Söandaksin sissejuhatuseks öelda, et käesolevaga kuulajani jõudev Eerik Heine elu jutustus on üks erakordsemaid saatusi meie saatesarjas. Helisalvestus on tehtud Eerik Heine lühiajalisel kodumaa külastusel suvel 1994. Mina vana tartlasena mäletan, et Tartus oli hein klaverivabrik, kas kuidagi teie perega seotud? No see on minu isa publikuni sündisin sel ajal, kui ta oli juba nii-öelda alustanud ja terve oma noore elu olin ma nii-öelda selle vabrikuga seoses. Siis pidin seal töötama, et seal saada seda, seda raha, ratta raha ja mis oli selles suhtes väga nii-öelda karm, et kui poiss, kui sa tahad midagi siis ja sellest töötama ja see oli õige ka need teie esimene töökoht oli oma isa Oja. Kaks suve ma töötasin seal, siis ma räägiks Coremoni, tahtsin jalgrattasse, aga kuule, ma tahtsin omale raamatukogu asutada ja selleks tuli ületada. Rääkige palun oma elust. Kuidas kujunes, kui Eestisse jõudsid need keerulised ja saatuslikud ajad? Aasta 1939 40. No ma olin juba selle nii-öelda päris aktiivne õppur, malevkonna Skytsilisus, magaksin juba sinna kuueteistkümneaastaselt ja. Mööda seda, et ma töötasin seal üles ja lõpuks oima rühmaülemaks, ainukesena võib öelda ainukesena terves Eesti kaitseliidus, üks koolipoiss oli mõlemaks üürima rühmapealik nii-öelda sadade Vii igas koolis oli, oli, oli, oli kaitseseisus ja mitte ainult seda. Poissi-tüdrukut läksid väga hea meelega naiskodukaitsesse ja see oli väga populaarne, väga populaarne organisatsioon. Ja Me käisime ta laskeharidusel ja õppisime Vello huvi tundma ja käisime manöövritel ja mis meil vaja oli, see oli väga-väga, tõmbas igatpidi. Pääle selle. Ja veel kord pidime käest ära andma Cassius mulloy kodusid, testija lõigudus laskemoonaga ja samuti oli vintpüssilaskemoonaga samuti ja aga siis see oli üks kurjemaid päevi meie elus ja eriti noorte nii-öelda silmis ja me tegime siis niisuguse asja, et igas minul asja selle teada ka teistes. Et kui relvad kokku tulid, siis pakkusime end pakkusime neid vastu võtma ja pakkima ja nii edasi. Ja siis vestlesime mõned relvad ära koos laskemoonaga ja peitsime ära ja laskuma põrandaaluse põrandaaluse organisatsioonis, siis saime nii-öelda mõningaid relvi, saime ratsarügemendist, sai neid välja jagada, aga ma olin sel ajal reisinud mööda Eestit ringi Tallinnas ja Pärnus ja Haapsalus ja Valgas ja organiseerinud koolipoiste osa selles põrandaaluses vastupanuliikumises mille alustas ja mida, mille lõi Tartu Ratsarügemendi ülem kolonel Kurvitz. Ja tema nii-öelda sidemees hoidnud minule. Mees oli üks Tartu kooliõpetaja Jüri Saar, see oli Lille tänava koolimaja õpetaja. See tegi mulle ettepaneku jurist, seal tegi ettepaneku asuda koolipoisse osas organiseerima ja kui venelased tulid, siis see olid kindlasti ise mäletada ka igal pool, kus siis eesti sõdurid idusid, seal võib olla mingi. Hõisati meie sõduril nagu venelased tulid, nõnda siis surmavaikus ja niimoodi avaldati oma oma poolehoidu meie inimeste veidi sõduritele näiteks parkla platsilt, koolipoisid jänes sfääris, me saime veel Eesti rahvuslipp lippude lindikesi, linte tähendab rullised ja lõikasime tükkideks ja siis jagasime möödaminejatele ja suurem osa inimesi võttis nad hea meelega vastu ja, ja andis meile veel rahad, mingi ostu veel ja nii me peaksime kõik andma seda linti rinnas. Ja üks huvitav Max Laosson võib olla. Mäletate seda seedri veel? Suur kommunistlik