Täna jätkab Heinrich Mark Eesti vabariigi viimane peaminister presidendi ülesannetes eksiilis mälestuste noorusmaalt. Seekord Tartu akadeemilisest elust 1900 kolmekümnendatel aastatel. Sõjaväest vabanedes otsustasin alustada õpinguid Tartu Ülikoolis. Ja selleks katsusin leida poole aja õpetajate kohta mõnes Tartu algkoolis. Küsisin nõu oma endiselt direktorilt Juhan torkilt kes oli seminaride ühendamise tõttu vabanenud seminari direktori ametist ja oli koolijuhatajaks Riia tänava algkoolis. Tork ütles, et tema vajab just oma koodi uut õpetajat ja ta näeks meeleldi mind sellel kohal. Pöördusin vastava sooviavaldusega Tartu linna koolivalitsuse poole ja mind määratigi õpetajaks torgi kooli. Kuid paralleelselt sellega ma võtsin siis vastu seal poole aja koha, kuna ma olin kindlalt otsustanud minna ka ülikooliteaduskonna valimisel. Mõned sõbrad soovitasid hakata õppima inglise keelt kuid lühikese kaalutlemise järgi ma otsustasin siiski õigusteaduse kasuks, kuna vastas rohkem huvidele. Ja seda oli sobivam õppida õpetajaameti kõrval. Õpetajaamet laabus sujuvalt ja sellest midagi erilised jutustada ei ole. Ülikoolis tuli mul kõigepealt õppida ladina keelt sest seminaris ladina keelt ei õpetatud. Ülikoolis juristidelt, aga sel ajal nõuti esimese eksamina ladina keele eksami. Silmapiiril oli rooma õigus. Ja rooma õiguse ajalugu. Eksamitest ja professoritest võiksid jutustada paar markantsemalt näidet. Seal tekkis mul esimene tutvus professor Jüri Uluotsaga, kes luges õiguse õpetust ja eestimaaõiguse ajalugu. Ja kuna ma olin õpetaja ja minu tunnid koolis langesid kokku kahjuks selle ajaga, millal kuru otsama loenguid pidas, siis ma ei saanud uluotsa loengutel käia. Eesti õiguse ajaloost oli aga üks üliõpilane, kirjutanud konspekti põhjalikku konspekti, nii nagu sama eksamitel seda nõudluse küsis. Ja mina õppisin selle eksami selgeks selle konspekti järgi. Kuid ma ei teadnud ja keegi ei öelnud mulle selles konspektis oli üks viga, mida professor Uluots teadis. Ja tema eksamil alati katsetas, kas seda eksamineeritu teab või ei tea. Ja ma kukkusin muidugi kohe sellega sisse, tema avastas, et ma olen õppinud tema konspekti järgi ei ole tema loengutel käinud, tema väga hindas oma loengutel käimist ja tema loengute saal oli alati üliõpilasi täis, nii et ta ei tundnud mitte isiklikult üliõpilasi. Mullu liha, aga see konspekt siiski korralikult ära õpitud. Ja ta pinnis mind siis igasuguste kuupäevade ja muude küsimustega. Ja ma kõik teised küsimused vastasin korralikult. Aga uluots ütles mulle lõpuks siis, et teie oskate küll, aga teie õppimise meetodondeid rappa viinud te saate kolme? Nii et see oli väike näide uluotsa kohta, tema suitsetas kohutavalt eksami ajal ja ta laskis tuua alati omale kolm karpi suits ja need olid eksami ajaks kõik läbi. Tema, tema suri jogantslerisse, nii et küsimus on mao vähklasse. Suitsetamine seal ei olnud, oma osa ei mänginud. Teise teise steksamis ma räägiksin professor Maimistel ühe väikse loo professor maim eksamineerija riigi õiguses. Ja temal oli siis eksamiteemad jagatud kirjutatud