Tere ja ilusat emadepäeva hommikut teile kõikidele. Mina olen Margit Kilumets, tänase saate aitab kokku panna Viivika Ludwig. Ja minu külaliseks on Lehti Merilo. Üks tavaline ema vanaema ja võib-olla kõige ebatavalisem asi tema juures, mida ma hetkel tean, on see, et ta ei ela püsivalt Eestis. Et ta läks siit üsna noore neiuna, oli sunnitud minema. Aga üha rohkem aasta-aastalt veedab ta oma aega siin. Tere hommikust, lehti. Tere hommikust. Mis see põhjus on, miks te üha rohkem oma aastatest veedate päevi Eestis? Ma arvan, et kui ma siit läksin siis mu keha läksid ära, aga. Esitasin alustuseks kohe liiga keerulise küsimuse. Aga süda on kogu aeg siin olnud. Me elasime kogu aeg seal, selle selle palve all, et võib-olla kunagi Saab siia tagasi, te elasite tegelikult ja olete sündinud põhjas Narvas. Milline teie pere oli? Meil oli vaeselt, mul oli vend ja üks end ainult oli, rohkem ei olnud lapsi peres ja siis kuni kaheksa aastani. Me elasime Narvas, aga siis mu isa oli sõjaväelane ja teda saadeti Rakveresse siis kui ma olin kaheksaaastane, siis pere kolis Rakveresse. Ja sealt siis, kui ma olin 15, siis tuli see Tallinnasse tulek ja siit laeva peale ja Saksamaale 22. septembril 1944. Ja seal siis olime põgeniku laagris kuni 1949. Kuidas te seda Eestist äraminekut mäletate? Väga suure nutuga? Ei tahtnud minna sugugi, ei, see oli saksa haavatute laev. Ja mu ema oli halastajaõeks seal laeva peal, see oli, kuidas me sinna laeva peale saime ja laeva sadamast ära minema ja saksa sõdur käsutas kõik alla laeva põhja. Ja ma ei ole eluaegne kangekaelne olnud, aga mis ma siis olen? Ma ei saanud mitte sinna mindud, sest et ma pidin viimse minutini vaatame neid. Kui te jõudsite ühel päeval Ameerikasse siis ega see elu alustamine seal vist ei olnud kerge. Ei olnud, meil oli eriline juhus, sellepärast et kui minu ema oli kolmeaastane, siis minu vanaisa läks kogu omapoolse perega. Kolm venda, isa, ema, õde kolme lapsega läksid kõik, 1912 läksid kõik Ameerikasse. Ja vanaisa elas seal kogu oma elu ja vanaema elas Narvas oma, kasvatas oma kolmeaastast last. Ja lootes ikka, et kunagi läheb sellest, kui vanaisa läks, siis vanaema pani jala maha, ütlesin, mina ei lähe kuskile võõrale maale, kus ma ei tea, kuhu ma lähen, katust ei ole ja kui katuse saad ja kodukoha, siis ma tulen järele. 1900 18 ei 1100 ja 18. Vanaisa saatis just selle paiku kuskil seal saatis laevapiletid ja siis algas sõda ja ei saanud minna nii et nad olid kogu oma elu. Vanaisa ja vanaema olid ikka abielus, teineteisega ikka lootsid ja ootasid. Aga ei saanud enne kokku, kui 49. aastal, kui me sinna jõudsime, mida ta meile aga ei olnud öelnud. Ta oli siis seitsmekümneaastane ja tal oli vähk ja ta elas ainult kolm nädalat ja meil olid kohe matused käes. Ja muidugi me ei osanud nii palju inglise keeltki, ei teadnud, kust puusärki saab või kuidas matused korraldada, siis õnneks tulid naabrid appi. Ja minul oli pööraselt kahju, ma eluaeg lootsin, et ma ükskord leian vanaisaga üles, aga teda ei olnud, sest ta kohe läks ära. Aga ometigi teil oli natukene nagu sadama moodi koht, koli Aadama moodi hai, kuhu kooli eelduda ja ja seal me siis olime. Ja mis oli huvitav, mida ma ei ole kuulnud kellelgi teisel kuskil peres, mis juhtus temaga, kui tema oli seal oma emaga ja ta mattis oma ema 47. aastal, siis ta ostis surnuaiale 10 platsi. Keegi inimene, ma ei ole kuulnud, ostab matuseplatse niisuguse hulga, 47. aastal, kus ta ei teadnud midagi, kas ta naine kunagi järele tuleb, laps ja nüüd on siis seal. Temana, kui me sinna saime, siis mõtlesime vanaisa sinna, siis mõtlesime vanaema sinna ja siis minu ema, minu mamma, kutsusin teda ikka mamma. Ja siis tema on nüüd ka sinna maetud ja nüüd tema mees on sinna maetud viis platsi veel. Viis platsi on seal järel veel, aga, aga kõik tahavad Eestisse tulla toaga. Nii et kes sinna viieplatsi peale läheb, ma ei tea veel. Leidsite endale. Abikaasa Ameerikast, aga nagu ikka eestlastel kombeks, on ta eestlane Holiday. Ei, mina ei, tema leidis mind. Õige õige, nii tuleb loomulikult vabal papp. Mis mind Saksamaal koolis koolis saime tuttavaks ja siis mina läksin enne ära Ameerikasse siis tema sai hiljem järele aasta hiljem järele ja siis ta läks Ameerikas lõpetas ülikooli ära ja peale seda, kui ta lõpetas ülikooli 52. aastal, siis me abiellusime. Ja siis elasime portlandis kogu aeg Eesti sportlane siis on üks üks väiksematest eestlaste