Algab Johannes Brahmsi 180.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja teine saade praam sviinis. Sarja autor on Maia Lilje. Viin, kaheksas september 1862. Esmakordselt on siia jõudnud 29 aastane Johannes Brahms ja juba mõned päevad hiljem teatab ta kirjas sõber Otto Krimmile. Olen siin end sisse seadnud. Meil on 10 sammu Praatorist ja võin oma veini juua seal, kus Beethoveni jõi. Oktoobris esitas praam sent Viini muusikutele, pianist Julius Epsteini kodus mängis ta Joosseb helmes Bergeriga neljal käel oma Keemul klaverikvartetti ja mängu lõppedes hüüdnud helmes Berger üks viini autoriteetsemaid muusikuid. See on Beethoveni pärand. Need sõnad kõlasid majas, kus oli moodsalt aastail 1784 87 elanud ja seal muuhulgas ka oma Figaro pulma ning d-moll klaverikontserti komponeerinud, mida praam meelsasti mängis. Siin olime moodsalt musitseerinud Joosep Haydniga ja oli tõenäoliselt ka Beethoven, ent Mozarti esitlenud Hermes Berger ei eksinud. Just Brahmsi kammermuusikas tõuseb Beethoveni pärand kõige selgemalt esile. Noorele heliloojale ja pianistile sai siin osaks soe ja meeldiv vastuvõtt. Peatselt korraldati tema esinemine muusikasõprade ühingu saalis, mis asus samas hoones tol ajal ülipopulaarse lokaali. Katsume hiiglast Punase siili juurde, mis sai Pramsi seltskondlikuks meeliskohaks. Helmes Bergeri avalikult parteti õhtul kõlasid peagi autori osalusel Brahmsi klaverikvartetti g-moll uppus 25 ja A-duur uppus 26. Veel mängis ta oma vastvalminud variatsiooni ja fugat Hendry teemale. Bachi oreli, Tokaat, F-duur ja Schumanni fantaasiad. Need heliloojad seisavad tema pianisti ja dirigendi repertuaaris hiljemgi. Brahms jääb viini oma elu lõpuni, ta lahkub siit vaid kontserdireisideks suvekuudeks, mõnesse looduslikult kaunisse, paika või sõprade koduste külastamiseks. Tollel 250000 elanikuga piin oli uhkem linn saksa keele alal. Paljus veel sarnane Mozarti, Haydni, Beethoveni, Schuberti aegsele. Võimas Habsburgide That's How turg ja linnasüdames kõrguv Stefan stuum. Nende lähedal tuses aadlipaleed, esinduslikud kodanlaste majad, teatrid, kohvikud, pargid, linn täis elavat muusika. Ajalugu. Bransi vaimustas kohe rahva ja rahvalik muusika, mida esitasid kõrtsist kõrtsi liikuvad Chardas kapellid. Kõikjal kõlasid sinust Rausside valsid ja linnalähedastes Hoiri kerides rahvalik muusika. Ka see heliseb atmosfäär, leiab vastukaja Gabramsi teostes. Uuele kodulinnale pühendab ta valsid Opus 39 mis kolmes versioonis kiiresti populaarseks saavad. Kahele ja neljale käele. Tehniliselt lihtsam variant. Asja armastajaile. Neis heliseb Schuberti vaim, neid vürtsitavad Viinis armastatud Ungari muusikakõlad ja rütmid. Brahmsi silme all hakkab viin omandama moodsa linna palgejooni muutub Euroopa tähtsamaks muusika keskuseks, samuti hoogsalt uueneva Pariisi kõrval. 1857. aasta detsembris on viiner Tsaitungis avalikustatud keiser Franz Joseph esimese plaan liini arhitektuuri suurejooneliseks moderniseerimiseks. See paneb aluse vanalinna ümbritseva esindus polevardi rõnkstras ehitamiseks sinna kuuluvate uhkete hoonetega. Neist. Esimesena kerkib 1000 Nende 869. aasta mais Mozarti Don Giovanni etendusega avatud keiserliku ooperimaja. Seitse kuud hiljem, jaanuaris 1870 avatakse piduliku kontserdiga ka muusikasõprade ühingu maja, mille krundi oli üheks Viini sümboliks saanud Kaarli kiriku vastas. Kinkinud muusikasõpradele keiser ise. Music Ferain valmis teofiil fon Hanseni projekti kohaselt. Antiikarhitektuuri jäljendavad histuristliku stiilis. Suur saal loob oma kuldsete sammaste, kariatiide meenutavate puust voolitud figuuridega värviliste