tegelane oli juba Eesti ja ja see tuli juurde. Karjusin kibeda häälega rakistatele, evolutsioon haaras mu õlast kinni ja takistas revolutsioonid takistasid revolutsiooni ja kutsus Eestit, seal oli veel Eesti politsei. Ja käske laskis, mine arreteerida ja viige ta arestimajja kohe. Politsei kuulas sõnaga ja viis klaasi ja ümber nurga, ütles, et kuule, et lase nüüd jalga, tuubi poiss. Tartus hooli, mul tahab üks mu. Oli selles organisatsioonis sees, Valgas ma sain koolipoisi sella koolipoiss Ahto Pae, kes pärast Rootsis eesti konnajuhtides ja see organiseerimine ja, ja tegevus oli, oli põrandaalune, tehti igasuguseid muid asju, käisime relvi laiali viimas, mida Me olime selt kõrvale pakkinud ja laskemoona saime sadu tuhandeid padruneid, et peitsin ära ja siis oli seal meie kambas nii-öelda, nagu öeldud, oli Harroshit, kes praegu on kusagil Tartumaal, mul on väga hea sõber, kohtasin teda seal Siberi vangilaagrites ja see oli see poiss, kes dismaha Ropka vabadussõja mälestussamba ja pärast nii palju aru sain, oli see siiski vahepeal vist üles leitud ja hävitanud ja käisime vabadussõjas langenute haudadele küünlad viimase lilli ja need anti, see oli harilik asi mitte ainult Tartus, vaid Tallinnas, siin ja, ja Pärnus ja Haapsalus, kus ma käisin poisiga juttu ajamas ja siis oli see peamine eesmärk oli see, et midagi vastu poisid, et see ei kesta kaua, et küll me saame sellest lahti. Kurvitsu nähtavasti väga lahtise peaga mees ja tema välispoliitilist olukorda ja hästi ja söötis Jürissaare kaudu, et õige pea tuleb lahendused, et see niimoodi ei saa jääda ja nii me tegutsesime niikaua, kuni kuni kuni minule pandi rõngas ninna külge ega sellel organisatsioonil ei olnud, nime? Ei olnud, see on, see oli lihtsalt koolinoorte põrandal ülikoolinoorte põrandalõikamine ja seal me olime üks haru, aga kurvitsa eestvõttel peamine peaharu olid üliõpilased, kooli õpetajad, nagu ma enne mainisin, Jüri Saar oli Tartu kooliõpetaja. See teadis mind juba tähendab kaitseliidust ja otsis mind üles kuju. Et kuule, kas sa ei taha nüüd poissi hakata organiseerima kandilised moi kassidus rühmaülemaks ja ma olin väga innukas selles ja selles sellepärast mulle see ülesanne anti seal, major Ellandi oli, oli vaneminstruktor, oli kaitseliidus ja temaga sain ma väga hästi läbi ja see nägi ega suuda midagi organiseerida, teha ja määraski mind sinna. Ja nähtavas Jüri Saar oli ka samal arvamusel. Valus mind, see asi enda kätte võtta. Ja nii ma ka tegin, reisisin mööda Eestit ringi järjest, kuni tuli see krahh ja mulle toodi sõnad kuule, et sa, sa oled nii-öelda nimekirjas. Ma läksin siis kohe põrandal. Mulle Oissar sugulased hoidsid Kavastu kandis inimesi taludes. Kavastan farmid kilomeetriselt tärtest põhja põhja pool ja läksin sinna ja seal onni jääda. Ikka püüdsin oma ülesannet täita, mis mulle ei antud ja käisin kohapeal. Seda asja organiseeris noorte hulgas ja. Ja siis ühel päeval, mis ma olin neli-viis päeva seal on, siis toodi mulle teada, et mul on mu vanemad on kinni võetud. Ja neil, kui poiss end kätte ei anna, siis lähevad vanemad. Ma tulin linna ja see päev oli seal minu elu raskeim päev, ausalt öeldes istusin, toome pärsi inglise läheduses ja mõtlesin, et mis nüüd teha siis see oli selline, selline periood või selline asi, milles, mis nõudis tõesti põhjaliku, nii-öelda arutelu ja, ja juurdlust ja lõpuks siis võitis