seltsides veidi seltsidest üldse, mida ma tean. Meil ei ole kunagi olnud üle 200, ma ei tea kunagi 200 nigi ulatusse arv, aga me oleme alati palju lärmi teinud, palju tantsinud, palju laulnud palju teistes keskustes käinud esinemas ja ja kõik, peaaegu kõik noored, kes seal üles kasvasin, ei pääsenud. Hakkasin kohe 50. aastal rahvatantsu õpetama. Mida ma õppisin neli aastat põgeniku laagris. Ja siis hakkasin raamatuid, midagi ei olnud. See tarkus, mis ma seal teadsin, mis ma sealt sain. Siis ma hakkasin edasi andma ja ma pean siin 35 aastat portlandis ei ole ühtegi eestlast, kes ei oska rahvatantsu tantsida, Eesti rahva, kes on seal üles kasvanud, ei ole, keegi ei ole teie käest pääsenud, ei ole nii kaua, käisin peale, kui tuli tantsima. Ja nüüd on siis lapsed, meil hakkavad lapsed, ma õpetasin seda siin ka. Käisin Tallinna Ülikoolis üks konverents mõned aastad tagasi ja seal oli juttu, et kuidas lapsi rahvatantsu panna, et kui koolis käivad. Ja siis ma tõin ette, et me, meie võtsime, lapsed kohe nagu kaheaastaseks sai rahvatantsu. Ja kuidas need kaheaastased on, kõik seal üles kasvanud, minu oma lapsed kõik kaheaastaselt peale esialgu tuleb, istub küll emme süles ja ei taha palju maha minna. Teine õde istub emme süles, siis tahab juba seista ja siis juba läheb, kes aias mängima ja siis juba tantsivad, need kõik on kaheaastast kui nii, kui me kätte saame kahe aastaselt kõik ritta ja need ei jõua oodata, minu tütretütar ütles ka iga hommiku palju ei osanud veel rääkida, ütles, et kas täna on rahvatantsu pääl. Kas tal on rahvatantsupäev, iga hommiku käis niimoodi ei olnud oodata. 30 neljapäev, lugenud midagi, pühapäev, rahvatantsupäev oli ainuke tähtis päev. Ja te olete kõik Eesti nii-öelda saadaolevad rahvatantsijad ka kutsunud külla sinna. Jah, 95.-st aastast on käinud väga palju kohalikke rahvatantsujuhte oma gruppidega ja sealt on jäänud meile sinnamaani öeldakse, et eestlased on külmad ja ja nagu jäätükid, aga rahvatantsijad ja lauljad vist ei ole. Need on jäänud meile nagu perekonnaliikmeteks, minul oli, üks aasta oli 18 külalist, kolm nädalat, nad nagu üks pere siiamaani rõõm kokku saada, rõõm koos olla. Ja niimoodi siis meil on hästi palju külalisi käinud sellest ajast menuka rooside pidustusena portlandis, mis on juba 1865 alustatud. Et me oleme mitmel korral sealt osa võtnud sellest üritusest, seal peab katma ühe ühe sõiduki peab katma lilledega, roosidega ja kõigega samblaga ja, ja siis siis tegime rahvariidemustrid sinna selle sõiduki külgede peale riisi pead värvi mära punaseks, roheliseks ja kollaseks muidugi siniseks, mustaks valgeks. Kõik rahvariidemustrid olid selle peal ja muidugi elavad lilled ja, ja nii et ja siis oli nii tore mekad iga aastal ei ole jaksanud osa võtta, sellepärast et see on ka nii kulukas. Aga need üks aasta jäi vahele ja mis meile väga meelde jäi, oli reporter teatas, et aastal eestlasi ei ole. Saime ikka oma nime sisse. Nüüd on see koht, kus ma tahan, kiida proua lehtede eesti keelt, me leppisime küll enne saadet kokku juba mitu päeva oleme vaielnud selle üle, et kas ma üldse tohin teid selles saates kiita. Aga esimese võimaluse ma nüüd siiski kasutan ära ja see on see koht, kus ma ütlen, et kuidas on õnnestunud teil Ameerikas hoida elus seda ilusat Eesti keelt. Teil on kuus last, kolm oma ja kolm adopteeritud lasteaiad, kõik räägivad sulaselget eesti keelt. Ma tea, kas lapselapsed räägivad ka sama hästi kui teie eesti keelt? Mõned räägivad hästi puhtad ja, aga meil oli niimoodi, et peale rahvatantsu, kus kõik eesti keeles käis, siis me alustasime ka Eesti kooli ja meil ei olnud ühtegi õpetajad, ainult isad ja emad nii hästi kui viletsalt, kui me seda keelt oskasime, siis jagasime lapsed rühmadesse ja iga pühadel hakkas siis Eesti kooli. Kutsusime Eesti kool, alustasime alati hümniga. Õpetajad, nii-öelda õpetajad ühes reas, lapsed, kõik pikku riburada ei vasta ja hakkasid meiega koos laulma, alguses ei osanud keegi, varsti laulsid kõik kaasa, sest et nii-öelda vanemad laulsid ees, jah, nemad laulsid karsti kaasa ja lõpetasime alati sõprusringiga. Ja siis laulsime Eestimaa. Su mehemeel pole mitte surnud veel sellega läksime siis koolis laiali. Aga kodus oli eesti keel kogu aeg, see nagu ei tulnudki mõttesse mingit muud keelt rääkida, lapsed kasvasid, oli uksest sisse, tulid, oli eesti keel läksid ja väljas olid siis oli mis kool pakkus või kus iganes nad