Täna jätkab mälestusi Heinrich Mark Eesti vabariigi viimane peaminister presidendi ülesannetes eksiilis. Edasise mõistmiseks olgu meenutatud, et Tartu vabastamislahingute eel 1941 õnnestus tal tänu Tartu miilitsaülemalt arvet Galvalt saadud liikumislubadele päästa mitmeid tuntud inimesi. Saksa okupatsiooni saabudes ei saanud Heinrich Mark tagasi advokaadiõigusi. Küsimust klaaritakse kõrgeima ülemuse Sandbergeri kabinetis. Noor-Serbia blond noormees Võttis mind väga sõbralikult ja lahkesti vastu. Tema riiuli peal oli minu kohta kaks kausta, aga juba. Ühe kaustaley lahti, seal oli üks 10 lehte. Ma tean ka, kes seal oli koostanud, selle oli koostanud sõbralik mees, seal olid nähtavasti kõik minu kohta positiivsed andmed sees. Selle kohta ta ei öelnud midagi. Ja siis võttis teise kausta, seal oli ainult üks leht. Ja siis ta ärritus, nii et tema tema, see blond ja õrn nägu läks punaseks. Ta ütles mulle, et ei ole olnud tihedas koostöös Tartu miilitsaülemaga. Tõusis püsti, andis, ulatas mulle käe ja ütles see Haabenzeer, Filmundharmark Teil on väga palju julgust, härra Mark ja viskas mind välja. Ja siis oli nii, et ma läksin siis koju ja kirjutasin jälle kirjalikult oma asjad, kuidas mul suhted olid miilitsaülem, aga, ja ja miilitsaülem tahtis oma miilitsa relvaladu vastupanuliikumisele üle anda, mina kirjutasin seletus kirja ja siis päev hiljem ma viisin ära selle, ma ei julgenud muidugi härra juurde enam minna, ma jätsin tema kantseleisse. Kirjutasin juurde jälle, kes on tunnistajad ja üheks tunnistajaks ma kirjutasin just selle Tartumaa kaitseliidu ülema abikaasa, kes teadis, kuidas tema mehe Kalvu nende paberitega päästsin ja nii edasi. Kaks nädalat hiljem tuli mulle kiri Teil advokaadi õigused tagasi antud, võidi advokaadina töötada. Nii et sakslastega sai siiski äkki ta nendele sai tunnistajaid esitada. Nad kuulasid neid üle, nad nad lähenesid ilma eelarvamusteta, nähtavasti NKVD võttis, niiet ükskõik mis sa räägid, aga oma karistuse saad sa igal juhul. Nii et selles mõttes oli, oli siiski siiski nendel suur suur vahe. Ja seal kutsekogude liidus, kus ma olin siis juriidilise osakonna juhataja, eks seal oli üks eestlasest Kes oli kõva suitsumees ja kui ma oma jutu algasin sellega, et mul ei ole kunagi suitsetamine kimbatuses olnud aga seal jagati siis suitseja kutse kogu töölistele teenistujatele ja mina tegin siis oma eestlasest ülemusega kokkulepe, et tema võib minu suitset omale saada. Ta ei saada mind propagandakõnesid pidama, sest meie pidime ka maal ringi käima ja sakslaste heaks propagandakõnesid pidama. Niiet suitsud päästsid mind sellest ülesandest. Ja siis mul tekkis side nendega, kes juba Soome põgenesid. Ja ma olin all üüriseks üüriliseks, siis ühes perekonnas, kus oli kaks gümnaasiumiõpilast. Ja üks neist õpilastest ütles, et tema helistas telefoni pealt ja enne kui ta rääkima sai, ta kuulis telefoni säält, kus öeldi, et nüüd räägib. Tähendab, oli selge, et meie telefoni kuulati pealt. Ja siis ma tegin otsuse, et nüüd on aeg ära minna. Mina aitasin siis ka Tallinnast autusse. Professor orase Jaan Otsa ma mäletan, Nad sõitsid ühe nii väikese autoga, et mina põlvega pidin selle auto uksed kinni lükkama. Ja nad olid kusagil rannas näide-Läänemaal way kusagil olnud kaua aega. Nii et kui mina