lehtedele ja need olid laua peale laotatud ja iga üksus võttis ühe lehe, mille peal oli see aine, milles ta siis pidi rääkima ja minule tuli Saksamaa Ja kui ma jõudsin siis Saksamaa kuni Hitleri nest tol ajal oli ju Hitler Saksamaal valitsemas. Siis maim ütles, ei, selles ei ole tarvis rääkida, see on ajutine asi, tema oli hirmus Hitleri-vastane. Nii et see on iseloomulik professor Maimile, kui ühele tõsisele demokraadile Ja kolmas vähe humoorika lugu on Juhan Vaabelist. Tema luges, kui ma ei eksi, mitte kaubandusõigus või midagi majandus-õigus- või oli see finantsõigus ja ja tema ei eksamineerin pilte, siis teiste üliõpilaste ees said, tema kutsus eksami neeritava üksinda oma tuppa. Teised ootasid siis teises ruumis väljas. Ja minu eksami ajal Mul on see meeles. Esimesena kutsuti sisse üks naisüliõpilane. See tuli välja rõõmsa näoga, me küsisime, kuidas tal läks, mis tema käest küsiti. Ta ütles, Vaabel küsis minu käest, missugused on praegu daamide kübaramoed. Ja kuna ma selle ära vastasin, siis ma sain Maksim Suhvitsid. Või kuidas ta saab, ei olnud lihtsalt suu peale kukkunud. Ei tarvitsenud kaugeltki vee olla. Vaabel läks teataval määral kaasa ju esimese okupatsiooni ajal selle uue vooluga Kuigi olin üliõpilane ja samal ajal õpetaja, jäi mul üle aega ka seltskondlikuks tegevuseks. Olin kaasas Tartu Õpetajate seltsis Eesti üliõpilasselts Veljesto ess Eesti noorsoo karskusliidus. Ja ma olin isegi kord tükk aega selle ajakirja kevadiku toimetajaks. Ja hiljem olin kaasas isegi Eesti karskusliidus Eesti karskusliidu juhatuses ja üliõpilaste karskusühenduses. Minu käest on muidugi küsitud, et miks ma valisin just üliõpilasselts Veljesto, kuna see oli peamiselt filoloogide selts. Kuid. Nagu ma varem juba ütlesin, eriti karskusliikumise, noorsoo karskus liitumise ja noorsoo karskusliidu kaudu. Mul tekkis juba ühendus ja samuti Tartu seminari õpilasena üliõpilastega. Ja neist väga paljud kuulusid Beljestas. Väljastus oli nimelt üheks nagu normiks, see Veljesto ruumidesse ei tarvitada alkoholi, lisi jooki. Nii et teataval määral üliõpilasorganisatsiooni valikul ka mõjustas veel minu, ütleme, kaasas oleks katk liikumisega ja see veendumus Ja muidugi nende üliõpilaste kaudu ja mul oli jäänud nagu selline mulje, et see oli üks niisugune radikaalne kultuursed huvidega üliõpilaste organisatsioon. Peale selle oli see segaorganisatsioon ja kuna seminarid olidki ka segakoolid, kus olid nii tüdrukud kui poisid, siis ma olin nagu sellise seltskonnaga kogu aeg harjunud kus mõlemad sugupooled koos olid, nii et need olid need põhjused, miks ma Veljesto valisin. Ja ma ei ole kunagi selles mitte mitte pettunud üliõpilaskonna tegelasena, mina sattusin, ju, võiks öelda siis siis juba sellesse sisepoliitilisse võitlusse, mis tekkis kogu riigis ja mis eriti kajastus ju Tartus, see on see poliitiline olukord, mis tekkis vaikiva ajajärgu tekkimisega. Kus siis Tartu ja Tallinn oli täis õieti vastamisi. Ja mind valiti ka Tartu üliõpilaskonna edustuse liikmeks. Ja 1936.