Helgaja tere päevast, klassikaraadio kuulajad tänases 20. aprilli helikajas tuleb meil juttu järgmistel teemadel. Kerri Kotta analüüsib kontserte Andrei ja Peeter Volkonski loomingust, mis toimus 12. aprillil Tallinnas sarjas Helija keel. Saale kareda kommenteerib resonaabelis 10 kontserti mis toimus 11 10.-na. Aprillil ja kus kavas oli eesti heliloojate looming ning kõlasid ka Toivo Tulevi ja Tatjana Kozlova esiettekanded. Igor Karsnek jagab muljeid ERSO 12. aprilli kontserdist. Wildsoleerisid Mihkel käske ja Cornelia Lootsmann dirigeerisid Neeme Järvi ja kavas olid Pärdi moodsade Haanja Schuberti teosed. Age Juurikas kommenteerib Kadri-Ann Sumera ja 11. aprillil toimunud kontserti, mil kõlasid Scarlatti, Haydni ja Bachi teosed. Peatusime pikemalt ka teemal konkurss klassikatähed 2013, mille võitis seitsmeteistaastane tšellist Marcel Johannes Kits. Klassikaraadio auhinna pälvisid Heigo Rosina, Marten Altrov, ERSO auhinna, Marcel Johannes Kits ja klassikatähed 2013. Konkurssi analüüsivad dirigendid Martin sildasarista roost klassika finalistide õpetajad Mart Laas, Hannes Altrov ja Rein Roos ning kuulame ka stuudiopubliku arvamusi. Muusikauudiseid maailmast, vahendab nelevast Eiffelt ning tänas heliga ja toimetab siinkõneleja Mirje Mändla. Sülgaja. 12. aprillil toimus Tallinnas kontsert sarjast Heli ja keelkava oli pühendatud Andrei ja Peeter Volkonski loomingule ning kontserte käis kuulamas muusikateadlane Kerri Kotta. Kui nüüd rääkida sellest kontserdist või sellest muljest, mis ta andis, siis võib-olla sellisel esmasel ja natukene välisemal vaatlusel võib öelda, et see on ju selline komplekt isast ja pojast, isa kui modernist ja poeg kui postmodernist? Jah, et kui vaadata nii-öelda seda muusikastiili, siis tõesti võib tunduda, et et isa nagu ajab natukene ühte asja, on võib-olla mingis mõttes nagu puristlikum oma väljend Dustes ja hoiakutes ja selgelt võib-olla selline just nimelt ka esteetilisem, ütleme, esteetika kesksem ja poeg on siis pigem nagu selline võib-olla selliste piiride lõhkuja pigem selline noh, kelle jaoks muusika ei ole võib-olla ainult eesmärk iseeneses, vaid pigem nagu mingisugune meedium mingisuguse sõnumi edastamiseks. Aga noh, ma usun, et selline pilt tegelikult oleks mõneti nagu pealiskaudne, sellepärast et tõesti seda kontserdit kuulates minu meelest ma hakkasin tajuma aina suuremaid, nagu sarnasusi isa ja poja vahel tegelikult ja mulle lõppkokkuvõttes näis, hoolimata erinevatest ajastustest võib olla erinevates kontekstides, kus nad tegelevad, ajavad nad mingis mõttes nagu sama asja. Kõigepealt kuulates Andrei Volkonski loomingut, mida on varem ka kuulatud, aga võib-olla selliste üksikute teoste kaupa ja mitte sellise võib-olla läbi lõikena nagu, nagu sellel kontserdil oli võimalik ja nüüd ka teatavalt ajaliselt distantsist tuleb ju tegelikult välja, et Andrei Volkonski võib-olla nii-öelda muusikastiilist rääkides ei olnud ju tegelikult modernist või rangelt võttes modernist või stiiliuuendaja või helikeeleuuendaja. Mulle tundub, et see Andrei nii-öelda Volkonski organism, ta mõjus võib-olla modernistlikuna omas ajas aga rohkem on teatavas mõttes selline Camuflaaž või, või nagu Peter rõivastus või petterüü mille taga tegelikult helilooja ajab nagu mingisugust oma asja. Ja kui sinna kõrvale näiteks panna, kuna ka tema nii-öelda see baroki huvi Alsuse vanamuusikahuvi, mis on samuti seal, siis tegelikult saab selgeks nagu, et see Todecafooniline kirjapilt näiteks ja et see tegelikult Andrei Volkonski jaoks ei ole nagu eesmärk helikeele uuendamise mõttes iseenesest, vaid see on pigem nii nagu ka tema baroki huvi ja kõik see vanamuusikahuvi, et see kõik on pigem nagu vastandumine selline mingisugusele etableerunud Essteetilisele, paradigmale või hoiakule, mis tollal oli ju hoopis teistsugune, kui ta on tänapäeval. Nii et pigem mulle tundub, et Andrei Volkonski jaoks on modernism ja võib-olla Todecafooniase realism ja tonaalsus üldse just nimelt pigem nagu nagu vahendit asetada ennast teksti, kus ta ei peaks nagu enam järgima või kus ta niivõrd ei sõltuks enam nendest valitsevatest esteetilistest põhimõtetest või mida tol ajal peeti võib-olla nagu keskseteks ja kõige olulisemateks vähemalt kui me vaatame nii-öelda just nimelt seda Nõukogude Liidu konteksti tollal. Ja, ja tegelikult hoopiski olulisem on Andrei Volkonskile ja äärmiselt palju olulisem kui võib-olla keskmisele modernistile tegelikult kommunikeerumine kuulajaga, see tähendab selgelt suhtlemine kuulajaga. Kusjuures see suhe luuakse sageli väga niimoodi ootamatult. See tähendab, et tõesti Andrei Volkonski nii-öelda teeskleb justkui nagu kasutavat või arendavat mingisugust stiili või mingisugust joont viib nagu mingisugust arengut muusikas läbi ja siis ta järsku muudab midagi, tähendab, mulle tundub, et see Andrei Volkonski mõtlemine üsna tugev nimelt on seotud mingi Buantilismiga, ma mõtlesin isegi nüüd mitte muusikastiili mõttes seda poentalistliku faktuuri kasutamist, vaid just nimelt kommunikatsiooni mõttes, et et luuakse mingit head, vastavad reeglid. Aga mingil hetkel hakkad tajuma, et nad on kuidagi nagu nihestatud või annad nagu teistmoodi või et seal on veel mingisugune helilooja oma agenda, selle nii-öelda modernistliku tehnika taga ja see agenda iseenesest on palju olulisem, võib-olla