Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kirjanduse ja kirjanikega on tihti nii, et mõnedest räägitakse palju ja loetakse palju. Siis on kirjanikke, kellest lihtsalt räägitakse. Ja siis neid, kellest ei räägita, aga loetakse. Siis on veel selline võimalus, et ei loeta ja ei räägita. Aga kellest räägib Berk Vaher kohe kuulata? Tere, Berk Vaher, tere. Alustuseks loen ette ühe katkendi. No võib-olla see ei ole nagu selline katkend, mis annaks kohe selle raamatu tuumaära. Pigem on see selline stiilinäide pik Lõnksuv vari komberdas käsikaudu valguse poole. Kirvendavad silmad puurisid lõputuna tunduvat pimediku, lootes tabada mustavate tüvede tagant heledamat märki. Kusagil võib-olla ligidal võib olla kaugel oli põldudele nurmedele laotanud valge juuni. Ja sealt viisid rajad kohalike asukate juurde selle või teise akna taga veidi võõrast meest ja oodata kuidagi võis oodata just seisama keegi kes oli teda juba omal viisil tervitanud ega pruukinud end heasoovlikkus süüdistada. Siia puude kroonid olid pea kohal tihedaks katuseks põimunud. Valguse ohud ei ulatunud. Siin oli kõige turvalisem paik. Nonii, mul mitu korda keel nagu hakkas sõlme minema pakendi peal, aga Berk Vaher, ole hea, ütle sina ise, mis raamatus on ja kes on selle teksti autor. See raamat on valgus, olematus aknas autorinandi meister Hermann on on see aastal 2009. Ja ma arvan, et see katkend, mille sa lugesid, oli tegelikult vägagi kõnekas kogu selle raamatu suhtes Kas sa mõtled seda kõnekad selle all selle nagu stiili? Pull nii stiili osas kui ka selle raamatu atmosfääri osas laiemalt, sellepärast et üks selle raamatu tunnusjooni on kindlasti mingisugune selline paine või kõheduse tunne või otsapidi pimeduses kobamise tunne ja teiselt poolt mingi lootus, et sealt on võimalik välja tulla, lõppude lõpuks on tegu käsikirjaga, mis valmis juba tuhandeid 987.-ks aastaks. Ja et siin on päris palju viiteid tollele Nõukogude ajale, ühelt poolt teiselt poolt on see on need esitatud kujundlikult väga varjatud kujul ja selliselt kodeeritud kujul siis muutubki see katkend, mis sa lugesid ka omamoodi sümboolseks kogu teose suhtes. Ja võib-olla kui me sellest raamatust edasi räägime, võib-olla tutvustad ka seda autorit Andi meister alguses? Ma ei olnud temast kuulnud, ma ütlen kohe ausalt ära kõigi nüüd tagantjärgi uurides siis see nimi ei ole üldse nagu tundmatu nimi. Alguses mõtlesin, et see on mingisugune pseudonüüm, et nad kõlabki ju päris hästi, eks, et Andy ehk siis mingi ande meister, eks ole. Aga, aga noh, see on tegelikult päriselt elav inimene, kes on olnud siis Mart Laar, korje ajal teede- ja sideminister ja, ja ja kirjutanud veel ühe logiraamatu, mis on sellest Estonia katastroofist, mille uurimist ta siis läbi viis. Inimene, keda me teame, aga, aga see ilukirjanduse kirjutamine ei ole tal väga pikk nagu traditsioon. Tõepoolest. Ja minu jaoks on see ilmselt osa sellest raamatu võlust. Üks asi on see, kui on mingisugused lemmikud, profikirjanikud, kelleltki teadki juba mingisugust teatavat kvaliteeti oodata, tead nendega kuidagi suhestuda ja teine asi on see, kui ühtaegu või ühtäkki saab ilukirjandusliku teosega maha keegi, kelle põhitegevus ilmselgelt ei ole. Kes on elukutselt hoopis teedeinsener või või töötanud sellistel vastutavatel ametikohtadel ja siis ühtäkki saab ta juba seal nõukogude aja lõpupoole ärkamisaja algupoole valmis käsikirjaga, mis ilmub tegelikult veel paarkümmend aastat hiljem. Et see tekitab muidugi teatavat intriigi ja põnevust ja ja see on omamoodi mõistatused, kuidas kuidas sellised asjad inimesel juhtuvad, et mida ta peab olema siis kas oma mõtetes või oma eluski läbi elanud, et et ühtäkki sattuda ilukirjandusliku teose kirjutamist niimoodi plaksti. Ja tõepoolest seoses selle raamatuga ma olen ka kuulnud ühelt ja teiselt inimeselt viiteid selle kohta, et väga suur osa sellest vägagi kummastavast seest on tõsielulistel kogemusel põhinev, et Andi Meistri Han mõnda sellest ise läbi elanud. Ja kui me sellest hiljem juttu tuleb ja ilmselt tuleb juttu ka sellest kui kohati raskesti usutav see kõik, võib-olla siis tõepoolest mõtleme selle peale, et et veel aastaid hiljem sattus andi meiste uusima Estonia katastroofi, milles on seda uskumatut ja, ja ulmelist võib-olla veel rohkem. Ilmselt on see ikkagi seotud sellega, mida ma olen ka enne täheldanud, et on inimesi, kellega juhtubki kogu aeg midagi või kellega juhtuvadki