasti kuidagimoodi koordineeritud. On täiesti selge, et probleeme on nii Leedul Eestil, euroga liitumisel ja mõlemale on just probleemiks kõrge inflatsioonitase. Leedus on inflatsioon Maastricht'i kriteeriumile, mis teatavasti kõlas siis nii, et võetakse kolm parimat esitlust ja sinna liidetakse juurde poolteist protsenti ja saadaksegi siis Maastrichti kriteerium uutele liitujatele. Et Leedu on sellele kriteeriumile päris lahe lähedal, Eestil jääb pisut rohkem kriteeriumi taseme saavutamisest puudus. Loomulikult on sellest kriteeriumist palju tõlgendamisruumi kriteerium ise võiks jääda selliseks, nagu ta on. Tõlgendust tahaks küll muuta, missugused on kolm kõige mõlemat esitlust? Siiani peetakse heaks esitluseks Euroopa komisjoni poolt sellist esitlust, kus inflatsioonitase on null. Kui on miinus 0,1, siis on tõepoolest paha, see on väga halb, arvesse ei võeta. Kui on pluss 0,1, siis see on Euroopa komisjoni meelest just unistuste tipp ja sellised tuleks aluseks võtta selliseid riike, kus ta oleks 0,1. Selliseid muidugi ei ole ka neid riike, kus tahan, ühe protsendi lähedal on. Ja nüüd selgub, et sel ajal, kui, kui Eesti eurovalmidust hakatakse hindama, võib nende kolme parima esitleja hulgas olla kaks sellist riiki, kus eurot ei ole kasutusel. Ehk siis väljaspool eurotsooni asuvat riiki. Et see on ju täiesti arusaamatu, miks klubisse ei kutsu klubi senised liikmed, vaid peaksid klubisse saamise otsustama hoopis need, see, kel võib olla endal kavas, ei olegi kunagisele klubiga liituda. Praegu of hakkab juba. Saabuma konsensus selles osas, et siiski kolme parima esitluse juures vaadatakse seda, et, et need kolm kuuluksid eurotsooni. Seda on on hakanud väga oluliseks pidama nüüd ka Euroopa komisjon, kuid selleks, et nii kaugele keegi jõuaks, on tulnud teha väga palju selgitustööd. Leedul on madalam inflatsioonitase praegu vaid seetõttu, et nemad on oma liti sidunud. Aga sel ajal, kui euro ja USA dollari kurss oli, oli. 0,1 euro võrdub 0,86 USA dollarit. Lätis on inflatsioonitase kõrge, sest nemad sidusid oma lati euroga siis, kui ora võrdus 1,36 USA dollariga. On suur vahe, kas euro võrdne 0,86 kõlariga või 1,36 dollariga. Ja meie majandused nii Lätis, Leedus kui ka Eestis liiguvad enamvähem samas graafikus. Trendid on, on samad, kuid see inflatsioonitaseme erinevus on suuresti tingitud just nimelt erinevatest kurssidest, mil siis rahvusvaaring seoti euroga. Eestis on juba alates 92.-st aastast olnud valuutakomitee süsteem. Meie valuuta ei ole olnud seotud teiste valuutadega kui ainult omal ajal saksa margaga ja kui saksa margast sai ja siis siis euroga, nii et meil selliseid kursist tulenevaid efekte ei ole. Nii et see bensiinihinna tõus või mootorikütuse hinnatõus maailmas ei muuda, ei mõjuta Leedu majandus niipalju kui näiteks istuma. Inflatsioonitaset ta mõjutab pisut vähem, kuid küsimus ei ole mitte aga praegu, kui me räägime Maastrichti kriteeriumides, siis ei ole inflatsiooni puhul tegelikus inflatsioonis, vaid küsimus on rohkem ühest numbris ühes algoritmis, mille järgi sõnum bar leitakse ja selle algoritmi järgi. Kütusehindade tõus maailmaturul mõjutab inflatsioonitaset Eestis märgatavalt ja suuresti ongi meie kõrge inflatsioonitase vähemalt 90 protsendi ulatuses seletatav kütuste kõrgete hindadega maailmaturul. Meie baasinflatsioon on suhteliselt madalal tasemel, aga kõigile on teada, et inflatsioonitase veerub väga tugevalt majanduskasvuga. Kui majandus kasvab 10 protsenti aastas, pole mõtet oodata nullprotsendilist inflatsioonimäära. No kui kindamist