siiski vanemad nii-öelda armastus. Ma läksin koju ja seal mind oodati ja hakkas vangipõlv pea olema. Kas vanemad jäidki vabadusse? Vanemad vanemad lasti lahti ja selle nad rahuldusid, sellega sai mind kätte ja lihtsalt võeti see valvepäev talaga otsinud toast välja, kus nad luku taga. Ja siis olin, kõigepealt viidi sinna Sõmeru majasse, teate kus rahvasuus hall maja Riia mäel ja Riia mäel ja ja seal siis algas nii-öelda ülekuulamine ja peksmine. Aga pärast paari päeva jooksmaisel ühes vannitoas võin seal sees suuri jaune Mongolonni seal ukse ees valvel, seal püssiga ja. Ja siis viidi Tartu vanglasse, esialgu jõi seal puht Need elu oluliselt, oli seal ka päris kena, kuna seal vangivalvur isegi veel Eesti-aegset ja mulle eriti üks hea sõber, mitte sõbraga tuttav oli, kübar, laskurmeister kübar, rabistas mind seal igatpidi ja käisid isegi mul kodus, tähendab, et tuua, see tähendab lisatoitained ja mõni üksik ammunist seal muuseas ja ja siis ühel päeval venelased, vene ülevaatajad. Toitu ja keelasid ära, korjati ära ja et niisugust asja meie meie valvers ei ei lubata. Kübar oli ju ka kaitseliitlane ja tollal juba väga tuntud last. Ma sain temaga väga hästi läbi ja tänu temale sain meistriklassi kätte laskmises vintpüssist ja seda oleks võinud tulemuses elustakse nii hädasti vaja. Eluaeg tänulik, et ta mind mind nii-öelda nii hästi õpetas. No ja siis tulid, venelased andsid käsu, et see toidukraam ära korja, hoiab kaamera, kuulad korjata ja siis hakkasid need väga rasked nii-öelda üle kuulama, nad nähtavasti paar poissi kinni saanud, keda ma olin meie organisatsiooni värv olnud ja ja võib-olla mõni oli nii-öelda nõrki olnud ja oli siis. Kinni kukkusin, siis ma tegin nendele otsuseks, et mina ei reeda mitte kedagi. Nii see nii peab olema, siis ma ennem suren. Ja ma peaaegu. Kas need Tiina riistad olid hallis majas hallis maasiaga, ratastooliga sinna Tartu vanglasse seati seal ka sisse, seadis ajal ka sisse. Ja seal oli tervisevangla või täis juba sel ajal. Ja ma mäletan, minu minul numbriks oli. Kes olid need elektrimehed seal spetsialistid? Titt, kes venelased minus ja peaülekuulaja oli Marahhin tähtsamate asjade kohtu-uurija marošizzin see oli puhtjõud. Ja teine oli lätlane, nimi ei tule meelde, oli ta Venemaalt tulnud juut ja Venemaad ja Venemaalt tulnud jõud ja see seal oli, see oli väike mehike. Ja kui me üksinda olime seal ülekuulamisruumis oli kohani vaikne, tasane, aga siis, kui teised juurde tulid ja need abistajad, siis ta läks pärismetsale. See kestis umbes kolm kuud. Selle aja jooksul tulid uued vangivalvurid kübarlasti, viska lahti sel ajal. Petseri venelased ja Peipsi-äärsed noored poisid toodi vangivalvuritega. Ja hoopis teistsugused, Coheni verised ja vihased meie peale. Ja seal üldse oli nendes kambrites lõigates isiklikult kõige rohkem mõjus, et ma peaaegu suurem osa inimesi tundsin, kes sai nüüd üksteisega ühendust pidada. Tartu inimesed suurimad ja seal naistekambrites Subaru ja suurepärane näitleja, operetistaar, täht ja tema, tema abikaasa ja Is kellega ma sain väga hästi läbi, oli vallavanem pruuli, see oli. Me olime seal alguses kaheksa, kaks koolipoissi. Seal mustris oli koolipoiss, kes või lendlehtede tegemise pärast või kinni. Ega tema nimi on pant. Täpselt. ILO point. Kas te tunnete teda? Ei tunne, aga ma tean tema venda, tema vend oli pikka aega eestinaadi report. Ja tema