lae reljeefidega mulje tõelisest muusika templist. Viini pressis ilmus arvukalt artikleid, mis ülistasid nii hoone arhitektuuri kui kahe saali akustikat. Suure niinimetatud kuldse saali puhul väljendas üks kriitikuid üldist vaimustust sõnadega. See saal ei ole mitte ideaalne ruum muusika jaoks vaid on muusika ise. Miini music räni kuldset saali peetakse tänini üheks maalima parima akustikaga saaliks. Nimekas muusikakriitik Eduard Hanslik irriteerida vaimustunud vastukaaluks küsimusega, kas pole see kontserdisaaliks mitte liiga särav ja toretsed. Igalt poolt kulda ja värve kiirgab. Uues majas leidsid endale kodu 1842. aastal asutatud filharmoonia orkester ja muusikasõprade ühingu koor. Neil on Johannes Brahmsi loomingulises biograafias oluline roll nagu kuulsusrikkal majal endalgi. Siin kõlasid esiettekandes tema teine ja neljas sümfoonia. Siin dirigeeris ta aastail 1872 75 hulgaliselt kontserte ühingu, muusika Joina ja 1993.-st aastast. Pärast saali põhjalikku renoveerimist kannab muusika Ferainid kammersaal Johannes Brahmsi nime. Ja esimene muusik, kes 1870. aastal sellel laval mängis, oli Clara suur. Mingem tagasi Pramsi esimesse, Viini aastasse. Ehkki ta oli siin juba äratanud elavat huvi nii helilooja pianistina ei olnud tema looming mõnegi kriitiku silmis leidnud ühest mõistmist. Vaid üks tsitaat arvustusest, mis ilmus Viini teatri-muusika- ja kunstilehes, kus Pramsik eemalt klaverikvarteti puhul kirjutatakse. Igavus, asjatu ärevus, õudus, häving. Milles silma pilgukski ei näita tuld ükski valgus ega mahendabkiir. Brahms leidis endale tugeva poolehoidja Eduard Hansliki näol. Hanslik oli Viini Ülikooli esimene muusikaesteetika ja ajaloo õppejõud ning kümmekond aastat varem ilmunud ülipopulaarse raamatu muusikalisest ilusast autor. Paslik kirjutas kolmekümneaastasest Pramsist järgmist. Üks noor Heracles teelahkmel. Kas ta läheb vasakule äärmuslikku romantismi poole, piirideta köidikud, et muusika poole või paremale meie klassikute poole ta valis viimas ja pärast seda, kui ta 1862. aastal oma Händeli variatsioonid ning Keemal kvarteti meie ette tõi. Ei ole enam kahtlust, et Pramsi näol pole meile mitte ainult geniaalsus vaid ka meister selle sõna õilsamast mõttes kingitud meister, kes klassikalises vormis oskas omapärase moodsa sisu kujundada. Sealjuures on ta suurestiiliga klaverivirtuoos, kelle mehelik vaimurikas ettekanne vabalt hiiglasliku tehnika kohale tõuseb. Brahms tutvub teistegi tähelepanuväärset muusikutega. Üks neist on 21 aastane Poola päritolu pianist listi õpilane Karl tausis, kellega ta viimase moekas kodus sageli neljal mängib türgi tubakat suitsetades ja vanu konjakit kedegusteerides. Schopen Howerit avastab ja esmakordselt oma kahe klaverisonaadi f-moll Opus 34 ette kannab. Tausi kile pühendab ta esimese Viinis loodud suurteose mängijalt pianismi kõrgpilotaaži nõudvad paganiini variatsioonid või stuudiumid mille otseseks eelkäijaks olid variatsioonid ja fuuga Händeli teemale. Neid teoseid komponeerides oli ta pidanud silmas ka eneserepertuaari soolopianistina. Viinis tekivad Johannes Brahmsi uued kiindumuse ja sümpaatiad kanda rikaste noorte naiste hulgas. Üks neist on noor lauljatar Otiilia hauer, kellega ta Schuberti laule uurib, kes temagi uusi laule esitab ja kelle vanemad Ramsilt kui armastusväärselt ja tuntust koguvalt poiss mehelt kihla kuulutust ootavad. Brahmsi ümber kogunevad mitmed klaveriõpilased. Nende hulgas on 16 aastane Elizabeth Stock House. Meest köidab nii tema võluv olek kui sügab muusika tunnetamine ja mõistmine. Kergelt süttiv on ta nüüd armumas ja ütleb siis ootamatult