kui see tehnika, nii et selline pidev nagu üllatusmomentide tekitamine ja ei lasta nagu kuulajal maanduda või kindlalt alati nii-öelda nagu jalga maha panna turvaliselt mingisuguses kohas, vaid hoitakse tema meeled nagu alati ärkvel. Ja minu meelest siin isa ja poeg saavad nagu kokku, kui, et et kui ma hakkan mõtlema nüüd nii-öelda Peeter Volkonski tegevuste peale, ta on muidugi need mingis mõttes võib-olla hoopis rohkem jagab ennast erinevalt mitte nii-öelda meediate või kunstivormide vahel, aga mulle tundub ja eriti pidades silmas näiteks neid vahepalu, mida ta seal ette luges, et seal oli samuti, oli väga palju tegelikult üles ehitatud puhendile. Võis vabalt olla, et mingisugune mälestusmuutus järsku traagiliseks selliseks süvapsühholoogiliseks arutluseks või samuti vemmalvärss, mis algselt näis olevat ühes ütleme siis järsku lõppes hoopis mingisuguses uues võtmes ja mingis mõttes ka Peeter Volkonski muusikaline looming, mida me natukene saime kuulata. Et seesama asi, et mängitakse mingit mängu ja siis tehakse mingisugune ootamatu pööre mis asetab kogu eelneva nagu hoopis teistsugusesse valgusesse ja muudab selle hoopis teises mõttes kuidagi tähenduslikuks. Nii et selles mõttes jah, see nagu näitas, et tegelikult rohkem kui need erinevad stiilid ja need erinevad ajastud, kus need inimesed toimetavad tegelikult midagi sellist, pigem olemusliku mentaalsuses nii-öelda see, mis hakkas lõpuks nagu domineerima. Ja selles mõttes ma arvan, see Kontsert nagu õnnestus, sest ilmselt midagi taolist püütigi selle kontserdiga edasi anda, et näidata mingis mõttes kahte persooni, aga teiselt poolt näidata ka mingisugust sügavamat sidet, mis võib-olla ei hooli täpselt sellest, missuguseid muusikalisi väljendusvahendeid sa kasutad vaid pigem mingisugune hoiak, selline üsna mänguline, aga mänguline üsna vabas mõttes, tähendab selline mängulisus, mis ei jää ainult mänguliseks ja mis ei jää pinnaliseks tingimata, vaid, mis võib järsku ja oota tamatult ehmatavaltki muutuda näiteks mingiks sügavaktsiiruseks või ka isegi millekski traagiliseks, nii et tähendab nagu kõik võimalused on lahti, et ei saa nii-öelda ennast nagu juba varem öeldud, turvaliselt tunda mingisuguses kindlas valdkonnas, ainult et ma arvan, et see kontserti ülesehitus oli päris hästi läbi mõeldud. See oli tegelikult teekond, pigem nagu tänapäevast minevikku, see tähendab, et alustati pigem hilisemate teostega ja liiguti varasemate teoste poole, mis tundus olevat põhjendatud, sest see tegelikult Ta haakus väga hästi ka teoste enda sisuga, et ka kontsert tervikuna oli mingis mõttes võttamatu alustada sellisest peenelt rafineeritud juba küpsest Pärnismist ja liikuda tagasi Andrei Volkonski noorpõlve teose juurde, mille siirus ja mille selline isegi kohatine Patti kriitilisus oli nagu väga informatiivne just selles mõttes, mida kontserdi varasemas osas sai kuulata, et nagu mingis mõttes andis võtmega selle alguse nagu veelkordseks üle mõtestamiseks, niiet igatpidi selline huvitav retk praegusest hetkest minevikku ja mängulisest siis tundelisusele ja võib-olla siis irooniast kuidagi nagu siirusele. Muusikateadlane Kerri Kotta analüüsis kontserdisarjast Heli ja keel ja selle kavali pühendatud Andrei ja Peeter Volkonski loomingule. Neljapäeval, 11. aprillil andis Estonia kontserdisaalis kontserdi ansambel Ärzanabelis ning see kontsert oli sarjast, millega ansambel tähistas oma kümnendat tegevusaastat. Kontserdi kavas kõlasid eesti heliloojate teosed ning Toivo Tulevi ning Tatjana Kozlova esiettekanded. Kontserti analüüsib muusikateadlane Saale kareda. Alustad ma tahaksin selle kontserdikavast ja selle kava ülesehitusest, see oli väga inspireeriv, väga kaunis kava. Umbes tunnine eesti uuest muusikast. Ja kui ma tahaksin seda Ühe lausega iseloomustada, siis ütleksin, et mind lummas see, kuivõrd erinev, kuivõrd mitmekesine võib-olla sisekaemus muusikas. Seal olid väga erinevad lähenemised, mis 11 tasa kaalustasid ja 11 täiendasid oli intellektuaalsemat lähenemist ja oli tunnetuslikumat või rohkem tunnetuse ja taju süvakihtidesse, taju piire avardavad sisekaemust. Toivo Tulevi uue teose way. Miks tekst on peamiselt hinnajad Khanis pääst universaalse sufismi õpetajalt, kes läänest täpselt sajand tagasi rajas. Sofia ordu. See tekst on süvakontemplatiivne. Väga kaunis. Tuleva muusika on teadvuse süvakihtidesse sukeldub kirjutatud õrn tugeva tunnetusega, seda kuulates tundub, et see muusika balansseeritud piiril, kus pingule tõmmatud hinge pillikeel võib iga hetk katkeda. Iris Oja esitas solisti partii suured tundlikkusega. Iris Oja. Laste on ju alati täiesti omaette sündmus ja elamus. Üks väike kaunis muusikaväline nüanss selle teose puhul, mis lihtsalt oli nii ilus, et vajab mainimist. Teose lõpupoole tekib meditatiivne foon sellest, et Kristi Mühling tõmbab kandle keeli ühe peotäie jõhvidega mis olid täpselt sama värvi kui tema kaunid pikad heledad juuksed, nii et praegu jääb mulje, et haldjas mängib kannelt omaenda juuste abil. Tatjana Kozlova uus teos on minu jaoks täiesti imetabane teos. Tegemist on lühikese, aga väga mõjuva vokaalteosega läti luuletaja hingekaile tekstile. See tekst on kirjutatud originaalis vene keeles. Kapnarisevat VR on sellel uldse Pealkiri, kuidas joonistada ust teos soolohäälele instrumentaalsete