Eetrisse jõuab viimane osa Heinrich margi mälestusi. Sellest me kuuleme, kuidas Heinrich margist sai Eesti vabariigi viimane peaminister presidendi ülesannetes eksiilis. Nüüd ma lõpuks tuleksin vabariigi valitsuse juurde eksiilis, mida ma pean siiski oma aktiivsuse kõige tähtsamaks osaks. Eesti vabariigi valitsus eksiilis polnud ju mitte tavaline eksiilvalitsus vaid see valitsus teatavasti oli moodustatud Eestis Eesti pinnal ja tulnud eksiili hiljem. Sellepärast oli õige seda nimetada vabariigi valitsuseks eksiilis. Kuigi lihtsuse mõttes on seda nimetatud ka eksiilvalitsuseks. Enne saksa okupatsiooni lõppu ja Nõukogude Liidu vägede uut sissetulekut nimetas 18. septembril 1944 professor Jüri Uluots, kui peaminister vabariigi presidendi üles andis ametisse uue vabariigi valitsuse milles Otto Tief oli peaministri asetäitjaks. Seda valitsust kavatseti nimetadagi lihtsalt Tiefi valitsuseks. See valitsus oli moodustatud kõigi Eesti endiste demokraatlike parteide esindajaist ja seda võiks nimetada õieti seinast seina koalitsiooniks. Nii et siin olgu nimetatud ehk seda, et kui selle 1938. aasta põhiseaduse üle on vaieldud, et kas see oli küllalt demokraatlik siis võib öelda, et selle põhiseaduse järgi oli võimalik autoritaarselt valitseda. Aga see põhiseadus võimaldab ka täielikult demokraatlikku valitsemist. Professorid Jüri uluotsal, kes oli raskesti kantsleri haige, õnnestus pääseda Rootsi samuti ka Johannes Klitsmendil, kes oli Tiefi valitsuses kohtuministriks. Varem olid Rootsis juba August Rei, kes oli välisministriks selles valitsuses ja Rudolf Penno, kes oli vist kaubanduse ja tööstuse ministriks. Vaieldavaks kujunes hiljem Rootsi saabunud Johan Holbergi valitsusliikmeks olek sest ta oli Tallinnas ilmunud valitsuse koosolekule ja teatanud, et temale olevat isikliku elu päästmine tähtsam kui mingi Eesti valitsuse tegemine mispärast olevat otsustanud juba samal päeval lahkuda Eestist. Selle järgi on ta tõusnud püsti ja lahkunud koosolekul. See oli ajal, mil Vene väed olid Tallinna lähistel lähistel juba ja riigi teatajas on ta aga sõjaministrina valitsuse koosseisus. Ja sellepärast on palju selle üle ju vaielnud tema positsiooni pärast. See oli üheks lahkhelide allikaks hiljem. Eestisse jäänud valitsuse liikmed langesid nõukogude ametivõimude kätte ja said rängad vanglakaristused. Ainult põllutööminister Kaarel liidakul õnnestus vale nime all end varjata kuni surmani. Rootsi saabunud peaminister vabariigi valitsuse ülesandeid Jüri Uluots suri juba üheksandal jaanuaril 1945. Kaheksandal jaanuaril 1945 on päev enne uluotsa surma. Koostati akt või vabariigi presidendi asendamise küsimuses. Ja selles aktis kinnitatakse, et põhiseaduse paragrahv 52. järgi asub peaministrina vabariigi presidendi ülesandeid. Peaministri asetäitja. Kui temal on takistusi, siis vabariigi valitsuse kõige vanem liige. Sellele aktile kirjutasid alla Otto Pukk, riigivolikogu esimehena Timoteos Grünthal, riigikohtu esimehe asetäitjana, Johannes kleesmend kohtuministrina ja August Rei vabariigi valitsuse vanima liikmena. Ma nimetan need nimetada ka selle tõttu, et hiljem et lahkelisi erid kujunesid nii suureks, et need ühiselt alla kirjutanud poliitilised tegelased asusid mõnestki küsimusest täiesti erinevale seisukohale. Eelnimetatud aktile ja põhiseaduse paragrahvidele 46 ja 52 toetudes astus August Rei vabariigi valitsuse vanima liikmena kui peaminister vabariigi presidendi üles