õpilasest lahti, soovitades teda Julius Epsteini-le. Taas ilmutab Ed Pramsi põgenemisvalmidus mis suhetes naistega otse tunnusmärgiks saada. Sõbrad kardavad, et temas puudub mehelik kindlustunne, julgus. Ometi kasvab mõnestki kiindumusest eluaegne sõprus ka siis, kui need naised juba abielus olnud. Nii ka Elizabeth fon, stock hausen Hert Soogenbergeriga, kellest saab viiuldaja Joachim ja muidugi Clara Schumanni kõrval üks Pramsi asja tundlikumaid, muusikalisi nõuandjaid, tema loomingu parimaid tundjaid ja esitajaid, kes teadis hulgapramsi teoste kõrval peast ka mitmeid Schumanni teoseid. Nende mahukas aastaid kestnud kirjavahetus kõneleb sügavast hinge, sugulusest ja Ramsi biograafidele. Üheks oluliseks infoallikaks. Üha avarduvasse suhtlusringi kuulusid tollal Viinis hinnatud Beethoveni uurija Gustav nuttenbo ning Haydni biograaf ja muusikasõprade ühingu arhivaar Karl Ferdinand. Pool nende juurde juhtis Viimsi Huvi Viini klassikute ja Schuberti loomingu vastu. Sageli nähti teda Viini kuninglikus raamatukogus või muusikaühingu arhiivis. Tema eneseraamatukogu rikastus ühe uute kirjanduslike ja muusikaliste Aaretega nende hulgas mitmed Mozarti, Beethoveni ja Schuberti hinnalised käsikirjad. Oma kaunimad tunnid olen veetnud tänu Schuberti avaldamata teostele. Suur osa neist on mul kodus, kinnitas Brahms avaldades samas heameelt, et hulga eravaldustes tühiste summade eest müüki läinud haletsusväärses seisukorras olevat käsikirjad omandas muusikasõprade ühing. Pramsi uurinud mitte üksnes vanade meistrite tehnikat. Vaithr redigeeris näiteks Mozarti reekviemi partituuri, Braitcop Herkeli kirjastuse kriitilise väljaande jaoks ning mitmeid Beethoveni seni kadunuks peetud noorpõlveteoseid. Ehkki praam tundis end Viinist hästi, ei olnud ta jätnud veel mõtet leida kindlamat rakendust sünnilinnas Hamburgis. Seda valusamalt tabas teade, et ta ei osutunud valituks. Hamburgi filharmoonia kontsertide juhi kohal. Tagasi Viinis võttis Brahms 1863. aasta sügisel vastu ootamatult kumise mõni aastat tagasi loodud lauluakadeemia koorijuhi kohale. See koor ei olnud parimate killast, kuid pakkus väärikamale muusikasõprade ühingu koorile konkurentsi mitmekesisemat, kuid mitte alati väärtuslikumate kavadega. Brahms valmistus tõsiselt ja vaid ühe hooaja jooksul selles ametis pakkus ta neli erinevat ja tavatult nõudlikku kava milles peatähelepanu langes Bachi vähetuntud kantaatidele. Juba esimesel kontserdil kõlas üks raskemaid neist ihatas Silbekümneris, mille kõrval seisid veel Beethoveni ohvrid, laul, Pramsi rahvalauluseaded ja lõpuks Schumanni reekviem minioonile Göte tekstiga. Järgmiste kontsertide kavas oli veel osi jõuluoratooriumist, a cappella koorimuusikat varasematest sajandist ja eneseloomingut. Bachi muusika oli harjumatu nii publikule kui lauljaile. Kriitikute reaktsioon tõrjuv ning praam astus tagasi. Märksa edukam oli tema dirigendi tegevus hiljem aastail 1872 75 Viini muusikasõprade ühingu, koori ja orkestrikontsertide juhina nüüd muusika raini uhkes uues majas. Nende aasta jooksul juhatas ta 18 kontserti, juba esimene neist oli tulevastele mõõtuandev. 