kummalised asjad mõned neist kirjutavad, mõned neist satuvad sellest kirjutama, seda kuidagi enesest välja saada, seda kummastavat ja ebatavalist kogemust ja ja ilmselt Andi Meistri on ka selline inimene. No päris aus olla siis mina nagu päris pikka aega nagu seda raamatut lugedes mõtlesin, et noh, et kui, kui võtta kogu Eesti kirjandus, et et miks sa sellise raamatu valisid, et äkki see on mingi selline noh, mitte otseselt nagu iroonia. Et sa tahad rääkida nagu eesti kirjanduses teisest Esselonist või midagi sellist. See on kohe tunda, et, et see, selle teksti on kirjutanud inimene, kes nagu oskab kirjutada, aga ta ei ole kirjanik, et siis seda seal on kõike seda natuke liiga palju seda ja see lõik, mis ma ette lugesin, et et seal lähevad kokku mingisugused looduskirjeldused ja mingi sellised sise tulemused ja veel mingisugused poliitilised alltekstid ja seda kõik on kuidagi natukene nagu liiga palju ja ja see poliitika on nagu kuidagi noh, mingis mõttes ka veider või et et minu jaoks nagu ongi see küsimus, et miks sa selle teksti valisid. Noh, vaevalt et antimeistrit üleüldse kuhugi eesti kirjanduse ešeloni võiks pidada kuuluma, ta on ikkagi niivõrd kõrvaline ja omaette nähtus, aga äkki tõepoolest on vajalik avada natukene seda taustsüsteem ja kuidas ma selle raamatu juurde üldse sattusin, just asi oli siis selles, et ma võtsin endale ülesande või kohustuse või võtsin vastu mulle pakutud ülesande teha 2009. aasta eesti proosas loomingule kokkuvõte. Ja kuulajad, kes on neid loomingu kokkuvõtteid lugenud, teavad, et see on üks selline omati enesepiinamise žanr. Hullumeelne töö, jah, see on peaaegu nagu mingisugune töö või sõjaväe kohustus, mille selle töö tegijad endale võtavad. Ja üldiselt ikkagi vähemasti viimastel aastatel või aastakümne jooksul sageli need roosa kokkuvõtted algavad sellise ängi ja mida, mida ka ma ise tegin. Et kui sa selle töö ette võtad, siis sa ei kujuta ette, kui palju seda uut eesti kirjandust ilmub. Ja noh, paraku oled ka sunnitud tõdema, et suurem osa sellest on ikka üsna õudne küll. Aga võib-olla mingis mõttes see mõne teose suhtes ülekohtune on, sellepärast et see lugemissituatsioonini täiesti ebaloomulik. Seal ei saa tekkida praktiliselt mingit sellist süvenemist ega intiimsust. Kui ma õigesti mäletan, siis ma oma sellest roosa kokkuvõttes mainisingi, et tegelikult on see kokkuvõtja nagu mingisugune armee libu ei saa raamatuid läbi lugeda, tõmbad nad läbi. Ja sellise massiivsuse juhes tekibki paratamatult mingisugune kihendus, mürgitus, aga tekib ka vajadus või soov või lootus, selle eheled. Et äkki Laksab siis kogu selle protsessi jooksul sisse midagi, mis seda kuidagi pühitseb kogu seda valu ja vaeva, mis loomulikult kirjandussõpradele on äärmiselt kasulik, kui keegi selle kokkuvõtte teeb. Ja ja siis oligi niimoodi, et ma olin tegelikult juba kaotanud lootuse midagi sellist leida. Loomulikult olin ma selle proosa kokkuvõte jooksul lugenud väga vahvaid raamatuid, seal oli mõndagi, mida ma olin juba esimese korraga läbi lugenud, seal oli vägagi ehkajaid kogemusi, seal oli pähis kobedaid tükke seal oli huvitavaid jubedusi, seal oli täielikult hüvitust, nagu ikka ja, ja samas mingisugust sellist noh, sähvakat. Et mis seda protsessi oleks need kõik õigustanud. Seda nagu ei tulnud ja olid jäänud mõned päevad selle põgusa kokkuvõtte tähtajani. Ja siis ma käisin veel seda nimekirja läbi, vaatasin et noh, seal oli mõningaid asju, mida ma olin kohe kõrvale jätnud ju, et noh, et millest ilmselt keegi ei võida, kui ma kaks lauset ütlen. Ja, ja siis ma vaatasin seda nimekirja veel ja ja siis see andi meiste himulike silmade, ah et seda ma ei ole veel lugenud, aga äkki ikkagi peaks. Ja läksin raamatupoodi, võtsin selle raamatu, sealt riiulist, lõin ta lahti. Ja üldiselt on ikkagi niimoodi, et kui ma lähen raamatupoodi ja löön mõne raamatu lahti, siis ma saan siit-sealt modi Bachi leheküljega Bachi fraasi põhjal aru, et kas pakun minuga või mitte kas selle stiilis või selle väljendusviisiga atmosfääris tekib mingisugune selline plõks minu maailmatajuga või mitte ja seal hakkas toimuma midagi väga huvitavat, kui ma seda siit-sealt seesmise ja siis ma ostsin teha ja hakkasin seda kodus lugema ja siis ma olin niimoodi kolm päeva, lugesin seda peaaegu niimoodi, noh niimoodi hingeldades, selles mõttes, et ühelt poolt see tekst oli midagi kummastavad, teistsugust intensiivselt, teiselt poolt ma nagu ei