Algab Johannes Brahmsi 180.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja kolmas saade Brahmsi klaveri ja kammermuusikast. Sarja autor on Maia Lilje. Muusika on helides liikuvad vormid, muud väidab 19. sajandi nimekas esteetik Eduard Hanslik oma palju tsiteeritud kirjutises muusikalisest, ilusast. Ja mitte ükski 19. sajandi muusika esindaja näib olevat Hanslike esteetikale lähemal kui Johannes Brahms niinimetatud absoluutne muusik, kes ei lisanud oma instrumentaalteostele kirjanduslikku sõnastatud programmi. Aga see pole siiski nii Pramson kinnitanud. Minu loomingulätte eks on laul minu enese ja saksa rahvalaul. Ja see tuletab end aeg-ajalt meelde ka siis, kui kõneleme tema klaveri ja kammerteostest, kus paljude lüüriliste osade meloodiliseks aluseks on laul, mille enamasti armastus ja looduslüürikast pärit tekst annab poeetilise tähenduse allteksti helides liikuvaile vormidel. Nii on segaPramsi kolmes klaveri sonaadis tema loomingu võimsas ava koordis oopuse numbrit ega üks, kaks ja viis. Kahe esimese sonaadi aeglaste osade lähteallikaks on vanad, minnes hingerite meloodiat nukralt melanhoolselt tekstidega lembelaulud talveks käisuse, kaduvuse või loobumuse melanhoolia on siingi endast märku andev tahk. Mis jääb küll noore Pramsi muusika romantiliselt pulbitsevast jõuliste rütmide ja mehelikult karmi väljenduslaadi varju kuid pääseb domineerima hiliseid aastail loodus. Või kui ta kolmanda sonaadi aeglase osa algusse noodiridade kohale lisab Sterna luuleread. Õhtu hämardub, kuu paistab. Ja seal on kaks armastavat südant, kes embuses ühinenud Clara Schumanni lähedalolek on sina aimata. Brahms on lisanud need luureread, et mängija või kuulaja looja enesetundetasandit paremini mõistaks üks väheseid kordi, kui ta seda teeb, võib-olla ka listi järgides. Algavas saates kõneleme Johannes Brahmsi klaveri ja kammermuusikast. Nende arengulugu võib vaadelda paralleelselt ja seda õigustab ka asjaolu, et tema 24-st ansambli teosest on 16 seotud klaveriga. Nooruses hiilgavat virtuoosi karje kääri tõotava ja kuni 35. eluaastani. Seega 1860.-te aastate lõpuni aktiivse kontsertpianistina tegutsenud Johannes Brahmsi ei võrreldud tollal küll Taalbergi või listiga, sest Brahms polnud virtuoos tava mõttes. Realistlik. Tugevus ei olnud mitte mänguvälises bravuuris, vaid orkestraalses kõlarikuses mõttesügavuses. Nii nagu Pramsi esituslaad oli eelnimetatust erinev, on erinev ka tema klaverimuusikastiil. Kuigi ta valdas tõenäoliselt tehnilist arsenali, mida tollane pianismi kõrgtase eeldas ja mida nõudsid kammendersoni shop, räänilisti ja Schumanni klaveriteosed taandus Virtoosust tema puhul nii interpreedi kui loojana muusika sisuliste väärtuste ees. Seepärast eelistas ta oma kavades Bachi ja Beethoveni ning kaasaegseid Schumanni teoseid ja hiljem mängis publiku ees vaid omaloomingut. Robert Suumann, kellele praam 1853. aastal oma sonaate esmakordselt tutvustas, kuulis neis looritatud sümfooniaid. Need mõjuvad ka tänapäeval kui sümfoonilise partituuri deklaviirid oma orkestralsuses, erinevate faktuurikihtide ja kontsa punktiliste ala häältetiheduses võimsate sageli murtud ja eri suundades ning suurtesse hüpetas liikuvate akordide kuses. Äärmuslike registrite kõlarikuses. Brahmsi komponeerinud klaverile soolopillid nõnda palju teoseid, shopping, Suumann või list. Kuid klaveril on tema muusikas domineerib koht. Kui mõelda siinkohal