Algab Maia Lilje saatesari Johannes Pramsist, mis on pühendatud kuulsa saksa helilooja, pianisti ja dirigendi 180.-le sünniaastapäevale. Esimene saade on noorus ja rännuaastatest. Johannes praamsis kõneldes tahaksin alustada Johann Wolfgang Göte luuletusega testament August Sanga tõlkes et suure poeedi sõnadega avada uks Pramsi isiksuse ja tema loomingulise pärandi mõistmiseks ning hindamiseks. Ei, päriselt ka ükski loodu, vaid kõiges jätkub ühtesoodu, seepärast hinda olemist see, kes tema suur seadus ikka kandma jääb elu ilurit, ka maailmakäiku imelist. Sest tõest me ammu aimu saime ja liitnud on see õilsaid, vaime, see iidne tõde omaks tee maalaps ja austa tarka jõudu, mis juhib kõige elus õudu ja tähtedele määrab tee. Ja siis, et kõige keskust leida pilk enda põue põhja heida siis saabub äratundmistuld. Sa mõistad kõige õiget määra ja ükski vägi sind ei väära. Kui päikeseks on sisesund, siis uskuda võid oma meeli, sest need ei räägi vale keeli, kui sind su mõistus ärkvel peab. Su rõõmus pilk on ikka virge, vaim paindlik, aga selgroog sirge, sind eluküllus kaasa, vead. Kui kõike maitsed, tundes piiri ja aruteele heidab kiiri siis õnnelik on eluretk, siis sinul möödunust on aimus ja elab, tuleb aeg su vaimus ja üks on igavik ja hetk. Ja kui sa mõistad kõige hinda ja sul see tunne täidab rinda, et tõeline on ainult see, mis sigima siis pole hilja, et vaikuses võiks kanda vilja ka sinu töö ja sinu tee. Ja kui sa kõike vaatled seostes ja ilmneb läbi mõeldud teostes su mõttejõud kuule soo siis saab maailm Sult kauni kingi sest ennetada õilsaid hinge on kõige kaunim missioon. Johannes Brahmsi elule mõeldes tema kirju ja temast kirjutatud lugedes aimub et eelkõige suhtumises muusika minevikku, olevikku ja tulevikku, kui on tema loomingu võti. Pramsi on võrreldud rikka pärjaga, kes eelkäijalt saadud kapitali ära ei raisanud. Vait, targalt hoole ja armastusega uuteks väärtusteks muutis. Tundub, et juba väga noore mehena mõistis ta taas otsekui Küüte sõnul vaid siis, kui kõike maitset tundes piiri haruteele heidab kiiri on õnnelik, su eluretk. Siis möödunust on aimdus ja elab, tuleb aeg su vaimus ja üks on igavik ja hetk Praam saavutas oma esimese tunnustuse 1850.-te aastate alguses ajal, mil uue muusika laine oli hoogsalt tõusmas list komponeerinud oma sümfoonilised poeemid. Wagner kirjutanud uuesti Steetikast kantud artit, kli tuleviku kunstiteos. Listi Wagneri siht oli juhtida muusikavool ühte sängi, kirjanduse, kunsti ja filosoofiaga. Siduda kõik tervikkunstiteoseks. Prams ei saanud tahtnudki selle vooluga kaasa minna. Nii oli ta paljude kaasaegsete silmis konservatiivne. Paigal seisaks muusik. See ei olnud mitte tema mõtteinerts ega kartus, vaid pigem alalhoidlikkus, kaitsereaktsioon Göte sõnul teadmine, et kõige keskust leida, pilk enda põue heida, siis saabub äratundmistund. Brahms tõestas veelkord klassikaliste vormi printsiipide võimalikkust Haydni, Mozarti ja Beethoveni vaimus sidudes need subjektiivse, uuenenud meloodia ja harmooniakäsitluse ning isikupäraste arendus petega. Prampsoli loomult skeptiline kõige ka muusikalise progressi suhtes. Võib aga oletada, et tema mõistis uuemeelseid eriti vaagnerid oluliselt paremini, kui nood Pramsi mõista tahtsid ja teda nõnda ägedalt konservatiivsusest süüdistasid, mida praam ometi väärikalt talus. Tal oli võõras, moodsa programmilise muusika, sageli väline efektsus ja sisuline pinnapealsus. Brahms apelleerisin puht muusikalisele vahenditele ega otsinud instrumentaalteostele tuge sõnast kirjanduslikust, seest, maalikunstist või moodsast filosoofiast. Taoli nõnda. Ta absoluutse puhta muusika esindaja, kes lähtus