andis üheksandal jaanuaril 1945 kell 17. See on siis samal päeval, kui Jüri uluots suri. Nii et see kontinuiteet tähendab selle tõttu siis edasi August Reile. August Rei peaministrina vabariigi presidendi ülesandes oli sellel seisukohal, et uue vabariigi valitsuse ametisse nimetamine ei ole vajalik ega ajakohane. Eriti veel sellepärast, et pagulastel Rootsis oli keelatud poliitiline tegevus. Poliitiline tegevus tegelikult aga toimus, nagu ma varem juba nimetasin, Eesti rahvusnõukogus, kuna selle presiidiumi moodustasid vabariigi valitsuse kolm liiget, August Rei, Rudolf Penno ja Johannes Leesment. August Rei teatas, et tema teod sepp riigipeana vaid siis, kui see on riiklikult hädavajalik. Ja see deklaratsioon oli teataval määral üheks põhjuseks, miks need lahkhelid tekkis. August Rei passiivsuse vastu riigipeana kuuldus aeg-ajalt opositsioonilise hääli nii Euroopast kui ka Ameerikast. Mõned poliitikud olid Trei vastu sellepärast, et ta oli Eestis tuntud kui sotsialistliku partei juhtiv poliitik. Siinkohal pean ma küll ütlema, et rei Rootsis vabariigi presidendi ülesannetes ei esinenud kuidagiviisi sotsialistina. Ta ei liitunud isegi välismaal uuesti organiseeritud Eesti sotsialistliku parteiga. Ta oli vanema riigimehena ja riigipeana ülalpool poliitiliste parteide ja voolude omavahelist jõukatsumist mis paguluses üsna ägedaks vahetevahel kujunes. Kuid igatahes kuuldus siit ja sealt nõudmist, et valida vabariigi presidendi asetäitja valimiskogu kokkukutsumise korras. Nagu me teame, et 1938. aasta põhiseaduse järgi oli ette näha nähtud vabariigi presidendi asendamine kahel viisil. Esiteks asendamine peaministri või vabariigi valitsuse vanima liikme poolt. Ja teiseks vabariigi presidendi asetäitja valimine valimiskogu poolt. Kui 14. veebruaril 1951 suri Otto Pukk sest tema ju oleks olnud üks valimiskogu liige ja sama aasta aprillis valiti tema järele Põllumeeste Kogude uueks esimeheks Hans Rebane siis Rebane hakkas kohe nõudma vabariigi presidendi asetäitja valimiseks valimiskogu kokkukutsumist. Kanadas soovis valimiskogu kokkukutsumist Johan Müller ja samasuguseid hääldi kuuldus USAst. Sellel seisukohal oli ka Eesti vabariigi peakonsul saadiku ülesandes Johannes Kaiv Ameerika Ühendriikides ja hiljem ka Eesti rahvuskomitee Ameerika Ühendriikides. Nii et see nõudmine kujunes üsna ulatuslikuks. Ja selle tõttu 1951.-st kuni 1953. aastani alguseni toimusid mitmed läbirääkimised valimiskogu pooldajate ja August Rei poolt uue valitsuse moodustamise pooldajate vahel. Kuid need nõupidamised läbirääkimised tulemusi ei andnud. 1952. aasta suve algul tegi August Rei Johannes Sikarile ettepaneku koostada tema juhtimisel vabariigi valitsus laia koalitsiooni alusel. Tähendab see surve oli siis August Reile nii palju mõjunud, tema otsustas ise siiski koostada uus vabariigi valitsus. Sikar pidas üle poole aasta läbirääkimisi laia koalitsiooni moodustamiseks, kuid need läbirääkimised ka ei andnud tulemusi. Teisel jaanuaril 1953 toimus Stockholmis riigikogu liikmete grupi koosolek, kus peeti vajalikuks valimiskogu kokku kutsuda. Sellel koosolekul teatas ainult Tõnis Kint. Etapp keerib selle otsuse vastu, sest valimiskogu ei olnud võimalik enam täiearvuliselt viieliikmelised kokku kutsuda ja tema arvates vähenenud koosseisus ei ole valimiskogu otsusevõimeline. Nii et ainult Tõnis kinni oli. Sellel seisukohal enamik aga pooldas valimiskogu kokkukutsumist. Neljandal jaanuaril