kas või kahele monument reaalsele kontserdile 16-le ansambli teosele ja ligi 200-le klaverisaatega soololaulule ning mitmetele ansambli ja kooriteostele. Brahmsi klaverilooming jaguneb kolme perioodi, mis ajaliselt joonistuvad välja selgepiirilisemad kui ansambli muusika puhul. Esimesse perioodi kuni aastani 1854 kuuluvad tema ainsaks jäänud kolm sonaati jäskertso Esmoll. Sonaadivormi ja kolme neljaosalist sonaaditsüklit kasutas ta edasi, tõestades nende elujõudu hilisematest tuuesonaatides. Viiulid, tšello ja klarnetiga, triodes, partettides, Clintettides, klaveriga ja ilma ning sümfooniates. Teine periood kaheksa-aastase pausi järel ajavahemikus 1862 66 valmisid esimesed ballaadid, oopus 10 ja viis ulatusliku variatsioonitsüklit. Schumanni, helilooja enese, ühe Ungari rahvalaulu Hendeli paganiini teemadele milles ta igakülgselt mitte ainult kompositsiooni paika, klaverit, tehnikat ning rütmi paindlikkust arendas. Arnold Schönbergi, kes Brahmsi loomingu läheb tema sajandat sünniaastapäeva puhul tagasi vaadates selles progressiivseid muusika arengus edasiviivaid jooni esile tõi on tema rütmikäsitlusest ehk pisut lihtsustatult kõneldes muuhulgas öelnud. Brahms nõudis, et samal ajal kui pianisti vasak käsitoole või kvart toole ning parem käsi trioole mängima pidi ei meeldinud see inimestele, kes väitsid, see tegevat neid merehaigeks. Tark aga kinnitas, tõenäoliselt oli seal paljude kaasaegsete partituuri Tepp polürütmiliste struktuuride algus. Schönbergi sõnul sai talle enesele eeskujuks Brahmsi niinimetatud arendatud variatsioonitehnika. Too ka ise suurt tähelepanu oli pööranud mitte ainult vastavat pealkirja kandvas tsüklites vaid üldisemalt kui komponeerimis tehnikal arendusvõttele, mida ta kasutas mujalgi. Ühest kirjast Joseph Joachimile võib lugeda helilooja arutlust. Mõnigi kord teen variatsiooni vormi kohta tähelepanekuid ja leian, et nad peaksid olema rangemad, puhtamalt väljapeetud. Vanad meistrid hoidsid läbinisti kinni oma passi teemast. Beethoveni juures on meloodia, harmoonia ja rütm nii ilusasti varieeritud. Mina õieti me mõlemad peaksime teemast midagi uut välja uuristama. Me kõik hoiame kartlikult kinni meloodiast ega käsitle seda vabalt. Ei loo temast õieti midagi uut, ainult koormame teda. Me näeme, et ka Brahmsi muusika võrsus romantilistest tundmustest kuid konstruktiivne töö oli tema jaoks olulisem kui intuitiivne mõtte. Brans kirjutab Joachimile. See, mida leiuks avastuseks nimetatakse tõeline mõte, on nii-öelda ülim kingitus inspiratsioon ja selle vastu pole mul midagi. Aga esimesest hetkest peale seda kingitust piisavalt kuulda võtta. Ma pean lakkamatu tööga selle õigustatud väljateenitud omandiks tegema. Meenutagem kuulajale, et Joseph Joachim oli 19. sajandi suurimaid viiuldajaid ja aastaid Brahmsi ansamblipartner, kellele ta pühendas oma viiulikontserdi. Joachim oli Brahmsi loominguline usaldusmees sageli värskete käsikirjade esmalugeja. Neid sidus aastaid omalaadne ja ühise kokkuleppe järgi tõsiseltvõetav loominguline mäng, kus nad kohustusid teineteisega vahetama regulaarselt oma igapäevaseid kaanoneid ja kontrapunkti harjutusi. Küll eriliste tulemusteta oli ka Joachim tegelenud komponeerimisega. Brahmsi puhul oli aga nii mõnigi loominguline tulemus nõnda uudne, et hämmastas tema lähedaseid. Kui praam oli paganiini variatsioonide noodid saatnud klarašuumanile, sai ta peagi pikema