Ei täna on meil külas lavastaja Elmo Nüganen. Tere. Tere. See käesolev teatrihooaeg on teile olnud eriti töörohke. Ja kuigi need suured teatritööd on teis tõenäoliselt hästi kaua küpsenud, te olete neid kaua endas kandnud ja läbi mõelnud, jutt on siis Tammsaare neljanda osa lavaversioonist Läti rahvusteatris mis esietendus eelmise aasta oktoobris ja nüüd siis märtsis esietendunud Tom Stoppard toopi rannik, laevahukk. Nende kõrvalt sellel hooajal sündinud tööd, mis on roll sõja jalgu jäänud Abhaasia eestlastest kõnelevas filmis mandariinid ja Eesti vabariigi 95. aastapäeva kontserdilavastamine ja siis järgmise Eesti suure sõjafilmi 1944 käsikirja loomine koos Leo Kunnasega ja ettevalmistused selle filmi lavastamiseks. No on ikka palju mahtunud hooaega. Teil on hea kodutöö ära tehtud. Kõik on ära mainitud. Kuidas mahub ühte päeva nii palju tööd? Kas teie aeg käib teistpidi? Ei vist, käi ikka nagu kõigil, aga, aga lihtsalt noh, esiteks on ilmselt asjaolude kokkulangemine. Et just kuidagi sattusid kõik need asjad ühele perioodile, siis on üks asi, teine asi on võib-olla ka see, et äkki tõesti teatud eas inimesed, kes töötavad teatrist, teavad seda väga hästi, et vahel on eesti näitlejad, tunnetavad seda, vahel ootad, tead ja, ja ei tule ühtegi uut pakkumist ja hetkel ei ole ka nii väga huvitavad tööd. Ja siis läheb see saatuse kellab endale sarnasesse ja, ja siis tuleb üks töö ajab teist tööd taga. Noh, eks me töötame niisugusel normeerimata töögraafikus vääris. Ma ei taha nüüd öelda, et õhinapõhiselt kõik, eks me tahame ikka sellest oma kopika ka. Aga et kõik ei ole nii normeeritud, nagu võiks normaalsetel inimestel olla, sellest on siis tingitud see, et vahel on tööd veidi rohkem, haldajaid, veidi vähem. Tuletame korraks meelde seda vabariigi iseseisvuspäeva kontserti, seda on televiisorist näinud ka need inimesed, kes võib-olla muidu teatrisse harva pääsevad. Te suutsite inimesi jälle üllatada, te ütlesite ära kõik ütlemata ühtegi sõna kõik see, kuidas laste kaudu oli jutustatud, et Eesti vabariigi käekäik 95 aasta jooksul alates sellest, kuidas justkui tühjusest jookseb lavale hästi väike tüdruk ja ta kalpsab seal üle lava edasi ja tagasi ei saa aru, kust ta tuleb, ja niisugune metsik elurõõm siis kuidas kerata kaudu me oleme jõudnud elektriautoni, kuidas riik areneb ja, ja kuidas me oleme jõutud nüüd paraadide ja vastuvõttude faasi. Ma tean, et see, see jätnud mitte ühtegi minu tuttavat inimest, kui televiisorist vaadati, ei jätnud külmaks. Öelge, kust need tulevad, nii geniaalsed ideed. Esiteks noh, võib öelda, et heade ideede vastu ei ole me keegi kindlustatud ja ja vahel võivad ju tulla. Aga see, kuidas ütlemisel lasteni see mõte liikus, seal on oma kindel teekond ja algas lihtsalt kõik sellest. Noh, eks loomulikult tuleb arvestada seda, et need kõik on ju millegi kontekstis. Ja ka see kontsert ju ei oleks olnud niisugune, kui oleks olnud eelnevaid aastapäeva kontsert, kõik ju on millegagi dialoogis ja ma lihtsalt hakkasin mõtlema selle üle, et tavaliselt on ju nii, et nende laste päeva kontserditel Need inimesed istuvad saalis Nadkas peavad ise või siis mõned teised peavad neid noh, ütleme siis eliidiks ütleme, poliitiline liit näiteks nemad vaatavad lavale ja need, kes on laval, see on siis üks teine eliit nii-öelda kultuurieliit ja siis ma hakkasin lihtsalt mõtlema selle üle, et kas see on kogu Eesti, need, kes esinevad ja need, kes on saalis, et see on üks osa Eestist ainult mis siis, et, et võib-olla tõesti koorekiht või, või, või kohvikoorekiht või. Aga mingisugune kiht. Aga ikkagi ei ole terve Eesti. Ja sealt hakkaski mõte sedapidi minema, et, et kuidas juhtida tähelepanu nii saalis olevate inimeste kui ka kui ka televaataja tähelepanu, et Eesti on ju palju suurem kui need inimesed, kes selle päeva õhtul mahuvad sinna Estonia kontserdimajja. Ja siis mets, mitmed mõttekäigud, noh, kuni selleni indeks üks idee oli mul see, et et kuna on 95. aasta ja 95 aastat, siis aeg tundus mulle väga oluline, et seda aega edasi anda, et kui pikk või lühike see on see 95 aastat ja siis oli üks idee oli niisugune, et laval on 95 inimest üheaastane, kaheaastane, kolmeaastane, ja siis kuni 95. eluaastani need inimesed leiab päris kindlasti kindlasti peaks olema üle Eesti, tähendab mitte ainult nii-öelda Tallinna-keskne üritus ja siis oli järgmine mõte, et nad kõik võiksid esindada ka mingit täiesti tavalist. No niisugust elukutset, eks ole, arst ja ja tuletõrjuja, pensionär ja noh, kõikvõimalikud sotsiaalselt kihistunud. Ega nad midagi muud eriti olekski pidanud tegema, lihtsalt mõtlesin niimoodi kogu see kontsert jagada 95-ks siis paarkümmend 30 sekundit ühte inimest. Ja, ja me näeme, eks ole, et kuidas 95 aastat meie silme all nagu läbi käib, aga siis ma hakkasin mõtlema ka seda, et, et no tõlkes liiga suur ruum oled fantaasiale ja ainult vaata kujutlusvõimele. Aga et, et kui tahta veel midagi öelda, et siis oleks võib-olla midagi muud vaja sealt järgmine käik oligi siis äkki teha