klassikalistest vormi printsiipidest, hindas objektiivsust ja tasakaalukust ka tunde väljenduses. Ja taas Küüte sõnul, mis nõnda hästi iseloomustavad Ramsi tegevust ja hoiakuid. Ja kui sa kõike vaatled seostes ja ilmneb läbi mõeldud teostesse mõttejõud, su luulesoolad siis saab maailm Sult kauni klingi, sest ennetada õilsaid hingi on kõige kaunim missioon. Veel enne kui me sarja esimeses saates kõneleme Johannes Brahmsi muusikalise kujunemise ja rännuaastaist tema Veltri ja tormitungi aastaist. Püüame pisut iseloomustada tema helikeelt ja anda ülevaate loomingust arvudesse. Brahmsi eeskujuks olid klassikud Bach, Endel Haydn, Beethoven, Schubert, Schumanni ja veelgi varasemast ajast Madalmaade heliloojate, eelkõige palestiina looming. Brahmsi muusika on tõsine abstraktseid kategooriad. Ta arutleb Kalöörilisematel hetkedel meelikult. Karm. Helilooja ise on rõhutanud, et tema loomingule näiteks on laul eelkõige Saksa ja Austria rahvalaul ning luteri koraal. Tema instrumentaalteostes. Ka sümfooniates on palju meloodilisust kuraalilikust. Teisalt on Pramsi muusikas jõuliste sünkoopidega tugevalt punkteeritud rütme. Ebakorrapäraseid meetrume, mis erinevais faktuurikihtides kuhjudes loovad raputavalt dramaatilisi pingeid. Harmoonia toetub sageli vanadele kiriku laadidele, mis lisab muusikale arhailist koloriiti. Brahmsi teoste faktuur on polüfoonilise tihe kontrapunkti tehnikat lihvis ta aastaid. Orkestrit külas domineerivad sügavad tumedad toonid, soojust ja heledust lisavad puu ja keelpillide, valguse ja varjude mäng. Johannes Brahmsi loomingu võib jagada nelja suuremasse gruppi laulud siis kammeransamblid ja klaveriteosed, vokaalsümfoonilise suurvormid ja saateta kooriteosed kes teosed ja kontserdid. Ehkki ta on kirjutanud neli sümfooniat ja ühtekokku vaid üheksa orkestriteost loetakse Pramsi üheks suuremaks foonikuks. Sümfooniat. Lisaks on tal kaks serenaadi kaks avamängu ja variatsioonid Haydni teemale. Puht kestri teostele lisanduvad neli monumentaalseid kontserti viiulikontsert kaks klaverikontserti ning tuua kontsert viiulile ja tšellole. On leitud, et Pramsile kõige lähedasem valdkond Al kammermuusika ja see oli tema interpreedi tegevuses kõige tähtsamal kohal. Ansamblimängu harrastas ta varasest lapsepõlvest peale. Tema loomingu loetelus on 24 teost erinevatele ansambli koosseisudes. Vaated, Riioosid, kvartett, kvintett, sext ette neist 16 klaveriga enamasti loodud koosmusitseerimisega oma sõpradega. Klaveripartii on neis sageli tehniliselt väga nõudlik ja lisab teostele orkester, reaalset kõlajõudu. Keelpillidel võid klaverile liituvad mõnes teoses veel vaid kurno ja klarnet. Need on tema orkestriteoste partituuridest, samuti olulised soolopillid, klarnet tisse, kiindus Brahms oma viimastel eluaastatel tänu mainigini orkestri suurepärasele mängijale Richard hiilseldile. Lisaks kahele sonaadile kirjutas ta temale mõeldes ka klarnetitrio ja kinnitati. Hannes praam ei ole kirjutanud ühtegi ooperit, küll aga seitse suuremat vokaalsümfoonilisi teost, millest võimsaim on Saksa reekviem. Reekviemi kõrval on olulised Göte tekstidele loodud rapsudia Aldile meeskoorile ja orkestrile ning kantaat Rinaldo tenorile, meeskoorile ja orkestrile. Selles teoses on ka ooperlikke jooni. Pea kogu loomingulise elu oli praam seotud mitmete kooride ja ansamblitega linnades, kus ta tegutses Hamburgis, Düsseldorfis, det Moldis, Viinis. Neil on ta komponeerinud hulgaliselt nii vaimulikke kui ilmalikke teoseid saatega ja hakkab bella. Brahmsi loomingus on oluline koht klaverimuusikal mille stiil on ühelt poolt jõuline, orkestraalne. Võimsat pianistliku tehnikat eeldab teisalt