Täna tähistab Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteeki oma kolmekümnendat sünnipäeva. Toimub üritus, muusika ja raamatukogu ja mul on võimalus vestelda raamatukogu fonoteegi juhataja Aavo kartuliga. Klassikaraadiokuulajatele on see fonoteek tuttav, kuigi nad seda võib-olla ise täpselt ei tea, sest sageli meie saadetes kasutatakse just siinset muusikat. Aga räägi, palun natukene, kuidas on siis nii välja kujunenud, et just sellest kogust on saanud selline Lõuna-Eesti plaadimuusikakeskus? No kui nii-öelda asi algas juba üsna varakult, esimene plaat tuli Tartu Ülikooli raamatukokku 1976. aastal ja samal ajal umbes alustati toomel kitsaks jäänud maja asemel uue maja projekteerimist ja uude majja oli juba spetsiaalselt projekteeritud. Fonoteegiruumid tähendab faategi, see tähendab eelkõige ikkagi ka muusika komplekteerimine oli juba sellel hetkel mõttes et see kõik päris täpselt nii ei realiseerunud. Aja ja ükskõik milliste probleemide küsimus, kuid fakt on see, et 83. aastal maja oli juba aasta aega käigus olnud. Moodustati raamatukogus raamatukogu tehnikaosakond ja selle koosseisu võeti tööle kõrgema kvalifikatsiooniga tööline, fonoteegi hoidja. Ja see olid sina seal, mina. Läks aastakene mööda oli meil oma kataloogia veel paar aastat. Me alustasime kõiki töid, komplekteerisime, ostsime plaate, kataloogisime, laenutasime. Ega meil sellist oma õiget ruumi ei jõudnud, ma ütlesin, et olid ruumid projekteeritud, meil oli meie käsutuses üks osa nendest kuulamine toimus individuaalkabiinides, mis iseenesest oli hea kuid oli probleeme aparatuuri, korrashoiuga, kiputi üleannetusi tegema. Suitsetati, leidsime tühje viinapudeleid, nii et. Eks me ootasime oma saali. Sinna läks väga palju aega, nagu läks väga palju aega selleks, kui fonoteegis sai ennast nimetada klassikaliseks muusikaosakonnaks. Kuigi avalöök selleks toimus juba 1986. aastal, kui võeti vastu raamatu metoodikaosakonnas juhend, muusika, trükiste kogu juhend, mis tegelikult fikseeris nootide muusika kirjanduse toomise fonoteeki, kuid kõik takerdus ikkagi ruumi probleemidesse. Meil ei olnud kusagil seda parandust eksponeerida. Mulle tundub hästi oluline see, et siia ikkagi hakkas koonduma teatav teatud kunded, kes käisid pidevalt. Ma mäletan, kui ma ise siin viibisin, siis ma nägin teatud nägusid pidevalt. Siin liikus kõige kaasaegsem muusika tookord. Et mind võib-olla veel rohkem huvitab see sisuline pool. Jah, no see on, ütleme meie meie fonoteegi või üldse sellise muusikaelu tundmatu pool, võib-olla üks oli selline ametlik. Me ostsime kõike, mis poest saada oli, ostsime klassikalist muusikat, aga ostsime ikkagi ainult nõukogudeplaadiks meloodia toodangut, näpuotsaga sotsmaade plaate, mõningaid asju leti alt. Aga nagu me teame, meloodiatoodang oli siiski ühekülgne, puudus üsna viletsalt tal esindatud rahvaste muusika. Vanamuusika, ansambli Madrigal ja Hortus musicus kõrval. Tegelikult mitte midagi ei olnudki. Nüüdismuusikat klassikalise poole pealt seda peaaegu ei olnud. Ja mida üldse ei olnud selli, rokk popp, aktuaalne nii et seelikus fonoteeki küll sõprade-tuttavate muidu huvitavate inimeste kaudu esimest salvestasime seda ja nende lintide kuulamisel oli täiesti kaua klientuur. Lisaks sellele veel lasksime seda muusikat kohvikusse, nii et sellel teemal on väga paljudega juttu olnud viimasel ajal et just nimelt see kohvikust vastav muusika oli nagu mingi mingi kool või veidi teistmoodi, kui, kui igal pool mujal. Kuidas ruumi probleem lahenes? Tähendab ruumi probleem lahenes meil täiesti korralikult 1999. aastal, kui fonoteegi lugemissaaliks eraldati suurest lugemissaalist üks osa, kus on täiesti normaalne kasvuruum olemas olnud ja kui kuskil viis aastat tagasi keeleõppematerjalid Meie juurest ära läksid või nad läksid oma loogilisse kohta, kus üldse kõik keele õpikut, keele materjalid on lihtsalt keelekeelt, ei pea enam kindlas kohas kuulama inimene oma läpakaga saab igal pool neid keeleplaate kuulata. Siis kui see ruum meil vabanes, siis me saime ka noodiavariiuli teha. Et selleks läks tubli 20 aastat, kui, kui ütleme me võime juba julgelt öelda, tegelikult oleme muusikaosakond, aga ma tahaksin öelda siia veel vahel üks üks väga oluline sündmus või, või fakt on 1997.