100 instrumentalisti ja 300 laulja osalusel kõlas Hendelite Theo. Ka Händeli oratooriumi Sauljas. Saalomon kõrguvad mitmete Bachi kantaatide kõrval. Pramsi juhatab Schuberti nendel sunnikold marki Suumanni ja enesekooriteoseid siis varasemate meistrite lasso, palestiina Eckardi Isaaci loomingut. Ta oli üks esimesi, kes tollal barokkmuusikat nii-öelda ajastutruult generaalbassi instrumentidega esitas. Tema dirigendist sõbra levi sõnul juhatanud Brahms väga energiliselt šestikuleerides ja püülow leidnud, et ei tea kedagi teist, kes sarnaselt vaagneriga nii edasi rühkivalt oleks dirigeerinud. Et saada lahti oma pilkeid, leidnud harjumusest aeg-ajalt vasakut kätt taskus hoida oli praam lasknud selle kinni õmmelda. Viinis tunnustati kõrgelt Pramsi erakordset muusikatundmist ja tema tegevuse hariduslikku rolli kuid isegi Hanslik pidi tõdema, et ta oma tõsimeelsusega kava valikutes üle piiri läks. Kirjutades pärast üht kontserti, mille kavas Bachi kantaat, armsaim jumal, mil pean ma surema ja rubiini reekviem irooniavarjundiga. Viinis ei puudu publik, kes muusika tõsist ilu austab. Aga siin tavatsetakse enam kui kusagil mujal kontserte külastada eesmärgil, et end esmalt protestantlikud ja seejärel katoliiklik Suutmata last. Prams tunneb, et kohustused, mis juhi tööga kaasnevad, on koormavad. Liiga vähe, on jäänud aega komponeerimiseks ja ta astub tagasi. Dirigenditöö on talle pakkunud ometi suurt rahuldust. Tema nõuandev hääl kõlab siin majas edaspidi muusikaühingu sõprade komitee liikmena. Ja muusikasõprade ühing saab testamendi järgi kogu tema loomingulise töö pärijaks. Oluline on aga rõhutada, et selle auväärse ametikoha saamisel mängisid suurt rolli tema enese dollaseks valminud kaal, sümfoonilised suurteosed, Saksa reekviem, kantaat, Rinaldo aldi, rapsoodia, saatuse laul ja triumfilaul. Reekviem oli teinud tema nime rahvusvaheliselt tuntuks ja toonud tööpakkumisi mujaltki. Näiteks dirigendi kohale Kölnis või professoritoolile vastloodud Berliini muusikakõrgkoolis mille rektoriks oli saanud tema hea sõber Joosist Joachim. Ainuvõimalikuks pidastanud täielikku vabadust nii loomingulises kui laiemaski mõttes. Tähtede kombinatsioon F a e või A S-E Fray, Aber aisam või ainsa Aberfray tõlkes vaba, aga üksi või üksi, aga vaba saab Pramsi sõnul tema elu motoks. Vaatamata kõigele pean sellega nõustuma, kirjutas ta. F A S või minaarseks varjundatult ess Ast loovad hilisemaid kujundeid mitmeski teoses varase f-moll klaverisonaadi finaal kallis keelpillikvartetis a- moll topeltkontserdis ja kolmandast sümfooniast. Johannes Brahmsi 1860.-te aastate aktiivne kontserttegevus pianisti Jaanson plistina koos dirigent Herman Leevi Jooseks Joachimi jäi laulja Julius Stock hauseniga on toonud materiaalse kindluse ja ta võib pühenduda loomingule ka kirjastajatelt laekuvate honoraride ette. Aastal 1865 66. Viisita pikematele kontserdireisidel. Prams alustas karsruuest, kus koos dirigent leebiga mängis oma teemalt klaverikontserti siis Šveitsis baaselised Zürichis ning Austria ja Ungari linnades. Ta mängis Beethoveni Schumanni, Bachi Schuberti teoste kõrval alati oma kompositsioone ja pea kõikjal ka koos kohalike muusikutega ansambli teoseid, mille arv tema teoste loetelus üha kasvav. Pramsikavades ei puudunud ka virtuaalsed Hendry paganiini variatsioonid ning solistina Schumanni ja Beethoveni viies klaverikontsert. Edasi järgnesid juba Põhja-Saksa linnad Kopenhaagen. Sistreestenia, Berliin. Zürichis tutvub praam Skahe nimeka mehega, kellest saavad tema sõbrad ja tulevased kaaslased ka mõnel Itaalia reisil. Üks neist oli moodsa kirurgia rajajaid Viinis ja Berliinis tegutsenud kirurg Theodor Pill rott. Ta oli ka väga võimekas harrastusviiuldaja ja arvestatav muusikakriitik. Teine Šveitsi ajakirjanik ja literaat Joseph Victor Vidmann on kirjutanud Reamsy ska mälestusraamatu. Temalt pärinevad read, mis tollal 30 kaheaastast Brahmsi värvikalt kirjeldavad Brahms avaldanud viitmanile muljet mitte üksnes võimsat klaverimängu vaid oma jõulise isiku ja välise kujuga lüheldane jässakas figuur, lõvilikult lai rind ning vägilase õlad