Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saatesari elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused, hetked või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest kunstnik Kirke Kangro. Head kuulamist. Tere, Kirke. Tere. Jaan. Me pidime sinuga rääkima juba paar nädalat tagasi, aga siis juhtus nii, et sa jäid toppama Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaama jõudnudki kokkulepitud ajaks kohale. Aga sa mainisid, et seal lennujaamas oodates juhtus sinuga midagi elamusliku. Räägid sellest pisut täpsemalt. Tõepoolest, jah, see oli juba elamused. Vaatad, kuidas aeg läheb ja kokkulepitud kellaaeg läheneb ja sa ei pääse ühelgi moel lihtsalt vaid tagant ja tahes-tahtmata saab sinust altvedaja. Et see kurb elamus oli seal ka. Aga ükski asi pole niisama, et tegelikult tõesti selle sellesama 13 tunni jooksul, mis me siis oma kunstiakadeemia seltskonnaga ekslesime erinevate lennujaamade vahel, lootes ühe lennukiga saada, võite mingit aega ja nii edasi. Tabas mind jah, üks selline huvitav elamus nimelt me meid pandi ikka siin ja seal niimoodi business klassi juba täis bookitud lendudega ikkagi kuidagi edasi jõuda. Ja lõpuks, kui me siis olime Arlanda lennujaama kaudu Tallinna poole teel enne südaööd siis läks nii, et mina kuidagi olin kambast ainus, kes siis veel ikkagi kuskile business klassi lennutati. Ja see business class, vaat see oligi minu enamus. Mitte et see olekski üldse esimest korda temaga juhtunud, aga esimest korda ma suutsin selle üle nagu tõsiselt järele mõelda, mis asi see business less on. Mulle oli ta alati tundunud see naljakas, kas nähtus? Et noh, ma ei tea, business class ju tekitatakse mingisuguste kummaliste aadripootidega nagu kardin 200-l ongi vahel. Ja, ja siis imelik doi, naljakas toit, mis sa seal saad, pinkidel on vist suurem vahe, mõnes kohas on, aga noh, põhimõtteliselt, et ega eriti seda vahet ka ei ole, et sama lennuk sama kiiresti lendab. Võib-olla paar meetrit oled ees, Paananen lennuki ninas, et noh, kas see tõesti on seda väärt. Ja ma arvan, et kui, kui business klassis sõitjad ostaksid seda toitu ja seda kardinat, siis need kindlasti ei oleks nõus juurde maksma, seda enam, et nad on enamasti vist business männid, kes kes oskavad asju ja aega ja raha hinnata. Ja ma sain aru, et see, mida tegelikult müüakse või see produkt on teatav teatav priviligeeritud või, või niisugune huvitav ebavõrdsus. Sest et see priviligeeritud ei tule mitte sellest, et sa saad endale midagi rohkemat, vaid sa saad tunda ennast kuidagi rohkem on, eks ju, ja see tuleb, see tuleb kah, valiti, mõtlesin oma vaeste või nomite vaestajaga nende teiste inimeste, kes siis sattusid sinna juhuse tahtel sinna economy klassi. Et see tuleb nagu nende arvelt ja eriti ilmselt see joonistus välja selle viimase juba väga vintsutatud reisi viimases etapis, kus me Estonian Airiga lendasime Tallinnasse ja kus ka öeldakse väga kenasti, millise koka poolt, milliseid restorani ei või noh, väga hõrgutised muidugi kunagi lennukis ei saa ju olla. Ei saa olla sihuke värskelt pannile visatud, ma ei tea, loom või kala ei läinud, aga see ebavõrdsuse produkt oli minu jaoks niivõrd elamuslik. Enamik, ma tegelikult sattusin sinna valesti, vaatasin huviga, et huvitav, et no kohti nagu justkui on, et miks ma jälle siin business klassis olev veel ainsana valitud. Aga tuli välja, et mul oli antud vale vale, see piletikonts kuidagi. Ja siis otsiti mind