intiimne, subjektiivse alatooniga, rikas, kaunist loodikast armastusväärne ja salonglik. Ta klaverile kirjutanud kolm kõige varasemate oopuse numbritega sonaati viis ulatuslik variatsioonitsüklit Henderi Suumani paga, niini ja eneseteemadele. Lisaks ballaade, interMetsusid, rapsudjaid valssi ja kaks vihikut Ungari tantse klaverile neljal käel, mis on populaarsed ka Brahmsi enese, Antond, vorsaki ja teistegi heliloojate orkestratsioonides. Romantismiajastule tüüpiliselt on Johannes Brahms kirjutanud läbi eluga laul, neid on tal ligi 200. Erinevalt suurtest eelkäijatest ei kasutanud Brahms oma lauludes tekste kõrgpoeetide sulest nagu Schubert, Göte või Suumann värssidest vaid valis vähem tuntud luuletajate loomingust värsid, mis vastasid enam tema enese valdavalt pessimistliku maailmanägemisele ja nukra alatooniga tundemaailmale. Oma sõbra Claus groti siis Georg taomery, Joseph Aizen dorfi Ludwig kuulandi loomingust. Brahmsi lauludest domineerib armastus ja loodustemaatika, aga leidub ka filosoofilise ja religioosse temaatikaga laul. Nende hulgas on nii lihtsaid salmi laule kui ulatusliku arendusega nii-öelda läbikomponeeritud laule. Kesenge, nagu praam siserõhutab, milles klaveripartiid, kaalukas ja vormi kujundav roll. Prantslane jõulud on enamasti koondatud ühise oopuse numbriga tsüklitesse. Nende hulgas on vaid kaks pealkirjastatud tsüklid. Kaunis mage Loone Ludwig tiiki sõnadele ja eelviimase oopuse numbriga 121 neli tõsist laulu Reamsy enese valitud piiblitekstidega. Meenutagem, et helilooja on rõhutanud minu loomingu läteks on laul Saksa-Austria rahva ja rahvalik laul. Neist sünnivad kümned seaded, mis koondatud kolme suuremasse tsüklisse. Neile kuuluski Reamsy eriline armastus. Tema neli sümfooniat toodud küpses eas aastatel 1876 85. Need peegeldavad samas nelja perioodi helilooja elus. Esimene ja teine tormi ja tungi aega ning hingelist rahunemist. Kolmas loomingulise suver prantsuse saavutamist ja neljas melanhoolne nukrusevarjundiga elu kaduvuse tajumist. Johannes Brahms sündis seitsmendal mail 1833. aastal Hamburgis linna muusiku pere kolmest lapsest teisena. Ka temast kaks aastat nooremast vennast Fritzis sai hiljem muusik, kes teenis leiba klaveriõpetajana. Isa Johann Jacob Brahms oli olmemuusik käsitööline sõna parimas mõttes. Iseseisvalt, aga hoolsa harjutamisega oli ta omandanud mänguoskused, mitmel instrumendid, nende hulgas flögel, Horn, metsasart, kontrabass. Isalt 17 aastat vanema emaga oli Johannesel väga lähedane hingeline side. Kuni viimase surmani. Isa mängis Hamburgi kohvikutes külalismajades ajutiga sadamakõrtsides siis Alsteri järve ääres tegutsevas ja linlaste hulgas armastatud paviljoni orkestris ning hiljem kontrabassi linnateatri orkestris jõukates kodanlaste majades kammermuusikat mängides kuulusid tema repertuaari kabiini klassikute teosed. Siis Jakob oli edasipüüdlik p-s. Ametioskuste ja professionaalse maine kasvades paranes ka pere majanduslik seis, mis lubas rentida elamisväärsemaid kortereid ja võimaldada poegadele, mis võimalusi elementaarkoolis ning seejärel kodanlaste poegadele mõeldud Hoffmanni erakoolis. Siit võis saada korraliku üldhariduse loodusteadustes ja süvenenud piibli tundmise pida prantsuse keelt, mida praam siiski piisaval tasemel ei omandanud. Nagu hilisemas eas teisigi keeli. On arvatud, et siin oli üks põhjusi, miks ta saksa keele alalt väljapoole ei reisinud ehkki elu selleks võimalusi pakkus. Üheksa puhkuse ja kultuurireisi koos mitmete sõpradega Itaalias olid erandiks, nagu ka mõned sõidud Hollandi linnadesse, kus ta oma teoseid käis dirigeerimas. Tollal veel saksa suurima linna Hamburgi muusikaelus ei andnud