ei ole olnud, üha rohkem, jõuab nagu või noh, saab jõuda seisukohta, et Eesti järgmise aasta jaanuarist eurole üle ei lähe. Siin mõni aeg tagasi, eurost on ju kaua räägitud ühel arupärimisel, kui taas eurost juttu oli, Riigikogus esitati teile küsimus ja järgmine päev tsiteerisid kõik ajalehed, et peaminister Andrus Ansip on valmis tagasi astuma, kui euro Eesti eurole esimesel jaanuaril üle ei lähe. Naise pole kindlasti olnud, kuulake mind lõpuni, palun, nad ei viitsinud. Nad tõid korralikult tsiteerida, sellepärast et te ütlesite, et te olete nõus tagasi astuma, kui Eesti valitsus ei tee kõike, mis võimalik või jätab midagi tegemata. See on küll täpne tsitaat. Ma olin ise tõid kuulamas, jah, nii see on. Ja ma küsingi praegu, et kas Eesti valitsus praeguseks hetkeks on kõik teinud, mida meil on võimalik teha? Jah, me oleme teinud kõik, mida meil on võimalik teha ja mida on mõistlik teha. Ebamõistlik asja, kindlasti ei peaks valitsus tegema. Ja mis need ebamõistlikud asjad võiksid olla? Kindlasti oleks mõistlik avaliku sektori kulutuste, see tähendab politseinikke, päästeametnike, palkade külmutamine näiteks. Kindlasti oleks mõistlik kasutada mingeid kunstlikke meetmeid selleks, et inflatsioonitaset ajutiselt alla suruda, näiteks vähendada käibemaksu härra ja saavutada sellega siis ajutine inflatsioonitaseme alandamine pärast seda siis tõsta jälle. Kuna kulutused tahavad ju tegemist avalikus sektoris, tõsta siis uuesti käibemaksumäär ülesse ja öelda siis Euroopa keskpangale, et aga meil oli seda eurot nii hädasti vaja, et, et sellepärast me sellise manipulatsiooni ette võtsimegi, et ma ei ole kindel, et taoliselt käibemaksu. Aga mängides Me saavutaksime soovitud tulemuse soovitud ajal ja soovitud ulatuses, kuid ma olen kindel. Viiksime oma eelarve tasakaalust välja, et me saaksime täiesti märkimisväärse arve defitsiidi ja ma olen kindel selles, et me kaotaksime palju oma majanduskeskkonna eta aimatavusest, kaotaksime palju oma majanduskeskkonna usaldusväärsusest ja see oleks liig ränk hind et saada euro kindlal kuupäeval. Me ei ole kindlasti nõus ohverdama oma kiiret majanduskasvu selle nimel, et kindlaks kuupäevaks saada käibele euro. Võtame ette veel ühe suure teema, nimelt pisut rohkem kui kuu aega tagasi, 27. veebruaril tantsite Trakais allkirja kolme balti peaministri ühisavaldusele. Et Eesti toetab algatust ehitada liit, uus tuumajaam. Hiljem on Eestis räägitud, et egas allkiri meid õieti nagu millekski ei kohusta ja et eks me võime seal iga kord tagasi võtta, kui me otsustame, et me selle projektiga ikkagi liitu. Mida see allkiri, mille te andsite Eesti jaoks tegelikult tähendab? Ei tagasi võtta seda allkirja küll ei ole mitte mingisugust põhjust. Me teame, et energia on tahtnud erastada Leedu elektrivõrke, kuid siiani piisavalt selgitamata põhjustel on Eesti Energia pakkumine ära põlatud. Me teame ka seda, et Ignalina tuumaelektri mamma teine plokk tuleb sulgeda 2009. aastal detsembris selline nõudmine ja see on ette nähtud Leedu liitumislepingus Euroopa Liidu ja selleks on ka järgmises finantsperspektiivis Leedule eraldatud Euroopa Liidu ühtsest eelarvest 835 miljonit eurot mis on väga märkimisväärne summa ja ma ei usu, et on mingi võimalus, et seda sulgemisaega tulevikus pikendatakse. Nii et Leedul on kindlasti suured probleemid energiavarast varustusega peale 2000 üheksandat aastat ees ootamas. Kuid me ise pole ka mitte päris heas olukorras. Me teame seda, et kui Kyoto protokoll sõlmiti ja selle järel hakati kauplema CO2 süsinikdioksiidi emissiooni