-st aastast alates ja hiljem valiti mind üliõpilasseltside liidu esimeheks. Üliõpilaskonna edustuses ma olin pealegi veel sporditoimkonna juhatajaks ja ma käisin sellisena kaasas isegi Berliini olümpiaadil kuhu oli kutsutud üliõpilaste sportlaste grupp. Ja mina olin siis sporditoimkonna esimehena nii-öelda administratiivseksjuhiks sellel grupil kaasas, seal olid muidugi need kehalise kasvatuse instituudi õppejõud olid, kes sisuliselt juhtisid seda gruppi. Ja eriti siis Hüljuskonna edustuse liikmena, abiesimehena ja üliõpilasseltside liidu esimehena. Ma sattusin tolleaegsete sisepoliitiliste vastuolude. Võiksime öelda demokraatia vaatliku rinde aktivistide hulka. Kas te lähenesite sel perioodil Jaan Tõnissonile ja kuidas ja millistel asjaoludel need kontaktid tekkisid? Üldiselt võiks öelda niiviisi sissejuhatuseks, sisepoliitiliselt kehtis siis nõndanimetatud vaikiva ajajärk. Kuna 20.-te aastate ultrademokraatlik põhiseaduse asendati 24. jaanuar 34 kehtima hakanud uue põhiseadusega. Ja kuuendal märtsil 1000 935 lõpetati erakondade tegevus. Vabadussõjalaste organisatsioonid olid suletud ja seitsmendal märtsil 1935 asutati Isamaaliit, millele toetus riigivanema ülesannetes valitsev Konstantin Päts. Sellele vaikiva aja poliitilisele joonele. Oponeeris Demokraatlik Rinne, mille markantsemaks esindajaks oli nõndanimetatud Tartu vaim mille baasiks olid üliõpilasseltsid. Vilistaskonnad üliõpilasseltside liit ja üliõpilasseltside vilistlaskogude liit ja selle Tartu vaimupoliitiliseks esivõitlejaks oli ju Jaan Tõnisson. Koos oma lähemate mõttekaaslastega. Demokraatliku opositsiooniga ei olnud kaasas enamik korporantidest. Need jagunesid omakorda kahte leeri. Enamik korporatsioone toetas vaikiva ajastu vaimu. Väiksem osa oli aga endiselt sümpatiseerib vabadussõjalastele. See akadeemilise pere lõhestatus kajastus teravalt, eriti üliõpilaskonna esinduse tegevuses. Vaidlused olid tihti ägedad ja meenutasid mõnevõrra parlamendi tegevust miniatüüris oma kokkulepete ja kombinatsioonidega kus kahe rinde samas olu, ent selgelt tunda andis. Suuremaid rahutusi üliõpilaskonnas tekitas üliõpilaskonna edustuse poolteist aastakümmet eksisteerinud struktuuri ja tegevuse muutmine. Haridusministeeriumi telegrammiga. 15.-st oktoobrist 1936 katkestati edustuse ja selle juhatuse igasugune tegevus. Ülikooliseaduse muutmise seadusega määrati, et tagandatud juhatuse ülesandeid täidab ajutine juhatus, mis koosneb Haatorist ja seitsmest liikmest. Saatori määrab haridusminister õppejõudude hulgast juhatuse liikmed, kinnitab haridusminister kuraatori poolt esitatud seitsmesse teaduskonda kuuluvaist üliõpilastest. Juba enne eelmainitud dekreeti. Kui teatavaks saanud kavatsetava reformi autonoomiat ja demokraatliku valimiskorda eitavad tendentsid, tekkis üliõpilaste hulgas opositsiooniline meeleolu ja tekkisid isegi väikesed demonstratsioonid. Esimene selline demonstratsioon mul on meeles, leidis aset teisel oktoobril. Mul on see kuupäev meelde jäänud, kuna see oli minu sünnipäeva lähedal 1936. Nimelt kogunes siis loengute vaheajal ülikooli peahoone jalutusruumi rohkesti üliõpilasi. See oli muidugi väiksed organiseeritud. Kui kell lõi 12, siis üliõpilased paljastasid ja laulsid viivat akadeemia väikese vaheaja järele. Lauldi üliõpilaslaulu on elus meil võitlusi palju. Ja hüüti ülikoolile akadeemilisele vabadusele, kolmekordne elagu. 