ühel hetkel veel valju hääldis taga, tekitades tohutuid piinlikkuse hetki, sest et ma olen selline tagasihoidlik inimene ja mulle ei meeldi minu nime eriti taga, otsib ta, lennukis nimetatakse, tuli välja, et ma olin-ist saanud kuidagi ühe ärimehe piletikontsu, mida oli kaks korda väljaannetes vaatasin imelik, et minu kõrval istub kaameli inimene. Siiski lubati mul sinna edasi jääda ja ka ka minu kõrvalistuja nagu veidi patroneerivalt, et noh, et näete, te olete küll, istu toas, olge, olge lisa ja see oli minu jaoks selline piin, elu, et et minus tõstab pead tõeline üllatuslik kommunist, kes ei kannata siukest asja, kes ei kannata kõrvutamist või inimeste hindamist mingisuguse raha alusel, eks ju, mis seal tegelikult toimub. Ja praegu kahjuks sammuga kohe ei teinud intervjuud, sest siis ma olin väga tulihingeline. Üritasin küll märkmeid kõik praegusel vaibunud ja mulle tundub Business Class jälle selline üks lihtsalt tavaline nähtus, mis mis ka kuidagi on, aga, aga sel hetkel tajuda olid mul tugevad ja ma sain aru, et et tegelikult on see väga imelik produkt, mul ei ole midagi selle vastu, kui suurema raha eest saab osta rohkem asju. Aga kõrvutus nagu mingite kaasreisijatega, et see oli minu, minu elamused. Pean olema isegi tänulik selle, selle selle dopamise eest Pariisist Tallinnasse. Mul on elamuse saateid tehes saanud täiesti selgeks, et elamused võivad olla küll erakordsed aga mingis mõttes on nad justkui nagu väga lihtsad. No lihtsalt meeldejäävad lood. Kirke, räägi palun mõni meeldejääv lugu enda elust, mõni selline lugu, mida sa julgeksid pidada kui nimetada elamuslikuks. Neid lugusid on, eksju, nii väga palju, et see, ma arvan, et kõikidel saatesse tulijatel on sama probleem, et mida võtta ja mida jätta, et enamus on igal hetkel. Ja tõesti noh, ma arvan, et seda on ka siin varem öeldud, et see sõltub sinu mingisugusest enda puhtusastmest või sellest, kui palju sind parajasti on laetud erinevate elamustega. Aga ma, ma mõtlesin, et võiks rääkida äkki ühest elamusest, mis on minu kunstiprojektiga seotud, sest et tavaliselt ma üldiselt olen imelik kunstnik, et ma, ma väga palju oma elamusi ei lase oma loomingusse ma pigem nagu filtreerini. No see on huvitav küsimus, et miks ma seda teen, et ma olen isegi proovinud sellega nüüd ka näituste läbi tegeleda, et selline selline delikaatses või ütleme, diskreetsus kuidagi, et ma ei taha kõiki elamusi nagu eriti neid negatiivsemad, mis on ju ikka tugevamad traumaatilised elamused. Et ei taha neid väga loengusse suunata, aga aga proovisin sorida oma mõtetes ja oma loomingus, mis projektides ma olen nagu sihukest elamust üks-ühele kohe kasutanud ja siis mulle tuli meelde, eks töö, mida ma tegin Taanis sander viigis, üleelatu põhjal. Nimelt käisime, käisime seal ühe kunstiprojekti raames väikelinnakeses ja kunstnikele tehti siis ürituse lõpuks selline tore õhtusöök kohaliku patrooni või rikkuri või ka osaliselt ürituse sponsori juures, kes siis omas ühte äikest, supermarketit, tavalist supermarketit ja oli ka huvidega inimene, ta ei olnud ainult market tuli piisavalt sissetoov allikas, et ta, et ta saaks ka huvisid pidada. Sooviks oli siis eksootiline jaht, nii et ta käis. Ei olnud kohta, kus ta poleks jahtinud ja ei olnud ühtegi looma, muide ta poleks tabanud ja ka lasknud topise teha. Ja see elamus oli selline, et me pidime minema grillpeole. Väga ei teadnudki, kuhu ja milles asi on ja ja kui me bussist maha