Endeluude Külli sünniaastamääras, jutustaja parimad noorusaastad kurjale ajale. Politseikonstaabli pojana oli ta sõjasuvel 1941 sunnitud end varjama, kui rahvavaenlaseks tunnistatu saksa vägede saabumiseni. Pärast Eesti julgeolekupolitseikooli lõpetamist teenis Endel Uudeküll Rakvere referentuuris. Kuid teenistus julgeolekupolitseis tähendas ka osavõtulahingutegevusest. Kõneleja kuulus 1944. aasta juulis moodustatud Eesti julgeolekupolitseipataljoni kuni selle lagunemiseni septembrikuu 22. kusagil Tallinn-Pärnu suunal. Randa me enam ei jõudnud, ei tulnud küsimusse. Kavatsesime minna Pärnu suunas, taris pidi olema ühel kaaslasel sugulasi. Et lähme Torisse. Läksime siis. Metsateed pidi üle Kasari jões ja otsustasime minna mõnevõrra otse, mitte teed mööda soist maastikupidi. Jõudsime mihkli kiriku lähistel nagu kõrgemale künkale ja äkki, olgu me olime juba päris lagedale välja jõudnud. Nägime piirivalvureid kahel poolgrupid, kes alasid tule. Ja noh, tekkis vastastikune laskmine ei saanud, mul oli õnn, õnn või õnnetus pihta saada küllaltki raskelt, nii et ma jäin maha laste mind läbi vasakust jalast kõhust ja ka parem jalg sai pihta. Ja olin liikumisvõimetu, ei suutnud ta ennast abistada, ise, eriti järgmisel hommikul traalitise ümbrus läbi ja siis sattusin vangi. Ja saadeti mind edasi läbi. Puse tähendab, see välilaatsaret asus praegu või nüüd endises vabariiklikus haiglas, praegune sünnitushaigla seal ruumides. Ja grupu pange olid siis telkides sele lähistel, hoovil valve all. Mina olin seal, seal tehti siis väike operatsioon. Mulle kõrvaldati siis jäänud kuul seal peatunud seljast või õigemini ristluukõrguselt sisse tulnud ja kusagil läbinud siis kõhukoopa õnnelikult, nii et sooled jäid igatahes terveks ja kuul võeti naha alt välja. EPepessaa kuulja, sellel siis õnneks tugevamat läbilööki ja purustus võimet ei olnud. Edasi läksite vangilaagritesse. Kas need mehed telkides olid eestlased? Ja seal oli kindlasti nii sakslasi kui eestlased. Kes olid arstid? Arstid olid venelased, eranditult see korpuse välihaigla liikus Kaasa eesti korpusega seal varem asunud katsinas, hiljem olin ma seal. Ja sealt toodi siis edasi, nii et arst ei saanudki kõik põhimõtteliselt venelased võib-olla oli ka eestlased, ei tea, ei näinud. Ja katsina selles haiglas seal oli eraldi barakid, siis kahe puubarakid vangide jaoks. Mis olid maas laeni lutikaid täis, nii et nagu pimedas, siis oli punane vaip laes ja seinad. Ja keegi neid muidugi ei kavatsenudki likvideerida, nii et magamisest ei tulnud öösel midagi välja, jahtisime lutikaid. Ja selles haiglas tuli olla mul kolme kuu ringes. Niikaua kui kuidagi juba liikuma sain, siis saadeti edasi. Kas oli valus soo, Jaama lähedal olev vangilaager, kuhu ma siis sattusin? See oli tol ajal tõeline hävituslaager. Seal olid põhiliselt eestlastest sõjavangid, sakslasi suhteliselt vähe valvemeeskonna moodust, tas mingi harimatu kalmõki ta seltskond, ohvitser ei olnud võimeline mehe mehi üle lugema ega arvutama, palju tal neid on. Iga päev toimus siis keskpäeval ülelugemine, sest vangid võisid põgeneda, ometi. See toimus kaks kuni neli tundi. Korduvalt, neli-viis korda käisid need üle lugejad, kusjuures iga mehed rivistati nalja mehelisse viirgu iga nelja viie kohal tõmbas käega ülevalt alla nagu kriipsu läbi õhutädi mingi märke, viska kriipsukene saama märkmiku. Ja kui ta siis selle läbi käinud, siis