ja argumenteeritud vastuse, millest loeme read. Ma alustasin suure hoolega nende õppimist. Kuid mulle näib, et avalikuks ettekandeks nad ei passi. Kombinatsioonid on liiga üllatavad asjaarmastajate jaoks esimese korraga mitte nauditavad. Ma usun, et seal peaksid mõned harmooniliselt lihtsamad vahele tulema. Et kuulajad saaksid rahuneda. Brahmsi arvele võib panna harmoonia uuendusi, mis osutusid väljakutseks isegi sellisele pianistile. Kui Clara Schumanni. Johannes Brahmsi paganiini variatsioonid kujunesid šopäenilisti ja Schumanni sümfoonilised ET töödide järel 19.-sse Viljandi virtuoosse klaverimuusika, täpsemalt romantilise etüüdi klassika võimsaks kulminatsiooniks saksa pianist Peter öösel rõhutab Brahmsi klaverimuusikast üldiselt kirjutades et selles kätkevad tehnilised dimensioonid, on mõõtmatud jääd. Pramsi ei ole vastupidiselt listile või rähmaninovile kätel mugav mängida. Kas see on tohutu manuaalne jõud, mida pianist rakendama peab? Viiest tsüklist esimesena oli Pramskomponeerinud variatsioonid Schumanni teemale ja seejärel sõbra surma aastal valmisid neli ballaadi oopus 10, milles kuulame eelpool kirjeldatut täiesti erinevat stiili. Süvenenud meditatiivset poolt tema muusikas. Neist esimesel ballaadil kontaas nagu sonaatide aeglastel osadel seos kirjandusliku algimpulsiga, šoti folkloorist pärit ballaadi Edward tume sünge. Aastail 1856 79 Brahms klaveriteoseid ei avalda, siis tegeles ta loomingu kõrval paljude muude asjadega. Ta oli juhatanud ühe hooaja Viini lauluakadeemia kontserte ja 70.-te alguses olnud kolm aastat liini muusikasõprade ühingu juht music veraini uues majas. Ka oli ta jätkanud kontserttegevust, eelistatult ansambli Stina koos viiuldaja Joachim ja baritoni Julius stock hauseniga või mitmetes linnades kohalike muusikute dirigentidega. Ta oli komponeerinud kümmekond suurt ansambliteost ja hulgaliselt laule. 1860.-te lõpus oli Brahms saavutanud rahvusvahelise tunnustuse Saksa reekviem iga valminud olid veel neli võimast vokaalsümfoonilisi teost. Kantaat Rinaldo aldi, rapsudia, saatuse ja triumfilaod. Neil peatume lähemalt juba sarja järgmises saates. Alles aastal 1878 79 keskendus ta, ehkki mitte kauaks. Taas sooloklaverile komponeerides kaheksa oopus 76, nende hulgas neliga bridžiot ja neli intermetsat. Esimesed neist on Virtoossemad tunde avatumad, interMatsod seevastu lüürilisemad sissepoole vaatavad. Aasta hiljem valmisikaks rapsudjad, oopus 79. Brahms kõhkles, kuidas neid talupealkirjastada. Näiteks oli esimese haamolse raps soodia, mille ta oma südamesõbrale Hannale Elizabeth hertsog Jean Bergerile pühendas esialgse pealkirjaga kapridža. Teine hoopis Nimeta. Praam selgitas kirjastajale. Te teate, et ma eelistan alati mitte, ütlevad sõnad klavirs tükk just nimelt seepärast, et ta midagi ei ütle. Simracy nõudel leidsid mõlemad lõpuks ühise pealkirja, mis muusika iseloomule rapsoodlikus mõttes alalist päris ei vasta. Vabale improvisatoorsele väljendusele eelistab Pramsinud kindlamat konstruktsiooni. Rapsoodia on kujundatud peegel Rondona ja esitleb episoodides rikkast muusikalist materjali. Eetiliselt jutustavad lüüriliselt mõtisklevad korduvrest. Taani teema on tormakas, võimsalt sirutuv ja rapsootlikud, uhke. Johannes Brahmsi klaveristiil on aluseks ansambli teostele kus klaveril on partneritest kõige olulisem roll mitte ainult vormiterviku kujundamises, vaika kõla, värvide ja kõla