käisid tantsutundides või, või võimlemas kuskil veel, aga kodune keel on alati olnud eesti keel. Teil on üks tore näide selle kohta voodisse minemisest jalanõudega. Hoiame ei ole pidanud kunagi lastega riidlema, sellega ma tean, et mõned inimesed räägivad või vanemad ütlevad, et see tüütab mind ära kogu aeg ütle ja kogu aeg ütleja aga et üks asi, mida ma ei ole kuulnud, et keegi ema peab ütlema lapsele, et kui sa, Lähed, võta saapad jalast ära, miks sa jälle saabastega magad saapad jalast ära? Seda ei juhtu, lapsed võtavad sellepärast, et see on vanematel juba nii kindlasti sees, et võetakse ära ja kui sul jääb nii kindlasti see perre sisse see jutt või olemine, et eesti keel on eesti keel, siis siis ei ole vaja ütelda, et räägi eesti keelt. Tuli iseenesest nagu. Ja siis need kasulapsed, kui me võtsime nad, siis nad olid nelja ja vanemad, kõige vanem oli kuus, neli ja siis kaheaastane. See kaheaastane tuli tegelikult pelgudel üheksakuune. Aga siis see kuueaastane ja nelja aastane õppisid ära nelja kuuga sest me rääkisime kõiki kodus kaks korda, mingit kooli ei teinud, mingit suundust ei olnud, aga hakkas peale juba tere hommikut. Ja kohe sinna peale, kui ma olin niimoodi, see kõik jutt käis segamini. Ka seda, kas täna on una jaga ja pudru või kõik kordasime topelt. Ja ootasime ja ootasime, millal siis nüüd hakkab vastama? Pikkamööda hakkas tulema, esimesed kuud läksid küll, nii. Mõtlesin, et ei tea, kas tuleb asja. Aga nüüd on, kõik räägivad. Teil oli kolm oma last ja, ja ühel päeval te mõtlesite koos oma abikaasaga, et seda on vähe. Jah, miks? Me tahtsime ikka rohkem eestlasi, ma arvan. Ameeriklastest eelarve mõttes rohkem eestlasi. Nojah, sellepärast et ega see ei tähenda, kui sa sünnid. See see on, mis su hinges on, mis, mis rahvust sa oled? Minu mamma ütles ikka. Lembi sünnitab vasika garaazis, ega ta sellepärast siis auto ei ole ta nikele. Ja kui teie sünniti ameeriklasega Tseedeedid, ameeriklase, kas te olete ikka eestlased? Nii, ühel päeval need kolm last olid kuivanud teil ütleme nimetada kaeraend, oleks vanemad vanemad lapsed olid 18 15 ja 12 ja nende nimede all. Kalle, Liina ja Kristi. Ja siis tulid meile juure. Katrin, Indrek ja Raimo. Puhtad Ameerika vanemate lapsed, me ei tea, kust nad tulid, jah, aga no kindlasti nad ei olnud eesti vanematele. Ei, ei. Te panite neile eestlaste eestlastele armsad nimed, Katrin. Katkengigi, Katrin Kiki, Indrek, Miki. Ja, ja jah, siiamaani on ja kõik rahvatantsu tantsinud, kõik on eesti päevadel käinud, kõik on on laulukooris laulnud ja ja niimoodi see on olnud kogu aeg on. Kõige-kõige raskem oli siis, kui me keegi ei teadnud, kas kunagi üldse tõeksjad teoks saab, et me saame tagasi tulla ja kas on see Eesti riik veel üks kord elus? Aga me ikka rääkisime sellest ikka oli kogu aeg. Laulud ja tantsud ja hea kodune keel ja, ja siis muidugi jõulutraditsioonid, mis me oleme kandnud läbi aastate, siiamaani on iga aasta jõulud algavad nii peale, et üks paar nädalat enne seda me teeme kõik, terve pere saab kokku, teeme jõuluvorsti. Topime siis seda tangu ja liha ja sibulad sinna sooligatesse ja te peate kuskilt ju verd ja jah, seda peab tellima, aga seda juba on teada, et tulevad niisugused imelikud eestlased sinna verd küsima kust sellita apa majast. Ja siis saame siis teeme vorsti ära, see on traditsioon. Ja siis paar päeva enne jõululaule tavasiis pere saab kokku systeemi sülti. Ja siis. Aga mis oli huvitav just minu kõige vanem tütretütar ütles ükskord, et kui mina peaksin Eestisse minema elama, ma pean ikka tegema vorsti kodus, mis sest, et poest saab traditsioon. Muidu jõulud ei hakka, ma pean ikka ise tegema. Nojah, eks ta siis teeb, kui ta tuleb. Ma tahaksin korraks selle laste adopteerimise juurde tagasi minna. See tundub ikkagi natukene pöörane mõte. Et sul on kolm oma last, sul on küllalt vaeva nende kasvatamisega, see kõik on küllalt kulukas ja siis tuleb sul mõtet, sa tahad ikkagi võtta kolm tükki lisaks, miks just kolm või kuidas need lapsed teie perre sattusid? Mu nooremal tütrel oli sõbranna meie just üle tänava ja ja käis meil tihti mängimas ja siis minu tütar käis üle tänava üle teed majas seal mängimas ja, ja siis see tüdruk käis meil rääkimas ja kutsus oma sünnipäevale, järgmine nädal pidi tema sünnipäev olema. Ja siis tuli järgmine nädal ja midagi juhtunud. Kristil polnudki kuskile minna sünnipäevale. No ja siis läks veel paar päeva mööda