Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühe noore kirjaniku romaanist, mis sai kirjastuse tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud. Tegu on Heli Künnapas teosega homme on ka päev. Heli Künnapas on avaldanud varem ka ühe teose, nimelt noorteromaani lõpupidu, see ilmus siis 2011. aastal ja praegu tegeleb ta siis, nagu me internetist lugesin, küülikute pidamisega ja samuti on siis aktiivne blogikirjutaja. Homme on ka päev, on selline ilus raamat, see ongi siis, nagu ma aru saan, kirjastuse tänapäev, romaanivõistluse sari, need on kaunid Angeelika Schneideri kujundusega teosed. Mis on väga, võiks isegi öelda originaal, reaalselt neil on sellised kummijast materjalist seljad ja väga kaunid kaanekujundused alati. Heli Künnapas, teosele on mul terve rida etteheiteid, aga Nende taustal olgu ära öeldud siiski, et need ei ole esiteks kõik etteheited autorile vaid väga paljuski on tegu etteheiteid kirjastusele toimetajale. Raamatu tiitlipöördele on küll märgitud Krista mõisnik toimetajaks, aga ausalt öeldes mul on küll raske uskuda, et oma töösse täie tõsidusega suhtus, aga sellest veidi hiljem. Aga oluline on kohe alustuseks ära märkida, et kui tihti sellised romaanivõistluste tööd ja autorite esimesed või teised teosed noh, ei vea kohe kuidagi seda romaani mõõtu välja siis Heli Künnapas, seal on tegelikult väga hea arusaam sellest, mis asi on romaan, kuidas kirjutada. Raamatut võib pidada veidi ette arvatavaks ja võib-olla isegi mõni inimene ütleks selle raamatu kohta halvustavalt, et seal lihtsalt mingi naistekas. Aga autor oskab väga hästi lugu juhtida, oskab tegelastega mängida, oskab lugeja tähelepanu suunata sellele, mis on vaja lobiseda ebaolulisest. Nii et need on kõik väga olulised asjad, mida ma soovitan raadiokuulajal silmas pidada ka neil hetkedel, kui ma seda teost veidi kritiseerin. Sest ja justkui esmapilgul on tegu tõesti sellisena istekaga, see räägib siis ühe noore ja eduka naise Kairiti elust. Kairitil on siis juhtiv töökoht ühes ministeeriumis, mida siin raamatus küll natukene. Ma ei tea, minu kui ajalooharidusega inimese jaoks häirivalt julgeolekuministeeriumiks nimetatakse, aga no olgu siis pealegi. Igatahes peategelane Kairit ei tunne ennast väga rahul ja võib öelda, et selle raamatu põhitees siis ongi see. Kuigi pealkiri ütleb, homme on ka päev, on see niimoodi veidi irooniliselt mõeldud vaid sel ajal, pigem peetakse silmas seda, et me ei saa kõiki tähtsaid toimetusi lükata homse arvele. Ja töö kõrvalt tuleb ka elada, õigemini töö asemel peaksime eelistama elu ja panema asjad õigetesse kaalukategooriatesse. Ja selle ümber siin kõik tiirlebki ja selle toob autor väga kaunilt välja, ilma et ta lugejale nii-öelda pähe istuks. Aga samas, ilma et ta kalduks teemast kõrvale. Heli Künnapas saab väga hästi aru, et selles raamatus ei saa, ei tohi, ei pea jutustama kõigest, vaid tuleb rääkida sellest, mis on oluline. Ühte teosesse ei tohigi panna kõiki ideid, mis korraga pähe tulevad, sest et siis muutub see lugeja jaoks koormavaks ja teose idee võib täiesti kaduma minna. Kas edasi raamatus ei juhtu? Kohe esimestel lehekülgedel rõõmustas mind see, et oli aru saada, et autor teab, millest ta räägib. Ja tõesti internetist ka välja nuhkisin. Heli Künnapas on ise riigiametis töötanud, nii et kui teos algab fiktiivse, aga ometi ilmselt paljudes eestlastes kohe teatud mälestusi esile toova kopteriõnnetusega ja sellega, kuidas siis selles raamatus nimetatud julgeolekuministeeriumis kriisikomisjoni kokku hakatakse kutsuma siis ma sain kohe aru, see inimene teab, millest ta räägib, siin ei ole mingisugust jama aetud, vaid kõik need asjad täpselt nii toimuvadki. Ja see oli juba väga rõõmustav, sest et tihti kipub nii olema, et eriti algajad autorid jällegi katsuvad mingi hästi põneva teema kätte võtta olemata endale selle