tulime, siis kaunis taani, selline põhjamaine loodus ja järvekesi ja paistis ka sellise väikese puust nagu suvila või maamaja. Aga kui ma sinna maamajja sisenesime, siis oli üleni täis justkui nagu noa laev. Seal olid kõik loomad, seisid nurgas kobarates tõepoolest ta lõvi, kes oli kohe sulle kaela kargamise poosis ja ninasarviku pea mingid väiksed kitsetalled, et noh, siis terve üks suur sein oli täis põdra ja kitsesarvi, nendest oli omalaadne selline armee moodustatud ja ja kõige selle keskel siis oli selline mahlase liha grillimine ja see elamus oli nagu Külli, et isegi nagu ei osanud midagi teha, et sa oled külla tulnud ja sind kostitanud, võetakse. Aga ometi see oli, see piin oli, noh, see on natuke võib-olla endale, et ma olen valinud sellised piinarikkad, elamused sul seal olid minu piinarika elamusega seal äriklassis, muide ma äriklassis ainus protest, mida ma sain teha, sest ma ei saanud ära jalutada, oli see, et ma ei söönud seda toitu. Aga sealsamas grillpeosituatsioonis kuidagi nagu ei, ei passinud seda toitlejatega söömata, seda enam, et loomad olid langenud ja nii edasi ja eksootiline grill jaamida pakub. Minu meelest ei olnud see eksootiline, grill-liha oli küll tavaline liha, aga, aga see eksootika seal ümber oli, oli juba tugev, et ma isegi ei oska sulle praegu täna aastaid hiljem öelda, mis loom see võis olla. Ja liha oli muidugi, aga aga see situatsioon oli jällegi, et me loomulikult ma arvan, et võib-olla jahipidamine oma vanaisa oli jahimees, selline tubli, kes hoolitses loomade eest ka ja ja viis kitsedele soola ja väga fänna siin oma vanaisa. Ja noh, jahipidamine ei tundu mulle midagi siukest lootusetult koletut. Ma arvan, et see on, inimesed on, teevad seda ja ukse koletus on kuskil võib-olla ka, aga aga lihtsalt see, see mõte, et, et sa pead ühte marketites, teenid nii palju, et sa võid lennata kus tahes maailma otsa ja küttide seal mis tahes looma. Ta rääkis meile veel nagu, nagu selliseid postitaja kõnes rääkis, ka. Jahtimine polnud üldse nii raske kui nende topiste hiljem transportimine Taani. Et see oli palju, palju rohkem sellist väljakutset kui, kui looma tabamine, mis oli muidugi sihuke tore nali, aga ma isegi ei tea, nüüd ongi selline koht, et et kas siis seda hukka mõista. Me võime ju väga paljude nende ümber hukka mõista väiksemas või suuremas mahus. Ent kus need moraali piirid lähevad. Aga oli jälle selline hetk, kus ma pidin endalt küsima, et kus mina nagu seal asun või mis pole, ma lähen, et selline elamus, kuidas see sinu kunstiteoses kajastus, kunstiteoses kajastada, nii et ma lihtsalt dokumenteerisin neid loomi, ma tegin sellest fotoseeria ja kirjutasin ühe loo juurde ja tegin ka installatsiooni, sest mul õnnestus saada põdrasarvi, mis olidki ka minu vanaisast jäänud ja neid, ma riputasin siis sinna üles ja panin sinna küünla külge ja see oli niisugune väike nagu reekviem nendele nendele loomadele, kes kes olid hukkunud kellegi hobi nimel. Sa mainisid just jah, et sa oled kuidagi valinud praegu siin rääkimiseks mõnevõrra piinarikkad, elamused. Kas sulle meenub ka mõni vähem piinarikas elamus? Ikka veel, isegi neil. On olnud, sa küsisid ka seda, et mõtle, ma lähen kohapeale, kus ma tahaks tagasi minna oma reisidel. Ja nende kohtadega on mul tulnud nagu palju häid elamusi, et kohta on huvitavad, on peaaegu nagu mingi lõhnaaisting, mis hästi kiiresti saab sind tagasi tuua sellesse situatsiooni. Ja üks selliseid ilusaid