toimusid Edame siis 53. aastal toimusid läbirääkimised Trei Sikari Maureri Grüntali vahel. Maurer ja Grünthal olid ju valimiskogu kokkukutsumise poolt. Sikari esitas kompromissettepaneku, et valimiskogu kokkukutsumine lükatakse edasi pakkus Maurerile peaministri asetäitja ja Grüntalile kohtuministri kohta. Maurer aga keeldus ja ütles, et valimiskogu kutsutakse kokku ka siis, kui selle tulemuseks oleks kaks valitsust ja kompromissi ei saavutatud. Giid. 10. jaanuaril oli Reilja Sikaril nõupidamine riigisekretär Helmut Maandi ka sest riigisekretär peab oma allkirjad andma valitsuse koosseisu määramise dokumendile. Reia Syker nõudsid, et Maandi täidaks riigisekretärina oma kohuseid vabariigi valitsuse pühaliku tõotuse andmise juures. Mida aga Maandi keeldus tegemast. Sest ka maantee oli läinud üle valimiskogu kokkukutsumise pooldajate leeri. Rei andis järgmisel päeval, see on 11. jaanuaril 1953 käskkirja Helmut Maandi vabastamiseks riigisekretäri ametist. Ja 12. jaanuaril 1953 nimetas August Rei uues uueks riigisekretäriks Heinrich marki. Nii et mina tulin Helmut Maandi asemele tiga rahvusnõukogu peasekretäri ja nüüd siis riigisekretäri asemel asendasin Helmut Maandi. Aga meie vahekord Helmut Maandi ka muidu isiklikult oli väga hea. Sellest alates algas minu ametlik kaasasolek vabariigi valitsusega, sest samal päeval nimetas rei peaministrina vabariigi presidendi ülesandeid ametisse Eesti vabariigi valitsuse Oslos Oslos nimelt sellepärast nii nagu ma varem nimetasin, et poliitiline tegevus Rootsis oli pagulastele keelatud. See valitsus oli tuntud palju aastaid Oslo valitsuse nime all. See valitsus nimetati järgmises koosseisus Johannes Sikar, peaministri asetäitja ja siseminister Aleksander Vald varma välisminister ja kohtuministri kohustetäitja Tõnis Kink, põllutööminister ja sõjaministri kohustetäitja Gustav suits, haridusminister ja sotsiaalministri kohustetäitja Mihkel Truu. Sööd majandusminister ja teedeministriks kohustetäitja. Uue valitsuse ametisse nimetamisega vabanesid valitsusest, siis tähendab sellest Tiefi valitsusest Johannes Solberg. Johannes Leesment. Et vältida kahe valitsuse tekkimist, tegi 23. jaanuaril saadik August Torma Inglismaal ettepaneku August Reile ja Alfred Maurerile tulla Londoni nõupidamisele millega rei oli nõus, aga Maurer keeldus ka sellele nõupidamisele minemast. Ja nii toimuski esimesest kuni neljanda märtsini 1953 Saksamaal augus dorfis Detmordi lähedal valimiskogu koosolek. Kokku tulid neli meest. Johan Holberg, Alfred Maurer, Timoteos Grünthal, Johannes Soodla, kes nimetasid end siis valimiskoguks ja see valis Alfred Maurer vabariigi presidendi asetäitjaks, kes omakorda nimetas Johan Holbergi peaministri asetäitjaks ja Helmut Maandi riigisekretäriks. Kuna põhiseadus näeb ette, et valimiskogu peab olema viieliikmeline siis August dorfis kokku tulnud neljameheline kogu, kellest kahel puudusid igasugused volitused ei olnud seadusepärane valimiskogu ja selle tõttu selle otsused on juriidilised tühised. See on minu isiklik arvamine. Ja sellepärast tuleb imestada, et nii silmapaistvad juristid nagu Maurer ja Grünthal selle ebaseadusliku poliitilise mängu lavastasid ja ise selle kaasa tegid. Selle valimiskogu poolt nimetatud presidendi asetäitjal ja valitsusel ei olnud pikka iga ja see oli juba siis ette näha. See Johan Holbergi valitsus ei pidanud ühtegi koosolekut ja suri pikapeale välja. Alfred Maurer suri 20. septembril 1954 tähendab järgmisel aastal juba ja sellega ei olnud võimalik kokku kutsuda enam uut valimiskogu ka mitte vähendatud koosseisus. Seega jäi meie vabariigi presidendi institutsiooni ja valitsusvõimu järjepidevuse kandjaks ainult veel August Rei poolt rakendatud nõndanimetatud vanima valitsuse liikmeliin ja tema poolt Oslos ametisse nimetatud valitsus. Vahepeal toimus ligi 40 aasta jooksul loomulikult terve rida muudatusi valitsuse koosseisus kui ka valitsuse presidendi ülesannete täitlejates. 