Heinrich Mark, Eesti vabariigi viimane peaminister presidendi ülesannetes eksiilis jätkab mälestuste noorusmaalt. Tegevuse aeg esimene okupatsiooniaasta 1940. Päevakorral oli Heinrich marga kõrvaldamine Tartu Ülikooli sekretäri kohalt. Kompartei keskkomitee koosolekul on karuta selle küsimuse üles tõstnud et rahvavaenlane ülikooli sekretäriks, kes iga päev kokku puutub üliõpilastega ja see võib negatiivselt mõjuda kogu üliõpilaskonna peale. Kruus ütles mulle, et nüüd on ainukene võimalus, et sõida ise Tallina ja räägi karutamiga. Mina sõitsin siis Tallinnasse Tallinnasse, helistasin karutamile, karutame, oleks kohe aja jõudis ja ma väga tahaksin teiega rääkida. Mina läksin, siis karutame jutule. Karotam oli väga lahke mees. Ja jutuajamisest mulle varsti selgus, teda ei huvitanud üldse minu küsimus, vaid teda huvitas nii-öelda Tartu intelligentsi ja Tõnissoni ringkonna küsimus, mis need üldse poliitilisest olukorrast arvavad? Ütles mulle kohe taga, teie loodate ju sakslaste võitu? Ja siis oli üks Veliste preili, oli tulnud Ungarist läbi Saksamaa ja see andis mulle just kaks, viie grammilist või kupongi, mis olid Saksamaal inimestele siis juba välja jagatud. Viie grammilised võib kopungid mudelisse tas rinnataskus. Ma võtsin need välja, näitasin karutamile, et kuidas te arvate, kui võid jagatakse viie grammi võrra, et meie siis arvame, et see võib nüüd sõja võita. Aga kas teie ei looda mitte inglaste peale, ütles mulle siis käis välja järgmise kaar ja just just. Ja meie rääkisime ligi tund aega. Ja siis ta ütles, lõpetas nagu jutu ära, ütles, et ma näen, et me oleme mõlemad kavalad poliitika, mehed, meil ei ole põhjust enam edasi rääkida. Nüüd mina ei ole teid ülikooli sekretäriks määranud ja mina ei ole ka teie vallandaja. Nüüd mingi üle tänava. Hariduse rahvakomissar Andresen otsustab, mis teiega tehakse. Autist jaga, kuidas Mandreisini juurde lähened? Andresen pole mind kutsunud. Ma helistan ette Andrei Senile, niikaua kui sinna ülitänava lähete. Andresen oli minu vana tuttav, kuna ta oli omal ajal tahtnud mind oma sotside noorte liikumisega kaasa saada. Ja Andresel oli, oli väga sõbralik ja ütles, et jah, et teiega on juhtunud sama esitus, mis juhtus? Linnuste oli vist Eesti Rahva Muuseumi direktor, seekord linnuste nimeline või Evelin Lill linnus või vali linnus ja ja ütlesid, lennulinnus arreteeriti, aga linnus sellepärast, et ta oli vabadussõjas olnud, aga linnus tegi selgeks, et ega tema ei ole kommunismi vastu võidelnud vaid tema Trotski vastu võidelnud. Trotski oli siis Nõukogude Liidu sõjaminister ja Trotski on ju meie vaenlane. Ta võitles meie vaenlase vastu, linnuste võib maa kohal edasi olla. Tee, võite minna, minge Tartusse tagasi ja võite olla ülikooli sekretär, edasi. Mina läksin siis Tartusse, läks järgmine hommiku oma kabinetti, ülikooli sekretäri tuppa, Lauderi tühi. Laua peal oli üks ümbrik. Ma võtsin ümbriku lahti. Hans Kruusi päevakäsk Ülikooli sekretäri Heinrich Pargi ametist vabastamise kohta. Mina helistasin siis teise tuppa Hans Kruusile ja ütlesin, et kas ma võin tema juurde tulla siis jumalaga jätma, ma olen tema käskkirja läbi lugenud. Kruus oli vähene kui hädine ja ütles, et tuleb siin just päris pahalasi ja et kas sa saad tulla paari päeva pärast. Paari päeva pärast võttis mind siis vastu. Ja siis Hans Kruus mulle ütles, et siis, kui sina olid Tallinnas. Sama ööseks kutsuti mind NKVD-sse. Ja esitati mulle ultimaatum Heinrich Maple Ülikooli sekretäri kohalt vallandada. See mees ei kõlba sinna. Nii et kõige kõrgem võim origa NKVD partei ei lugenud. Ministeeriumi need või rahvakomissarid nende seisukohad ei lugenud. Ent NKVD oli see, kes otsustas. Nii et mina sain olla Tartu Ülikooli sekretär. 