ja ma nägin seda ema ja ma küsisin, et kus, mis juhtus ja siis ta ütles, et oh ei, me ta oli meil Foster laps, et ta läks ära teise peresse. Ta oli nii elavieri sädistas kogu aeg, et Me ei jõudnud kuulata seda juttu ja siis saatsime ta ära ja no see oli hirmušoka meile, sest et ta oli nagu omaks juba nagu saanud. Tähendab Foster laps, see on nagu, kui riik maksab. Lastekodu lapsed saavad omale kodu, kus riik maksab selle lapse pealt seda perekonnale raha. Ja ma ei tea, kuidas ta siin kutsutakse, pere kodu vist. Kui riik toetab niimoodi, nii et ta ei olnud neil adopteeritud laps, ta oli rikk maksis neile ja siis me rääkisime mehega, et ei, see on ikka, oli ikka õudne, nii palju on lapsi, kes loksuvad kodust kodus kodusse ja et milleks. Kui äkki anname sisse sinna asutusse sotsiaalosakonda Me tahaksime saada omale lapse, siis. Niisiis hakkas. Saite sellesama lapse, kes oli ta ei, ei, ei, seda ei leidnud enam keegi ei teda ei leidnud keegi ei ja siis oligi siis oli veel üks väike mure sellega, et meil oli veel enne enne oli meil üks perekond, kus me saime selle üheksakuuse. Tema anti meile kõige enne, sellepärast et tema ema on suremas, on selline haigus, et ei pääse sellest haigusest. Aga siis ta jäi elama ja ta võttis lapse tagasi, kui laps oli kaheaastane. Aga ta ei saanud sellega hakkama, siis helistas meile, ütles, et viige ära rohkem teie laps, kui minul hakkas. Siis saime ta sealt tagasi ja siis saime asutusest ühe õe-venna juurde, tulid õde ja vend, kuue ja nelja aastased. Ja siis niimoodi meil siis pere kasvas. On teil iial olnud niisugust tunnet, et kahetsete seda. Iial ei iialgi, mul olid küll tuttavaid palju kellele see tundus väga vale. Võõra lapse võtad oma koju, kuidas te saate seda teha, aga siis ma küsisin, aga ega sama vennaga ei abiellund, see oli ka võõras mees ju. Mõtlesid võõra mehe omale koju ja seda usaldad, siis need ja mina ei või siis väikest last usaldada. Siis jäi vait. Kas teil on kunagi olnud sellist kodusisest probleemi sellega, et on omad lapsed ja et on vot. Ei, mitte iialgi, ei keegi ei ole armukade tsenud, keegi ei ole teinud, et kui meie emale selle parandus ei ole eiei, nad olid nii palju. See asi oli see, et see kaheaastane oli, oli tegelikult see kõige noorem ja vanem tütar oli siis 15, nii et 13 aastat, eks ole vahet. Ja siiamaani Raimo nüüd 44, aga Liina tema emmega. Emadepäeval läheb lina juure ka ja siis ta ikka vahel iilis selja taha, kui mina ütlesin ei, siis läks Liina selja taha. Kuule, Liina, kas ikka natuke saaks. Ja neil on jää niuke suve siia panin, jätan ikka Liina laps ka. Siis 13 on juba suur tüdruk, et väikse lapse järgi vaadata ja ja see on jah ja siiamaani ei ole mingit vahet olnud. Ja seda see, mis mul on, väga kahju, et inimestel on jäänud millegipärast paljud perekonnad, keda ma tean, lapsi ei ole ja näha ei ole ja ei saa ja proovivad kõiki asju ja ikka ei saa ja siis aga ei julge võtta võõraslast. Aga võõra mehe võttis. Ja teie julgustate kogu südamest neid inimesi, kelle uus südamest kogu südamest. Sest see mees Sawyobaks onu. No kardetakse neid igasuguseid, nii-öelda saladusi, mis päevavalgele tulevad ja geneetilisi haigusi ja kõike seda, mida see laps endaga nagu kaasa toob, noh, aga meeskond on õige, mina ei vaidle teiega lehti, aga kas on mõni tore lugu rääkida sellest, kuidas noh, näiteks keegi nendest kolmest lapsest, kes ei ole ju tegelikult sünnipärased eestlased, kuidas nad seda eestlust seal Ameerikas on üleval hoidnud või edasi? Kandnud üks, üks minu poistest. Ma ei tea, ta oli vist neljandas või viiendas klassis. Tuleb koju, ütleb õpetaja, saatis kirjad, peate minema, kooli mõttes küsin, et miks, mis sa tegid, esimene asi kohe, mis sa tegid? Seal sa ütlesid, ma ei teinud midagi. Ma ütlesin, no küll me näeme kommi koju tuleme siis räägime. No me lähme siis koolimehega ja ja õpetaja istub ühe lauameest ja ütleb siis, et ma tean küll, et te räägite kodus teist keelt. Aga miks te siis lapsi õhutate ülesse Ameerika vastu? Kuidas nii ple kunagi kunagi pole ühtki paha sõna öelnud ameerika vastu. Ta ütles. No aga mis te ütlete selle kohta ja loeb ette siis lapse kirjandi? Poiss oli siis kirjutanud, teeme nüüd nii, et te loete inglise keeles ja siis tõlgita sujuvalt eesti keelde. Aifil sorry, for you. Ameericans mul on teist ameeriklastest väga kahju. Jõdond häv kuut food-le kui hääl. Teil ei ole head sööki, nagu meil on loonud