See oli aasta tagasi kevade poole kui geoloogid, paekivi, uurijad, ehitusmehed, arhitektid, ajaloolased tulid Kuressaares kokku ja päev läbi rääkisid meie paekivist ja arvasid, et paekivi võiks olla Eesti rahvuskivi. Sellest oli meil terve stereopühapäev. Ja hea meel on meenutada, et nii see kõik läks. Uus kevad on algamas. Ja kui nüüd natukene reastada siis rahvuslill on rahvuslind, on rahvuskivi, on rahvuspuu. Niimoodi ametlikult nimetatuna vormistatuna veel puudub. Võib-olla on meil hea käsi, kui me nüüd alustame jutuajamist professor Ivar Etvergiga, kes jõudis juba ka ajakirjas Eesti loodus selles suunas kirjutada. Ajakirja tiraaž on langenud, raadiokuulajad oma on suurem. Ma arvan, et ei ole ajakirjarahvas pahane ega ka raadiokuulajad, kui me mõnes mõttes seda kirjutatud nüüd elavas esituses kordame. Ja kes koos meiega hakkab hetkel mõtlema, et milline puu, see tõesti võiks olla meie oma üle Eesti kõigile sobiv rahvuspuuks, siis me peame ilmselt mitmele puuliigile tähelepanu pöörama. Igal puul omad väärtused ja meie looduses oma koht ja ajalooski tarbimises. No võtame kõigepealt leppa Käsitöömeistrid oskavad temast väga ilusaid asju teha, tuleb välja selle alli koore alt tuleb välja väga huvitavat toimega puu. Aga mida asjatundja manu ütleb, plussiks ja miinuseks loeb. Lõpp on kahtlemata puu, mida igaüks meist tunneb. Ta kasvab Eestis ka peaaegu kõikjal. Neid on meil tegelikult kaks liiki, hall lepp ja Sanglete. Aga selle palun ka mõningaid niisugusi puudusi. Üldiselt rahvapärimuses on ta kaunis niisugune salapärane puu. Ühest küljest on ta hea puu, teisest küljest tekitata inimestest niisuguseid teatud õudusi, teine kord. Majandusmehe pilguga. Hall lepp oma puiduomaduste poolest on kaunis väärtusetu puu. Ma isegi julgeksin ütelda, et, et ta on praegu ainukene puu liikvel meil mille puidurakendusele pole leitud niisugust majanduslikku lahendust. Muidu tema positiivne külg on see, et väga kiiresti kasvab. Ta on kõige suurema keskmise tagavara juurdekasvuga puuliik meil Eestis. Aga teisest küljest muudab tema ebasümpaatne ka see, et ta on kuidagi nagu väga pealetükkiv. Tema tuleb igale poole ise, ükskõik kus inimene selja pöörad sinna tema ennast kasvama sätib. Mulle tundub nii, et meie põllumehed on pidanud kõikidest puuliikidest kõige rohkem võitlema sedasama halli lepaga, kes igale poole sööti ainult põllule ja vähegi vähegi hooldamata jäänud karjamaal ennast vägisi kasvama paneb. Sanglepp on puidu poolest väärtuslikum liik, aga ta on üks niisugune puuliik, millele vist Eestis suurt perspektiivi ei ole. Sest tema põhine kasvu kohta on meil niisugused üpris niisked mullad, mida on väga palju kuivendatud ja seetõttu lepikutel ka meil erilist tulevikku vist Eestis ei ole. Ja niisugust ühelt poolt tulevikuta, teiselt poolt kui rääkida sanglepast ja teiselt poolt halva puidu ja, ja ebaviisaka käitumisega pealetükkivad puuliiki, nagu ei tahaks hästi rahvuspuks saada. Tihedasti püsti püsti, tüve kaikad, tüve kepid, oksad, rästi, oksad risti, laiunud mina, lepikhall on minu lehe katus kulunud ja Hatul tuba pimedas ja räämas vanaks jäämas. Vanaks jäämas olen mina lepik. Päriselt veel pole kalge tuppa teha, akna valge, tahan mina. Lepik kasvõi hambulise saega, hambad ristis, lepin aga veel kord kasvuaega. Lähen mina, lepik. Haab nii vara, kus veel lumi maas, seda lehe värelemist ei näe ja ja sügisepoolset ilusad lehe värvine. Aga puu kasvab küllalt