lastega. Ja noh, eks põhjus ikka selles, et lapsed ju üldjuhul mängivad neidsamu mänge, mida ka võib-olla mängivad suured inimesed. Ma nüüd ei taha öelda, et, et mõte oli kohe niisugune halastamatu peegel täiskasvanud inimeste silme ette panna, eks ole, aga aga noh, niisugune peegel, mille peeglisse vaatamise tulemusena me korraks mõtleksime millegi üle kasvõi selle üle, et kas meil on vastutus millegi ees või ei ole. Äkki me oleme nii kõvad tegijad siin Eestimaal, et meil ei peagi nagu vastutust olema meie põlvkonna meie vanematel põlvkondadel või noorematel ka vastutuse asi, siis aja kulg ja võib-olla ka juhtida tähelepanu ühele või teisele asjale ja, ja Eesti on nii väike ja, ja, ja ega see 95 aastatki ju sealt võib suhteliselt ju mingit suure suure lõigu vahelt ära lõigata. Ja see on meie kokkuleppe küsimus, eks ole, me niimoodi kokku leppinud, et me ei lõika seda välja, me arvestame, et kas see on meie ajalugu on ta niikuinii, aga et see on üks viis aastat Eesti vabariik, eks ole, paljud niisugused asjad viisidki siis selleni, et laste kasutamine kasvatamine, halb sõna, et laste kaudu saab rääkida võib-olla millestki niisugusest, mida noh, ütleme täiskasvanud inimeste või professionaalsete Kunsti-ga tegelevate inimeste kaudu ei saaks seda teha või ta oleks mõjunud siis kuidagi hoopis teisiti võib-olla mõne mõnes mõttes natuke noh, täiskasvanud inimesed juhivad tähelepanu, ütleme siis millele noh paraadile või, või siis kätlemise tseremooniale. See on üks asi, aga see, et lapsed võivad niisugust asja mängida ja ja tõepoolest, see võttis ikka minuga relvituks, kui ma vaatasin, kui tõsiselt need väikesed lapsed seda kätlemistseremooniat, kui tõsiselt nad seda võtavad, see tuletas kohe ühte teist asja, eks ole, meelde kõik see oli väga liigutav. See ei olnud mingisuguse iroonia või veel vähem sarkasmiga millestki räägitud, vaid niisugune noh puudutav ja, ja ja võib-olla mõtlemapanev asi, noh, kaasa arvatud siis kõikvõimalikud nii algusest kui lõpust numbrite ehk siis aastate seostamine nii praeguse aja kui ka esimese vabariigiga ja et noh, need niisugused asjad panevad mõtlema natuke. Nii et nii see mõte läks. See kõik oli väga heatahtlik, sei solvanud, mitte kedagi, aga nagu, nagu te ütlesite, see pani mõtlema. Muuseas, eks me kõik oleme kuulnud jälle neid lugusid, kuidas Anton Hansen Tammsaare käis praeguse Estonia teatri taga kunagi uuel turul vaatamas maamehi otsimas tüpaaži oma oma romaanide jaoks kuulamas, kuidas nad räägivad ja mida nad ütlevad ja missugune pilk neil on ja kõnepruuk? Elmo Nüganen, kus teie turg on, kus te käite vaatamas, mis parajasti eesti inimesele hinge läheb, missugused tüpaažid valitsevad millest publik tahaks tuge, kui ta teatrisse tuleb? No vist ühte niisugust kohta ei ole, need on laiali laiali pillatud, aga nad on mitmes erinevas kohas kokku tuleb mingi niisugune kujutluspilt Eesti praeguse aja Eestist ja ma ütlen teadlikult kujutluspilt, sest kas tegelikult ma olen vahel mõelnud, kas tegelikult on kellelgi tõesti reaalset ja objektiivset pilku? Ja ta suudab seda ka sõnastada? Mis Elum Eestist tegelikult paelame summa summaarum pannes kokku siis kõik terve Eesti, eks ole? Ma ei julgeks küll öelda, et kas mina päris kindlasti see inimene ei, ei ole küll, aga mingisuguse pildi võib saada? No selge on see, kui vaadata meediat, jälgida meediat kogu aeg, no siis see pilt ei ole adekvaatne. Aga on omad reeglid järgi peegeldab aga päris ilma selleta ka ei saa, sest ta ikkagi kujundab või määrab teatud hulga inimeste arvamuse või mõjutab kollektiivset alateadvust, eks ole, nagu üle Eesti, et ikkagi natuke peab seda jälgima siis väga hea peegel on muidugi lapsed, eriti tihti emotsionaalselt rikastav periood. Ma mäletan, oli siis, kui lapsed käisid lasteaias see pani hoopis teistmoodi, mõtleme mingisugustele asjadele. Loomulikult, kokkupuude kõigi nende inimestega, kellega, kellega ma kokku puutun. Aga, aga noh, kuidas ma nüüd ütlen. Nii kummaline kui see ka ei tundu, väärtkirjandus on või klassika on ka see koht, kus võib-olla see kõlab paradoksaalselt, aga kus ma ammutan ettekujutust sellest, mis maailmas me praegu elame? See kõlab justkui nagu paradoksaalselt, aga, aga vist ei ole selles midagi ebaloogilist on vist üsna loogiline. Klassika sellepärast ongi, klassikat on ajatu, et ta on teatud aastast või aasta kümnendist aasta kümnenditest üle, järelikult ta puudutab mingisugust inimeksistentsi, põhiküsimusi, põhiväärtusi, põhivormi põhisisu sel määral, et ta on olemas nii enne esimest maailmasõda kui peale maailmasõda või ka praegu. Annaks jumal, et mitte kolmanda maailmasõja künnisel, eks ole. Kokkupuude niisuguste klassikaliste klassikalise muusikaga klassik Kallise kirjandusega, väärtfilmidega tahaksin veel, et saaksin siia vabalt paigutada ka kujutava kunstiga, aga kahjuks näitustel käin veidi vähem, kui võiks käia. Et kokkupuude ka niisuguste asjadega toidab sind või sa hakkad aru saama, mis, mis meil tänapäeva Eestis toimub. Ma palusin teid, Elmo