lisahelidega. Need instrumente manuaalsed väikesed aktsendid tegelikult ainult toetavad seda põhiliselt kaablil põhinevat muusikat ja mille poolest siis teos mind võlus? Tatjana Kozlova rääkis lühidalt enne selle teose esiettekannet. Seda teost kirjutades keskendus ta eelkõige mitte niivõrd selle teksti intellektuaalsele sisule, kuivõrd teksti tunnetusele, sellele, milline rütm on tekstil ja milline on sõnade kõla värv. Ja siit me jõuamegi ühe niisuguse minu jaoks väga olulise aspekti juurde, kus loova muusikas ja sama ma tajun ka väga tugevalt Helena Tulve muusikas. Nende muusika sõna otseses mõttes võtab meid kaasa rännakule, kus kuulamist aju piirid avardub. Arvas muusikateadlane Saale kareda pressionaabilis 10 kontserdis ning tema arvamus pikemalt on võimalik edasi kuulata. Klassikaraadio koduleheküljel. Reede õhtul oli võimalus kuulata kontsert, kus ERSO-s isoleerisid Mihkel Peäske, Cornelia Lootsmann, dirigendipuldis oli Neeme Järvi ja kavas Harvardi siluett, Haydni 87. sümfoonia, Mozarti kontsert löögile Harzile Schuberti üheksas sümfoonia ja nüüd on sellest kontserdist oma muljeid jagamas. Muusikakriitik Igor Karsnek. Kõnealune kontsert oli mitmes mõttes täiesti ebatavaline. Juhtus just mitte et päev ja ka mitte igal hooajal. Et Ühel sümfoonilise muusika õhtul kantakse, et koguni kaks sümfooniat nagu seekord neist üksis Haydni viimane Pariisi sümfoonia number 87 ja teine siis Schuberti viimane sümfoonia, mis on suur sümfoonia C-duur, mille operatsiooniks pakutakse kord üheksa, kord 10. Siin on muusikaloolised segadused akuid antud juhul polegi oluline. Jälgides ma olin külgrõdul umbes paarikümne meetri kaugusel maestro Järvist. See oli harukordne võimalus jälgida maestro dirigeeris maneeri. Mis oli minu jaoks, oli Järvid silmas pidades ebatavaliselt vaoshoitud, ebatavaliselt täpselt sisse näitlemised. Niisugune klassikaline, eks saksus, mina olen nagu ja ma arvan ta ainukesena. Me oleme harjunud Neeme Järvi juhatamas natukene temperamentsem ja natuke sellisesse lennukama kaarega ja lennuga manuaaliga. Seekordne pilt oli klassikalised, täpne ja muuseas kult Haydni sümfoonia teises ja kolmandas osas oli võib-olla seetõttu puhkpilliansamblid. Nii publiku vaskpillid olid väga täpse artikulatsiooni ka ansamblis, et väga heas kõlases paigas ma ei kuulnud mitte ühtegi ebalevad sisseastumist ei vaskpuhkpillidel. Nii et oli näha, tunda, tajuda aimata, et maestro järvi on teinud Puubile ta eriti täpset tööd. Schuberti sümfoonia C-duur vastavalt Omaratsiooningas üheksas või 10. on muidugi igale dirigendile väga suur proovikivi. Sümfoonia pikkus, ma võitsin, aga see, et aga naeratas 55 minutit ja maestro Järvi lahendas karakterite mõttes selle sümfoonia üldise ettekandeplaani ja dramaturgiliselt niimoodi, et esimesed kolm osa kõlasid sellise romantilise muusika võtma, see seal oli tempo, laiendasid tagasi tõmbeid aeglases osas antileni rõhutamist, kuid seest finaal. Las tempoga allegro Thatcher, see kõlas nüüd klassikalises võtmes, tähendab mitte ühtegi ülearust. Kas jutumärkides vihma, ülearust mitte ühtegi liiale Dust tempode suhtesse eksakne tempo, kõik nagu toimis selles plaanis, kuidas ehitada üles heroidiline lõpukulminatsioon, mis kõlaski pateetilise jõuga väljendusrikkalt ja uimas peaksin summeerima enda muljeid, siis see Schuberti suure sümfoonia finaal nagu päästiski selle hirmpika kontserdi minu jaoks ära, et mõningad ergas pärast kahte tundi ja neljakümmet viit minutit. Igor Karsnek analüüsis Eesti riikliku sümfooniaorkestri 12. aprillil toimunud kontserti ning tema arvamust pikemal kujul on võimalik edasi kuulata juba meie koduleheküljel. Üheteistkümnendal aprillil andis Tallinna Mustpeade majas kontserdipianist Kadri-Ann Sumera, kelle kavas kõlasid Bachi, Haydni ja Scarlatti teosed. Ning seda kontserti analüüsib pianist Age Juurikas. Kadri-Ann Sumera on selline väga põnev nähtus Eesti muusikaelus. Tema olemus ja isiksus on selline kuidagi tervendav ja elurõõmus ja särav ja ta on hästi oluline persoon ju tegelikult mitte ainult Tallinnas, vaid praegu Tartus ja ta hoiab väga osavalt püsti ka Tartu muusikaelu figu reedesse mitmetes erinevates koosseisudes. Mida ma selle kavaguse tahaksin öelda, et mulle tundub, et selline kava ministri jaoks on nüüd tööl nii ulgustik võib-olla just eelkõige sellepärast, et vot see muusika on kuidagi, ta on ikkagi tegelikult nii kauge muusika meie ajastust ja ta ei ole kirjutatud klaverile ütleme, Haydn on juba tänapäevasem, eks ju. Aga selles mõttes, et need Johann Sebastian Bach ja siis Scarlatti nüüd on tegelikult kirjutatud Klavassinile, et mulle tundub, et tegelikult pianist tahaks tõesti väga, ütleme kuidagi veenvalt ja autentselt või ma ei tea, kuidas see õige sõna olekski öelda. Ta ettekanne peab olema ka tuttav selle tilli spetsiifikaga. Kadri Jane puhul ma isegi ei tea, kas ta on õppinud seda üldse, kastan õpilased klavessiini, et minu teada ei ole õppinud. Just see mõte mul nagu tekkis, et keda kuulates ka, et selline kuu hästi-hästi veenemise tegija kõike hästi professionaalne ja samas see oli kuidagi selline intuitsioonile põhinev ja mis läkski nagu täpi üsna võib-olla tal ei ole seda klavessiinimängija või vanamuusika sellist tausta taga ja antud juhul see või isegi kontserte kuidagi selliseks võluvaks mõjuks olla, et ta ei