kiiresti ja, ja kus neid on? Aavikud on päris huvitavad. Mida poolt, mida vastu jalaväelt? Haava poolt võib ütelda seda, et ta on kahtlemata ka üks väga kiire kasvuga puuliik aga selle juures tema kasvab kiiresti, ainult väga heades kasvutingimustes, tähendab levik Eestis on juba looduslike tingimuste poolest kaunis tugevasti piiratud. See on tema plusspoolsema miinuspool on kahtlemata, aga see hätta kannatab õige tugevat südamemädanikku alla, sellepärast niisugust haaba, millest saaks tervet korralikku tarbepuitu, mida meil on muuseas väga vaja on, sest siiamaani on haava putiku tööstus ja kõige tähtsam tooraine. Säärast terved haaba on väga raske leida. Ja teeb selle haava kasvatamise veel raskemaks asjaolu, et ta on ka põtrade meelistoit ja haavanoorendikud, on enamasti põtrade poolt, keda meil muidugi praegu on natuke ülearu palju väga tugevasti ära rüüstatud ja Se rüüstamine omakorda soodustab nende mädaniku levik. Nii räägitakse veel Kristuse ristipuu olevat haavast tehtud arvatavasti hui siis mõnest pakilist sealkandis. Ja ta on ka selles mõttes nagu natukese rahvasuus põlguse alla pandud puuliik seda orgu selle Kristusega, kuidas on, selles osas ei ole asjatundja. Aga, aga kui ikka üks puu on südamest mäda ja selle juures veel väga nõudlik oma kasvutingimuste suhtes, siis nagu eesti rahva rahvuspuhkust hästi vist küll ei sobi. Üks puu, mida on eestlane õue toonud, aia äärde toonud, kasvama pannud ja mis on vägagi majesteetlik ja ja suure võraga ja, ja on kohinat ja kahinat täis ja, ja kui tuleb see õige aeg, siis on mesilased ja teised putukad seal ja alumistelt okstelt inimenegi võtab õisi ja joob talvel seda teed. See on. Igati soliidne puu. Pärn on tõesti igati soliidne puu ja ja tal on ka meie rahvapärimustes väga tähtis koht. Hiiepuude seas on ta, ma elan peast, nüüd ei mäletagi, kas üks esimesi pretendente neid püha püha Pärnlasid on, vist on vist tammedega ta kahtlemata konkureerib. Aga ma ei tea, ma olen metsamees ja võib-olla mulle meeldiks see, kui eesti rahvuspuuks oleks mõni niisugune puu, mis ikkagi metsa puu. Seda ühelt poolt teiselt poolt niipalju, et, et pärnalevik, ütleme nii, sihukese noh Pärna sagedasem esinemine, see on ikkagi seotud ka teatud piirkondades, teda Eestis ka igal pool just ei ole. Ja kolmandaks. Mulle hakkab natukese vastu just seesama asjaolu, et teda on nii palju ülistatud ja kiidetud ja, ja, ja ma panen ta sinnasamasse patta, kuhu kuuluvad ka need taara tammikud ja pühadekohinat ja mühinad. Nii et ja võib-olla võib-olla praegusel meie natukese kainemal ajastul, nagu ta ei sobi hästi. Aga ma ütlen, et tahan nendesse nii loetud puuliikides üks kõige kaalukam ja arvestatav konkurent, et me ei mõtiskle mitte Ivar Värgi tööpaigas Eesti põllumajandusülikooli prorektoriks kabinetis vaid ikka päris metsas metsa sees metsa ääres ja siin, kui pilku natuke pöörata, siis nad ju kellest me räägime, vaatavad vastu. Näiteks kask, ta on nüüd nagu selle lumise lagendiku pikendus läheb oma valgega taeva poole ja ta on ju meie maastikuga ja kodudega ja tee äärde aga ikkagi seotud, sest kui sa natukenegi liigud, siis kuskil ta on ja mõnel pool on ta väga võimas ja kase alleesid ja inimesed on teda istutanud ja ta oskab ka ise tulla. Metsapilti. Ja tema tüvi on niisugune, et noh, kuidas ka ei ole, jääd vaatama ja mõnedki inimesed, kes tulevad teistelt laiuskraadidel, lausa armuvad kasesse. Aga kuidas ise suhtuda? Jah, Kase