jõudsin Helsingisse, siis nemad ei olnud sinna veel jõudnud. Nad jõudsid nädal aega hiljem, kuigi mina nende auto ukse siin Tallinnas kinni kinni lükkasin. Randa aitas mind siin siis selline mees, nagu on see Jaan Kross, kirjanik Jaan Kross. Temal olid sidemed Tallina linnaliiklusosakonna juhataja pojaga, nii et meie sõitsime randa Tallinna linna valitsuse liiklusosakonna veoautoga Salmistu randa. Me sõitsime siis õhtul välja ühe väikese saare peale, torm oli nii suur, et laevamees ei julgenud edasi sõita, kes laevamees oli, sellest ma muud ei tea, kui teda nimetati. Must kapten oli tema nimi. Ja, ja siis tema sai minu käest pool siga, mida minu sõbrad olid minu kodutalust kaasa toonud, oli see üleveotasu siia üleveotasu? Ja selle poole siga aitas mulle rongi pealt ära tuua üks minu koolivend, kes oli politseinik siis ja tema jõudis enne rongi peale ja konfiskeeris selle pool siga, enne kui saksa sandarmi jõudis seda ära võtta, sest siis võeti ära kõik sellised asjad, mis tollal salaja too toiduainete toomine linna keela, keelatud Diaalset keel ahjus ja just just ja selle paadiga sõitis kaasa Arvo Horm, kes on aktiivne tegelane Soomes olnud kogu aja ja on kaasas olnud ka meie eksiilvalitsuses. Ja teine mees, kes kaasa sõitis, oli Võrus tööks Treiman ja neljas tuntud mees, oli endine põllumeest, noorte juhte Hermaküla kes suri hiljuti Torontos, Ignast Hermaküla ja, ja siis ka see, see kuulus-kuulus, sürrealistlik luuletaja Ilmar Raag, vabandan, et see oli meie paadimeeskond, mitte paadi meeskond, vaid paadiseltskond, väga hästi valitud seltskonnal ei olnud väga viga, aga häda oli see, et meie paat hakkas lekkima. Ja, ja õnneks Soome piirivalvepaat tuli meile siis vastu ja viis meid Soome randa. Sealt viidi Soome poliitilise politseiautoga, mida kutsutakse musta Mayasesson. Osta värviline rada kadule, kus meid pandi siis poliitilise politsei arestimajja. Aga meil lasti kõik kaasa võtta stamposa sellest singist pani muidugi omale jätnud ja meepurgid ja mis meil kaasas olid, need olid meil kõik selles vangikongis kaasas sees, nii et täita neid ei, konfiskeerin Soome politsei. Ja me olime paar päeva seal rada kadu arestimajas keegi meist välja midagi ei teinud. Ja siis me võtsime kätte ja kirjutasime ühe kirjaminister Aleksander Kaarmale, kes oli Helsingis, siis kirjeldasime, et niisugune olukord on, meie oleme siin siin ja kas ta ei saa midagi meie heaks ette võtta, et me välja pääseme sellest farma ei ole kunagi seda kirja kätte saanud, aga siis hakati meid siiski üle kuulama. Ja, ja siis oli juba Soome armeesse värbamine. See eesti rügemendi moodustamine käis juba. Ja, ja meid lasti siis välja sealt, kui tingimus oli see, et me pidime kaks korda nädalas käima seal rada kadule ennast meeldimas ja soomlased siis oli selle Soome politsei politseiülemaks, oli Antoni, kes oli võrdlemisi saksasõbralik mees suhtus tulijatesse eestlasi võrdlemisi nii pahatahtlikult. Nii et Ma läksin sinna siis meeldima, siis juhatati mind tavaliselt ühte tuppa ja keerati uks, uks ka lukku, veel tükk aega seal olla, enne kui siis tuvad jälle linna minna, aga järgmine kord jälle tagasi tulla. Ja mina olin juba Tallinnas tuttavaks saanud, Tallinnas oli nimelt siis Soome mereväe staabi üks osakond oli Tallinna sakslaste ajal. Ja seal