kohti ongi minu jaoks vist Pariis. Kus ma esimest korda käisin, päris vist. Oli Mart Kalmu reis juba siis ma olin väga kunstiakadeemias, on need, kunagi olid kuulsad, nüüd vist enam ei ole, mäletad, Mart Kalm tegi ekskursioone piinarikas bussisõit, aga, aga pärastele said näha kõike seda ilusat, mis oli Ena Pariis linnana, on juba iseenesest nii kaunis peagi muut kogema, et linnaruum on juba väga ilus. Ka minul on kuidagi õnnestunud seal ka saada selliseid personaalseid häid kogemusi. Ja 2010 aastal olin ma seal residentuuris väikeses galeriis, mille peale oli korter ja mis asus Baleyraiaali aias, mis on luuri kõrval ka imekaunis aed, et noh, see oli, see oli tõesti maa konkursi ma ei olnud kindel, kas sinna saab, aga ikkagi proovisin ja ja mul oli väga hea meel, et selle programmi raames ma olin lõpuks vist esimene, viimane seal pidi järgnema terve hulk kunstnikke eri riikidest, aga siis minul oli ainsana õnnestus seal olla. Ja iga kord, kui ma Pariisis olen, siis ma lähen, siis ma tunnen, et see on täiesti minu park ikka endiselt. Kuna residentuuri juurde käis ka kunstiprojekti teostamine ja valiti välja siis üks minu töö, kus ma pildistan erinevaid kodusid, inimeste kodusid, sest inimeste kodud on minu jaoks hästi huvitavad, need on mõnikord isegi noh, peaaegu sama huvitavad kui kui inimene, inimese füüsis, sest et inimese füüsises on ka kõik kirjas, mis ta teeb või mõtleb või hästi palju vähemalt aga kodu on selline keha laiendus, kus kus nagu isegi ei kontrollita alati kõike seda, et inimene on vaba, ta ei, ta ei pea ennast esindama või ta ei pea, ta ei pea olema kuidagi ametlik ja tarbitav või ta on ise ja see, kuidas inimesed asju paigutavad või mis rütmiga nad neid panema, et see on hästi huvitav ja kui koju kutsutakse, siis ma olen väga tänulik, see on kuidagi intiimselt järgmine ruum peale keha ja sind kutsutakse sinna sisse. Et ma olen alati ka natukene nagu hirmul, kuule, et ma midagi ei tee valesti või kuidagi ei ole liiga robustne seal ja jõhker ja püüan hinnata seda võimalust. Ta olla teisele inimesele siiski kuidagi nii lähedal. Ja Pariisis mõnen, kui jätkasin seda projekti. Ja kuigi ma tean, et öeldakse, et prantslased ei kutsu inimesi väga-väga lihtsasti koju siis kuna ma elasin omasel näituse peal ja näitus näitas neid Eesti kodusid, kus ma juba olin niimoodi käinud, projekti üks osa oli veel, ka see mind huvitas, sest et mis siis saab, kui ei ole seda teist inimest seal, et kas ma siis olen sama viisakas inimesi kodus. Et ja ma palusin oma sõpradel ja tuttavatel ja mõnikord mõned juhuslikud inimesed siin Eestis, et kas ma võin mingi aja nende kodus üksinda veeta ja tuslikult seda lubati, ma jätan alguses viisaka inimese mulje. Et kõik lasevad mind sisse. Ja siis ma tegin jah, nendes kodudes fotosid iseendast mingisuguses sellises ootamatus natuke hirmutavas, poosis või, või, või sellises kohas pugesin kuskile kohta, kuhu ma muidu üldse ei läheks. Kui kaugele tohib minna üle teise inimese piiri. Aga Pariisist jätkates jah, mul, mul mul vedas. Näitusekülastajad vaatasid neid fotosid ja tundsid huvi ja kuna ma ise kõike seda kuulsin, võisin vajadusel alla tulla galeristi juurde. Siis mul õnnestus kokkuleppeid palju sõlmida ja ma sain näha Pariisi täiesti uuest küljest, et ma iga päev käisin siis seal kellelegi täiesti võhivõõra kodus olin täiesti üllatunud inimeste kenadusest, tõesti tahaks neid siinkohal saada kõik nii eesti kui