Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate kunstiministeeriumi, mina olen saatejuht Indrek Grigor. 15. märtsil avati Eesti Rahva Muuseumis erakordselt rahvarohke pidulikkusega Serie toomistu ja Kiwa kureeritud näitus Nõukogude lillelapsed. 70.-te psühhedeelne underground, nagu juba Ühel pool sõna- saanud kuraatorid rääkinud on, sündis näitus, tehes intervjuusid samateemalise filmi tarbeks. Väga sisukat ja kultuurilooliselt väärtuslikku intervjuu materjali kogunes oluliselt rohkem kui dokumentaalfilmi saab mahutada. Nõnda otsustati must materjal üle anda ERM'ile. Sellekohast läbirääkimiste käigus sündis aga ideed teha lisaks ka näitus. Ekspositsioon ka köitev ja väärib nii külastamist kui kajastamist. Ent viimast kavandades oli siinkõneleja sunnitud tõdema, et ilma eriteadmisteta antropoloogiad, mida mul paraku ette näidata ei ole, on selle näituse pädev kriitiline kajastamine sisuliselt võimatu. Niisiis kommenteerinud seda näitust tänases saates kolm erineva fooniga meest, kes kõik ühel või teisel viisil näitusega suhestuvad. Esimeseks vestluskaaslaseks on antropoloog ja subkultuuride uurija Aimar Ventsel kes ühtlasi on tõrjetoomist õpetaja olnud. Teiseks saab sõna poeet ja 70.-te põlvkonna esindaja Hannes Varblane ja kolmanda vaatenurgamaterjalile aitab heita hirmi pedagoog Kaspar Piazza. Aimar Ventsel palutud kommenteerima ennekõike näitust kui uurimust ja selle antropoloogilisi pädevust teaduslikust aspektist. Prints jalaga sarnaselt siin kõnelejaga oli nii võlutud näituse suurepärasest visuaalsest ülesehitusest, et möönis küll näituse tuuma moodustavate intervjuude ühekülgsust. Nimelt on intervjueeritud vaid ande Kraudi esindajaid, mitte aga toonaseid ametnikke, et oli nõus tegema möönduse, et näitus ei ole tingimata uurimus või vähemalt et käesolev näitus on visualiseerima näitusena piisavalt hea, et mitte ainult omada eluõigust, vaid väärida ka tähelepanu ja kiitust. Aimar Ventsel, tere. ERM-is on ootad selline seitsmekümnendatel subkultuuri kaardistada ja kokkuvõttev näitus ja ma tean, et sa oled tegelenud subkultuuridele, aga antropoloogi seisukohalt ja selle näituse panid kokku Terje toomistuja kiba. Et kui Kiva nagu puhtalt kunstnik laua kõik teadlasest eriala on ka selline antropoloogi fooni, et Kiva ja Terje eelmist koostööd vaatasin, seda dokumentaalfilmi varjas õun. Selles filmis on minu jaoks hästi tugevalt tunda, nagu sihuke Kiva ütleme, rõõmusta, positsioon või tähendab seal nagu ma isegi ütleme tagasisidet, mis mõne kolleegiga rääkides siis siis need olid nagu natuke kurjale lõpetasime väga traagiline. Aga minu arvates seal nagu kumas natuke läbisi Kiva Gefoorini ja selline suhtumine sellesse. Äge, eks ole, selle näitajaga ühelt poolt ongi selline oh kui äge, et kui nad ütlevad, et selle näituse aluseks on raamat, maakide kool, on ühtegi kainet lehekülge. Et kuidas sellesse näitusesse selle foonil nagu, kui teaduslikku töösse suhteliselt natukese nagu kaardistabki, nagu mingit sellist alternatiivset noortekultuuri, et kas selles kontekstis näiteks lähtumine sellest, et, et kui äge oli, kas see on nagu adekvaatne On küll minu meelest on aids, on tunderson tehtud kusagil suure entusiasmiga ja läbi väga sellise subjektiivse Pesmas teades terjete teha siis täna sellist huvi selle psühhedeelia ja 60.-te sellise kultuuri vastu, et siis ta läks ja leidis ka Eestist samasuguse kultuuri ekvivalendiga. Jah, Est olemas, aga kaardistamise koha pealt see on selline, näitas, et väga toredaid asju tehakse sellistel teemadel, peaks rohkem, näitasid tehtama, organiseerida üritama. Aga ta on rohkem isegi minu meelest on nagu selline visualiseerib, näitas, et me saame ettekujutuse, mis seltskond enam-vähem eksisteeris seitsmekümnendatel aastatel, aga minu meelest näitas, tekitab palju rohkem nagu selliseid küsimusi, kui annab vastuseid üldse seitsmendat aastat Nõukogude Eesti noortekultuuri kohta. Nagu näiteks. Mul tekkis selline küsimus, et kas kõik inimesed bändide ja nii edasi, kes seal on kuuldud, kas nad ikka on hipide, osade puhul on see kirjutatud paelaskonna kipiks, pean ise lähedaste tegemisel rohkem üle 70. aasta Nõukogude Eesti, ütleme, poeem kolmanda näitusega kellast hipid olid üks osa ja ma ise ka ei tea ja selle näitus nagu vastust ei anna ka, et kas, kui nüüd vaatamegi jämedalt, siis kujutatud muusikalises mõttes isegi nagu kolm seltskonda, ütleme, klemm rokkprogerokki ja siis hipid. Kas see oli Eestis omal ajal üks ja sama seltskond? Oli olemas nagu kolm erinevat gruppi, kes käisid omavahel hästi läbi. Sellist vastust sealt ei saa. Muidugi seal hipide koha pealt Kiva Kaisa möönab, et noh, et see tahtsin nagu tinglik Seipindus, et see on pigem nagu selline koos hoidnud märksõna vä, aga jah, muusika aspekt on heast, mul oleks ka silma see, et muusika on hästi tugevalt esindatud kui, nagu selline noh, eraldi nagu teema Pokk aga samas ütleme, kujutav kunst näiteks on jääd kõrvale siis enne kasti esindatud mõne üksiku Vello Vinni teelset raamatukujundustega, mis on tõesti väga võimsad ja mida tavaliselt jälle nagu nii naljalt kujutava kunstinäituste 60.-te 70.