läks ära. Võttis aega 15 20 minutit, siis tuli ta vandudes tagasi, hakkas otsast peale. Ei klappinud. Nii taisse korduvalt vahepeal. Need, kes olid juba haigestunud laagris möllas düsenteeria, kukkusid. Need olid siis yles korjatud, ära viidud ja loomulikult ei saanudki ta klappida, sellepärast et ta ei teadnud ju, palju neid Äraviki. Lõpuks lõi käega, läks minema ja siis oli Raslateis minge laiali. Miks te ütlesite, et see oli hävituslaager? Toit oli niivõrd vilets, et sa ei saanudki inimene ellu jääda, kui tal ei olnud veel vastupidavust, ei olnud tähendab, olnud normaalse toidu peal. Ilmselt käis laagris korralik vargus, eesotsas olid põhiliselt ukrainlased või sakslased niinimetatud politseinikud, kes olid varustatud kaigastega. Ja muidugi läks nende toidulauale küllalt palju. Saksamaa, sakslased Volgasvaks Ma arvan, et Volga, sakslased sest vene keel oli meestel kõigil suus veel paremini kui saksa keel. Ja noh, ega see, mis sinna siis selle supi jaoks järel jäi, oli ilmselt ainult natukene jahunijad, oli jahukört ka vist mingisuguseid, Kont, et võib-olla oli selles leemes keedetud kartuli või juurvilja liblekesi, oli seal kuigi palju ja seda anti umbes kolmveerand liitrit. Ja 200 kuni 400 grammi hiljem nii kõikusse, leivaports, mis päeva peale anti. Ja see oli nagu märg niinimetatud karu käkk. Nii et seda võis peaaegu peos pigistada, nii et vesi välja tuli. See tükikene oli muidugi väga väikesest kaanoni suursevad ja üks tükk soolakala käis sinna juurde kas siis üks neljandik keerindat või, või midagi muud, paar silku või. Ja see oli kogu päeva toit. Nii et selle toiduga ei saanudki inimene kaua vastu pidada ja kes olid juba sellistes tingimustes mõne kuu viibinud, Need olid surmale määratud. Nagu ma hiljem kuulsin haiglas sakslastelt valitsus, nii ka olukord kõigis teistes laagrites kus sakslased oli viibinud, nii, et need olid peaaegu kõik surnud koha peal. Ja peale sõja lõppu siis korjati kokku need, kes olid veel ellu jäänud. Neid oli igast laagrist mõnikümmend meest kes sattusid hiljem haiglasse ja peeti, sest neid ta mingil määral veel turgutada. Te siiski pidasite vastu? No ma ei pidanud vastu, seal oli ka võrdlemisi raske, metsatööriietus oli äärmiselt vilets, õhukene saksa sinel ja all polnudki muud kui särk. Ja Patincad, mis mulle veel sattusid ka väiksed. Nii et nendega ma ikka kuidagi komberdasin ja tuli käia metsas laagri kütteks, puid saagimas ja koju vedamas oma järel. Nii et paarkümmend meest olid siis frees ree peal, neli-viis kuuemeetrist palki ja ja noh, eriti jämedaid. Me püüdsime muidugi mitte valida, aga siis võiks ka mõni mees valvuri käest kaikaga üle turja saada, et lähe peale, panime need siis toodi laagrisse oma järel ja võlli võrdlemisi karm talv seal. Ja teatavasti on seal Leningradi lähistel ka niiske, nii et mehed olid tihti olid, tähendab külmavõetud näos nii ninad kui kõrvad, sõrmed ja varbad külma poolt näpistatud. Ja ma sain kõige selle tulemusena kopsupõletikku ja siis ma sattusin uuesti haiglasse, jälle sinnasamasse katsinasse. Ma olin peaaegu minemas, on teadvusetu olnud igatahes rida päevi. Aga mulle oli siis määratud hooldama või, või nii-öelda silmas pidama üks sakslane. Tänu kellele ma ilmselt ellu jäin. See mees oli püüdnud siis mind ikka katta ja, ja vett anda ja hiljem ka söötis mind lusikaga ja ja ma kogusin. Haiglas oli toit juba siis tunduvalt parem, siis