võimas pea ja mõtterikas seesmise kiirgusega valgustatud ilus laup, niisu kollased juuksed ja heledate kulmude alt tuliselt kiirgavad silmad eelduv alahuul andnud tema nooruki näole pisut iroonilise ilme. Trumpi elus oli kujunemas stabiilne rüüt. Talvekuudel tegutses ta Viinis. Sealt siirdus ta oma sagenevatele kontserdireisidele ja suvekuud, mis enamasti olid nii seltskondlikud kui ka loomingulises mõttes viljakandvad, veetis ta kuni elu lõpuni looduslikult kaunites paikades. Kuu järgnesid enamasti kas sõbrad ja sõrmusid tutvused lihtendaalistutsingis pürtšahhis viimastel aastatel liini lähedastes paikades. Esialgu suvitas ta Badempaadilis. Sealses luksuskuurordis võis ta näha kroonitud päid ja riigijuhte, preisi valitseja, paari Bismarcki mõjukaid aadlimehi. Siin kohtus ja musitseeris ta koos mitmete tähelepanuväärsete inimestega. Lauljatar polinud Järdoogarzyya dirigent Herman Levy ja Johann Straussi unioriga. Siin peatus ta Anton Rubisteni villas ja tutvus Ivandurgeeneviga, kes keevitas teda looma ooperit, pakkudes talle koguni ainestiku. Sõrmus, sõpruskunstnik Ancerm, Fourier Bachi ja fotograaf Julius algayeri. Kauni Baden-Baden-isse ostnud Clara Schumanni maja, kuhu ta 10 aasta jooksul naases oma sagedastel kontserdireisidelt. Siia kogunesid suvevaheaegadeks ka tema erinevast linnades õppivad lapsed. Claire's oli saanud nüüd temasse pea emalikult suhtuks sõbranna. Brahms üüris endale Schumanni lähedusse korteri imelise vaatega õdusas majas. See on tänaseks ainus temast säilinud elupaik, mis 1966. aastal Pramsi ühingu initsiatiivil renoveeriti ja muuseumiks kujundati. Siin komponeeris ta mitmed väga isiklikud teosed seotud kallite inimeste lahkumise või nende kaotusega. 1866. aastal sündis Korla trio oopus 40. Kõlavad nii romantilised looduse meeleolud kui ema lahkumisega seotud valu. Samal suvel valminud teise keelbiliseksteti hukkus 36 puhul, kirjutas autor. See sidusin ma end lahti oma viimasest armastusest. Brahms meenutab ainsat naist, kellega ta 1858. aastal kihlunud oli. Lauljatar akaate Fonsyyboltit. Teose esimeses osas võib kuulda akaate helilistest nimetähtedest moodustunud teemat AG. TH e. Kihlus tühistades olid Agatele kirjutanud. Ma armastan sind ja tahan sind uuesti näha. Aga ahelaid kandma isa ja pihtinud seejärel ühele sõbrale. Ma olen armunud muusikasse. Ma armastan vaid muusikat ega mõtle millegi muul. Ma kirjutan taas armastuslaul, aga mitte A seee, vaid muusikale. See armastus ei jäänud Pramsyrus viimaseks kuid lahti sidus ta end neist kõigist. Kolm aastat hiljem, 1869 valas ta muusikasse veel ühe valulise kaotuse kui abiellus Suumanite kolmas tütar. 23 aastane juuli, kellesse praam tõsiselt kiindunud oli rapsoodi Aldile meeskoorile ja orkestrile Opus 53. Teose sündmusest vapustatud Klara kirjutas päevikus armastas ta teda tõesti. Kas ei mõelnud ta ju mitte kunagi abielluda. Juuli ei tundnud kunagi tõmmet tema poole. Ja edasi ma ei saa seda teost kuidagi teisiti võtta kui tema enese hingevalu väljendust. Oleks ta kunagi seda väljendanud, sõnades kes Brahmsi lähemalt tundsid kaklara märkasid muutusi tema hoiakutes ja olekus haavatavust ja järskust, mis üksildase mehe veel üksildase maks tegi tema tujukust ja drastilist huumorimeelt, mis mõnegi seltskonna tarduma pani. Ometi ei võtnud tema üle võimust edu. 1865. aasta veebruaris suri talle väga lähedane ema Johanna Hendrik Abrams. Pikkamisi võttis kuju ainulaadne teos helilooja enese poolt piiblikatkest koostatud tekstiga Saksa reekviem mis oma sisuliselt kontseptsioonilt leinajatele tröösti ja lohutust pakkuvana traditsioonilisest katoliku kiriku leinamissa seda oluliselt erines. Kolm esimest osa kõlasid 1867. aasta detsembris Viinis siis kuueosalise versioonina autori dirigeerimisel ja 2500 kuulaja espreymenis ning lõpp lõplikul kujul koos vastvalminud viienda osa soprani soologa. 