kvootidega siis see tonni hind oli neli, kuus eurot. Aga praegu on see hind juba 25 eurot tonni eest. Praegu tänu sellele, et võrdluseks võeti nõukogude aegse tehnoloogiaga õhku paisatud CO2 kogus Eesti puhul saime me küllalt külluslikud kvoodid, nii et jätkub oma tarbeks ja kannatab veel osalt mahagi müüa. Ehk siis oodatav tulu näiteks Eesti Energial CO2 kvootide eest võiks olla suurusjärgus viis miljardit krooni seal väga märkimisväärsed summad, kuid paraku ilmselt ei kesta pidu igavesti. Aastal 2012 saab see kvootide jaotus läbi ja me ei tea, mis sünnib. Peale seda perioodi. Võib olla päris kindel, et Kyoto protokolli keegi ära unustada seda unustama ei hakka. Et kvoodikaubandus jääb ka tulevikus alles ja meil oleks praegu hädasti ja juba teada, missugused saavad need kvoodid olema aastal 2013 ja edaspidi missugused saavad need reeglid olema, mille järgi neid kvoote jaotatakse. Me teame, et, et meil ei tasu Eestis enam põletada elektriks Slantsest tulnud põlevkivi ja müüa siis uuesti elektrit tagasi Venemaale. See tähendaks Eestile umbes 400 miljoni krooni suurust kahjumit aastas. Miks me peaksime sellisel määral maksma Venemaale elektri müümise eest peale kuna CO2 kvoote müües teeniksime rohkem kui kui elektrit tootes? Me teame ka seda, et me müüme praegu Lätti elektrit 30 kuni 40 protsenti kallima hinnaga, kui me müüsime möödunud aasta septembris näiteks CO2 kvoodid ja CO2 kvootide kaubandus on juba praeguselt meie praegu meie elektriturgu väga oluliselt mõjutanud. 97 protsenti Eesti elektrienergia toodangust on seotud CO2 õhkupaiskamisega. Me teame igasuguseid ilusaid kõnekäände ja vanasõnu ära, riputa kõiki ühe naela otsa ära paiguta kõike mune ühte korvi, kuid meie nael praegusel juhul on just nimelt CO2 emissioon. Me sõltume väga suurel määral CO2 emissioonist aga me ei tea, palju me selle emiteerimise eest aastal 2013 maksma peame. Mõistlik oleks oma tootmisportfelli rikastada ja Üheks võimaluseks on rikastada seda aatomielektrijaamas elektri tootmisega. Mis jah, palun, mis on see konkreetne ülesanne, konkreetne kohustus, mida Eesti endale teie allkirjaga võttis? Eesti sai endale võimaluse projektis kaasa lüüa esialgu küll uuringutes, kuid lepiti kokku selles, et uusi partnereid kaasatakse ainult konsensuslikult. See annab Eesti Energiale kindlustunde, et juhul kui eeluuringud tasuvusarvutused näitavad, et tegemist on kasumlikku projektiga ainult kasumlikku investeeringust me läheme siis ei ole kellelgi õigust meid lihtsalt ära põlata ja kõrvale jätta. Siis andis kindlustunde. Kuidas see tasuvuse või otstarbekuse uuring täpselt käib, mida hakatakse konkreetselt uurima, kas turgu ja turustamisvõimalusi materjalide ja toorainega varustamist jäätmete ladustamist? Kõiki neid küsimusi tuleb uurida. Teatavasti Leedus on olemas vajalik infrastruktuur, seal on kaks tuumareaktorit olnud ja praegusel ajal ka praegu suletud. Esimene reaktor on tegelikult sellises seisundis, et teda on võimalik kolme päevaga uuesti käivitada. Seal on õppinud inimesed, seal on ka positiivne avalik arvamus olemas. Kui me teame, et meil aastal 2015 tuleb sulgeda Narva Elektrijaamas vanad plokid siis me teame ka seda, et me peame millegagi asendama need tootmisvõimsused. Meil kasvab vaatamata sellele, et me üritame olla järjest enam energiasäästlikumad järjest energiatarbimine. Me peame mõtlema uutele energiatootmise võimalustele juba praegu, sest investeeringud energiamajanduses on küllalt pikaajalised otsuse langetamisest, kuni valmis elektrijaamani läheb vähemalt 10 aastat