dimensioonide avardamises ansambliteosed neid on ühte kui 24 ja neist omakorda klaveriga 16 on ühelt poolt väga traditsioonilised kirjutatud klassikalistes vormides ja tsükli ehituses kuid samas ka kõige fantaasiarikkam eksperimenteerima osa tema loomingus. Tänuga inspireerivate ideedele, mida ta sai oma partneritelt ja Ramsi puhul, on oluline rõhutada. Nende hulgas olid mitte üksnes tema aja nimekamad muusikud, vaid samas ka talle hingelt väga lähedased sõbrad. Pramsi jaoks oli musitseerimisega seotud tunnid elus ühed õnnelikumad. Et kujutada ette tema kammermuusikaajalist mõõdet, ütleksin, et see mahutub 12-le CD-le. Avamaks või hindamaks aga sellesisulisi väärtusi ei piisa ühe saatetunni mõttelisest osast. Ramsi kammermuusikat peab kuulama ja sellesse ehk sama pikaldasel ja põhjalikkusega süvenema. Kui seda helilooja komponeerides ise tegi. On teada, et ka kammerteosed valmisid kõhklustes nagu sümfooniadki. Eriti raskelt allus talle keelpillikvartetti täiuslikku häälte tasakaalu eeldav koosseis ja intellektuaalne väljenduslaad. Kui Brahms esimese sümfoonia loomise aegu tundis kammitsevad seotust Beethoven iga kirjutades dirigent Herman levile. Ma ei loo küll iialgi sümfooniat, Sa ei tea, missugune vaev see on, kui kuulelt pidevalt enda taga seda hiiglast sammuvad ja on avaldanud ka ise tollal üldvalitsenud arvamust, et klassikalistes žanrites pole pärast Beethovenit võimalik enam midagi samaväärset saavutada tõestas ta suver häälselt nende vormide ja žanrite eluõigust. Täiuse taotlejana ei võinud ta publiku ette tuua, aga midagi, mis poleks lõpetatud juba nooruses, kui vanul päevil hävitas ta kõik, mis tema silmis avaldamisväärseks ei usutud. Tunud vastavasisuline nõue on kirjas ka Pramsid testamendis, juhuks kui pärast surma leitakse midagi, mis veel autori armuli leidnud. Brahmsi kirjutistes, eriti viimasel ajal, tõuseb esile veendumus, et ta komponeeris Kasümfoonilistest teostes õieti kammermuusikat jääte. Pramsi tõlgitsemisele on ka Viini klassikuid nii-öelda romantiseerima periood osutanud karuteene. Et tema sümfooniad eeldaksid väiksemat esituskoosseis kui tavaks saanud ja väliselt talitsetumad väljenduslaadi. Seda mõtet rõhutab ühes usutluses kapramsi dirigentidest üks saate autorile usaldusväärsemaid Bernard Haiting. Ja vastukaaluks rõhutatakse tema ansambli teoste sümfoonilist rikkust, arengu haaret ja kõlajõud, aga eelkõige muusikaliste mõtete rikkust. Pramsi ansambliteosed on pikad, enamasti neljaosalises tsüklis komponeeritud ka klaveriduo sonaadid lähenevat sellest aspektist vaadatuna sümfooniatele. Tema kontsertitki on sümfooniad obligatoorne instrumendiga. Erinevalt 19.-st Andy sümfonismi avatusest suurele publikule massidele on Brahmsi sümfooniat eesmärk midagi muud või nagu väidab Karl Talhous tema muusikast kirjutades et see jää läheb nagu kammermuusikagi avalike sündmuste ooperietenduste Virtoossete kontserdite varju ja rõhutab samas, et kammermuusikat klassikalises tähenduses Ramsi suurimate kaasaegsete Liszti ja Wagneri ning nende eeskuju Bellioosigi jaoks ei eksisteerinud eriti tähelepanu väärne kompransi roll sillaehitajana kammermuusikas. Meenutagem, et muusika arengutuultele radadele viib uus vinni koolkond teostas oma stiilipööret just nimelt kammermuusikas ja kammerlikule väljenduslaadile ja koos seisudele keelpillikvartett ketile jäid nad truuks kogu oma loomingu vältel ja ka suure