olnud kinni mingites sellistes stampidest nii-öelda. Ja nüüd ta mängis väga, stiililiselt väga täpselt mitte midagi ei olnud, et teid kõiki, et kaunistused ja tema faktuur oli väga selge, väga kultuurne mäng, eriti mulle kuidagi jäid meelde sellised õrnemad boonus, et tema ettekannetest siis nende teoste põhjal eriliselt meelde ka Läti sõnad C-duur. Ja siis kabahhi prantsuse Uwertööris näiteks olid väga toredad bassepiidid ja vurrid näiteks tegelikult Haydni saatoriga väga võluv kõik, et selline selline vähetuntud sonaati, mis ongi hästi tore, et noh, nii õudselt on ära mängitud kõik need hilised sonaadid, et see oli tõesti hästi värskendav kava. Et jah, et Kadri-Ann pärast kontserti paar sõna rääkisin, juttu ka siis ta mainis ka, et see kava on tõesti tema jaoks ka ääretult huvitav ja kuidagi ta tundis sellist äratundmisrõõmu. Et see muusika kuidagi just praegusel hetkel väga hästi sobib. Ta mainis ka, et võib-olla tema jaoks isegi on raskem mängida näiteks romantikuid, kus siukseid tungid ja voolud tõmbavad teda kaasa ja siis ta ei oska nüüd kuidagi kontrollida ja nii nagu ta tahaks seda tõepoolest riigi tunda, et oli kohe näha, et ta oli nagu endaga harmoonias. Väga meeldiv oli seda kuulata. Ütle sage juurikas kõneledes Kadri-Ann Sumera soolokontserdist 11. aprillil ning Age Juurikas arvamust põhjalikumalt võib edasi kuulata juba meie koduleheküljel. Liiga ja. Möödunud pühapäeval selgus, et tänavuse konkursi klassikatähed 2013 võitjaks osutus tšellist Marcel Johannes Kits. Ausalt öeldes ma ei kujutanud ette, et ma võiks võita, Ma lootsin muidugi, aga, aga et just viimane saade oli minu jaoks kõige raskem eelmise kõrval, nii et, et ma ei panustanud üldse, sellel, ma võiksin võita. Seda suurem oli see üllatus ja tõesti, ma ei suutnud uskuda praegu veel siiamaani natukene jõua kohale päriselt. Marcel Johannes kitse eelmise pühapäeva õhtul pärast telesaate lõppu ja tänases helikajas kuulama mitmeid arvamusi, kuidas võeti vastu klassikatähed konkurssi nii muusikute poole pealt, õpetajate poole pealt ja publiku poole pealt, mis meeldis, mida võiks teisiti teha, millised on tunded ja emotsioonid. Ja mõtteringi, alustab dirigent Martin sildas, kes jälgis nooremate kolleeg kõikide tegemisi suure huviga. Kuidas sulle endale tundub, et kas selles kongos vajakas noori klist, klassikalise muusika pool tegutsevaid interpreet on vaja tutvustada laiemale avalikkusele, kas tele-eetri vahendusel on see nagu hea? Minu meelest on see väga hea, see on sellise massikultuurimassimeediale väga hea niisugune väike tasakaaluelement, et just et klassika. Ta oli see muusika esitajaid, propageeritakse ka laiemalt kui ainult nende enda väikses ringkonnas minu meelest Magemate ja noortele, milline selles mõttes nagu huvitav motivaator. Sa saad tuntust juurde mõelda. Esinemiskogemust saad publikuga suhelda, sa oled üldse teada, mis tähendab seda, kui telekaamera filmib, enamus võib-olla teab ju mikrofonidega salvestatakse lihtsalt heli. Aga kui pilti võetakse, on hoopis teine asi. Aga kui seal on neid saateid jälginud, et kas sul muusikuna on neid huvitav jälgida, on sul mingeid üllatusi laos olnud või? Ja, ja muidugi isiklikult mulle endale pakkus huvi kõige rohkem see osa, kus noored interpreedid musitseerisid, kus vanemate kolleegidega ja nagu rääkis Marten Altrov, siis nelja anti reaalselt aega, mingi noh, ütleme nii, viis sekundit. Et tere, võtame siin niimoodi, läks kohe otse-eetrisse. Et see tegelikult näitab küll, kui palju siis muusik üldse suudab samastada teise muusikaga, palju nad suudavad koos mängida, kas ta tegelikult on ka koostöövõimeline ansamblis mängimise võimeline? Kas sa panite tähele mingisuguseid momente, mida sa, või tekkis sul mingeid ideesid, mida võiks nagu veel rakendada sellise formaadi puhul lihtsalt uusi ideesid või, või midagi natuke mingeid teisi küsimusepüstitusi või? No üks asi, mis mul endale tundus, et kuna tegemist ikkagi on välja öelnud, et ta on nagu niisugune konkurss, siis minu meelest võiks olla žüriis ka mõni selline aus, kuri kõrve nii-öelda kes konkreetselt toob välja need mõned nüansid, mida saaks veel paremini teha. Et seda, et kõik on hästi, seda tuleb nagunii, aga et just et konstruktiivselt võib-olla anda kohe reaalset tagasisidet, mis läks valesti, mida saaks paremini ja julgema konkreetset noodiga, keegi näiteks istuks kõrval ja peaks järge, vaataks vot, näed, siin otsin mitte sellepärast, et kellelegi mingit auku kaevata mitte selles mõttes, vaid just, et viia asja edasi. Teie küsimus küll mõne koha peal jäi nagu küsimärk. Et see osa näiteks kus oli Rene eespere ja Virgo Veldi pakkuski mulle just sellepärast rohkem huvi, et nad reaalselt ütlesidki. Intonatsiooni selt oli ebatäpsusi, siin oli nii Sri, nii, vot see oli minu arvamus, mis ma nagu praegu mõtlesin selleks muusikule ka väga kasulik tagasisidet. Kohe, kas sul on vastuvõetav see, et sinna on kaasatud ka populaarmuusika pool? Minu meelest peaks muusik olema võimeline nägema seda muusikamaailma võimalikult laialt ja mitte taunima tema erinevaid spektreid oma muusikuelu jooksul olen kohanud noori muusikuid, kes totaalselt vääristavad kõike mis ei ole nii-öelda klassikaline, see on minu meelest vale. Alustame juba džässis näiteks. Loomulikult tekib küsimus siis, kui minnakse ja sellele teele, et