aega. Praegu on veel aasta 2006 10 aastat otsa liita 2016 aga Eestini energiaturg avaneb juba aastal 2013, see tähendab, et peale seda aastat Eesti turul pere mehetseb see, kes suudab siin kõige odavamat elektrit müüa. 2015 tuleb sulgeda Narva vanad plokid ja me peame millegagi. Härra langevad võimsused kompenseerima. Ja samas me ei tohiks panustada ainult CO2 emissiooniga seotud tootmisviisidele. Me teame seda, et vaatamata väga suurtele protestidele demonstratsioonidel pikettidel toodetakse Euroopa liidus 31 protsenti vajaminevast elektrienergiast, tuumaelektrijaamades, Prantsusmaal koguni 78 protsenti. Ja vaatamata aastakümneid kestnud riiklikele dotatsioonidele toodetakse tuulegeneraatorite ja biomassi läbi alla kahe protsendi Euroopa Liidu elektrienergia vajadusest. Tuuleenergia on lihtsalt kaks korda kallim kui tuumaenergia ja see hind ongi see, mis määrab tootmisviisi. Nüüd. Jäätmetest senine on leedus ladustatud jäätmed Ignalina tuumaelektrijaama territooriumil ja on täiesti ilmselge, et Leedus tuleb leida lahendus kahe suletava reaktori jäätmete püsivaks ladustamiseks. See on väga suur ja väga kallis investeering ja on täiesti selge, et kui lahendatakse praegu töös olevate reaktorite jäätmete ladustamise küsimusi, siis sellega üksita lahendatakse ka uue jaama ladustamise küsimusi. Täpselt samamoodi on see lahendatud ka Soomes Volgi lootos. Ma ei ole mõeldav, et neid jäätmeid hakatakse transportima mingisse teise riiki. Need spekulatsioonid, et võib-olla tuuakse Eestisse, need on täiesti alusetud. Sellisteks spekulatsioonideks ei ole mitte mingisuguseid põhjusi. Tuuma jaamade toorainet või kütust on maailmas väga stabiilsetes riikides küll ja küll. Kõige suuremad tootjad on Kanada, Austraalia, aga ka Lõuna-Aafrika Vabariik. Nigeeria meil kõige lähemalt on suur tuumakütusetootja. Tšehhi. Tavaliselt ostetakse kütust sealt, kus seda saadakse, odavamalt ostetakse ka rikastamisteenus. Ka seda teenust on turul pakkumas mitmed-mitmed, ettevõtted ja lõpuks ostetakse ka kasseti paigutamise teenus ja ka seda teenust pakuvad väga mitmed riigid, näiteks ka. Ma tahan veel ühte asja küsida, kas see on ka spekulatsioon, et Liidun väitnud Euroopa komisjonis, et tema üksinda uut Ignalina tuumajaama ei suuda ehitada? Ta ja Brüssel on seetõttu andnud sooja, kuid vältimist mittesalliva soovituse Eestile ja Lätile selles Ignalina projektis osaleda. Ehk see ei ole niivõrd meie oma soov, kuivõrd Brüsselist. See on küll täielik rahvajutte, see ei vasta mitte mingilgi määral tõele. Tõele vastab see, et ilmselt tõepoolest Leedul oleks raske üksinda seda elektrijaama püstitada, kuna investeering saab olema küllaltki suur. Jutt käib umbes kolmest miljardist eurost, aga me ei saa praegu enne Peel uuringuid öelda, missugune see summa täpselt saab olema. Me lihtsalt kasutame soome analoogiat. See on 45 miljonit, et Eesti krooni. Ja me teame, et Balti riikidest kõige suurem, kõige suurema turuväärtusega elektrienergiaettevõte on just nimelt Eesti Energia ilma Eesti Energiat üht suurt projekti eriti siin Balti riikides ette võtta. No ei ole väga-väga mõistlik. Me võime, mitmed teadlased on pakkunud ehitada ka Eestisse tuumaelektrijaamu ja, ja mitte leedulastega koostööd, kuid ma ei usu, et meie avalik arvamus sellega nõustuks. Seda esiteks ja teiseks ma ei pea seda majanduslikult mõistlikuks, sest et väiksus seab omaette piirid on täiesti kindel, et väikses elektrijaamas toodetud kilovatttunnis on ohutusega seotud kulutuste osatähtsus märksa suurem. Kurjem, kui suures elektrijaamas