tooni enam ooperiteater, nagu see oli olnud 18. sajandil, mil siin tegutsesid Hendel telemann ja Carl Philipp Emanuel Bach. Vaid kodanlik muusikaelu mitmete selle juurde kuuluvate institutsioonidega. Nende hulgas oli tähtsal kohal lauluühing, mille koori repertuaaris oli populaarne niinimetatud liider tahterlik koorimuusika, mida tollel kirjutasid kõik suured heliloojad. Aga siin esitati ka suurteoseid, näiteks Hendeli Messijast või Mozarti reekviemi. Filharmoonia orkestri kavas olid nii Beethoveni kui Hamburgis sündinud ja siin väga populaarseks saanud Mendersoni teosed. Johannes Brahmsi tulek muusika juurde oli isa silmis enesestmõistetav, nagu ka see, et ta juba poisi eas isaga koos ansamblites perele leivaraha, kas teenima seitsmeselt kleiti talle tubli klaveriõpetaja Otto Friedrich kosseli näol kes hakkas kujundama pianistlik põhirepertuaari, mille hulgas olid algusest peale Bachi hästi tempereeritud klaver, Viini klassikute sonaadid, Tšerni kalkrenneriklementi kraameri, töödid, Hummeli ja Talbergi virtuoosse palad. Poisi edusammud olid hämmastavad. Kui ta oli kümnene, korraldati ühes Hamburgi külalistemajas privaatkontsert. Koos isa kolleegidega mängis Johannes Mozarti ja Beethoveni klaverikvintett ette ning soleeris esinemine oli nii tähelepanuväärne, et üx kontserte korraldav agent pakkus rikastumis võimalust kontserditurnee Ameerikas, mille vastu kossel õnneks otsustavalt astus. Miks ruineerida rikka andeka lapse loomulikku arengut? Sestpeale võtab Brahms tunde Hamburgi hinnatuim klaveriõpetaja Edward Marxini juures keda kohe hämmastab poisikese musitseerimise kõlaline peenus ja mõtlemise varagi täpsus. Marxini õpetus on kompleksne. Klaverimängule lisandub kontrapunkti vormianalüüs. Väga oluline on lehest lugemine, muusikalise materjali kiirhaaramine. Viimases omandab praam märkimisväärse taseme, mis hiljem kõiki tema partnereid vaimustab. Markson näeb enda ees suure talendi avanemist. Kui novembris 1847 jõuab Hamburgi teade Mendersoni surmast, olevat ta sõprade ringis õelnud. Ühe meistrikunst on oma kodu leidnud veel suurem, puhkeb õide praamsis Prampsuri, siis vaid 14 aastane. Mõni nädal hiljem toimus Hamburgi Apollo saalis tema esimene avalik ülesastumine kammermuusiku ja solistina. Kavas kataalbergi fantaasia Berliini ooperi Norma teemadel. Kriitikud märkasid mitte ainult mängu Virtoossust vaid tema musitseerimise vaimsust. Kaks aastat hiljem toimub noore muusiku ülistamine. Kas kontsert Thalia teatris, kus kavas Beethoveni valts, teenis sõnad ja esmakordselt ka omalooming fantaasia ühe armastatud valsi teemal mis ei ole aga säilinud ning Taalberg üliVirtoosne fantaasia ühele motiivile, don suhelist. Kõneldakse hiilgavas pianisti karjäärist kuid praamsis ei köida. Eelkõige oli see ansamblimäng. Pealegi otsis tema tõsine vaim väljendust loomingus ja üha enam köitsid teda raamatud. Neid ostis ta iga kokku võitud Taal rehist. On tõsiasi, et helgete tulevikuvaadete taustal oli noore muusiku argielu proosalisel sageli möödusid pikad õhtutunnid koos isaga Hamburgi lokaalidesse külalismajades meelelahutusmuusikat mängides ikka selleks, et perele, kus vananeb isast tervelt 17 aastat vanem ema ja veel kaks last elatist teenida. Kuid isa näeb poja ansamblimängus ka võimalust omandada muusikule nii vajalikke käsitööoskusi vajaliku repertuaari, rahvalikke tantse, populaarset salongimuusikat, valss, marsse võis poiss ka une pealt mängida. Nii olid tema klaveripuldil nootide kõrval tihti raamatud, mida ta säästetud taskuraha eest ostis. Pealegi näiteks pühapäeva pärastlõunast esinemistel ühes mägi külalistemajas oli kahe mängutunni eest saadav teenistus