Pariisi inimesi, kes mind usaldasid, nii palju. See kogemus on mul ka ja selles mõttes ma tunnen Pariisi hoopis teistmoodi, et mul oleks nagu hästi palju tuttavaid seal või neid oma kohti, kus ma olen täitsa üksinda olnud, et selles mõttes see linn, ma arvan, ei tüüta mind üldse ära. Kas on ka olnud selliseid juhuseid, et sa oled hiljem Pariisis käinud, tundnud ära mingisuguse maja, kus, Ja, ja täiesti, mul on need väga hästi meeles. Mul on muidugi ka need aadressid, kirjast, mida ma ei kavatse, kuidas ta ära kasutada uksekoodide ja kõige muuga, aga need neid kohti. Ma mäletan hästi ja, ja nad on koha teevadki ikkagi suures hulgas ka inimesed ja tõesti need elamused, mis inimestega saad, palju hiljem olen, on mõned kohad tõesti see palee rajaali aega oma, kindlasti lähen kohale. Ja veel veel mõned sellised tähendusrikkad, paigad, kus on, kus on olnud ilusaid hetki. Ma täitsa huvi pärast küsin, et kas kuidagi tuli selle käigus ka välja, et mingisugused suured erinevused eestlaste ja prantslaste kodudes Tuli küll, noh, muidugi paljud kodud Pariisis eriti, mis olid nagu kunstnikupoolsete inimeste omad, on lihtsalt nii väikesed, et eestlastel on see ruumi kõvasti rohkem. Ja võib-olla ka teatav ekstravagantsust, mida eestlased väga ei luba, nende kodud on funktsionaalsed ja kus sa oled ja, ja näiteks nad võivad olla väga maitsekad, nad järgivad minu meelest rohkem kui meie meie järgi rohkem seda mingisugust disaini, põhjamaist, maitsekkust, Pariisis on selline kuidagi vana kultuuri nii väga elami pöörata sellele tähelepanu. Kodu on lihtsalt niisugune mugav koht, kus kus olla ja oma asju panna. Ja muidugi see sõltub väga palju inimesest, et selles mõttes vist võib öelda, et rahusetti on need kodud isegi vist vähem erinevad, kui ütleme näiteks vastavalt sellele, kas sa oled boheemlane või sa oled, siis ütleme bürokraat bürokraadi koju ei sattunud. Aga sattusin ühte ja oligi bürokraadiga. Ta. Mainisin ühte väga huvitavat asja. Et mitmed nii-öelda kohaelamused on sul seotud lõhnadega ja ma hakkasin mõtlema selle peale, et minul on võib-olla lõhnadega seotud pigem nii-öelda ajaelamused. Mõned lõhnad viivad mind lihtsalt ajas tagasi. Näiteks kui ma kõnnin kuskil üle raudtee ja tunnen seda spetsiifilist raudteelõhna, siis see viib mind tagasi lapsepõlvemaastikel Aegviidus. Kas on sul ka mõningaid selliseid väga eredaid lapsepõlveelamusi, mis nii-öelda on kogu elu saatnud või kuidagi mingil moel kummitanud või kuidagi tähenduslikud olnud? Tähenduslikud enamus lapskulus, no muidugi see lapsepõlvemaastik ongi nii tähenduslik. Võib-olla mulle praegu tuleb seal sinu küsimuse peale meelde Õismäe elu ja Õismäe selline kirjeldamatu lõhn, mis seal oli. Ja Me olime minu vanema Maarjaga hästi palju olime seal korteris. Selles mõttes, et meie vanemad olid Need olid inimesed, kes arvasid, et peab lapsi kaitsma maailma kurja, eestime vabalt, seal Õismäehoovides ringi joosta ei saanud, nii et ma arvan, et kuni kuni kuue aastaseni maalin suhteliselt tubane laps. Aga fantaasiamaailm oli muidugi piiramatu ja siis hästi palju aega. Me veetsime näiteks Õismäe korteri kaheksanda korruse korteri aknast välja vaadates ja, ja siis elamus nagu maailmast, mida sa saad kuidagi mingilt distantsilt ja need unistused, mis seal tekivad ja noh, kõik on nagu võimalikkuse sinna ei pääseks sinna maaelu. Ja samas sageli kõrval taas kirjutas muusikat meie isa, kes oli helilooja. Mis oli selline eesti Eesti