10 päeva. Ja ja meie kruuskahjatsest siis ka veel, et ta ei saa minuga enam koos töötada. Ja saatusest siis edasi rääkides mähistusin laupäeva õhtul seal Werneri kohvikus siis tuli minu juurde üks haridusministeeriumi mees, kelle perekond oli, oli Tartus. Ja ütles, et Andresen on palunud mind tervitada. Ja öelda, et tema Hariduse komissariaadis. Ma võin rahulikult oodata, ta teatab mulle. Ja siis läks nädal mööda, siis otsis mind üks teine hariduskomissariaadi mees üles ja ütles, et Andresen palub mind tervitada ja ütleb, et minule ühte väikest kohta ei sobib pakkuda. Ja kõrgema koha peale ta ei saa mind mitte määrata. Aga ma võin temaga soovitus kasutada, kui ma ise mõnda kohta otsinud. Ja Andreeseni soovitust kasutades ma sain siis uuesti Tartusse kolmandasse algkooli, õpetaja koha. See koolivalitsuse juhataja ütles mulle alun, ei, ta ei saa mind määratas, tema on rääkinud jalakaga sellesamaga, see oli siis täitevkomitee esimees. Kristjan Jalak, Kristjani jalakesi ja jalakas. Jalakas ei soovita mind sellele kohale, sest me olime Tartu linnavolikogus ka jalaka koose. Helistasin siis jalakale endale ja küsisin, et ütlesin, et ega. Minule õieti tema soovitust ei olegi vaja, sest mul on olemas žanreeseni soovitus sellele kohale. Hariduse rahvakomissari soovitus siiski algkoolikoha õppekoha saamiseks. Ta ütles, et ega ma ei öelnud, et ma teie vastu olen, aga ma ütlesin, et ma ei saa oma soovitust anda. Aga et kui teil on Antreeseni soovitus. Ma ma helistan siis koorivatše juhatajale ja siis määrati mind siiski kolmanda alkoholi õpetajaks, nii et ma olin uuesti siis algkooli õpetaja kuni kuni esimese okupatsiooni lõppemiseni ja siis tuli sakslaste periood ja ja, ja siis varsti tuli mul ka tuleks tuleks Soome. Kas teil sel perioodil oli veel jutuajamisi Jaan Tõnissoniga, kohtusite te veel, Jaan Tõnisson? Jaan Tõnissoniga oli mul pikem jutuajamine, nii nagu ma ütlesin, siis, kui ta oli Pätsi juurest tulnud Jaan Tõnissoniga isiklikult ma sain viimast korda kokku, seal tehti üks ühed niuksed kolmepäevased õpetad päevade juristidele, kus kõik Tartu juristid olid Aia tänava ülikooli aula aulas koos. Ja seal meie siis loengute vaheajal vahetasime mõned mõned sõnad. K. Jaan Tõnissonist, nii nagu see vaimne laht on, on see, mida mulle on mõned öelnud, et sul on teine telepaatilisi võimeid. See oli nii, et ma nägin öösel unes Paulin Tõnissoni suunal. Tõnisson tõusis püsti ja jättis meid kõiki kättpidi jumalaga. Ja kui ma järgmisel hommikul läksin kohvikusse, siis mulle öeldi. Samal ööl arreteeriti Jaan Tõnisson. Seda hunti nägite ööl vastu kolmeteistkümnendat detsembrit 1940. Jaan Tõnisson arreteeriti Kaheteistkümnenda detsembri õhtul 1904. Ja nii nagu me teame Jaan Tõnissoni saatuse kohta on ju väga palju jutt kindlasti anud legendid seal ja ja, ja, ja mis see päris tõsi on, seda mina