tahtnud, et see raamat läbi saaks, sest see oli võrreldes kogu selle muu massiiviga ikkagi midagi nii teistmoodi. Ja mis ilmselt minu jaoks siin selle huvi või põnevuse või vaimustuse lõpuks tekitas, oligi see üle külvasus kindlasti selline hästi intensiivne kujundlikus ja keelemängud. Üsnagi palju on siin sarnast batuurinega, aga batooni, neil on see siiski teataval määral rohkem kontrolli all õhkesteeritud, tal on ka kõike väga palju, aga samas sa näed, kuidas ta kasutab mingisugust jätvat elliptilisust välja jätteid ja doseerib asju ka muidugi, Andi meistril on hästi palju seda elliptilisust või teatavaid välja jätteid või mõistatamise kohti. Aga samas on tõesti tunda, et kuidas, kuidas ühelt poolt inimene tahab midagi väga intensiivselt hingelt ära saada. Et see on kuidagi välja paiskunud, see tekst temast ja teiselt poolt jällegi selles kõiges on midagi sellist, mida ta mida ta tahab kuidagi varjata või selles on midagi niivõrd niivõrd kummastavat või õõvastavat, et ta ei saa sellest otse rääkida. Kas ta peab leiutama mingisuguse sellise kujundi tihendiku sinna ette? Katkend, millest oli ka niimoodi läbi mingi põse rikku minemine, eks ole, et sellist sellist tunnet lugedes tekkida küll. Ja, ja selline seda softi kirjutamine, mis mitte ainult ei näita, vaid võib-olla isegi rohkem varjab seda, mida öelda tahetakse. Värk sellega olen küll täiesti nõus, et soov kirjutada tuleb siit nagu välja, aga sellega ma tõesti ei taha öelda, et ta sandimeister romaan või noh, ta võib ka olla seda, aga aga, aga see teine asi, mis sa ütlesid, et nagu varjab, et ta, noh, ma ei tea, on olnud sellistes situatsioonides või midagi sellist. Aga samastab, proovib sellest ikkagi kirjutada, vot see mõte tekkis mul endal ka, et noh, see on umbes nagu luurajatega käia, eks ju, et et teil on nagu mingisugused noh, mitu mina ja siis mingil hetkel, kui need üle kuulatakse. Et mismoodi nad siis nagu rääkima hakkavad, mida nad räägivad, et nad ennast ei paljastaks seda enda nagu tõelist nagu eesmärk. Ja mulle tundub, et see raamat on ka nagu samamoodi nagu kirjutatud siin ei ole nagu minu meelest ühtegi aastaarvu siin ei ole ühtegi linna nime siin ei, ei anta nagu kuidagi noh, ülevaatlikult, et meile kätte, et kus toimub tegevus, see kõik on kuidagi hästi aimatav ja mõnes mõttes ka nagu noh, nagu vasturääkiv või et, et noh, kasvõi see, et et nagu ma arvan, et oleks lugejale, kes ei ole seda raamatut lugenud, võib-olla hea selline ülevaade nagu teha, et, et mis siin nagu toimuma Ja me juba tükk aega räägime sellest, aga ilmselt on selline teatav sisukokkuvõte vajalik ja kui sa räägid luuajast, siis see peategelane ju nii mõneski mõttes ongi nagu luuraja. Ta satub kokku ühe ühe mehega kuskil kõrtsis, kes räägib talle, et ta plaanib lendu mingisugusesse suletud tsooni et saada selgust mingisugustes kummalistes arengutes, mida ta on mida ta on kuskilt vanadest ajalehtedest lugenud. Muide, vahelepõikena üks asi, mis selle raamatu juures kohe niimoodi ligi tõmbas, oli see koht, kui oligi see koht, kus kõrtsis kohatud mees rääkis, kuidas ta maja katuse haruldasest leidis, mingid vanad ajalehed ja sealt mingeid hästi kummalisi uudis. Et see on midagi, mida ma ise olen unes näinud mitu korda. Ja kui sellist asja kuskilt teise inimese raamatust loed, siis ta ikka ikka paneb niimoodi kupatama. Aga siis nad lähevad kahekesi lendu. Tekib lennuõnnetus, see Kaasakutsuja mees saab surma ja, ja teine peategelane mattata metsa maha, võtab üle tolle surma saanud mehe identiteedi ja kulgebki siis sinna suletud tsooni, peatub vahepeal ühes metsatalus seal ja siis jõuab linna välja. Ja kohtub seal ühe tüdrukuga, kes niimoodi omal nipsakas moel püüab teda aidata, teeb üheaastase juhatada. Ja siis hakkab see tegevus vähenema ja ühelt poolt on seal sellist naise vahelist pinget pidevalt või sellist dialoogilist pingpongi nagu higi suvitusromaanis. Jah, jah, on näha, et ühelt poolt on nende vahel mingisugune selline selline tõhke tõkke ja üksteise üle trumpab ja teiselt poolt on näha, et midagi hakkab susisema nende vahel. Ja, ja samas on üha rohkem tuleb välja see, kuidas kõik oli tegelikult plaanipärane, et selle mehe sinna sattumine oli, oli osa teatavas suuremas skeemist ja ja peagi satubki kokku mingisuguseid selliseid grupikesega või, või võrgustiku esindajatega, kes siis saavad sinna paikkonda mingisuguste hügieeniliste toopiat mingisugusel sellisel inimeste