Algab Johannes Brahmsi 180.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja neljas saade orkestriga koorimuusikast. Sarja autor on Maia Lilje. Monumentaalsust väljenduslaadis monumentaalsust esitus koosseisudes oli 19. sajandi heliloojatele otse aja nõue ja oli vähe neid, kes sellele vastamata jätsid. Nimetagem siinkohal selliseid sümfoonilise teoste loojaid nagu Menderson ja Suumann või Bellivuselist. Nende loomingu hulgas oli nii traditsiooniliste liturgiliste tekstidega žanre kantaadid, missad, reetiumid, oratooriumid kui ka teoseid, milles traditsioonilised žanrimääratlused tasid oma selged piirjooned. Näiteks programmilised sümfooniad, mis sõnaga seotult sisaldasid kantaadile lähedasi osi solistide ja kooriga. See arengutee kulmineerus 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses näiteks Gustav Mahleri vokaaliga seotud sümfooniates šansid kuller Fosümfoonias, Schönbergi oratooriumis, kurelaulud vokaalmuusika, vormilises ja sisulises uuenemisprotsessis on Pramsid. Oma osa. Ehkita jäi siingi tasakaalustatud klassikaliste vormi ideaalide põlistajaks. Johannes Brahms pälvis laiema tähelepanu oma monumentaal sõima teose Saksa reekviem iga, mille lõplikku versiooni esiettekanne toimus 1869. aasta veebruaris Ladzigis. Peatselt järgnesid teose ettekanded paljudes Saksamaa linnades ja seejärel Euroopa suuremates muusikakeskustes Londonis, Pariisis, Peterburis, mis tema nime rahvusvaheliselt tuntuks tegi. Kõikjal tegutsevad lauluühingud mees- ja naiskoorid, kelle ees paljud tollased heliloojad ka dirigentidena seisid, jänunesid uue repertuaari järele ja oli otse loomulik, et suurvormide kõrval komponeerisid nad hulgaliselt väiksemaid nõudmisi esitanud kooriteoseid. Nii saatega kui A capella. Gabraams tegutses koorijuhina neis linnades, kus ta oma nooruse rännuaastatel peatus Hamburgis Düsseldorfis det murdis ning lõpuks juba tunnustatud heliloojana Viinis. Sealse lauluakadeemia koormeistrimuusikasse Rate ühingu dirigendina ja ka tema loomingus on koorimuusikal oluline koht. Erilise kaalu omandavad nende hulgas seitse suuremat teost koos orkestriga mis valmisid ajavahemikul 1000 868881. Nimetagem nad siinkohal Saksa reekviem autori enese poolt kokku seatud piibli ja psalmi tekstidega. Siis kolm Johann Wolfgang Goethe tekstile loodud kantaat Rinaldo tenori ja meeskooriga aldi, rapsoodia meeskooriga ja Partside laul. Öelderlini sõnadega saatuse laul, milles fragment kõlab ka meie saate algusmuusikana. Kaht viimast ühendab Brahmsi armastus antiikainestiku vastu. Siis Henderliku pidulikkusega kõlab triumfi laul, mille tekst on Johannese ilmutusraamatust ning lõbuks Schilleri kaunile tekstile komponeeritud niini 50 üheselt Veneetsias surnud hea sõbra, suurepärase maalikunstniku Ancerm Fourier Bachi mälestuseks. Teos, mis meenutab ka reekviemi kaunimaid lüürilisi lehekülgi. Neid on erineva pikkuse ja väljenduslaadiga teosed, mis samas kannavad Brahmsi loomingu tüüpilisi tunnusjooni. Ja kõigis neis kõneleb ta luuletajate sõnadele toetudes, mida hoolikalt otsinud on. Inimeksistentsi põhiküsimustest. Tekstide valikus on heliloojale olnud oluline nende klassikaline vorm ja romantiline tundeda. Tänases saates peatume neist kolmel kantaadil Rinaldo, Aidi rapsoodial ja Saksa reekviemi. Väga romantiline verbramsi enesetormi ja tungi aastatesse viib kantaat Rinaldo tenorile, meeskoorile ja orkestrile. On loodud Göte samanimelisele teosele, mille lähteallikaks oli omakorda renessanss kirjanduse suure meistri torkvaato Tasson, ristisõda aega, Epus vabastatud Jeruusalemm. Meenutagem, et samas süzee oli köitnud juba baroki heliloojate lüli ja Hendeli aga hiljem kakk Lucia Haydni tähele pannud. Huvitav on asjaolu, et köök oli oma