1869. aasta veebruaris Leipzigis. Kevandhaus, orkestrit, koori ja orkestrit juhatas muusikadirektor Karl Raineke. Vastukaja oli mõlema esituse puhul, ülistab reekviemi, võrreldi Bachi suurteoste ja Beethoveni missa Solemmisega. Peagi kõlas teos paljudes Saksa linnades, aasta hiljem Londonis, seejärel Peterburis ja Pariisis ning mujal. 36 aastasest Johannes Pramsist oli saanud elavaist tunnustatud saksa helilooja. Vähemasti nende silmis, kes üldist vaimustust ei jaganud. Helilooja tollane kirjastaja viiter Pieter Mayer jätkas tema teoste avaldamist peagi sõrmus, leping, kirjastaja Sim rockiga. Trükist ilmusid köeti tekstiga kantaat Ronaldo armastuslaulud valsid vokaalkvartetile ja klaverile neljal käel ning ülipopulaarseks saanud Ungari tantsude esimene vihik. Koos nende hiigeleduga puhkes skandaal. Kunagine ansamblipark. Raamse noores eas kontserdireisidel ka mustlasmuusikat oli esitanud, kuulutas avalikult, et teda on röövitud. Pramsi kaitseks astus välja Joseph Joachim, kes pööras tähelepanu asjaolule, et helilooja on noodis viidanud selgesõnaliselt, et tegemist on seadetega, mille lähtematerjal olevat pealegi autorsuse mõttes anonüümne. Nagu rahvamuusika üldiselt. Pramsi näis asi üldse mitte puudutavat. Ma ei saanud Remeniilt õigeid tants. Ta tõi neisse liiga palju valet, see tähendab Edgar emeni ei mänginud ehedaid tantse, vaid oma töötlusi. Brahmsi edasises loomingus kujunes teatud polaarsus monumentaalsetele traagilistele teostele tasakaaluks komponeeris ta helgemaid, intiimsemaid, kammerteoseid või ootuste kaupa, laul ka rahvalaulude seadeid. Reeglemile järgnesid veel kaks vokaalsümfoonilise teost. Saatuse laul ja Preisi-Prantsuse sõjas saavutatud Saksamaa võiduaegu patriotismitundest õhutatud triumfi laul pühendusega keiser Wilhelm esimesele taas autori enese poolt koostatud piibli katketega. Sõda oli Pramsi jaoks midagi abstraktset, kuid selle kiire lõpp, rahulepingu sõlmimine, versais saksa keisririigi väljakuulutamine 1871. aasta jaanuaris ning sajandeid killustunud Saksamaa ühinemine oli talle tähtis nagu igale rahvuskaaslasele. Saksamaa asus moodsa industriaalriigi arenguteele elektriraudtee telegraafivõrgustiku loomisel ja linnade moderniseerimisel. Gabraams kasutas rõõmuga moodsaid liikumise sidevahendeid. Talle meeldis reisida rongiga kiiresti läbi vahelduvate maastikke, mida imetles. Loodus, mängis helilooja elus erakordselt tähtsat rolli. Kus iganes ta ka viibis. Väga varase tõusjana võis teda sageli näha koiduvalguses aasadel, niitudel, uidates oma muusikalisi mõtteid korrastamas hinge ja vaimu laadimas. Loodus oli tema loominguline katalüsaator ja romantiline kaaslane, kui oli vajadus tõmbuda enesesse varjuda inimeste eest. Bismarcki majanduspoliitika oli tõstnud kodanlaste materiaalset kindlust ja Pramski kuulus nende hulka ka, kes vaimu eluks vajalikke väärtusi luues hästi tasustatud sai. Ta oli tõusnud viini vaimu ja suur kodanliku eliidi hulka kuhu kuulusid Pill, rott, Joachim levi, Fourier, Bach, Hanslik. Vaimusuuruste hulka oli teda viinud eelkõige kustumatu teadmiste jäänud haritus. Dema tootusse. Tutvusringkonda kuulusid ka tähtsat majandusinimesed, näiteks telegraafi ja telefoniside eeskäija Siemens halske direktor, kes teda rahaasjadest nõustas. Ehkki Brahms oli finantsasjades väga edukas, paigutanud kasvavat honorari preisi panka elasta väliselt