16. oktoobril oli teine demonstratsioon mida katsuti takistada mat trikli kaardi ettenäitamise korraldusega nimelt oli jutt laiali läinud. Esimest demonstratsiooni olid organiseerinud ka noored väljastpoolt üliõpilaskond ta. Ja siis lauldi samuti ülikooli koridoris. Hümni peeti kaks lühikõnet, mille järele siirduti raekoja ette. Ja sinna oli kogunenud suurearvuline osavõtjate pere. Seal peeti kõnesid ja lõpuks tulid politseinikud demonstrant laiali ajama. Siis hakkasid üliõpilased laulma hümni. Jaga politseinikutele ei jäänud muud üle, kui võtsid valvelseisaku, selle asemel, et üliõpilasi laiali ajada. Sest hümni Laulmist ei saanudki või mitega politsei takistada. Sellele järgnesid politseivõimude poolt tolleaegsetes oludes drastilised sammud. Nimelt arreteerimiskorraldusega varustatud politseinikud viisid mõningaid demonstrante ülekuulamisele politseisse. Mina olin ühe öö politseis jutuajamisel, nii nagu siis nimetati. Ülekuulajaks oli üks kõrgem politseiametnik nimega viks. Ja hiljem kutsutigi politseis üle kuulatud üliõpilasi viksitud meesteks. See oli poliitiline politsei ja just just kuid mingisuguseid tähistusi ei järgnenud. Nii et see oli ainult üks selline. Noh, hirmutamise vahendajaid, üliõpilased rahul. Kui pikaks põhjalikuks jutuajamine kujunes seal? Ja mispärast ja, ja kas teisiti ei saa ja nii. Nii et üldiselt olid jutuajamised siiski võrdlemisi sõbralikud ja ta mingisuguseid ähvardusi ega, ega selliseid ei esinenud siiski aga aega, tõsi, siiski politseis olla juttu ajada. Üheks suuremaks sündmuseks oli uus ülikoolide seadus, mis anti riigihoidja poolt dekreediga 24. septembril 1937. See seadus tõi radikaalseid muudatusi ülikooli eesmärkidesse, struktuuri ja organisatsiooni. Senini autonoomne ülikool viidi hoopis ulatuslikumalt riigihoidja vabariigi valitsuse ja haridusministri alluvusse. Suuremad muudatused tabasid ka üliõpilaskond, ta selle esindust ja üliõpilasorganisatsioone. Üliõpilasorganisatsioone, mida seni oli nimetatud seltsi teks ja korporatsiooni teks ristiti nüüd üldnimetusega üliõpilaskonvent. Neid konvente, mille te immatrikuleeritud liikmete arv pidi olema vähemalt 20 võis nüüd asutada üksnes üliõpilaskonna esinduse ja vanematekogu arvamuse ärakuulamise järele. Konventide normaalpõhikirja järgi seati sisse vanema instituut panema. Ülesanne oli juhtida konventides kasvatustööd ja valvata distsipliini järele. Konvendide vanemad moodustasid vanematekogu ja vanematekogu, valis üliõpilaskonna kuraatori, kes oli jus senitundmatu amet üliõpilaskonnas varem. Suur muudatus toimus ka üliõpilaskonna esinduse moodustamises. Oli kaotatud senini edustuse valimine üliõpilaste poolt. Nüüd moodustasid esinduse organisatsioonide esindajad. Organiseerimatutelt oli valimisõigus võetud, kuigi esinduse otsused kehtisid ka nende kohta. Seega võiks