luuleteose kirjutanud 1811. aastal vaimaris saksikotta printsi Friedrichi tellimusel ja just stsenaarimina lavateose tarbeks, mille muusika kirjutas tollal ooperiheliloojana üsna tuntud Peeter fon Winter. On üllatav, et ka köök ise nimetas oma luuleteost kantaadiks selle muusikalist arenguloogikat järgides retsitatiive aarjalike monolooge ja solisti koori dramaatilisi dialooge vormides. Ja Göte tekst, mida Brahms oma teose alusmaterjalina kasutas, mängis talle juba iseenesest kätte. Muusikalise dramaturgia. Rinaldo esiettekanne toimus 1869. aasta aprillis. Liini akadeemilise lauluühingu saalis vaid kaks kuud pärast reekviemi tervikversiooni ülimenukat esiettekannet Leipzigis. 300 liitlase koori ja õukonnaorkestri ees tõusis pulti autor. Tenori partiid laulis Gustav Valter. Ehkki praam ise jäi ettekandega rahule, ei kordunud siin reekviemi menu ja see asjaolu sai määravaks ka teose edasises lava saatuses. Mitmed Brahmsi uurijad hindavad helilooja ainulaadset ooperieksperimenti kui rariteeti kui kurioosumit mis edasiseks loominguks selles žanris siiski vilja ei kandnud. Aga on huvitav teada, et Brahms ooperiideed endas tollal veel jätkuvalt kandis ja seda kinnitavad read, kasvõi tema kahes kirjas muusikakirjanik Adolf Schubringile. Prams kirjutab. Armas sõber. Loo mul ometi üks pri tekst, kulutan nii palju aega ja seda rõhutab praam teiseski kirjas. Kulutan nii palju aega sobimatut läbi vaadates ega jõua ometi nii kaugele, et üks stsenaarium valmis teha. Pramsoli alustanud kantaati sooviga osaleda Aacheni lauluühingu poolt kuulutatud konkursil, mille eesmärk oli rikastada meeskoori repertuaari kuni lõpunumbrini oli partituur 1863.-ks aastaks valmis kuid väljakuulutatud tähtaeg oli möödas. Teos valmis lõplikult alles 1868. aastal ja siis juba Viini lauluakadeemia innustusel. Helilooja jätab kõrvale sündmuste, kogu arenguloo, Palestiinasse ja Jeruusalemma viiva ristiretk enese keskendudes nimitegelase siseheitlustele ja konfliktile ristirüütlitest kaasvõitlejatega. Et rüütleid nende sõjateel Jeruusalemma eksitada, on paganliku kuninga argante armastatu armida kavalat sõjaplaani kasutades meelitanud vapra sõdalase Rinaldo oma muinasjutuliselt saarel asuvas illusoorses võlurid. Armida võrgutavaisse köidikuisse sattunud kangelane on oma missioonist seatud kohustused unustanud väesalga hüljanud, mida nüüd teda leidnud kaaslased talle tungivalt meelde tuletavad. Kantaat on üles ehitatud sisse Ta laiaulatusliku lõpukuuriga raamitud viiele stseenile Rinaldo siseheitlusi edasi andvatel retsitatiividele ja Arioosse, Talle monoloogidele ning tema dramaatilistele dialoogidele võitluskaaslastega, kelle reageeringute tundeskaala on väga lai hukkamõistmisest kaastundeni, noore kangelase võitlusindu õhutavate šiiet, et tema kohustusi meenutavate rangete nõudmiste ja lõpux ühisel võitlusteel taasliitunud rüütlite rõõmuhõisete geni. Brahmsi muusikas on siin enam kui kusagil mujal nooruslikku hoogu kõla, maalilisi efekte, näiteks seal, kus Rinaldo teemant mõõgalt vastu peegeldavat pilti endast näeb, mis tema moraalset allakäiku näitab või seal, kus mahajäetud armida oma võlusaare hävitab stseenides, mille loomisel pidi praam endalt koguni küsima, kas need teda mittetriviaalset programm muusika libedale teele ei vii. Siin on ka tollal nii tüüpilist saksa rahvusliku vaimu kandva kooristiili paatost on muusikas kuulda kokkupuuteid Beethovenit Fideerijo Carl Maria von Weberi nõidkütti ja vaagneritan Hoizeri ning Lendava hollandlase ka, mida Prams muide tollal kõrgelt hindas. Me võime aimata enam küll oletada, missugune võinuks olla Brahmsi hilisem ooperis stiil. Aga helilooja jättiski meile vaid oletused, oli see kartus leida võrdlemist suure paagneriga