selle selliga saime nii hästi läbi, et ta oli nagu vend mulle. See oli haruldane poiss oli. See oli väga auväärt seltskond selles kambris, kus lõpuks ma olin peale seda, kui, kui need piinamis vaid lõppenud ootamatult ja äkki veebruaris lõppesid seal osis kaks Eesti spiooni kes olid käinud Venemaal järjest aastate viisi kuni Moskvani välja. Aga kas see või rumaluse või tahtlikkuse tõttu hoidnud arhiivmaterjalid olid hävitamata poliitilises politseis, kus need peet ja need ei olnud hävitatud ja selle, see nii-öelda inflektreid keeris see selli infil tões, kommunistliku organisatsiooni ja avastas kussa heide. Tabastav heidame lasti maha, muidugi ei tohi temaga seal, nii et väga auväärt seltskond oli suisa üks tart, advokaat, venelane, valgekaartlased, Bellousso, Tabiv tervislikel põhisel pidanud, seal taga oli nii-öelda alguses võeti tal see abinõu, millega ta seda kuivana hoidis, võeti ära, aga siis suure kisa ja kära pääle siis antidele tagasi, mis mees samuti väga, aga nii-öelda ärritas, oli just see ka, palju naisi oli sees. Erikambrites. Ja tihti kuulsime öösiti valvurid, need käisid seal neid naisi vägistamas. Kisa, seda oli nii, et ja me siis tõstsime kisa ja seegi oli regulaarne kohe. Veel üks huvitav toikulise noor poiss, esimest korda vanglas ja nii edasi ja kõik need piinamised ja asjad üksikkambris. Ja siis äkki Päeval kõrvalkambri ukse avad ja valvuristused Edistamoi vene keeles nii-öelda mine koju jäämine koju. Mulle oli siin jagu nagu haamriga löödi pähe maius, nii et Meil on umbes võib-olla neli, viis minutit, olin Trumpi siin seda seina seal, aga siis läks üles rahuri, jäin rahulikuks ja nagu leppisin oma saatusega ja pani kolm kuud. Üksikvangistuses on. Aga see läks üle ja siis oli asi korras. Puhtalt nii-öelda isikliku meeleolusid. Ma palun ette vabandust, ebamugava küsimuse pärast. Aga rääkige palun, kuidas korraldati elektrishokki. Oja viidi tähendab sinna sinna ruumi, kus see asi oli, kisti nii-öelda riided seljast, alasti pidid seal olema ja siis seoti kas seal tooliga tooloiza kummialuse peal või mis seal all oli niux. Evidu Mul oli kohe seal. Seoti kinni ja siis peamised just suguosadesse panti kontakti siis hoidvad laua peal või reostaat või midagi niisugust. See siis suurendas või vähendas seda elektriseda. Amplituudi või kuidas seda kutsutakse ja siis oli vaja võid, sa. Ta ütles, räägi, kes. Ja keda sa värvanud ja nii edasi, aga ma lihtsalt vaikses vahel peale seda peksja jälle uuesti. Niikaua kuni ta minestasin kohe seal nende käest ja väga meeldib oks neile tähendab huliseerinud, nad ajasid seda, seda kontakti ta pärasoolde ja siis panin rõõmus, see oli vähemalt tunud spetsialist, hoiab Vene spetsialistid täiesti kohe. See, kes kolm kuud umbes mind viidi Tähtvere taha parki, kus olid lasketiir kaitse olevaid lasketiirus ja viidi sinna kraavi äärde kolme, nelja mehega, panti sellega nende poole ja kui sa nüüd ei räägi, siis lasime maha kohe siin ja seal oli paarlik ees selles kraavis Tähtvere pargis. Ja siis Ma võin seda ka praegu ausalt öelda, et sel hetkel, kui asi on tulemas ini minutil, aga üksinda Üksinda maailmas ma sain sealt minema poolteist kuud, umbes enne, kui see massi Tartus juhtus. Ja ma tean täpselt, kus seal saunas, mis, kus me käisime iga paari nädala tagant ja see tatari saunapidaja tatarlane vana vanamees. Ja pärast jalutus kobismikus viidi jalutama, et