töötas üks mees, kelle nimi oli Joukko, hoian ma selle omaaegse Soome professor Väino voi on maa ja välisminister poeg. Ja mul tekkis temaga juba tutvus siin Tallinnas ja tema oli nii suur eestisõbralik mees. Et sakslased lõpuks nõudsid FC Hoiema tuleb soomlastele ära viia Tallinnast, kuna tema tegevus ei ole siin mitte kooskõlas saksa huvidega. Maa tutvustas siis mind seal oma isale. Ja tema isa rääkis siis minu pärast siseministri ään rotiga. Ei tahtnud sõjaväkke minna ja varma tahtis ka, et mina jääksin Helsingisse. Kuna mul olid teatavad kanalid, siis teada, kuidas saab eesti kontakti pidada. Ja kui siis oli Äänruutsele Antoniga rääkinud ja põhimõtteliselt otsustatud, et mina võin Helsingisse häda, kui ma siis läksin dada kadule. Siis mitteelamuust lukku vaid siis pakuti mulle isegi kohvi, nii hästi võeti mind siis vastu. Nii et politsei oli, oli väga sõnakuulelik ja arvestas oma oma šeff ide seisukohti. Nii ma sain siis jääda jääda Helsingisse ja Helsingis, ma töötasin alul ühes kooperatiivi laos pakki jala kuid hiljem oli minister varma saanud mingisuguseid summasid Stockholmist. Ja summad olid vist isegi isegi Londonist. Nii et tema võttis siis mind õieti oma Palgale, ma sain tema käest väikese ülalpidamise ja, ja seal asutati siis Soome armees oleva Eesti vabatahtlike rügemendi ajaleht malevlane. Nii et mina olin selle malevlase peatoimetaja abi, kuna vormiliselt peatoimetaja pidi olema üks Rootsi kodanik, Salix Heino Parika, kes selle soove kodanlik Soome kodanik oli ja kes oli peatoimetaja, aga tegelikult olin mina Eedis, kes peatoimetaja ülesandeid täitis. Ja, ja siis asutati ka Soome büroo, seal. Ja büroo sai oma toetuse. Soome-Eesti sõprusühingu kaudu ja selle esimeheks ei olnud keegi muu kui Urho Kekkonen. Urho Kekkonen ei olnud siis mitte Soome valitsuses kaasas, tema oli võrdlemisi saksa vaenuline ja mees ja tema oli kogu aeg sellel seisukohal, et Soome peaks tegema separaat rahu. Ja, ja üks mees, kes siis meile kõvasti seal kaasa aitas, see oli Urho Kekkose suur sõber professor Kusta pilguna, kes hiljem sai akadeemikuks. Tema oli selle informatsioonibüroo juhataja. Ja temale allusid siis raadiosaated, seal oli siis ka eestikeelsed raadiosaated. Neid toimetas kirjanik Arvo Mägi, kes on praegu Stockholmis ja koos Eesti büroos, töötas Sis. Eerik Laid oli seal büroo juhataja. Kikosel oli seal üks niisugune neljapäevaklubi, kus tema sõbrad koos käisid õhtut söömas ja saunas käimas ja Eerik Laid oli isegi sinna klubisse kaasa kutsutud, nii et meil oli selles mõttes selle seltskonnaga võrdlemisi lähedane koostöö. Ja selles büroos töötas veel kirjanik Karl Ristikivi. Tema oma ilusa käekirjaga kirjutas neis kartoteegisedeleid. Need meil oli ülevaade, kes eestlasest üldse Soomes oli. Ja malevlase majandusjuhatajaks oli Suurväli Erik Suurväli kes hiljem Rootsist välja saadeti, kui Nõukogude Liidu spioon. Nii et kui meie hiljem Rootsis olime ja Kusta pilguna vahes seal käis meiega temaga kokku saime, siis ta ühele, kes meie selles grupis kaasas ei olnud rääkis, kes me kõik oleme ja mis ülesanded meil Soomes olid. Ja siis pool humoorikalt ütles ja suur väli oli meil siis majandusjuhataja. Vana hõimutegelane ja muidugi sundis vilguna, oskas isegi eesti keelde nii palju Eestis käinud ja ja need oli sõbrad