orkestri väga detaili peenele kammerlikule käsitlusele. Brahmsi kammermuusikast kõneldes ei järgi me nüüd kronoloogiat, vaid peatume mõnedel teostel žanrite kaupa, millest ülevaatlikus saates kahjuks vaid hetkelise näiteid saab tuua. Ulatuslikum ansambliteos oli klaveritrio H-duur mis valmis 1854. aasta kevadkuudel. Selle teose juurde pöördub ta hiljem uuesti ja ehkki kontseptsioon ka muutub, näitavad mõlema versiooni võrdlused, et 21 aastase muusikas on ehk rohkem romantilist õhinat. Kuid see on läbinisti seesama praams, keda tunneme hilisemast east. Trio koosseisul on ta kirjutanud viis teost kolmeist klassikaliselt viiuli tšelloga looduskajasid ja kaotusevalu peegeldav Korna trio ja juba hilise loomingu melanhooliat kantud klarnetitrio lisavad sellesse ilusaid kõlavärve rütme milles on nähtud koguni viiteid Impressionismile ja partubki rütmi stiisijale. Kõige jõulisem neist algklaveritriot, see mull oopus 101 aastast 1887 loodud pärast neljandat sümfooniat ja kahte viiulisonaat. Selleks Ramsi isikupäraseid kammerteoseid, kus ühinevad tema eneserütmide ürgjõud ja Viini muusika dialekti armastusväärsus. Johannes Brahmsi seitsmest tuuesonaadist vaid üks esimene tšellosonaat on loodud kolmekümnendais eluaastais. Teised kolm viiulisonaati, teine tšellosonaat jäävad küpsesse perioodi ja tema hilisaastate armastus. Klarnet leiab end tuues klaveriga kolm aastat enne helilooja surma ning sobib oma tämbrivarjunditega väljendama helilooja elusügise hingelisi varjundeid kõige paremini. Brahmsi sonaadi don suured tõsised teosed, kus me kuuleme Bachi kontra punktikat, Schubertliku laululisust, Schumanni tormakust ja Beethoveni olulisust, nende kõrval väga rahvalik kohv ja rahvusliku Brahmsi selle sõna parimas tähenduses, aga ka Pramsi, kes siin pillide kõlavõimalustega üha enam mängida osates fantastiliste relevalt vibreerivate helipiltideni jõuab, nagu näiteks ühes haaravamas kõlavärvirikkamas, stresside efektses ja tõeliselt köitvate muusikaliste mõtetega neljaosalises tšellosonaadi Es-duur number kaks, hobuse 99, aastast 1886. Brahmsi kolmest viiuli sõnadist varaseim G-duur oopus 78, aastast 1879 ja teinegi sonaat A-duur buss 100 aastast 1886 näitavad kõige ilmekamalt, kuidas temal laulud kanduvad instrumentaalteostesse. Nii et neid on ka laulu sonaatideks nimetatud. Esimese sonaadi poeetiliseks motoks saab Claus kruti sõnadele loodud vihma laulu nukrameelne meloodia, mis täidab teose kogu lõpuosa. Veel enam laulusonaat on teine, kus kuuleme meloodiakäike populaarsetest lauludest tuleb peagi või nagu meloodiad hõljuvad. Brahmsi sonaadi žanrit. Tippteoseks on d-moll sonaat oopus 108, samuti aastast 1886 pühendatud Hanson TÖÖ laule dirigendile ja suurepärasele pianistile. Juba teose pealkirjas viidatud rõhuasetusega sonaat klaverile ja viiulile. Ja see on neist ainus tõeline kontserttuur. Klaveriga ansambli teostes on väga tunda helilooja enese personaalset juuresolekut. Klaverikvartett on Pramsilt kolm, esimesed kaks loodud liini asumise eel ja neistmega juba kõnelesime. Kolmandat kvarteti c-moll oopus 60, aastast 1875 juured on varases pinnases, ballaadide oopus 10 eetilises maailmas ja kaudselt seotud ka tee muld klaverikontserdiga. 