igatahes seda praegu ei tea, kuidas tema kuidas tema surm õieti oli ja kuidas tema repoli Tõenäoliselt tema saatus peegeldub kusagil NKVD arhiivides, mis ei ole Eesti käsutuses veel mitte. Jah, igatahes ma ei ole ka kuulnud, et nendes arhiivides senini leitud, kuidas teie elu edasi läks? Ma võiks veel ja sellest esimese okupatsiooni lõpuperioodist. Kahest nii-öelda oma oma kaaslasest, kes ei ole ju mitte poliitikas niivõrd tuntud, aga kes natukene iseloomustab kuidas, kuidas mõnigi asjaolu, näiteks NKVD funktsioonid keeris Seal oli üks tuntud üliõpilaskonna tegelane, kelle nimi oli Andres Raska. Tema oli, kui okupatsiooni näed ja sisse tulid. Üliõpilased kogunesid ja tänaval inimesed ja ja tema oli jaganud siis seal veel väikesi Eesti sinimustvalgeid niukse rinna märke inimestele demonstratiivselt, Vene okupatsiooniväed olid juba sees. Ja siis ta sõitis ära Narva Tõe suhu puhkusele, kus vanemad puhkasid seal puhkusel olid. Ja siis ta arreteeriti seal. Nii et juba siis oli see tema lipumärkide jagamine. Registreeritud NKVD-s viidi siis Tartusse. Ta oli nädal aega kinni, seal aeti temaga juttu võrdlemisi sõbralikult. Ja jutuajamine lõppes sellega, et ta hakkaks nende kaastööliseks. Tal ei öelnud, ta ei saa kohe otsustada, ta peab natuke seda asja mõtlema ja ja siis anti talle nädal aega mõtlemise aega. Ja kui ta NKVD välja tuli, ta tuli minu juurde, nii et ma tean seda nii. Tema otsesest allikast ei ole mitte kaudseid teid mööda tulnud, see informatsioon mulle, küsis rõuged, mis ta peaks tegema nüüd. Ja mina ütlesin talle. Ma tundsin teda hästi. Ja ma ütlesin talle, et ma arvan, et õige on nüüd see, sa katsud Tartust ära minna. Ta oli suur sportlane, kümnevõistluse mees ja? Jaa, aga tal olid kopsud natukene nõrgad ja, ja mõtlesin, et kas, kas sa ei saa minna näiteks kusagile sanatooriumi ja õpid seal ära oma viimased juuraeksamid, jurist oli taga ja, ja ta tegi seda ka. Ja mõne aja pärast tuli siis tagasi. Aegamööda sooritas kõik oma eksamid ka marksismi leninismi, mis ta oli üsna põhjalikult pähe õppinud. Ja lõpetas ülikooli ära ja NKVD-le teatanud jaheta. Ta peab ülikooli lõpetama ja õppima ja läheb sanatooriumi ja tal ei ole kahjuks seda temale pakkuda antud ülesannet Aabele võtta kirjalikult, teatanud sinna ja kadus siis tartust ära. Lõpetas ülikooli ära. Temaga ei juhtunud midagi. Kuni esimesel mail Dali ülikooli lõpetanud ja tal oli siis lubatud koht raudtee valitsusse, sest raudteetöölistel oli oma spordiühing ja nad tahtsid saada just niux spordimeest sinna, nii et tänasest spordimehe karjäär ja see oli peamine põhjuseta, sinna võeti. Ta pidi esimesel mail kohale sõitma. Eelmisel õhtul arreteeriti. Nii et see oli see, et ta ei võtnud seda ettepanekut vastu. Tema elu lõppes surmaga Kirovi vanglas. Lihtsalt sellepärast, et ta seda pakkumist vastu ei võtnud, mis MTV poolt temale tehti, ei lasknud end värvata ja ja siis seal kuulati mõningaid üle ja ma tahangi ühe teise naisüliõpilase juures natuke peatuda, mis ka minule pärast natuke saatuslikuks sai. See oli see Tiiu Oinas, omaaegse minister oina tütar. Ja teda on siis NKVD-s üle kuulatud, selle Andres Raska pärast tundsid teineteist üsna hästi ja Tiiu Oinas on öelnud NKVD seda püüdis väga kohaneda uuele olukorrale ja õppis väga