hakatakse mingeid siukseid poplugusid tegema. Samas kuna tegemist mitte konkursiga ja seaded on tehtud väga hästi, siis on see minu meelest jällegi niisugune huvitav element. Aga sellega peab lihtsalt ettevaatlik olema, ta ei läheks liialt samasse suunda, milles on läinud siis massikultuur ja kõik see kõik rahaks, seda võib-olla ei ole vaja. Kas stuudio võtta nagu sellised muusikalised võtad ja intervjuud, et kas sinu meelest olid need tasakaalus? Ma kõiki saateid ei näinud kahjuks kui ma niimoodi praegu võiksin öelda, siis lihtsalt selle üle, ega nende huvides näiteks oleks võinud olla rohkem võtteid seal, kuidas nad ette valmistavad seal nädala jooksul ma ei tea, kas olid, ma tõesti ei näinud neid kõiki saateid, siis oleks jälle võib-olla üks element, mida, mida isiklikult tahaksin näha küljelt, lihtsalt põnev on näha, kuidas inimene valmistab ette näiteks sa näed seal algus siis kuskil keskel ja siis lõpus saatesse siis võib-olla, ja veel rohkem seda, et mis nagu avada seda, mis muusiku peas toimub seal ka huvitav, kui sa niisugune formaat juba on välja mõelnud, et kes see muusika üldse siis on ja vot selle süvenemist tänapäeva ühiskonnas on seda võib-olla raskem teha, aga Eestit süvenemist konkreetselt muusikusse, kes ta on, miks ta on, mis ta mõtted on, seda vist natuke oli seal ka. Kas avastasid ka mõne noore muusika läbi selle saata, keda sa enne ei tundnud, või siis mõne noore muusiku mingisuguse aspekti, mida sa varem ei olnud kogenud? Mina isiklikult ei olnud varem kuulnud seina kutsu kaovad, see oli päris huvitav avastus minu jaoks. Ma arvan, et tal tuleb päris huvitav karjäär. Kui ta samamoodi jätkab. Kas sulle sobib ka seal selle nii-öelda võrrandi muusikalise võrrandi lõpplahendus? Muusikaline konkursid on, alati võib tekkida küsimus, et miks nii ja mitte teisiti ei ole nii nagu spordivõistlused. Kui on näiteks kolm võistlejat, siis on ka esimene-teine-kolmas koht kohe olemas, et muusikakonkurss siis on, on tihtipeale ka nii, et ei anta üldse kohtasid välja. Seekord läks niimoodi, ma arvan, et on täiesti noh, tellitud kuna reagits mängib tehniliselt väga hästi väga virtuaalselt. Loo valikud näiteks minu meelest olid tihtipeale väga head jällegi ma kõigi saadete kohta öelda ei jõudnud sinna kontserdile ka näiteks mis oli Estonia kontsertsaalis, aga üldiselt küll jah, ma arvan, võib-olla lihtsalt raskem on vahel konkureerida mõne sihukese eksootilise pilliga, mida nagu laiem publik ei ole varem kuulnud, aga see teebki näiteks asi huvitavaks, siis näiteks mis ma saateformaadi kohta, mis mulle meeldis, näiteks oli väga asjatundliku ja professionaalse muusiku pedagoogi ja dirigendi arvamus noortest muusikutest siis Toomas Vavilovi arvamus nendest mängijatest, vot see oli huvitav siukseid konkreetselt oma eriala spetsialistid, kes annavad siis selle kogu selle saateformaadi käigus annavad siis tagasisidet ja kommenteerivad a'la nagu oleks spordiülekanne spetsialistid kommenteerinud täpselt, vot see on nii, seal, nii tema võiks teha veel paremini. Vaat see on huvitav, aga laiema publiku mõttes ma ei tea veel rohkem show'd ja sära, ma arvan näiteks see, mis oli popp selles voorus, kus nad tegid, mis mul jäigi meelde, et seal naistele olid väga lüürilised ja siukseid aeglaseid seaded, aga meestel olid kõigist siukseid energiaid, isegi Altrov, kellel oli meloodia, oli hästi lüüriline, aga saade, mida mängis härra marjamaa oli ja tempokas ja niisugune elab, ma arvan, et näiteks see on jälle mõtte, kohtlikui siukseid, konkursid on, kus on üheks otsustajaks on ka publik. Et see on niisugune koht, mida peab väga tähelepanelikult ette valmistama, mängivad selle peale mõtlema, et ta peab suhtlema väga suure publikuga mitte ainult žürii siis nagu oli tihti näha žürii ja rahva otsus võib olla erines tugevasti kahetsen ainult seda, et see formaat ei tulnud varem siis, kui mina veel löögile mängisin, ma oleks kindlasti isegi osa võtnud sellest saatest huvi pärast siis ja kõigile noortele muusikutele, kes veel kõhklevad ja kahtlevad, siis ma arvan, et ilmtingimata peaks osa võtma. Sest see on niisugune hea soojendus, tegelikult arvan suuremateks konkurentideks, mis on kas rahvusvahelisel või niimoodi, arvan. Siinaga stuudiopubliku arvamus, mis on jäädvustatud pärast finaalsaadet Elukoha peal olla on ikka koha peal olla. Ma ütlen ausalt, et ma olen praegu siin esimest korda, et ma eelnevalt seal on ainult ühte saadet näinud. Ja praegu mulle viimased lood jätsid kõige sügavama mulje, kuna nad said võib-olla endast anda selle, mida nad tahtsid tegelikult anda, et ei öeldud ette, mida nad peaksid tegema. Tele-eetri vahendusel jälgisite ausalt ei mäletagi. See ei olnud üldse teadlik vaatamine, et sa lihtsalt juhuslikult sattusime peale, see asi nii tore saade on tehtud ja, ja siis nagu kõik siiski tähelepanu ja seepärast oleme Tahtsingi tegelikult öelda seda, et see saateformaat vaat ja ka teleekraanilt jälgituna oli niivõrd huvitav ja nii kütkestav ja tõeliselt kuidagi kaasahaarav, et see käsi südamel, peale satutud vaatamine tekitas nii suure huvi ja pani tõesti naelutas teleka, et täitsa nauditav, Dima tõepoolest ja ja siia kohapeale ka tulema finaali vaatama, nii et et selle koha pealt tiptop Ja nüüd kuulame katkendit pikemast intervjuust dirigent Risto joostiga, Risto Joost nimelt