1865. aastal valminud klaverikvintett oopus 34 f-moll millest on ka versioon sonaadina kahele klaverile on üks rikkamaid, kõlab võimsamaid teoseid, täis julgeid ideid ja teravaid konflikte. Et Johannes Brahms oli mänginud aastaid ansamblis kahe hiilgava viiuldaja Remeni juhtumiga jäid keelpillid talle pikka aega kaugeks ja puhkpillid ei kutsunudki midagi olulist looma peale juba nimetatud Korno ja klarneti. Ses mõttes erines ta näiteks kammermuusikas väga suureks eeskujuks olnud Haydnist ja Mozartist keska puhkpillidele ometi palju komponeerisid meenutada siin Mozarti suurepäraseid Harmony muusikaid. Veel enne, kui Brahms jõudis ülinõudliku kvarteti koosseisu juurde, sündisid kaks keelbiliseksteti, mille väljenduslaad omane varasele võib öödega serenaadi Bransile. Kolm keelpillikvartett Te kuuluvad esimese sümfoonia loomise aegu aastasse 1873 76. Kaks esimest on pühendatud nimekast kirurgist sõbrale Teodor pill. Rotile näitavad Pramsi tõeliselt küpse meistrina. Kes oskas hinnata eelkäijate traditsiooni, tõestada oma suver häälsust ja öelda muusikas ka midagi uut ning miks mitte tunda end buss kasvõi ajuti loome vaevadest vabana. On jäänud veel Prampsiklintetid. Nad kõik kolm meenutavad hetkeks Mozarti nime. Mozart oli esimene, kes klarneti niinimetatud kunstmuusikasse tõi oma imelise kvintetti ja kontserdiga selle pilli hääle õilistas ja klassikalise kvarteti kõla rikastas teisevioolaga tumedamaks. Sügavamaks ja ka muusikaliselt on Mozarti kvintetti tähelepanuväärsed teosed. Nõnda hakkab Ramsi puhul teisest keelpillikvintett ist keetuur oopus. 11. Aastast 1890 pidi helilooja enese veendumuse kohaselt saama tema muusikaline testament mille valmimise järel oli ta otsustanud komponeerimise lõpetada. Me teame, et nii see ei läinud. Ja et Brahms kirjutas veel paar vokaalteost, sealhulgas piiblitekstidega neli tõsist laulu. Klarnetitrio ja kriitik ning kaks sonaati ja oma viimased 20 klaveripala. Kuigi keelpillikvintett ei jää tema viimaseks teoseks, on ta muusikaliselt väljenduslaadilt suuriks Brahmsi loomingus. See on 57 seks saanud helilooja, viimane elujaatav teos kes ei kuule ei raskemeelsust ega hüvastijättu meeleolusid. Ta oleks justkui oma viimaselt Itaalia reisilt päikese kaasa toonud. Pulbitsevat rütmirõõmu, meloodia, rikkust ja soojust kõigis osades romansilikust Viini, ungari muusikalist dialekti, kõik väga meisterlikkus kooskõlas. 1880.-te aastate lõpus oli valminud Aga rida laule kimbus erinevate uppuse numbrite all näiteks 90 400 500 607 mille tekstid kõnelevad aga hingelisest üksindusest, kodutusest, kaotatud lootustest, maisest kaduvusest, Brahmsi elus on näiliselt kõik tasakaalus, aga nagu tema sõprade öeldust teada ei räägita oma kirjades oma sõnades iial sellest, mis toimub hinges. Ja nii loobuda pikkamisi laulus sellestki, et luuleread kuuldavalt tema intiimseid mõtteid ei võimendaks. See on muusika, mis kõigest maisest kõrgemal. Nii jõuab ta oma viimaste klaveripalade juurde. Neis kõneleb poeet ja virtuoos praam siis vaikib, kirjutas Valterniimad. Neli oopuse numbrit 116 kuni 119. Märgistavad tema viimase perioodi klaveriloomingut ühtekokku 20 pala loodud novembrist 1892 novembrini 1893. Eduard halslik iseloomustas neid sõnadega pessimismi, priviaar või pessimismi. Kogu. Sinna kuuluvad seitse fantaasiat, uppus 116 kolm, intermetsad 117 kuuske, klaveripala uppus 118 ja neli klaveripala uppus 119. Brahms hülgab kõik välise ja keskendub olemuslikule. Näitab ennast arhitektina, kes vähese materjaliga toime tulla. Tema kaasaegsed ei osanud sellise äärmise lihtsuseni taandatud