väga lihtsalt. Johannes Pramsile saavad osaks kõrged tunnustused. Ta valitakse, press, laud tänase Bratislava ja kämbritsi Ülikooli audoktoriks, preisi akadeemia auliikmeks. Talle omistatakse Baieri maksmiliani ordeni ja saksa teaduslik kunsti teenete aumärk. Ükskõik kuidas seda otsust ka tõlgendada, kuid promoveerimisele kämbritsi täis sõida, eelistades suvist Itaalia reisi Presla ülikoolile. Tänuks pühendas ta aga akadeemilise avamängu. Samasugust ükskõiksust nagu auavalduste suhtes ilmutas ta ka riietuse suhtes ega tahtnud mõista, miks peaks ennast näiteks kaelasidet kandes piinama isegi siis, kui ta võttis vastu Austria Leopoldi ordeni. Märgati, et ülikonna all kandis ta jahimehe särki. 1870.-te aastate alguses oodatakse temalt pingsalt sümfooniat, mille kallal teatakse, teda töötavad ja kõige selgemalt avaldab 1873. aastal oma rahulolematust kirjastaja Simra. Sümfooniakirjutamine on saanud peaaegu kohustuseks, et õigustada sõprade ja publiku ootusi Pramsfalis komponeerimiseks romantilise koha stanbergi järve maaliliselt saarel asuva kalurikülakese ja sealt avaneva romantilise vaate mida on maalinud ka Caspar David Friedrich. Ta oli siin koos noore laulja Georg Eeenneliga kes on meenutanud nende ühiseid jalutuskäik õhtusööke vestlusi vaaglerist. Esimese sümfooniasaamislugu oli pikk ja vaevaline. Põhjusi on palju. Üheks neist heliloojat pärssiv enesekriitika, teisalt vaatleri, meelsete eitav hoiak klassikaliste žanrite suhtes. Esimesest sümfooniast vallandus nüüd too energia, mida Schuman juba kaks aastakümmet tagasi aimas Brahmsi muusikas peituvat ning mille sarnast kohtab vaid vähestes 19. sajandi sümfooniat. Siis valmivad üksteise järel järgmised suurteosed. Viiulikontsert soolopartii kohutab isegi Joachimit, kellele teos pühendatud on. Teine kolmas sümfoonia, kaks avamängu, akadeemiline ja traagiline. Teine klaverikontsert ja topeltkontsert. Kammerteoseid ja taaslaule. Kontserdireisidel, mis viivad teda ka Hollandi linnadesse. Mängib ja dirigeerib ta nüüdsest vaid oma teoseid. Ramsi muusika eduloos oli tähtis roll ka ühel dollaja võimekamad pianistid dirigendid Hans von töölol, kes seni oli andunud teeninud paagnerijalisti muusikat mängides esiettekandes ka viimase võimast haamul sonaati kuid mitte ainult perekondlik, kel vaid ka muusikalistel põhjustel oli ta ikka enam kaldumas Ramsi pool kellega teda sidus sügavam muusika mõistmine. Oleks vale tõlgendada püülovi pöördumist Pramsi poole kättemaksuna vaagnerile kes temalt naise ristitütre kosima üle lõi. Liiga palju oli tal nii pianisti kui dirigendina siiski Ühispramsiga. Eelkõige tingimatu teose truudus musitseerimisega sisuline kaalutletusi rangus. Just see, mida Brahms Omalt poolt interpredil tootes. Pramsiteist klaverikontserti esitasid nad vaheldumisi nii pianisti kui dirigendi rollis otsekui teineteise võrdväärsust rõhutades. Töölo oli raamse iseloomustades pannud kirja järgmised read. Näitlejanna. Järel on ta suurim ja üllaid kõigi heliloojate hulgas. Tema sõprust pean ma oma väärtuslikumaks varaks. Ma usun, et ükski muusiku südamaailmas ei tunneta nii sügavalt. Ei ole nii põhjani tema vaimusügavusse sisenenud kui miinused. Küülow oli 1800 kaheksakümnendail aastail mainin genis üles töötanud muster orkestri. Seda peeti paremaks koguni teenija Berliini orkestrites. Ja Prams võis oma teoste esitusküpseks kujunemist, kuuldab parimal tasemel. Helilooja oli muutnud oma välimust, ta kandis habet, tema olekus oli küpse meistri väärikust ja tasakaalukust. Sõbrad tunnistasid habemeta serenaadi, Pramsist oli saanud täis habemes sümfoonia praks. Kui ta oli just