kõik on praegu täiesti täpselt silmade ees kohe, nii et ma võin ja kui ka naelad igalt kivi kõik meelde sööbinud kohe, nii kui ma olin seal kinni, siis Jaani kirik on seal kohe vangla juures on. Ja mul ema käis seal Jaani kiriku sele hoidjaga. Kõige kõrgemasse tippu ja et mind näha ser kiriku torni kirikutorn ja saad olla seal jahuda, soovida hoovidesse näha, kui ja ta olevat mind näinud paar korda seal ma tegin õieti. Et andsin kätt, nemad said vabaks, nii on. Et see oli vastastikune, nõnda austus ja armastus viidis, siis viidi mind sinna Tallinna patareisse. Olin ma seal, olin umbes nädal aega üksikkambris ja ühel päeval viidi mind sinna kambrisse, kus oli 16 meest ees. Seal oli väga tänulik tänase päevani. Paragrahviga olid kaastöö, rahvusvahelise kogemusega, oli see tema nii-öelda süüdistus. Ja nende seas oli niisugune arvamine, et kõigil on mingi, oli mingi ühendus Saksamaaga, et mees vis vahetatakse välja ja volige üks absoluutselt sinna ühe komisjoni ette ja ja küsiti, eluloolised andmed ja nii edasi ja mis rahvusest ja nii edasi ja tagasi ütles, ma ei tea, mis seal oli ja ma hakkasin, mina nüüd küll sinna ei lähe, tahab neid väheseid, kuskil lastakse lihtsalt maha. Aga siis loomakaitse seltsi esimees, mis ta nimi tuli? Haaras mult Luka, Lukas kinni, et kuule, poiss, võta mõistus pähe, sa saad alati oma rahvust ja rahvas kaitsta, aga sa pead siis siit välja pääsema. Et siin, kui sa siia jääd, siis on sul teada, mis ees ootab. Ja moosis võtsin lõpuks aru pähe ka ja aga ma siiski ütlesin komisjoniga, komisjon, natsilainest, Estonians eluaeg on mul hea meel, mõni mul ütles, et no ja siis seal oli Werneris paar päeva ja siis läks sõit sealt bussiga balti jaama. Ja siis oli seal oli see Botšarov, oli meil vastus saadik vene saalikum, mis oli andisi isik, selle ešelon, kus oli väga palju eestlasi, oli mõni üksik. Kas on ka see viimane rong, mis läks järelümberasujate järelümberasujate suurem osa olid kõik eestlased. Kui me sõitsime, laulud käisid terve tee kuni Eesti BBC üle Valgast siis oli, kõigil olid vesi siin nurga. Aga mis siis osutus teie päästerõngaks, kas teie vanematel oli mingis side või mingeid suhteid Saksamaal? Oja on minu nii-öelda see sugupuu on väga huvitav ema poolt vähemalt kunagi 1600 või nendel aastatel oli Rootsis neutroonil Gustav Adolf neljas ja ta läks üle käte seal ta saadeti Saksamaale asumisele. Ja temaga läksid kaasa ka ustavad tõukondlased ja ühes selles õukonda, sest arenes eks haru, mis liikus Venemaa poole tsaari õukonnas hoitkaks Õudamisele nimelised ja samuti üks. Minu vanaema oli samuti selles liinis pärid aadlisoost või kuidas seda öelda. Ja abilisi eesti poisiga. Ja sellepärast visati ta aadliseisusest välja sellest abielust või kaks tütart, üks oli minu ema, teine mu tädi. Nii et teie päritolu päästis tookordses NKVD käest ja te istusite rongis sõitsite Saksamaale. Motika kaevikuid ja eneseteadsid juba ammu, et midagi vist tuleb ja siis Saksamaal, kui see läbikäigule Maja oli isaga kaasa viinud sinna. Isa oli sündinud. Kuuse külas heina talus. Ja Meile saksa passi kodakondsust ei antud, anti nii-öelda Frendenbas, nagu öeldakse, Nanseni pass jagamisele saksa passi tahtnudki. Ja kui sõda algas, siis ma läksin vabatahtlikud kohe ühtse Eesti üksusesse. Ja see Eesti üksus oli väljaõppel. Frank Fortran Waller. Seal olime vist kolm kuud välja politseipataljon