Nüganen saatesse õieti sest et rääkida teiega sellest, mida aeg inimesega teeb, või elu. Et muidugi võib minna teatrisse, vaadata teie tükke, aga mõnikord on ka hea kuulata, kuidas te selle ise sõnastate. Ühel linnateatrietendusel Andrus Vaarikut, vaadates mul selle teatripildi kõrvale nagu kerkis silmad ette üks väga ammune teatripilt Andrus Vaariku lavakooliajast oli siis, kui ta koos Guido Kanguri, Toomas Lõhmuste, Rein Ojaga tegi seda Merle karusoo kirjutatud ja lavastatud tükki olen 13 aasta. Ja, ja mul oli meeles see, kuidas need neli lavakoolipoissi olid niisugused kõhnad nagu sääsete karglesid lakkamatult ja see oli niisugust tohutut elulusti ja, ja nälga teha teatrit. Ja aastanumber oli siis 980, kui ma vaatan nüüd neid väga väärikaid kesk ja ületanud näitlejaid siis ma näen, et see nälg mängida on asendunud niisuguse ees, siis pööratusega järele mõtlikkusega. Kui ma vaatan neid televiisorist või kuulan neid jutusaadetest, tähendab väljaspool rolli. Ja see ei puuduta muidugi ainult näitlejad, ainult et näitleja on kogu aeg publiku silma ees ja seal see 30 aasta möödumine ja, ja see inimhinge vastuvõtlikkus, aja- ja ilu mõjutustel on paremini lihtsalt näha, aga aga mis see on, mida aeg või elukogemus inimhingega teeb? Noh, kõige ilusam vastus oleks see, et rikastab. Ja noh, nii ta võikski olla. Muidugi võib kohe vastu vaielda, et eks ta ka väsitab, et inimene võib väsida igasuguseid vastased võivad olla võimalikud. Aga üks huvitav niisugune ajakäsitlus on. Ühes Pristli näitemängus, mida meil ka teatris mängitakse, mille nimi on aeg ja perekond Conway ja seal, noh, eks ta võib-olla on natukene ühe tegelase poolt teisele tegelasele nii-öelda nagu lohutuseks öeldud või aga selle taga on ikkagi üks niisugune, üks võimalikke aja käsitlusi, mis ütleme seal kahekümnendatel aastatel esile kerkis ja teadlaste seas, et aeg ei ole mittelineaarne mõiste ja, ja koguse aja kulg ajateooriaga, aga nagu niisugune huvitava näite töise autor inglise autor Pristli ajaga ja inimese eluga, et tema tõi näiteks raamatu, et üldiselt inimene tunnetab tavaarusaamade järgi tunnetab aega, noh, ütleme siis kolmes faasis, eks ole, et, et see, mis on olnud see minevik, see, mis on praegu see hetk või seal seal on praegu siis tulevik, see, mis kunagi tuleb. Ja Pristli esitab niisuguse näite ühe tegelase suu kaudu, et et kas see ikka on ja näiteks stopp, raamatu. Kui te võtate kätte raamatu siis võib öelda, et need leheküljed, mis te läbi lugenud olete, siis oleks justkui nagu minevik. Need ütleme 170 lehekülge, mis te läbi lugesite. See 171. lehekülg, mida te loete, see on justkui nagu see olevik ja kõik ülejäänud leheküljed, mida te veel lugenud ei ole, see on siis tulevik. Aga raamat on ju ometi üks, see tähendab seda, et see tegelane, kes ütleme, seal esimesel, 170-l leheküljel elas, sündis ja teie praegu loete temast sele, et see tegelane elab ju ka järgnevatel lehekülgedel. Aga see ei tähenda ju seda, et aega saab või aega saab jagada siis minevik, olevik ja tulevik alles siis, kui inimene elab kogu oma elu ära algusest lõpuni, ehk nii-öelda, kui te loete raamatu algusest lõpuni vaat siis sa saad öelda selle inimese kohta või selle raamatu kohta seal terviklik. Aga seni, kuni inimene on elanud mingi pool elu, veerand elu, me ei saa anda hinnangut inimesele või et aeg on, noh, teda ei saa jagada nii-öelda minevikuks, olevikuks tulevikuks, et aeg on üks tervik, nii nagu on üks inimene on üks tervik, nii nagu üks raamat on tervik. Noh, et me jah, jaotame, nii, mõtlesin, niimoodi on lihtsam aru saada. Muidu, kuidas ma hakkaksin rääkima või kuidas ma saan rääkida sellest, millest ma verre rääkinud ei ole, eks ole. Aga selle aja terviklikkuse teooria järgi täpselt niimoodi ongi, sellepärast praegu ei räägi, ei tähenda seda, et need veel nii ei räägi, võib veel nii, ei mõtle, et need eosed võinud alged ei oleks minust sees, seda ma olen praegu teel alles. Et sellest ma räägin mõne aja pärast, võib-olla võib-olla 10 aasta pärast ja hinnangu inimesele saab anda alles siis, kui see raamat on läbilat. Kui inimene oma elu tervikuna läbi elanud, siis me alles saame öelda, mis see inimene oli, vastasel korral me räägime ainult sellest leheküljest, mida me hetkel loeme. Ja toetume siis nendele lehekülgedele ehk nendele elatud aastatele, mis see inimene on seni olnud, aga see on ainult poolik tõde. Me oleme anud pool raamatut läbi lugenud, pool on ju veel ees. Et see, see mõttekäik selle aja aja üle ta ei, ta ei kulge lineaarselt. See on niisugune huvitav, huvitav mõttekäik. Aga inimese hing, see, kuidas inimene oma tähte järgib või, või oma tõekspidamistest kinni peab see ju ometigi muu. See ei saa olla koolipäevil rõi raamatu alguses samasugune, kui see on raamatu keskel ja keskeas ja siis, kui inimene on juba rauk, ehk kui raamat lõpeb. Aga vaat, äkki see ongi vist selle tegelase, kes siis näitemängus, kes teisele tegelased neid sõnu ütles, niukse näitada raamatuga. Et see, see, see mõte oligi. Et inimene kõikides