välja sellekteerimisel ja, ja noh, niimoodi üsna üsna julmal laste perekonnast eraldamisel ja mingite üli ülimõistuste välja treenimisel põhinevate stopped. Ja, ja vaikselt, see mees hakkab niimoodi mängima ka sellist topeltmängu, et ühelt poolt mängib nagu kaasa poolt püüab leida mingit väljapääsu. Ja, ja kõik see suundub sellise noh, ühelt poolt selle süsteemi kokkukukkumise poole, teiselt poolt on, on näha, kuidas seal on juba mingitpidise süsteem kogu sellel tõstoopiana niimoodi automatiseerunud, et noh, lõpuks lõpp jääbki lahtiseks, et kas see mees tolle tüdrukuga saab põgenetud või mitte. Aga noh, kuidas seda süžeed ümber jutustada, siis see on noh, võib-olla see, see väiksem osa kogu sellest asjast või see on selline karkass või väga palju selles raamatus on ikkagi stiilis kujundites selles dialoogis nende peategelaste vahel mehe naise vahel. Ja jah, kogu selles kummastamas atmosfääris kogu selles teatavas paranoiliseks või või teistpidi, mingit pidi ka väga helgesse atmosfääris, et seal on ju tõesti hästi palju mingisuguseid selliseid maalilisi looduskirjeldusi, samas selle peategelase lapsepõlve mälestusi seal algul mingeid selliseid, et lapsepõlvefantaasiaid ja, ja seda, kuidas läbi ja lapsepõlvefantaasiate jõutakse hilisemad hilisemas elus situatsioonidesse, mis seda kuidagi tunduvalt ohtlikumad ja ja, ja intensiivsemal kujul läbi mängivad nii inimsuhetes kui ka selles, et on üldse tahtmine kuhugi saladusse tungida. Ja, ja jällegi, et ühelt poolt võib see kogu see süžee ja teemaühendus ja mõndagi siin tunduda midagi millegi äärmised, fantast Magoorilisena või mingisuguse sellise ulme või küberpunk leiutisena, aga teiselt poolt kui mõelda sellele, et sama sama mees, sama raamatu kirjutaja sattus hiljem selle Estonia katastroofi mäsu sisse üsna suvel mäel, siis jah, mine tea, mis võib-olla olnud tõsi ja mis võib olla väljamõeldis. Kui kuidagi proovida nagu sellest nagu ulmest läbi vaadata, ma ei tea, kas see üldse on oluline, et, et aga, et noh, mis koht see on nagu, kuhu ta nagu läheb, et seal mingi mingil hetkel lugesin välja, et seal on kadakad ja siis ma hakkasin mõtlema, et noh, et eks see mingisugune võib-olla ka mingi eesti Saar, eks ole, või või et ega selle peale, et mis ajal see tegevus toimub, millegipärast mõtlesin kas on mingi enne teist maailmasõda või midagi. Nii et, et selles suhtes ta on küll nagu väga nagu luuletus, kirjutatud, et ta ei anna mingit, et mingit sellist olustikku ta ei anna mingit autode kirjeldustega mingite sidevahenditega noh, märku, et vot see on nüüd see aeg, et see on selles suhtes väga ambivalentne. Jah, kas see on lääs, kas idaaja puhul noh, võib tuvastada selle peategelase lapsepõlvemälestustest viiteid küüditamisele, näiteks mis kattub ka auto heaga enam-vähem et, et seal on olnud mingisugused küüditamised ja külade hävingut ja siis võib eeldada, et see tegevusaeg võib-olla olnud, ütleme siis mõni kuni 30 aastat edasi sealt. Aga, aga kus tõepoolest, ega see ei tule välja, peategelased on selliste abstraktset läänelike nimedega. Selles mõttes see raamat nii nimede poolest kui ka kui ka sellise atmosfääri või kujundiloome poolest meenutab ka näiteks Aleksander trenni vene kirjanikku, kes kes lõi sellised. Kujutluslikud kujutlusliku lääne, ütleme siis niimoodi sellise tingliku välismaailma, kus mingisugused tegevused toimusid ja samas milles oli ka oma ajavad Essad kalja või nagu ka siin on näha, et, et on, on loodud selline tinglik fiktsiooniline huum, aga samas siin on ka palju eestilikku Loeksin veel ühe katkendi sellest andi meistriromaanist valgus olematus aknas lehekülg 212. Külmad kondised sõrmed hoidsid tulnukale kõrist ja nende haare oli raudne, polnud parata. Horstviidleril tuli jääda Horst hiidleriks ning oodata, kunas kirves kukub. Ja loota, et ei kuku, teades, et viimase tõenäosus ei ole nullist palju suurem. Ingmar ütles ikka veel paksus ja pimedas spadrikus, püüdes leida väljapääsueerikaga tallas sirget ja siledat rada. Temal polnud kiirustada kuhugi. Kellel selg sügeleb, hakkab seda ise sügama. Caustoni lõks, jämedast köit, sest ämblikuvõrk, mida oli juba kaugelt näha, kuid mööda sellest ei pääsenud. Ämblik varitses võrgusopis ning ootas, kunas kärbes lõksu lendab ja seal pinisena hakkab. Kärbes otsis palavikuliselt kõrvalteed. Kui mõelda välja mõni küsimus, miljon nendegaeetikut lollitama, siis saaks naljamees, paraneks paugupealt oma näolihaste