põhjalikult. Marksismi-leninismi ja ülekuulaja nõelas jada tsiteerib seda meile ka siin. Aga sellest hoolimata läks Kirovisse ja sai seal surma. May Way suri seal siis Kirovi vanglas, sest tema isa uuris Nende küüditatute saatustasema, seal testivad väärtused, vastab organisatsiooni ja selle esimees. Nii ta täpselt jälgis Juhkassis oma poja teekonda ja ja saatus, nii et see on täiesti kontrollitud andmetel. Nüüd selle Tiiu oina kohta ma võiks öelda seda, et tema on võib-olla ka minu elupäästja, isegi võiks, võiks öelda, see oli nimelt nii, kui juba sõda käis, Saksa Saksa-Nõukogude Liidu sõda käis. Ja ühel õhtupoolikul mina istusin Werneri kohvikus ja mängisin Tiiu oinaga malet. Ja nii nagu ikka, selle juba sõjameeleolus ja meie olime üldiselt rõõmsad, et seda läks lahti ja kuidas see käib, meile, võib mõjuda. Ja nähtavasti ma siis seal mõne lause ütlesin. Järgmine päev kutsuti oinas NKVD esse. Küsiti, kes see noormees oli, kellega teie helile Veldroni kohvikus Mallet mängisite tähendab, keegi oli siis agent, kes mind ei tundnud, aga Tiiu Oinas tundis ja kuulis meie väikesi mõttevahetusi peas. Ja see oli juba raporteeritud NKVD esse. Tiiu Oinas oli öelnud, et me juhuslikult saime kokku täiesti võõrast. Koormesime hakkasime malet mängija ja mina ei tea, ma ei tea tema nime, ei tea üldse, kes ta oli. Tiiu Oinas salgas mind maha lihtsalt ja mina pääsesin NKVD-sse minekust. Sest siis oli ju niiviisi näiteks et NKVD-st tuldi järele sellele Johan torkile, kellest meil varem juttu oli, 15. Algkooli juhataja. 15. algul ei olnud kuigi kaugele NKVD majas Riia Riia tänaval, kus oli õhtupoolikul. Turg oli juba koju tulnud ja torki asemel võeti kooliteenija, viidi ära. Pärast leiti tema laip vanglast. Nii et nende lõpupäevadel oli see väga kerge võimalused, oleks võinud sattuda vanglasse ilma sul üldse mingit süü, siis oli nii nagu selle kooliteenija saatus saatus näitas. Ja kui siis küüditamised, tulid siis Tartu miilitsaülem Kalvu pooli minu klassikaaslane seminarist ja me olime ka ühe aasta temaga viieteistkümnendas algkoolis õpetajad, need kolleegid omavahel. Arvet Kalvo oli varese valitsuse aegne viimane prefekt samuti Tartus, kui ma ei eksi. Jah, tema algatus, jah, politseiprefekt oli ta miilitsaülemaks edasi, tema saatis mulle hoiatuse. Et ettevaatlik ja parem, kui sa kodus ei maga. Mis kujulise hoiatus saabus kirjalikult üks üks tema miilitsamees tõi mulle selle koju kätte ja allkirjaga mingeid allkirjaga midagi ei olnud, aga ma tundsin ajakirja ja ja, ja siis mina käisin ka tema ametikohas paar korda ja ma mäletan, ükskord toodi sinna üks eesti mees sisse kaks, kaks miilitsameest tõid sisse ja ütles, et see on poolpurjuspäi seal riigivastast kõnet pidanud kusagil. Ja millisele Kalvu saatis siis need miilitsameest välja ja selle eesti mehe jättis sinna sisse. Sõimas selle läbi ja ütles, et mina sinu kohta mingit protokolli kirjutama hakaga, kao nüüd ära ja ära ja edaspidi enam jutuaia saatis ta lihtsalt minema. Ja, ja mina sain tema käest ühe paki. Ühesõnaga, see oli 10 või 20 nõndanimetatud, nii nagu siis nimetati venelastel propuskit, kus oli tema allkiri ja pitsat, siis siis oli Tartu linnas lahkumine keelatud, võiks lubadega linnas ära minna ja kõik pidid minema linna kaitsma ja kaitsekraave kaevama ja nii edasi. Ja