juba saime osa lääneriikide abist tuli Ameerika konserve ja jahu ja muud sellist. Et kuigi portsjonid olid väikseid, oli siis juba haiglatoit täiesti talutav. Sealt laususin ja suvel siis juba mõni kuu peale sõja lõppu sattusin uuesti sellesse laagrisse, siis oli seal olukord kardinaalselt muutunud. Valdavalt olid seal sakslased, kes Kuramaa kotis ongi, langesid. Oli toodud kord ja distsipliin olid laagriametnikud, sakslastest ohvitserid, kes allusid Sis venelasest lasest komandandile. Need olid oma pagunitest kõigi aumärkidega sõjaväelises korras, käisid tööl ja üks grupikene oli neid haiglatest saadetud siis niinimetatud nõukogu kude, inimesi, äraandjaid nagu metituleeriti, kes me sealjuures olime. Meie muidugi ei sümpatiseerinud ei sakslastele ega ammugi mitte venelastele, nii et me saime veel kolki mõlemate käest. Seal hoiti meid veel mõned kuud, siis oli mingi kokkulepe toimus igatahes liitlastega hakati nagu koondama eraldi baltlasi ukrainlasi ja teisi Venemaa rahvaid. Sõltlased koondati eri laagritesse, kuhu sattusid ka Rootsist tulnud niinimetatud filter laagritesse, sinna tuli üks suurem grupp paar sõna poisikest, kes Saksamaalt pärna totti algatusel peale sõja lõppu kohe Rootsi viidi. Aga neist olid kujunenud juba parajad kõrilõikajad, vargapoisid sõna tõsises mõttes, kes varastasid kaasvangide tagant köitmis varastada, andis võimaluse korral, peksid neid ja terroriseerisid. Ja nende hulgas oli väga väheharitud inimesi, need olid võimul sellevõrra vanemad, kes olid juba näha, et meil oli nagu kooliharidust rohkem ja ja võib-olla paremates oludes Rootsis viibinud enamus olid kõik nisukesed suli poisid. Ja sellistes filter laagrites me siis olime, meil olid muidugi omaette Darrakid. Meie jagasime baraki lätlastega, Kessorit, Kuramaa kotis, vangi langenud Läti SS-diviisist. Ja suurem osa, no eestlasi olid siis kes politseipataljonidest, kes leegionist vangi langenud, kes mujalt. Ja selles vangilaagris põhiliseks oli muidugi töö, meid saadeti, vahepeal kolime komandeeringus, ma olin veel brandenburgi laagris. Kas teie isiku ja teenistuse vastu huvi ei tuntud? Oli tuntud tegelikult elasin või olin ma vale nime all. Ma arvestasin seda, et minu nimi võib-olla siiski juba teada kusagil ja olin endale arvuksima kes Narvast pärit ja Narvas teatavasti arhiivid, ärisid ja kontrollimisel võimalust ei olnud. Otsest. Ma huvi ei tuntud laagrites veel üldse tol ajal päritolu või endise tegevuse vastu. Laagrid olid ainult jõud, laagreid. Esialgu jah, tööjõuna kasutati ja muidugi kogumiseks. Ja siis sealt saadetigi meid detsembri lõpul, 25. detsembril, nagu ma mäletan, toimus siis vagunitesse laadimine sõidutati meid üle Leningradi, seal mingid päeva pool tähistristel peatusime kusagil tupikus ja jõudsime 27. detsembril Tallinnasse kus meid võeti siis kõiki rivisse ja läksime marsi kolonnis Koplisse niinimetatud Kapli pitsi. See on teisel pal omaaegset telliskivitehast, kus olid mingid saksa sõjaväe barakid endised ja seal vahetus läheduses Anise Kapli sadam. Mida nüüd hiljem kasutati allveelaevade kütuse laadimisbaasina põhiliselt meie pidime taastama selle sadama ja hiljem käiski ja töö, põhiliselt selleks joonide sõjavangiseisuses olime sõjavangiseisuses valve all ja see kestis kuni augustikuuni joomas, sellisena 46 tähendab üle poole aasta. Ja siis hakkas tööle filter tuli mingi julgeolekuärigrupp sinna, kes