22. augustil 1960 suri Oslos moodustatud valitsuse peaministri asetäitja Johannes Sikar. Esimesel jaanuaril 1962 nimetas August Rei ametisse uue valitsuse, kus peaministri asetäitjaks oli Aleksander varma. 29. märtsil 1963 suri August Rei ja tema asemele astus siis peaministrina vabariigi presidendi ülesanne teise Aleksander varma kes esi esimesel märtsil 1964 oma käskkirjaga nimetas ametisse uue valitsuse, kus Tõnis Cyntoli peaministri asetäitjaks. Aleksander varma. Peaminister presidendi üles andis. Võttis 1964. aastal Kaarel Robert Pusta järele prantsuse välisministeeriumi poolt aktsepteeritud Eesti esindaja ülesanded Pariisis. Varma samaaegselt peaministrina vabariigi presidendi ülesannete täitmine ja Eesti esindaja olemine Pariisis tekitas vaidlusi ajakirjanduses. Ja see on muidugi üks omapärane ja teataval määral vaieldav olukord. Kuid varma väitis, et ta hoiab need kaks ülesannet lahus ja täitis neid kahte ülesannet. Aleksander varma surma järele asus 29. märtsil 1971 peaministrina vabariigi presidendi ülesannetes Tõnis Kind kes kaheksandal mail 1971 nimetas ametisse uue valitsuse kus senine riigisekretär Heinrich Mark oli peaministri asetäitjaks. Sellest kuupäevast algas minu tegevus valitsus liitmine ja eksiilvalitsuse juhina. 1938. aasta põhiseaduse järgi oli peaminister vabariigi presidendi ülesanded vabariigi presidendi ülesandes ja peaministri asetäitja peaministri üles andis, tähendab seda siis, et peaminister vabariigi presidendist täitis tegelikult presidendi ülesandeid ja peaministri asetäitja täitis tegelikult siis peaministri ülesanne. Veebruaris 1990 teatas Denis Ginte oma käskkirjaga, et ta on tervislikel põhjustel takistatud täitmas peaministrina vabariigi presidendi ülesandeid. Ja vastavalt põhiseaduse sätetele astus peaministri asetäitja Heinrich Mark siis peaministrina vabariigi presidendi ülesandeid. Esimesel märtsil 1990. Ja Mark nimetas uue peaministri asetäitjaks Enno Penno kes esitas uue valitsuse ametisse nimetamiseks 20. juunil 1990. Vabariigi valitsuse eksiilis on tegevust avaldanud väga erineva intensiivsusega. See on olnud tingitud välistest asjaoludest kui ka vabariigi presidendi ülesannete täitja olukorra hinnangust. Kaastöölistest ja temperamendist. August Rei oli nagu varem juba sellest rääkisime ka Eesti rahvusnõukogu esimees ja sel perioodil toimus ka valitsuse tegevus siis tegelikult Eesti rahvusnõukogu nimel ja Eesti rahvusnõu kaudu. Kuna Rootsi välisministeeriumi seisukoht oli, et Eesti vabariigi valitsus võib Rootsis küll eksisteerida kuid mitte tegutseda, see oli see seisukoht, mida välisministeerium ametlikult August Reile edasi andis kohe, nii et see oli välisministeeriumi ametlik seisukoht. Vabariigi valitsuse märgukirjade saatmine toimus aga Kopenhaagenist, sest välisministriks oli August Koern, kelle elukoht oli Kopenhaagenis ja Kopenhaagenis ei tehtud selleks mingit takistust. See olukord näitab, kui rasketes