oma tegemistes ka nendes, mida ta tegi, kunagi ükskõik, olid need head või halvad teod või mis ta kunagi teeb, olgu need head või halvad, see kõik kokku annabki selle inimese ehk siis see, et, et kuidas inimene oma, kas ta järgib oma tähte, kas ta reedab oma põhimõtteid? Kas seda saabki enne öelda, kui, kui see, kui see elu elatud on. Vastasel korral me võtame ju, tähendab kõikidel eksinutel võtame ära võimaluse oma vigu, kas tunnistada õigele uuesti õigele teele sattuda või nendele, kes on ainult pool teed ära käinud või isegi vähem sillutame tee neile tuleviku, arvame, et see inimene ongi niisugune, aga kust me seda teame? Me ju? Me ju ei tea. Mis elu võib veel sellele inimesele ette tuua ja kuidas ta siis käitub, kui palju juhtumeid on ju selliseid ikka vahel mõelnud. Need, kes nüüd Siberist tagasi tulid võib-olla seoses selle märtsiküüditamise aastapäevaga meil selle üle mõtlema. Ja kuskil ma sattusin kuulma ka oma sugulaste seas ja raamatutes, kusagilt leidsin aastaarvud, mis seal ikka mõtlemapanevad, tähendab inimesed, kes küüditati Siberisse. Kui palju nendest suri? Suurem osa kõik esimesel talvel, osad ei jõudnud kohalegi, eks ole, sinna Siberis. Elasid kogu selle aja ära, tulid veel tagasi ja praegu on kaheksakümneaastast 85 aastased. 90 kuidas see võimalik on? Kas see inimene, kui ta ei oleks saanud selliseid eluraskusi? Muidugi ma ei räägi sellest, et kõigi muhe aegs tohutuid raskusi inimese elu teile ette veeretada, aga aga ega me ju ei tea. Kui sinu jaoks läände põgenenud omal ajal paadiga üle saanud 44. oleks ta võib-olla kusagil Kanadas või Rootsis surnud 60 või 70 aastaselt rahuloluühiskonnas rahuliku noh, tema Siberist tagasi oli veel viiekümnendad, kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad veel takkatraavi, siis veel üheksakümnendad on veel 2013 ja ikka ikka elada. Kas. On suurem vastupanugeen olemas. Kindlasti on, kindlasti on, aga me ei tea seda enne, kui, kui elu meil, vot sellised suured kraavid ette kaevab, eks ole, mida tuleb ületada ja see ongi see, see mõte, mida ma olen mõelnud vahel, et et ega me, me ei tea, kui tugev või nõrk üks või teine inimene on. Me teame ainult nendes raamides, mida see elu on seni meile ette andnud, aga mis saab siis, kui tulevad mingisugused väga drastilised traagilised, et sündmus, et kes siis vastu peab? Võib-olla see, kelle me praegu mõtleme, noh, niisugune vaikne ja vaga pole ta midagi nagu erilist, keegi teine räägib hästi kõvasti, räägib väga ilusasti noh, võib-olla vastu rinda ei tao, aga igal juhul trummi küll taob, eks ole. Ja kui sa oled küll see võib olla tugev inimene, küll see võib-olla isamaaline inimene küll see võib olla õige inimene. Aga kes meist on õige, see selgub alles siis, kui nii-öelda raamatu kaas sulgub. Vaat siis me saame öelda, mis on see inimene tervikuna. Terviklik inimene ei saa välja rebida ühte lehekülge raamatust ja selle raamatu lehekülje põhjal anda hinnangu Pearule või Vargamäe Andresele. See, kes on Pearu Vargamäe Andresson raamatu kaante vahel ja samamoodi on inimene, me ei saa anda hinnangut selle järgi, et korra näed või tunned aasta või pool ja arvad või veel vähem siis kuulduste järgi või, või nii nagu te ütlesite mulle, et kust need geniaalsed, kust te teate, see on äkki varastatud idee lihtsalt. Ja ma jätan mulje, et see ongi nii. Ei no ma toon lihtsalt näite. Satarov tegelikult selga peale see, kui kaaned nii-öelda kaas pealt haavlitega toksitakse, eks ole, või selle naeltega vaat siis võib öelda inimese kohta, missugune ta oli, vähemasti siis on see pilt kuidagi terviklikku, ma arvan, tõepärasem. Rääkides sellest utoopia ranniku laevahuku lavastusest Draamateatris. Mul oli tunne, et seda nüüd on siin nimetatud unistuseks vabadusest ja paremast elust. Et Teil oli soov saalis istujatele meelde tuletada. Võib-olla igasühes meist nooruses elas soov maailma parandada ja ennast teostada ja ja siis jääda mõtlema selle üle, kuhu see kõik aastakümnetega on kadunud. Aga, aga võttes arvesse teie eelmist vastust võib-olla siiski on veel kõik võimalik. Jah, ma usun küll, et seda esiteks, aga, aga see, et seda muidugi, et veidi ka meelde tuletada meile kõigile, aga võib olla ka võib-olla suurem teema et mis me nende suurte evolutsioonidega siis nii väga saavutanud oleme. Ma ei pea silmas mitte laulev revolutsioon, eks ole, see on selge, mida me laulva revolutsiooniga saavutasime ja ja ma ei vaidlusta seda, aga, aga lihtsalt filosoofilisemas laiemas pildis, et kas niisugune ideaalühiskond, utoopia, kuhu me mõned rohkem, mõned vähem, aga üldiselt kõik ju mingil hetkel oleme ju pürginud, eks ole. Kas üldse olemas on, kas seal on üldse võimalik? Mina ei ole kuulnud mitte ainsast Cyriigist kus kõik selle riigi kodanikud Mitte kodanik ei saagi rääkida ilmselt, sest kuigi küll sest mõned võib-olla ei taha olla selle riigi kodanikud, aga kõik selle riigi kodanikud, mittekodanikud, sõbrad-tuttavad, kõik tõusevad püsti ja ühehäälselt tunnistavad, et minul on selles riigis täpselt