nende piletitega ma tean ühte konkreetset perekonda ja see on professor Mägiste kellele ma kohvikus rääkisin, sealsamas Werneri kohvikus, seal tavaliselt käisime. Ma ütlesin, et mul on miilitsaülemal niuksed propuskit. Blanco propuskilt oled sa huvitatud. Ja ta võttis kaasa, läks koju, võttis perekonna kaasa ja läks ära tartust. Sama päeva õhtul käidi temal järel, kui ta oli juba ära läinud. Küüditamise ajal, mina mõned ööd, magasin miilitsaülema korteris. Miilitsaülem ütles, et mina olen küll miilitsaülem, aga minu järele valvab NKVD. Ja me tegime siis ühe fiktiivse mööbliostu-müügilepingu, sest see oli teada, et tema läheb Venemaale kaasa. Miilitsaülem ei saa sinna jääda ka, et oleks põhjus, miks mina üldse tema juures käimist tema ühe niisuguse mehega nagu rahvavaenlane läbi käib. Aga see sai mulle teataval määral saatuslikuks sakslaste ajal ma võib-olla sellest pärast natukene räägin, räägin lähemalt. Nii, et need enne okupatsiooni viimased päevad. Need võisid mõnelegi inimesele saada väga saatuslikuks ilma jätta, kuidagiviisi ise oleks aktiivselt kaasa aidanud või, või mitte midagi ette võtnud selle reziimi suhtes või, või režiimi vastu. Ja, ja sellesama miilitsaülema propuskiga, mina ise tuli siis Tartust ja ja kui sakslased juba sisse tulid, siis mina olin Võrumaal oma kodutalus. Teilt kuuldu sunnib mõtlema arvet Kalvo isiku üle. Ma ei mäleta, kellegi mälestustes on pakutud välja selline oletused arvet Kalvu suunati omaaegse Eesti politsei poolt nii-öelda Eesti vabariigi viimastel päevadel või üleminekupäevil, et ta imbuks sisse uutesse miilitsastruktuuridesse. Kas on tõenäoline? Mina arvan, et temale sai saatuslikuks seal see doktor Hiion. See korraldas juba tükk aega üksi teatri õpilaste kursusi. Ja nähtavasti doktor Hiion Hiion oli kommunistlikus parteis kaasas juba tükk aega. Kuidas ta politsei prefetiks sai, seda ma täpselt ei tea, aga tema igatahes Kalvul ei olnud isiklikult mingeid sidemeid kommunismi ka tema oli ju. Kaitseliidu Tartu maleva noorkotkaste instruktor. Ja nüüd mul tuleb meelde sellesama kalgu käest saadud propuskiga. Mina andsin selle Tartu kaitseliidu maleva ülema abikaasale ühe neist ja see Tartu kaitseliidu maleva ülem varjas ennast sellega. Poeg käis siis viieteistkümnendas algkoolis ja ma tundsin, et kui, kui lastevanemad tundsin ja ja see omakorda päästis mind jällegi sakslaste ajal. Nii et ega sellest vene okupatsiooni perioodist ka nii midagi oluliselt mulle enam praegu meelde ei tule. Saksa väed jõudsid juba juuli esimestel päevadel Eesti lõunapiirile. Ja, ja siis Tartus olid ju kaua aega nad teineteisel pool jõge ja käisid Tuuli Rindelinn. Ta oli rindelinn ja mina tulin korraks Tartu, kuid läksin Tartust ära just selle tõttu, et lahingud käisid seal ja ja mina läksin siis Kambjasse. Ja Kambjas oli mul üks selline lugu, mis ka natukene iseloomustab, kuidas rahvas teatavatesse sündmustesse reageerib. Ma peatusin seal ühe õpetaja juures, kes oli minu koolivend. Ja kaitseliitlased said selle kaudu teada siis, et ma olen Kambjas noor jurist Kambjas ja kasutasid siis mind ära üle kuulajateks nende endiste kommunistlike tegelasi, keda seal siis üle kuulati. Ja mina sain siis ülesandeks kindlaks teha, kes võttis maha nende vabadussõja mälestusmärgi. Ja öeldi, et neil