hakkas siis puistama ja kahtlusaluseid välja sorteerima. Ja Ta on näha, et ma võin sattuda sinna kahtlusaluste hulka, sest ma ei teadnud seda, kas ei ole keegi juhuslikult ära tundnud. Sest mind tundsid paljudki, keda võib-olla mina ei tundnud. Ja meie hulgas oli igalt poolt ja igasuguseid inimesi. Muide, selles laagris sattusin kokku Hunter Heinega, Eerik Heine ka, kes oli minu endine koolivend, kes oli andnud ka Venemaa vangilaagrites, kust vahepeal põgenenud ja sattunud Leningradi lähistel uuesti vangilaagrisse. Ja sealt samuti ära toodud. Tema saabus jaanuari esimestel päevadel. Puutusime tihti kaku, ma töötasin saeveskis väljaspool laagritsooni. Olin meistrina ametis ja mul oli nagu vaba liikumine, ilmakon Vaita. Ja siis mina pidingi nagu meie ühisel otsusel organiseerima põgenemisvõimaluse. Sest Heine oli samuti, oli juba ära tuntud oma endiste kaaslaste poolt, kes mõned kajalid sure aga teda tervitanud kui oma endist komandöri. Ja noh, ega siis meil ei jäänud muud üle, kui augusti keskel otsustasime laagrist lahkuda. Ma olin leidnud sideme oma sugulastega ostetud piletid ja sõitsime rongiga küll ilma igasuguse dokumendita, aga mingi risk pidi ikka olema. Vahepeal suutsime relvastuda melonit, mõlemal püstolid. Kuidas see kõik võimalik on? Esiteks, kas laager ei olnud traataia sees, aga roolitraataia sees, aga saeveski oli väljaspool relvakauplusi Tallinnas ei olnud sellel relvad muretseda. Tee meile meie vahepeatuspunktis, mis asus ta kakles ja saime mõlemad püstoli ja ostetud piletid ja tol ajal liikus tohutult kotipoisse, rongid olid täis neid ripusse igal pool, küll treppidel, küll oli neid katusel. Ja noh, muidugi mingi kontrollimine seal võimalik ei olnudki, anime, julgesime sõita, sõitsime rakke, Armani ja rakest, läksime mõned kilomeetrid edasi jala, see oli mulle tuttav kant. Mul oli seal sugulasi. Ja sealkandis siis varjusime. Hakkas metsavenna elu. Olime kahekesi algul koos. Ma olen teatavasti sündinud Tamsalus või õigemini Tamsalu lähistel Uudekülas. Sellest ka perekonnanimi Uudega. Vana nimi, kuna Uudegeleid olidki põhilised selle küla rajajad vist aga seal hilisemad nimed algavad ka kõik Uudega olid Uude metsad uude valdid Uude lepad ja ka need olid muide nagu sugulased risti ja põiki kuidagi. Nii et see küla on ilmselt juba vist 1700 või ütleme, 18. sajandi alguses poole ilmselt rajatud Ja siis me liikusime edasi seal, kuna Uudeküllide suguvõsa võrdlemisi laialdane ja ka seal oli toetajaid ja varjumisvõimalusi. Ja tutvusime varsti veel kolmanda kaaslasega, kes on valla mees ranniste Edgar vannist. Ja kolmekesi Oz. Liikusime ringi. Tol ajal ei olnud mõeldav otseselt metsas asuda selle pärast vähemalt sealkandis olid juba metsad põhjalikult läbi puistatud. Metsavendadele laagrid kui sellised oli likvideeritud, oli välja üksikuid gruppe ja üksikuid punkreid. Ja hiljem tuli pageda. Ühes üks selline punker oli meie ühe asukoha lähistel, kuhu me just jõudsime ja võib-olla oleksime sama grupiga ühinenud või püüdnud ühineda paar päeva meie sinnajõudmise järel. See grupp likvideeriti NKVD eriüksuse rünnakuga ja meil õnnestus hankida endale dokumendid. Mõnel oli võrdlemisi hea käsi, ta lõikas tina Lonnist välja vastavas tambi millega sai assil pildi märgistada nende vastavate tähtede ja vastava kujuga pitsati jäljendi ka mida oli vaja. Teiseks veel vajalik templijäljend pandi peale mujalt võetud mujalt