tingimustes tuli õieti Eesti vabariigi valitsused eksiilis töötada. August Rei andis veel kodakondsuse seaduse muutmise seaduse dekreediga vaid ekreedina mille järgi kõigil Eesti vabariigi kodanikele jäi eesti kodakondsus alles ka siis, kui nad astusid mõne teise riigi kodakondsusesse. Ja seda aktsepteeris ju kodumaal. Eesti kongress. Aleksander varma ajal oli valitsuse otsene tegevus võrdlemisi tagasihoidlik, kuna ka varma oli Eesti rahvusnõukogu esimeheks ja nagu varem nimetatud ka Eesti esindajaks Pariisis. Märgukirjad saadeti endiselt Kopenhaagenist, kuna Koern oli edasi välisministriks. Hoopis rahutuma temperamendiga oli Tõnis kind. Eriti suurt poleemikat ja otse ägedaid rünnakuid. Ajakirjanduses tekitasid Tõnis kinti poolt teostatud sõjaväelaste ülendamised milles oli aktiivseks mootoriks sõjaminister Aadi Andresson, kelle Tõnis Kint nimetas ka sõjavägede juhatajaks. 1921. aastal tõmbas välisminister August Koern tervislikel põhjustel tagasi ja uueks välisministriks nimetati Elmar Lipping USA-s. Selle järele võttis Tõnis king ka välispoliitilise initsiatiivi oma kätte. Eriti Euroopas, kus ta oma Euroopa põllumajandusliidu kaudu sai üsna head isiklikud sidemed Euroopa parlamendiliikmetega. Ja see oli õieti Tõnis kindi initsiatiivi, et Eesti küsimus seal üles võeti ja meile esimene soodne deklaratsioon avaldati. Samuti loodi tihedad sidemed Poola eksiilvalitsustega. Poola eksiilvalitsusi oli nimelt kaks, üks oli Londonis ja teine USA-s. Ja samuti mitmesuguste rahvusvaheliste poliitiliste organisatsioonidega. Samuti koostati Tõnis kinti algatusel mitu läkitust eestlastele, kodumaal ja võõrsil. Mina tulin vabariigi presidendi ülesande nende täitjaks ajal, mil kodumaal puhusid juba kõvad vabaduse tuuled. Ja mul tekkisid seis juba peaministri asetäitjana üsna tihedad sidemed vabadusvõitlejate ja nende organisatsioonidega kodumaal. Esimesed, kes minuga ühendust võtsid. Kodumaalt olid Eesti kongressi organiseerijad Vardo Rumessen Illar Hallaste, Trivimi Velliste ja Tunne Kelam. Varsti järgnesid neile Paul-Eerik Rummo, Jüri Adams, Jaan Kross Peet Kask, Kaido Kama, Mart Laar ja rida teisi. Kaitseliidu uuesti organiseerija ja esimene kaitseliidu ülema k-d. Kalle Eller külastas isiklikult Stockholmi ja deklareeris, et kaitseliit allub ainult vabariigi valitsusele eksiilis. Edasi toimuski tihe koostöö kaitseliiduga ja sõjaministri ja minu allkirjadega ülendatud terve rida kaitseliidu juhtivaid isikuid nende ülesannetele vastavatesse sõjaväelises kraadidesse. Need olid enamikus kõik vahvad eesti mehed, kes olid valmis kriitilisel ajal kaitsma ja kindlustama rahva ja riigi julgeolekut. Poliitilistest parteidest võtsid eksiilvalitsusega ühendust esimesena konservatiivne rahvaerakond Sotsiaaldemokraatlik Tööerakond Eesti liberaaldemokraatlik partei Eesti kodanike Keskerakond ja õigusvastaselt represseeritute Rahvuslik Erakond. Eksiilvalitsuse esindajaid oli nõupidamisi Kadriorus ka ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütliga. Ja Stockholmis oli mul isiklikult lühikene jutuajamine ülemnõukogu juhataja Ülo nugisega ja valitsuse tolleaegse esimehe Tiit Vähiga. Eesti kongressiga oli eksiilvalitsusel tihe kontakt kogu aja. Kongressi soovil andis eksiilvalitsus vabariigi presidendi ülesannete täitjat ekreedina kodakondsuse seaduse muutmise seaduse millega Eesti kodakondsus läheb järeltulijaile edasi ka emaliini mööda. Selle põhimõte on nüüd rakendanud