halvatusest. Või öelda, et asi on selge, kui seebivesi küsimusi ei ole ega tulegi. Kes võtaks tööle sellise idioodi? Ingmar vaatas tühja pilguga niisama tühja lake kuhu ei tahtnud ilmuda enam keegi. No üks asi muidugi, mille kohta ka see Andi Meister selle raamatu valgus olematus aknas tagakaanele kirjutab, ongi et ikkagi viitab nagu sellele ajaloole ka, et, et kuidas nagu hea lugu kirjutada ja, ja ja siis ta räägib ka mingitest vanadest muistenditest. Et, et mulle tundub, et see on ikkagi nagu mingis mõttes nagu läbi selle spiooni nagu peitusega mingisugune ajalooromaan. Jah, kindlasti seda mitmeid viiteid on, on siin, on siin ajaloosündmustele kuigi jällegi väga looritatud kujul samas samas jällegi võtta seda täiesti ajatu romaanina sellise noh, ta on paljuski rüütliromaan. Ta on, on selline saladustesse tungiv, meespeategelane on selline pirtsakas, printsess on mitme Tallinna lohe, ütleme siis, eks ole, selle sündikaadi näol, kes seda eugeenika tähendab säält. Ja, ja kindlasti on siin mingisugused sellised arhetüüp, tegelased, vahetamised, süzee mudelid läbi mängitud, mis, mis tõepoolest võimaldaks seda paigutada ükskõik kuhu, ükskõik millisesse ajaperioodi. Meil siin saates on üks, üks oluline küsimus nagu see ka, et et noh, kuidas seda raamatut nagu tänasel päeval lugeda, selles suhtes küsimus võib-olla selle raamatu puhul ei olegi nagu kõige olulisem, et, et kui see ongi välja tulnud 2009. aastal, kui sa seda loomingu kokkuvõttet kirjutasid või ülevaadet proosaülevaadet, siis see aeg ei ole ju väga palju edasi läinud, et paar aastat ainult, aga et kas sellel praegu selle lugemisel on üldse mingit vahet, et kas kas see romaan on kuidagi muutunud ajas vä, et, et on tal mingisuguseid tähendusi juurde tulnud või on ta kuidagi muutunud? Oi, kindlasti aga samas noh, kui me ikka mõtleme, selle peale ta ta algselt oli valmis juba 1987, siis tekivad sellised Ehiliselt kummastus momendid veel. Et noh, ühelt poolt, kui ma seda lugesin, siis mul tekkis kohe hulk paralleele mingisuguste teiste teoste teiste autoritega. Oli siin sellist noh, tõesti hilise batuurseni momenti oli siin Ervin õunapuumomenti ja siis ma pidin endale kogu aeg meelde tuletama, et tegelikult need pähe levib, millal ma mõtlesin, hoidu hiljemgi ehitatud. Et ilmselt nad ei saanud olla mingit pidi otseselt mõjud vaid vaid ütleme, et oli lihtsalt mingisugune teatud määral ühi ühine kogemuslik baas, et noh, mingisugune teatud inimtüüp, kes on, on elanud läbi midagi niivõrd intensiivset, et ta ei saa seda panna mingisugusesse otseses eluloolisse jutustusse vaid ta leiutab mingisuguse tihke ja kohati väga raskesti läbitava kujundimaailma. Ja, ja seal tekivad omakorda mingisugused sellised sarnasused. Aga sisuliselt noh, kui me läheme tagasi selle selle episoodi juurde, kus too, too kõrtsis kohatud mees jutustab nendest ajalehtedest, mida ta pööningult leidis, või sellest, mida ta sealt luges. See, et maailm näib rebenevat liigestest lahti ja toimuvad mingisugused suured ühiskondlikud muutused või suured muutused riikidest. Seda võib ka näha praegu, lõppude lõpuks võib seda lugeda niimoodi väga õigel ajal keset suurimat majanduskriisis hetke välja antud romaanina. Et siis oli küll see tunne jah, et, et see on ju selline nagu praegusest ajast kirjutatud. Ega seda nagu ei tea arvatavasti nagu keegi, et mis nagu raamat kuhugi alles jääb või kirjanduslukku, et et noh, ma ei tea, mõelda veel edasi, et kuhu raamat nagu paigutub, et sa batuurinist muidugi rääkisid, aga et et kas ta jääb lihtsalt nagu selliseks kõrvaliseks ühe inimese nagu kirjutatud noh, kes ei ole kirjanik raamatuks või siis ta kuidagi tõuseb kuhugile kõrgemale, et senimaani teda ju kuidagi tähele pole pandud. Ilmselt ta jääbki kuhugi täiesti eraldiseisvaks. Andi Meister vähemalt minule teadaolevalt pole hiljem enam ilukirjandust kihutanud, on küll avaldanud mõningaid koduloolisi trükiseid, aga tundub, et see jääbki selliseks üheks raamatuks, mine tea, võib-olla võib-olla tuleb 20 aasta pärast omakorda mingisugune veel üks käsikehi välja. Aga mis mulle selle jamatiivses veel sümpaatne on, on, on see, et et see ei ole tegelikult mingisugune selline sihipärane katsekirjandusse tungida või? See on huvitav mõte, et kui me vaatame ju mingisugust Kaaghi isegi viimase aastakümne kirjanduspilti, siis on tulnud väga mitmeid inimesi pildile, kes kohe sihipäraselt tahavad anda välja raamatu ja tahavad anda