-te kontekstis nagu ei mulle tundunud mõnusa üllatusena. Jah, need animafilmid nagu käivad läbi mul mingis mõttes isegi nagu meeldis, et sa kunsti pooleli nähtused nagu välja, aga, ja see on ka täiesti põhjendatud, nagu küsimus, et kuivõrd see nagu on jälle ütleme, selle kultuuri enese suhtes noh, adekvaatne kui sa nagu viitasid ka sellele, kuidas Terelase psühhedeelne kultuur nagu meedias ja foon nagu meeldib, et kui võrdse, ütleme, fännipositsioon ja teine asi, ka see konstrueerimine ühelt poolt ütleme, et noh, et kuidas need olid nagu hipid kui suurel määral selline nagu sildistamine ja rekonstrueerimine nagu subkultuuride uurimisel niimoodi, et kui palju seal on nagu sellist Ta materjale sisse toodud mõistestiku ja metodoloogiat, kui palju ta nagu lähtub sellest lokaalsusest tegelikult oleks võinud seal sama hästi võtta mingisugused kaasajal käibel olnud mõiste lapsed ja nii edasi sellele juuste mahaajamise probleemile seal viljades nagu viidati. Et kui suurel määral sellise subkultuuri uurimise juures tavaliselt nagu sellist Mihestust nagu esineb või noh, et kuivõrd sa kõike tagantjärgi nagu konstrueerimine on, ega kunstiajaloo puhul väga selgelt näen, kuidas käib rekonstrueerimine, ümbermõtestamine. Mina ütlekski, et sellele küsimusele näitus vastust ei annagi. Kui palju me saame rääkida mingis eks koherentsest kultuuris? Ta on hästi palju fotosid sellest plaadiümbriseid ja muid selliseid esemeid, kas näiteks Ruja ennast kunagi hipibändiks pidas, seda ei tulevasest näitusest välja? Ma kahtlen väga, kas suukeldule ennast mehitataksiipideks, kes aga võib-olla nad pidasid, et et ma arvan, et kui asi läheb kunagi publiseerimise peale, siis tuleb nagu rohkem süvitsi minna, praegu on tegemist sellise Visoliseerimisega. Ja no seal tuleb välja hulgaliselt selliseid nõukogude ühiskonna vastuolusid sellest ühest küljest ja olid olemas mingid juhudki inimesi, pandi hullumajja ja oli olemas juhtusid, kus sunniti juukseid maha ajama. Asja teine pool on see, et doose kultuur oli iseenesest ka poolametlik, sest seal on raamatu ametlikult anti raamatuid, välja toimusid ametid, rokifestivalid ammitantsid ametlikult plaate välja. Tal on ka olemas Tallinnfilmis tehtud filmid, mis on ametlikult välja antud, et tõenäoliselt on huvitav, et seal nagu ühe sellise katuse alla toodud nõudlikke hästi Lasnamäel seal teises pooles Sammistata ise levitatud kirjandusega. Kui ma selle materjali ise üritan enda jaoks natukene mõtestama struktureerida, sest näitus sündis filmi jaoks tehtud intervjuudest, inimestega intervjuusid ja seal näitusega minu jaoks need intervjuud on hästi kesksed või no need teevad näituseni köitvaks, vaatad lihtsalt asjad ära ja läheb ära. Aga need intervjuud on nagu piisavalt sisukad ja piisavalt hästi ka nagu lõigatud, et nad nagu köidavad, veetsin seal ilusti mitu tundi ja mitte sellepärast, et ma pean, vaid tõesti köitev. Tähendab, mulle tundub Nende näituse tegijate eneste jaoks nagu need isikud olid väga kesksed, et, et noh, et kui nad ka ise on kuraatoritena nagu kommenteerinud näitust, et miks ja miks nüüd näiteks siis on just viide nagu sellele, et baasid on veel elus, eks ole, nendega saab veel teha nagu intervjuusid, mis aga mulle tundub, et kese ongi nagu nendele persoonide mingis mõttes ja sellest tulenevalt ka siis püütakse nagu läbi isikute esitada meile mingit sellist isegi mitte tingimata meelsust. Lugu need vanaisad räägivad lugu see ikkagi mulle, nagu tundub selle näituselega siuke head pajatused mõnusam kuulata. Jah, see on täiesti õige ja iseenesest see ongi, ütleme, üks selline oht, kuhu väga paljud sellised ettevõtmised võivad liikuda. Et fookus läheb mingite inimeste mälestuste peale mis on ehastaga kehamaterjal. Aga nüüd on nii ida kui lääne pool on nõukogudekulp, tuuri uurimine on viimases aastaga niimoodi hästi aktuaalne ja ma ise nendel konverentsidel käinud ja ma olen hakanud vaikselt raamatuid lugema, tuleb välja, et kogu selle asja taga on tegelikult Nad, on väga palju muid selliseid faktoreid ka ja selleks täielikumalt pilti oleks tegelikult väga hea teha intervjuusid inimestega, kes ametlikult oma lubasid igasuguseid tegevusi mingid kultuuriametnikud, komsomolitegelased, kas või kuningaadeebeeni välja, siis kõik need rokifestivalid toimusid ikkagi väga ametlike lubadega tulemusena. Kohati võib see asi välja minna kuni nõukogude teise kultuurisüsteemi eksisteerimise iseärasustele. Ta ansamblid Tarifitseerimisele, kõik sellised üritused. Ma olen lugenud neid töid, mis räägivad Nõukogude hipikultuurist skulptuuris ja seal tekibki seesama oht, mida algselt seotud kantakse ainult vööde mälestuste põhjal asja kokku panema, siis kuskil mingid asjad puudu. Ja selles mõttes on hea märkus, et need intervjuud on natukene nagu kallutatud. Ma ütleks, intervjuud, on kallutad veel, ma arvan, et põhimõtteliselt lähtutakse nagu ainult ühte tüüpi infoallikatest, see kallutlemine fookusega. Samas kui seda teist poolt peetakse nagu enesestmõistetavaks ametlik pool, mida me tegelikult otseselt ei markeeringi Jah, seda peetakse enesestmõistetavaks, aga siin on aga minu meelest kaks momente. Üks asi on selles, et paljud noored inimesed ei tea isegi seda, mida meieni. Ta ei tea sellest mitte midagi, et kui näiteks selline väga oluline asi üldse igasugusel popmuusika arengus Nõukogude liidus lauansamblid Darfitseerimine, ma kujutan ette, et enamik noori ei teadnud üldse, on teine asi, et see, mida me peame enesestmõistetavaks teinekord ei ole üldse, sest mõistetav, et seda ma olen aru saanud. Kui ma olen lugenud igasuguseid teadlaste töid, öeldakse Ukraina underground rockist nõuda ka muid selliseid uurimusi, seal on väga palju muid selliseid momente sealjuures ja kas või seesama pisikene sihuke krõnksed, mis näitaski välja tuleb, teinekord püütakse selliseid kultuure, on siis need rocki eelmise pidada Melingitexis kannatajateks, skulptuuride Exceli kogu aeg taga kiusati ja allasurutud ja selline vastupanu nii-öelda näide ja näiteks ansambel Ruja, kes teinekord armastab rahast pidada ka nagu vastupanuansambli, eks lasi täiesti ametki meloodia, ehk siis Nõukogude Liidu monopoolse plaadifirmal välja erinevaid plaate. Et kui oleks tegemist olnud mingi ära keelata ansambli, kes ta ei oleks ühtegi plaati välja lasknud, et seal tuleb nagu kõik siks momendid juurde, mida tegelikult on peaks ka antud juhtudel ka mõnevõrra käsitlema. Aga kuidas, ütleme, kultuuriloo uurimisel üldiselt noh, Eestis aga laiemas pildis, kuidas sulle parem kommenteerida tundub kuidas on sellisest ütleme, et ma kunstiteaduses nagu näen seda, kuidas hätta, kui me räägime sellest ametliku ja mitteametliku vastandumisest ja sellest, kuidas mida uurida siis näiteks ütleme, viiekümnendad ka ametlik kunst, noh, mis on ametlik, oli ka nii vähe, aga samuti ka, mis on väga populaarsed, väga uuritud, lähed kumusse siis nagu sotsialism turistide seas populaarsed on väga palju väljas ja kui vaadata nagu nende uurimusi, siis seda 50.