ka riigikogu kodakondsuse seaduse täiendamise otsusega. See on ju Lääne-Euroopas juba ammu õieti vastu võetud ja osaks saanud. Lõpuks ma ehk kirjeldaksin natukene minu käiku Eestisse 1992. aasta oktoobri algul, õieti viiendal oktoobril. Uue põhiseaduse valitud riigikogu mis omakorda valis siis juhatuse ja ka vabariigi presidendi ja riigikogu ja vabariigi uue presidendi poolt tuli mulle kutse siis nende esindajana tulla Tallinnasse, et sümboolselt üle anda vabariigi valitsuse eksiilis alles hoitud riiklik järjepidevus ehk riiklik kontinuiteet, nii nagu meie seda välismaal nimetasime. Ja minule anti võimalus siis esineda oma deklaratsiooniga. Riigikogu täiskogu pleenumil. Ja kui ma sisse astusin, riigikogu Stahli tervitas mind, siis riigikogu juhatus Ja kogu riigikogu koosseis austas siis eksiilvalitsust ja ühtlasi nii-öelda minu kaudu püstitõusmisega. Ja kui kui lubatakse, aeg lubab. Ma loeksin ehk ette, see ei olnud mitte väga pikk ka siiski selle deklaratsiooni, mis ma riigikogule ette kandsin. Seda ju refereeriti omal ajal, kuid päris täielikult on seda ära toonud. Rootsis ilmuv ajaleht Teataja. Hea Ma ütlesin seal oma sõnavõtus järgmist. Austatud riigikogu esimees, auväärset riigikogu liikmed, rahvasaadikud manifest kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril 1918. aastal algas nii. Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil köik piirud kahel otsal lausa löövat lõkendama. Ja et kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma. Nüüd on see aeg käes. See manifesti tsitaat sobib ka praegusesse aega ja võtab kokku meie rahva viimase 50 aasta kannatused igatsused, lootused ja kindla veendumuse. Eesti rahva vabadusvõitlus kestis kogu okupatsiooniaja. Eesti mehed ja naised, pojad ja tütred jätkasid vabadust, võitlust igaüks oma võimete ja võimaluste kohaselt. Eesti vabariigi valitsus eksiilis tänab omalt poolt kõiki vabadusvõitlejaid ja avaldab erilist austust neile, kes selles võitluses ohverdasid oma elu. Kui Nõukogude Liidu punavägi okupeeris Eesti ja meie vabariigi president Konstantin Päts arreteeriti ja küüditati Venemaale siis 1938. aasta põhiseaduse järgi läksid vabariigi presidendid ülesanded üle tolleaegsele seaduslikule peaministrile professor Jüri Uluotsale kes asus hoidma riikliku ja põhiseaduslikku kontinuiteet i. Kuigi maa oli okupeeritud. Okupatsioon võib hävitada küll tegeliku iseseisvuse, kuid mitte juriidilist iseseisvust. Jüri Uluots moodustas 18. septembril 1944 vabariigi valitsuse, kelle liikmetest enamik arreteeriti ja hävitati okupatsioonivõimu poolt. Kuid professor uluots ise ja mõni mõned valitsuse liikmed pääsesid Rootsi, kus olid varem juba kaks valitsuse liiget, August Rei, Rudolf Penno. Nii kandus kodumaal ametisse nimetatud vabariigi valitsus võõrsile ja sellepärast ongi olnud selle valitsuse õige nimetus vabariigi valitsus eksiilis. Kuigi seda lihtsuse mõttes on nimetatud lihtsalt eksiilvalitsuseks. Vabariigi valitsusele eksiilis ongi olnud peamiseks ülesandeks ja põhiseaduslikku liiguks kohustuseks hoida alles riiklikku kontinuiteet i või nagu seda nüüd nimetatakse riiklikku järjepidevust. Eesti riik eksisteerib juriidiliselt edasi okupatsioonist hoolimata. See parool saigi eksiilvalitsuse juhtlauseks. Meie olime kohustatud hoidma seda järjepidevust kõigist raskustest hoolimata. Meie hoiame seda järjepidevust nii kaua, kui iseseisvas Eestis on taastatud vabadus ja põhiseaduslik kord. See