või lihtsalt hirm isikliku läbikukkumise ees. Me kuuleme nelja katkendid Johannes Brahmsi kantaadis Rinaldo tenorile, meeskoorile ja orkestrile. Avakooris kutsuvad rüütlid teda sõjateed jätkama randa ja pargastele. Ehkki tuul pole soodne, tiivustab teadmine oma võitlusvaimust tugevusest. Rinaldo on veel armurõõmude mälestuste kütkes paradiisliku õnne illusoorses maailmas, mida ta jätta isa paradiisi kuldseid päevi tagasi igatsed laulata. Nüüd katkenud stseenist, kus Rinaldo ja võitluskaaslaste heitlused jõuavad kulminatsiooni. Õnne haistumas välgust kui deemonist tabatud paleed kiirelt kadumas nähes ei suudeta end lummusest lahti. Kantaat lõppeb rõõmu joobastusega, sest ees terendab võik Jeruusalemmas. See lõpukoor viitab uhketele koorist seenidele hinderlikus vaimus, nagu seda kuuleme ka Brahmsi ühest säravamast kontrapunkti tehnilises mõttes kõige Virtoosmas teoses triumfi laul aastast 1872, mille ta pühendas keiser Wilhelm esimesele sõjas Prantsusmaaga saavutatud võidu. Autobiograafiline väga subjektiivne teos on Rinaldo järel loodud rapsoodia aldi häälele, meeskoorile ja orkestrile oopus 53. See on intiimne, sissepoole pööratud pihkimuslik teos, jumalike helide igatsus, mis südame palub haigisteks. Teos on suureks kontrastiks nii ooperlikult üle voolavalerinaldule kui klarašuumanile suve kingituseks mõeldud muretuid armastuslauludele valssidele uppus 52 mille traagiliseks järelmänguks helilooja neutrap soodiat nukra irooniaga nimetas või pruudilauluks. Kui ta sai klaaralt teate Schumanni de kolmanda tütre Juulia kihlumisest ühe Itaalia graafiga. Eneselegi ootamatult pidi ta klaarale tunnistama, kui sügavalt ta kaunisse juulisse oli mõnedel viimaste aastate ühistel suvekuudel Baden-Baden-is kiindunud. Ja see oli üks neid pettumusi, mis oli seotud tema enese õnne ootustega. Nende päevade kirjadest võib lugeda vihjeid tema hingeseisundile. Ma ei pea teile ütlema, et seesmiselt ei naerama kunagi. Ja teisal elu röövib mõnelt enam kui suurt kolmevärssi Göte Hartsi reisist talvel appi võttes samastas helilooja, ent noorukiga, kes ära tõugatuna metsikus paslikus rada otsib. Pärast partituuriga tutvumist kirjutab Clara Schumanni oma päevikus. See vapustas mind nii väga kui juba pikka aega, mitte ükski teine elamus. Ma ei või teost teisiti mõista, kui tema enese hingevalu väljendust oleks ta iial väljendanud seda sõnades. Rhapsody esiettekanne toimus pool aastat pärast Juulia laulatust Hiinas 1870. aasta märtsis ja soleeris üks tolle aja nimekamaid lauljatari polindier tuugarssija, kellega oli tutvunud just Baden paadenis. Juuli elutee ja õnn jäi lühikeseks. Ta suri kaks aastat hiljem vaid 25 aastasena tuberkuloosi. Götelt laenatud kolme pärsilises luule katkes, nägi praam sparokantaadile lähedaste struktuuri sissejuhatava retsitatiivi aaria Bukooriga, mis ideaalselt vastas tema enese vormikujutusele ka teose enesega, selle kompaks, väljenduse ja raskemeelse iluga jäide lõpuks enese sõnul väga rahule. Brahmsi muusikale järgnedes võtame kaasa read Göte Hartsi talvereisist August Sanga tõlkes. Ent kuidas on kõrvalteel käijal padriku kaob tema rada ning tema taga sulguvad põõsad. Rohi ajab end uuesti sirgu, teadmatusse ta kaob. Ahkes leevendab valu, selg, kellele palsam sai mürgiks, kes armastusküllusest inimsoo vihkamist jõi. Kui on su kandlel, oh armastuse isa ainuski keel, mida mõistab Ta kõrv systee rõõmsaks süda tee rõõmsaks. Me jätkame saadet lõpulehekülgedega Johannes Brahmsi Saksa reekviem-ist, kus kõlavad sõnad. Õndsad on surnud, kes nüüdsest surevad, issandas? Jah, vaim ütleb, et nad võivad puhata oma tööst, sest nende teod lähevad nendega kaasa. Teose esiettekandele 1868. aasta aprillis lihavõttepühade suurel reedel