toodetud kilovatttunnis eksis. Väikeses elektrijaamas toodetud elektrienergia pole hinnalt konkurentsivõimeline suures elektrijaamas toodetud elektrienergiaga. Võimalus on teha ka soomlastega koostööd ja, ja seda tuleks kindlasti kaaluda, kuid Läti, Leedu, Eesti vahel on olemas väga hea Ühendus. Soomega saab meil ühenduskaabel, mis ei ole väga hea suurte mahtude vahetamiseks, valmis selle aasta lõpus. Leedul on partnereid kindlasti vaja. Leedu ei saa ilma partneriteta hakkama. Ma loodan, et ilma Eestit taga ja me oleme sinna väga oodatud. Soomlastel on piisavalt jõudu selleks, et iseseisvalt toime tulla. Ma ei välista seda koostööd, aga meie senine infrastruktuur suunab meid eelkõige Ignalinasse. Praegu alles alustame eeluuringutega. Kaugele me välja jõuame, näitab aeg, kuid ma loodan, et me jõuame positiivse lahenduseni. Ja need uuringud teeb Eesti energia, mitte majandusministeerium. Need uuringud teeb Eesti Energia koos Läti ja Leedu riiklik, et riiklike energiaettevõtetega ja kindlasti on need uuringud väga õigeaegselt, nagu ma ütlesin, meil on juba kiire. Leedus räägitakse palju energia säästmisest ja energiasäästuprogrammidest ja eesmärk on 20 protsenti säästa. Öeldakse, et ka energiasäästu potentsiaal Eestis on 20 protsenti, nagu te ütlesite, tegelikult energiatarbimine suureneb. Hiljuti oli Toompeale valges saalis foorum, kus räägiti energeetikast energiast ja seal juhiti tähelepanu, et Eestis on energiasäästuprogramm alarahastatud ja saab iga aastaga raha üha vähem. Teie kommentaar. Kindlasti on Eestis väga suuri võimalusi energia säästmiseks. Me raiskame liialt palju energiat, sealhulgas ka elektrienergiat ühe tooteühiku kohta me ei kannata mitte mingisugust võrdlust välja. Näiteks energiatarbimise efektiivsus, energia kasutamise efektiivsusega Soome ettevõtetes. Ruumi energiasäästuks on Eestis küll ja küll ja selleks, et jõuda 2015.-le Talle päästa 20 protsenti praegusest kulutuse tasemest iip ja isegi väga pingutama, ehkki ma arvan, et pingutada meil vaja rohkem kui 20 protsendise säästu nimel. Elus on ikka nii, et et raha ei ole kunagi mitte kelleltki isegi parasjagu mitte, ammugi siis ülearu. Täpselt samamoodi võiks ka energiasäästuprogrammidesse kulutama, kulutada rohkem raha, kuid meil on teised põletavad probleemid ka täna. Me oleme kõnelenud. Reostustõrje võimekuse suurendamisest. Oleme kõnelenud Nad kaitseväelaste palkadest, päästeametnike palkadest, politseinike palkadest, võime kõnelda õpetajate palkadest. See on üks tasakaalu leidmise küsimus. Energiasäästu kindlasti tuleks rohkem vahendeid anda kõik, eelkõige on küsimus selles, et kõik eluvaldkonnad oleksid optimaalsed ja hästi rahastatud. Me oleme, kui nad päris palju majandusest räägime poliitikast ka. Kui siin mõni aeg tagasi viis erakonda kogunesid seda võimalikke presidendikandidaate või selle, seda, milline peab olema järgmine president Eestis siis leiti, et kuuendaks aprilliks iga erakond paneb kolm oma kandidaati välja kokku, neid tuleb 15 ja eriti hea on, kui mõni kandidaat kattub. Reformierakond tuli esimesena välja ametlikult oma kolme kandidaadiga. Ja ennäe imet, nüüd on kõik imestanud, et seal on Toomas Hendrik Ilves, mis ilmselt kattub mõne teise erakonna kandidaadiga ka selle, kas nähakse mingit erilist, kavalat poliitilist käiku. Kuidas te kommenteerite oma erakonna valikut? Toomas Hendriku Hendrik Ilvese nimetamist presidendikandidaadiks Reformierakona vana kaart ei pea küll pidama mingiks väga kavalaks käiguks minu meelest. Toomas Hendrik Ilvese esitamine vastab ka