hääbiooti folk, loovuslaigu jääv ilusaid riideid, nagu meil on. Mõtlesin mis näitas seda kirja siis ja ta oli joonistanud sinna siis selle söögikohta, jõuluvorsti niuke vorst oli sinna pandud, ameeriklastel pole Niukest vorsti, siis oli rahvariided, joonistamatult triibulised seelikud, pole ilusaid riideid üldse teil ei ole? Teil ei ole ühtki niisugust maja nagu minu isal oli, kui ta elas Eestis. Tal oli ja siis ta oli joonistanud Pikk Hermann Lippotsas sesse niukest, maja ei ole Ameerikas. Ja see on tema isamaja. Siis me seletasime õpetajale ära, pole seal kunagi elanud. Ja see söök ja riided on meie rahvapärased, riided ja, ja meie rahvuspärane toit, mida me ikka peame kalliks ja traditsiooniks. Siis ta sai aru ja siis ta leidis, et me ei olegi päris lapsi üles kihutanud, aga me pole kunagi sellest rääkinud, meil on seina peal suur pilt, on pikk härmanist lipugada, siis arvas, et see on vanaisa. Et see on jah, tema vist arvas, et kas ta siis vist oli peal. Aga aga seda me polnud kunagi muidugi süldi tegemisi ja vorstitegemise juures on nad kõik abis, aga aga ma ei tea, kust ta selle Pikk Hermanni Loovitis õpetaja siis sai aru, ütles, et hea küll, siis ei ole midagi. Aga nii nad on ja, ja nad on, kõik ihaldavad siia tulla. Vanemad on nüüd käinud siin juba kaks korda tantsupeol tantsinud ja ootavad nüüd jälle. Tütretütar ütles, et tal on kaks korda siin tantsinud ka juba ütles, aga seekord ma tahaks tulla 2014, aga ma vist ei taha tantsida, siis ma ütlesin, kuidas edasi tantsitud. Aga ma ei ole näinud sealt ülevalt alla, kuidas need mustrid on, ma tahaks näha. Nii et ma saan sellest aru. Nii et eks ta siis võib-olla seekord siis ei tantsija saab ülevalt seda uhkust ja ilu näha. Millal esimest korda juhtus? Et uuesti Eestisse tulite, 21 ja see oli nagu saatuse näpp, mis näitas, sest kui me siit ära läksime, siis läksime laevaga. Ja siiamaani ma olen käinud iga aasta ja 91.-st aastast vähemalt kaks korda aastas siin. Aga see kõige esimene kord, kui me tulime, mina ei tea, miks me tulime Stockholmi kaudu laevaga, ma ei tea. Ja kui siis need tornid hakkasid jälle paistma, siis, siis murdis maha? Ikka oli alles. Ja siis peale seda pole kunagi laevaga tulnud. Aga ma ei olegi Tallinna inimene üldse, vahel polnudki Tallinna laps, aga need tornid olid minu omad, nii nagu lapsel oli, see torn on isa. Minu tornid. Ja millegipärast see on lihtsalt väga südamesse jäänud ja ma olen Narva-Jõesuust tagasi käinud, olen Narvas tagasi, käin Rakveres tagasi käinud tammikus Rakveres kõndinud seal, kus lapsena. Ja palju mälestusi. Kui mitu kuud aastaste veedate Eestis praegu pool aastat, pool aastat, vahel, vahel kahes jupist, nii et kolm kuud korraga ja siis lähen ära, tulen jälle kolm kuud ja siis vahel tulen kuus kuud korraga. Õieti nad kuus kuud lubavad, ma ei tea täpselt, kas see on nii palju riigi seadus või keeld, kui on haiguse kindlustused ja asjad kõik. Ja mul on seal kindlustus, ma ei saa seda kaotada. Nii et ma pean kuulama seda, et ma siis käin korra ära seal jälle ja et ma ikka olen kuus kuud olnud seal teie uhkes majas portlandis, siis olete välja üürinud seal ei ole, ei ole. Keskmine tütar elab seal, tema lapsed on ka läinud juba koolis ja kodust läinud ja siis minu keskmine tütar jäeti siis tema mees elavad seal. No mina ka elan seal, aga, aga ma olen rohkem siin, need. Ja kui te olete Eestis, siis mingit tegevuse puudust või igavust või sõprade puudumist või selle üle Ei, ei, ei, siin ma olen ikka noor inimene, mis sest, et numbrid näitavad teistmoodi. Siin ma olen noor inimene, mulle hästi palju liha, ma käin rahvatantsuharjutustel, käin nende kontserditel. Tunnen suure hulga neid tantsujuhte ja Maido Saar, kes nüüd korraldab tantsupidu ja Kalev Järvela ja Nad, kõik on meie köögis valsi tantsinud ja oleme ühest kausist suppi söönud. Need suuremad sugulased kui sellepärast ma ütlen, et südamesugulane on ikka rohkem kui vere soolane. Ja südamesugulasi on siin palju, palju veresugulasi ka siin, keda ma arvasin, et sõjaga kaotasime ära. Ja muidugi suur rõõm, et suur osa neist elus Eesti lastekodud on ka selline teema, millega te tegelete. Teil on vähemalt üks väga armas lastekodu. Jaa, tiikla, Kiikla siit eelmisel aastal saatsin kõiki informatsiooni Ameerikasse ja et need toetaksid seal. Mõned mõne dollariga ja igaüks ja natukese saime ikka kokku ka. Aga kui kuidagi saaks seda laiemalt hulkadele inimestele