välja teise raamatu ja kuuluda Kirjanike Liitu ja kuuluda mingisugusesse sellisesse võrgustiku. Nojah, hakata kirjalikult kirjanikuna üles ehitama, tegema kirjanikuna karjääri. Iseasi, kui palju Eestis sulle annab midagi, aga on näha, et on, on inimesi, kelle jaoks on see oluline kelle jaoks on oluline suhelda õigete inimestega avaldada ennast õigetes väljaannetes ja, ja noh, niimoodi kirjanikuks saadagi ja, ja selle juures on kohutavalt sümpaatne lugeda midagi, mis on hoopis mingitel muudel põhjustel kirjutatud või mingisugusest sellisest sisemisest paratamatus tundest või inimese poolt, kes üleüldse pole võib-olla üritanud kunagi kirjanikuks saada, kelle jaoks see on mingisugune täiesti võõras maailm. Või võõras selline eneseväljendusviis ja samas see, mille, mis teda niimoodi tagant kehutab, ilmselt ka ikkagi suhteliselt suur lugemus teeb sellest mingil moel väga reljeefse ja meeldejääva ja silmapaistva raamatu. Aga samas, kuna kuna seal puudub selline enesekirjanikuks tegemise promo sealt, siis, siis ilmselt ta jääbki selliseks kõrvaliseks ja, ja veidi kummastavaks ja ja ikka jälle selliseks raamatuks, mida inimene kuskilt odavmüügiletist leiab ja, ja noh, loodetavasti saab ka sellise ahhaa-elamuse sellest Ma olen justkui nagu sinuga, Berk nõus, et, et kõik see nagu suure kirjanduse kirjutamine ja ja selle selline pretensioonikas, mis on ka nagu kohati on see sümpaatne kohati nagu noh, ütleme, et kui me jätame selle raamatu kõrvale, mis sulle nagu nagu meeldis, et siis, siis ma mõtlen, et tegelikult on ju nagu neid inimesi ju hordide kaupa, kes kirjutavad, et kes kogu aeg nagu kirjutavad ja keegi ei suuda neid nagu lugeda, mõtlen just neid kes võib-olla isegi see ambitsioon nagu oleks olla kirjanik, aga, aga nad kunagi ei ole või, või nad ei jõua ja nad ongi sellised grafomaanide ühesõnaga see nende juurdetootmine on ka mingis mõttes nagu jube või noh, ma saan aru, et see, minu jutt kõlab ka nagu väga ülbelt, et umbes, et need inimesed ei tohiks kirjutada. See on ju niivõrd hall ala tegelikult, et kindlasti on selliseid Vahjulisi tegijaid veel ja ja noh, jällegi ma mingisuguse viimase paari aasta peale tagasi vaatame või kümnekonna aasta peale siis. Neid väljahüppeid ikkagi on sealt tundmatusest kellele meeldib üks asi, kellele teine, kes siis oma sellise kihendus sfääri kuuluva autoriteedi ühe teose taha paneb, kes teise taha. Aga noh näiteks näiteks stiil ja kirjutamislaadi, mis mulle isiklikult ei meeldi, aga mis samas eks ole andnud mitmele teisele meeldinud on Olle Lauli, kes on ka mees eikuskilt, eks ole. Ja noh, nüüd juba auhindu võitnud mees juba sinna kihandus maailma kõigepealt sisse ähvatud mees aga kes tuli samamoodi kuskilt kõrvalist väärist nagu staadion oli ta saatnud oma käsikäes ja romaanivõistlusele kõigepealt ja siis avastati sealtkaudu. Ja noh, jällegi inimene, kes kes vähemalt mõnda aega hoidis üldse oma identiteeti Vahjusegis, ei trüginud meeleheitlikult sinna kehandes maailma. Ja õigupoolest on mul ju mingil määral selline pikaajalisem huvi olnud tahtmine vaadata sinu enda erovi. Jah, tahtmine vaadata sellisest, ütleme pahna assist kaugemale, tahtmine vaadata sellisest paika pandud või etableerunud kirjandusest kaugemale ja otsida sealt väljastpoolt või noh, sealt hämas alast mingisuguseid huvitavaid autoreid kindlasti noh, kasvõi nagu selle proosa kokkuvõtte tegemisel. Väga palju sellest, mis raamatupoest leiad ja mis on kuidagi võib-olla omal kulul välja antud ja, ja mille autor tundmatut Sa loed selle läbi ja tunned, et nad kõigiti väärivad tundmatuks jäämist, eks ole, sest et seal ei ole tõepoolest mitte midagi väga palju ilmub sellist Keskmist kraami, sellist Holmegi ühendust, mis tuleb ja läheb ja millel tegelikult ei ole mingisugust sellist suuremat laiemat aplombi või noh, veel üks näide, eks ole, kelle tase on olnud küll tunduvalt ebaühtlasem ja kes on ka ilmselt natuke liiga paljugi juhtunud, on Jon kausile mõne asjaga väga meeldinud Haivo Seppo. Temal tekkis ka ühe või kahe romaani puhul selline ahhaa-efekt, et näed, on üks täiesti kõrvaline mees, eks ole, samas kihutab täitsa huvitavad, aga muidugi noh, jällegi mõnes mõttes, kui hakkab inimene selle peale niimoodi satub hoogu ja hakkab kuidagi tahtma, meeldid ja niimoodi veel asju avaldama sisse. No see on umbes nagu nende nende naivistlik maalijatega, kes noh, vahest seal Viljandi Kondase keskuses üles astuvad, et et