tegi ju koostööd ka kolme finalistiga ja trigeeri Sersot, mil toimus klassikatähed konkursi lõppkontsert kolmapäeva õhtul Estonia kontserdisaalis. Mida arvab Sis Risto Joost, sellisest konkursist? Kõigepealt on väga positiivne, esiteks, et see saade on ja ta võib-olla avab teatud telgitaguseid just muusika valdkonnast, et kui tuua kasvõi see nii-öelda pop superstaarisaate paralleel, siis seal tulevad ju inimesed põhimõtteliselt üle Eesti kokku ja siis vaadatakse, kes laulda oskab, et siin on tegu hoopis tasandiga, et selleks, et üldse tasandile jõuda, et inimesed üldse sind kuulaksid, selleks oled pidanud selle instrumendiga oma pilliga oma häälega veetma aastaid ja aastaid ja kasvama nii-öelda kokku ja see võib, mõni jõuab sinna kiiremini, mõnel võtab rohkem aega ja ka ikkagi keskeltläbi selline kümme-viisteist aastat. Ja ma arvan, et see on nagu põhiline erinevus võib olla, mis minu jaoks ja isegi natukene tahaplaanile, mida ma arvan, et on tavainimesele väga oluline teada ja tegelikult mis on meie, kui muusikute igapäeva osa on harjutamise pool ja kuidas me sinna jõuame, tegelikult see tundub, et laval tuleb nii kergelt välja ja võib mängida erinevaid stiile ja žanreid ja panna riidesse ennast ühte või teistpidi, aga et see ei ole selle asja tuum, eks ole, et üks asi on see nagu väline pool olemist eksponeeriti ka väga kenasti, aga tegelikult milline töö seal taga on ja ma arvan, et ega tavainimene ei saa aru, kui öeldakse, et ma harjutan 10 tundi näiteks Heigo Rosina puhul või, või noh, igalühel on omad rutiinid. Et see tegelikult see pühendumine peab olema väga suur. Selliseid vaid dirigent Risto Joosti mõtted. Siinkohal veel mõned stuudiopubliku arvamused, mis on jäädvustatud kolmanda televooru aegu, mis kandis pealkirja koos superstaariga ning sellele eelnes televoor unustamatu meloodia. Palusingi stuudiopublikul avaldada arvamust teemal, milline juba nähtud televoorudes neile kõige rohkem on meeldinud. Eelmine oli minu meelest selline omamoodi teistsugune, et sai nagu valida ise, mis loo sa tahad esitada või noh, sinule nagu on nagu selline unustamatu meloodia. See voor oli päris põnev, et, et kellega nad hakkavad nagu esitama siin ja et mis lugu, see oli kõige põnevam noor minu arust siiamaani. Mulle meeldis Kontsert noor sellest, et kontsertsaalis on ikka väga hea akustika, siinse akustika kee keelpillid sööb täiest ära. Minu jaoks on kõik olnud väga põnevat iga kord lõpus süda peksab, mida tänane meeldis väga ja kindlasti ootan järgmist vooru, tundus huvitav. Minule meeldis ka tänane, sellepärast et seal on ikka sellist võttamatut ja särki, mulle meeldis tänane väga hea. Saadud oli siis kord. Tilgutavad mulle meeldis ka tänane. Ning nüüd veel mõned mõtted saates osalenud finalistide õpetajatelt kõigepealt kõneleb, kas ikka tahad konkursi võitja, tšellist Marcel Johannes, kitseõpetaja, Mart Laas? See saade ja mis alguses olid nagu kõhklused või niisugune uus ja ei tea, kuidas see ikka üle ootuste või ju nii paljud ütlesid, et kui enne oli kond riiul oli seal, ma tea, nendel tavalistel voorudel mõnikümmend inimest saalis ja kui, kui see vana formaatori nii-öelda lihtsalt keegi ei saanud, siis nüüd on juba neid, neid telefonide hääletajaid ja kuidas komment, eriti tänapäeval, kõik elektroonilised ja Facebookis, eks ole, igal pool, et kui paljud inimesed ikkagi sellest nagu Eda vaatasid ja kuulasid, hoolisid, et see on väga tore ja muusika nagu propageerimise klassikalise muusikat täitis igati, no ta ületas, mõtlesin, et te saate nagu õnnestumine ja see formaat ka formaadi üle ju võivad, inimesed ühele meeldib, teisele mitte, eks ole, aga me oleme praegu sellises ajas, nagu me olema jäävad. Võib-olla Ma alguses mõtlesin, et nagu võib-olla justkui ongi, et otsitakse uut tüüpi interpreet või seda, et kes ei ole, et sa teed kõik selle sõuosaga kaasa, mitte et ma olen nüüd kapseldunud, lähen olen küll hästi sügavuti oma muusikas, aga, aga ei saa kõige muuga võib-olla alati hakkama. Infokanaleid on nii palju, iga küsitakse, tuntakse huvi, ükskõik elevust, kuid juhul loomulikult kui tuntakse, et selles mõttes ka neil noortel inimestel, et oskus just nimelt suhelda ja anda vastuseid mulle väga meeldis see, kus nad seal raadio kahes käisid. Mis oli antud see lause, mida te ei ütle, nad ei suutnud. Saatejuhid oskasid nad nii kõrvale eksiteele juhtida, aga et see on niisugune jälle teatud määral isegi poliitikadiplomaadi oskus, et ükskõik mida küsitakse nagu pärast Priit Hõbemägi. Sina ütled sellele vastu ikka oma lause üldse ei huvita, mis sult küsiti, tähtis on oma asja edasi. Et sina saad oma sõnumi öelda, et noh sõnaga kõike peab oskama ja olema võimalikult mitmekülgne. Ütles õpetaja Mart Laas ja nüüd kõneleb klassikatähed konkursi finalisti löökpillimängija Heigo Rosina õpetaja Rein Roos. Kas seda juttu peaks alustama ilmselt sealtmaalt, et löökpilliklassid on kõik meil aastakümneid keldris ja juba sellepärast Ma arvan, et kui me natukenegi saame sellise huvikeskmes rohkem keskmesse, siis ma arvan, see on kõik selles mõttes igal juhul positiivne. Ma olen ka kuulnud, et siin on, need korraldajad pelgavad natuke, et et äkki muusikud natuke võtavad seda asja kuidagi otseselt tšilkusena võib-olla veidi ei, mina ei võta, seal sekkus ja, ja ja mulle see kangesti meeldib ja