ja meid lubati saata, tähendab, sõda oli valanud. Lubati saada Eestisse rindele. Nii nagu see harilik asi oli, peteti meid, mind, sa meid saati tähendab Ukrainasse, Kiievisse. Kas see oli Saimre Oja? Seda sain rooliülemaks seal seal, aga seal oli ka väga huvitav asi, oli see? Seal oli eestlasi ja igasuguseid neid ümber tasujaid oli, tähendab üle üle terve Euroopa, Itaaliast ja Prantsusmaalt ja nii edasi ja vallutatud Prantsusmaalt ja nii et rahvussakslasi ja igasugused, see oli selles vabatahtlikuna seal. Ja siis võeti see pataljon ühel päeval võeti, kui see treeningu aeg läbi võeti, rivisse suured saksad tulid sisse igasugused politseiülemad ja värgid. Ja siis avalikult siis öeldi, et kes soovib saada Saksa kodakondsust, viis sammu ette. Saavadki neist oleks pidanud teadma, kuidas need võitlesid endaga. Meie inimesed ka. Mõni läks, kahvatasin, teine läks näost tulipunaseks ja nii edasi ja siis läks, see värk läks pooleks. Osasse ja meie pool jäi siis Eestis oleks. Ja tõesti nii-öelda kaks pataljoni üks või saksa teks võis eesti pataljon ja saksa ojas või väga palju lätlasi seal sees neitsiga, järelümberasumisega inimesi. Aga see oli tõesti huvitav pilt. Seda polegi nii-öelda, kaotused läksid punaseks, rahvatas ja ei, see oli midagi ja elu surma üle otsustamine, kohe. Olime Ukrainas, aga mul ei ole. Kas vedas, oli see, ma hiljem olen arvanud? Ma arvan, et see on võib-olla või sellepärast, et ma olin ainukene, kes oli nii vara kinni istunud juba seal uue okupatsiooni ajal. Ja nad teadsid kõik, tähendab tallinlased, mees on ikkagi hoopis teisest luust ja puust. Ja kutsuti tagasi Eestisse. Seda siis seal meid oli vist 16 meest, keda sead välja kutsuti. Igasugust eri eriväljaõppega mehed, seal agronoomid ja metsikud ja, ja igasugused niuksed insenerid, keda nähtavasti vaja oli, aga mina ainsana see on nihukene, seal hulkusin seal, mul polnud mingit ainult võib-olla tonn ja ta kontorirevolutsionäär öelda tuntud nii-öelda. Ja siis oligi, alguses olin Tallinnas kolm kuud ja see seal kohtasin väga huvitavaid inimesi, praegu on seal surnud Mikson surnud, sellega olime, olime seal koos ja ja tema oli ka seal julgeolekus ja siis me käisime alati patareis arreteerituid, kommunist, kommunistide kaastöös nii-öelda kahtlustatavaid üle kuulamas ja edasi. Nende seas, keda seal üle kuulati, oli, oli Neeme Ruus ja mina mulle sai mitme temaga otseselt oleksin kogu aeg ainult ema peal oleks olnud, aga mul oli lihtsalt vaja mitmed korrad inimeste, kes olid tema grupeeringu sulanud, nende kohta andmeid. Ja see on tõesti huvitav. Mees laulis nagu lind nagu lindu, iga andis kõik oma sõbrad ja oma oma oma kaaslased ja oma võitluskaaslased andis üles täpselt, kus ta elab ja põgus ta varjab end ja nii edasi. Need läksid riburada mööda. Väga jutukas oli ka. Ja siis saadeti mind, ma käisin seal Tallinnas või kursusel, käisin kursusel, päriselt saadeti mind sinna Haapsalu ja umbes k kaks pool või kolm kuud ja siis ma läksin sakslastega tülli saksa Essdeega ja ei julgeoleku, mis seal oli. Nats kasutasid seda sellist nõksu, et hakkasid salaja relvi müüma meie talumeestele ja üle terve Eesti oli operatsioon jaburaid, servad nii-öelda raha eest ja igasugu muude asjade särav, müüdud kirjutasid kaadrisse niimoodi värgid üles, siis arreteerisid nüüd nii-öelda see oli provokatsioon, provokatsioon ja täielik, ja ma ütlesin, nüüd