-te periood on väga palju uuritud. Siinsamas Tartu Ülikooli mitu tööde ja laienes ka sellega väga palju tegelenud ja eraldi näitustega ja nii edasi, siis nüüd kuuekümnendad seitsmekümnendad pikka aega, see ametlik kunst oli üsna ütlevad, et sellele nagu ei tahetud üldse tähelepanu pöörata, nüüd ma nagu näen vaikselt, kuidas näiteks Tallinna Ülikoolis Liisa Kaljula, kes teiega suure näituse 60-lt ametlikus mõistis, tegelen, magistritöö keskendus seal 60.-te läheb. Et noh, et nüüd on väiksed, see 60 ametlik kunst ka jälle hakanud välja tulema. Samas, kui me võtame 90.-te alguse sellise Eesti kunstiajalookirjutuse, siis kuuekümnendad oli just selline, et ahah, 64 tuli välja. Pille Lapin Tõnis pihta narkoos häälenic noorte kunstnike põlvkond fetišeeritud samas kui, nagu see 60.-te seitsme ametliku nagu hästi palju kirjutatakse, et kas taolise tendentse on ka nagu kultuuriuurimuses nagu näha, et mul on selle näituse kontekstis tundub ka täpselt samamoodi, et meil on see üks nagu selline noh, tinglikult mitteametliku kultuuri osa, millele pööratakse nagu rohkem tähelepanu, aga siis ametlik nagu mingis mõttes natukene nagu tõrjutakse või no mitte tõrjutavaid ignoreeritakse mingis mõttes, et, et kas needsamad kultuuriuuringutes ka näha nagu taoliselt tendentsi. Aa jah, ja ei, ma arvan, et üks põhjus, milleks praktiliselt üle maailma hakatud tegelema, aga nõukogude sellise ametliku kunstiga on lihtsalt see, seda teist poolt on väga palju uuritud ja, ja see on nagu uurimata. Teine asi on muidugi selles kaad ametliku mitmete kunsti vahel vahel. Ja see vahe on kindlasti väga libisev olnud. Seda minu meelest väga libiseb, oli seal vaheeritist Nõukogude Eestis, sest ütleme, Venemaa noortekultuur, kus on oluline, mis on selles asjas nagu väga oluline mood, muusika, kõik sellised asjad. Ametlikult rokk-kontsert ei toimunud väga harva, sellepärast et võis korraldada ainult tarifitseeritud trumbid kontserte, rokkansambli, põhimõtteliselt eriti tarifitseeritud neljana lisanduma kategooria kätt ehk esinemisluba on lisanud. Eestis oli ju see, et sealsamas näitusele lähevad, toimusid üle Eesti erinevatel aegadel. Rokk-kontserdil. Esimene džässfestival Nõukogude liidus toimus Eestis ja kõik sellised asjad. Et ühest küljest on tegelikult väga ametliku üldsegi seal on väljas ka, nagu ma mainisin, need ametlikult Tallinnfilmi joonisfilmid ronis ilmid Eestis ilmunud väga palju tolleaegse kirjandust nagu raamat arbuusi, suhkur, mida minagi olen oma elus lugenud. Et see, kas meil on tegemist ametliku kunstiga, mitte Loomingu raamatu Santides, arbuusi suhkrul välja, anti välja uute moodsate luuletajate kogumikke, kuulsaid luulekassetid, kas neil on tegemist andeka kunstnikuga või, või ei ole, tegemist on nähtsate Eesti kirjastuse poolt välja antud toodetega, et et minu meelest linna vahe tõmbamas minu arust tema eripärast seda ametlik, mis seal mitte, vaid meeleavalduse vahetõmbamine on tegelikult eritust Eesti puhul väga problemaatiline ja üldse ajaloolaste väide on pigem selline, et kui me vaatame Nõukogude kultuuri, siis ametlikke mitama, et kuna tegemist ei olnud mitte selliste populaarsete maailmadega vaid tegemist oli sellises koos eksisteeriva maailmaga, kus see üleminek ühelt teisele oli väga libiseb. Me võime nagu seada kahtluse alla, et kuivõrd täieliku pildi näitus joonistab ja mitte ainult selles mõttes nagu seal kontrakultuuri seisukohalt, sest teine teema, mis võiks rääkida, said, kes sinna täpselt valiti, eks ole, näed, milline see valimas ja teemade valik aega, aga kui positiivse poole pealt näitus on väga köitev ja tegelikult ei saa ka üldse alahinnata jõuda väärtust, noh, et nad ikkagi nagu ära tehti, et mingis mõttes on see lähenemine, paadid on veel elus, lähevad, räägime nendega nagu täiesti selline pädev suhtumine või teretulnud. Loos mina hakati viimasel ajal tegelema teise teemaga, mis natu perioodiliselt peaaegu samasse aeg ajasse Eestis absoluutselt käsitlemata eesti estraadi invasioon liidust. Ja, ja üks põhjus, miks ma sellega tegelen, ongi see nii kaua, kui on kellelegagi intervjuusid teha, tuleb kas need asjad ära teha. Et päästeaktsioon, see on täiesti legitiimne, ma arvan, ta visualiseerib väga hästi seda antud seltskonda, ta annab ka mingi ülevaate tunduslike stardipunktiks on ka väga hea, et me koos hästi eklektiline materjal, et mis me selle asjaga peale hakkama, mina ise kaheksa juurde väga palju selliseid muid tegureid tegelikult kohuse. No meil sellised pikajuukselised noored, see sai alusel väga huvitavates sotsiaalmajanduslike poliitiliste kultuuriliste protsesside tulemina muusena näiteks seda, et 70. aastatel Nõukogude Liidu Sakkes hedonismi ajajärk enne seda oli selline suur ja entusiastlik maa ülesehitamise järk, et olid kõik need uudis moderajamised endast realiseerimisel seitsmendate aastate tekkis mingi