meeldivad, on muidugi mitmel põhjusel. Üks põhjus on kindlasti see, et me, et see laiendab ikkagi sellist nihukest konkursist, osavõtja enda sellist nihukest vagu, mida mööda ta läheb, ta läheb muidu liiga. Me läheme liiga sügavale, võib-olla mängime liiga tõsiselt, liiga rohkem omale. Aga see vagun nüüd natuke laiem, mida me seal ajame. Ja mina. Ma arvan, et see on üks, üks väga tore asi. Ma küll mõtlesin, et huvitav, et kuidas selle peale tuldi. Et kes see tuli. Ma sain täna teada, kuidas asi oli. Nii et, et see on noh, niimoodi justkui nagu siin kohapeal nagu see formaat nagu välja mõeldud ja ja kui see nüüd hakkab nagu läbi saama ja nüüd on läbi, ütleme siis mulle tundub, et see on ikkagi hea, ma küll vahepeal ei teadnud täpselt, mis siin toimub. Ma kuulsin natuke sedamoodi voor haaval, et, et noh, mis seal, mis seal täpselt, on sellest ka võib-olla see väike skandaalikenemist. Et see oli ilmselt sellel põhjusel ka, et noh, ei ole täpselt teada, kuidas siis mismoodi see, mis tingimustel järgmine voor nagu on, mina ei teadnud seda ja aga me saime tagantjärgi teada ja läks ju hästi lõpuks ja. Ütles õpetaja Rein Roos kõik õpetajad toonitas, et klassikaraadiole antud intervjuudes, et nende jaoks tõusis eriliselt esile just võib-olla natuke traditsioon hilisemas võtmes toimunud kontserdivoor ehk siis voor, kus kõik klassikatähed konkursil osalevad muusikud esitasid 20 minuti jagu kammermuusikat ja kontsert toimus Estonia kontserdisaalis. Sellest kõnelebki nüüd lähemalt. Kas konkursi finalisti klarnetimängija Marten Altrov isa ja õpetaja Hannes Altrov Nad ikkagi oli tore kontserdisaalis, kui nad mängisid pisut rohkem, pisut kauem. Raskemaid asju oli ja jälgida ja kuulata kokkuvõtmine ja see kõik oli siis mulle meeldis. Ma ei saa, ei saa sugugi vähendada ka nende telesaadete osa, need olid kõik särts ja ja tore oli neid näha ja lähedalt ja ja nendega tuttavaks saada, nad olid kõik tõsised tegijad ja väga toredad inimesed. Nii et. Arvab õpetaja Hannes Altrov ning siin veel mõned mõtet stuudiopubliku poole pealt, mis on jäädvustatud televoorus, mis kandis alapealkirja parafraas, kus kõlasid töötlused klassikalisest muusikast ja popmuusikast. Kõik koerad on väga lahedad olnud. Ma ei tea, ma ei vaata seda saadet ja see on esimene kord mul siin, nii et ma ei oska. Esimene kord stuudios pole varem publikut keenud, aga millised on emotsioonid? Ooperis ma olen, kõike saab, aga ma olen esimest korda liigeldes väga lahe. Ning siin veel mõned mõtted õpetaja Rein roosilt. Mulle tundub, et see selline suure staariga koosmäng, et kui nad laval kokku saavad, mulle tundub, et see on, see on niisugune asi, mida elus ei tohi tegelikult juhtuda. Vaat ja, ja ma arvan, et võib-olla ei peaks ka seda niimoodi konkursil olema sellist, sellepärast juba juba et ega see tulemus ei saa nii hea olla. Mingisugune natukene ei peaks olema nagu kuidagi teada ja saab kohaks ikal kokku leppida ja kokku leppida, kuidas me teeme. Noh, kuidas need, mida me teeme, see mõjuks resultaadid hästi, kuigi samal ajal jälle see on jälle üks üks intriigidest, on see, et kui sa 100. lavale Uku sai isegi ei tea, kes seal geimis pillide mängib, kui seal keegi sõltultolfaatakse saada, sa tead oma lugu ja see on, mina ei ole selle asjaga harjunud. Ma ei ole pidanud kunagi niimoodi vette hüppama, et et ma ei tea, kui sügaval. Ütles õpetaja Rein Roos ja sellised olid head mõtted, mis puudutasid äsja lõppenud konkursi klassikatähed 2013. Intervjuusid ja vestlusringe. Pikemalt on võimalik edasi kuulata juba klassikaraadio koduleheküljel. Klassikaraadio vahendas otseülekande ka konkursi lõppkontserdil. Seda on võimalik järelkuulata ning eestitelevisioon salvestas konkursi lõppkontserdi ning see on eetris sel pühapäeval kell 18 40. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. 14. aprillil suri 85 aastasel briti üks tuntuim ja mõjukaim dirigent Sir Colin Davis kes kuulus ühte põlvkonda selliste Mastratega nagu Wolfgang savalis, Bernard Haitingi, ja kurtma suur, kes kõik alustasid oma dirigenditööd pärast teist maailmasõda. Kõige enam imetleti Colin Davis interpretatsiooni Jean Sibeliuse Edwards, Elgari Igor Stravinski ja muidugi Wolfgang Amadeus Mozarti loomingust. Eriliselt võib esile tuua aga söör Colin Davise sidet ectorberlioosi loominguga. Berlioosi muusika ei olnud tol ajal veel, kui teenist seda juhatama hakkas, nii populaarne, kui see on tänapäeval. Söör kolinud eelisel lavatee kestis üle 60 aasta ja olulised orkestrid ja ooperimajad olid tema muusikudel Londoni Kuningliku ooperimaja, BBC sümfooniaorkester, Dresdeni Riigikapell ja muidugi Londoni sümfooniaorkester, millega ta oli seotud üle poole sajandi mille peadirigendiks oli ta aastatel 1995 kuni 2006. Ja pärast seda tegutses ta veel kuus aastat Londoni sümfoonia kestri presidendina. Colin Davis dirigeeris peaaegu oma elupäevade lõpuni. Vaid paar viimast nädalat enam mitte. Davis sündis 25. septembril 1927. aastal Sarri krahvkonnas Inglismaal ja Kuningliku muusikakolledži lõpetas ta klarneti erialal ja dirigenditööd alustas 1957. aastal Šoti sümfooniaorkestri ees. Colin Davis oli väga mitmekülgne inimene, ta pidas lemmikloomana Ikvaani ja armastas ka kirglikult käsitööd. Nimelt meeldis talle väga kududa. Sögolyndeenisse suhe muusikaga jäi kirglikuks kuni tema elu