sellises kontekstis nii, kus nad nagu teevad nagu torust tuleb, et siis on nagu väga lahe see kõik, aga kui, kui see lähebki juba nagu teadlikuks kunsti tegemiseks või et, et me teame, mida me teeme või, või kuidas see mõjub, et siis siis kõik see nagu kaotab. Et ma isegi mõtlesin sellesama Andi Meistri selle valgus olematus aknas raamatu peale, et et nad on päris paks romaan. Just kiiduga lõpetasin seda lugemist enne siia stuudiosse tulemast üle kolmesajaleheküljel natukene paar lehekülge, et kogu see selline poogav, barokne poeetika kirjelduse kujundit nagu küllus, et see ma just mõtlesin, et kas oleks olnud näiteks õigem ütleme, ühest kolmandikust näiteks loobuda puhtalt nagu sellise poeetika, mis tegelikult nagu eksitab nagu sellest loobuda, et saaks kuidagi sellise nagu tihkemas ja siis ma mõtlesin ka, et et, aga võib-olla see pole just nagu õige ka, et siis nagu muutubki nagu selliseks nagu tehtud kirjanduseks, siis see poleks enam nagu see Jah, seda kindlasti noh, eeldatavasti noh, siin on viidega sellisele toimetajale või ühele emakeele õpetajale, kes on natukene aidanud seda kuidagi omistada. Paratamatult, kui inimene kirjutab midagi eriti veel, kui ta kehtab oma mingisugusest väga kummastavast kogemusest, siis midagi jääb ikka alati välja, mingisugune, kas hakkab tööle mingi sisetsensuur või noh, alati jääb midagi kõrval, alati jääb midagi sõnastamata. Aga teiselt poolt jällegi see just see üleküllases on mulle kuidagi väga sümpaatne selles mõttes, et ta ei, ta ei, ta ei tundu kalkuleerivad kirjanikuna ta ei, ta ei tundu niimoodi noh sätivad ennast just parasjagu mingisuguse teatud maitse konjunktuuri raamidesse, et see kõik kuidagimoodi paiskubki välja või niimoodi Teatud määral tundub, et ta on mingisuguse sellise kontrollimatuse piiril, aga samas jällegi noh kui hakata seda niimoodi osadeks lahti võtma või kui püüda näha selle selle kujundi massiivi sisse siis on näha, et see on tegelikult üsnagi teadlikku käega komponeeritud. Just ma tahtsin ka seda öelda, et need laused, kuidas nad on nagu komponeeritud, et võib-olla mingil hetkel nad lähevad nagu natuke selliseks isegi noh, minu jaoks nagu naeruväärseks, aga, aga need on nagu ikkagi väga nagu läbi kirjutatud või et tegelikult tsemendimeister on ikkagi mõelnudki, et ta kirjutabki sellise suure korraliku raamatu, aga noh, et, et mismoodi teised vastu võtavad, see on nagu teine asi muidugi. Jah, ja see noh, komponeerimine ja selline noh, tohutu paisu tagant tulev Afekt emotsioon ei pruugi olla selles mõttes üldse vastuolulised. Et seda lugedes mulle löögi ette veel Williampleik näiteks, või noh, et ma olen ka neid noh, üks asi on näha neid, William pleki graafikateoseid puhtalt repo Pealt, teine asi on näha neid niimoodi näitusel ja avastada, kui, kui pisikesed nad tegelikult on ja kui, kui töömahukad tegelikult on ja see on samamoodi, et. Inimesele tulid mingisugused kummastavad sellised nägemused, visioonid mis lihtsalt niimoodi pressisid ennast välja, pressist kuidagi niimoodi visuaalselt kujutama, tekstidest kujutama ja samas see see viis, kuidas ta seda tegi, oli, oli tehniliselt üsna raske ja vaevanõudev. Ja noh, ma tajun küll nendes sellist noh tohutult niimoodi noh, pildist välja paiskuvad pinget selle vahel, kuidas ta on tahtnud mingisugust sellist kummalist nägemusliku situatsiooni edasi anda. Või tunnet ja, ja teiselt poolt see, et kuidas see tehniliselt andnud niisugune üsna vaevaline nikerdamine. Et ühelt poolt on see, et sa pead hoolikalt tegema seda, teiselt poolt on see, see kogu aeg niimoodi pressib või noh, niimoodi surub peale. Ja siin raamatus on nagu sedasama ja noh, kindlasti siin on mingisugust sellist maneesliku lite Heatuursust ja mulle tundub, et et mingil määral isegi sellist literaat uuseusele muigamist vä. Vaat seda ei tea, mulle tundub jah, et, et seda ei ole, ratoorsest on, aga kas ta selle üle suudab muiata, seda ma ei tea. See on tegelikult kui hakata niimoodi noh, süvenemata on tegelikult üsna selline humoorikas raamat kohati või no ütleme, siin on selliseid pisikesi väikseid nükeid noh kas dialoogis või tõesti mingisuguse teatud kujundi edasiandmises, kus sa näed, et noh, see ei ole selline. See ei ole selline suurim tõsine jutlustamine. Et tal on talled oma huumor täitsa olemas ja tal on selline noh, nagu ma ütlesin, et ilmselt küllaltki suur lugemus. Ja ja, ja teiselt poolt tal ei, ei tundu olevat sellist intensiivset