teatav stabiliseerumine, tekkis ka inimeste raha, tekkis tahtmine, noh ja siis, mis roll näiteks Lääne kultuur tarbimisväärtusele kõiges selles protsessis mängib seal üks tulemus ongi näiteks antud näitus. Lõpetuseks üks küsimus veel, ütleme selle perioodi ajalise distantsi kohta, et kuidas, nagu uurimise seisukohalt on, et mulle meeldib hirmsasti seda näitas nii, et teda vanaisade näituseks, et, et noh, et miks me tunneme huvi, on ka see, et noh, et distants on nagu piisavalt legendaarne selline mudel on, et noh, et isade vastu väga huvi tunne, vanaisa jutt on aga hea kuulata. Kas selline kommentaar selle näituse suhtes on nagu pädev ja kas seda on näha nagu antropoloogia üldisemalt, kas see distants on nagu vajalik ja kuidas see nagu toimib, kas poest selle üle, nagu mõeldakse ka vä? Ma arvan, Adropoloogiasse vanaisade väida eriti Pädev mis konkreetse inimese huvist ja ütleme, kas seesama subkultuuride uurimisest, et ainult väga prominentsel tegelikult siiamaani briti subkultuuride uurimises pungi kultuuride uuri ja mingid inimesed, kes seitsmekümnetel ise hakkasid selle esimese lainega peale ja põhimõtteliselt noorusaja tekkinud subkultuuriga sõltub inimese enda isiklikest huvidest. Aitäh, Aimar Ventsel. Luuletaja Hannes Varblane on mees, kes samuti 60.-te lõpus seitsmekümnendatel pikki juukseid kandis. Et näituse informantide valimisse ei kuulunud Marblaselt kui põlvkonna kaaslaselt üritasin saada kommentaari küsimusele, kui adekvaatse pildi näitus loob. Elupõlise muuseumitöötajana, asus varblane aga ennekõike kommenteerima näitust kui sellist. Ja subjektiivse pilguheitu asemel esitas hoopis rea sisulisi täpsustusi. Esiteks vastas ta jaatavalt Aimar Ventsel tõstatatud küsimusele, kas kõik läbisid omavahel. Varblase sõnul oli 70.-te olukord tõesti selline, et kõik pikajuukselised tundsid ja tunnustasid teineteist. Ja teiseks esitab varblane väite, et kogu seda struktuuri hoidis koos teadliku opositsiooni lisus. Kui põhimõtteline hoiak. Mind isegi eriti ei huvitanudki see noh, niisugune välimine külgvärinaga ülikooli glamuurne. Ta oli küll niisugune hästi kirev ja nii nagu tänapäeval näitusi tehakse, eks ole, sa võid sinna keskele sisse minna ja sulle tundub, et sa oledki nagu selle harja keskel. Kitarrid seinale Real ja pildid ja raamatud, kõik, kõik on olemas, tähendab, mood ja ja nagu olla. No mina omal ajal olin kogu selle asja sees, vot see hipiliikumine, ega meil ju tegelikult hipiliikumist kui sellist ei olnud, see oli ikkagi nagu laenatud alli. Ja mina ei pidanud ennast tippis, kui mul on pikad juuksed ja selles ringkonnas ikka liikusin ringkondades laialdaselt lai. Aga üks asi, mis on tähtis, on see, et Ta oli ühiskonnas nii läbi põimunud. Näiteks tollel ajal kõik kunstnikud, kirjanikud, muusikud, kõik käisid omavahel läbi. Näiteks see, et sa said Toomas, Tõnis vindiga tahaks näiteks, sa said tuttavaks muusikutega, suugi poistega, koguduse poistega, kõik need tähendab siis kunstnikud, võtad Paavo pisaraid, kõik käisid läbi, tähendab millegipärast nagu sidemed tekkisid. Aga teisest küljest, see oli ka nagu mingi vastandatud, see ei olnud nagu ülikooliringkondades need ei olnud komsomoliringkonnad, need ei olnud ka akadeemilised ringkonnad, see oli ikkagi mingisugune noh, kontrakultuurinähtus oli see siiski, sellest liikumisest oli kõik nagu läbi imbunud. Aga see oli ikkagi kontrakultuur, see oli otseselt vastu nagu võimule vastuseis, oli kogu aeg tunnetatav kõik need ansamblid ja no kuidas käis võitlus selle peale nad, kuidas repertuaari teha ja kuidas valetad ja kuidas jällegi keelati ära ja olgu ta kogudus või olgu ta Stein, Veld või jälle need keelud ja, ja kuidas siis läbi minna kõikidest neist asjadest ja minule meeldis selle näituse puhul see, et ta oli lai, ta ei olnud ka niiviisi noh, ikka päri Sipideks. No need olid niisugused pühendatud vennad ja taliniisuguse ufoloogiaga ja kõigega seotud, tähendab vaimse teisitimõtlemisega dissident, ega ta nii väga ei olnudki, tähendab, tissidentlus tekkis nagu hiljemgi, ütleme seal 70.-te keskel lõpud nagu aga kuuekümnendatel oli lihtsalt noh, vanuse küsimus, kus olid need aga 19 20 siis pidin tippi olema, tähendab, kui sul vähegi mõistust peas olin. Ja milles nendeks jõe rüüdki oli vahepeal mingi kaks kuud hipi võid, mängis seda, eks selles oli väga palju mängimist, aga, aga ikkagi mingil moel oli seejärel ahvimine venelastel ja nendel oli see asi võib olla tõsisem ja meie ei kuulunud nagu päris selles ringkondi, kes nüüd epilaagrid või kommuunid või midagi sellist oli, meil oli see ikkagi rohkem nagu noh, lihtsalt vanusest. Ja muidugi üks asi, mis oli, meil ju mingisuguseid narkootikume ei olnud, me olime ikkagi alkoholi põlvkond, aga alkohol selle eest oli ikkagi küllaltki levinud asi. Aga no välimus oli ka juba, see oli kohe nagu öeldakse, teatud koosluse näide, tähendab, see oli noh, ikka pika jooksul teada ja minu arvates oli vähe rõhutatud seda. Tegelikult hipid olid ikkagi 60.-te lõpp, 70.-te algus ka võib-olla ka see oli nagu järellainetus ka Eestisse jõudis küllalt kiiresti kohale ja ütleme, 70.-te lõpp ja see teine pool, see hakkas juba minema niisuguse, kõik olid juba pikajuukseline, oli juba mood. Aga ikka päris hipid, noh siis, kui kääridega kallale tuldi, meidki automiga tülitasid. Ma arvan, et see kõrgaeg oli 67 kuni 70 kaks-kolm, maksimum 75 oli muidugi seotud ka sellega, et alates 68.