teada, kui igaüks annaks üks euro, siis saaks sinna uhke elamine, lastel on seal väga tore seal, nii ilusti, ma soovitaksin igaühel, kes pole seal käinud minna korraks külastama seda. Sest ta on, need ei ole mitte vanad koolimajadega mingisugused barakid, kus lapsed elavad ega vanadekodud, need on ehitatud ekstra ilusad majad. Aga reeglid on nii, et selles suures uhkes kahekorruselises majas või pannud olla kaheksa last. Ja oleks hea, kui seal võiks vähemalt 10 või 12, ruumi on. Aga ei saa ja lapsi on rohkem ja pole kuskile panna, seal on kohad olemas ja majad juba projekteeritud, et võiks ehitada kaks või kolm maja juurde. Aga kuskilt ei tule summasid kokku niipalju veel. No ja siis need lapsed on seal, mis on veel väga-väga armas, on see, et see on eesti keel, eesti keel, võit elab seal lastekodus. Ma helistasin ühte lastekodusse ja mul oli väga kurb kuulda, et seal kasvataja ei saanud üldse aru, mis ma räägin. Rääkige see lugu ära, lehti, seda võib ju rääkida ja pea nimega rääkima, aga mina juhtumisi tean seda ja see on väga-väga õpetlik lugu. See algas tegelikult sealtsamast Kiiklas. Seal oli üks laps, kes ma käisin seal Niklas külas ja seal oli üks üks noor poisike, kõndis üksipäini ringi ja ma küsisin, et miks tema ei ole teistega koos, miks ta on üksi ja mulle öeldi, et ta läheb väga ägedaks tihti. Ja noh, läheb ägedaks ja nendel on beebid, seal nad kartsid beebide pärast. Et kuidagi mingi mingi eriline Tunne oli sel noort noorel poisil beebide vastu ja mina siis sattusin, sattusin kogemata, sattusin tema kõrval istuma. Ja siis ta vaatas seal telekat ja ma siis küsisin, kas sulle meeldib seda teha. Ja siis hakkas juttu rääkima ja rääkisime, rääkisin, mina ei hakka pärima midagi, ainult küsisin mis piltide vaatab ja kas talle siin meeldib ja mis ta teeb ja temaga siis rääkima. Sulaselges eesti keeles. Et kasuisa peksis teda iga päev ja ta saadeti kodust ära. Ja nüüd enam ei taheta ta sinna, sest seal on uus beebi kodus. Ja seal ta peab üksi olema nüüd ja. Ja siis rääkisime, rääkis oma loo ja niimoodi ja ta endist teistega koos kogu aeg koolis ka ta käis. Püha tühja treipsühhiaatri juures, käis. Ja siis ta oli nii ladusa jutuga, väga tore poiss ja siis äkki ütles mulle, et aga mis teda oli siis narritud või midagi, miks ta seda ütles, ma ei tea, ütles, et aga ma polegi eestlane, olen hoopis venelane. Ja ma mõtlesin, no mis siis ole lätlane või poolakas või sakslane, mis loeb, ole hea inimene, see on kõik, mis on elus tähtis. Nonii, võib ka mõelda. Ütles ta mulle, olid need sõnad meelde ja siis ta ütles, et kas sa tuled mind jälle vaatama. Ma ütlesin ja kindlasti tulen kindla peale tulema. Oi, see on hea, siis on hea. Siis rääkisime veel natuke ja ma tulin ja siis ma läksin ära ja kui ma jälle tagasi tulin, ei olnud teda kuskil enam. Sest ta oli nagu kassade arv, arvasid, et võib-olla sa ohtlik beebidega millegipärast, kuidas see väljus, väljendus, ma ei tea. No nüüd, kui me saame aru, milline see tema lugu oli, siis võib arvata, et noh, äkki see oli isegi põhjendatud sõjange hirmelisele, aga nojah Ma hakkasin otsima igalt poolt, kust teda kätte saada, sest mul peamiselt vaevas see asi, et ma lubasin talle, et ma tulen ja ma mõtlesin jälle noorel poisil üks pettumus, et jälle üks vanatädi tuleb ja muudkui lubab ja midagi ei juhtu ja siis lõpuks ma leidsin ta siis ülesse. Mulle öeldi, et ta seal on. Ja ma helistasin sinna, seal keegi ei oska eesti keelt. Ma siis ikka hakkasin ta nime kordama, kordama ta nime ja siis selle peale siis see juhataja siis andis poisile toru. Ja siis ma sain temaga rääkida, tal oli nii hea meel ja, ja ta mäletas käia, mäletas ma küsisin, et kas sa mäletad, kes ma olen, istusid seal kõrvuti, vaatasime telekat ja kas sa tuled mind vaatama? Mõtlesin jah, tulen, aga ma ei tea, millal ma täpselt saan tulla, aga enne kui ma lähen ära, ma tulen. Aga ma saadan sulle kaardi, mis vaadresson. Ja siis ma sain aadressi. Aga see oli teine aadress, mis mulle mujalt öeldi enne. See poiss andis mulle teise aadresse hoopis siis selle kaardi, nüüd ma ei ole kuulnud. Ma loodan, et maikuus ma saan seal ära käia. Aga, ja ta jäi mulle väga südamesse, sest teda lubasin, noh, lubasin, kus ma teadsin, et ära läheb ja ma enam ei leia teda kusagilt. Aga niisuguse lubamised ja, ja mittetäitmised võivad inimesele jätta eluks ajaks. Armid. Hakkab peale väiksest asjast ja pärast nahk, keegi ei