lõpuni ja veel aastal 2011 BBC Music Mägazenile antud intervjuus ütles ta, et orkestrile tuleb näidata, et sa naudid muusikat ja lavalolekut sest see on ainus viis kuulajaid kõnetada ja orkestrantide inspireerida. Kuninganna Elizabeth, teine lõisher Colin Davise rüütliks 1980. aastal. Ameerika helilooja Kärlynšoo, kes on õppinud kompositsiooni Princetoni Ülikoolis, võitis oma teosega partiita kaheksale häälele. Pulitzeri muusikapreemia. Teos kestab 26 minutit. Koosneb neljast osast. See on hakkab bella teos, milles on kasutatud kõnet, sosinaid, ohkeid ja samuti sõnatuid, meloodiaid. Helilooja käeline sho on õppinud viiulimängu kaheaastasest peale ja praegu tegutseb tagavokaal-kvartetis ruum ful Aftiid ja sellele kvartetile taga oma võidu toonud teose kirjutas. Partiita kaheksale häälele ilmus trükis läinud aasta oktoobris ja teose andis plaadil välja ka New Amsterdam Records. Pulitzeri preemiat antakse välja 1919.-st aastast alates ja muusikapreemia loodi aastal 1943. Pulitzeri muusikaauhinnale saavad kandideerida Ameerika heliloojate tööd, mille esmaesitus või salvestus on toimunud Ameerika Ühendriikides preemia jagamisele eelnenud aastal. Preemiaga kaasnes ka tänavu rahasumma 10000 dollarit. Ameerikas tegutseval Sand pooli kammero kestril on juba viimased pool aastat olnud suured rahalised raskused ja paljud tänavuse hooaja kontserdid jäeti lihtsalt ära. Pärast poolt aastat on aga jõutud mitmesuguste lahendusteni. Viimase kokkuleppe kohaselt nõustuvad orkestrandid nüüd ligemale 19 protsendilise palgakärpega ja sant poolik kammer. Orkestri liikmete arvu vähendatakse 34-lt 28-le. Sant pooli kammer, orkester loodi aastal 1959 ja see on ainus professionaalne kammerorkester Ameerikas, mis on siiani töötanud täiskoormusel. Järgmisel aastal tuleks orkestrile kokku hoida oma eelarves aga poolteist miljonit dollarit. Sämpoli kammerorkester on Ameerika kõige kuulsam kammerorkester, mis on võitnud Grammy auhindu ja mida on juhatanud väga kuulsad dirigendid näiteks tennise Davis ja ju Wolf. Olgu kestab orkestrantide uus lepingsanud pooli kammerorkestris 2016. aasta juulikuuni ja uue lepingu osas pidid mõlemad osapooled tegema suuri järeleandmisi. Praeguse lahenduse korral, kus ees ootab siiski palgakärbe ei saavutanud orkastrandid küll oma tahtmisi, kuid on vähemalt lootust, et kontserdielu jätkub. Ameerikas on raha ja lepingute küsimustes probleeme ka Minnesota sümfooniaorkestrile, kes pole andnud kontserte juba seitse kuud. Sealsed muusikud on ilma lepinguta. Ta ja läbirääkimised on ees ootamas alles aprilli lõpus. San Francisco sümfooniaorkestri muusikud, kes lõpetasid äsja oma streigi palgaküsimuste pärast otsustasid aga nüüd korraldada heategevuskontserdi, mille eest saadud tuluga plaanivad nad toetada raskusse langenud Minnesota sümfooniaorkestri muusikuid ja samuti issand pooli kammerorkestri liikmeid. San Francisco orkestri muusikud saavutasid oma Hiljutise streigi tulemusel siiski 4,5 protsendise palgatõusu. Ja nad soovivad nüüd olla igati toeks Minnesota ajasendpoli orkestritele, mis on maailma tippklassi orkestrid. Toetuskontsert toimub 29. aprillil Californias. Ja nüüd lühiuudiseid, 11. aprillil suri 85 aastaselt tuntud bariton Thomas Hemsli kes oli oma karjääri vältel briti ooperilavadel tunnustatud artist. Lavadel laulis pärit anda oma see, mis oli 150 erinevat rolli. Seda ka näiteks Benjamin Britteni, Hans Werner Hence ooperites. Mis puudutab Benjamin Britteni, siis hiljuti ainult Inglismaal välja 10-st postmargist koosnev seeria briti mõjukatest inimestest kelle seas oli helilooja Benjamin ritel, kelle sünnist möödub tänavu 22. novembril 100 aastat. Margiseerias oli veel fotograafe, arheolooge, näitlejaid ja poliitikuid. Legendaarne viiuldaja Henry kitlis, kes on kaasa löönud ka mitmetes filmides, teeb seda taas. 10. aprillil esilinastus Prantsusmaa kinodes uus film nimega suudlevad inimesed, kus lööb kaasa 90 aastane viiulilegend kitlis filmirežissöör andan Jeld, homson. Klassi Todomingale anti Londonis 16. aprillil üle aga Freedom of the City of Londoni nimeline autasu. Placido Domingo elab seltsis ja Londoni Kuningliku ooperimaja laval esinenud üle 200 korra. Seda tunnustust jagatakse Londonis juba 1837.-st aastast peale väljapaistvate kultuuriliste saavutuste eest linna hüvanguks. Ja lõpetuseks rõõmusõnum jamslywaini austaja. Nimelt plaanib dirigent pärast paar aastat kestnud seljahaigust taas publiku ette tulla ja seda juba tänavu 19. mail mil toimub Metropolitan orkestri kontsert. Karnegi hoolist. Kavas on Richard Wagneri ja Franz Schuberti muusika ja samuti Ludwig van Beethoveni neljas klaverikontsert, milles soleerib Jevgeni Kiišin. Jemsli vaim debüteeris Metropolitan Opera laval 1971. aastal, mil ta juhatas Putšiini ooperit oska. Seega on ta ooperimaja ka olnud seotud üle 40 aasta, mis on netiajaloos unikaalne. Jamslik vain on juhatanud Meti 129 aastase ajaloo jooksul rohkem etendusi kui ükski teine dirigent. Järgmisel hooajal plaanib ta juhatada seal kolme ooperit, milleks on uuslavastus Verdi ooperist Valstav ja samuti Mozarti Cosi fan tutte ja Bergi otse. Tänasele saatele tegid kaastajat Kerri Kotta Saale kareda Igor Karsnek ja Age Juurikas. Samuti kui nelevastentschen saate mängis kokku helioperaator Helle Paas ja Saadet. Toimetas Mirje Mändla. Sülgaja.