-st peale Praha kevadet hakati ikkagi kinni keerama niiviisi. Aga no siis võimud nägid, et noh, mingit otsest tuse ei kujuta, kuigi tegelikult nõukogude võimu hävitamisel kontrakultuurid aitasid tunduvalt rohkem kaasa. Rokkmuusika, kunst, kirjandus kui miski muu, ma arvan, tegelikult kontrakultuur aitab nõukogude võimu kollapsile Gaza tunduvalt rohkem võib-olla kui isegi Reigani võidurelvastust, mida tähendab, see näris sisimas seda ühiskonda ja kuidas läbi nende raudse eesriide, kuidas need plaadid siia jõudsid ja kõik, ma ütlen, Kaaga tehnikud ise tõid ja müüsid siis kas raha eest ja hipiliikumise ajal rohkem niisugust vaimset kirjandust nagu paljundati Sammis nagu tollel ajal ei olnud, Samm Stat tuli veidi hiljem kui hakkasid, nagu noh, niisugused otseselt tissidentliku teosed poolse, nii et selline on niisugused siia imbuma. Aga enne oli ikkagi niisugune kergelt ida filosoofia siis ufoloogia niisugused psühhodeelilised, niisugused raamatud ja aga noh, kõik need prooti, käänid ja niisugune otsene hipi kirjandus ja niisugune nagu biitkirjanduski jõudis ikka kohale hiljem. Aga need, kes päris rivaatasi tegelased, need olid niisugused ikkagi ütleme, budistid ja nagu rohkem valgustatud ja niisugused mulle väga meeldis see, et seal üks venelane ütles, et üheksakümnendatel aastatel oli 90 protsenti õigeusu muukkadest endised hipid. See oli minu jaoks üllatav fakt, muidugi. Aga näitus-ide ja oli ootamatult niisugune, kuidas süve näsid siis kadus nagu see glamuur või niisugune väline sära ära ja see noh, ma ju tean, kuidas üles ehitatakse üks näitus, tähendab, ta peab esimese pilguga hoomatav olema, selles mõttes ta oli ja ma kogu aeg kartsin, et ta on suhteliselt selle glamuuri taga ja selle ülesehituse ja osavalt tehtud niisuguse amorfaasi taga sisu ei ole, tegelikult oli kui sa ikka seda asja korralikult vaatasid ja kõik need asjad läbi lugesid, siis andis sellest küllaltki kaleidoskoopilise siiski ammendava ülevaate. Muidugi, igaüks võib nüüd tunda ennast puudutatuna, et miks teda seal ei ole ja miks nemad on siis välja valitud, no see on iga iga niisuguse asja puhul eriti veel, kui, kui asi läheb nii laiaks nagu see hipiliikumine, mis tõesti hiljem oli aeg, mil kõik olid hipid, no läksid õllesaali, seal ei olnud ühtegi inimest, kellel igavest pikki juukseid tähendab ja siis tuli jälle see aeg, kus siis hakkasid need pikad juuksed ära ajama ja siis oli kõik nagu vangilaagrist välja tulnud, kulupead ja mood muutub, noh kui asi muutub juba massiliseks, siis asi kaotab oma väärtuse, näiteks kui sa asja legaliseerida punki väärtusega, tähendab punkliikumine, noh, punk on ju hipide kohta äärmiselt halvasti või on, iga mees vihkas hipid tähendab, Trubetsky hävitamiseks oli vaja lihtsalt teda massikommunikatsiooni haarata või meediasse haarata selleks et, et hävitada mingisugust liikumist. Mis on noh, niisugune kontrakultuuri või anda groundi mekiga, selleks on vaja ainult ühte, tähendab, anna talle avalik meedia tähelepanu ja ta on surnud. No see on paratamatu ja, ja selles mõttes mina oleksin veelgi rohkem nagu pööranud tähelepanu just nimelt ütleme 60.-te lõpu peale 60 800 970 kuni 72 75, mina just lõpetasin 74 ülikooli ja mina kõige halvemaid aegu ei näinud, tähendab ülikoolis siis sa võisid juba oma pikki juukseid kanda või ükskõik kes olla. Aga vaimne surve oli ikkagi jõhker, aga just 67 kuni 72 see 68. aasta Praha ei olnud veel nagu jõudnud ja reedel ei jõudnud veel niiviisi kinni keerata neid asju. Hakkad need aegampidiin vähendama seda võimalust. Ja Üligolm kõige hullemad aastal 75 kuni 85, tähendab, ma imestan, kuidas mõned üldse üle elasin. Võimuga kaasaminek ei too mitte midagi head, alati tuleb võimule vastu olla, noh. See on minu aru. Aitäh, Hannes Varblane. Kolmandaks tahtsin näituse kohta tingimata saada ka Eesti Rahva Muuseumi poolset kommentaari. Seda just seetõttu, et näitusel on väga vähesel määral esindatud kujutav kunst ja veel vähem kirjandus ehk tegemist on otseselt kaasaegsete lugude ja konkreetsete objektide ja laiema kultuuriloolise fooni esitamisele keskenduma näitusega, mis oluliselt erineb siinkõneleja erialaks olevast kunstinäitusest. Mikrofoni ette õnnestus meelitada hirmi pedagoog Kaspari Assa kes andis stiilipuhtalt institutsionaalseid vastuseid ning peaaegu kõik katsed teda üle kavaldada kukkusid paraku läbi. Ent sellel on ka hea, kuid jah, sa kaalutletud ja fooni kirjeldavad kommentaarid on märksa kuulaja sõbralikumad kui siinkõneleja hektiliselt puiked. Ning jazza esitab sellegipoolest ka mitmeid väga sisukaid tõlgendusi. Kommentaare näiteks leiata näitusematerjalidele toetudes erinevalt varblasest, et veendunud vastu olemine ei olnud mitte valik, vaid võimu poolt omistatud positsioon. Tere, Kaspar Yasse, tere, Indrek. Ka Eesti Rahva Muuseumis on avatud juba vist kuu aega või natuke kauemgi. Näitus 70.-te lillelapsed, Nõukogude Liidu psühhedeelne underground PUR Asprolad, Eesti Rahva muuseumipedagoog ja näituste giid, selles mõttes töötajad otsa nagu näitusega hästi palju. Ja ma olen püüdnud iseenese jaoks natukene nagu avada, et mida see näituseni sest kujutab kuidagi iseenese jaoks nagu ka mõtestada seda ja ma olen sellega seoses rääkinud Aimar Ventsel kui antropoloogi ka, et milline on selle näituse kategooriline foon Hannes Varblase, kas või nagu siis selle 70.