-st aastast, kui võeti vastu uus sundeksemplari seadus, mis kehtestas, et kõigist Eestis ilmuvatest audio video toodangust üks eksemplar läheb rahvusraamatukokku ja teine eksemplar tuleb Tartu Ülikooli raamatukokku meie fonoteeki. See pani aluse eesti heliplaadi arhiivi moodustamisele, mida me oleme veel lisaks sundeksemplaride üritanud piisavalt jõudumööda täiendada välismaal mujal ilmunud eesti heliloojate plaatidega, mis, mis põhimõtteliselt ei kuulu sundeksemplari seaduse alla. Ma pean seda üsna üsna tähtsaks meie meie fonoteegi ja ainult vaatega, vaid terve, tegelikult terve raamatukogu jaoks on see oluline üks lõik, mis varem oli reguleerimata, ta tuli ikkagi meie raamatukogust. Trükiste sundeksemplare saab meie raamatu, kuhu ju aegade hämarusest peale Millised Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi kogud praegu on võib-olla, et millises mahus, mis laadi muusikat ja mida sa pead ainulaadseks kogud. Kindlasti on meil üks kõige suurem, kui mitte kõige suurem, nimetate poolest CD-de kogu? Selgelt me ei ole Eesti kõige suurem muusikaraamatuga, ütleme julgelt CD-de kogu tekkis just nimelt siis, kui Eesti taasiseseisvus, kui oli võimalik välismaaga suhtlema hakata, me kõik mäletame seda hetke, kui plaaditurgu ei olnud plaadipoodi ei olnud kusagilt, ei olnud võimalik osta midagi. Siis panigi meid mõtte peale, tuleks hakata otsefirmadega kontakteeruma. Sai väga paljudesse kirjutatud, väga paljudest firmadest saime ka vastused ja väga heade hindadega pakuti plaati müüa. See oli nüüd selline hetk, kus me pidime otsustama, et mida me siis mida me kõige rohkem tahame meie lugejatel läks, kuulajatel oleks vaja noh, see nagu iseenesest tekkis. Ülikooli profiili arvestades võiks olla ikkagi rahvaste muusik, ka rahvamuusikamaailma muusika, pärimusmuusika, ükskõik kuidas me seda nimetame. Noh, ma ei ütleks, et see kõige suurem osa meie, meie kogustanguid, seda oleme me üsna üsna tõhusalt üritanud kuni tänaseni otsida ja ma arvan, et sellest me oleme ka Eestis võib-olla kõige kõige intensiivsemalt tööd teinud ja ilmselt ka kõige parema resultaadi nii jõudnud. Teine selline valdkond, mida varem nõukogude ajal ja vinüülplaatidel peaaegu ei olnud, ma juba mainis, oli vanamuusika näiteks et noh, kuna Tartu vanamuusika festival oli just tekkinud ja oli aktiivne, siis otsisime ka vanamuusika plaat. Päris kindlasti võib veel vanamuusika kogu meil on ka. Ma isegi julgen öelda, täiesti täiesti arvestatav. Lisaks nii enda austajatele pean kindlasti mainima mitmeid annetusi, kingitusi kõige rohkem võib-olla ongi meelde jäänud, 2003. aastal esimest korda Tartu vanamuusikafestivalil käinud tere jalartsuketavama padur saart ansambliga ja kui nad saabusid 2010 teist korda Tartu vanamuusikafestivalil, siis oli neil kaasas suur back plaate mille hulgas oli trubatuuri laulu täielik plaadistuste kogu, mille nad olid teinud. Ma tahaks, et sa räägiksid veel natukene nendest klientidest, keda meie raadiokuulajad tunnevad sa pidevalt suhtled tegelikult meie mitmete autoritega, mitte ainult klassikaraadio autoritega, aga lihtsalt võib-olla räägid, et kes need on, kes, kes siin käivad muusikat otsimas enda jaoks, avastasid ligemalt. Kui nüüd raadiohäältest rääkis, siis noh, väga palju fantaasia, ö saate muusikast on küll, jah, meie fonoteegist pärit. Kindlasti peame mainima Tarmo tabast, kes olles ise aktiivne muusik nii vana kui pärimusmuusika vallas, siis tema on meie kogu küll päris korralikult läbi kuulanud, kas siis läbi mänginud, aga kindlasti peab mainima. Aimar Ventselit. Ma arvan, et ei tohi mitte mingil juhul jätta mainimata Peeter Volkonski. Ütleme ausalt, tema on siiski olnud pärimusmuusika propageerimise alguse juures Eesti raadios, sellepärast et ilmselt ainult vanemad inimesed mäletavad tema häält Leo Normeti maailma muusikasaadete juures lugemas kirjandusega käid ja plaaditutvustusi. Peeter Volkonski on kindlasti see mees, kes tunneb võib-olla isegi paremini meie pärimusmuusika kui meie ise, sellepärast et Ta on süstemaatiliselt kogu pärimusmuusika poole läbi kuulanud enda jaoks katalooginud ta. On ääretult kompetentne, ta on kasutanud neid materjali väga palju. Viljandi kultuuriakadeemia loengutes. Oleksin pervelt ära unustanud liikusentsi, kes ikka on meie juurest läbi käinud ja küsinud, kas meil on midagi sellist, kas meil on midagi. Aga tema soovid on tihtilugu nii spetsiifilised, et ei suuda kõiki tema soove täita. Kuid selge on see, et ka tema on meie meie muusikal, laskmata piraadio inimestele oma ääretult harimata saadete kaudu. Aitäh Aavo kartul, Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi juhataja ja palju õnne siis fonoteegile 30. sünnipäeval. Nii aitäh ja palju sullegi sellepärast et sina oled täpselt samuti olnud meie kollektiivi liige. Muide, meil on 20 inimest töötanud läbi selle 30 aasta ja sina olid üks nende hulgast. Siit ilmselt sai ka alguse suurem kiindumus salvestatud muusika vastu, nii et aitäh.