Bremeni toomkirikus tõusis 2500 kuulaja ees dirigendipulti noor alles 35 aastane autor. Mõni päev hiljem kirjutati Pramsis sünnilinna Hamburgi. Algem ained said, tungis. See on suur epohhiloov teos, ühe silmapaistva muusikageeniuse looming. Ja selles võib näha meie aja muusikat ka elus saavutust, mille kaugeleulatuvat mõju ehk mõnedki kuulajad täiel ei adunud. Aga ometi aimata võisid. Needki, kellel oli võimalus teos juba enne ettekannet tundma õppida. Ei võinud leida sõnu, et selle suursugust, tundesügavust ja lihtsat ilu ülistada. Preemilis ei kõlanud siiski reekviemi lõplik versioon. Kuu aega hiljem lisas helilooja veel ühe soprani soologa osa. Ja täpselt aasta hiljem, 12. aprillil 1869 kõlas teos Leipzigis juba kogu võimsuses. Sealne kriitik kirjutab, kuidas nüüd võisid tuhanded, kes siiani Pramsilt ühtki nooti polnud kuulnud vaevalt tema nimegi teadnud imestusega järelemõtlikult sügavalt haaratult kuulata muusikat mis on sama kunstipärane ja tõsine kui Johann Sebastian Bachi muusika. Sama üllas ja võimas kui Beethoveni missa Solemmis küllastatud Schubertlikust, meloodia ja harmoonia ilust. Samas üht moodsat meistriteost, mis meie aega ideaalsel viisil väljendab. Pärast ülimenukat esiettekannet kõlas teos peagi teistes Saksa linnades Kölnis, Hamburgis, Münsterist, vaimaris, Sispaaselised, Zürichis samal aastal veel tosinas Saksa linnas ning seitsmekümnendad aastate alguses juba tähtsamaid muusikakeskustes Londonis, Peterburis ja Pariisis. Johannes Brahmsi nimi oli saavutanud rahvusvahelise tuntuse. Tema reekviem kuulus sest peale tähelepanuväärsemate vokaalsümfoonilise suurvormide hulk ja on seda tänaseni. Saavutus oli seda tähelepanuväärsem, kui meenutada, et teose idee vormudes oli Johannes Brahms alles kahekümnendais eluaastais. Helilooja esimese ulatusliku biograafia autorimaks. Kalbeki andmeil andis mõtte mälestusmuusika kirjutamiseks Robert Schumanni surma aastal 1856. Paar aastat hiljem oli praam komponeerinud kaks lühemat instrumentaalsaatega kooriteost. Ave Maria uppus 12 jamatuse laulu Opus 13 seal Väike-leinaga vaat mis lõpuks viis kontseptuaalse otsuseni suurejoonelisema oratoriaalse teose loomiseks ja selle pealkirjastamiseks saksa reeglina loomisprotsess kestis kümmekond aastat. Ja teose lõpetamiseks andis heliloojale tõuke väga armastatud ema Johanna valuline ka tuss mis omakorda kinkis teosele viimasena valminud lüürilise soprani soologa osa. Teose saksakeelne tekst ei ole siin surnute missa traditsioonilise ladinakeelse teksti tõlkega parafraas. Helilooja valis tekstid piibli mitmetest kirjakohtadest ise ja tal õnnestus luua ka puhtkirjanduslikult kunstipärane ja ühtne tervik. Teosel ei ole liturgilise suunitlust. Brahms pärines küll protestantlikud keskkonnast, kus isiklik kontakt piibliga ja selle hea tundmine olid enesestmõistetavad. Ometi ei olnud usklik kiriklikus mõttes ja tunnistas seda avalikult. Piibli sõnum oli talle aga alati lähedane. Saksa reekviemi sõnade juhtmõtteks on troost lohutus ja toetab ligiolek neile, kes leinavad lähedast inimest, leppides samas rahulikul meelel elu kaduvuse ja surma paratamatusega teadmisega, et õndsad on surnud, kes surevad issandas sest nad võivad hingata oma päevanägemisest, et nende teod lähevad nendega kaasa. Võrreldes ladinakeelse surnute, mis aga on Pramsi sisuline tekstikäsitlus paljuski erinev kasvõi näiteks ulatusliku stiie siire vihapäevase krintsis, kus kirjeldatakse viimse kohtupäeva õudusi kõlab Pramsil teadmine. Õigete hinged on jumala käes ja mingi valu ei puuduta nende külge. See teistsugune orientatsioon tuleb Brahmsi piiblikäsitluse protestantlikud algest. Pole ju ka luteri saksakeelne piiblitõlge heebreakeelse originaaliga kohati täpses vastavuses. Pealkiri Saksa reekviem tähendab alternatiivi traditsioonilisele reeglinile ja selle teksti valik viib juba barokiaja saksa kirikumuusika juurde. Olgu see Hainis Südsi ainulaadne teos, muusikaline matusetalitus või Bachiga daat loetelu numbriga 106. Aktus traagikus ehk jumala aeg on parim aeg. Viimase kokkulangevate tekstilõikudes kadundis praam tõenäoliselt Franz Schuberti saksa missat aastast 1826 mis oma tekstiga keskendub erinevalt traditsioonilisest ladinakeelsest missast enam inimese maistele muredele. Siinkohal peab rõhutama, et 1860.