juurte jutt jõuab, siis läheb asi natuke raskeks. Sellepärast et tõesti ta on meil üks enamlevinumaid puuliike kahtlemata väga dekoratiivne puuliik kahtlemata puuliik, see, millega meie oleme juba noh, ütleme lapsest saati kokku kasvanud, sest kui see esimest korda vitsu saatis vähemasti vanasti saidi ikkagi kasevitsaga. Ja noh, ehkki linnarahvale, linna lastele jääb asi juba võõraks, aga ega kasemahl oli ka kevadel üks väga ilus asi ja ja kogu see, see kase lehtimine kevadel. Need, esimesed pungad ja kasemetsa värvitoonimuutused on väga ilusad asjad. Majanduslikud on, kasetähtsust on võimatu alahinnata. Ja ta on praegu üks niisugusi puuliike, mis majanduslikult tähtsuselt kõige kiiremini sammub tõusuteed. Tänu sellele, et kasepuidust hakati tselluloosi tegema ja sellest omakorda paberit ja võib-olla paljud inimesed ei tea seda, milles näiteks selle kase, tselluloosi ja kasetselluloosist. Paberi eelis võiks seista, on mitmesuguseid asju, aga üks isegi niisugune asi, mis võib jääda kahe silma vahele, on näiteks see, et kasetselluloos tehtud paber imab väga vähe trükivärvi ja suured trükikojad ja kirjastused räägivad, et nemad hoidvad selle kasepaberiarvel mõned seal miljoneid dollareid aastas. Kuulge, seetõttu trükivärvi läheb vähem. Siis on täiesti ootamatu aspekt, mida kunagi minu jaoks Nii et jah, kase poolt võiks, võiks täitsa hääletada. Siin hakkab, minul hakkab üks asi vastu, meil on see armas idanaaber kelle ülistusobjektiks on kaks minuarvates. No üks asi, mis on täiesti vastuvõetamatu, see on niisugune lind nagu kajakas. Ja teine on see, et nende ülistusobjektiks on seesama kask, kuna see on meist ida poolmaastikupildis veel rohkem domineeriv kui meil teatavasti kõik need okaspuu raiestikud, mis jäeti siin rasketel aegadel Nõukogude liidus metsastamatena kõik kaske, täiskasvanud, kui te vaatate näiteks omal ajal selles liidu televisiooniprogrammides päeva ei läinud mööda, kui ei näinud neid ilusaid valgetüvelisi kaskija gaasikud, mille vahel patseerisid rahvariietes noorikud ja tantsisid seal tantsisid seal, aga kui te vaatate neid neid ülistatud gaasikuid metsamehe pilguga, kas nad on kõik kännuvõsust tekkinud kõverat, jändrikud ja, ja mitteilu ja majanduslikkuse sümbolit, vaid just vastupidi halva majandamise halvata? Noh, kõige tulete kasvõi seda meelde, et kõige tähtsam vene kauplus valuutakauplus oli ju perioska shop. Ja nüüd võta see vaene perioska või kaskenda rahvuspuuks. See oleks minu arust nagu liiga suur kummardus sinna ida poole. Võtame nüüd hoopis vaatluse alla väikese, kuid sitke puukese Kadak. Ta on väga sümpaatne ja, ja seal kus kadakaid rohkem on rannamaastikus, seal on mingi eriline võlu ja kui veel uskuda, et mida kõike kadakast eritub ja kuidas see mõjub tervisele hästi ja mida ta siis elimineerib õhustikus siis on ta väike, vapper ja tubli. Aga igal heal asjal on ka omad agad. Kahtlemata väike vaator, tubli, sitke, palju niisugusi sõnu tema kohta öeldud. Aga võib-olla on temal ka see puudused, et tema levik on jällegi Eestis niisugune kohatine, kui me nüüd kadaka valiksime enda rahvuspuuks või noh, võib vaielda üldse, kas ta on puu või ta põõsas, olgu ta siis ükskõik kumb, see pole tähtis. Kui me valiksime kadaka endaseks rahvuspuuks, siis ma kardan, et meie kuulutaksime Eestimaaks eeskätt saared ja eeskätt selle läänepiirkonna. On ju Eestis väga suuri alasid, kus kadakas on päris haruldane haruldane