tervelt kaks taldrik ehk tänapäeva vääringus 70 eurot. Helilooja üks hilisemaid biograafe Maltecorf väidab, et paljudes varasemates Pramsi käsitlustes on lapse- ja noorusaastatest kirjutades tema elu üledramatiseeritud. Praam ise on neid aegu pähe meenutanud kuid juba siis komponeeris ta hulga teoseid klaveripalu ja laule, mille ta enesekriitiliselt kõlbmatuks tunnistas ja hävitas. Brahmsi esimeste säilinud teoste hulka kuuluvad kolm klaverisonaadi hobusenumbritega üks, kaks ja viis Scertzuess moll hobus neli ja esimesed laulud oopus kol, mis lipsigi kirjastuse Braikofja Hertel poolt avaldati pärast Brahmsi ajaloolist kohtumist Robert Schumanni. Ka klaverisonaadi olid juba meistriteosed loodud klassikalises vormis, kuid täis romantilisi tundepuhanguid, fantaasiarikkaid, värve ja orkestraalset kõlajõudu. Neis tunneb selgelt ära ka hilisema Brahmsi. Märtsis 1850 andis Hamburgis kontserte Düsseldorfi linna muusikadirektor Robert Schumanni. Kohtumise lootuses on seitsmeteistkümne aastane praam kokku köitnud mõned oma esitlemiseks kõlbulikud teosed. Saadab need Soomanile, telli ja saab pakki avamata kujul tagasi. Ta on nii löödud, et ei taha Schumonist enam midagi kuulda aimatagi, et tema käekäiku õnneliku pöörde toonud kohtumine Schumaniga toimub kolme aasta pärast septembris 1853. Pärast vahepeal tekkinud teravaid sõnavahetusi isaga, kes leiab, et poeg võiks pianistina laiemat kõlapinda leida tuntuse ja materiaalse iseseisvuse saavutada, pakub saatus talle ootamatu võimaluse. Ta kohtub Ungarist poliitiliste vaadete tõttu lahkunud viiuldaja Eduard Hoffman Remeniga, kellega mäng kohe laabub ja kuusk plaanitakse kontserti. Matka Põhja-Saksa linnadesse. Ramsi reisikotis leiavad koha selleks ajaks valminud teosed. Raamatut šampoli Hoffmanni Novalise sulest ning vihik suurte luuletajate filosoofide mõtteteradest mida ta lugedes hoolikalt kirja oli pannud. See on tema noore Graysleri aarete kastike kapellmeister. Chrysler on kirjanduslik tegelane, kellega 19 aastane praam ennast identifitseerib, teadmata, et sama tegelane on oluline ka Schumanni muusikalistest fantaasiates. Mõnele varasemale teosele oli ta koguni lisanud autori nime Fritz Chrysler juunior. Pramsireme nii teekond viib ka Hannoveri, kus tema ande tunneb ära üks tolle aja suurimaid viiuldajaid Joseph Joachim. Tooge vajalikuks panna kirjaread. Prams on erandlik helilooja talent ja selline natuur, kes end vaid varjatud üksilduses ja täies puhtuses arendada võis. Puhas kui teemant ja pehme kui lumi. Ja edasi. Tema mängus on intensiivne tulisus, ma tahaksin öelda. Fataalne energia ja rütmitäpsus, mis annavad tunnistust kunstnikust ja tema kompositsioonid, ilmutavad juba praegu nii palju tähelepanu väärset, mida ma siini ühegi tema vanuses kunstijüngri juures pole kohanud. Jahimist saab paljude Pramsi teoste esimesi esitajaid ja hindajaid, loominguliste otsingute tunnistajaid ja julgustajaid. Temale pühendab praam oma viiulikontserdi Pramsist vaid kaks aastat. Vanem oli Joachimil selja taga juba pikk muusikutee. Ta oli õppinud liinis imelapsena, debüteerinud Mendersoni kutsel leipzigi kevandhausis ja tegutsenud mõnda aega sealse orkestri kontsertmeistrina. Nendel soni juhatusel oli Joachim Londonis mänginud tollal täiesti unustusse vajunud Beethoveni viiulikontserdi. 1800 viiekümnendail aastail tegutses ta Hannoveri õukonnaorkestri kontsertmeistrina ja hiljem sai temast Berliini muusikakõrgkooli rektor. Joachim pidas vajalikuks esitleda nüüd heliloojana veel täiesti tundmatut Brahmsi särans listile. 