ja vilguna käis siis ka sakslaste ajal Eestis ja tuli tagasi sealt ja ütles, et sakslased on väga kurjad meie peale. Ja eriti selle väikese nädalalehe malevlase peale. Sakslased on öelnud, et see on ju täiesti saksa vaenulik nädalaleht, mis te seal lasete välja anda? Jaa, pilguna ütlesin, mina ütlesin, et ei, et seal on, tuuakse ära seda arva, Soome lehed kirjutavad. Jaajaa Agatsioon Me kõik kokku korjatud, mis Soome lehed nädala jooksul saksa vaenulist kirjutada. Aga see leht ilmus edasi kuni lõpuni, seal. Nuia ja meil meil oli, siis. Ma võin selle looga nüüd ära rääkida, kuid osa inimesi elab veel, seesama. Cowboy on mage, siis saks nõudel. Tallinnast Helsingi tagasi saadeti. Selle ülesandeks oli Helsingis korraldada Soome mereväe staabisidet selle Tallinna osakonnaga. Neil käis iga päev Kuriir, post siia. Tema oli see, kes halvas seda postikotti, tal oli üks abiline, allohvitser, kes selle nii-öelda oma võtmega kinni keeras, aga see jokovoyon maa oli, vastutab kõige selle eest. Ja sellesse Soome mereväepostikotis käis ka meie s i t Eesti vastupanuliikumisega. Ja seal juhtus siis üks selline asi. Joukko voi on maa, oli puhkusel, suvel. Tuli puhkuselt tagasi, otsis mind üles ja ütles, et nüüd ma räägin sulle sellise asja. Mida mina kui Soome ohvitser olen ausõnaga kinnitanud, et ma seda kellelegi ei tohi rääkida. Ütles, et mina olin puhkusel ja see allohvitser, kes siis poti postikoti luku kinni keerab. See oli haigeks jäänud. Ja oli üks kolmas mees, kes midagi ei teadnud. Meie nendest kontaktidest tuleb Tallinnast postikott ja seal on kaks ümbriku, ühe peal seisab. Raba. See oli minu varjunimi ja teisipäeval on number 100 soli varma varjunimi. Ja see mees oli öelnud, ta ei osanud sellega muud teha, kui andis selle oma ülemuse kätte ja selleks sõjaväeluureülema kätte, siis kaks kirja. Ja nüüd soomlaste suhtumist iseloomustab ju see meisse. Kaks nädalat hiljem need kaks kirja oli pistetud farma postkasti. Avamata, nii nagu ei oleks neid üldse lahti tehtud, muidugi olid need lahtide kopeerida. Ja siis läks veel kaks nädalat mööda, siis tuli isiklikult sõjaväeluureülem, kui ma ei eksi, oli valdiin, tema nimi tuli varma juurde ja ei rääkinud nendest kirjadest midagi ja ütles, et meil on sellised andmed, et teil on kontakt Eestiga ja teie saate sealt informatsiooni, mis ka meid huvitab. Koostööd. Teie päralt on kiirpaat. Raadiosaatejaam. Aga meil on üks tingimus, et me saame selle koodi šifri. Nii-nii oli siis soome luurekoostöö meiega ja meie koostöö nendega kuigi siis sakslased olid soomes sees ja nad olid sõja sõjavennad nii-öelda soomlastega. Loomulikult võtsite pakkumise vastu loomulikult. Me võtsime pakkumise vastu. Ja siis ja siis koostöö ju ka selle tsel Laariusega, kes oli saksa luurebüroo juhataja seal Helsingis? Tõele vastab või mitte, agad tagantjärgi ju räägitakse. Sellaariuvus ise oli tegelikult inglise luureteenistuses. Kas see tõsi on või mitte, seda ei tea, aga igatahes sellaarius koolitas välja terve rea Eesti noormehi, kes saadeti raadiosaatejaamadega Eestist. Kuna oli ju siis teada võtta nii-öelda, et saksa tõmbub tagasi ja eesti langeb uuesti Nõukogude Liidu okupatsiooni alla. Kas nende hulgas oli leot algre? Nende hulgas oli leo, Talgvee Hellat ja mõned teised veel, need kukkusid