tahagi mind ja kõik niimoodi, aga see pole päris nii. Nii et ma katsun heaks teha seda, mis nüüd viltu läks. Te olete vaadanud kõrvalt need võib-olla juba mitukümmend aastat seda noh, kuidas Eestis lastekodud on ja kuidas neid ehitatakse, kuidas lapsed seal elavad. Milline teie täiesti isiklik seisukoht on, et, et kui on selliseid lapsi, kes ei saa oma vanemate juures elada, noh, tõesti olen oma ema-isa juures kui lastekodus, siis milline see ideaalne lastekodu teie meelest oleks? Ma ei tea, kas ideaalsed kunagi saab sest on väga palju ju päris. Vanemaid kes kellel on lastega väga raske? Aga ma mõtlen, et nüüd ma kuulsin, et lastekodud kui sellised tahetakse pikka pealegi kära kaotada ja tahetakse teha Eestis siin perekodud. Et kui on ema ja isa ja, ja siis, aga see peab olema ikka päris kodus, ei saa olla niimoodi nagu mõni, mis ma nüüd olen juba leidnud, kutsutakse perekodu, seal on neli last ainult. Aga seal on kaks kasvatajat, see ei ole pärispere. Nii et ma ei tea, miks arvatakse, et see parem on peale selle, mis on minul väga kurb ja väga nagu valus ja kahju minu meelest seal peaks ikka valdama eesti keel. Mitte nii, et nad käivad, kasvab 18 aastani, on seal ainult vene keele peal, elavad Eesti riigis. Aga kes olen mina, minul ei ole ju sõnaõigust? Ei jõua midagi selles suhtes minu arvamine ja ma väga loodan ja palun, et seal mingisugune asi juhtub, kus ikka eesti keel on ikka Eestimaal ei saa ju nõuded lähtePrantsusmaale ja hakati seal eesti keelega elama. Ikkagi lastekodud, need peavad ikka, oleme ju prantsuse keeles. Aga miks meil siis ei ole? Sest kui see laps ka mõnel pool vastati mulle, et kooli läheb, hakkab koolis käima, siis ta õpib, aga kui tal kodus on ainult vene keelt rääkivad inimesed, kes teda siis aitab? Täna on emadepäev lehti ja mõeldakse ilmselt nii mitmeski kodus selliste kasvamise ja kasvatamise ja koosolemise ja elamise heade ja halbade külgede peale. Teil on nii võimas elukogemus laste kasvatamise koha pealt eriti öelge, mis need kõige lihtsamad reeglid on, mida teie ise oma elus olete järginud, me ei tee seda selleks, et kedagi õpetada, me oleme kokku leppinud. Ma tahan lihtsalt kuulda teie enese käest, millised reeglid teid teie lastega on elus kõige paremini aidanud? Seal ainult on kaks reeglid. Nii rohkem ei ole kui issid-emmed, kõik kahte reeglid peaksid minu arvates, siis oleks kõigil lihtsam. See tähendab ja ja ei, tähendab, ei ära enne ütle, ei, kui sa siis pärast muudastele kohe Jaaks, kui ta jonnima hakkab või ära ütle enne ja ja siis, kui laps hakkab midagi tegema, siis teie ees ei tohi. Vanemad peavad ennem taga läbi mõtlema, kui sa enne pidule minekut, lapsed on need ilusti riides ja ta küsib, kas ma võin õues oodata sind. Ja sa ütled ei, sa ei lähe välja selle välja, sellepärast sa teed ennast mustaks ja siis me ei saa pidule minna. Lapse ema, ma olen siin trepi peal. Leiba ütlesin sulle, sa ei lähe ära. Aga kui ma ainult ei liigutama, ainult istun seal, no hea küll, mine siis. Ja siis, kui sa lähed teda vaatamist on porine. Ja kelle süüsyson no lapse ikka. Aga laps ei usu enam siis kui sa niimoodi hüppad, edasi-tagasi laps ei usu. Ma usun seda, et see ei ole mitte lastele, see on meile kõigile, nii vanaks kui mina olen elanud ja nii kohtades, kus mina olen töötanud. Ma leian, et see on täpselt sama asi, kui mul on mingi ülemus kuskil siis ma tahan teada, mida see ülemus minust loodab. Mida ma tohin teha ja mida ei tohi teha. Aga kui see käib niimoodi, üks päev, nii, teine päev naa, üks päev, nii, teine päev naa. Siis ma olen segaduses. Ma ei tea ju, mis ma tohin teha, kas ma tohin lõuna vahel koju minna, vahepeal vaatame, kas lilled kasvavad või ei tohi. Aga kui ta ütleb, et hea küll, võta nii kauaks kui tahad. Teine päev saab hirmsasti riielda sellest, et sa läksid jooks ära. Nii et ma arvan, et see käib kõigi kohta kogu eluaja. Aga teine reegel on? Ei, Joney, aa. Mõtlesin, mingi teine tähtis reegel on veel. Joneyc ütled, ei, ära ütle ei niimoodi, et viie minuti pärast on sea. Et ei tohi ütelda ei. Enne. Ja siis ongi nagu ma olen näinud poes ka, kus laps tõstab korvi igasuguseid asju riiulit riiulite pealt ja ema ütleb, ei tohi. Kanna. No aga ma tahan seda. No hea küll, pane siis. Ma ütlesin sulle, sa ei võta ühtegi asja sealt. No aga ma tahan seda. No hea küll siis võtta. No mis see on, see on, ma arvan, üks üks olulisemad olulisematest reeglitest