samasugused õigused nagu Igalühel selles riigis. Ma tunnen ennast sama õnnelikult nagu iga inimene, nagu see kõige õnnelikum inimene siin ei ole niisugust riigist kun. Aga ometi kui me räägime sellest ideaalühiskonnast või vähemasti need tegelased, utoopia, tegelased, see, millest nad unistasid ja ja just nimelt sellisest riigist unistataksegi, noh, kus ei ole erandeid. Tähendab, kus nii-öelda ka kõige nõrgem, kõige rumalam hädisem. Ka tema on sama õnnelik nagu selle riigi kõige või selle ühiskonna kõige kõige õnnelikum liige, kellelegi pole ka liiga tehtud. Muidugi ma saan aru, et kommunistlik idee ja ma saan sellest aru, aga kus me sellega siis, mis siis juhtus, vahepeal võiks küsida. Et valed inimesed või aga miks siis need valed inimesed kleepuvad siis nende ilusate ideede külge? Või sotsialism? No ma saan sellest aru, see on ilmselt üks kõige niisuguse, kuidas ma nüüd ütlen Võib-olla üks demokraatlikumaid ühiskonna vorme, aga miks need rootslased siis seal oma sotsialismiga nii väga rahul need siis ei ole kapitalism, aga kuidas siis see võimalik on, et see Lehman Brothers kokku varises ja kukkus, eks ole, nüüd kõik Mägame ja räägime sellest kapitalistlik süsteem me peame jõudma uue kapitalismi kusse süsteem siis on kas maapealset paradiisi üldse saab luua, kuigi kõik need revolutsionäärid moel või teisel ei olegi visti muut taodelnud kui paradiisi maa peale toomist ja selles pole mitte midagi taunimisväärset. Kogu küsimus taandub lihtsalt sellele, miks me siis seda seni kätte saanud ei ole. Ongi kättesaamatu, nii, kuidas mina mõistan seda Stoppardi näidendit ja minu meelest on ise seda ka läbi osade tegelaste ja ütleme, teises osas läbi Hertzeni Su ütlebki ta selle välja, et aga niisugust maad ei ole olemas ja sellepärast seda nimetataksegi uttu. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et noorest peast inimene unistab ja rohkem revolutsionäär ja hiljem ta siis noh, rahuneb ja nagu öeldakse, et tore ütlemine jutt, kui see noorest peast revolutsionäär ja vanemast peast ei ole konservatiiv, siis sul ei ole, eks ole, kõrvade vahel kõik korras. Aga küsimusele või mitte, ainult selles kas niisugune ükskõik siis missugune ideaalühiskond ja kas üldse või mis ei tähenda seda, et ei tohiks või peaks sinnapoole püüdlema on kaks täiesti erinevat asja. Loomulikult peab muidu kogu inimeksistentsi kaob igasugune mõte kui tajule suunatud parema või, või ideaalse maa, ühiskonna ma ei tea, tere iseenda parandamise, noh, ikka on loomulikult need tegelased seal utoopia. Ega nemad ei olnud revolutsioon määrid ainult selles tähenduses, et nad püüdsid muuta teisi inimesi või püüdsid muuta ühiskondlikku korda, nad püüdsid iseennast ja oma põhimõtteid muuta, parandada, arendada. No eks ole, nad olid valmis selleks, et tulemus. Ma toon siia kõrvale, kui tohib ühe tsitaadi Tammsaare ühest erakirjast kus ta viitab uuesti oma viiele köitele, tõest ja õigusest ja kirjutab mina katsusin oma teoses inimest näha heitlemas kord maaga, kord jumalaga, korda, ühiskonnaga korda, oma isikliku elu ja hüvedega. Sellest arenemisi võitluste ajajärgust. Inimene peab jõudma kas meile heiteni või resignatsiooni sulgudes muidugi sel korral, kui inimene võtab elu ja tema küsimusi tõsiselt ja seda viimast tulemust meeleheide või Risignatsioon peab kujutama romaani viies anne siis peab olema ka loomulik. Romaani lõpp. No vot, eks siin on üks, üks hea näide, väga paljud on ju Tammsaaret. Kui pehmelt ja leebelt öeldes siis skeptikuks või skeptiliseks kirjanikuks pidanud, aga. Kas ongi meeleheide, resignatsioon ongi arengu lõpp ja. Ei ole, no mõtleme nüüd ikkagi selle peale, kuidas lõpeb Tammsaare viies köide kuidas lõpeb noh, kasvõi Dostojevski romaan kuriteost ja karistusest, eks ole. Viies köide lõpeb ju niimoodi, et õunapuu, mille all sureb vana Andres läheb õitsele. Ja võimalik, et indrek abielu selle Tiinaga, see on täiesti võimalik, see võimalus on ju seal sees. Noh, autor küll ei, üldse hea autor on seda ka mõelda, selle peale ta ei pannud päris niisugust Hollywood likku häbi endi sinna, eks ole, aga ta selle ta ei võta inimeselt ikkagi võimalust ära, vaat seda lootust, usku. Meeleheide. Noh, minu meelest, kui inimene on meeleheitel, ega siis see ei tähenda ju seda, et ta, kuidas ma nüüd ütlen, et ta tahab Ki selles meeleheiteseisundis kogu aeg olla, ta lihtsalt on olude sunnil või mingitel põhjustel on meeleheite hoos või tal on peal on meeleheide. Aga ta ju tegelikult võimalik, et, et suurimat Inimesed kibestuma, kas te märkate enda ümber niisuguseid, no eks ma olen endaski märganud seda loomulikult, aga no ega selles selles, et ei tohi välja teha või seda, seda peab kuidagi ravi. Et, et nii ei tohi, see ei ole hea. Kui inimene on meeleheitel, ma tahtsin öelda, et, et see inimene on, loodab veel rohkem kui, kui keegi teine mis õnnelikul inimesel nüüd nii kangesti loota. Aga meeleheitel inimene, värv kioskisse, ostab meeleheitest too piletid äkki võidab miljoni? No kuidas siis saab öelda, et sellel meeleheites