kõik Sindivist sisse. Kuigi ma ei tea, Hellat vist elastikaega siiski. Ja siis nüüd, mis minuga isiklikult suhtes see oli? Siis tuli uus poliitilise politsei ülemisele Anthony asemele. Kooliõetütremees. Mul ei tule kahjuks Danieli praegu meelde hellowoolia hella vooli õetütremees, kuigi vooli ise vist oli vangis sel ajal. Hella vooli Joe kohta ütles seesama tema tütremees minule. Et kui hella pooli jõgi oleks olnud mees siis oleks ta maha lastud, tema varjas oma kodus vene langelandi valm, eestlased? Jah. Aga see ei takistanud muidugi tema tütre mehele neid ülesandeid täita, aga see tütremees pidas mind siis tänaval kinni. Tundis mind. Ja ütles, et kirjutage üles minu kodune telefon. Minu mehed võivad teid arreteerida ka, ilma, et ma seda teaksin, aga siis paluge kohe, et nad minule helistaksid. Kui see ei ole mitte töö ajal, siis võivad nad helistada mulle koju. Nii oli siiski Soome politsei niivõrd sõbralik nii-öelda meie ka sellele vastupanuliikumisele. Ja see ei ole mitte võimatu, oli sel ajal juba ütleme nii. Juhtivad Soome politsei ja ütleme, sõjaväeluuremehed need juba arvestasid seda. Tahad rahu, võimalust, mida nad lõpuks luga venelastega tegid sõja võimalikku käiku ja ja, ja nii nagu ma ütlesin, üks selle propageerijaid oli ju see Urho Kekkonen. Ja ja siis Urho Kekkose k. Urho Kekkose tegin mina visiidi enne kui ma Rootsit tulin sest selle Eesti büroo juhataja, nagu ma nimetasin, oli Eerik Laid. Eerik Lai tuli aga salaja. Eestisse ei tulnud enam Soome tagasi, vaid tuli siis kohe Rootsi. Ja kuna mina töötasin selle malevlase juures, siis ma pidasin oma kohuseks dekusele teha siis lahkumise viisiidi ja tänada. Sest nagu öeldud, tema kaudu tulid ju rahad meile büroole ülespidamiseks ja siis oli juba separaat rahu tehtud ja oli teada, et Urho Kekkonen tuleb uude valitsusse kohtuministriks. Ta oli väga informeeritud üldiselt ju meie asjadest, kuna ta oli ju Soome-Eesti sõprusühingu esimees. Suhtus meisse väga-väga sõbralikult ja ka meie vastupanuliikumise. Aga ta oli väga huvitatud siiski, kuidas meil oli see esimese okupatsiooni ajal ja venelaste suhtumine kõigesse meisse. Nii et minu lahkumise visiit kestis vist umbes üks tund aega. Ja tema ütles selle doktriini, mida ta lõpuks oma surmani pidas. Ta ütles, et meie seisuga soomlaste seisukoht on see, et meie peame kokkulepet Nõukogude Liiduga sajaprotsendiliselt. Loodame, et venelased ka seda teavad. Ja mina ütlesin selle peale, et seda lootsid ka meie poliitika ja riigimehed, aga venelased ei pidanud oma lubadusi. Kekkoneni istus minu üle laua minu vastas ja mul on see, sest meelest laiutas käsi ja ütles, aga mis jääb meil muud üle? Proovisime ma ütlesin, et ma lähen ära rootsi soovisime siis kõiki vastastikku palju õnne ja head kordaminekud ja nii edasi. Aga see oli see tema doktriin, mida ta pidas ju kogu aja. Soomlased on ju talle palju veetnud, mõned ja kes temaga opositsioonis olid ja nii edasi. Aga ma arvan, et see on siiski suurel määral Urho Kekkose teene. Soome jäi siiski iseseisvaks. Teie poolt jutustetu toimus siis 44. aasta sügisel. 