takumendilt võetud ühendiga sooja muna abil. Ja kui sattus kätte originaal dokument, siis oli lihtne pilt vahetada ja elada vale nime all ja nii see asi meil toimus, näid dokumente, ühesõnaga, pass oli võimalik kasta tol ajal ja müüsid otseselt miilitsad, miilitsaorganid, lisateenistus, lisateenistus oli see neile jah, tuli vaid mingi tee leida nendeni ja annab selleks võimaluse, oli. Ja nii me siis elasime, mina kuni arreteerimiseni selles oma passiga. Ja peale haaret tere, meeste uuriti seda passi igat kanti ja igatahes pealiskaudsel vaatlusel ei teinud nemad kindlaks, et see on võltsing. Ja meie liikusime Lääne-Virumaa piiri kandis ja Paide. Maakonna lähistas või tol ajal tol ajal nimetati neid rajoonideks. Ja õnnestus minul kaks aastat niimoodi ära elada. Heinel ja rannistel kauemgi, tegime taludest tööd. Püüdsime ka üht-teist ära teha nii-öelda nõukogude organite destabiliseerimiseks. Võimaluse korral tegime propaganda mandaat. Muidugi ei läinud kellegi elu kallale, sel asjal ei andnud tol ajal mõtet. See aeg oli juba möödas ja ei olnud soovitav ennast nii-öelda segada sellistesse operatsioonidesse, mis oleksid lõppenud ilmselt varsti arreteerimiseks. Kellena taludes esinesid? Üldiselt meid teati ja tunti, kes me olime, me ei püüdnudki mujale minna. Peale arreteerimist. Ma muidugi andsin andmed, et ma liikusin kõikvõimalikes taludes ja igal pool esinesin põllutöölisena linnast kohale tulnuna, kellel linnas kitsas ja toidu probleemid. Ja sellist rahvast võeti kahe käega vastu igal pool. Ma olin sunnitud ja käisin vahetevahel Tallinnas. Tädi mul varjas ennast ka tol ajal Tallinna lähistel talivana inimene ja mul oli vaja temaga kontakti pidada. Teda abistada. Ja käisin aeg-ajalt Tallinnas, sattusin kokku endise töökaaslasega, vahepeal kes mõni aeg varem enne mind arreteeriti. Ilmselt temaga kokkusattumine saigi mulle saatuslikuks, sest selles grupeeringus, nagu liikus veel täisi, kellest ilmselt keegi pidi andma NKVD-le andmed. Töökaaslasega eestirootsis. Eesti politseist jah, Eesti julgeolekutalitusest. Mina muidugi mind ennast ei andnud, sest ta rääkis mulle kogu oma loo, rääkis ära, et ta ta oli enne juba ei, julgeolek kimbutanud ja siis Stahli nagu sunnitud varjama ennast viimases lõpus, aga kuna ta ikkagi püüdis kodus olla siis ta nabiti kusagil tänaval kinni. Millal teie tund lõi ja kuidas? Minu tund lõi 18. augustil 48. Kohtusin enne veel siis ühe tuttava ka on sellest samast tutvuskonnast juba, aga eks meie endisi töötajaid, seal tema oli kunagi Eesti B neljanda osakonna lühema Eno adjutant nii-öelda abiline. Mees mind ka ära ei andnud, see on kindel, aga keegi nägija pidi olema, kes andis osutas ühesõnaga Taageveele teenuse ja ütles, et see mees on vat nii ja niisugune. Mind arreteeriti kõige rahvarikkamas või ühes rahva kavamatest tadest Tallinnas endise peapostkontori ja praeguse sõpruse kino ees platsil. Kuidas operatsioon toimus? See operatsioon oli ette valmistatud. Sõideti ette autoga, viiemeheline operatiivgrupp oli, need sakutasid enda rahvahulk. Ta hoidusid minu selja taga ja möödaminnes momendil kaks meest kargasid kummaltki poolt käte kinni küljelt, kusjuures üks hüppas selga ja tõmbas käevarrega kinni kohe kõri. Nii et põhjustas lämbumise. Neljas mees seisis ees, püstol peos ja kohe saabus auto kõrvale. Viies oli roolis, tõugati autosse, käsi kinni hoides läbi ei otsitud, väljas