põõsas või puu. Ja ma kardan, et siis nende piirkondade eestlased võiksid tunda ennast nagu solvununa, et mispärast siis nüüd ühe otsa rahvapuu on rahvuspuu ja meie nagu see rahvushulka ei kuulu. Ja sel põhjusel, ehkki ma tulen kadaka vastu suurt sümpaatiat. Sel põhjusel ma jätaksin ta tahaplaanile. Mina Kadajas kadakas, pisem olen kui Pedakas polema käbikirjaline, olen oma tõmmu marjaline, kuigi marjad mul mõrudad õlle, nad teevad mõnusaks. Õlu teeb õhtu õdusaks taadi kõbidki lõbusaks. Edasi aga niisugune võimas enne meid ja pärast meid kasva. Paljudele eestlastele nime andnud paljude muistendite lugudega seotud puu tõepoolest võimsamatest justkui võimsam mida öelda ja võimsamatest võimsad. Natuke oli juttu sellest minu seisukohast juba siis, kui me rääkisime Pärnast. Ma ütlesin, et need pärnad ja pühad siiad ja taara daamikud hakkavad mulle natuke selles mõttes vastu. See on kergelt ära leierdatud, see puuliik. Ja kui me vaatame meie metsade ajalugu, siis tamm ja tamm ja tammikud on meil praegu väga niisuguses välja surutud ja tõrjutud seisukorras tammikud olid need Kalad mis võeti õige ruttu põldudele alla, sest tamm kasvab meil ka viljakal piire, teatavasti ta levib meil peaaegu oma põhjalevila põhjapiiril. Lõuna-Soomes on teda veel natukene, Leida Turu linna juures on kuskil tema, tema areaali põhjapiir. Ta kasvab meil ainult niisugustel väga headel muldadel, mis kompenseerib halba kliimat. Tegelikult tamme või meie lugeda omal Eestis välja tõrjutud puuliigiks välja tõrjutud selle armsa eestlase enda poolt, kes tammikutegi põllumaaks. No see oleks niisugune väikene irvitamine vist selle puuliigi üle, võtame tõrjumeda enda maalt välja, umbes nagu indiaanlase reservaati ja siis kuulutame selle tamme enda rahvuspuuks. Vot see on üks põhjus, mispärast tammulleni väga ei meeldi. Ma arvan, et poliitikat loodusloosse sellesse igikestvas elusse ma tahaks loota, et see ka edaspidi ikka nii on, kestev ja kestev ei tohi ilmselt tuua. Aga kui nii ajakohase pilguga või kuidas öelda moodsa nurga all vaadata tänasele teemale, siis see, keda on palju, keda nagu enamus vähemalt esimesel pilgul, temal peaks olema eelisõigus. Ja ka siia, kus me juttu ajame, sõites männid lihtsalt oma tüvedega ja ja oma varadega, mis üleval kokku kasvavad, aga Alt ilusti need natuke punakat tüved kätte annavad, eks ta köidab Pilku ja mõjub ja ja on ikka omaette vaatepilt. Mänd, millest on maste tehtud ja rannas on nad kuidagi maadligi jaga vastu pidanud kõikidele tormidele ja kus on olud, teised seal sihvakas. Ja männil on tõesti palju plusse. Ja ega meil, kui nüüd neid puuliike vaadata peale männi üks veel vist on jäänud suhteliselt metsapuudest ja nende nende kahe vahel on väga tõsine konkurents ja ja ma ei oska õieti üteldagi, kumba nüüd neist päris eelistada tuleks või ma ei saa ütelda, et üks nendest teisest oleks väga peakõrguselt üle mänd männikud on meil tõesti kõige levinumad puistud. Sellele aitab kaasa asjaolu, et mänd on äärmiselt niisugune paindlik puu liikama kasvunõuete suhtes. Teda võib leida ju kõige liivasematelt ja kuivadelt Nõmmedelt. Teda võib leida kõige märjemates rabadest ja ta kasvab edukalt ka villakatel muldadel, ehkki ta viljakatele muudelegi peab natuke ülemeelikuks minema ja okslikuks kasvama ja ja kobedat puitu andma, mis metsa puidutöösturitele ei meeldi. Aga sellele vaatamata on ta ikkagi meil siiamaani kõige levinum puuliik. Ja mis puutub tema