ennast sümfuunikuna tõestanud, asus rünnakule Wagner veelgi teravamalt kui viimane, kes kõneles nende muusika käsitluste põhimõttelistest. Esteetilistest erinevustest häbivääristas tema muusikat Hugo Wolf. Aastal 1885 valminud neljas sümfoonia teeb aga nõutuks ka tema ustavamad poolehoidjad. Hanslikija Kalbeki. Nad keelitavad teda teose ettekandest loobuda, et mitte kahjustada oma mainet. Töölow seevastu on vaimustuses ja dirigeerib teose esiettekannet mainin genis. Neljanda sümfoonia. Ka saavutas Johannes Brahms loomingulise kõrgpunkti. Sealt algas tema hiline loomeperiood. Ta pühendub enam kammermuusikale, komponeerib klaveripalu kooriteoseid laule taandub varasemale omasest paatoslikkusest. Muusikas on enam seesmiselt talitsetud kurbust, melanhooliat, maise kaduvuse tajumist, milles siiski puuduga dramaatilised pursked. Suvi 1886 on kammermuusika suvi. Sünnivad olulised teosed. Teine tšellosonaadi vaata uppus 99. Kolmas viiulisonaat oopus 108 klaveritrio C. Mullu hukkus 101 tema tolleaegne noor kiindumus lauljatari Hermine spiis, kellele praos pühendas mõned hinge sööbivamad laulud. Kirjeldab üht kohtumist aastast 1888. Armas süda, kui ära põlenud oli ja kahjuks kahjuks, kui valgeks oli ta läinud. Olin esimesel hetkel nii kohkunud, et ma midagi öelda ei saanud. Kui tal poleks neid siniseid nooruki silmi ja tema armsad olekud, oleks ta rauk. Aastad 1890 91 toovad Pramsi ellu veel ühetse suuri. Ta näib olevat loomingulised eesmärgid saavutanud ega tea, kuidas edasi liikuda. Ta pühendub varasemate tööde redigeerimisele ja aastal 1890 tunnistas ta, et on palju puruks rebitud noodipaberit isklist lahkudes Trauni jõkke visanud. Ikka loeb, palju istub raamatukogudes arhiivides, kirjastustes kohtub muusikateadlastega, organiseerib toetusi noortele heliloojatele, kelle hulgas on ka Anto ning Vošak. Kui ta siis 1891. aasta märtsis saab taas kutse mainigeni leiatasin eest päraseklarnetisti Richard mölfeldi, kelle tool Mozartit ja Veberid mängides otse kutsub looma midagi uut. Valmivat Reamsy hilisloomingu kaunimad pärlid, klaveritrio klarneti kakaks, sonaati, klarneti leia klaverile, mida Prams möll Feldiga kontserdireisil esitleb ning kvintett kla Lätile ja keelpillidele. Tema muusikas on enam sügisvärvide kuldset kuma millest pikenevad kulgevate sündmuste varjud. Siit saab alguse taandumine. Sünnivad vaid klaveripalad 116 kuni 119 ja neli tõsist laul ning 11 koraalitöötlust orelile. Aastail 1892 96 lahkuvad üksteise järel talle kalliks. Prampsul surmast nii palju laulnud. Tema kartus selle tundmatu ees nõnda suur deta ei söandanud oma viimaseid laule kontserdisaalis kuulata. Koguteost läbivad laskuvad meloodiakäigud, neid kuulsime juba neljandast sümfooniast. Need väljendavad kurbust elu kaduvuse üle. 20. mail 1896 sureb Clara Schumanni Johannes Brahmsi neli tõsist laulu saavad mõtteliseks reegli, miks nii tal kui heliloojale enesele Bransi diagnoositakse. Vähk koostoctorfellingeriga koostab ta testamendi. Veel püüab ta säilitada endist elurütmi. Siis, seitsmendal märtsil 1897. aastal ilmuta oma viimaseks jäänud kontserdile music raini kuldses saalis, kus Hans Richter juhatab tema neljandat sümfooniat. Ramsi haiguse kulg pole piinlastele saladus ja nüüd tervitab teda publik teadmises ja Prams teab, et see on nende viimane kohtumine. Johannes Brahms suri kolmandal aprillil 1897. aastal oma Viini korteris karkass neli music Feraini, auväärse hoone ja Kaarli kiriku läheduses. Sealt leiab Pramsi suursuguse ausamba. Te kuulsite teist saadet sarjast Johannes Brahms 180. Selle autor oli Maia Lilje ja helioperaator Katrin maadik.