oli meie tegevuse programmi esimene punkt. Ja see on nüüd toimunud Eesti rahvas, kui kõrgeima riikliku võimu kandja on vastu võtnud rõhuva häälteenamusega uue põhiseaduse. Ja see põhiseadus on rakendatud riigikogu valimisega, vabariigi presidendi valimisega ja peatselt ka põhiseaduslikku vabariigi valitsuse ametisse nimetamisega. Nüüd vabariigi valitsuse eksiilis aeg oma tegevus lõpetada, sest tema tegutses 1938. aasta põhiseaduse alusel. Ja see põhiseadus on nüüd lakanud kehtimast. Vabariigi valitsus eksiilis on veendunud, et riigikogu, vabariigi presidendi ja vabariigi valitsus ehitavad edasi seda vabariiki, mis loodi 1918. aastal. Siis oli värskelt loodud vabariik suurtes raskustes ja suured raskused on vajalikud võita ka nüüd pärast ligi 50 aastast kestust. Kui teie olete lasknud endid valida rahvaesindajateks, siis on selge, et teie kusi ei karda. Lõpuks soovin teile kõigile palju jõudu, visadust ja tarkust raskete probleemide lahendamiseks. Ennekõike soovin teile üksmeelt, sellist üksmeelt, mis valitseb demokraatlikus ühiskonnas, kus eriarvamused resoneeritakse üksmeeleks. Nüüd on eesti rahval taas saatus raske aeg, mil peame kõik ühinema, et üksmeeles üles ehitada ja välja arendada 1920 aasta rahulepingutele tuginev Eesti vabariik. Loogem ühiselt tagatised, et meie ja tulevased põlved võiksid elada vabas ja iseseisvas riigis ühinenud Euroopa rahvaste võrdõiguslike liikmetena. Soovin teie tööle parimad edu ja peab ütlema, et paar tundi hiljem samal päeval riigikogu võttiski vastu ju selle deklaratsiooni kus ta deklareerib, et tema on 1918. aastal vabariigi edasi viia ja edasiarendaja ja see on seesama, see, see on seesama sama vabariigi. Ja järgmisel päeval võttis mind vastu siis Kadrioru lossis värskelt valitud vabariigi president Lennart Meri kellele mina öelda sümboolselt üle andsin siis vabariigi presidendi institutsiooni järjepidevuse. Ja kui te lubate, siis ma loeksin ka selle lühikese kõne ette, mis ma siis vabariigi presidendile pidasin. Austatud Eesti vabariigi president. Kui Nõukogude Liidu punane armee meie maa okupeeris, siis ei olnud võimalik kokku kutsuda riigikogu ei kodumaal ega välismaal. Jäid järele vabariigi presidendi institutsioon ja vabariigi valitsus, Nende kontinuiteet. Meie suutsime alles hoida kogu pika okupatsiooniperioodi jooksul. Sellega oli säilitatud Eesti vabariigi riiklid ja põhiseaduslik kontinuiteet. Vabariigi valitsus, eksiilis, vabariigi diplomaatilised esindused ja eesti organisatsioonid paguluses selgitasid pidevalt Eesti vabariigi juriidilist edasi püsimist. Ja kui aeg tuli siis teie välisministrina kogesite, et enamik demokraate atlike riike tunnustasid meie iseseisvust edasi. Uus tunnustamine ei olnud vajalik, sest neil riikidel oli võimalik kohe uuesti jalule seada Eestiga diplomaatilised suhted. Seetõttu ongi meil nüüd võimalik jätkata vabariigi ülesehitamist, tuginedes 24. veebruaril 1000 918 loodud vabariigile. Ja teie härra Lennart Meri nüüd põhiseaduse kohaselt valitud vabariigi president saate olla riigipeaks ja selle vabariigi esindajaks. Piss loodi manifesti kõigile Eestimaa rahvastele. Vabariigi valitsuse eksiilis esindajana ja peaministrina vabariigi presidendi üles andis teile täna õnne ja edu soovides annan üle sümboolselt selle vabariigi presidendi institutsiooni, mida me oleme hoidnud ligi 52 aastat. Selle kinnituseks teile minu parimad soovid ja palju edu teie töös vabariigi presidendina.