-te põlvkonna esindajaga, kes otseselt nagu näituse kontekstis kui osala ja me oleme nagu torkab silma, et see näitus ise tundub olevat nagu väga tugev. Sest alati, kui keegi ka nagunii Aimar kui karva, nagu nad praegu viitavad näitus on mingi teatud puudustele, siis rõhutatakse seda, et neid siseon nagu väga võimas. Ja ma olen nendega selles mõttes ka nõusat. Käisin ise ka näiteks kaks korda ootamas ja pühendasin sellele vaatamisele väga pikka aega ja mitte sellisest rahalisest kohustusest, vaid kuidas on nagu väga haarav ja, ja mul siin istudes tundus, et et ma ei olnud nagu ainus, kes niimoodi tundis. Kuidas sul on nagu giidituure tehes, nagu tundub, et kui hästi nagu näitus töötama näitas, on tõepoolest Ebatavaliselt tihe ja oma küllaltki pikas praktikas mulle isegi ei meenu niivõrd tihedat näitust, ma isiklikult tutvusin sellega väikeste pausidega viie tunni vältel. Ning alati on näitusel olukord selline, et külastada liigub iseseisvalt näitusel või siis giidiga ja iseseisev külastaja siis Navideerib ise tusel leiab endale meelisteemad otsib üles efektsemad kohad, tema jaoks peatub, siin peatub seal ja võib-olla tuleb veel teist kordagi ja ma arvangi, et seda näitust on ühekorraga nii vaimselt kui füüsiliselt võimatu läbi vaadata, aga kui tullakse siis giidi ekskursioonile, siis muidugi on sellisest nähtusest nagu lillelapsed rääkida. Üldistavalt üsna keeruline nähtus on niivõrd kirju, siin on muusikat, siin on psühhedeeliat, vaimseid rannad, kuid enese sees enesest väljas ja teemasid on niivõrd palju, et ka kuraatorid võib olla. Ma ei saanud päris seda kõike sellesse tuppa paigutada, vaid pidid isegi kanduma edasi ka koridori. Ja selles mõttes, kui toimub ekskursioon, siis ma tavaliselt olen teinud sellise üldistava sissejuhatuse kus siis mõnevõrra olen püüdnud nagu määratleda seda liikumist. Kuraatorid ise on ju ka täheldanud, et tegemist pole võib-olla otseselt just hipinäitusega vaid palju suurema sellise paradigmaga, mis keerleb ümber erinevate subkultuuride, mis siis teatud perioodil eksisteerisid. Aga jah, ekskursiooni käigus püüan siis ka mõned olulised märksõnad välja tuua ning võib-olla mõned detailid ning siis edasiselt vaadata külastajate käitumist sõltuvalt nende sihtgrupist, mis võiks neile huvi pakkuda, sest seda näitust nagu kõiki esitleda on ekskursiooni käigus lihtsalt võimatu. Aga kuidas sulle nagu ERMi teiste näituste kontekstis selline supp, kultuurikeskne näitus, tundub, et mul endal on küsimus, et miks see näitus mind köidab, ühelt poolt see on nagu see lugu perioodovski sisuliselt nagu ongi hea. Aga teiselt poolt ma olen natuke tundub, et on nagu selle näitusega seotud. See noh, nagu avab seda paradigmat natukene. Hannes Varblane ka viitas, on see, kuidas seitsmekümnendatel see psühhedeelne underground või nad see ise iseloomustas kogu seda perioodi, kui sellist vastuliikumist Ühendus ühendab, kõik erinevad distsipliinid olid, olid väga ühendatud ja nüüd selle näituse nagu selline populaarsus ja see tähelepanu, mis ta saanud on, aga väga suur. Et ühelt poolt ma tõepoolest arvan, et siin on taga nagu need tegijad. Aga kuidas sulle see näitus antropoloogilisi näitusena tundub niimoodi, võrreldes teiste ERMi, selliseid eri perioodide kultuurilugu käsitlevate näitustega Eesti Rahva Muuseumi ambitsioonid on tegeleda kõikide kultuurinähtustega, mis sellel territooriumil on aset leidnud või on aset leidmas või tulevikus saavad aset leidma ja seda eelkõige siis phenomena loogilises aspektis ehk see, kuidas mingid nähtused on võib-olla olme ja argitasandil toiminud. Ning selles mõttes on eriti tähtsad just kaasaegsete või põlvkonna inimeste lood, võib-olla isegi tähtsamad kui esemed või lindistused. Et läbi nende lugude saab siis fenomenoloogia ilmseks. Ja nõukogude teema on selles mõttes huvitav, et see on ikkagi lähiajalugu. Sellega tegelemine on selles mõttes keeruline, et on olemas põlvkonnad, kes seda veel mäletavad. Ja selles mõttes on võimalik just eriti palju praegu saada autentseid lugusid siis sellest perioodist londiste. Kuid alati see näitus tekitab siis ka samas emotsioon hoone ja selliseid tundepuhanguid nagu siin ekskursioonidel on näha olnud. Ja tegelikult on nõukogude perioodi uurimine alles ajalooteaduses, nii nagu antropoloogia ess ikkagi üsna alguses. Siin on Eesti Rahva Muuseumis toimunud näiteks esimesed sammud on olnud näitus punkkultuurist. Samuti on puudutatud ka näiteks söömisharjumusi nõukogude perioodil ning alati on siis kaasnenud sellega see osalus ja kaasamine. See on võib-olla selline üleüldine muuseumite liikumine performatiivsuse suunas, mis on võib-olla alguse saanud ehk üheksakümnendatel, aga võimendunud siis eriti praegu, kus kogukond ratakse muuseumi tegemisse, mitte niivõrd ei ole see, et muuseumitöötajad eksperdid teavad, mis on õige ja vale ja korraldavad näituseid, mis on täiesti tõesed. Pigem peab näitus olema hetkel selline, mille võib-olla võiks öelda, et ehitavad mingil määral külastajad ja seda reflekteerivad külastajad ja selle refleksiooni tulemusena võib ka näitust hakata ümber kujundama. Ideaalis võiks olla ka isegi selline variant. Kui võtta see viis, kuidas seda lähiajalugu, seda nõukogude ajalugu kui esitatud on, siis viitsid siin sellele söögikultuurinäitus oleks, mul on ka väga hästi meeles kilekoti näituseks. Ja meilegi tarbimiskultuur. Et kuivõrd ma ise erialaliselt puutun kokku ennekõike kunstinäitustega, siis üks küsimus, mis mind natuke huvides on ka need erinevad nagu strateegiad ja kuivõrd erinevad strateegiad on tingitud materjalist enesest ütleme kui meil on näiteks selline traditsiooniline Ruhnu kultuur, mis on ka ajalooline antropoloogiline näitus ja võrdleme seda 70.-te sellise psühhedeelne underground-kultuurikajastusega. Et Ühelt poolt on nagu tunda, et mina siin selle seitsmekümnete näituse kontekstis natukene nagu seostaksin selle näituse rõhuasetusi Kiva aines eelistustega või et noh, et siin on sellist koorilisust ja just seda psühhedeelsed, see on siia nagu sisse kirjutada, aga mulle tundub, et see osaliselt ka nagu kuraatorite töö teiselt poolt, kui me võtame nagu sellise traditsioonilise kultuuri käsitluse, siis see kaan on, kuidas seda esitada, hoopis teine, kuigi tegelikult samavõrd võiksime, et mulle väga meeldib Peeter linnati käsitles Siberis tehtud fotodest näiteks, et lihtsalt, aga üles otsida saada need mehed naeravad siin foto pealt ja peame lihtsalt nad mängisid lumesõda. Et noh, et on nagu mingid sellised vapustatud teemad, mida me seoses nagu see oli kole ja väga õudne, et on nagu selline teatud kaanon, kuidas sellest justkui peaks rääkima. Konkreetne Ruhnu traditsiooniline kultuur on selle kujutamisel, meil on teatatud kaalunid ja 70.