rahva ootustele, seda näitavad ka avaliku arvamuse küsitlused. Ja ma olen küll väga veendunud selles, et et Eestit peab saama endale presidendi juba riigikogus, vähemalt riigikogu peaks selle nimel tõsiselt pingutama. Eelmine kord mitmed erakonnad võtsid presidendivalimisi väga isekalt, klammerdasid oma kandidaatide külge ja ei olnud kompromissialtid. Reformierakond esitas Laine Jänese noore kuid juba sellises eas, et saab kandideerida presidendiks inimese presidendikandidaadiks ja Erik Rummo on suure poliitilise kogemusega. Laia silmaringiga inimene, austab parlamentaarset demokraatiat ja sul kindlasti ka presidendiks. Ma loodan väga, et viis erakonda, aga miks mitte ka kuus on võimelised valima seekord presidendi riigikogus. Võtame asja igal juhul väga tõsiselt, sellepärast et siin ja Toomas Hendrik Ilves ilmselt ise ka sellepärast, et kuigi ta on Erakonna üks kandidaat, siis juba peaaegu et ta on andnud nõusoleku kandideerida ja keegi pole teda veel kuhugi esitanudki, aga juba räägitakse temast kui väga tõsisest kandidaadist. Meid ootab veel 12 nime võib-olla ees ja võib-olla nad on erinevad ja suured läbirääkimised. Nii et see ralli alles tegelikult ju läheb lahti, niiet Need võivad veel liikuda, need nimed siia-sinna veel tükk aega. Kui viis erakonda leppisid kokku, et nad esitavad igaüks kolm presidendikandidaadi nime, siis lepiti kokku ka selles, et need kolm inimest, erakonnad esitavad, on ka nõus hakkama. Eesti vabariigi presidendiks on nõus osalema kandideerimisel on nõus osalema kampaanias ja, ja Eesti vabariigi presidendi ametikoht on tõepoolest nii auväärne, et kedagi ei peaks sellele ametikohale paluma. Inimene peaks oma mõtetes olema küps, peaks olema valmis ning kohustusi võtma ja Reformierakonna poolt esitatud kandidaadid on kõik valmis asuma sellele ametikohale, kui neid valitakse. Jah, oleme siin arutanud, et on käinud läbi mitmete loomeinimeste nimede, ütleme näiteks eriklass, aga keegi ei ole esialgu küsinud, kas Eri Klas on nõus loobuma oma elutööst ja dirigeerimisest ja vahetama kardinaalselt 180 kraadi oma tööd ja elukorraldust. Minu meelest eelmiste presidendivalimiste ajal ta juba ütles, et ta seda seda au vastu ei võta. Ei, ma tahtsin veel küsida seda, et eile otsustas siis Eesti esitab omalt poolt Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011 Tallinna linna. Kas teie kui Tartu kunagise linnapea süda tilgub verd? Selle otsuse peale Madisson tseerusin selle otsuse langetamisest ja need põhjused on ilmselt kõigile väga arusaadavad. Ma olen tartlane, ma olen kuus aastat olnud Tartu linnapea. Tartu linna poolt vedas kogu kamp paaniat Hannes Astok, kellega ma olen kuus aastat koos töötanud, me oleme sõbrad, Me oleme perekonnatuttavad. Isegi siis, kui ma väga püüaksin olla objektiivne ja erapooletu, ei õnnestuks mul ilmselt seletada Eesti rahvale ja tõestada eesti oled Ma tõepoolest olin otsuse langetamisel erapooletu ja seetõttu ma pidasin õigemaks distantseeruda sellest otsustusprotsessist. Mõlemal linnal linnalt, kui Tartul on nii plusse kui ka miinuseid. Tallinn kindlasti suurem ligipääs parem kui, kui, kui Tartule, kuid samas on Tartul väga head kogemused suurte ürituste korraldamisest, näiteks meenutagem kas või Hanso päevi. Seda, et kaasaegse tantsu päevad olid ka Tallinnas, seda enamasti ei tea ka tallinlased ise. Kuid seda, et, et nad olid möödunud aastal teavad enamasti kõik need linnad, mis on ühinenud kaasaegsed hansalinnade liikumisega. See tuli tõepoolest väga hästi välja. Vahel on nii, et, et väiksem on võimekam, väiksem