tegelikust selgeks teinud. Mis aga hakkab, lugedes üha enam ja enam kriipima, on kantseliidi kasutamine pidevalt korduvad sõnad nagu samaaegselt mitmekordselt kas mitmeid või mitmeid igakuiselt. Esiteks on tegu lihtsalt halva keelekasutuse kantseliidiga, nagu ma ütlesin, teiseks, kui need sõnad esinevad dialoogis, siis muutub see eriti veidraks. Kohati on see õigustatud, kui mingit bürokraadid seal omavahel oma tööasju ajavad, siis ausalt öeldes ma võin uskuda küll või ma tean küll, et nad vahel kipuvadki sellist veidrat keelt rääkima. Ainult et kui seda räägib, siis armastajapaar kuskil öisel jõe kaldal, siis mõjub natukene veidralt. Nii et kohati on dialoogid puise võitu, aga jällegi kohati ka mitte, et mõned tegelased pannakse väga kaunilt rääkima ja mõni tegelane mõjub ka väga mõnusa sümbolina, näiteks. Siis Kairiti kodukohas ühes pisikeses maa alevikus elav kiriku kellamees, kelles ei maksagi, võib näha nii palju reaalselt tegelaskuju, kuivõrd pigem sellist sümbolit, sellist igavese tarkuse kehastust. Kui tema räägib sellisel pidulikul paatuslikul toonil, siis ei mõju sugugi häirivalt. Autor, nagu ma enne ütlesin, teab, kuidas romaani kirjutada ja teab, et lugeja tähelepanu ei tohi kõrvale juhtida aga teinekord kiputa minema teise äärmusesse, ta kordab teatud fakte liiga palju üle justkui arvates, et lugeja tõesti selle 120 lehekülje jooksul, mis lähevad peale ka väga kergelt selle raamatu lugesin läbi vähem kui kolme tunniga. Justkui arvates, et lugeja selle aja ja selle lehekülgede arvu jooksul tõesti selle iseenesest üsna hästi lihtsalt loogiliselt ja lugeja tähelepanu kogu aeg õiges fookuses hoidva lugemise jooksul võiks aga unustada midagi. Aga jah, et loo pinge arendus on tõesti hea ja sisemine loogika toimib. Et kui ka dialoogid on puised ja natuke veidralt mõjukese Kairiti enda eraelu kirjeldamine, et tal on siin kaks rannad ja näha, et Heli Künnapas on katsunud siis selliseid erinevaid inimtüüpe kokku tuua. Aga lugedes tekib siiski küsimus, et mis neid kolm sõbrannat, et koos hoiab, kui nad nii erinevad on, et üks see Kairit on siis selline ja üsna ilus ja edukas ja maailma asjade üle järele mõtleb. Aga tema teised sõbrannad mõjuvad selliste väga klišeelikke tüüpidena. Aga no olgu pealegi, nagu öeldud, nad toetavad ka loo arengut. Aga nendele mõningatele miinustele vaatamata on tegu tõesti tugeva teosega, mida võib tõesti ausalt romaaniks nimetada, seda sellisena lugeda. Loo mõningane lihtsus on petlik ja samamoodi on petlik ka loo alguses kohmakana tunduv positsioonivahetus, nimelt Heli Künnapas. Sis räägib üldiselt lugu sedasama Kairiti seisukohalt, kuid aeg-ajalt toob ta mõne kõrvaltegelase sisse, hakkab selle positsioonilt rääkima. Kui alguses tundub see täiesti veidrana ja tundub, nagu autori teaks, mida ta teeb siis hiljem saab selgeks, et see on just väga osav võte mis toetab sedasama, mida ma juba enne rõhutasin. Oskab lugeja tähelepanu fookuses hoida? Ei, ta ei räägi kõrvalisest. Lõpus tuleb välja, et see vaatepunktide nihutamine on väga õigustatud ja see on ju ka üks romaani tunnused, vaatepunktid nihkuvad, teine romaani väga oluline tunnus. Et toimuks tegelase sisemine areng on siin ka väga selgelt olemas, nii et kuigi Ta on mingis mõttes naistekas peategelane on alguses ühes, mitte midagi pakkuvas suhtes, see puruneb, ta leiab uue, selle uue suhtega raskusi ja lõpuks saavad ikkagi armastajat kokku. Siis see, kuidas selleni jõutakse, on väga elegantne. Lugeja tähelepanuga mängitakse lugeja ootustega, mängitakse nii, et kui raamat lõpebki õnneliku lõpuga, siis on see ometigi täiesti õigustatud preemia lugeja vahepeal kõikuma löönud usaldusele autori plaanide suhtes, nii et Heli Künnapas homme on ka päev, on üks hea ja tore raamat ja olen kindel, et see kirjanik kirjutab meile tulevikus veel tugevamaid asju. Head lugemist.