on et laps teab täpselt, mis, kui öeldakse, niisiis nii on ja ei ole vaja jonni, ta karjuda ega midagi. Meie saatsime vahest oma lapsed. Kui teil meelest ära läks, mõni asi nurka seisma ja mõtlema. Ja siis tuli, et vahest oli nii naljakas, ma vaatan lapse seal nurgas. Küsin mehe käest, mis ta tõsi, ütleme, nalja öelnud, mina vajunud. Küsime, miks sa seal seisad? Ma mõtlen. Läks enne kui Ta oli vist oli midagi paha plaanis. Läks, läks sinna siis vaja, nii et naljas on saanud ka. No teil on alati mitu plaani peas, ma tean küll, et ega teie niimoodi oma päevi õhtusse ei veereta, et ei oleks mingeid eesmärke ega mingeid toredaid asju, mida te ootate. Praegu on maikuu algus, millised on teie sellised lähemad plaanid, on ikka praegu ilusal suveajale Ameerikasse sõitma ometi. Ei veel, ikka olen siin ja ikka veel ikka palju nädalaid veel. Aga ma tahan nii palju suhelda inimestega, tuttavatega ja nii palju näha rahvatantsu ma edasi rahvatantsust, mitte iialgi. Mis see teie lemmikrahvatantsu on niisugune asi olemas, ka Eesti ei ole ainukene asi, mis mul on, kui ma võrdlen neid tantse, mis siin tantsivad ja siin on vanuserühmade järgi pandud tantsud ja autoritantsud ja väga ilusad tantsud ja kiidan igal pool. Aga osa neid tantse meie väliseestlased ise tantsida, miks? Sellepärast et meie ei ole meie rühmad ei ole mitte kõik 20 ja 30 vahel 15 ja 20 vahel. Meil on niimoodi, et seal ema, kes on Ei ole, just piitsavars on ja tantsib oma väikese, ütleme, kolmeteistaastase pojaga, kuidas jookseb talle sülle ja hüppad sülle ja poeg kannab raha. Niisuguseid andsime, ei saa, ei saanud, nendest ei saa, neid on ilus vaadata, aga sellise eestlastel, kus niisugused niisugused firmad on meil, meil oli. Marika, kes nüüd on 28, tema tantsis siin tantsupeol, kui ta oli 11 ja tema partner oli 66. Tantsisid rahva hulgas ära ja tegid kõik õigesti, aga aga nüüd üks jookseb teisele sülle või keegi kannab kedagi ära, seda nii tantsime, ei saa tantsida, aga see on ikka rohkem ja rohkem tulnud. Vanasti ei olnud neid tantse nii palju, kui neid on autorid, proviad, ühtteist trumbata, tantsudega. No ilusad vaadata. Nii et tantsud, võimsasti, arenevad siin ja lõputu lõpmatuseni võib vedada ühest nüüd lähmegi. Laupäeval on, on, Pärnus on kajaka suurt tantsukontsert. Ja siis ma käisin Savialaks tantsukontserdil ja need on üksteise järel kogu aeg. Nii et sealt ma ei väsi sellest kunagi. Sellepärast mega Lehti Merilo ka saadet otse pühapäeva hommikul teieni ei too, et lehti ju tingimata veidi laupäeva õhtul olema kontserdile ega siis ühe raadiosaate pärast teise plaane ümber teha. Ometigi. Aga mul on tõesti väga hea meel, et mul õnnestus ikkagi pehmeks rääkida ja täna emadepäeval teie mõtted Eesti rahvani tuua. Lõpetada tema, jääb seda saadet loomulikult üks laul. Me ei pidanud üldse kaua mõtlema, mis laul see on, see on ema süda. Aga mina tahan lõpetuseks lehti, te ütlete raadiokuulajatele ühe emadepäeva sobiva soovi. Eesti raadios neid soove nii palju rohkem raske on raske on nagu, nagu mõelda. Lastele pühendama ikka palju aega, emad peavad leidma aega, ma tean. Kõikidel on kiire ja õudselt palju teha. Aga. Ema südant tunda. Sest et kui see väiksena ei Sisse istutatud lastele ja vanemad vanematele sellist vahekorda siis seda vanas põlves ei tule. Ja, ja lastel on vaja, lastel on vaja ema ja kui emad natuke rohkem leiaksid aega, ma näen, et kõigil on kiire ja ma saan aru, veel, on tegemist ja tööd ja kõiki me kõik oleme seda viga teinud ka. Sa mõtled, et oh küll suuremaks saab küll siis jälle ja aga kõik ema selle peale rohkem mõtleksid, et et need on. Tulevikuinimesed, kellele on vaja palju armastust õpetada väiksest peale siis ma arvan, meie riigid ja kodud ja kõik oleksid palju paremad. Mina õpetasin Ameerikas ameeriklastele laulma ema süda ja Ameerikas minu teada ei ole niisugust laulu. Ja nende vanemad tulid sinna kontserdile siis, kus emadepäevaks lapsed esinesid. Siis tõlkisime need sõnad neile lell laua peale, igaühele lugeda. Ja midagi ilusamat ei ole ju need sõnad seal. Ema süda selles raamatus või selles laulus. Lapsed laulsid eesti keeles ja vanemad olid väga uhked. Et seal saavad esineda nii ilusa lauluga. Muidugi nad teadsid sõnu. Tiietega midagi rohkem ei olegi öelda, minu arust ma ei oska midagi öelda, ega ma olen kaliste inimene. Aga laseme siis laulul kõlada, aitäh veelkord, Lehti Merilo täna hommikul teie mõtetes tänan.