tuntusse ja tema ilusse ja tema majanduslikesse väärtustesse, siis ta on tõesti nendesse niinimetatud, sest minu arvates noh, peaaegu kõrgemal. Mis või kes? Kui me juba nii kõrgelt noodi võtame võimega juba isikustada puud on siis, kellest me ei ole rääkinud? Siin ta on, jah? Ümberringi, kui väga tahad, näed mändjaga, kui kõrvale vaatad, siis seal on tema ise on, on kuusk oma käbidegajase käbide rinnet on ladvast kuni vaatajate allapoole välja. Jälle üks meile omane. Tõsine rahulik. Ja läbi roheline puuliik kuusk. Noh, kuu, sest ma hakkan nüüd võib-olla natuke rohkem rääkima ja võib-olla ma olen selle juures isiklikuks, sest sest minu uurimistemaatika on põhiliselt siiamaani olnud kuusega seotud. Ja võib-olla see teeb ta mulle nii natuke armsamaks ja, ja võib-olla natuke subjektiivne. Aga kuusk on kahtlemata üks niisugune puuliik, mis Eestis kasvab kõikjal kes on väga elujõuline. Eestimaa looduse majandamise järele tähendab, kui me enam põldu hariks ja linnulaiendaks seda teed ei ehitaks ja kui me metsas Petsade liigilist koostist kirve abil oma soovide järgi kujundaks, siis ilmselt kasvaks Eestimaa seal mingisuguse, ma usun sajandiga või pooleteisega täiesti kuusikute alla. Me oleme kuuse levila keskosas, geograafilised siin kuusekasvuks väga soodsad tingimused ja see tagab kuusele siinses niisukese eduka esinemise. Seda nii-ütelda tema levila levimise osas. Kui me vaatame seda, kuidas on kuusk olnud seotud meie eluga, siis ma usun, et kõikidest puuliikidest tänu kuuse niisugusele mitme külgsusele on kuusk meil kõige mitmekesisema tähtsusega kõikidest puuliikidest. Noh, hakkame kasvõi sellest peale, et tal on kerge puit mis lubab teha igasuguseid majapidamise tarbeid, vahendeid, noh praegu muidugi plastmassvanniajastul, see pole nii oluline. Aga kui oli vaja kerget puu nõuts, tehti tema kuusest, kui oli vaja kergelt lapse hälli, tehti tema kuusest. Kui oli vaja kerget kirstu inimese kalmistule kandmises tehti segakuusest, tehakse siiamaani. Noh, rääkimata igasugustest niisugustest sünni ja surma vahele jäävatest toimingutest, mis nõudsid igasugust heli, olgu see siis lokku, laud, lehma, crap, olgu see muusikariistad ikka kuusest. Uusest sai ehitusmaterjalikuusest, tehti uksed, aknad, tal on kuusepuidul see pluss, ta on lihtsam värvida, tahan kergem. Tõsi, kui memm kuusepuiduga oleme kurja ilma kätte jätma, siis on ta natuke vähem vastupidav kui menud. Kui teda kaasaegse keemia abil immutada ja kaitsta, siis on see viga. Parandatav Kuuse Decuratiivsus on üldtuntud ja tema jällegi on käigus rõõmuhetkedel toodetega jõulukuuske meelde. Käibel käigus matuste ajal oma murtud adraga, peab ta siis seal surnuaia väravas või autokasti Decureerima kuuseoksi, riputame selle tee peale, mida mööda inimene kodust välja kantakse. Ja nii kõikjal-kõikjal on see kuusk kogu aeg meie ümber. Ja veel unustasin, võtame kasvõi, kui teil on vaja kaitsta ennast kurja põhja või idatuul eest ikkagi jälle vaja kuusehekk välja võtta. Kui me vaatame siinsamas aeda praegu, kui meil on vaja õunapuud või, või ploomipuud kaitsta jäneste eest, jällegi meil kuuseoksad mängus. Et minu arvates sime kuusega kuusega või, või kui vaatame trepi ette maha, kus on kuuseoksad maalset jalgu puhtaks pühkida siis selle kuusega meie puutume elus palju sagedamini kokku kui ühegi teise puuliga kokku puutume. Ja nendest asjaoludest lähtudes ongi minu sümpaatia kaldunud selle publigi poole ja