öelda, oli tagasi mindud olukorra juurde enne iseseisvuse aega. Uue ülikoolide seaduse kehtestamine ja üliõpilaskonna demokraatliku struktuuri likvideerimine kutsus esile uusi üliõpilaste demonstratsioone milledest mõned olid üsna üliõpilasLikud. Kuid siiski efektsed. Ma tooksin siin ühe näite. Nii toimus Tartu Ülikooli aastapäeva aktusel haridusminister kolonel Jaaksoni vastu selline demonstratsioon et demonstreerivad üliõpilased olid jagunenud üle aula. Ja kui haridusminister oli lausunud esimese lause siis järgnes sellele viieminutiline aplaus. Kui minister oli lausunud teise lause, siis järgnes kas sellele viieminutiline aplaus. Ja kui minister pidi kolmandale lausele järgnenud pikka aplausi ära kuulama, siis ta lõpetas oma kõne. Aplodeerivad üliõpilasi ei saadud aga kuidagi karistada ministrile avaldatud kiiduavalduste eest. Eesti üliõpilasseltside liidu ja üliõpilasseltside vilistlaskogude liidu tegevus oli samuti kantud suurel määral Tartu vaimu poliitilisest ideoloogiast. Kuid see toimus hoopis akadeemilise mates vormides päämiselt kõne- ja vaidluskoosolekute korraldamises kuid ka mõnede demonstratsioonide organiseerimises nagu näiteks traditsioonilisest esimese mai üliõpilaste rongikäigust eemalejäämises. Või siis jälle uue ülevalt määratud rektori ametisse astumisel ei tervitatud uut rektorit, vaid delegatsioon käis selle asemel lahkuvat hektarit jumalaga jätmas. Uueks rektoriks määrati tollal professor kahu. Professor kao ja. Ja kes siis ära läks, oli professor? Sele aja kohta võiks nimetada veel, et üheks tähelepanuväärsemaks saavutuseks oli ajakirja akadeemia asutamine, mis asutati siis Eesti üliõpilasseltside liidu ja Eesti seltside vilistlaskogude liidu poolt mis varsti kujunes tähelepanu pälvivaks aktuaalsete küsimuste ajakirjaks. Ja sellenimeline ajakiri ju jätkub ka praegu ilmumist, kuigi selle sisu on ju tunduvalt muutunud. Lõpuks võiksin selle perioodi kohta öelda seda, et minu tegevus siis üliõpilaskonna edustuses üliõpilasseltside liidus. Null sisepoliitilistel pindadel aastail suunas minu huvi veel rohkem poliitiliste küsimuste jälgimisele ja mõnevõrra aktiivsele kaasalöömisele. Ja minu aktiivne tegevus, see oli pälvinud ka vana auväärse poliitikategelase Jaan Tõnissoni tähelepanu. Ja ta kutsus mind oma lähemate kaastööliste ringi. Kusjuures tema usaldusmehena külastasin üle maa, tema poliitilisi mõttekaaslasi. Ja aitasin kaasa demokraatliku rinde kooshoidmisele ja organiseerimisele mis omakorda võimaldas ka nõukogude esimese okupatsiooniaastail korraldatud nõndanimetatud riigivolikogu klaasivalimistel esitada rahvuslikke vastaskandidaate vastaskandidaate kommunistide kandidaatidele. Aga kui te lubate, siis ma sellest võib-olla räägiksin veel natukene lähemalt kui sellest edasi rääkida, mis ma nimetasin. Võiks öelda, et vaikiv ajastu lõpuperioodil ma olin lühemat aega Eesti noorsoo karskusliidu peasekretäriks osalise tööajaga. Minu üheksa ülesandeks oli gümnaasiumide ja teiste koolide külastamine. Ja selleks otstarbeks oli haridusministeerium andnud kindla arvu raudtee tasuta