1853. aasta juunis ongida vaimaris, saatjaks Remeni lihtpalunud Pramsil midagi ette mängida, kuid too keeldus. Lood häbelikult autorilt, noodid mängis meister otselehest ja seejuures hiilgavalt temas Kertso ess mull ja sonaaditsee tuur ning lubanud saata teoste avaldamiseks soovituski latsigi kirjastajale Braikov jahetel. Sellega tema tähelepanu noore muusiku suhtes ka piirdus. Pramson meenutanud temas vastumeelsust äratanud atmosfääri, mis listi vaimari kodus valitses. Ma nägin kohe, et ma sinna ei passi. Ma oleksin pidanud valetama, aga seda ma isu. 1853. aasta septembrikuu viimasel päeval jõuab 20 aastane Johannes Brahms Düsseldorfi et esitleda ennast ja oma loomingut Klaara ja Robert Schumanil. Nood usuvad enda ees nägevat imelist ilmutust. Taevast läkitatud Suumann avaldab oma muusikaajakirjas palju tsiteeritud artikli uued rajad, mis Pramsi nime teeb tuntuks kogu Saksamaal. Schumanni kirjutab muu hulgas. Tema geniaalne mäng teeb klaverist valuliselt ja juubeldavalt kõlava orkestri teosed, mida ta esitas, olid sonaadid enam küll looritatud sümfooniad laulud, mille poeesiat ka sõnadeta mõista, või klaveripalad, mis natuurilt deemondlikud ja vormilt graatsiliselt. Ja ta avaldab veendumust, et siis ja ms oma võlukepi sinna langetab, kus massid koorist ja orkestrist talle jõudu laenavad seisavad meie ees veel imekaunid pilgud tema vaimumaailma saladustesse. Clara Schumanni päevikusse ilmuvad read on liigutav näha seda inimest klaveri taga istumas tema huvitavat noortne mis mängides täiesti selgineb tema kaunis kätt, mis suurima kergusega suurimad raskused võidab. Pramsi reaktsioon on talle nii omane, kui ta tänukirjale lisab read. Avalik kiitus, mida te mulle osutasite, on publiku ootused minu saavutuste suhtes nii erakordselt pingestunud. Et ma ei tea, kuidas ma seda õigustada suudan. Kõnelemata teostes aja vaimu väljendamisest või oma muusikaga tee leidmisest. Massideni, mida Suumann oma vaimusilmas näinud. Brahms sõidab Leipzigi, kus teda ootas üllatavalt soe vastuvõtt. Schumanni ettepanekul omandab kirjastus noore autori esimesed teosed uskumatult suure honorari ka, makstes talle 40 Brui toori. See on umbes 8000 eurot. Suur osa asjatundlikkust lugejaskonnast on Schumanni prohvetlike sõnade suhtes skeptiline ja tema artiklit tõlgendatakse koguni provokatsioonina listi Wagneri partei vastu. Nii mõnigi teographon aga arvamusel, et Schumanni kirjutisel oli Pramsi loomingulisele julgusele hoopiski pärssiv mõju. Sooman, kes kuulnud prantslane pärisonaatides sümfoonilist väljendusjõudu on soovitanud tõsiselt selle žanri juurde pöörduda. Ramsi järgmised üheksa teost on kammerja vokaalmuusika vallast. Ühtekokku 20 laulu, oopuse numbritega kuus-seitse ja 14. Klaveritrio oopus kaheksa. Värvivariatsioonid Schumanni teemale oopus üheksa, veel neli ballaadi oopus 10, siis kooriteosed Ave, Maria ja matuselaul uppus 12 ja 13. Ning esimene orkestriteos Mozarti Haydni vaimus sündinud serenaad number üks, oopus 11. Ja needki üheksa teos sünnivad tervelt viie aasta jooksul. 1853 58. Neisse aastaisse jäävad aga sündmused mis Pramsi elule kõige sügavama ja kauaaegsema jälje jätavad. Need on seotud Schumanni perega. Nicklara kui Robertiga ehk elu õnnelikumadki hetked, siiras, sõpruslugupidav ja siis lõõmavaks kasvav armastuse tunne. Ka suurim traagika ja loobumise valu. Aastatepikkusest depressioonist vaevatud Robert Schumanni viiakse pärast enesetapu katset aastal 1854 endenichi vaimuhaiglasse. Rämps on esimene, kes seitsmendat last ootavale klaarale Düsseldorfi toeks ruttab ja üks neist vähestest, kes Schumanni haiglas külastab tema vaimse ja füüsilise kustumise tunnistajaks saab. Prams jääb kuudeks, Schumanni majja. Mängib lastega, kui oleks ise laps, annab Klara õpilastele tunde. Ta kiindub parasse imetlema austuse ja kasvava kirega. 