kristallselgusega väljendatud hinnat. Hugo Wolf tollal Viinis ägeda Pramsi vastasena tuntud kriitik nimetas neid vaimu vaesteks mõtlemata, et ta irooniaga kirjutades ometi otse Erki tabas. Loeme kunst komponeerida, mõte või ideed on Pramsis leidnud endale väärilise esindaja. Nii nagu armas jumal, oskab ka härra praam mitte millestki midagi teha. Need hilised klaveripalad oma peenelt kunstipäraste heli, põimingute ja lihvitud kontra punktikanic peente vormistruktuuridega on kui tublilt küüdlevad pärlid. Materjali käsitlemise ülim ökonoomsus on põhjuseks, miks Brahmsi looming paar aastakümmet hiljem uus Viini koolkonna esindajate erilise huvi tekitas ja Arnold Schönbergi tema teoseid põhjalikult analüüsima ärgitas. Muusika, mida praam suma viimastel aastatel kirjutas on helilooja sisemonoloog väga üksildase inimese pihtimus, tema loobumuse melanhoolia, milles on ka tumedaid kirglikke tundepuhanguid, valu ja kibedust. Need on monoloogid, mis õieti kuulajaid ei vajagi, pakkudes õnnestava võimaluse kahekõneks mängija enese ja instrumendi vahel. Kolme intermetsa oopus 117 kohta ütles helilooja ise. Need on mu valude hällilaulud. Melanhoolselt vaikuse pööratud hetked. Ja taas nagu noorusaja sonaatides kasutab praam siin Motuna mõningaid lihtsaid värsiridu eetrikogumikus rahvaste hääled lauludes. Bachi uurija Ramsi sõber Filipp spita kirjutas heliloojale pärast seda, kui oli lehitsenud palu oopus 119. Nii väga köitsid mind need palad, mis kõigist, mida te varem klaverile olete kirjutanud ja mida ma tunnen, nii erinevad, on vaoshoitumad ja sügab mõttelisemad. Nad sobivad pikkadeks arutlusteks vaikuses, üksinduses. Ma loodan, et meie virtuoosid neid kontserdisaali, tiri, ballaade, romanss, rapsudjaid, minugi pärast aga intermetsasid. Me ei peatunud Johannes Brahmsi instrumentaalmuusikast kõneldes täna tema sümfooniat ega kontsertidel. Küll tahaksin saate lõpetuseks tsiteerida legendaarset saksa dirigenti, vise Burt mänglerit, Brahmsi muusika andunud teenijat. Ühes oma kirjutises keskendus ta Brahmsi sümfooniat nimet võrdluses Anton Bruckneri sümfooniatega. Ta toob esile nende kahe suure helilooja erinevad inimlikud olemuslikud jooned mis peegelduvad ka nende muusikas. Tema kirjutis on samas ka vastulause Friedrich niitšele. Reamsy muusikas kuulis jõuetuse melanhooliat. Fortwengler on neis võrdlustes Pramsi, eriti hilise Brahmsi puhul tabanud midagi väga olulist. Mõistmaks tema loomingut laiemaltki kas ei kõnele Pramsi muusikast osuur miski jumalikus? See ongi nii, kuid mitte kõiksuses väljaspool inimest vaid inimeses endas, tema hinges. Bruckner toob oma joovastust jumala altarile, kingib ennast. Ramses matab kõik sügavalt endasse. Bruckeri teosed alluvad lunastuse seadusele. Brahmsi teosed, loobumuse seadusel. Ükski määratlus pole nõnda väär, kui niitse Pramsi jõuetuse melanhooliat kõneles. Loobumus pole jõuetus, vaid võib-olla isegi ülim loobumus kes nõnda üksindusse iseendas läheb. Peab ka kõike üksi kandma. Keegi ei võta tema südamed koormat endale. Fortfeller nägi Brahmsi sümfooniat, testraamat, millest me võime osa saada igavesti ekslema inimesed, raamat, mida too teisiti läbi elada ja väljendada ei suutnud, kui helidesse, valades neid oma kannatuste ja juubeldustega üha uuesti täites. See oli kolmas saade sarjast Johannes Brahms 180 kus laiali lee kõneles helilooja klaveri kammermuusikast. Saate mängis kokku Helle Paas.