sõidupileteid Eesti noorsoo karskusliidu käsutusse. Seda minu üleriigilist liikumisvõimalust arvestades pöörduski Jaan Tõnisson minu poole ettepanekuga, et ma võtaksin oma ülesandeks kontaktipidamise demokraatliku opositsiooni juhtivate isikutega üleriigilises ulatuses, et organiseerida demokraatlikku rinnet eelseisvate omavalitsuste valimiseks. Kuna siis oli ju parteid olid ju keelatud. Loomulikult nõustusin seda usaldusliku ja vastutusrikast ülesannet oma peale võtma. Kuna ma oma poliitilistest tõekspidamistest olin Jaan Tõnissoni mees ja Tartu üliõpilaskonna abiesimehena ning Eesti üliõpilasseltside liidu esimehena olin olnud aktiivselt kaasas opositsioonilise Tartu vaimuaktsioonides, mille tõttu mul oli side tekkinud ka Tõnissoni poegade Heldur Tõnissoni ja Ilmar Tõnissoniga ja nende vahel vahendusel õieti Jaan Tõnissoniga. Vastava ühelauselise volituse. Kirjaliku volituse isegi kirjutas Jaan Tõnisson minule esimesel oktoobril 1938 oma nimekaardi teisele küljele. See on tähelepanu väärne kuupäev minu seisukohast sellepärast et minu sünnipäevani esimesel oktoobril Siis ma võiksin ehk vahemärkusena öelda nii nagu kuulajad on ka seda märganud. Et minu vara ja see huvi poliitiliste küsimuste vastu äratas õieti Konstantin Päts ja tema kõned. Aga siin ma olin täiesti juba maandunud Jaan Tõnissoni ideoloogia heade heade Jaan Tõnissoni isiku ja Tartu vaimu juurde. Tema ei ole ju kunagi kaasas olnud mitte ütleme Pätsi erakonnas ega Põllumeeste kogudesse, aga mis mind tema juures siiski imponeeris oli just tema tema kõnedest stiil ja tema lähenemine lähenemisoskus siiski rahvale ja, ja tema autoriteet seda asja ju kaheldamatult mitte mitte salata, oli üks kõige autoriteetsem riigimees siiski meil. Kuigi ma kunagi ei olnud ta isiklikke tundnud ainult siis korra kaugelt kaugelt näinud. Sellest esimesest oktoobrist 1938 alates tekkiski mul väga tihe kontakt ja koostöö Jaan Tõnissoniga. Kuna ma iga sõidu eel ja järel külastasin Jaan Tõnissoni, et saada direktiive kohtadele kaasaviimiseks või et anda aru kohtadel toimunud läbirääkimistest ja meeleoludest ning pidada nõu edaspidiste kontaktide kohta. Et minu sõitude kõrval ülesanne ametivõimude selliseks huviobjektiks ei kujuneks siis toimusid minu nõupidamised Jaan Tõnissoniga tavaliselt nelja silma all tema kodus tassi kohvi juures, millele vahest järgnes ka lõunasöök koostama perekonnaga. Minu nõupidamised ja koostöö Jaan Tõnissoniga kujunes minule väga stimuleerimaks. Olin värskelt ülikooli lõpetanud noormees ja selles töötu suhtusin loomulikult Jaan Tõnissoni, see suure respektiga. Ma esitasin aga alati informatsiooni kohtadel täiesti objektiivselt, mida Tõnisson Ta hindas. Kuid mõnikord olid kohalike tegelaste seisukohad Jaan Tõnissoni ja tema kavade suhtes kriitilised mistõttu Tõnisson minule pidas pikki selgitavaid loenguid. Mäletan üht väga dramaatilist kohtumist. Tõnisson oli külmetuse tõttu voodis, kuid võttis mind siiski vastu. Minu informatsioonis oli seekord midagi, mis teda eriteeris. Ta tõusis voodis istukile ja pidas šestikuleerides ja kõigi