autos mitte, käed hoiti kinni. Ja läbiotsimine toimus alles tagaris. Kui juba mind liftist kõige selle grupi poolt kogu aeg kinni hoides oli üles viidad. Ja siis toimus põhjalik läbiotsimine, võeti ära relvad püstol, äike, laul endale tagataskus, teine portfellis, aga kasutada neid ei olnud võimalik selle rünnaku tõttu. Pealegi ei olnud sellist arreteerimismoodust veel nagu varem kasutatud alates minu arreteerimisest muutusse igapäevaseks asjaks. Selline moodus, siis hakkas sisse tulema selliseid Mei pagari kambrisse, kes rääkisid ainult neid täpselt, samuti on võetud erinevates kohtades kinni. Kas kinnivõtjad olid eestlased? Kinnivõtjad olid venelased ilmselt saanud selleks äriväljaõpe. Tursked, mehed pikad ja üle 100 kilomehed. Päike. Ja üleval operatiivgrupi ruumides anti mulle võimalus üles kirjutada, kes ma olen, mis ma tegin muidugi, peale seda, kui mind oli algul pinnitud ja esitati mulle pildid ja tõendid, nii et ma olin sunnitud omaks võtma, et ma ei ole mitte endale varuks, vaid endale Uudeküll. Ma olin sunnitud võtma ja et ma ei julgeolekupolitseis, töötasin ja siis anti mulle võimalus, et istu ja kirjuta kõik, mis sa tahad üles kirjutada, kirjuta kõigest, mis sa oled teinud oma elu jooksul. Ja 24 tundi oli mul aega, nii et see oli muidugi suur möödalaskmine neil meestel. Laskmine võiks mõttes. Moody jäi toimita kinni võetuga, kellelt tahetakse andmeid saada. Mul oli võimalus legend välja töötada, paberile panna ja selle juurde jääda. Ja kõik, nende hilisemad püüded see välja selgitada minust sidemeid ja inimesi, kellega ma koos töötasin, kellega tegutsesin, jooksid tühja sellepärast, et ma töötasin välja sellise legendi. Ja kuna ma mõnevõrra teadsin, kuidas toimub NKVD töö kuidas, milliste võtetega nad üle kuulavad. Ja mul oli sellekohane väljaõpe, siis ma tulin puhtalt välja. Nii et nad said muidugi selle, mis neil vaja oli. Ma olin nende arvates reaalselt süüdi. Püüti mulle siduda veel kõrval, paragrahve langesid kõik ära. Kohtus tribunali otsusega mõisteti mind paragrahv 58, üks A alusel, see on isamaa reetmine süüdi. Ja kohtusse jõudsin ma alles märtsis. Siis on järgmisel aastal seal 49 49, märts. Enne vahetult enne seda märtsiküüditamist, nii et seda ma kuulsin juba peale kohtuotsuse saamist. Patarei niinimetatud surmamõistetute kambris. Missugune oli teie ülekuulajate, siis NKVD, meeste suhtumine julgeolekupolitseitöötaja? Nende suhtumine oli väga omapärane, püüdsid mind nagu kiita ja ütlesid, ühesõnaga et nojah. Sina muidugi oskad seda tööd paremini kui meie. Aga näed ikka, saime su kätte. See oli nende tavaline väljend. Nii et nad hindasid siiski ilmselt saksa julgeolekupolitsei Eesti julgeolekupolitsei väljaõpet ja paratamatult ja kindlasti oli see parem, kui nende nende süsteem ilm oli ja teine neil oli ülekuulamiseks ette valmistatud küsitlusleht. Mille järgi see käis, sellel puudus oma loogika. Ristküsimusi ei olnud nad suutelised üldse esitama, nad ainult põhiliselt dokumentide, olemasolevate dokumentide varal, mis neile sattusid, tegid kindlaks. Ja mida neil vaja oli. Ja kuna julgeolekupolitsei arhiiv põhiline osa Königsbergis langes tähendab, Eestist viidi sära Königsbergi, seal langes venelaste saagiks. Olid kaks raudteevagunit tolleaegsetel andmetel mis toodi Tallinnasse tagasi ja see siis töödeldi põhjalikult läbi, seal olid nii. Eks need ülekuulamisprotokollid ja kõik muud