-te aastate keskel Viini lauluakadeemia juhina tegeles Brahms põhjalikult varasema muusika nii Bachi, kantaatide kui endili vokaalteostega, mille kaudne mõju on siingi tunda. Saksa reekviem on kirjutatud segakoorile, soklonile ja paritonile ning orkestrile, milles Brahmsi puhul äärmuslik kõla dimensioone avardavad Piccolo flööt, kontra fagoti tuuba ning kaks harfi ja orel. Monumentaalne ligi 80 minutit kestev teos koosneb seitsmest osast. Lüürilised meditatiivsed osad vahelduvad dramaatiliselt pingestatud tega, moodustades nii tasakaalustatud terviku. Esimene ja viimane, seitsmes osa on teineteisega nii tempolt kui meeleolud lähedased. Sellist sümmeetriat leiame ka järgmiste osade puhul nii muusikalises kui sisulises mõttes. Esimeses osas, mis algab sõnadega õndsad, on leinajad. Neid lohutatakse. Ei, kuulame riiulite heledat kõla. Muusika kulgeb sügavaid tumedaid keelpillikõlades. Puupillide kirkamais, eliigilistes värvides. Mõttelise paari moodustavad teine ja kuues osa. Need on kõige dramaatilisemalt leina marsina on kujundatud järele andmatus, ranguses kulgeb teine osa, sest kõik liha on kui rohi ja kogu inimese hiilgus. Con, kui rohu õieke, rohi kuivab ja õieke variseb maha. Kaduvuse meeleolud taandub ja muusika kulmineerub lõpuks rõõmu helides. Aga issanda sõna jääb igavesti. Kolmas osa algab baritonisoologa palvega. Issand, anna teada, kus on mu elu ots ja päevade mõõt et tunneksin, kui kaduv ma olen. Kulminatsioon algab sõnadega, aga vagade hinged on jumala käes ja ükski valu ei puuduta neid kasvades vägevaks puugaks mille rikkalik polüfoonilise helivoog passipillide foonil aina edasi kulgeb. Pinge tõus, mille praam sel moel saavutab, on vapustatud. Lüüriline, neljas osa loob mahenenud helides igatsetud rahu. Kui armsad on sinu hooned, vägede issand kus igatseb olla mu hing. Õndsad on need, kes elavad su kojas ja võivad sind alatigi. Ema mälestusele pühendatud soprani, soologa ja dialoogiskooriga areneb, viies osa on teose kaunimaid liigutavamaid lehekülg. Nüüd on teelgi kurbus, aga ma tahan teid jälle näha, teie südant rõõmustamas näha ja keegi ei pea teilt teie rõõmu võtma. Otsekui trööstitus teid, ema, nõnda tröösti ilmadega. Taas baritonisoologa kuuendas osas tõuseb veel tohutu dramaatiline pinge tõuseb grandioosse Spolümfoonilises voos haripunkti. See meenutab mõneti die siire traditsioonilises surnute missast. Meil ei ole siin püsivat paika, vaid me otsime tulevast. Vaadake, ma ütlen teile saladus. Meie kõik ei lähegi magama, meid kõiki aga muudetakse hoobilt ühe silmapilguga viimse pasunahääleaegu. Sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kaduma. Tult ning meid muudetaks. Siis täitub see sõna, mis on kirjutatud. Surm on neelatud võidusse. Surm, kus on sinu võit? Surm. Kus on sinu astel? Nii väljenduslaadilt kui muusikaliselt struktuurilt seostuv viimane osa esimesega. Ring on sulgunud. Õndsad on surnud, kes nüüdsest surevad, issandas? Jah, vaim ütleb, et nad võivad puhatama tööst, sest nende teod lähevad nendega kaasa. Te kuulsite viimast saadet Maiali lee koostatud sarjast, mis oli pühendatud Johannes Brahmsi 180.-le sünniaastapäevale. Saate mängis kokku.