44. aasta sügisel, septembris, arvatavasti? Jah, see oli see septembri septembris ja ja mina tulin, mina tulin Rootsi sealt lennukiga. Varmal oli siiski sidemed Rootsi saatkonnaga, nii et Parma kirjutas mulle seal välja Eesti välispassi. Ja Rootsi saatkond lõi sellesse sisse viisa, et mina sõitsin rootsi viisaga, aga, aga lennuväljal juhtus minuga veel üks imelik viperus. Kuna minu nimi on Heinrich. Ja siis oli juba nii, et siis oli Soome sõjavägi juba lahingutes sakslasega, kes oli Põhja-Soomes, ei tahtnud sealt välja minna. Sakslased olid siis juba soomlastele vaenlasteks, Lapimaal ja Lapimaal ja, ja siis mina, mina kõik oma pakid ja oma asjad saatsin neile Rootsi saatkonna kaudu. Nii et mina läksin lennuväljale ja mul ei olnud muud, kui üks vihmavari oli käes. Ja passikontroll muidugi vaatas, mis mees see on, Heinrich seda väga tihti ära vahetatud, minul Heinrichi peetud perekonnanimeks. Kurk on ju läänemaailmas väga tihti eesnimi. Korraga hüütakse mind Heinrich, härra Heinrich. Mind otsiti läbi, siis seal pidasid mind sakslasega seal. Aga mul ei olnud muidugi midagi, natukene Rootsi raha oli ja nii et ma sain ilusti läbi, sellest ei tulnud midagi, aga et see ettevaatus oli põhjendatud just just just, sest nad pidasid Henrysics ja arvasid, et see on saksa päritolumisse, on saksa nimi täitsa kirjutatakse Tseehaaga lõpuks ja, ja niiviisi. Nojah, see on õieti kõik, mis ma oma soomeperioodist praegu nagu mehe, nagu meelde tuleb. Ja taas meie ju rootsis, nägime nagu ma ka ütlesin, tihti ju professor vilkonnad ja saime siis temaga kokku. Ja meie siis tegime talle nagu etteheiteid, siis anti ju Soomes anti välja eestlasi ja politsei ajas neid ja seal ja ja, ja vilguna siis ütle seda, kas saage meist aru, kui me pidime oma presidendi vangi panema karistama kohtulikult karistama? Mis siis välismaalastega, kes, kes, kes seal olid osalt saab sellest muidugi muidugi aru. Ja siis soomlased hiljem lõpetasid pagulasega pagulastega läbikäimisel lõpetasid ju isegi nende üliõpilaste vahelised üleps, organisatsioonide vahelised sõprus lepingud ja sõprussidemed. Ja see oli ju Urho Kekkose korraldus õieti. Ja Gustav vilguna, siis oli ta haridusminister, üks lühikest aega ta sõitis Stockholmist läbi, helistas minule ja me saime kokku. Kuidas siis otsekohe, et vaata, meie, peame teiega sidemeid lõpetama. Sest venelased, teil on nii luureatakk, nemad saavad kõik teada, mis meie teeme seal seisis ühe konkreetse näite, neil oli üks välisminister sotsiaaldemokraatlikust parteist, kelle nimi oli Leskinen. Leskinen oli Moskvas käinud kõvasti viina võtnud. Venelased purju jootnud ja ise ka vist purjus olnud. Suur väljalangemine ja suur sõprus. Kuu aega hiljem või midagi nii. Leskinen sõitis Ameerikasse. Ja rääkis Ameerika välisministrile neid ära, mis nad purjuspäi Moskvas rääkisid. Ja vilguna ütles, et paar päeva hiljem oli Moskval täpselt teada, mis Leskinen Washingtonis rääkis. Ja ütles, et meie meie julgedee ja enam kontakti pidada. Nii et selles mõttes oli tema aus mees ütles kohe ära. Venelaste pärast me ei julge seda teha. Ja mõned kui Šveitsis siis ette, miks vilguna ja need venelastega neil oli ju seal tehnile mingisugune sõprusühing ja ta käis ju Eestis ja ja Kekkonen käis ju okupatsiooni ajal Eestis ja ja pilguna ütles siis oma vabanduseks seda ütles jah, aga kui meie neid suhteid ei arendaks Nõukogude Liiduga, siis arendaksid seda meie kommunistid ja kas see parem oleks siis. Nii, et see oli nendel nagu oma oma