on valmis tegema suuri pingutusi, suuremaid pingutusi selleks, et üks ettevõetud asi väga hästi välja tuleks. Loodan, et Eesti jaoks see valik on hea valik ja küllap tuleb tulevikus teha veel kord valikuid ja kaks korda ühte sama linna ei valita, nii on ka Soomes, et Helsingi olnud ja praegu võistleb mitu linna selle eest, et saaks jälle kanda kultuuripealinna tiitlit. Ma ei tahaks väga ületähtsustada kultuuripealinna tiitli komistamist. Kindlasti ei too selle tiitli omistamine ühele linnale kaasa tohutuid turistide juurde. See sunnib ühte linna ühe eesmärgi nimel väga tõsiselt pingutama. Mingeid isenesest avanevaid investeeringuid Brüsselist või ka riigieelarvest ette näha ei ole. See tähendab enese motiveerimist ühe suure eesmärgi saavutamise nimel ja mõlemale linnale oleks need tiitlid ära kulunud, kui rahvas seeläbi oleks võitnud. Jah, kui arvas seda, et tõesti, et kui suurt tuntust näiteks kas või turistide või hulgas või Euroopa Liidus kaasa toob, siis võib Eestis küsida, et mis praegu Euroopa kultuuripealinn ja ma kahtlen väga palju inimesi näid seda Kreeka väikelinna nime teab, kes praegu kultuuripealinna nime kannab ja mis puutub meie valikusse, siis ma muidugi ei tea täpselt, millest komisjon lähtus ja otsustas peaaegu nõus Hannes Astok kommentaaridega. Kuulda siis siin Suklasest põhjendust, et põhiliselt sai otsustavaks, et Tallinnal on see kriitiline raha, mass ja raha hulk, millega otsuseid teha. Et tegelikult oli see ammu teada, et Tallinnal on rohkem raha kui Tallinna kartul ja milleks kogu see konkus? Jah, ka minu jaoks on protseduur pisut arusaamatu, et nagu ma juba ütlesin, et ma ei ole selles asjas väga-väga erapooletu. Ma ei saa aru, miks pidi Tallinn kulutama neli miljonit krooni kampaaniale ja, ja Tartu üle 600000 krooni, kui, kui kogu otsuse tegija ja üheksaliikmeline komisjon, kas siis nende mõjutamiseks oligi vaja peal viis miljonit krooni kulutada. Ma oleks oodanud pikemalt kestvat debatti, mina tahaks seda debatti kindlasti mingis mudamaadlus, eks ühel ja teisel on võimalik esitada oma kavasid. Argumenteerida lõpuks võitja saab ja võtta oma konkurendi paremad ideed üle. Nad saavad oma jõupingutused ühitada ja tulemus terve Eesti jaoks seeläbi Śaksa ainult võita. Kuid ma usun, et koostööga praegu on võimalik ja ja ma peaksin seda väga vajalikuks. Lihtsalt Tartus ringi käia, siis mulle tundub, et Tartule oleks kulunud see raha, see tähelepanu, see siiski turistide huvi rohkem ära kui Tallinnas. Jah, Tartule kuluks kindlasti rohkem raha ära, kuid eelkõige tuleb neil ka leppida ikkagi linna eelarveliste vahenditega täiendavat raha kuskilt juurde tulemas ei ole Tallinnale ega Tartule aastaks 2011 olla Tartus olemas. Ma loodan seda midagi võrd väärsete kumule, mis Tallinnas juba on olemas ja, ja mida väga paljud kultuurist huvitatud inimesed kindlasti ka vajaksid ühes kultuuripealinnas Tartus olema selleks ajaks Eesti Rahva muuseum. Kindlasti tuleks korda teha Pauluse kirik, mis on ilmselt Eesti kõige esinduslikum kirik muusikas vormide esitamiseks, ma kujutan juba ette, kuidas näiteks seal võiks ette kanda Joonase lähetamise või ka Mahleri teise. Tanja jaoks oleks boonuseks kirik ennistatud kujul justkui loodud, nii et ka Tartul on suur potentsiaal saada kultuuripealinnaks ja küllap see ükskord ka juhtub. Nii. Neil vist ei ole aega enam uut teemat, et alustada nii, et järgmised jutud järgmisel korral. Tänane argipäeva saade on lõppenud. Külaliseks oli peaminister Andrus Ansip, saatejuhid Kaja Kärner ja Uku Toom. Aitäh kuulamast.