olevale inimesele ei ole lootust? On ju lootust, ta paneb oma viimased veeringud sinna ja ostab. Pileti lootes saada õnnelikuks. Kui teil avastasite Tammsaaret, Läti rahvusteatris ja nägite lähemalt lätlaste, näiteks Läti näitlejate elu-olu, kas neil on rohkem lootust, kui meil? Ma enam-vähem siin on vaja võib-olla natuke tunda ka seda tunda, aga, aga natuke Läti ajalugu noh, pealtnäha on küll väga sarnased, need ajavad Eesti ajalugu alati heaolukorra aga väga paljudes olulistes momentides noh, mitte noh näiteks üks niisugune ajalooline no fakt, mis on ikkagi väga mõjutanud ja et selline linn nagu Riia, et selles linnas ei ole lätlased olnud kunagi enamuses. No nii mõtlemapanev. Läti kui balti riikide noh, niisugune keskel asetsev geograafilises mõttes keskel asetsev riik, eks ole, et, et kõiki teisi suuremaid ta huviorbiiti satub kiiremini ta sattus ju ka sakslaste ja taanlaste, ehk siis ütleme tuleb korrektne olla. Kirde-Euroopa ristisõdade ajajärgul sattus just nimelt Riia, eks ole, huviorbiiti enne, kui, kui kõik muud Läti ütleme enne, kui Eesti näiteks või, või Leedu samamoodi Vene impeeriumi ajal. Ja see on neid omakorda mõjutanud. Üks mõtlemapanev asin Lätis on neli, noh, niisugust maakonda, mis on ajalooliselt välja kujunenud, Semm, Kaled, Latgale, diaKurzeme ja Vidzeme ja teevad omavahel väga suurt vahet. Ja väga suurt tänapäev täna vähemalt 20 esimeses. Muidugi. Ja, ja noh, niimoodi mulle näitlejad ise ise räägivad, et kui näiteks on positiivne roll, seda mängib latgal no siis Riias mitte ükski inimene ei saa tõsiselt võtta siis on kohe naeruväärne, seda ei usutamate keegi. Miks, miks, sest ajalooliselt on nii välja kujunenud, et latgal latgal Stahli seda, mis me, millest me nüüd räägime, ma räägin, nemad räägivad, olla. No see on mõtlemapanev. Riia linnas, iga lätlane ütleb kohe ära, kas riiakas või on ta Riia linna kile järgi juba kas ta on siin elavad kaks aastat, kolm aastat või on ta Riias sündinud või rääkimata sellest, eks ole, kas ta on pärit Kurzemest viitsemest või, või, või Latgale siis siin pole üldse midagi rääkida, mille pärast nad, Latgarid on neil nii hambus enamuses teistel Latgalid jälle omakorda neil on muidugi kaitsemehhanism räägivad nagu lööd, et läti keel läti juuredokil latgal latgal, millest üldse räägid jah. Et seal on palju niisuguseid nüüd kuuldavasti lätlased kaaluvad Visla tundu, mille see küsimus, kuigi see on, ma ei tea, kas nad julgevad minna, aga see eurotsooniga liitumine oktoobrikuus novembrikuus, kui ma seal ja nad seal on ju igas vanuses näitlejad ja kõik oli kõrgharidusega, see ei ole ju noh nad on ikka tuurselt mõtlevad ja kultuurieliit ja ja peaaegu kõik ütlesid seda, et see ei lähe läbi, meie oma lattidest ei loob. Ja kuidas teie, eestlased siis aitame, me rääkisime ära ka või noh, et emotsionaalne side kõik on aru saada? Ei, kui meilt küsitakse. Me tõusevad ükskõik mis, aga seda latti ära ei anna. Ja see oli nii tugev. Ja ma mäletan jah, just just ja ma arvan, see tulenebki sellest, et kuna noh, geopoliitilistel põhjustel on, on lätlasi muljutud või ütleme siis ajalugu muljunud neid rohkem kui, kui eestlasi on ka noh, nii-öelda äärmused teravamad või tugevamini esindatud. Ma ei räägi nüüd marurahvuslaste, seda aga, aga nendes, kes kannavad puna-valge-punast nii-öelda südant rinnus kuni kõige väiksema detailini, et igal võimalusel märku anda, et ta, lätlane, minu meelest meil Eestis ta nüüd sel määral nüüd külma ei ole väga kohanud, et et kui mitte, siis vähemasti riietuses väliste atribuutide kaudeksid, mille kaudu anda märku, et ja see on üsna levinud liikumine. Ja ta ei ole üldse agressiivne, ma ei räägi sellest, et tegemist on mingite Läti natsionalistide üldse mitte. Ja see on ka arusaadav, miks, sest mina mõistan seda niimoodi, et see on vastukaaluks ühele muule survele, eks ole. No ma ei kujutaks ette, kui, kui Tallinna linnapea kutsuks üles tegema referendumit, et Eesti peaks olema kakskeelne. Alati see nii oli, oli, oli või see, et praegu mingid nädalapäevad tagasi kujutage nüüd ette, et testis koguneks eurotsooni muidugi sisuliselt Euroopa Liidu lipu all üritus, mille nimi on siis mittekodanikke, mittekodanike konverents. Ideega luua mittekodanikke parlament, alternatiivne parlament, kuna mittekodanike hääl ei jõua parlamenti, siis tuleb moodustada teine, teine, alternatiivne seadusandlik organ mille esindajad oleksid siis mittekodanike foorum. Ei mäleta täpselt, kuidas see nimetus oli. Ma ei kujutaks ette niuke üsna ohtlik ja mõtlemapanev asi. Sellepärast ongi kahelt kahelt poolt niisugune. Äärmused on minu meelest natuke teravamad elu pingelisem jah, ja stressi märksa rohkem. Vaat kuidas võtta, võib-olla võib-olla isegi vähem, ma ei oska seda öelda, sellepärast et noh, ma olin ikkagi külaline seal, et ma ei olnud ei elanud seal noh, rohkem kui kolm kuud ja mina nii väga seda stressi ei, ei tajunud. Aga kui ma nendega rääkisin, siis noh, nii-öelda nendel päeva teemadel siis ikka ühest või teisest otsast nagu mingile