andmed, operatiivmaterjalid, nimekirjad, julgeolekupolitseis, koosseisukohta andmed ja nii edasi. Nii et neil oli kõik must valgel olemas, oli vaid vaja ära tunda ja kinni võtta. Võib-olla mõiste ristküsimus on tavakuulaja jaoks tundmatu. No ühesõnaga, see on kõige olulisem juurdleja, politseiametniku või vastava organi juristi töös. Kahtlusalune tuleb ajada tupikusse, teda tuleb küsitleda nii, et vastused ei oleks enam loogilised, kui ta midagi varjab. Ja paratamatult teeb ta kusagil ühe vea ja siis tuleb sellest kinni haarata ja suurendada nii-öelda põlvili. Ta tunnistab ülesse. Kas füüsilist vägivalda teie kallal tarvitati? Ma püüdsin füüsilise vägivalla tarvitamist vältida, seda prooviti mõnevõrra, no ühesõnaga, ma jätsin alati võimaluse sellele küsimusele järele anda, mida nad tahtsid välja pinnida. Ja kuna mul oli legend välja töötatud, siis selle järgi ei saanud nad mitte midagi ega ei leidnud kedagi, aga kedagi ei tabatud. Aga ega ma seda siis kohe neile ei andnud, vaid siis, kui nad parasjagu pillisid ja arvasid, et nüüd ma midagi neile pakun. Te ei mänginud kogu legendi korraga. Ei, mitte. Milleks. Üksikasjad jätsin kõrvale, panin neile paberile nii-öelda skeemi skeemi, vaid kava selle kohta mis ma olin teinud ja mida nad väga tahtsid nüüd lähemalt, et uurida, aga enda jaoks jätsin ma muidugi selle, mis ma nalja pärast teada andsid. Ja mängisin siis fiktiivsete nimedega. Tõsielus võib olla toimunud olukord otadega. Nimetasin selliseid kaastöötajad, kes olid kas varem tabatud juba, keda ma teadsin, et nad on juba süüdi mõistetud või selliseid, kes olid surnud mõnel aparaatsioonil maha lastud või ära läinud kuhugi ja andsin ainult neid nimesid ja, ja üldiseid olukordi näide. Ja see neid rahuldas, sellepärast et neil oli põhiliselt vaja mulle 25 pluss viis jaoks tähendab karistuse jaoks leida küllaldane süüdistusmaterjal. Ja seal nad said. Seal oleks niikuinii mulle igatpidi kaela määritud. Vaimult valmis võtma vastu nii kõrget rasket kõrist. Nohnahaline karistuseks nimetada, esiteks ei ole see mingi karistus ja ma olin kindel, et ma ei kavatse seda kunagi elu lõpuni või selle karistuse lõpuni ära istuda. Ja ka seda ei tulnud teha kus toimusid tribunali istung. Tribunali istung toimus roosikrantsi tänaval. See oli riigikohtu mingi maja, ma ei tea, kas see oli otseselt kohtumaja või seal oli küllaltki suur Taal seal nagu hoovipoolsel number, et ma isegi ei tea, mis selle maja number on sellest kangialusest läbi ja kohe tagahoovis on maja, mis oli varem kuulus, igatahes riigikohtule olles väljakult minnes paremat kätt Vabadusväljakut, minnes paremat kätt. Seal toimus siis kinnine. Tribunali otsus, see oli palk, marst, rai sõjatribunal naid ribana. Tulite üksi Leningradi väljasõiduistung üksinda olite? Ei, olid ilmselt veel täisi ka, meid toodi kõiki eraldi sisse kogu aeg valve all, nii et mina olin üksi. Ja ma ei tea, kes olid teised. Ilmselt mitte minuga seoses. Nagu ikka kaitsjat ei olnud ja kaitsja määratiga muidu. Aga ma ütlesin, et ma ei vaja mingit kaitsjat, põhjendasin sellega, et ma ei ole üldse Nõukogude Liidu kodanik kunagi olnud ja ei tahagi seda olla. Ja ma ei loe maksvaks enda suhtes teie otsuseid ega ei kavatse kunagi ära istuda seda karistust, mis mulle määratakse. See oli mu lõpusõnavõtt, kui mulle anti viimane sõna ja sellest momendist katkestas eesistuja minu jutu ja tal sai sellest küllalt.