isegi kuuselatt. Kui ta on ilmastiku käes ja peab pinget kannatama, siis ta ei murdu. Männilat raksatab ühel päeval katki, aga kuusk oma oksad kasvatab nii vaheldumisi. Ja selle tõttu, kui on ikka korralik kuusik, kuusel ruumi on siis puu algab madalast ja läheb kuni ladvani välja. Ja üks asi vist veel, et ega Eestis pikemat puud ei ole ka. Ja tänu sellele, et me kasvame just areaali keskosas on ikkagi meie kõrguse rekordid siiamaani olnud kuuse käes. Omal ajal läksid, läksid välja kuskile 50 meetrini. Praegu neid enam alles nii suur ei ole, aga, aga ei ole teada ka minevikust ühtegi teist puuliiki, mis oleks nii kõrgele kasvanud. Ma enne unustasin ära, kui ma sellest kuusepuidumajanduslikust väärtusest rääkisin. Unustasin selle, et kuuse peamine tarbimisala on ju temast tselluloosi paberi valmistamine. Kus ta siiamaani oli, oli seda väljaspool igasugust konkurentsi tänu oma oma puidukiudude pikkusele. Ja praegu on tekkinud meie puiduturul niisugune huvitav olukord, et seoses selle majandusliku surutisega läks meil tegelikult siiamaani põhiliselt kasepaberipuit, ekspordiks. Aga selle tarbimine on praegu piiratud ja selle asemele on tekkinud uus mingisugune kuusepuidubuum. Kui te võtate lahti ajalehed, siis te näete, et põhiliselt nõutakse praegu kas kuusepalki või kuusepaberipuitu, nimelt. Me oleme avastamas uut turgu Kesk-Euroopas endale. Räägib ka sellest kuuse perspektiivsusest neil ikkagi ja nii imelik kui see ka ei ole. Kõikidest puuliikidest praegu vist on kõige raskemini realiseeritav männipuit, et see, mida meie pidasime siiamaani enda metsade ja metsanduse uhkuseks praegu kuidagi kukkunud tahaplaanile, isegi lehtpuitu tahetakse siit lehest loete, kui keegi tahab leppa, keegi tahab haaba või midagi muud, aga väga harva leida kuulutus, kus keegi nõuetest männipuit Ja, ja kui vaadata enda pealt puu peale inimese pealt kuuse peale eestlase ja oma kuusepuu peale siis siin on ka midagi nagu ühist või ühisjooni. Kuusk ei tule vägisi peale, aga kui tekib võimalus, siis ta ilmub, kui muu mets kaob, siis see väike peidus olnud, hakkab kasvama. Ja ta on rahulik, ta ei paindu eriti. No ütleme, et on sitke siis ja ja see puu nagu ei nurise, mõned teised vahel vaatad, et murduvad ja lendavad ümber, kuigi suured tormid murravad ka kuuse maha. Kui nii mõtiskleda, siis me oleme puust. Jah, see on jaka kuusel üks niisugune omapärane joon tema nimelt noorena on väga, talub varju rohkem kui teised puuliigid. Ja see võimaldab kuusel asustada niisugusi muudest puuliikidest koosnevaid alasid kus on uus jaoks või üldse teiste puude ja näiliselt väga vähe ruumi. Sinna alla tekib kuuse järelkasv ja tema võib seal halbades tingimustes õige kaua oma järge oodata. Ja kui siis ükskord need teised suuremad, kes üle temal. Kui nendel ükskord läheb vanaduse loomulik surm kätte hakkab jõudma, ülarinna hõreneb, siis on see kuusk valmis, ta tõuseb nagu müürselt alt ülesse. Ja kui ta ükskord on saanud kuusk puistus võimu enda kätte siis tema sealt enam ei lahku. Sellepärast et kuusik on niivõrd tihe, et selle kuuse tiheda rind eal enam ükski teine meie puuliik, mis kõik on, nõuavad oma kasvuks rohkem valgust, on nõudlikumad selle all lihtsalt nemad uueneda enam ei saa. Ja kui nüüd tõmmata mingisuguseid kahtlase väärtusega paralleele, ma loodaks, et eesti rahvas samuti käitub, et kui ta ükskord jällegi võimu enda kätte on saanud, et ta siis see tähendab käest ära jälle.