kõnekunsti reeglite kohaselt veerandtunnise ägeda kõne, kuigi kuulajaskonna moodustasin ainult mina üksi. See on teataval määral iseloomulik Jaan Tõnissoni temperamendile. Üldiselt olid aga meie jutuajamised väga sõbralikud, usalduslikud ja tasakaalukad. Jaan Tõnisson jäi minu reisidega ja muu tegevusega ilmselt rahule. Kuna omavalitsuste valimistel paljudes kohtades demokraatlik opositsioon esines edukalt ja sai valijaskonna suure poolehoiu osaliseks. Mina ise kandideerisin Tartu linnavolikogu valimistel liberaaldemokraatlikus nimekirjas kuna parteide nimesid eest saadud ju seekord kasutada, kuna parteid olid keelatud. Ja mind valiti linnavolikogu liikmeks. Kõige nooremale linnavolinik, kuna nüüd üheks olulisemaks peatükiks minu elus Eestis ja, ja koostööks Jaan Tõnissoniga kujunesid omavalitsuste ja ka riigivolikogu valimiste eeltööd. Jaan Tõnissoni poolt juhitud demokraatliku opositsiooniga olid liitunud endiselt riigivanemad kukk piip ja teemant ning paljud teised poliitikud ja kultuuri, teaduse ja hariduse esindajad. Nii sai näiteks 1938. aasta riigivolikogu valimistel valitsuse rahvarinne ülemaaliselt umbes 30000 häält vähem kui väljaspool rahvarinnet esitatud kandidaadid. Kuigi saadikuid saadi rohkem, olenevalt valimisseaduses struktuurist, võiksime nii-öelda. Tartu valimisringkonnas sai näiteks Jaan Tõnisson 6031 häält ja tema vastaskandidaatlinnapea kindral Tõnisson ainult 1616 häält. Teise maailmasõja eelse kõrgpingeajastul tabas Jaan Tõnissoni perekonda ränk. Hiiobi sõnum. 10. oktoobril 1939 lõpetavad oma abikaasa poolt sihitud tulirelvalasud vanima poja Ilmari elu. Tol ajal toimus kandidaatide esitamine Tartu linnavolikogu valimistele ja mul on see selgesti meeles. Meil oli arusaamatus ühe kandidaadi pärast, kes kandideeris ka vastaspartei nimekirjas. Ka selliseid mehi leidus. Ja ma informeerisin sellest telefoni teel. Ilmar Tõnissoni, kes oli kodus? Ilmar, küsis, kas ta peab nõupidamisele tulema. Ma vastasin, et ei ole tarvis tulla, meie lahendame selle küsimuse ilma temata. Ja kui ma pärast nõupidamist kohvikusse läksin, kuulsin, et Ilmar on surmatut abikaasa poolt. See oli raske löök Tõnissoni perekonnale. Jaan Tõnisson oli hiljem öelnud Marie kleitsmanile. Sellest kirjutab Marie kleitsmani ühes oma mälestuste artiklis. Sellest surmast saadik ei ole ma enam sama inimene. Midagi on murdunud minus. Kuid Jaan Tõnisson ei näita oma traagika sügavust võõrastele. Ta jätkab poliitilist tegevust ja võitlust endiselt. Ta võitlustee on sirge, järjekindel. Ta ise paindumatu oma tõekspidamistes ja julge. Ta kuulub riigivolikogus demokraatide rühma ja võitleb demokraatliku korra taastamise eest. Ma tahaksin aga siin lisada seda, et meil on tihtipeale esitatud Tõnissoni ja Pätsi vihaste vastastena. Tõsi on aga see, et Tõnisson oli sagedaseks külaliseks Pätsi talus. Ja saatus rasketel aastatel 1939 ja 1940 külastas ta president Pätsi Kadrioru lossis. Korra kuus. Minule rääkinud ka siis veel, kui oli teostatud okupatsioon. Ega te ei mäleta Jaan Tõnissoni külaskäiku Soome reisisoove, mis toimus 1939. 