kaitsevahend? Kommunistide aus ju peab ka seda ütlema, et venelased valmistasid ju ette Cupi Soomes siiski riigi pöördriigipööret ja siis, kui oli see Leino siseminister, kommunist. Selle kohta ma ehk räägiks veel enne, kui me Soomest ära läks, me selle endise saatkonna atašee Kaalepiga meie läksime siis politsei politseiülema juurde, enne kui ma ära sõitsin. Soomest. Kantselei preilid ütles, et temal on nii palju tegemist ja ta ei võta kedagi vastu ja palusime siis, et nad ütleksid meie nime sellele politsei politseiülemale. See kutsus meid kohe siis sisse. Ja mina ütlesin, et meie tulime nüüd tülitama, sellepärast et meie soov on, et poliitilise politsei ära hävitaks eestlaste kartoteegi seisatuks, mitte venelaste kätte. Ta ütles nii humoorikalt. Te räägite Soome poliitilise politseiülem, aga ma ütlesin, et aga tema juurde me just tulime selle jutuga. Ta ütles nii kaua, kui mina siin istun, ei juhtu teiega telgiga midagi. Kaks nädalat hiljem oli see mees lennanud selle koha pealt. Aga see kartoteegi olevat siis siiski alles ja see on kuulutatud vist, ma ei tea, kas 30-ks või 40-ks aastaks salajaseks, nüüd peseb sellele muidugi juurde juba. Nii et see on, see on väike vahemärkus, roomlased aitasid ju kõigil nendel, kes ei tulnud sellest Eesti. Kuulge, meil siis tuli ju suurem osa ju eestisse, sakslased võtsid neid ju väga halvasti vastu ainult saksa vormi ja nii edasi. Paljud said neist surma Tartu all. Osa ei tulnud tagasi, Kessel tsivilistid ana olid, roomlased ju aitasid neid rongidega viidi ju Raumasse ja kvoodi üle. Ja see, kes kogu seda asja korraldas, see elab praegu veel seal, Mallorca saarel peab restorani, seal ei julgenud Soome tagasi tulla ja praegu ta vist ei taha lihtsalt tulla, tahan ennast Mallorcal sisse seadnud, nii hästi, käis korra korra Stockholmis, otsis meid üles ja. Nii nii. Selles mõttes mina soomlaste kohta ütlen siiski seda, et kui sa soomlasega said sõbraks, siis nemad pidasid seda sõprust. Nad olid täitsa aumehed selles mõttes. Iga iga teise rahvuse kohta ma ei taha otse rahvusnimetada ei saa iga kord öldamit. Nojah, ja nüüd ma olen siis jõudnud juba juba Rootsi Ja see oli siis nagu öeldud, septembris 1094, kui ma jõudsin Sto kolmi Pärast olevast peatust Arvo Hormi korteris asusin ma Stockholmi lähedal olevasse kümmelnesi pagulaslaagrisse. Ja varsti ma kohtusin siis Eesti komitee esimest esimeest Rudolf Bennot kes tegi mulle ettepaneku, et ma võtaksin oma peale eesti koolide organiseerimise Rootsis. Sõbrad ütlesid mulle, et see on väga raske ülesanne, sellepärast et rootslased ja Rootsi riik ei tunnelis sellist asja. Mingisugusest võõrrahvuse koolid siin võivad tekkida. Ma käisin paar korda siis koolide peavalitsuse peadirektori juures ja see oli imekombel meile väga vastutulelik ja sõbralik mees. Kolm tal oli selle nimi veel. Ja siis oli juba, laagrites olid juba eesti koolid tekkinud, sest lapsed olid seal ja õpetajad olid ja laagrites tekkisid lihtsalt eesti koolid. Ja siis pandi ametisse välismaalastega Rootsi koolide inspektor doktori Helge Haagi. Ja mina käisin siis selle juures ja ütlesin, et ma olen kaks korda rääkinud koolide peavalitsuse peadirektoriga ja see on väga selle poolt, et Eesti koolid oleksid. Ja helge haage ütles ja tema on ka selle peadirektoriga rääkinud ja