21 aastase muusikuteed alustanud nooruk ja temast ligi 14 aastat vanema, võluva ja vaimurikka kogu Euroopas hinnatumate pianistide hulka kuuluva naise kiindumus ja imetlus on vastastikune. Klara kirjutab päevikusse. Kunstnik nagu inimeste juures üldse näib mulle mõõtu anded mitte vanus, vaid vaid ja nii ei mõtlema rahamsiga koos olles kunagi tema noorusele vaid tunnen, ent tema vaimust kõige kaunimal viisil virgutatuna. Pean taevast tänama, et ta mulle mu suures õnnetuses sellise sõbra saatnud, kes mind vaimselt tõstab ja koos minuga tunneb, kuidas ma kannatan. Mõne kuu pärast või praam sklarast eemal olles oma tundeid väljendada kirjas kartmata tõrjutust. Ma tahaksin sulle nii õrnalt kirjutada, kui sind armastan. See üheksateistkümnendas, see andis suur armastuslugu, jääb biograafide meelisteemaks, mille tundenüansside arengut ja intiimsuse tasandit püütakse lahti mõtestada tänini uurides ikka veel igat sõna nende säilinud kirja vahel tuses mis oli aga palju mahuka vastastikusel kokkuleppel, hävitasid nad elu lõpus sellest suure osa. Võiks oletada, et Schumanni surm 1856. aasta juunis neid teineteisele veelgi lahendab. Pärast matuseid sõidab Klara koos nooremate poegadega puhkusele Šveitsi saatjaks praaws oma haiglase õe Elisega. Selle reisi üksikasjadest on vähe teada, kuid naastes viivad nende teed lahku. Klara sõidab kontserdireisile Prams koju Hamburgi. Saatnud Johannese Düsseldorfi Hamburgi rongile kirjutas ta päevikusse read. Mul oli tunne, et tulin taas matustelt ja Johnile. See oli raskeim päev mu elus hommikul, kui Johan Läks veritses mu süda. Brahms on loomingulises kriisis. Ta saadab klaarat veel ajuti, tema kontserdireisidel harjutab palju klaverit elatiseks taas kontserttegevusega jätkata. Peagi esineb ta koos Joseph Joachimiga, mängib solistina näiteks Bachi, Kromaatilist fantaasiat ja puugat. Enese Tseemal sonaati astub üles koos orkestrit tega. Mozarti 100. sünniaastapäeva puhul esitab ta tema teemal kontserti. Vesterstatis jalatsi kis Beethoveni neljandat ja tollal veel harva mängitavat viiendat klaverikontserti. Schumanni vaimse kustumise traagika tema enese komplitseeritud armastuse lugu, Clara Schumanni ka kompramsi muutnud. Poisilik õrnuse asemel näevad sõbrad temast teatud külmust. Ta on muutunud hinnangutes kriitiliseks suhtlemises teravaks. Isegi sõber Joachim kirjutab mingil põhjusel. Praam on kehastunud egoist, keda võib ette kujutada ilma, et ta seda ise teaks. Tal on kaks natuur, üks lapselikult geniaalne ja teine Teemundlikult pursk. Pramsi kirjad klaarale ei kõnele enam armastusest, vaid valgust, mida tunneb sõbra kaotusest. See naine on tal ikka kallis ja ta vajab tröösti. Brahms manitseb teda ennast säästma ja sõnastab elu mõtte, mida ta nüüd ise järgi kannatused ei kuulu inimese juurde, kui midagi loomulikku, rahulik ja rõõmus. Nii valus ja mures on ilus ja tõeline inimene. Kannatused mööduvad pea või tuleb nad eemale peletada. Veel kohtuvad nad jõuluajal 1856 ja siis jätavad minevikuga hüvasti. Soomani surm on neid kainestanud, kuid tema vari jääb nende suhete kohale alatiseks. Prams võtab vastu esimese püsiva tööd kohati Moldis õukonnamuusiku ja kooriühingu juhina. Johannes Brahmsi vertry aastad on lõppenud temast taha jäävad kannatused. Tema armastus on valatud esimese tõelise suurteose klaverikontserti deemon helidesse. See teos on vastus lahkunud sõbra ootustele. Ehkki kontserdi ettekanne Laidzigistub kaasa esimese suure läbikukkumise, ei kõiguta see tema võitlustahet ega loomingulist sirgeselgsust. Kontserdisaamise lugu viib Schumanni tega. Esmakohtumiste aega. Lisandub algselt teosena kahele klaverile siis on mõttes suurem teose. 