on, neil on, keegi on näinud seal kuuvalgel ööl tehtud ja sellest on isegi foto. Ja selle foto peal on üks noor tüdruk, kes oli aktiivne tegelane kommunistide organisatsioonis. Et see peaks teadma neid asju, vähemalt. Mina lasin selle tüdruku sinna kutsuda, tüdruk rääkis köik, mis tema selles organisatsioonis tegi. Ja, ja, ja kui ma siis küsisin, et kes seal siis veel Kaasas olid, kui te maha võtsite, selle mälestussamba tüdruk Ta hakkas nutma, öeldes tema seal ei olnud, tema ei tea sellest mitte midagi. Ja ma läksin lõugama heal siis vaatama, et kuidas see on õieti maha võetud, see oli siis mingi aluse peal, oli vist pronksist mingisugune sammas. Ja seal oli näha soli suurte kruvidega selle samba külge kinnitatud kruvidega lahti võetud. Samas oli maha tõmmatud ja siis kusagile ära viidud, aga see, see sammas, see oli alles veel seal, nii et ma võisin näha seda. Ja ma vaatasin kohe, et see seda ei ole võimalik. Muidugi võtsin, pidid olema mingid sepatööriistad, kui see lahti keerati. Sest need kruvid, mis aastaid seisnud väljas vihma ja külma käes ega need ei ole nii näpuga, keerad lahti, lihtsalt. Mina tulin tagasi ja küsisin, et kuidas teil seal seppasid kasina ja meil kaks seppa. Üks sepp oli punane. Aga et see oli sellel ööl, kui sammas maha võeti, tuletõrjevalmis teistega koosseis on seal kaasas olla. Ja teine sepp on, on aus eesti mees ja see kindlasti seda ei teinud. Ma ütlesin, kutsuge see aus eesti mees siia sepp, et nad aastaga natuke rääkida. Ja tema tuli sinna, me olime kahekesi. Ja ma esitasin ainult küsimuse ühe küsimusena küsisin, et kes teil veel kaasas oli, kui teie maha võtsite, selle auseppa. Seal oli ainult täitevkomitee esimees ja miilitsaülem. Need tulid minu juurde, ütlesid, võtke separiistad kaasa ja keerake need kruvid lahti. Ega mul ei jäänud muud üle, ma sain niisuguse käsu ja ma keerasin need kruvid lahti. Nii et see jutt, mis rahva seas levis, midagi sellist ei olnud üldse mingit pilti ei olnud, aga mitte midagi ei olnud. Kolm, öeldi kaks võimumeest ja üks hetk siis tehnilise töö tegijaid, need kruvid lahti keeles. Nii et see on üks kinnitus sellele, kuidas niisugused legendid ja ja jutud tekkida tekkida võivad. Nii et see, see oli Tartu, Tartu lahingute ajast ja Tartu lahingute ajal, kui ma kahvlisonil, ma räägin veel ühe teise elu, mis jällegi nagu vihjab minu Telepaatsusele Tartu üliõpilaskonnas oli üks noormees kelle nimi oli Rudolf laanes ja temal oli täiesti valged juuksed. Niukene albiino. Ja mina näen öösel unes. Meie mängime Laanesega malet, laane son kohvikus, minu vastas. Ja korraga tema valged juuksed lähevad mustaks. Ja kui ma Tartu tulin Siis öeldi mulle, laanes on surnud. Mingisuguse raketi kill või pomm või midagi on läinud. Tartu ülikooli katusele on sealt tulekahju tekitanud süütemürsk, arvatavasti mürsk ja laanes on läinud seda kustutama ja sai Rapelli killust heast vigastada sai surma seal. Samal ajal samal ajal ja ma ei tea, kas just täpselt samal ööl või nii, aga, aga umbes samal ajal. Niiet ega see võimet ei ole, inimestel on sees mingisugune mingisugune raadioaparaat. Ja. Nuia ja saksa okupatsiooni ajast mõned niuksed märkmed, mis. Mis siiski kinnitavad vähemalt minule seda, et Saksa politsei ja sõjaväepolitsei ja see töötas siiski hoopis