tahtmist meeldida. Mingisugusele kihendus kriitikale. Tal on olemas teatavad käepärased vahendid, mida ta on, ütleme, kihendust lugedes omandanud ja, ja ta paneb need vahendid käiku selleks, et oma seda Tugevat kogemust või intensiivset läbielamist siis väljendada. Ja ilmselt see intensiivne läbielamine on olnud parasjagu selline, et et ta ei hoia nende vahenditega kokku. No vot, ennem kui ma Berk Vaher sinu käest küsisin seda et kuidas see nagu romaan tänases päevas nagu kõlab siis tegelikult see see kogu see no ütleme, jätame selle loo nagu sinna, aga kogu see ülesehitus või lausekasutus on just nagu selline, mis ma tegelikult mõtlen, et ta kuulubki nagu sellesse aega, kui ta on kirjutatud 87, seitse et noh, see ongi nagu natukene. Ma arvan, et selle aja mingi mingi kirjutamise vaimus või noh, tähendab ikkagi enne seda, et on mingi selline nõukogude aja nagu realism või, või noh, sealt pärit mingid või, või siis mingi selline romantiline kujutlus, et kuidas nagu seda raamatut või noh, kirjutada, et selles suhtes mulle tundub, et ta ongi nagu ikkagi nagu selles ajas pigem, mitte kui tänases või veel. Mingi varasemas selles mõttes, et jah, see selline romantiline paatos on siin kindlasti olemas, et kui, kui vaadata seda kirjandust, mis tänapäeval ilmub või ütleme, mis on selline eelistatud või ütleme noh, vaadata seda eurokirjandust, mis ilmub seda kvaliteetkirjandust, siis noh, mida ma näen, on noh, domineerivad sellised ikkagi reeglina üsna õhukesed romaanid ja selliseid väga paika timmitud ja noh, niimoodi peenelt lõhnastatud, et tagasihoitud, vaoshoitud, eks ole, et näiteks Euroopa kehandus, mis uuesti eesti keelde vahendatakse, on ikkagi selline õhuke hillitsetud suhe reavahega ja kuidagi hästi niimoodi paika timmitud ja minu jaoks sellisena natukene igav. Aga jah, pähineb suvesti pigem mingisugusest varasemast ajast. Jaa. Jaa. Jah, ega selles mõttes ju On ju on ju väga vaieldav hakata rääkima sellest, et mis, mis ajastul mis kihedus olemas, olemuslik oli, ütleme aga. Aga mulle tundub jah, et mingisugune teatav anakronism siin on ja ilmselt ka eneseealik, anakronism, see kuulutab ennast olema kuskilt varasemast ajast. Kuigi samas nad selle raamatu lõpp on ju ikkagi selline tulevikku suunatud. Ta kihutad selle horisondi poole ja ei tea, kas jõuad sinna või ei tea, kuhu sa omadega välja jõuad või kas sul see turvasüsteem läheb bloki ette, eks ole, ja sa saad hukka või et selles mõttes ta, ta lõpeb punktis ütleme siis niimoodi, kus me, lugejad inimestena võib-olla iga päev oleme. Me ei tea, eks ole, noh, meie endi niimoodi olukord on kogu aeg lahtine, me teame, siis järgmine hetk toob, ütleme, kuhu me omadega välja jõuab, et selles mõttes noh kasvõi see on alati ajakohane. No see on muidugi huvitav võtet paari lehekülje lõpus see Andi Meister siis justkui jutustab selle 300 lehekülge uuesti, mis minule nagu meeldis, et see oli nagu päris tore võtta, et, et noh et kirjutada paari leheküljega lahti, et mis, milles siis asi oli või mis lugusid? See on nagu selles mõttes nagu kriminaalromaanid või sellised mõistatus romaanid on, et et suurema osa teosest sa pead kogu aeg mõistatama või püüdma aru saada, et milles asi on või sa oled niimoodi peategelasega identifitseerudes lugejana kogu aeg tunde ees, et suuremat osa hoitakse sinu eest varjul ja et siis lõpuks seletatakse kõik lahti, kuidas asjad justkui tegelikult olid siis siis see on jah, ilmselt sellisele kihanduslikule ministeeriumile üsna omane võtta. Tegelikult see lahtiseletamine on ka vähemasti siin omamoodi petekas. Et lõppude lõpuks niimoodi raamatut sulgedes mõtled ikka, et aga mida me siis teada saime, et tahame mida me sellest Distopilisest ruumist nendest inimestest, nendest, kes seda valitsesid, mida me siis tegelikult teada saime? Et mingit pidi me jääme koos selle peategelasega ikka keset seda mõistatust vä? Et noh, suurem osa sellest on ikka kuskil varjul või see sõnum, sõnum on võib-olla lõpuks see, et et sa ei saa kuhugi niimoodi lõpuni läbi tungida asja sisemusse, kust kust miski sellisena tundnud on. Suurem osa mõistatust jääb alati sinust väljapoole ja see on minu meelest kirjandusteose puhul väga sümpaatne, kui, kui midagi jääb pidevalt üle, kui midagi jääb pidevalt mõistatada. Tänases saates rääkis Berk Vaher. Andi meistriromaanist valgus olematus aknas. Saate panid kokku Maristamba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.