1855. aasta jaanuaris annab praam Schumonile teada, et kolm osa tulevasest sümfooniast on klavilis valmis. Mõni nädal hiljem kirjutab taga klaaral. Sa ei kujuta ette, mida nägin unes viimasel ööl. Otsekui oleksin ma oma õnnetu sümfooniamaterjali kasutanud klaverikontserdis, mida mängisin esimest osascertsakusinaali. Kõik oli nii hirmus, raske ja pikk. Kui tõepoolest, Teemulisena kavandatud sümfooniast kasvas aga välja esimene klaverikontsert oopus 15. Sümfoonia ootas oma sündi veel 18 aastat. Teose soolopartii sai nii raske, et selle eest taganes isegi ajastu silmapaistvamaid pianist deklarašub kelle repertuaaris olid ometi kõige nõudlikumad teosed. Klara vaimud. Ligiolek on siin olemas. Talle mõeldes komponeeris Brahms keskmise osa sümfooniliste mõõtmetega umbes 50 minutit kestev teos. Oma tumeda tõsise trotsliku, valulise igatsuse ja loobumuse melanhoolia aga on nii erinev Schumanni poeetiliselt jutustavast või listi Virtoossest helipoeemi meenutavast kontserdist mida leipzigi publik selle ebatavalises monumentaarsuses hoomata ei suutnud. Juhtivas muusikalehes ilmub hävitav arvustus. Ebaõnnestunud hooajast laiemaltki arutledes kirjutab kriitik muuhulgas. Taas oli ükski Vandhaus kontsert, kus uus kompositsioon hauda kant. Härra Johannes Brahmsi kontsert. Pikas arutluses teose puudustest arvab härra kriitik. Kui püüdluste tõsidus ja muusikalise mõttelaadi tubliduse maha arvata jääb järele vaid igavus ja kuivus, mis on tõesti troostitu. Üheski kohas ei leia midagi köitvat meeldivat mõtted, hiilivad esile tuhmid ja kidur ja nii edasi. Lisaks on härra praam oma kontserdi soolopartii teinud nii ebahuvitavalt kui võimalik. Seal pole midagi klaveri efektsest kasutamisest, passaažide uudsusest või peenusest. Ja kui kusagil midagi esile kerkinud, mis säras ja muretuses hoogu võtab, surutakse see tiheda orkestrisaatega. Kui löödud Pramska on, ei reeda ta seda isegi klaarale kirjutades. Kõigele vaatamata hakkab kontsert, kui ma tema ehitust parandanud, olen veel kunagi meeldima ja teine ta mõtleb järgmist kontserti. Peab juba teisiti kõlama. Ma usun, et see on parim, mis kellelegi juhtuda saab. See sunnib mõtteid kokku võtma ja tõstab julgust. Juba järgmine ettekanne 1860. aasta alguses kodulinnas Hamburgis äratab tohutu publikuhuvi ja leiab tunnustava kriitika. Brahmsi jääb äraootavalt Hamburgi. Tema ees terendab filharmoonia hiliste kontserdite juhi koht. Seda suurem on tema pettumus, kui see usaldatakse tema lauljast sõbrale Julius Stock hausenile. 1862. aasta suvel sõidab praam spiini, üürib korteri ja kirjutab sõber Ottokrimmile. Ja nii see läheb. Ma ole siia asunud, elan 10 sammu praattalist ja võin oma veini juua, kus Beethoven seda jões. Brahmsi esimene kohtumine Viini muusikutega toimus majas Püha Stefani katedraali läheduses kus Wolfgang Amadeus Mozart oma parimatel päevadel elas Haydniga koos musitseeris ja Figaro pulma ning teemal kontserdi komponeeris. Nüüd kõlas siin majas Pramsi enese klaveritrio g-moll Opus 25 pärast mida kostus esimene hinnang kvarteti esi viiuldajat ühelt mõjukamalt muusikult muusikasõprade ühingu hiljutisel juhilt ja Pramsiga kohtumise päevil Viini konservatooriumi rektorist. Joossed helmes Bergerilt. See on Beethoveni. Te kuulsite esimest saadet sarjast, mis on pühendatud Johannes Brahmsi 180.-le sünniaastapäevale. Selle autor oli Maia Lilje ja helioperaator Helle Paas. Kõlasid katkendid Brahmsi keelbilisekstetist number üks, Peedur Scertsust es-moll klaverisonaadi number üks C-duur klaveritrios, H-duur klaverikontserdist d-moll ja klaverikvartetis number üks g-moll.