see suhtub teisse väga hästi. Nii et temal oli siis see informatsioon edasi antud. Ja siis mind määratigi selle doktor haage assistendiks, nii et mina käisin doktor haagiga kõik need laagrikoolid läbi, sest et. Haage ei osanud muidugi mitte eesti keelt. Aga ta oskas siiski saksa keelt, oli üks, üks väheseid, kes saksa keelt oskas. Ja mina olin siis osalt nagu tõlgiks tal tal kaasas. Ja me käisime kõik need eesti koolid läbi, nii et mina sain juba esimesel aastal ülevaade Eestile. Laagreid oli ju väga palju mitmel pool roosidest. Ja seal tuleb mul jällegi meelde üks niisugune lõbus lugu. Millegipärast oli doktor haagel selline informatsioon, et eestlased ja lätlased ei saa läbi teineteisega nii nagu tihti on naabritega. Ja me sõitsime siis ühe saare peale, seal visingse saar, seon. Peeneri järve sees on üks suur saar, seal oli lätilaager ja eestilaager. Sõitsime paadiga üle ja HG ütles mulle paadis, et võib-olla on parem metsa, Lätti laagrisse ei tule. Võib-olla need panevad pahaks, et üks eestlane tuleb nagu revideerima nende laagrit. Aga seal oli selline olukord, paadisilla juures oli kohe lätti laager, Eesti laager oli kusagil kuus kilomeetrit eemal. Mul ei olnud mingit võimalust siis eemale jääda ära ja ma läheksin kalleti laagrisse. Ja seal läti lahendis oli kaks lätlast, kes olid vist kah Valgas elanud ja üks oli kirjanik, kogun, need, oskasid eesti keelt. Meie saime lätlastega suurteks sõpradeks ja nii nagu lätlased on. Lätlased kinkisid kohe ühe paari rahvamustris kindaid sageli ja teise paari minule. Haagi oli väga imistamatest saatega lätlastega hästi läbi. Ja hoopis hullem lugu tuli meil Eesti laagris, seal olid just need poisid, kes olid olnud Soomes eesti rügemendis. Ja seal ehitati vist mingid Lõuna ja taheti neid sauna ei taha panna ja poisid ei tahtnud linna ehitustöölisega, meie pole siia tööle tulnud. Meie oleme tulnud siia veel, et väljaõpet saada ja Eestit kord vabastama minna, neil oli selline mentaliteet. Ja meil oli haagiga suur õiendamine nendega, et nemad siiski lojaalsed võtaksid, kuna nad on Rootsi pinnal ja ja peavad siis lootsi Rootsi seadustele ja kommetele ja kõigele sellele alistuma, nii et nii et meil raskused tekkisid just eesti laagris, mitte läti laagris. Ja HG väga hea mulje meie õpetajatest, kuna meil oli ju Saksa okupatsioon enne olnud ja meie õpetajad peaaegu kõik rääkisid saksa keelt. Ta ütles, et Rootsi algkoolis ei ole ühtegi, õpetati saksa keelt, näiteks oskaks nii, et ta tegi kohe koolide peavalitsuse ettepaneku Eesti õpetajaid teha erikursus ja võtta need rootsikoolidesse õpetajad eks selles mõttes ta suhtus väga-väga positiivselt meie meie siis õpetajatesse. Aga tema oli üks niisugune tüüpiline rootslane. Eesti koolide eesmärk on ainult see, et õpilased õpiksid minimaalselt rootsi keelde, et nad saaksid kiiresti üle minna roosikoolidesse. Ei mingeid eesti kooli. No aga meil oli terve hulk tulnud sinna noori, kellel oli gümnaasiumi gümnaasium pooleli. Ja lõpuks ta sai siiski sellest aru, mõtlesin, et detavad gümnaasiumi lõpetada, neil on, neil on paar gümnaasiumi viimast klassi lõpetamata nad ei saa ju seda niivõrd rootsi keelt kätte, et nad saaksid nüüd siis rootsi gümnaasiumit lõpetada. Ja sellega ta siis nõustus. Siis tehti ju Sigtuna, see eesti gümnaasium.