ma saan niukses organisatsioonis küll enam ei tööta ja ja kuna mul olid arved arved tasumata ta veel kõige piinamisse nende pärast, siis ma ütlesin ja leegin asutati. Ja siis ma läksin, leegioni vabatahtlikud, esimese ešeloniga läksime heidelda. No need olid valitud mehed, hea väljaõppe saanud valitud mehed. Ja suurem osa olid lahingukogemustega juba idapataljonides ja igal pool selle pataljoni alus oli just Ostanud pataljonis, kus, mis Me olime Kiievis, see need olisi paga saanud nii-öelda seal partisanidega ja ja nelja saksa õppus oli, oli. Me olime Frankfurdi seal saanud vett ja vilet, nii et hoia alt koguaegne saksa Untorite käest. Ja see, see oli siis Narva pataljoni aluseks ja see, kui me läksime ta viikingiajal olime siis kutsuti mees. On välja ja öeldi, et lähed sõjakooli. Ja mind saadeti pataljon kooli ja ohvitseride ohvitserikooli. Esimeses lahingus langesid. Need olid täienduskursusel, need olid eesti ohvitserid juba Eesti ja ja need langesid kõik issimi lahingus suurepärased poisid, olime nagu vennad, see on haruldane koosseis, oli. Muuseas narre pataljoni seal on, seal ei olnud ühtegi poissi, keda keegi oleks kannatanud selle venelaste käes. Omaksed, isad-emad, pruudid, vennad-õed, hoids tähendab, kas köitlevad Venemaal viis või mõrvatud, nii et meil oli midagi tasuda. Ja minule oli ka tasuda midagi. Kõik see 40 aastase vangisolek piinamised ja piinamine, Paulisid muuseas oli väga, väga nii. Füüsiliselt mind väga-väga rikkus nii-öelda tänapäevani kannatanud selle all. No ja siis lõppes kursus, ohvitseri kursus, meil. Tulid teated, et venelased on Leningradi alt läbi murdnud Poisid siis seal umbes 30 poissi, muidu neid 100, endal metsal, teisel Tjoris elu kursuste mitte ainult mina, vaid kõik need sellid, sealjuures siis otsustasime, panime minema, narval, venelased tulevad ja seal on igat meest vaja just kogemustega mehi. Ja oligi, hakkasime selleks ette valmistatud. On on nagu igal juhul, kui on palju inimesi koosis kusagil ikka midagi lekib. Ja kooli Tartus sai sellest teada ja kutsusin aktiivsemalt poisid. Neli-viis poissi kutsus enda juurde. Ja see oli jälle üks huvitav elamus. Kui me läksime viiekesi, läksime sinna ivad kabinetti, seal hoiti paneelinstruktori Sibolid ees. Ja kui me sisenesime, siis need tõusid püsti ja tervitasid meid nii-öelda nagu kaassõdureid. Meie eesmärk oli mitte teisepteerida, kuid minna võitlema, tähendab venelast ostsin Narva rindele. Ja see oli, need on niivõrd mõjunud, et nad unustasid köitnud vahel, mis me Lois, siis see ütles meile, et katsuge veel vastu pidada, pojad, sealt te saate palju rohkem kasu tuua, tähendab, pagunid peal on ja ega see enam kaua ei kesta. Seal paar-kolm nädalat olete veel siin, saad siis saatan, need tunnistused kätte siis, siis võite minna kohe esimesel jooga kui Narva all. Ja nii juhtuski. Seal oli, mul oleks väga hea sõber, kellega olen vees toas ja see oli olnd iva seal Stalingradi ära. Noor poiss, aga ta oli seal juba saanud ühe esimesena hulisa Stalingradi radiaalriba raudristi ja meie sõdur või sel ajal ei antud kusagil today hariniidre ja me olime kaks. Võib-olla võib öelda kaks eri eri sorti, ise tuli. Teistel lubati kaks nädalat puhkust. Peale kooli lõpetamist me sellest keeldusime, panime otse Narva rindele läinud kodudest läbi, aga ega kusagilt ja juba järgmisel päeval olime venelasi käsitsi koos Narva rindel.