-te kaasanud natuke teistsuguseid ka, et kuivõrd see on tingitud nagu sellest materjalist, mis meil kättesaadav on, kuivõrd seal taga on nagu sellised mingid traditsioonid, kuidas midagi peab kujunema. Ilmselgelt on siin kaanoni, nendest oskaks last rääkida ka täpsemini, näituse kuraatorid aga. Ma just kahtlustan, et nad ise tegelikult ei anna aru endale selle konkreetse 70.-te näitusele. Puhul etnoloogid, antropoloogid ilmselt peaksid siiski suhtuma materjali samamoodi. Samas kujundajad kahtlemata käsitlevad asju erinevalt. Ning selle näituse puhul me tõepoolest näeme, et ühest küljest on esitatud siis kultuurilooline teadmine lillelastest ja teisest küljest on see paigutatud keerulisse huvitavasse audiovisuaalses maailma, kus on tiksuvad Kaarel Kurismaa masinad, Sophad, millel on Aili Vindi teostest võib-olla inspiratsiooni saanud kujundid. Ning poolest niivõrd-kuivõrd. Selliste kultuuriloolist teadmist on võib-olla siin ka siis sellist tugevat kujundavat kätt tunda. Selles mõttes rummu. Näitus oli rahulikum ja traditsioonilisem. Aga lõppperspektiivis peaksid näitused kui kultuuriloolise teadmise esitamise vormid olema vähemalt teadmise esitamise osas võrdlemisi neutraalsed ja samatüüpsed. Mõnele tundub, eriti tähendab pärast Aimar Ventsliga vesteldes mulle tundus, et ma pigem nagu esindaski just vastupidist seisukohta. Et ta leidis, et see näitus visualiseerib me aga müüakse joonis hallata, seda ei vastanda, seda Ruhnu ja seitsmekümnete näiteks otse vastupidi, et kas rohunäitusele ja see ei olnud üldse nagu kriitikana selle baasil, vaid pigem püüdsidki need mehhanismid nende näituste taga aga Aimar Ventsliga rääkida, siis mulle tundus nii, et tema jaoks näitus visualiseerida väga hästi seda 70.-te põlvkonda, seda kultuurilist fooni. Et ta leidis ka kohe selliseid nagu puht uurimustöö seisukohalt nagu puudujääk, et kui sellele nagu konkreetselt antropoloogilisele vaatenurgast hakata lähtuma, eks ole, siis ta leidis kohe uurimuslikult, et teaduslikul vormistada, kestvad, mida siis peaks tegema. Aga miks ma sind hakkame alguses oma sissejuhatuses rõhutasin seda, et see näitus on minu arvates väga hästi tehtud või ütleme, seda kujundatud materjalist seal nagu valitud. Et kas ei tundu, et noh, et see näitus nagu õigustab kogu oma noh, näitust kui formaati ottomootoritele natuke teistsugune loo jutustamise viis kui ütleme selline kirjalik uurimus või kui ka näiteks need intervjuud, mis siin selle näituse keskpeale nagu moodustavad selles kontekstis pigem nagu väga meeldib see mingi mängulisus mingisugune teatud vastuolu, ütleme, selle Ruhnu näituse ja 70.-te näitas või noh, Kotka esile nagu neid erinevaid rääkimise viis ja ütleme nii, et kunstikriitikuna ja kunstiteadlasena, mis seab mind ennast sellisele kahe vastandliku positsiooni otsa, kus ma olen pidevalt hädas sellega, et kunstikriitika ei ole kunstiteadus ja nii edasi, et noh, et ma olen pidevalt nagu ise sellise lõhes, et mulle selles kontekstis tegelikult enesele meeldiks mõelda näitusest kui sellisest formaadist, kus ei pea kinni pidama, nagu et otse vastupidi näitas, et peaksid olema kõik võimalikult erinevad sedasama asja käituma võimalikult erinevalt. Jah, võib-olla tõesti siiski üldine hoiak on Eesti Rahva muuseumil lähtuvalt oma ajaloost pigem selline, et mis tahes kultuuriloolisi või siis jah, antropoloogilisi nähtuseid tuleks käsitleda enam-vähem ühtemoodi, ehkki tegelikult on alati olemas kab uurijate traditsioonid. Nii nagu on olemas ka kunstnike kujundajate traditsioonid, nii et tõepoolest kõik see annab tunda, aga just selle näituse puhul tundub, et siin on saavutatud väga hea sümbioos. Aga miks ma Ma tahtsin nagu sinu kui muuseumi inimesega, kui nimed antropoloogilisi muuseumis töötava kolleegiga rääkida. See nagu näen ja saan aru, kuidas näiteks kunstiteosed funktsioneerivad, kuidas neid nagu erinevatel näitustel ümber kontekst oliseeritakse, kuidas nad nagu liiguvad ja kuidas nendesse tähendusväli kui muutub ja siis mind, eriti selle näituse kontekstis hakkas ka huvitama see, kuidas näiteks need lood hakkavad nagu toimima ja kuidas nad hakkavad ka nagu mingisuguses natuke suuremas pildis toimima. Et ühelt poolt need on tehtud nagu sellise 70.-te psühhedeelne underground kaardistamise jaoks 70.-te kuuendate lõpu seitsmendate alguses Hannes väga absoluutselt, et see on nagu see põhiline periood, et neid nagu, et seda tuleks kuidagi alla. Et selline kultuurilooline etapp kaardistab mingis mõttes seda, aga need asjad võivad nagu hakata sattuma nagu mingitesse teistesse kontekstidesse, et ma tegelikult ei adu täpselt, kuidas nii-öelda objektid samas tähendab sarnases situatsioonis. Käituvad tavaliselt on ka tähtis võib-olla see, et kuidas väga pingsalt jälgida seda, kuidas grupp käitub näitusel, kui toimub ekskursioon. Et kuhu külastajad suunduvad, kuhu nad istet võtavad, kust nad eemalehoiduvad. Selles mõttes ei saa tähelepanuta jätta ühtegi külastajat, et suhteliselt jälgida, et tal oleks huvitav näitusel, et ta ei langeks selle näituse fookusest välja ja see ongi põhiliselt giidi ülesanne. No mulle nagu näitusekülastaja ise kogemuse põhjal ja