90. aasta suvel ja selle kohta on ka väljendatud igasuguseid oletusi ja arvamusi, missugune on. Ja seisukoht. Ma lähemalt siiski selle reisi kohta ei tea, ma tean ka, et seal oli oli mitmesuguseid arvamusi ja ja temal oli, oli kokkusaamine ju Hellavooli Joega ja seda on talle nagu ette heidetud, et tema otsis kontakti kommunistidega, jagas mitte kommunistide kaudu siis ka Nõukogude Liiduga. Aga mai või selle kohta midagi lähemalt öelda, sest et ta ei ole mulle ka sellest mitte rääkida, aga see on teada ju, et Hellavooli Joega oli temal juba. Võrdlemisi tihe tutvus ja mõnevõrra isegi koostöö sel ajal kui hella pooli joogi veel noore preilina Tartus see oli lihtsalt vana tutvus, võiks öelda isegi võib-olla noorepõlve sõprus neid kokku viis, aga kindlasti nad rääkisid ka poliitilistest asjadest. Muidugi. Sellele reisile viitab ju välisministri abi Epikuma mälestusteraamat. Ja just jaa. Väike vahelugemine täpsustamaks äsja kuuldut. Eesti välisministri abi Oskar Öpik kirjutab 1958. aastal Stockholmis avaldatud memuaarteoses häda võidetuile Jaan Tõnissoni vastasseisust kahtlustest Eesti-Saksa mittekallaletungi lepingu sõlmimise puhul 1939. Tsitaat. Peale oma asjatud opositsiooni sõitis Tõnisson augustikuu algul Soome. Sealt tagasi pöördudes külastas ta Pätsi Kadrioru lossis, jutustas temale, mida ta oli Soomes teinud. Hella Wuoli Joe korteris väljaspool Helsingit oli temal kokkusaamine Nõukogude Liidu Helsingi saatkonna liikmetega kelledele. Ta tegi teatavaks eesti rahva soovi, et punaarmee kaitseks Eestit Saksamaa vallutamise katse korral. Seda soovivat eesti rahva rõhuv enamus. Ja pisut alamal. Kohe pärast Tõnissoni lahkumist Pätsi juurest kutsus päts peaminister Eenpalu Selteri lossi ning palus Eenpalu seda, mida Tõnisson oli rääkinud protokollida. Järgmisel hommikul sain asjast teada Selterilt. Millegipärast soovis päts kõike seda avalikkuse ees saladuses hoida. Tsitaadi lõpp, jätkab Heinrich Mark. Aga nende mälestustega on tihtipeale nii, et mõnegi asja kohta võib ka küsimärki esitada. Aga aga muidugi välispoliitilised sündmused, mis juba Euroopas siis toimusid neid Tõnisson jälgis väga ja väga, kuidas Jaan Tõnisson suhtlusbaaside lepingu allakirjutamise. Ta oli siis juba riigivolikogu liige. Jalajälgi. Ja piip oli ju üks, kes Moskvas käis kaaslasse pärast seda ju valitsusse läks välisministriks. Ja, ja seal oli siiski see nii nagu see üldine seisukoht oli. Et ega meil teist teed ja teist võimalust ei ole. Mõned on muidugi öelnud, et meie poliitilised juhid olid nii naiivsed, et uskusid siis Venemaasse ja tema lubadustesse. Sest seal ju lubati seda, et mingit siseasjadesse ka sisepoliitilised sega. Sega, mis ei ole seda ravin ise kinnitanud, seda Molotov kinnitanud. Ja, ja, ja seda näiteks päts Tõnissonile öelnud. Tõnis on minule seda rääkinud. Pätsil oli see arvamine, et juba 40. aasta sügisel Saksamaa kuulutab nõukogude liidule sõja. Meil tuleb see periood üle elada nii, et meil oleks iseseisva riigi kõige elementaarsemad tunnused kommunismist me saame siis niikuinii juba lahti. Löödi Pätsi seisukoht.