kaasaegne muusika suhteliselt kurvameelne mõnes mõttes või ütleme, selline änga ei ole seal üldse võõras element, eriti selleaegses muusikas teatav kurbus, ajastutundlik nukrus. Et see on võib-olla üks selline ajastu, mis mind vormis ja ja võib-olla muutis ka natukene võib-olla süngemaks inimeseks patja Välitamite singi olla. Mis punase aknad avanesid, kas te elasite üheksakordses majas 16-ga? Üheksakordses majas elasime, aknad avanesid. Minu meelest siis pidi vist nii olema, ikka. Millalgi oli tema tabanud meid istumast aknalaua peal valguke samas, et uudne eematuse Stahli vaikselt lähenenud krapsakuga meid ära tõmmanud, sealt see muide mul unenägudes ka hästi palju seda Õismäekõrgust, et ma olen, ma olen palju nagu ämblik roninud üles mööda neid Õismäe majas, käinud siis äkki saanud aru, et seal ohtlik ja rõdud näiteks liiguvad, ma olen rõdu peale, see Õismäe elamus on päris päris suur lapsepõlve elamas, kuigi meil oli ka maakoju, kus me veetsime päris palju aega ka ja kõik suved Nii kena sai, pommitab liiga palju küsimustega, voorusid, sa kindlasti küsid mult, et mis mu mingit viimase aja enda kultuuri või, või kunstielamused on olnud, kuigi noh, kui sa oled ise loominguinimene, siis see kunstielamus või muusikaelamus on võib-olla natuke teistsugune. Mäletan, millalgi rääkisid muusikutest sõbrad seda. Ta on kahju, et nad ei saa muusikat nautida nii-öelda puhta lehena, nad alati hakkavad vaatama professionaalselt, kuidas see on tehtud või kuidas see välja tuli ja nii edasi, et noh, et oleks kadestusväärne seda saada. Ja ma ei tea, kas minul kunstnikuna on sama asi. Paratamatult sa ikkagi natukene natukene kõrvutad ennast või vaatad, mis seal maastikul on, ta, ta ei ole nagu ainult elamuse saamiseks, vaid ta on ka kuidagi selline lihtsalt kasutatav keel, et mis seal keeles praegu öeldakse. No on siuksed enamused, kus sa saad füüsiliselt midagi tajuda, pole sellise ruumi ja, ja skulptuuriga tegelevale inimesele. Ma ei saa öelda, et nad jätaksid mind külmaks, kuigi kuigi need on mõnikord lihtsalt vaatemängulised. Käisime ja ma olen kunstiakadeemias õppejõud ja me käisime hiljuti tudengitega Londonis kus oli pakeni keskuses oli saksa mõisnike tria Random Internationali vihmainstallatsioon installatsioon, kus vihma muudkui 100., aga kui inimene sinna sisse jalutas, siis ta jäi kuivaks. Ta oli tegelikult selline tehniline tore, tore installatsioon, kus mammid arvutasid pidevalt välja, kus on inimese keha ja siis jätsid seadmed vihmapiisad ära. Väga kiiresti tegid seda nii, et tõepoolest ei õnnestunud seda vihma katsuda, mis ümber Rälises, et see oli sihuke tore füüsiline elamus ka, palju on ka sellist kunsti, mis enamus tuleb palju hiljem välja, et sa alguses isegi ei suuda teda kohe niimoodi nautida, aga, aga jääd selle üle järele mõtlema. Minu viimase aja lemmik on Peeerrüük ja keda, keda ma olin juba varem jälginud, aga nüüd ma nägin ta töid laivis, kasseli, dokumentaal. Kas tal oli siis üks selline lahe nagu maastikuinstallatsioon mahajäetud skulptuurist lamavas takt, figuurist, mille pea ümber oli mesilassülem, mis pidevalt suvises ja kogu see maastik oli selline? Natukene postapokalüptiline ehitusmaterjalid, mahajäetud ja et see on jällegi selline, nagu seda Kuulsite saadet elamus, kus sel korral kõneles Kirke Kangro. Saate panid kokku Evelin Voodla, Jan Kaus. Olgem külalislahked inimestega ning lihtsalt lahked loomadega. Kohtumiseni järgmisel nädalal.