vaadates, mida teised teevad, siis selles mõttes ma saan aru, et Terjel ja Kivalduse näitus sündis selle filmi tegemise käigus, ehk et need intervjuud on nagu selle näituse keskne teema ja mulle näib, et saaks ka nii tööle, kui ma jälgisin teisi näituse külastajaid. Ja tõepoolest siin on väga mugav istet võtta ning jälgida neid intervjuusid, mis on meeldivalt mahukad ja nad struktureerivad ka tegelikult kogu näitust sellistesse teemaüksustesse muusika, psühhedeelia, rännakud, vastupanu võimule, siis armastused, armastus ida filosoofiate vastu. Jah, no struktureerivad seda näitust. Enamus näituse sisustanud nendes videotes võib kogu selle perioodi lahtiseletamine või selle jutustuse esitamine käib ka suuresti läbi nende videode. Et see ülejäänud materjal on pigem tõepoolest nagu visualiseering. Ma ei ütleks, võib-olla päris nii tõepoolest need intervjuud on noh, väga võimsad, aga erinevate külastaja tähelepanu võivad jah, need võivad huvitada nagu erinevad asjad ja mõned külastajad näiteks ei taha sellist noh, mingis mõttes televiisori juures istumist, nemad tahaksid vaadata just füüsilisi objekte. Siin meil kahjuks küll neid katsuda ei saa, aga vaadata on neid päris palju, rääkimata fotomaterjalist, mis ulatub sadadesse. Ma ei tea täpselt, palju sul on olnud võimalust nii-öelda giiditööd teha seal näitusel juba, aga oskad sa tuua esile nagu mõne erilise hiti või äkki viidata põlvkondlikule, iseärasustele giiditöö, ma kujutan ette, et sul käib ilmselt võrdlemisi palju nagu kooligruppe. Et kuidas näiteks nii-öelda kooliealised näitust vastu võtavad. Siin on kooligruppe veel suhteliselt vähe käinud. Ning kooligruppide puhul tuleb asja mõnevõrra teisiti seletada kui täiskasvanud külastaja puhul või rääkimata ka näiteks välismaisest külastajast. Nii et see strateegia on iga kord erinev ja jällegi sõltub sellest, kuidas parajasti külastajad käituvad, et kindlasti ei ole, meie, mõtlesin pressida kogu see informatsioon külastajate peadesse, et nad kõik tingimata ära vaataksid vaid et nad pigem saaksid sellest pohhist. Kas siis ülevaate ja selle sees nagu leida üles Enda märksõna, mis siis võib-olla ka selle näituse hiljem kinnistab või muudab selliseks oluliseks sündmuseks külastajana, mis sinu märksõnana. Siiralt, et milline osa sellest näitusest sulle nagu kõige mõjusam on, mis iganes tähenduses kas puhtvisuaalselt või sisuliselt. Vabadus nii banaalselt kui ka kõla. Püüda seda avada selle näituse kontekstis, siis sa viitad ennekõike sellisele poliitilisele ignorantsile või ütleme sellele võimele seda süsteemi sees säilitada autonoomia. Jah, võib-olla ka seda tegelikult see, selline teist tüüpi mõtlemise, teist tüüpi praktikat on kultuuride salati üsna levinud olnud. Võib-olla muidugi nüüd kaasajal on seda järjest raskem kirjeldada. Või kaasajal on järjest raskem millegi vastu olla või noh, nagu kõik inimesed ongi vabad nagu et või noh, vähemalt see praegune meiega kogukond Eestimaa, aga raske on sellist koondavad märksõna teist välja tuua, kui just nimelt vabadus. Jah, hingamine, värvid, kõik see. Selles mõttes pean nõustuma, et mulle eriti Hannes Varblase vestlust temaga vestlemise käigus järsku tabasin või ära selle rõhutas väga, et poolt et nii-öelda kogu seda Antegroundi, seda tinglikku põrandaalust kooslust on väga tinglik, aga et seda kõike hoidis koos selline vastu olemine. Et aga seevastupanu kui omaette selline Ma isegi mitte eesmärk, vaid hoiak ja väga teadlik hoiak ja see oli niivõrd noh, nagu aktuaalne ja samas ka väga mobiliseeriv, et noh, et kõik nagu olenemata erialast huvidest ja nii edasi lihtsalt nagu et seda seltskonda hoiabki tegelikult koos nagu selline mingi teatav vastureaktsioone. Ma ei ole kindel, et ma sellest, et endiselt nagu aru sain ja seal täitsa kontekst, ma hakkasin nagu aduma. Et tõepoolest, see seitsmekümnendatel nagu seda kultuuri iseloomustab, seevastu olemine mingi selline käitumuslik mudel, mida sa ütlesid ka seal on väga keeruline olla sellisel härral millegi vastu või et noh, et võid olla kriitilisel positsioonil iganes suhtes, aga kuivõrd puudub nagu selline totaalne süsteem, mille sisse luua selline vastu olemas minek või oma etele struktuurne väärtus nendest viljadest käib läbi, kuidas Venemaa kontekstis seal kolleegid rääkisidki hernestest kui struktuurist mis oli ilmselt selline võimude sõnul pärast üle võetud nagu mõiste, aga sa iseloomustab seda väga hästi, niuksed autonoomsed struktuure ja sellest, kui nagu totaalne see on, et ma arvan, et jah, et selle näituse kontekstis lõpuks hakkasin ka mina arusaam, et ma ütlesin, hea märksõna, ma võtan kuumaks. Palun muidugi, seevastu olemine on ilmselt hulga keerulisem ja peenem nähtus, kui meil oleks mugav sellest mõelda, et, et me näeme siin ka näitusel seda. On räägitud, et lillelapsed soovisid olla lihtsalt nagu vabad, kuid paraku totalitaarne süsteem ise otsustas paigutada neid just sellisesse rihma, kes on nagu vastu siis sellised parasiidid ja muidusööjad, kes ei sobinud selle perioodi valitsevas ideoloogias. Aga mitte tingimata ei pruukinud see kõik seisneda poliitilises vastupanus võib olla vastupanus ka laiemas mõttes. Aga aitäh kaskressa. Suur tänu, Indrek Igor. Te kuulasite Kunstiministeeriumi Eesti Rahva Muuseumis veel terve suve kuni neljanda septembrini avatud olevat näitust Nõukogude lillelapsed. 70.-te psühhedeelne underground kommenteerisid antropoloog Aimar Ventsel luuletaja Hannes Varblane ja ERMi pedagoog Kaspari Assa. Viimase vestluse fooniks kõlas Kaarel Kurismaa objekt, helisid, tilkuv seadeldis. Mina olin saatejuht Indrek Grigor, kuulmiseni. Kunstiministeerium kuula kordusena laupäeval kell 14.