teisiti, kui NKVD töötab. Seal oli selline asi, et mina, nii nagu ma varem ütlesin, ma olin iseseisvuse ajal ju Tartu linnavolikogu liige. Ja meie siis tahtsime saada tagasi Tartu linnapeaks. Omaaegses iseseisvusaegsed linnapead, luiki. Aga hiljem määrati sinna hoopis teine mees. Ja ühel hommikul mina sain Saksa selle kaitsepolitsei, Tartu Kaitsepolitsei Seefeldis kutse tulla tema juurde. Mis oli hommikul kella üheksaks või midagi nii? See oli vanas NKVD majas seal Riia tänava ja Pepleri tänava nurga peal. Mina läksin sinna ja seal oli ees juba proua Kruus selle rektor Kruusi abikaasa, tema ei läinud kaasa mitte oma mehega, tema jäi Eestisse. Ja siis ei seal seesama Jaan Ots, kellega me Tõnissoni juures organiseerisime, vastaskandidaate ja samuti see ärs kull. Minule tuttavad mehed. Esimesena kutsuti sisse prouat Kruus, Kruus tuli välja ja ütles meile mööda minnes saadeti Tartust välja. Siis läks Jaan Ots tuli välja ja ütles saadeti Tartust välja. Siis tuli Ernst Kull ütles, saadeti Tartust välja. Nii et kui mina siis sisse läksid, mul oli teada, mis mind ees ootab, esimene küsimus, mis seephelt mulle esitas. Kas teil jalgratast on? Ma ütlesin, et ta ei ole hea, sest mul ei olnud ka mitte jalgratast. Sõitsin linna bussiga. Teie olite punaste ajal Tartu Ülikooli sekretär. Mõtlesin jah, olin küll ainult 10 päeva, 10 päeva, mis prossant, 10 päeva. Ama kandideerisin vastaskandidaadina ja mind kõrvaldati rahvavaenlasena ja ma rääkisin kõik selle loo ära. Ja siis ta küsis minu käest, et kas teil tunnistajaid ka selle kohta, mis te mulle räägite. Ma ütlesin, et ma võin teile tuua üks, 10 ülikooli professorit, kes seda kinnitada võivad. Minge koju ja kirjutage see üles, andke mulle soome kirjalikult. Ja mina siis tegin seda, üks noor preili, kes oskas hästi saksa keelt, tõlkis saksa keelde. Ja järgmine päev ma läksin siis Seefeldi selle oma kirjaliku seletusega. Ta luges läbi. Ja siis võttis laualaekas. Me istusime teine teisel pool lauda, võttis laua laekast välja paberi. See selgus, et meie peale oli kaebekiri kaebus oli esitatud. Ta pani sõrme selle nime pealegi sinna alla kirjutanud oli nii et ma ei teagi täpselt, kes selle kirjutanud on, kuigi ma arvan, kes ei kirjutanud, oli see oli selle Tartu linnavalitsuse ja nende nende asjade pärast. Sest et ka ka see kull oli linnavolikogus diaproua. Kruus oli muidugi kaasa tõmmatud ja taanda sellele nihukest roosat värvi kõige sellele sellele asjale. Ja Seefeldi ütles mulle ja ihabechi Rahenegantsandere Is tuurja, et mul on siin täiesti teine lugu, jah, teine teine lugu siin luges ette mulle siis kõik selle asja. Ja, ja ta luges siis, mis mina olin, on andnud ja mul oli tõesti tunnistajad esitatud ja nii edasi. Ja, ja, ja vaatas sakslasega selle saksa SD ülemaga. Sa said siiski rääkida, tema kuulas ära. Ja ta ütles siis mulle nii humoorikalt nuia. Ma näen, et teie vastu intrigeerivad teie omad inimesed, siis kaebekirju ei, seal. Tõusis püsti ja ütles mulle, aga käige vähem kohvikus ja võtke ennast üldse parandada. Linnast väljasaatmine ei tulnud üldse kõne alla enam, nii et tema võttis kuulda seda, mis ma talle rääkisin ja mis tunnistada talle esitasid siiski? Jaa, jaa. Mina tahtsin saada siis tagasi oma advokaadiõigusi. Seda mulle tagasi ei antud. Ja, ja kuna see