nupule sai vajutatud, siis sealt ikka tuli päris selliseid uudiseid, mis minul. Kui see oleks Eestis toimunud, oleks ma tea, juuksed peas püsti tõusnud, kuidas see võimalik on? Et me peame ikkagi ütlema, et Eestis on mingisugunegi kodurahu Ja ma arvan küll, jah, ma arvan küll, eks me oleme, saime, ma arvan, kõik eestimaalased, sõitsin aprilliöödel, said oma noh, niisuguse laksu kätte või või oma õppetunni mõtlemapaneva. Ja viimati vist nüüd selle uudiste valguses, kuidas Eesti kasutab seda kolme kuud, mis on tal antud järelemõtlemiseks, kas ta kaebab edasi kohtusse või mitte, et ka see on ju mõtlemapanev asi? Raadiokuulamist, ma loodan, saab aru, millest ma räägin? Need on siis sellest inimõiguste kohtuotsusest täpselt. Teil on Elmo Nüganen hämmastav oskus suurelt mõelda. Minu meelest see oli täiesti enneolematu mängida ära viis köidet Tammsaare Vargamäe Ilu, seal Albus. No seal on, kas tahad, jah, eks seal oli ju tegelikult selles mõttes lihtne asi, et mõned lavastused olid juba olemas ja sealt see idee lihtsalt sellest tuligi, et puudu oligi ju ainult üks osa. Aga kui niisugune, mida kunagi tehnoaga, see on lihtsalt võtta üles korja ja siis öeldakse, et pime kana leiab ka tera. Nii et antud juhul nii oligi, et üks pimekanaliks komistas tera otsa, saigi selle tera noka otsa ja ja nii ta saigi ära tehtud, aga see on, ma arvan ka üks Nebame siin need, kes käisid vaatamas kohapeal. Paljud asjad hakkasid hoopis teistmoodi seal kõlama lihtsalt tänu sellele, et me olime sellele Vargamäe kohale lähemal, sest üks asi on Tallinnas, üks asi Tartus mängida. Aga teine asi on, kui, kui seal kohapeal isegi need, mida sa ei osanud ette näha, hakkasid kõlama kuidagi mõtlemapanevalt. Need olite. Aga see ajaline panoraam, see, mis juhtub läbi mitme inimpõlve ja see minu meelest me võime tõmmata siin teatud niisuguse ühendusjoones sellesamast Stoppardi, laeva hukuni utoopia rannikul, kus inimsaatused läbi mitme põlve, seesama aeg ja perekond Conway. Ja siis ma vaatan, et linnateatris on veel paar lavastust, mis näitavat vaatuse kaupa, kuidas tegelaste elu läheb aastakümnete pärast edasi, siin on Uku Uusbergi, Diana Leesalu, mulle tundub, et niisugust teksti on teatrite repertuaaris rohkem kui varem. Kui vanasti oli just nimelt see inimese avamine üles ehitatud konfliktile pannakse ootamatusse olukorda, siis vaadatakse, kuidas ta käitub, kas ta jääb iseendaks, kas ta annab alla, kas ta reedab, kas ta kahetseb või mitte, siis nüüd hakkab tulema niisugune ajaline panoraam läbi sugupõlvede läbi põlvkondade. Kuidas sellega aga aga võimalik, et no ei tea ju seda keegi ju täpselt, aga aga äkki on, asi on selles, et see ongi, mida aeg on Euroopaga või, või maailma ka teinud, meil on ikkagi kaks maailmasõda maha peetud. Ja, ja kui nüüd natuke loogiliselt mõelda, siis selge on see, et, et kui oli külma sõja periood ja kolmas maailmasõda oli noh, kas nüüd puhkemise äärel, aga kõik said väga hästi aru. Kui nüüd madinaks läheb ja keegi kogematta nupule vajutab, siis vajutab teine pool ka ja siis mine tea, mis üldse saab. Et siis see oli niisugune alateadlik hirm ilmselt, mis istus sees ju ja kas mitte ainult Varssavi bloki maades ja elanikes vaid samamoodi ka läänebloki maades. Ma olen kuulnud neid tavaameeriklaste jutte enne seda desarmeerimis, eks ole, enne kui Reagan ja Gorbatšov kokku said ja mis oli täiesti ime ja enne Berliini müüri langemist, et tavakodanikud tõepoolest kartsid, eks ole, Moskva rakette Venemaarakett. Et sel ajal, kui on noh, niisugune nii-öelda külma sõja perioodil kas üldse sellistest teemadest nagu noh, kirjutatigi ei kirjutatudki. Aga nüüd on noh, nii-öelda rahuaeg, eks ole. Ja nurgas ta on jälle rahu, ega me ei tea, aga. Ega siis nii nagu nii nagu kasvab või areneb inimene, niisamamoodi areneb ja kasvab ju ka tsivilisatsioon, ma ei räägi mitte ainult riigid või riikide kooslused, eks ole, Euroopa liit on praegu ka hoopis midagi muud, kui ta oli loomisaegadel, eks ole, või eurotsoon või, või aga samas on ka tsivilisatsiooniga inimtsivilisatsiooni, kui palju praegu on mõtlemapanevaid kas teadusavastusi või kõikvõimalikke hüpoteese, noh kui palju me lihtsalt teame niukses suhtevõrgustik, kus me kõik oleme läbi interneti noh, see teadmiste hulk, võtmefaktide hulk siis võib-olla mitte tõeliste teadmistega faktide hulk on nii suur. Et võib-olla see siis on tinginud selle, et inimeste noh, tõmbab vahel rohkem maale, eks ole, või või tõmbab mingit rohelise mõtlemise juurde või juba räägitakse, eks ole, anneta mingi aeg räägiti nendest Tähe lastest. Ma ei tea, mis, mis nad nüüd siin kõik on, eks ole, et juba mingi uus põlvkond noori, eks ole, juba sealt 90.