seephelt SD ülem oli meil siis hoiatanud seal, siis mina otsustasin, et ma lähen tartust ära, lähen äratallina. Ja meil oli, meil oli seal kujunenud üks nelja mehe grupp, kes kuulasid välisraadiod. Need olid professor Oras. Hans roni mõis ja seesama ja Jaan Ots, kellest ma rääkisin, need olid inglise keelemehed, kuulasid, kuulasid inglisekeelseid saateid. Ja mina olin õppinud juba seminaris natukene Soome keelt, nii et ma sellest aru sain, mina kuulasin soomesaateid. Ja, ja siis olid ju sakslased, olid suured võidumehed, meile tulid siis igale poole. Aga sellel grupil oli juba tekkis selline veendumus, et sakslased lõpuks kaotavad selle sõja. Ja meie otsustasime siis juba esimesel võimalusel meie põgeneme välismaale, jagasime isegi maad ära. Et professor oras läheb võimalikult Ameerikasse, sinna ta läks, sai professori koha, Florida ülikoolironi mõis läheb Londoni, Jaan Ots tuleb Stockholmi ja mina lähen Helsingi. Ja nii meiega, teostasime selle, aga see tuli võimalusel tulid natukene hiljem. Nii et mina tulin siis ära Tallinna ja ta sain Tallinnasse algkooli, õpetaja koha. Alul ma olin tükk aega raske kasvatatavate algkoolis poole ajaga ja poole, aga ühes teises koolis ja pärast jõuluma sain õpetajaks Raua tänav algulisemis, siin paist paistab raadiomaja kõrvalnuia ja siis mina olin õpetaja, siis ainult ühe talve järgmisel sügisel, mina sain koha kutsekogude keskliidu juriidilise osakonna juhatajaks. Seal olid eesotsas ju kõige kõrgemad juhid, olid sakslased. See oli, võiks öelda ametiühingute liit, aga aga see ei täitnud tegelikult mitte ametiühinguid ülesandeid selles mõttes, nagu meie ametiühinguid tunneme, vaid selle ülesanne oli propageerida, et inimesed rohkem tööks tööd teeksid ja Saksa sõjamasinale aitaksid. Aga juriidilise osakonna juhataja oli selline ülesanne, see sõitis ka maas ringi veel teistes nendes all osakondades ja nii edasi, nii et mul oli võimalik vaba liikumine. Nuia siis oma vanemate kolleegidega rääkisin, et mina tahaks õieti advokaadiõigusi tagasi saada, Maureriga rääkisid ja miks mulle ei anta tagasi siis õigusi ja Maurer ütles mulle siis otsekoheselt välja. Ütles, et see on ST korraldus. Teie isa õigusi tagasi. Mõtlesin, ah soo, noh, hea küll. Ja nii nagu ma enne ütlesin, ma olin noor ja julge mees ja mina läksin siis Tallinna selle kõige kõrgema ESC ülema. Kas tollal oli Sandberge Sanbergeria Sanbergi juurde noor sirge blond noormees? Võttis mind väga sõbralikult ja lahkesti vastu. Tema riiuli peal oli minu kohta kaks kausta, aga juba. Ühe kaustaley lahti, seal oli üks 10 lehte. Ma tean ka, kes seal oli koostanud, selle oli koostanud sõbralik mees, seal olid nähtavasti kõik minu kohta positiivsed andmed sees. Selle kohta ei olnud midagi. Ja siis võttis teise kausta, seal oli ainult üks leht. Ja siis ta ärritus, nii et tema, tema, see blond ja õrn nägu läks punaseks. Ta ütles mulle, et ei ole olnud tihedas koostöös Tartu miilitsaülemaga. Tõusis püsti andis, ulatas mulle käe ja ütles. Ma pean Seefilmunthermark, teil on väga palju julgust, härra Mark, ja viskas mind välja. Ja siis oli nii, et ma läksin siis koju ja kirjutasin jälle kirjalikult oma asjad, kuidas mul suhted olid miilitsaülem, aga, ja ja miilitsaülem tahtis oma miilitsa relvaladu vastu. Liikumisele üle anda.