-test üle maailma, eks ole, kes mõtlevad umbes nagu nagu lillelapsed, eks ole, kuidagi hoopis teistsugused nad neid ei huvitagi, see kapitalism, kus ja, ja uued autod ja uued riided mõtlevad kuidagi teistmoodi, midagi ju toimub tsivilisatsioonis ei saa olla, et meie kollektiivses alateadvuses on kõik konstandid ja ta ei muutuda ei, ta ei ole liikumise ikka onju siis dramaturgide mõtted, nende antennid on ju nii väljas, et nad lihtsalt väljendavadki seda ja kui võtta näiteks inimese noh, areng, see on ju ülimalt loomulik, on see noor inimene no ikka päris laps kohe, mis on tema jaoks kõige-kõige huvitavam asi? Alates sellest, kui ta hakkab tunnetama iseennast kolmandast eluaastast, mina ise, mina, see kõige huvitavam asi, selge see, siis läheb veidike aegamööda, eks ole. Siis on mina ja minu sõbrad siis läheb veel mingi aeg mööda üsna pikk-pikk, aeg, siis tuleb alles mina ja minu ema ja isa, eks ole, siis enam nii palju aega ei lähe, siis hakkab juba huvitavam minu vanaisa vanaema, siis hakkab sind huvitama juba see, kes olid enne sinu vanaisa ja vanaema. Ühesõnaga hakkab ajalugu huvitama, eks ole noh, puberteediealine või ütleme, 15 14 kolmeteistaastane, noor, kes huvitub sugupuust. Ma ei tea. Veel, eks ole, aga kui juba kolmekümneaastane inimene ei huvitu oma sugupuust, siis on jälle teistmoodi midagi viltu, et see on kuidagi nagu loomulik. Ja ma mäletan, et teatrikoolis ühe lennuga isegi proovisime niisugust asja ajaloo õpetamist mitte sealtpoolt siiapoole, vaid nii-öelda kõigepealt eilne päev, siis üleeilne ja siis üle üleeilne ja nii edasi, et me üks teatriajaloo kursus oli läbi nelja aasta, õpiti siis teatriajalugu selle järgi, mis noorel, kes teatrikooli astub klubi seal, kui kõige huvitavam see on see, mis toimub täna. See on kõige huvitavam. Aga tavaliselt koolis õpetatakse seda, mis toimus antiigist ja neid üldse juhid. Ja siis, kui nad on neli aastat koolis ära õppinud ja neid hakkab huvitama antiik, siis selleks hetkeks on teatriajalugu jõudnud tänapäeva, aga nad on juba ise ajalugu, on juba ise teevad seda siin enam üldse ei huvita. Ja siis tuli idee, et õppida noh, ajalugu ja ma mäletan keegi veel. Ütlesite, et mõtlesin, oleks ju päris tore ideega, võib-olla peakski ajalugu niimoodi õppima. Et mitte sealtpoolt otsast siiapoole, vaid nii-öelda tänasest päevast. Noorel ilmselt tänane päev on kõige-kõige huvitavam, teda ei huvita, mis oli 10 aastat tagasi. Aga kui sa jõuad 11.-sse klassi või nii-öelda gümnaasiumi lõpuklassi 12 on praegu tool, mis seal kunagi oli, see on võib-olla kõige huvitama, siis me oleme jõudnud tänapäeva, no mis tänapäeval teen lehe lahti, loen sealt, eks ole. See on inimesena lugu, loomulik loomulik areng ja siis tiik, ühiskond või tsivilisatsioon tervikuna ju ka liigub liigub kuhugi. Ma olen päris kindel, et on olemas mingisugune noh, see, et, et on olemas rahvuslik nisugune, rahvussisene või rahvuskeskne kollektiivne mälu, see on päris selge ja eestlastel on see üsna tugevaid identity dieediga ka, mis on teatud asjadega seotud. Päris kindlasti kahe ja mis on väga tore, väga hea, aga, aga ma usun, et on olemas ka noh, nii-öelda tsivilisatsiooni või, või Euroopa või võib-olla isegi laiem kui euroop muidugi laiem muidu laia niisugune kollektiivne alateadvus. Et kui noppida üles igalt kontinendilt eri vanuses inimesi, ütleme seal 20 aastane neljakümneaastane, 60 aastane, igalt kontinendilt viielt kuuelt kontinendilt koguda need inimesed kokku, jälgi. Rahunege nüüd maha, aga mõelge nüüd ärge teistega konsulteerige omavahel, lihtsalt, mis on yin-konna kõige kõige olulisemad küsimused. Siis ma usun, vastused tuleksid kõigi noh, peaaegu ühesugused. No ma ei usu, et keegi kirjutab, et ma tahaks seda autot või mu naaber elab paremini või ma ei tea, mida kohe hakatakse mõtlema suurte globaalsete ja need puudutavad meid kõiki. Et võib-olla noh, sellest on tingitud siis see, et, et sest ega teater ju ikkagi ükskõik, kas, kas me tunnistame seda või mitte, teater ikkagi reflekteerib või peegeldab inimhinge või kollektiivset alateadvust või, või inimeste hingedekogumit, eks ole. Et see ei saa olla niimoodi, et et kirjanik istub kusagil, mina ei tea, kas eebenipuust torni otsas või ükskõik kuskohas ja ta kirjutab midagi niisugust, mis üldse pole seotud sellega noh, nii-öelda ühegi teise inimesega maakera Ma ei usu, seda. Ei oskagi nii mõelda. Puudutab ja seetõttu noh, teatris ka muidugi võib ette heita, see on eraldi teema, eks ole, kas teater peab olema sotsiaalne kui sotsiaalne ja kas ta peab puudutama neidsamu teemasid, mida puudutab see sotsiaalvõrgustik või mida puudutab siis ajalehed, ajakirjad, meedia, ta võib puudutada täiesti teisi küsimusi jäävamaid Tartus, eks ole, igavikulised, aga see ei tähenda seda, et ta ei oleks dialoogis teiste inimestega, vastasel korral inimeste ei käiks teatris. Nad ei käiks kinos ka Eesti film, eks selle osad, mis Eesti film on, inimesed ei käiks eesti filmi vaatamas ja teda ei oleks eestile vaja, kui ei käidaks teda vaatamas, aga Kunik käiakse vaatamas ja praegu käiakse vaatamas, teiste film on vajalik. Samas ei laulupeoga keegi ajakepiga praegu laulupeole. Miks nad lähevad siis sinna? Järelikult on mingi, see on identiteedi küsimus. Naat. Hakkasin targutama. Vabandust. Elust teatrist, inimestest, ajast rääkis lavastaja Elmo Nüganen, küsis Kaja Kärner.